Megatrendid ja seire

Lisa 2. Seireraport 10.2025 AKIS: Kliimamuutused ja kestlik tootmine

MEGATREND: PANUSTAMISE VAJADUS KLIIMA JA KESKKONNATEEMADESSE SUURENEB

Kliimamuutuste süvenemine on pikaajaline trend, mis avaldab mõju nii põllumajandusele kui ka ökosüsteemidele, tuues kaasa sagedasemaid ekstreemilmastikunähtuseid, saagikadu ja elurikkuse vähenemist ning kiirendades mulla degradeerumist. Trendi mõju suurendab tootmisriske ja – kulusid, kuid samas kiirendab säästvate praktikate, uute tehnoloogiate ja rohepoliitika kasutuselevõttu. Pikas perspektiivis võivad kohanemisvõime ja keskkonnamõjude vähendamine kujuneda oluliseks konkurentsieeliseks ning tagada toidutootmise kestlikkus.

Kui maailma keskmine temperatuur jätkab tõusu, ohustavad põud, üleujutused ja liigne kuumus maailmas sadu miljoneid inimesi, tuues kaasa rändelaineid, konflikte ja humanitaarkriise. Nende sündmuste sagedus ja intensiivsus kasvavad iga kümnendiga, ohustades ka seni stabiilseid piirkondi [3]. Kliimamuutused, mis on laialdaste tagajärgedega ülemaailmne väljakutse, avaldavad teravat mõju ka terves Euroopas [23]. Tulenevalt muutustest suurenevad riskid põllumajanduses: sagenevad ekstreemilmad, saagikadu ja invasiivsed liigid ning suurenevad tootmiskulud koos riskidega infrastruktuuridele. Kliima on globaalne, aga kliimapoliitika killustunud, mis raskendab ühiste eesmärkide saavutamist. Maailma vaeseimad riigid jäävad teistest enam maha kliimaeesmärkide saavutamisel- peamisteks takistusteks on võlakriis, kaubandustõkked, toidupuudus, kliimamuutused ja piiratud ressursid [4]. Globaalpoliitiline areng on seadnud ka Euroopas valgusvihku kaubandussõja ja investeeringud kaitsetööstusesse ning surunud kliimaeesmärke ja rohepööret tagaplaanile [6].

Kuna kasvuhoonegaaside (s.h CO₂) emissiooni ei vähendata piisavalt kiiresti, tõuseb jätkuvalt Maa keskmine temperatuur, kaob elurikkus, sagenevad veelgi ekstreemilmastiku- nähtused ning kaovad külmaperioodid [11]. ELi tasandil on võetud selge suund üleminekule vähese CO2-heitega majandusele [15]. Kuigi suurimat mõju kliimaneutraalsuse saavutamisel avaldavad energia- ja transpordisektor, on ka põllumajandus ja toidutööstus märkimisväärne kasvuhoonegaaside (peamiselt metaan CH₄ ja dilämmastikoksiid N₂O) emissiooniallikas ning suur maa- ja veeressursside kasutaja [1]. Aastaks 2050 prognoositakse ELi koguheitest kolmandiku langemist põllumajanduse arvele [15].

Tulevikus peab toidu tootmine toimuma tervikuna säästlikumalt, parandades kõikide ressursside kasutust, seejuures võtmetähtsusega on toidukao ja raiskamise vähendamine [7]. Eurostat 2024 andmetel tekib ELis igaaastaselt üle 59 miljoni tonni toidujäätmeid, mis teeb u 130 kg inimese kohta [16].

Maailmamajanduse ja elanikkonna kasv nõuab intensiivsemat põllumajandust. Põllumajanduse intensiivistumine põhjustab aga omakorda mulla erosiooni, orgaanilise aine ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemist, eriti arenguriikides, kus surve toidutootmisele vähendab ökosüsteemide jätkusuutlikkust [10]. Mulla ökosüsteeme ohustavad ka kliimamuutusest tulenevad põud, liigniiskus ja üleujutused [30]. Euroopa Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) hiljutise raporti järgi on üle 60% ELi muldadest kehvas seisundis [21]. Maailma tasandil on peamine muldade kahjustumise viis erosioon [13], 1/3 muldade ebatervislikust seisundist Euroopas, on põhjustatud mulla bioloogilise mitmekesisuse kao tõttu [19]. Elurikkuse vähenemist alahinnatakse sageli, kuna see ei avaldu kohe tootmise väljundites. Mulla bioloogiline mitmekesisus – sealhulgas mikroorganismid (nagu seened ja bakterid) või loomastik (nagu hooghännalised ja vihmaussid) – on eluliselt tähtis ökosüsteemi teenuste tagamiseks ning aitab kaasa toitainete ringlusele, süsiniku sidumisele ja vee reguleerimisele mullas [21, 22]. Üheks mulla bioloogilist mitmekesisust ohustavaks teguriks on ka mikroplast, mis vajab tulevikus suuremat tähelepanu [21].

Keskkonnamõjudega mittearvestav äritegevus muutub maailmas tervikuna üha riskantsemaks [14]. Rohelisemat majanduskasvu soodustavad poliitikad toovad kaasa ka muutuseid tööturul, luues uusi töökohti ning muutusi oskuste vajaduses– lisaks uutele ametitele peavad isegi rohepöördest otseselt puutumata ametikohad omandama selliseid valdkonnaüleseid oskuseid, nagu keskkonnateadlikkus ja jätkusuutlikkus [31].

Tegemist on pikaajalise trendiga.

Trend 1. Kliima soojenemine ja ekstreemilmastiku kasv
Põuad ja üleujutused, kuumalained, külmaperioodide kadumine, saagikadu, invasiivsed liigid, kohanemine, riskide suurenemine s.h infrastruktuuridele.

Trend 2. Säästvate praktikate rakendamine, rohepööre ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine.
Vähese CO2 heitega majandus, säästlikum tootmine, ressursitõhusus, toidukao ja raiskamise vähendamine, ringmajandus, elurikkuse kaitse, geopoliitilised riskid.

Trend 3. Mulla degradeerumine ja mullaelustiku vähenemine
Põllumajanduse intensiivistumine, orgaanilise aine ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine mullas, mulla erosioon, elurikkuse vähenemine, mulla ökosüsteemiteenuste halvenemine, mikroplast.

Trend 4. Nõudlus roheoskustega töötajate järele

Lisa 3. Seireraport 10.2025 AKIS: Tarbijate ootused ja nõudlus

MEGATREND: TERVISESÕBRALIKU JA KESKKONDA SÄÄSTVA TOIDU EELISTAMINE

Tarbijad liiguvad tervislikuma ja loodussõbralikuma toidu poole. See tähendab suuremat huvi taimepõhiste, mahe- ja kohalike toodete vastu ning ootust, et päritolu ja toitumisalane info oleks lihtsasti leitav. Trend seab toidutootjale ootuse pakkuda rohkem mahe- ja taimseid alternatiive, tagada toodete päritolu läbipaistvus ning kasutada lahendusi, mis vähendavad keskkonnamõju, kuid hoiavad samal ajal toidu kvaliteeti ja ohutust. Kuna tarbijad on hinnatundlikud, tuleb tootjal leida tasakaal taskukohasuse ja kestlikkuse vahel. Tootjad, kes suudavad neid ootusi usaldusväärselt täita, saavutavad pikemas plaanis turueelise.

Tarbimiskäitumist mõjutavad nii välised tegurid (nt majandusolukord, hinnad) kui sisemised (nagu maitse-eelistused, harjumused). Tarbijate sotsiaalse teadlikkuse esirinnas on jätkusuutlikkus ja kliimamuutused, uueks vaatenurgaks on elada kauem tervemana, samuti on tõusnud kesksele kohale läbipaistvus ja jälgitavus toidu teekonnal taldrikule [24]. Jätkusuutlikkus põllumajanduses ja toidutootmises tähendab, et ei arvestata mitte ainult keskkonnamõjude ja majandusliku vastupidavusega, vaid ka sotsiaalsete ja juhtimisalaste teguritega. See hõlmab näiteks loodusvarade säästmist, inimeste ja loomade heaolu ning ausat ja eetilist ettevõtlust [23].

Kasvamas on üleilmselt nõudlus loomse valgu asendamise järele taimse valguga või tehnoloogiliselt toodetud valguga. Ülemaailmne taimne lihaasendustoodete turg ulatus 2021. aastal 5,6 miljardi dollarini ja on prognooside järgi kasvamas 74–263 miljardini 2030. aastaks, nõudlus taimsete toodete järele suureneb kiiresti [5, 8, 29]. Kõik ELi liikmesriigid kogevad loomakasvatuse mahtude vähenemist – 2023. a langes veiseliha tarbimine ELis 4,7% ning 2024. a-ks on prognoositud 2,8% langust [22]. Selle taga on eelkõige veiseliha kõrge hind ning tarbijate suurenev mure jätkusuutlikkuse pärast, samuti tervisega ja loomade heaoluga seotud põhjused [8, 22]. Samal ajal on tõusmas linnuliha tarbimine, kuna tarbijad tajuvad seda tervislikumana ja jätkusuutlikumana [8].

Maheturg on alates 2000. a-st kasvanud maailmas 7–8 korda, kuid alates 2022. a-st on kasv aeglustunud. Mahepõllumajandusmaa osakaal oli 2023. a Euroopas 3,9% ja ELis 10,9% kogu põllumajandusmaast, eesmärgiks on 2030. a-ks tõsta see 25%-ni. Oodata on mahemärgi olulisuse kasvu [6, 18].

Vastavalt McKinsey & Company poolt 2025. a Euroopas läbiviidud uuringule, on pakendite peamisteks jätkusuutlikkuse prioriteetideks tarbijate jaoks taaskasutatavus (pakend, mis on valmistatud ringlusse võetavast materjalist, nt nagu monomaterjal ja värvaineta materjalid), korduvkasutatavus ning materjalide taaskasutus pakendites, vähem peavad tarbijad uuringu kohaselt oluliseks biopõhiseid pakkematerjale ja materjalide vähendamist. Säästva pakendi eest maksmisel on tarbijad muutunud kulutundlikumaks ning omistavad pakendite toiduohutust ja säilivust tagavatele omadustele oluliselt suuremat rõhku, kui nende keskkonnamõjule ja välimusele. Tarbijate osakaal, kes ei ole valmis säästva pakendi eest rohkem rahaliselt panustama, suurenes Euroopas aastatel 2020–2023 ja on ka 2025. a püsinud kõrgemal tasemel. Ettevõtted seisavad silmitsi topeltväljakutsetega – nad peavad samaaegselt vastama tarbijate ootustele säästvate pakendite osas ning leidma lahenduse kulusurvele [14].

Euroopa tarbijate huvi toidulisandite ja funktsionaalsete toitude vastu kasvab. Toidulisandid, funktsionaalsed ja tervist ning soolestiku mikrobioomi toetavad tooted, on muutunud oluliseks suunaks toidutööstuses. Lisaks maitseomadustele soovitakse täiendavalt vitamiinide, mineraalide, probiootikumide ja kiudainete suuremat sisaldust toidus. Eelistatakse tooteid, mis toetavad või millele on omistatud seedimist, immuunsüsteemi tugevdavad või teatud haiguste riski vähendavad omadused [5].

Samuti suureneb tarbijate nõudlusel vajadus jagada infot toidutoodete päritolu kohta ning tagada kõrgem toiduohutus mis loob omakorda nõudluse suurema jälgitavuse ja kvaliteedikontrolli järele [5]. Tänases olukorras ei piisa pelgalt „õige tootmisviisi“ väitest – oodatakse konkreetseid ja tõendatavaid meetmeid. Kasvutrendis olev nõudlus taimsete toodete, mahe- ja kohaliku toidu järele, pakub lisaks keskkonnasõbralikumale, ka tervislikumat toiduvalikut [5, 6, 8].

Euroopas taastub majanduslik optimism aeglaselt, inflatsioon on jätkuvalt peamine mure. Tarbijate kulutused, sissetulekud ja säästud on viimase aasta jooksul püsinud siiski suhteliselt stabiilsed [1]. Majanduse kasvades ja mitmekesistudes toimub nihe kõrgema väärtusega toodete poole ning suureneb nõudlus töödeldud toiduainete järele [11].

Trend 1. Nõudluse vastuolulisus jätkusuutlikke ja keskkonna-sõbralike toodete järele.
Loomse valgu asendamine- taimsed tooted ja lihaasendustooted, maheturg, mahemärgis, valgurikkad kultuurid taimekasvatuses, uued pakendi-lahendused, pakendite taas- ja korduvkasutus, pakendite toiduohutus, tarbijate hinnatundlikkus, kulusurve tootjatele- topeltväljakutsed ( keskkond vs hind).

Trend 2. Tervislikum ja funktsionaalsem toit.
Toidulisandid, funktsionaalsed tooted, toidu päritolu ja jälgitavus, kvaliteet, kohalik toit, naturaalne ja väheste lisaainetega toit, taimne toit, lühikesed tarneahelad, tarneahelate läbipaistvus, selge märgistus, seotus üldise tarbimisvõimekusesega.

Trend 3. Tarbijate ostuvõimekus on muutlik.
Tarbijahinnaindeks, inflatsioon, majanduslik kindlus/ebakindlus, muutused tarbimisaktiivsuses.

Lisa 4. Seireraport 10.2025 AKIS: Digitaliseerimine

MEGATREND: DIGITALISEERIMISE KASV JÄTKUB

Digitehnoloogiad (täppispõllumajandus, droonid, andurid, robootika/automatiseerimine, IoT, andmeanalüütika/ML, AI) liiguvad sektori põhitegevustesse, tõstes tootlikkust, vähendades jäätmeid ja keskkonnajalajälge ning tugevdades jätkusuutlikkust. Tootjate jaoks takistavad levikut suured investeeringud, oskuste nappus ja süsteemide ühilduvuse küsimused, samas võimaldab üleminekut andmepõhisele juhtimisele ja autonoomsematele protsessidele (vähem sisendeid, stabiilsem kvaliteet).

Digitehnoloogiaid rakendatakse protsesside efektiivsuse tõstmise ning toodete ja teenuste lisandväärtuse suurendamise eesmärgil igas eluvaldkonnas [6, 16], s.h põllumajanduses ja toiduainete tööstuses. Toidutootmise kontekstis hõlmab digitaliseerimine digitehnoloogiate arendamist, kasutuselevõttu ja pidevat täiustamist kogu sektoris.

McKinsey & Company prognoosib, et digitaalse ühenduvuse (connectivity ingl k) areng, võib Euroopa põllumajanduse toodangut aastaks 2030 kasvatada kuni 53,8 mlrd dollarini (+8,8%) [2]. Järjest enam kasutatakse põllumajanduses droone, andureid, roboteid, autonoomseid seadmeid nii taime- kui loomakasvatuse erinevates protsessides, mis aitavad suurendada tootlikkust sisendite (nt vesi, väetised, energia, tööjõud) taset kasvatamata [1, 4]. Täppispõllumajanduslikud süsteemid, mis integreerivad arenenud tehnoloogiaid traditsioonilise põllumajandusega, optimeerivad toidutootmist, parandades selle tõhusust, minimeerides jäätmeteket ja edendades jätkusuutlikkust. See arenev valdkond hõlmab laia valikut tehnoloogiaid ja lähenemisviise, alates digitaalsetest tööriistadest väga täpseks maa, vee ja väetise kasutuseks, kuni aretus- ja masinõppe uuenduslike tehnikateni [1, 17]. Samuti oleks vajalik suurendada digitaliseerimist, robotiseerimist ja automatiseerimist ning IT põhist protsessijuhtimist toidutöötlemises [3]. Tänu AI-le on võimalik lisaks rutiinsetele tööülesannetele järjest enam automatiseerida ka mitterutiinseid tööülesandeid [10, 18].

Andmepõhises põllumajanduses saavad põllumehed langetada teadlikumaid otsuseid ilmastiku, seemnete, mulla omaduste, haiguste tõenäosuse, ajalooliste andmete, turusuundumuste ja hindade kohta käiva teabe analüüsimise ja korreleerimise abil [8].

Automatiseeritud ja autonoomsete protsesside (s.h robotid), masinate ja tootmissüsteemide näidetena põllumajanduses, saab tuua täielikult automatiseeritud sisendite kasutamist (väetamine, taimekaitse), söötmissüsteeme loomakasvatuses või umbrohtude tuvastamise ja tõrjesüsteeme [17].

Digitehnoloogiatest kõige kaugemale arendatud on drooni tehnoloogiad, andmeanalüütika ja täppispõllumajandus. Asjade interneti lahendused (IoT) ja masinõpe on kasvava turu faasis. Suurandmete kasutamine ja nanotehnoloogiad on aga alles arengu alguses [8]. Kõige enam kasutatav digitehnoloogia põllumajanduses, on täna GNSS -põhised (globaalne satelliit- navigatsioonisüsteem) tehnoloogiad, mida kasutatakse laialdaselt näiteks põllumasinate automaatjuhisüsteemides [11].

Digitehnoloogiate kasutuselevõtt nõuab suuri investeeringuid seadmetesse, pilveteenustesse ja tarkvarasse ning samuti kvalifitseeritud tööjõudu. Spetsialiseerunud töötajate puudus on tõsine probleem, kuna tehnoloogiline areng nõuab teadmisi täppispõllumajandusest, automatiseerimisest, suurandmete analüüsist, rohetehnoloogiatest ja tervislike toodete arendusest nii valdkondades eraldiseisvalt kui nende lõimumisel. Vajadus paindlike täiend- ja ümberõppe võimaluste järele kasvab, et kiiresti kohanduda sektori tehnoloogiliste- ja turumuutustega [12, 13, 16]. Samas toob ETF 2023. a raport välja, et vajadusest väiksem nõudlus ümberõppe järele, peegeldab töötajate vähest teadlikkust oskuste vajadustest muutuval tööturul [13].

Tehnoloogiate keerukus ja vähene kasutusmugavus on takistuseks nii eraldiseisvate lahenduste kasutamisel kui ka olukordades, kus ettevõttes juba kasutusel olev süsteem ei ühildu uute lahendustega [7]. Tänasega saavad digitaliseerimisest enim kasu põllumajandustootjad, kes tegelevad tavapõllukultuuride (nt teraviljad, raps, kaunviljad) või ka kõrgema väärtusega aianduskultuuride (nt köögiviljad, marjad, puuviljad) kasvatamisega, seevastu nišikultuuride ja
ekstensiivpõllunduse puhul on kasu väiksem. Seega on digitaalsete tehnoloogiate kasutuselevõtt piiratud teatud tüüpi tootmiste ja kultuuridega [17]. Kulude katmise ja teadmiste poolest on selgelt eelistatud positsioonis suuremad ettevõtted [2]. Uute tehnoloogiate ja uuenduste omandamise ja rakendamise kõrged kulud võivad muuta need paljudele, eriti väikepõllumajandustootjatele, kättesaamatuks. Lisaks on endiselt probleemiks uuenduste lõppkasutajani jõudmise tagamine, eriti maapiirkondades [1].

Tegemist on pikaajalise trendiga, mille mõju on oluline kogu sektorile.

Trend 1. Täppispõllumajanduse laialdane levik
Digitaalse ühenduvuse ning digitehnoloogiate areng ja pidev täiustamine, täppisviljelus, täppisloomakasvatus, droonid, andurid, AI, IT põhine protsessijuhtmine, uute tehnoloogiate integreerimine traditsioonilise põllumajandusega

Trend 2. Suurandmete analüüs ja masinõpe
Andmepõhine põllumajandus, andmete kogumine, suurandmete kasutamine, analüüs, visualiseerimine, otsustustugi, asjade internet (IoT), toiduinternet (IoF), GNSS põhised tehnoloogiad, ühendatud seadmed, masinõpe, küberkuritegevus

Trend 3. Robotite kasutuse kasv
Autonoomsed seadmed, automatiseeritud protsessid ja süsteemid, taimekasvatus- ja saagikoristusrobotid, söötmis- ja lüpsirobotid, loomade tervise ja heaoluga seotud süsteemid

Trend 4. Tööjõu digioskuste ja innovatsioonivõimekuse vajadus kasvab
Vajadus digioskuste järele, oskused ja teadmised rohe- ja digipöördest, juhtimiskvaliteedi areng, andmehalduse ja -analüüsi oskused, küberturvalisuse riskide hindamise ja haldamise oskused, uued ametikohad, täiend- ja ümberõpe

Lisa 5. Seireraport 10.2025 AKIS: Tehnoloogiate areng

MEGATREND: KESTLIKE TOOTMISTEHNOLOOGIATE ESILETÕUS TOIDUSÜSTEEMIDES

Kliimariskid, avaliku ja erasektori investeeringud ning tarbijaeelistused kiirendavad tehnoloogilisi lahendusi, mis mitmekesistavad toiduallikaid, vähendavad ressursi- ja keskkonnakoormust ning tugevdavad toidujulgeolekut. Tootmisele toob trend kaasa väljakutsed, nagu kõrged investeeringukulud, regulatiivsed tõkked ja tarbijate usalduse võitmine uute lahenduste suhtes ja kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus. Teisalt loovad uued tehnoloogiad võimaluse väiksemaks sisendivajaduseks ja suuremaks saagi/kliimakindluseks, paindlikumaks tooteportfelliks, väiksemaks jäätmetekkeks ning ilmast sõltumatumaks tootmiseks.

Toidutootmise tehnoloogiate ja innovatsiooni tekkimise peamisteks edasiviivateks teguriteks on kliimamuutused, avaliku sektori investeeringud põllumajandus- ja toidusüsteemidesse, majanduskasv, struktuurimuutused ja makromajanduslikud väljavaated, samuti innovatsioon ja teadus ning tarbimis- ja toitumisharjumused [1]. Uued tehnoloogiad pakuvad lahendusi nii toidujulgeolekule kui keskkonnamõjude vähendamisele, võimaldades mitmekesistada toiduallikaid ja leevendada survet ressurssidele nagu haritav maa ja veekogud [2].

FAO 2024 raporti hinnangul võivad investeeringud teadus- ja arendustegevusse viia läbimurdeni sellistes valdkondades nagu tehisintellekt, rakupõhine toit, keskkonnabiotehnoloogia ja toiduainete töötlemine [1]. OSKA raport toob välja, et põllumajanduse ja toiduainetööstuse tehnoloogilise arengu märksõnad on veel ka nanotehnoloogia, energiat säästvad ning jäätmete kasutamise tehnoloogiad, samuti robootika, sensorid ja automatiseerimine** ning infotehnoloogia [6].

Kliima mõju põllumajandussektorile ei vähene ilmselt ka tulevikus, pigem suureneb. Lahendused kliimamuutustega kohanemiseks põllumajandus- ja toidusektoris on aga endiselt puudulikud – põllumajandusele hädavajalikku abi saavad pakkuda uued aretustehnikad [4]. Põllumajanduses pakuvad uued geenitehnoloogia meetodid paljulubavaid vahendeid põllukultuuride omaduste, näiteks saagikuse, haiguskindluse ja keskkonnakindluse parandamiseks, luues põllukultuure, mis sobivad paremini muutuva kliimaga. Aretatud kultuuride tulemusena väheneb keemiliste sisendite vajadus ja paraneb toiduga kindlustatus [1]. Uute aretustehnikate eeliseks on ka see, et sama lõpptulemus saavutatakse palju täpsemalt ja kiiresti, võrreldes klassikaliste sordiaretuse meetoditega [4].

Traditsioonilisest loomakasvatusest mööda minnes, võib rakupõhisel tootmisel põhinev põllumajandus pakkuda lahendust toiduga kindlustatusele ning jätkusuutlikkuse ja loomade heaoluga seotud probleemidele. Rakupõhise toidutootmise mõistet võib käsitleda kui loomadest, taimedest või mikroorganismidest eraldatud rakkude kasutamist toiduainete, nende koostisosade või lisaainete tootmiseks. Need tooted võivad jäljendada olemasolevaid loomseid tooteid, nagu liha, linnuliha, mereannid, piimatooted ja munad, kuid toodetakse neid kontrollitud tingimustes. Rakupõhine toit võib tagada kindlama toiduga varustatuse piirkondades, kus põllumajandus- ressursid on piiratud või ilmastik ekstreemne ning see on vähem haavatav haiguste ja geopoliitiliste riskide suhtes [1]. GFI Europe’i 2024. a uurimuse järgi 15 Euroopa riigis, on paljud vastanutest valmis rakupõhist liha (ingl. k cultivated meat) proovima – näiteks Portugalis 60 %, Tšehhis 59 %, Rootsis ja Taanis 55 %, Saksamaal 47 % ja Austrias 42 % vastanutest. Samal ajal väljendavad tarbijad kõhklusi, kuna nad ei tunne toodet (ei ole seda näinud ega maitsnud) ning pole teadlikud, kuidas seda toodetakse [12].

Toidujäätmete ringmajandus hõlmab eelkõige jäätmetest energia tootmise (näiteks biogaasijaamad) ja kompostimise tehnoloogiaid [1]. FAO raport rõhutab, et oluline osa ringmajanduses ja toidukao vähendamisel on ka pakendiinnovatsioonil, mis põhineb toidutootmises kasutatavate uuenduslike materjalide väljatöötamisel toodete säilivusaja pikendamiseks, toidu riknemise ja selle kadude vähendamiseks, hõlmates uuenduslikke nutikaid materjale ja nanotehnoloogiat. Uued materjalid, nagu biolagunevad ja taaskasutatavad pakendid, aitavad vähendada plastireostust ja keskkonnakoormust [1].

Kiiresti arenev tehnoloogia sisetingimustes kasvatamiseks on vertikaalpõllumajandus (ingl. k vertical farming), kus põllukultuure toodetakse mitmekorruselistes riiulites või spetsiaalsetes konteinerites. Grand View Researchi (2024. a) andmetel ulatus maailmas sisetingimustes toodetud toidu turg 2024. a ligikaudu 42 miljardi USA dollarini, millest üle 31% moodustas Euroopa turg. Prognoos kasvada on 2030. a-ks üle 88 miljardi dollari, mis annab 13–14% kasvu aastas. Vertikaalpõllumajandus moodustab selles ühe kiiremini areneva segmendi [11], pakkudes lahendust kliimamuutuste, väheneva haritava maa ja linnastumisega seotud toidujulgeoleku probleemidele. Vertikaalse kasvatuse tehnoloogiad pakuvad alternatiivi traditsioonilistele meetoditele põldudel ja aedades eelkõige just puuviljade, köögiviljade, maitsetaimede ja marjade kasvatamiseks. Kuna taimi kasvatatakse spetsiaalsetes hüdro- või aeropoonilistes süsteemides, vajab selline kasvatusviis 95% vähem vett, vähem väetisi ja toitaineid, ei vaja või vajab vähem pestitsiide ning suurendab samal ajal saagikust. Tootmine ei sõltu äärmuslikest ilmastikunähtustest ega hooajalistest muutustest [2, 7]. Kasvatus vertikaalfarmides on seni väiksemas mahus võrreldes traditsiooniliste kasvuhoonetega, kuid nende kasvupotentsiaal on märkimisväärne eelkõige linnade piirkonnas, kus maa puudus on suurem ning teisalt tarbijate nõudlus värske, kohaliku ja keskkonnasäästliku toidu järele suureneb [2, 11].

Olulised väljakutsed innovatsioonide arendamisel ja rakendamisel on kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus ja investeeringute kaasamine. Töötajate arv tootmises tänu tehnoloogiale väheneb, aga alles jäänud töötajate teadmised ja oskused peavad olema senisest kõrgemal tasemel. Kiire tehnoloogiline areng nõuab töötajatelt uusi oskusi ja senisest laiapõhjalisemat erialast ettevalmistust [8]. Uute tehnoloogiate ja innovatsioonide omandamise ja rakendamise kõrged kulud võivad muuta need ka paljudele kättesaamatuks [1]. Mittetraditsiooniliste tootmisviiside areng avaldab tugevat pikaajalist mõju nii Eesti kui Euroopa põllumajandusele ja toidutöötlemisele.

Trend 1. Uued tehnoloogiad sordiaretuses
Kliima mõju suurenemine, uued aretustehnikad, täppisaretustehnikad, geenitöötlustehnoloogiad

Trend 2. Keskkonnabiotehnoloogia ja ringmajandus
Energiat säästvad tehnoloogiad, jäätmetehnoloogiad, toidujäätmete ringmajandus, biopuhastus, bioväetised, biopestitsiidid, kompostimine, anaeroobne lagundamine, biomassi väärindamine, biogaasijaamad, uuema generatsiooni biomajandus, vajadus uuteks oskusteks

Trend 3. Pakendiinnovatsioon – biolagunevad, taaskasutatavad ja nutikad pakendid
Keskkonnahoidlikud pakendid, biolagunevad ja taaskasutatavad pakendid, nutikad ja aktiivpakendid, pakendite (materjalide) taaskasutus, monomaterjalid, materjalitehnoloogiad ja pakendidisain, toiduohutuse säilitamine, pakendite vähendamine

Trend 4. Alternatiivsed valgud ja laboriliha

Trend 5. Vertikaalpõllumajandus

Lisa 6. Seireraport 10.2025 AKIS: Globaliseerumine – uute majandusmudelite teke

MEGATREND: GLOBAALSE EBASTABIILSUSE KASV JA TARNEAHELATE HAAVATAVUS

Geopoliitilised pinged, protektsionism, energiahindade kõikumine ja kliimamuutused tekitavad sagedasi häireid, tõstavad sisendihindu ja lükkavad väärtusahelaid regionaliseerumise poole. Globaalse ebastabiilsuse süvenemine toob toidutootjatele kaasa riske, nagu kasvavad tootmiskulud ja väetiste hinnad, tarneahelate ebakindlus, vähenenud ekspordivõimalused ning suurenenud sõltuvus rahvusvahelistest turgudest ja nende hinnakõikumistest. Toidutootjate fookus kohalikele ja kodulähedastele toidusüsteemidele loob suurema toidujulgeoleku ja kriisikindluse, toorme väärindamisele ja lisandväärtuse kasvatamisele keskendumine suurendab konkurentsivõimet ja ekspordi tulusust ning innovatsiooni ja regionaalse koostöö arendamine loob paindlikkust, vähendades kulusid ja parandades riskijuhtimise võimalusi.

Globaliseerumine on viimase sajandi oluline majandusprotsess. Põllumajanduse ja toiduainetööstuse otsene ligipääs maailmaturule on sageli piiratud, kuna sektoris toodetud kaubad on tundlikumad transpordi, säilitamise ja realiseerimisaja suhtes. ETLi andmetel, on kiirelt riknevate toodete transport majanduslikult otstarbekas ligikaudu tuhande kilomeetri raadiuses [1]. Maailmaturul on paljudes riikides toidusektor kaitstud kõrgete imporditariifide ja protektsionistlike meetmetega (nagu tehnilised nõuded ja standardid, kvoodid, piirangud ning subsiidiumid tootjatele). Ka ELi siseturg kasutab tariifseid ja regulatiivseid meetmeid, et hoida konkurentsieelis ELi tootjatel ning tagada toiduohutus ja kvaliteet [2].

Viimaste aastate jooksul on globaalsetes väärtusahelates suurenenud turbulents: COVID-19 pandeemia, Ukraina sõda ja kaubandussõda USA ja Hiina vahel on tõstnud toidutarneahela riskitaset ning põhjustanud protektsionismi kasvu ja sanktsioone [4,7,13]. See on väljendunud rahvusvahelise kaubanduse aeglustumises COVID-19 ajal [5], nisu ja teiste põllumajandustoodete impordi järsus languses Euroopasse Ukraina sõjaliste purustuste tõttu [6] ning väetiste hinnatõusus sanktsioonide mõjul Venemaa ja Valgevene vastu, kus Venemaa oli 13% turuosaga suurim väetisetarnija maailmas [7, 8]. Kaubavahetust raskendavad valuutakõikumised, poliitilised konfliktid suurendavad kapitali liikumise riske ning aeglustavad tootlikkuse kasvu. EL seisab kaubandussuhete pingete ees USA ja Aasia riikidega ning võimalikuks peetakse ka USA deglobaliseerumist [10]. Kokkuvõttes mõjutavad geopoliitiliste pingete kõrval üha enam üleilmset majandustegevust kaubanduspoliitika ja -suhete häired, viidates üha suurenevale protektsionismile terves maailmas [13,11].

Kogu maailmas püüavad ettevõtted muuta oma globaalseid väärtusahelaid riskikindlamaks ja konkurentsivõimelisemaks. Arenenumates riikides on tekkinud suured rahvusvahelised korporatsioonid, mis integreerivad kogu väärtusahela tootmisest tarbijani ning teisalt laienevad rahvusvahelistel turgudel [20]. Ka IPES FOOD 2024 raport toob välja, et suurte rahvusvaheliste ettevõtete mõjuvõim kasvab jätkuvalt, nõrgestades traditsioonilisi põllumajandus- ja toidutavasid läbi kohalike ja territoriaalsete toidusüsteemide integreerimise ning toitumisharjumuste ümberkujundamise [3].

Ettevõtete kontsentreerumine on viimastel aastakümnetel muutunud tänapäevase tööstusliku toidusüsteemi oluliseks tunnuseks. Peaaegu kõigis ülemaailmsete toiduainete tarneahelate etappides, alates põllumajanduslikest sisenditest kuni tootmise, kaubanduse, töötlemise ja toiduainete jaemüügini, on levinud muster, et domineerivad vaid käputäis ettevõtteid. Tugeva kontsentreerumise näiteid saab tuua nii ülemaailmselt seemne- ja agrokeemia turult, kus üle poole turuosast on üksikute ettevõtete kontrolli all [17].

Põllumajandusliku maa kasutuses 1% maailma põllumajandustootjatest, kontrollib 70% põllumajandusmaast ja 80% tootjatest 12% maast. Euroopas on kontsentreerumine mõnevõrra väiksem – 3% tootjatest kontrollib 52% põllumajandusmaast [18]. Euroopa põllumajandust iseloomustab trend, kus väiketalude arv väheneb, suuremad ja spetsialiseerunumad farmid kasvavad ning struktuurne konsolideerumine jätkub. Aastatel 2010–2020 vähenes ELi põllumajandusmaa kogupindala 2,2% ja ELi põllumajandusettevõtete arv langes 24,8% ehk ligi 3 miljoni võrra 9,1 miljoni põllumajandusettevõtteni 2020. a. Paljud väikesed ettevõtted (s.h oma tarbeks tootvad majapidamised) kadusid, suuremad põllumajandusettevõtted suurenesid nii füüsiliselt kui ka majanduslikult, mis näitab tugevat struktuurimuutust [9].

Tekkinud olukord on andnud suurfirmadele võimu kujundada turu tingimusi ning poliitilist ja regulatiivset raamistikku. Selline toidusüsteem teenib eelkõige ettevõtete huve, kuid seab ohtu laiemad eesmärgid nagu õiglus, kestlikkus ja valikuvabadus [17]. Sellest tulenevalt väheneb väiksemate tootjate ja kohalike töötlejate läbirääkimisvõime, kohalikud tootjad muutuvad sõltuvaks suurfirmade tingimustest ning toidusüsteem muutub kriisides haavatavamaks [20].
Isevarustatuse kindlustamiseks, majanduslike-, keskkonnalaste ning sotsiaalsete riskide vähendamiseks on vaja suunamuutust – liikuda kodulähedaste toidusüsteemide poole, mis tagavad vastupidava toiduga kindlustatuse ning toovad kasu inimestele, planeedile ja kogukondadele [3].

Tegemist on pikaajalise trendiga.

Trend 1. Globaalsete väärtusahelate ebakindlus.
Turbulents väärtusahelates, kaubandusriskid, turgude kaitse- protektsionism, toidujulgeolek, tootmine kohalikule turule, ekspordi osatähtsus

Trend 2. Põllumajanduse ja toidutöötlemise kontsentreerumine suurettevõtetesse ja kontsernidesse.
Ettevõtete ühinemine, suurfirmade mõjuvõim ja tingimused, põllumajandustootjate ja väiketalude arvu vähenemine, väiksem läbirääkimisvõime, põllumajandusmaa koondumine suurtootjatele, toidusüsteemi haavatavus kriisides