Taimekaitse

Mullatekkeliste haiguste ja kahjurite tõrjeks võib fungitsiide, insektitsiide ja molluskitsiide kasutada terve kartuli kasvuperioodi vältel. Lehemädaniku (Phytophthora infestans) kontrollimiseks tehtav tõrje on kartulikasvatuses üks tähtsaimaid, mida tehakse harilikult kasvuperioodi vältel mitmeid kordi. Preparaadid (fungitsiidid), mida kasutatakse lehemädaniku tõrjeks, aitavad samuti kontrollida ka teisi haiguseid nagu kuivlaiksust (Alternaria solani).

  • Pritsitavaid taimekaitsevahendeid ei tohi kasutada, kui ilm on vihmane või tuuline ning muld on väga niiske. Seetõttu tuleb pärast tugevaid vihmasid tõrjega oodata. Kui tõrje tegemiseks on ilmad mitmeid päevi ebasoodsad, võiks erandlikel juhtudel siiski tõrjet teha, sest samaaegselt haigus järjest süveneb.
  • Insektitsiide (putukkahjurite tõrjumiseks) kasutatakse selleks, et tõrjuda kahjureid, kes kahjustavad lehestikku ja mugulaid. Eelkõige tõrjutakse insektitsiididega kartulimardikat (Leptinotarsa decemlineata), kuid samuti kasutatakse seda lehetäide tõrjeks, kes levitavad erinevaid viirushaiguseid.
  • Molluskitsiide kasutatakse nälkjate ja tigude tõrjeks, kes kahjustavad küpseid mugulad just vahetult enne koristust.

Taimekaitsevahendite ülesanne on kaitsta taimi erinevate kahjulike organismide eest, kuid neid kasutades tuleb silmas pidada, et tegemist on siiski tugevatoimeliste kemikaalidega, millede kasutamisel tuleb olla äärmiselt ettevaatlik.

Lisaks keemilisele umbrohutõrjele on võimalik umbrohte ka mehaaniliselt tõrjuda, millest võib lähemalt lugeda kartuli hoolduse alt.

Lehemädanik

Lehemädaniku (Phytophthora infestans) kontrollimiseks tehtav tõrje on kartulikasvatuses üks tähtsaimaid, mida tehakse harilikult kasvuperioodi vältel mitmeid kordi.

Lehemädanik on ülemaailmselt kõige laastavaim kartulihaigus, mis algupäraselt pärineb Mehhiko keskosast.

Sümptomid: Lehe tippu kui ka servadesse ilmnevad esmalt ebakorrapärased kahvaturohelise kolded, mis näevad välja nagu vettinud. Kolded levivad ja kasvavad kiiresti suurteks pruunideks kuni purpur-mustjateks nekrootilisteks (kärbunud) laikudeks. Hommikusel ajal ilmneb valkjas jahukaste, mis koosneb patogeeni eoslatest ja eostest, ümber nekrootiliste laikude. Sümptomid võivad varieeruda sõltuvalt kolde vanusest ja keskkonnatingimustest. Väga noored kolded on väikesed (2-10 mm läbimõõduga) ning võivad olla ümbritsetud kerge nö krooniga (juba kokku kuivanud, kuid roheline kude ümbritseb tumedat nekrootilist kollet). Kollete kasvades muutuvad need ringjateks, kuni kattub terve lehe pind. Kui lehemädanik nakatab vart, tekitab see hele- kuni tumepruune koldeid vartele või leherootsudele, mis pikenevalt ümbritsevad vart. Vars muutub hapraks ning murdub kergesti. Nakatunud maapealsest osast võivad vihmaga eoslad edasi mulda levida, kus nakatatakse ka mugulad. Nakatunud mugulate pinnale tekivad ebakorrapärased punakas-pruunid kuni purpurjad lohud, mis ulatuvad sügavamale mugula sisemusse. Nakatunud mugulad on algselt kõvad, kuivad ja tihked, kuid võivad edasi nakatuda teiste haigustekitajatega, enamasti bakteriaalsetega, mis võivad põhjustada märgmädanikku. Tugevasti nakatunud põllul võib tunda kirbet roiskuvat lõhna, mis tuleneb surnud kudede mädanemisest, kuid mis pole otseselt seotud lehemädanikuga.

Tõrje: 

Peamised nakkusallikad on nakatunud seemnemugulad ja jäätmehunnikud. Lehemädaniku levikut soodustab niiskus, kuivus vastupidiselt pärsib levikut. Haigust on enamasti seostatud niiskete ilmadega, optimaalsed temperatuurid levikuks ja arenguks on 20 °C ringis. Seega, kui ilmad on olnud lehemädaniku arenguks soodsad, on vajalik teostada lehemädanikutõrjet ka juba enne esmaste sümptomite avaldumist. Seepärast on lehemädaniku tõrjes ilmastiku jälgimine äärmiselt tähtis. Kui kasvuaasta on lehemädaniku levikuks äärmiselt soodne, võib fungitsiide hakata kasutama juba üsna varsti pärast kartuli tärkamist. Lehemädaniku tõrje vajadus ning seetõttu fungitsiidide kasutamise kordade arv sõltub täielikult kasvuaastast. Kui kasvuaasta on lehemädaniku levikuks soodne, suureneb oluliselt ka vajadus tõrje järele. Vähemsoodsal aastal on seevastu võimalik kasutuskordasid vähendada, mistõttu hoitakse kokku ka kulutusi. Kui lehemädaniku tõrjet ei tehta, siis võib hävineda kogu taimestik, mis toob kaasa saagikao. Isegi kui erinevaid kartulipealseid puudutavaid haigusi esineb vähe, ilmneb hoiustamisel ikkagi oht, et mugulatel arenevad erinevad mädanike kolded.
Tervete seemnemugulate kasutamine ja nakatunud pealsete hävitamine enne saagikoristust on üks peamine võte, mis aitab vähendada järgneval aastal lehemädaniku levikut. Kui kartulipõllul on probleeme liigniiskusega ja see asub varjulisemas kohas, on lehemädaniku arenemise ja nakatumise oht suurem. Lehemädanikku nakatumise ohtu aitab vähendada, kui kartulipõld planeeritakse rajada päikesepaistelisse kohta, põllumuld on hästi õhustatud ja liigniiskus pole probleemiks. Lehemädanikku nakatumise ohtu aitavad vähendada kõrgemad vaod ning muldamine, sest mulla õhuga varustatus on parem ning liigne niiskus eemaldub mullast kiiremini. Muldamine aitab vähendada ka mugulate nakatumist, sest tekib nö barjäär mugulate ja spooride vahele, mis muidu pealsetelt vihmaga kiiremini mugulateni jõuaks. Samuti on leitud, et suurendatud P ja K väetise normid aitavad vähendada lehemädanikku nakatumist, kuid N koguse suurendamine mõjub vastupidiselt lehemädanikku soodustavalt. Ka happelisematel muldadel on lehemädaniku levik pärsitud. Lehemädanikukindlate sortide kasvatamine aitab samuti lehemädanikku nakatumist vähendada.

Kuivlaiksus

Kuivlaiksusest tulenevad saagikaod võivad olla 20-30%. Kui haigus lööbib kartuli hilisemas kasvufaasis või kui kuivlaiksuse areng on aeglane, ei avalda see enamasti erilist mõju saagikusele ja saagi kvaliteedile. Hilisemas kasvufaasis lööbinud kuivlaiksus isegi pigem aitab kartuli küpsemisele/valmimisele ja lehestiku hävinemisele kaasa. Haigus lööbib enamasti küpsetel lehtedel ning vahel võib esineda ka varrenakkusi.

Sümptomid:

Lehtedele ilmnevad alguses 1-2 mm läbimõõduga musta värvi kolded, kuid kolde levides laienevad need suurteks pruuni kuni musta värvi ringjateks või munajateks laikudeks. Kolded laienevad kuni leheroodudeni. Nekrootilistel kudedel arenevad tumedad seeneniidistikud ning moodustuvad spoorid. Olemasolevate kollete laienemise ja uute kollete tekkimise tulemusena tekib lehtedel kloroos (klorofüllivaegus), misjärel muutub terve leht nekrootiliseks. Nekrootiline leht võib jääda kuivanuna varre külge.

Juurtel ja stoolonitel ei ilmne tavaliselt haigussümptomeid, kuid mugulatel võivad esineda ebakorrapärase kujuga, tumedad lohkus kolded, millede ääred on tumedad ja veidi kõrgenenud. Mugulate kude haiguskolde all on nahkjas kuni korkjas.

Kuivlaiksus võib lööbida terve kasvuperioodi jooksul, kui taimed kannatavad stressi all, on vigastatud või haigustest nakatunud. Peamiselt toimub mugulate nakatumine spooride kaudu, mis levivad eriti just kevadel tuule, vee ja masinatega põllult põllule. Haigusele on vastuvõtlikum just täiskasvanud või nõrgestatud lehestik, kui äsja arenenud ja aktiivselt kasvav lehestik.

Ekstreemsetel juhtudel hävineb kuivlaiksuse nakkusest tingitud kahjustustest terve taim. Mugulate puhul on nakkusele vastuvõtlikumad just noored, arenevad mugulad. Kui haigus on tunginud mugulasse võib see edasi areneda kuivmädanikuks.

Tõrje:

Peamisteks kuivlaiksuse tõrjevõteteks on kasvatada sorte, mis on kuivalaiksuse suhtes kindlamad, kasutada erinevaid fungitsiide ning koristada kartulit alles siis, kui mugulate koor on juba kinnitunud.

Hilisemad sordid on üldiselt kuivlaiksusekindlamad kui varajased sordid. Kui sordid, mida planeeritakse kasvatada, on kuivlaiksuse suhtes kindlamad, on võimalik vähendada ka fungitsiidide kasutamist.

Fungitsiidide ülesanne on kaitsta taime ja juba olemasolevat nakkust kontrolli all hoida. Fungitsiidide kasutamine tuleks ajastada hetkele, mil on kõige suurem oht haigusesse nakatumiseks ning mil on spooride moodustumiseks kõige optimaalsem aeg. Kuivlaikuse puhul on see enamasti pärast vihmasadusid, kui õhuniiskus on suur ning ilmad soojad.

Samuti on kuivlaiksuse esinemist võimalik kontrolli all hoida pikkade külvikordadega (vähemalt 4 aastat), nakatunud taimse materjali eemaldamisega põllult ning efektiivse umbrohutõrjega. Ka taimede piisav toitainetega varustatus, mulla liigniiskuse vähendamine ning teiste haiguste tõrje aitavad suurendada kartulitaime stressitaluvust ning seeläbi vähendada kuivlaiksusesse nakatumist. Mugulanakkusest aitab hoiduda kui koristusel vigastatakse mugulaid võimalikult vähe.

Kahjurite tõrje

Kahjurputukate (edaspidi kahjur) tekitatud kahju ja leviku suurus sõltuvad kõik sellest, milliseid kultuure külvikorras kasvatatakse, agrotehnoloogilistest võtetest, ilmast, mugulate hoiustamistingimustest, jne. Seetõttu on insektitsiidide kasutamine kahjurite tõrjes enamasti siiamaani üks kõige peamisem viis. Siiski võib ajapikku kahjurputukatel tekkida insektitsiidide vastu resistentsus, mistõttu nende kasutamine enam ühel hetkel oodatud tulemust ei anna.

Lehetäid ja kartulimardikas on ühed kõige tähtsamad kartuli kahjurid, kuid paraku on need kahjurid võimelised suhteliselt ruttu saavutama teatud toimeainete suhtes resistentsuse. Resistentsuse tekke vältimiseks soovitatakse kasutada võimalikult erinevate toimeainetega preparaate.

Kõikvõimalikke putukkahjureid aitavad põllul tõrjuda ka mitmed kasurputukad nagu lepatriinud ja nende vastsed, samuti kiilassilmad ja nende vastsed ning sirelaste vastsed, jooksiklased, jne. Seega on bioloogilise mitmekesisuse tagamine äärmiselt oluline tõrjeaspekt. Ka parasiitsed seened aitavad talvituvaid kahjureid hävitada.

Lisaks on umbrohtumuse vähendamine üheks võimaluseks, kuidas kontrollida kahjurputukate populatsioonide arvukust kuna mitmed kahjurputukad toituvad ka umbrohtudel. Kartuliga samas külvikorras tuleks vältida taimi, mis meelitavad kahjurputukaid ning on peremeestaimedeks, kui kartulit ei kasvatata. Ka külvikorra pikkus on üheks võimaluseks, kuidas kahjuritega toime tulla.

Umbrohtude tõrje

Herbitsiidi valik sõltub eelkõige sellest, milliseid umbrohte ja kuna soovitakse tõrjuda. Herbitsiide on võimalik kasutada juba ka enne kartuli enda kasvatamist näiteks sügisel ja kevadel mitmeaastaste umbrohtude olemasolul. Mullatoimelised herbitsiidid on ühed kõige tähtsamad ja neid kasutatakse võimalikult kiiresti pärast kartuli mahapanekut, kuid enne kartuli ja umbrohtude tärkamist. Taolised herbitsiidid mõjutavad idanevaid umbrohtude seemneid javõivad olla aktiivseid mitmeid nädalaid, kui mulda vahepeal ei häirita. Sellised herbitsiidid üldiselt ei mõjuta kartulit, kuid minimugulate kasutamisel seemnekasvatuseks võivad osad herbitsiidid minimugulaid siiski kahjustada, kui see vihmaga juurteni uhutakse.

Lisaks eelpool mainitud herbitsiididele on olemas ka nö kontaktherbitsiidid, mida kasutatakse siis kui kartul ei ole veel tärganud, kuid umbrohud juba tärkavad ja lehestik on arenemas. Neljanda grupi moodustavad herbitsiidid, mida kasutatakse siis, kui kartul on juba tärganud. Üldiselt on soovituslik kasutada taolisi herbitsiide, mis aitaksid umbrohte tõrjuda juba enne seda, kui kartul ise tärkab.

Lisaks keemilisele umbrohutõrjele on võimalik umbrohte ka mehaaniliselt tõrjuda, millest võib lähemalt lugeda kartuli hoolduse alt.