Kohustuslikud majandamisnõuded (KM) (inglise keeles – statutory management requirements).

Kohustuslikud majandamisnõuded (KM) rakendusid Eestis nõuetele vastavuse raames järk-järgult 2009.–2013. aastal. Need põhinevad ELi direktiividel ja määrustel ning puudutavad valdkondi nagu veekaitse, elurikkus, toiduohutus, loomade identifitseerimine ja registreerimine, loomahaigused, taimekaitsevahendid ning loomade heaolu. Direktiivide nõuded rakendab iga liikmesriik oma õigusaktidega.

Kohustuslikud majandamisnõuded jagunevad kaheksasse valdkonda:

Kohustuslike majandamisnõuete tabel 2022

KM nõuded avaldatakse iga aasta alguses loeteluna. Kui muutub mõni KM nõuete süsteemi kaasatud õigusakti nõue, siis muutub ka KM nõuete loetelu.

TRÜKIS Nõuetele vastavus ja rohestamine 2022
[fusion_title title_type=”text” rotation_effect=”bounceIn” display_time=”1200″ highlight_effect=”circle” loop_animation=”off” highlight_width=”9″ highlight_top_margin=”0″ before_text=”” rotation_text=”” highlight_text=”” after_text=”” title_link=”off” link_url=”” link_target=”_self” hide_on_mobile=”small-visibility,medium-visibility,large-visibility” sticky_display=”normal,sticky” class=”” id=”” content_align_medium=”” content_align_small=”” content_align=”left” size=”1″ animated_font_size=”” fusion_font_family_title_font=”” fusion_font_variant_title_font=”” font_size=”” line_height=”” letter_spacing=”” text_transform=”” text_color=”” hue=”” saturation=”” lightness=”” alpha=”” animated_text_color=”” text_shadow=”no” text_shadow_vertical=”” text_shadow_horizontal=”” text_shadow_blur=”0″ text_shadow_color=”” margin_top_medium=”” margin_right_medium=”” margin_bottom_medium=”” margin_left_medium=”” margin_top_small=”” margin_right_small=”” margin_bottom_small=”” margin_left_small=”” margin_top=”” margin_right=”” margin_bottom=”” margin_left=”” margin_top_mobile=”” margin_bottom_mobile=”” gradient_font=”no” gradient_start_color=”” gradient_end_color=”” gradient_start_position=”0″ gradient_end_position=”100″ gradient_type=”linear” radial_direction=”center center” linear_angle=”180″ highlight_color=”” style_type=”default” sep_color=”” link_color=”” link_hover_color=”” animation_type=”” animation_direction=”left” animation_speed=”0.3″ animation_offset=””]

Nitraadireostuse vältimine nitraaditundlikul alal (KM 1) 

[/fusion_title]

Järgnevad seitse nõuet on sätestatud veeseaduses ning selle alamaktides. Alates 1. detsembrist 2018. a kehtivad vedelsõnniku laotamist puudutavad veeseaduse muudatused, mistõttu muutusid ka KM 1 nõuded. Järgnevaid nõudeid kontrollitakse nõuetele vastavuse raames vaid nitraaditundlikul alal.

Enamik nendest nõuetest kehtib veeseaduse kohaselt aga terves Eestis. Kui Keskkonnaamet teostab oma tavakontrolli või nõuetele vastavuse kontrolli väljaspool nitraaditundlikku ala ja leitakse rikkumine, võib Keskkonnaamet alustada oma menetlustoiminguid ja määrata karistuse.

⇒ Nitraaditundliku ala piiride täpsema paiknemise, maapinna kallete, karstilehtrite ja allikate paiknemise kohta saab täpsemat infot Maa-ameti nitraaditundliku ala kaardirakendusest . Samuti saab infot kohaliku Keskkonnaameti büroost.

KM 1 Nõue 1: (Veeseadus § 158 lg 3 ja 4; § 159 lg 1–6)

  • Mineraalväetist ei tohi laotada juhul, kui maapind on külmunud, lumega kaetud, perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.
  • Lämmastikku sisaldavaid mineraalväetisi ei tohi laotada 15. oktoobrist kuni 20. märtsini.
  • Vedelsõnnikut ei tohi laotada 1. novembrist kuni 20. märtsini ja juhul, kui maapind on külmunud, lumega kaetud, perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.
  • Poolvedel-, tahe- ja sügavallapanusõnnikut ning muid orgaanilisi väetisi ei tohi laotada 1. detsembrist kuni 20. märtsini ega muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud. Keskkonnaamet võib ilmastikutingimustest lähtudes keelata vedelsõnniku laotamise 15. oktoobrist alates.
  • Vedelsõnniku paisklaotamine on keelatud 20. septembrist kuni 20. märtsini ja muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.
  • Kasvavate kultuurideta põllul tuleb sõnnik mulda viia võimalikult kiiresti, kuid mitte hiljem kui 24 tunni jooksul laotamise lõpetamisest arvates.
  • Kasvavate kultuuridega kaetud haritavale maale tohib 1. novembrist kuni 30. novembrini laotada sõnnikut juhul, kui see viiakse mulda 24 tunni jooksul.

Väetis on veeseaduse tähenduses selline aine või valmistis, mille kasutamise eesmärk on kasvatatavate taimede varustamine toitainetega. Veeseaduse tähenduses loetakse väetiseks ka sõnnik, virts, silomahl, kompost ning muud väetamiseks kasutatavad orgaanilised taimse või loomse päritoluga ained, mis otse või töödeldult mulda viiakse.

KM 1 Nõue 2:

Väetise laotamine pinnale on keelatud haritaval maal, mille maapinna kalle on üle 10 protsendi. Kui maapinna kalle on 5–10 protsenti, on pinnale väetise laotamine keelatud 1. oktoobrist kuni 20. märtsini. Erandina on üle 10 protsendise kaldega alal pinnale väetise laotamine lubatud veeseaduse § 160 lõike 4 alusel sätestatud juhtudel.

(Veeseadus § 160 lg 1,2 ja 4 ning keskkonnaministri 26.04.2019 määrus nr 18)

Haritav maa on veeseaduse mõistes kogu põllumajandusmaa, v.a looduslikud rohumaad.

Maapinna kalde määramise ja kontrollimise alused ning erandid kaldega alade väetamisel on kehtestatud keskkonnaministri 26. aprilli 2019. a määrusega nr 18 „Maapinna kalde määramise alused põllumassiivi piires ning kaldega ala väetamise erandid“. Erandina on väetise laotamine pinnale kaldega üle 10% lubatud
kogu põllumassiivil, välja arvatud veeseaduses sätestatud keeluajal, kui on täidetud järgmised tingimused:

  1. üle 10 protsendiliste kalletega alade pindala kokku ei moodusta Maa-ameti kaardirakenduse kallete kaardi järgi üle ühe kolmandiku põllumassiivi pindalast;
  2. üle 10 protsendise kaldega ala ei ole laiem kui 100 m;
  3. kaldega ala lähim serv jääb reljeefis madalamal paikneva karstilehtri servast vähemalt 50 m kaugusele;
  4. kaldega ala lähim serv jääb looduskaitseseaduse § 37 alusel kehtestatud ranna ja kalda piiranguvööndist väljapoole ega piirne sellega;
  5. kaldega ala lähim serv jääb reljeefis madalamal paiknevast maaparandussüsteemi avatud eesvoolust või kuivenduskraavist vähemalt 50 m kaugusele;
  6. veehaarde sanitaarkaitsealast ülalpool paikneva kaldega ala lähim serv ei piirne veehaarde sanitaarkaitsealaga;
  7. kaevu hooldusalast ülalpool paikneva kaldega ala lähim serv ei piirne kaevu hooldusalaga;
  8. õuealast ülalpool paikneva kaldega ala lähim serv jääb põhikaardil märgitud õuealast vähemalt 100 m kaugusele.

Maapinna kallete kohta saab infot Maa-ameti kallete kaardirakendusest . Samuti leiab üle 10% kaldega alad PRIA põllumassiivide veebikaardilt

KM 1 Nõue 3:

Allikatel, karstivormidel ja karstijärvikutel ning nende ümbruses 10 m ulatuses allika veepiirist, karstivormi servast või karstijärviku kõrgeima veetaseme piirist on keelatud väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine ning vee kvaliteeti halvendada võiv muu tegevus.

Nitraaditundlikul alal asuvatele olulistele allika- ja karstialadele jäävatel allikatel, karstivormidel ja karstijärvikutel ning nende ümbruses 50 m ulatuses allika veepiirist, karstivormi servast või karstijärviku kõrgeima veetaseme piirist on keelatud väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine ning vee kvaliteeti ohustav muu tegevus.
(Veeseadus § 158 lg 2; § 168 lg 3 p 1 ja 2)

Karstilehtrite ja allikate paiknemise kohta saab täpsemat infot Maa-ameti kaardirakenduse alamrubriigist: Kalded ja nitraaditundlikud alad, samuti Keskkonnaameti kohalikust büroost.

Karst – nähtused ja protsessid, mis kaasnevad kivimite lahustamisega pinna- ja põhjavee poolt. Karstumisega kaasneb paljude spetsiifiliste nähtuste (hüdrograafiline võrk ja veerežiim, teatud mullaliikide levik, teatud taimeliikide ja koosluste levik) kõrval ka mitmesuguste pinnavormide teke.

Karstilehter – vees lahustuvate kivimite pinna sisse tekkinud korrapärane, koonusjas, liua- või vannitaoline süvend. Suuremaid, kuni mitmekümne meetri laiusi lehtri-, lohu- või liuakujulisi karstivorme, mis neelavad pinnavett, nimetatakse Eestis kurisudeks.

KM 1 Nõue 4:

Kõikidel loomapidamishoonetel, kus peetakse üle 10 loomühiku loomi, peab olema lähtuvalt sõnnikuliigist sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla.

Sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla peab mahutama vähemalt kaheksa kuu sõnniku ja virtsa ning vajaduse korral, sõltuvalt loomapidamishoones kasutatavast tehnoloogiast, ka sealt pärit reovee. Sõnnikuhoidla mahutavuse kalkuleerimisel võib välja arvata loomade poolt karjatamisperioodil karjamaale jäetud sõnniku kogused.

Loomapidamishoonel, kus kasutatakse sügavallapanutehnoloogiat ja mis mahutab veeseaduse § 164 lõikes 2 nimetatud sõnnikukoguse, ei pea sõnnikuhoidlat olema. Kui sügavallapanutehnoloogiaga loomapidamishoone ei mahuta veeseaduse § 164 lõikes 2 nimetatud sõnnikukogust, peab üle jääva koguse jaoks olema seda mahutav hoidla.

Kui loomapidaja suunab sõnniku lepingu alusel hoidmisele või töötlemisele teise isiku hoidlasse või töötlemiskohta, peab loomapidamishoone kasutamisel olema tagatud lekkekindla hoidla olemasolu, mis mahutab vähemalt ühe kuu sõnnikukoguse.

Sõnnikuhoidlad, sõnniku- ja virtsahoidlad ning sügavallapanuga loomapidamishooned peavad olema lekkekindlad ning nende konstruktsioon peab tagama
ohutuse ja lekete vältimise hoidla käitamisel, sealhulgas selle täitmisel ja tühjendamisel.

Kui loomapidamishoones peetavaid loomi on 10 või vähem loomühikut ja seal tekib tahesõnnik või sügavallapanusõnnik, võib tekkivat sõnnikut ajutiselt enne laotamist või auna viimist hoiustada hoone juures veekindla põhjaga alal ja vihmavee eest kaitstult. 

(Veeseadus § 164 lg 2-6 ja –7; § 278 lg 3 ja 4, keskkonnaministri 03.10.2019 määrus nr 45 § 5 lg 1–3 ja 5)

Nõude detailid on toodud keskkonnaministri 3. oktoobri 2019. a määruses nr 45 „Väetise kasutamise ja hoidmise nõuded põhja- ja pinnavee kaitseks ning põllumajandustootmisest pärineva saastatuse vältimiseks ja piiramiseks“.

Sõnnikuhoidla mahu arvutamisel tuleb silmas pidada, et sõltuvalt kasutatavast tehnoloogiast peab hoidla mahutama ka loomakasvatushoonest pärit reovee ning loomade karjamaale jäetud sõnniku koguse võib hoidla mahu kalkuleerimisel välja arvata. Sõnnikuhoidlate mahu arvutamise aluseks on põllumajandusministri 30. septembri 2019. aasta määrus nr 73 „Eri tüüpi sõnniku toitainesisalduse arvutuslikud väärtused, põllumajandusloomade loomühikuteks ümberarvutamise koefitsiendid ja sõnnikuhoidla mahu arvutamise metoodika“.

KM 1 Nõue 5:

Sõnniku aunas hoidmisel peab sõnnikuaun paiknema veeobjektide suhtes nõutud
kaugusel ning aunades hoidmise tingimustest peetakse kinni.

(Veeseadus § 165 lg 1 ja 3-6, § 166 lg 2-8, § 168 lg 3 p 3 ja § 119 p 3, keskkonnaministri määrus 03.10.2019 nr 45 § 4; Keskkonnaministri 01.10.2019 määrus nr 47)

Haritaval maal on lubatud hoida enne laotamist aunas kuni kahe kuu jooksul vaid tahesõnnikut, mille kuivainesisaldus on vähemalt 20 protsenti ning mis ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust.

Sügavallapanusõnnikut, mille kuivainesisaldus on vähemalt 25 protsenti ning mille kogus ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust, on lubatud aunas hoida kuni kaheksa kuu jooksul, teavitades sellest Keskkonnaametit vähemalt 14 päeva enne aunastamise alustamist.

Tahe- ja sügavallapanusõnniku ladustamine auna on keelatud 1. novembrist kuni 31. detsembrini. Sõnnikuaun peab paiknema tasasel maal, vähemalt 50 meetri kaugusel pinnaveekogust, kaevust ja karstilehtrist.
Sõnnikuauna ei tohi rajada maaparandussüsteemi drenaažitoru kohale, kaitsmata põhjaveega, liigniiskele ega üleujutatavale alale.

Kui sõnnikut säilitatakse aunas kauem kui kaks nädalat, tuleb ladustamiskoha pinnas enne ladustamist katta lekkekindla või vedelikke imava materjaliga, nagu vähemalt 20 cm paksune turba- või põhukiht (nõue ei kehti sügavallapanusõnnikule ehk küllaldase allapanuga tekkinud tahesõnnikule, millest ei eraldu virtsa). Sõnnikuauna ei tohi kahel teineteisele järgneval aastal paigutada samasse kohta. Sõnnikuaun peab olema kaetud vettpidava materjaliga või vähemalt 20 cm paksuse turba-, põhu-, mulla, saepuru- või puitlaastukihiga.

Aunas kompostida on kuni 24 kuud lubatud ainult sügavallapanusõnnikut, mille kuivainesisaldus on aunastamisel vähemalt 25%. Sõnniku kompostimise auna moodustamisest tuleb teavitada Keskkonnaametit vähemalt 14 päeva enne aunastamise alustamist. Kompostitava sõnniku auna kõrgus auna moodustamis ajal võib olla maksimaalselt 2 meetrit ja auna kuju peab välistama sademete vee kogunemise aunale. Kompostitav sõnnik tuleb aunast põllule laotada hiljemalt 24 kuu jooksul pärast aunastamise alustamist. Komposti aunast äravedamise järgselt tuleb rohumaal asunud auna alus haljastada hiljemalt järgmise vegetatsiooniperioodi alguseks. Uut kompostitava sõnniku auna ei tohi paigutada samasse kohta laotamise järgselt viiel järjestikusel aastal. Kompostimine põllul aunas on lubatud mahus, mis ei ületa samale põllule laotada lubatud toitainete piirnorme.

KM 1 Nõue 6:

Väetistega on lubatud anda põllumajanduskultuuridele aastas selline kasvuks vajalik kogus lämmastikku haritava maa ühe hektari kohta, mis on kehtestatud veeseaduse § 161 lõike 11 alusel.

Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta kuni 170 kg lämmastikku aastas, sealhulgas loomade karjatamisel maale jäävas sõnnikus sisalduv lämmastik. Mineraallämmastiku kogused, mis on suuremad kui 100 kg hektarile, tuleb anda jaotatult.

(Veeseadus § 161 lg 1,7 ja 11, keskkonnaministri määrus nr 45 § 9+ lisad 1–3)

Sõnnikuga antava lämmastikukoguse leidmisel tuleb lähtuda maaeluministri 30. septembri 2019. aasta määrusest nr 73 „Eri tüüpi sõnniku toitainesisalduse arvutuslikud väärtused, põllumajandusloomade loomühikuteks ümberarvutamise koefitsiendid ja sõnnikuhoidla mahu arvutamise metoodika“. Kui tootjal on võetud sõnnikuproovid, siis kasutatakse neid N kasutamise koguste arvutamisel. Lämmastikku sisaldava väetisega antava lämmastiku kogus ei tohi ületada kogust, mis on vajalik kasvatatava kultuuri planeeritava saagi saamiseks.

Lämmastikku sisaldava väetisega väetamise planeerimisel ja väetamisel  tuleb arvestada kasvatatava kultuuri ning selle planeeritava saagi saamiseks vajaliku lämmastiku, eelkultuuri mõju ning sõnniku järelmõju.

KM 1 Nõue 7:

Silo hoidmisel silohoidlas või maa peal peab olema tagatud hoidlale ja silo hoidmisele kehtestatud nõuete täitmine.

(Veeseadus §167, Keskkonnaministri määrus 03.10.2019 määrus nr 45 § 6 ja 7)

Silorullid

[fusion_title title_type=”text” rotation_effect=”bounceIn” display_time=”1200″ highlight_effect=”circle” loop_animation=”off” highlight_width=”9″ highlight_top_margin=”0″ before_text=”” rotation_text=”” highlight_text=”” after_text=”” title_link=”off” link_url=”” link_target=”_self” hide_on_mobile=”small-visibility,medium-visibility,large-visibility” sticky_display=”normal,sticky” class=”” id=”kaitse” content_align_medium=”” content_align_small=”” content_align=”left” size=”1″ animated_font_size=”” fusion_font_family_title_font=”” fusion_font_variant_title_font=”” font_size=”” line_height=”” letter_spacing=”” text_transform=”” text_color=”” hue=”” saturation=”” lightness=”” alpha=”” animated_text_color=”” text_shadow=”no” text_shadow_vertical=”” text_shadow_horizontal=”” text_shadow_blur=”0″ text_shadow_color=”” margin_top_medium=”” margin_right_medium=”” margin_bottom_medium=”” margin_left_medium=”” margin_top_small=”” margin_right_small=”” margin_bottom_small=”” margin_left_small=”” margin_top=”” margin_right=”” margin_bottom=”” margin_left=”” margin_top_mobile=”” margin_bottom_mobile=”” gradient_font=”no” gradient_start_color=”” gradient_end_color=”” gradient_start_position=”0″ gradient_end_position=”100″ gradient_type=”linear” radial_direction=”center center” linear_angle=”180″ highlight_color=”” style_type=”default” sep_color=”” link_color=”” link_hover_color=”” animation_type=”” animation_direction=”left” animation_speed=”0.3″ animation_offset=””]

Loodusliku linnustiku kaitse (KM 2) ja looduslike elupaikade, loomastiku ja taimestiku kaitse (KM 3)

[/fusion_title]
Konn

Järgnevad viis nõuet on sätestatud looduskaitseseaduses ja selle alamaktides.

Nende nõuete puhul on oluline teada, kas teie valduses olev maa asub kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või missugused on muud looduskaitselised piirangud. Samuti on oluline teada, missuguses vööndis maa asub, sest erinevates vööndites on nõuded erinevad. Selle kohta leiab infot Maa-ameti kaardirakenduse abil või Keskkonnaametist.

Kaitseala puhul peab tutvuma ka konkreetse kaitseala kaitse-eeskirjaga (kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega), püsielupaiga puhul püsielupaiga kaitse-eeskirjaga (kehtestatakse keskkonnaministri määrusega). Kui kaitse-eeskiri puudub, siis tuleb lähtuda looduskaitseseaduse nõuetest.

KM 2 ja 3 Nõue 1:

Kui põllumajandustootja valduses olev maa asub kaitseala või püsielupaiga sihtkaitsevööndis, siis on tal (juhul kui kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti) keelatud:

  1. majandustegevus (väetamine, taimekaitsevahendite kasutamine, rohumaade uuendamine, metsa majandamine, maaparandussüsteemi rajamine);
  2. loodusvarade (metsa, maavara, maavaravaru, loodusliku kivimi, setendi) kasutamine, pinnase teisaldamine ning vee ja jää võtmine pinnaveekogust rohkem kui 30 m3/ööpäevas.

(Looduskaitseseadus § 12 lg 1 ja 2, § 30 lg 2 p 1 ja 2; kaitsealade kaitse-eeskirjad Vabariigi Valitsuse määrustes; püsielupaiga kaitse-eeskirjad keskkonnaministri määrustes)

Alati tuleb jälgida konkreetse kaitseala kaitse-eeskirja nõudeid, sest vastavalt konkreetse ala kaitse-eeskirjale võivad ülaltoodud tegevused, nt majandustegevus, olla lubatud. Kui kaitse-eeskiri puudub, siis tuleb lähtuda looduskaitseseaduse nõuetest.

KM 2 ja 3 Nõue 2:

Kui põllumajandustootja valduses olev maa asub kaitseala või püsielupaiga piiranguvööndis, siis on tal (juhul kui kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti) keelatud:

  1. uute maaparandussüsteemide rajamine;
  2. veekogu veetaseme ja kaldajoone muutmine;
  3. puhtpuistute kujundamine, energiapuistu rajamine;
  4. biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine.

(Looduskaitseseadus § 31 lg 2 p 1, p 2, p 4, p 7 ja § 12; kaitsealade kaitse-eeskirjad Vabariigi Valitsuse määrustes; püsielupaiga kaitse-eeskirjad keskkonnaministri määrustes)

Sarnaselt eelmise nõudega tuleb jälgida konkreetse kaitseala kaitse-eeskirja nõudeid.

Biotsiid – toimeaine või üht või mitut toimeainet sisaldav valmistis, mis on ette nähtud kahjulike organismide hävitamiseks või nende arvukuse kontrolli all hoidmiseks, kahjulike organismide tõrjeks või nende kahjustava toime ärahoidmiseks.

Eestis toimub biotsiidide registreerimine ja lubade väljastamine vastavalt biotsiidiseadusele.

Puhtpuistu – puistu, milles on üks puuliik.

Kõlvik – ühetaolise majandusliku sihtotstarbe ja/või loodusliku seisundiga katastriüksuse osa, mida ei piiritleta piirimärkidega.

KM 2 ja 3 Nõue 3:

Kui põllumajandustootja valduses olev maa asub hoiualal, siis peab tal olema hoiuala valitseja nõusolek:

  1. tee rajamiseks;
  2. loodusliku kivimi või pinnase teisaldamiseks;
  3. maaparandussüsteemi rajamiseks ja rekonstrueerimiseks;
  4. veekogu veetaseme ja kaldajoone muutmiseks;
  5. biotsiidi ja taimekaitsevahendi kasutamiseks;
  6. loodusliku ja poolloodusliku rohumaa ja poldri kultiveerimiseks või väetamiseks;
  7. puisniiduilmelisel alal puude raiumiseks.

(Looduskaitseseadus § 33 lg 1 p1-7)

KM 2 ja 3 Nõue 4:

Kui põllumajandustootja valduses olev maa asub kaitsealal või püsielupaigas, peab ta arvestama kaitse-eeskirjas toodud ajalise liikumispiiranguga või ajalise piiranguga niitmisele.

(Looduskaitseseadus § 12, § 30 lg 2 p4)

KM 2 ja 3 Nõue 5:

Kui põllumajandustootja valduses olev maa asub kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas, siis peab tal olema kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolek selle maa katastriüksuse kõlvikute piiride ja/või sihtotstarbe muutmiseks loa taotlemisel.

(Looduskaitseseadus § 14 lg 1 p 1)

[fusion_title title_type=”text” rotation_effect=”bounceIn” display_time=”1200″ highlight_effect=”circle” loop_animation=”off” highlight_width=”9″ highlight_top_margin=”0″ before_text=”” rotation_text=”” highlight_text=”” after_text=”” title_link=”off” link_url=”” link_target=”_self” hide_on_mobile=”small-visibility,medium-visibility,large-visibility” sticky_display=”normal,sticky” class=”” id=”ohutus” content_align_medium=”” content_align_small=”” content_align=”left” size=”1″ animated_font_size=”” fusion_font_family_title_font=”” fusion_font_variant_title_font=”” font_size=”” line_height=”” letter_spacing=”” text_transform=”” text_color=”” hue=”” saturation=”” lightness=”” alpha=”” animated_text_color=”” text_shadow=”no” text_shadow_vertical=”” text_shadow_horizontal=”” text_shadow_blur=”0″ text_shadow_color=”” margin_top_medium=”” margin_right_medium=”” margin_bottom_medium=”” margin_left_medium=”” margin_top_small=”” margin_right_small=”” margin_bottom_small=”” margin_left_small=”” margin_top=”” margin_right=”” margin_bottom=”” margin_left=”” margin_top_mobile=”” margin_bottom_mobile=”” gradient_font=”no” gradient_start_color=”” gradient_end_color=”” gradient_start_position=”0″ gradient_end_position=”100″ gradient_type=”linear” radial_direction=”center center” linear_angle=”180″ highlight_color=”” style_type=”default” sep_color=”” link_color=”” link_hover_color=”” animation_type=”” animation_direction=”left” animation_speed=”0.3″ animation_offset=””]

Toidu- ja söödaohutus (KM 4)

[/fusion_title]
Veised söömas heina

Järgnevad 13 nõuet on sätestatud toiduseaduses, söödaseaduses ja põllumajandusministri määrustes.

Toidu- ja söödaohutuse nõuetele peavad tähelepanu pöörama eelkõige esmatootjad ja söödatootjad.

Toit – töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata aine või toode, mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed. Toidu alla kuuluvad ka joogid ja vesi.

Sööt – töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata aine või toode, kaasa arvatud lisaained, mis on mõeldud loomade söötmiseks.

Esmatootmine – esmatoodete tootmine, pidamine või kasvatamine, kaasa arvatud saagikoristus, lüpsmine ja põllumajandusloomade kasvatamine enne tapmist. Esmatootmine on mõiste, millega kirjeldatakse põllumajandusettevõttes või sellega sarnasel tasandil tehtavaid toiminguid.

Sööda valdkonna nõuded hõlmavad sööda esmatootmist ja sellega seotud tegevusi. Kõnealusteks tegevusteks on nt:

  • heintaimede ja teravilja kasvatamine, kuivatamine ning sileerimine;
  • esmatoodete vedu, ladustamine ja käitlemine (ilma nende laadi oluliselt muutmata) tootmiskohas ning nende edasine vedu oma ettevõttesse;
  • oma loomadele söötmiseks mõeldud sööda segamine põllumajandusettevõttes kasutamata söödalisandeid või nende eelsegusid, va silokonservandid.

Nõuded ei kehti isikutele, kes toodavad sööta oma loomadele, keda peetakse eesmärgiga tarbida nendelt saadud loomsed saadused ära oma perega või toota loomset esmatoodet lk 21 nimetatud väikeses koguses.

Toidu valdkonna nõuded hõlmavad toidu tootmist, taimsete ja loomsete esmatoodete tootmist ja sellega seonduvaid tegevusi.

Toiduohutuse nõuded ei kohaldu, kui toodetakse oma tarbeks.

Taimsete esmatoodete tootmine on nt teravilja, puuvilja, köögivilja ja maitsetaimede kasvatamine ja sellega seonduvad tegevused nagu näiteks saagi koristamine, puhastamine, selle vedu, ladustamine ja käitlemine (ilma selle laadi oluliselt muutmata) põllumajandusettevõttes ja edasine vedu käitlemise ettevõttesse (v.a veoteenuse pakkuja); seente, marjade jms korjamine loodusest ning nende vedu käitlemisettevõttesse (v.a veoteenuse pakkuja).

Loomsete esmatoodete tootmine on nt:

  • munade tootmine ja kogumine tootja juures, v.a munade pakkimine;
  • mesindusega seonduvad tegevused, mida teostatakse mesiniku enda juures, nagu mee kogumine, vurritamine;
  • lüpsiloomade lüpsmine ja piima hoiustamine piimafarmis;
  • kalade kasvatamine vesiviljelusettevõtetes ning nende vedu töötlemisettevõttesse;
  • toiduloomade kasvatamine põllumajandusettevõttes ning sellega seotud toimingud, kaasa arvatud lihaloomade vedu turule, tapamajja või loomade vedu põllumajandusettevõtete vahel.

Loomsete esmatoodete hulka kuuluvad muu hulgas nt:

  • munad,
  • toorpiim,
  • mesi,
  • kalatooted,
  • teod jms.

Värske liha ei ole esmatoode, kuna see saadakse pärast tapmist.

Väikeses koguses otse tarbijale turustamiseks mõeldud toidule kohalduvad KM 4 nõuded erisustega. Erisused tulenevad väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuetest.

Loomsete esmatoodete väike kogus on järgmine:

  1. kala – kuni 100 kg päevas;
  2. mesi – kuni 15 taru või mesilasperega majapidamisest või ettevõttest;
  3. munad – kuni 50 linnuga majapidamisest või ettevõttest;
  4. lehma toorpiim – kuni 100 kg päevas või kuni 700 kg nädalas;
  5. kitse toorpiim – kuni 20 kg päevas;
  6. ute toorpiim – kuni 10 kg päevas.

Mitteloomsete esmatoodete korral on kogus väike, kui esmatooteid turustatakse otse tarbijale (talus, turul) ja/või Eestis asuvale jaekaubanduseettevõttele (poed, toitlustusasutused).

Toidu- ja sööda valdkonna kohta leiab lisainfot ja juhendmaterjale PTA kodulehelt.

KM 4 Nõue 1:

Turuleviidav toit peab olema ohutu inimese tervisele ning vastama õigusaktides sätestatud nõuetele.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 178/2002 art 14; toiduseadus § 12 lg 1)

Toit peab olema nõuetekohane, sh ohutu. Pädev asutus hindab riski iga juhtumi korral eraldi.

KM 4 Nõue 2:

Toidulooma söötmiseks kasutatav sööt peab olema ohutu inimese ja looma tervisele.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 178/2002 art 15; EPN määrus (EÜ) nr 767/2009 art 4 lõiked 1 ja 3, art 6 lg 1; söödaseadus § 4 lg 2; põllumajandusministri määrus nr 66)

Sööt on ohtlik, kui sellel on kahjulik mõju inimese või looma tervisele või kui looma söötmisel sellise söödaga pole loomadelt saadavad saadused inimestele ohutud. Sööt ei tohi sisaldada soovimatut ainet (nt mükotoksiinid, raskmetallid) lubatust suuremal määral ning sisaldada materjale (nt fekaalid, saepuru, seedetrakti sisu), mille söötmine loomadele on piiratud või keelatud.

KM 4 Nõue 3:

Esmatoodete tootmisega tegelevad toidukäitlejad peavad tagama suurimas võimalikus ulatuses esmatoodete kaitse saastumise eest, võttes arvesse esmatoodete mis tahes järgnevat töötlemist.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 852/2004 art 4 lg 1 ning I lisa A osa II jaotise punkti 4 alapunktid g, h ja j, punkti 5 alapunktid f ja h, punkt 6; veterinaarseadus § 2 lg 4)

Esmatootjad, kes tegelevad loomsete- ja/või taimsete saadustega, peavad rakendama järgmisi hügieeninõudeid:

  • hoidma ja käitlema jäätmeid ning ohtlikke aineid sellisel viisil, mis välistab esmatoote saastumise;
  • kasutama taimekaitsevahendeid ja biotsiide vastavalt kehtivatele õigusaktidele;
  • vältima toiduga inimesele edasikanduvate nakkushaiguste sissetoomist ja levikut;
  • võtma tarvitusele ettevaatusabinõud uute loomade sissetoomisel ning teavitama jarelevalveasutust (PTAd) võimalikest haiguspuhangutest;
  • kasutama söödalisandeid ja veterinaarravimeid vastavalt kehtivatele õigusaktidele.

KM 4 Nõue 4:

Esmatoodete tootmisega tegelevad toidukäitlejad peavad pidama arvestust ja säilitama andmeid asjakohasel viisil ja asjakohase aja jooksul ohtude ohjamiseks võetud meetmete kohta.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 852/2004 I lisa A osa III jaotise punkti 8 alapunktid a, b, d ja e, punkti 9 alapunktid a ja c)

Nõuet kontrollitakse ainult taimsete esmatoodete tootmisega või vastava saagi kogumisega tegelevate toidukäitlejate juures. Arvestus peab sisaldama andmeid vähemalt järgneva kohta:

  • taimekaitsevahendite ja biotsiidide kasutamine;
  • taimedest võetud proovide inimese tervise seisukohast olulised tulemused.

Toidukäitlejad peavad tegema neis arvepidamistes sisalduva teabe kättesaadavaks pädevale asutusele.

KM 4 Nõue 5:

Toorpiim peab olema nõuetekohane ja pärinema kliiniliselt tervetelt loomadelt.

Lüpsiseadmed ja ruumid, kus piima hoitakse, käsitsetakse või jahutatakse, on paigaldatud ja ehitatud piima saastumisohtu maksimaalselt piiravalt. Lüpsmine sooritatakse hügieeniliselt. Vahetult pärast lüpsi tuleb piim hoida puhtas kohas, mis on projekteeritud ja varustatud saastamist vältivalt.

(Põllumajandusministri määrus nr 71 § 2 lg 3, 4 ja § 5 lg 3)

Toorpiim peab olema nõuetekohane, st toorpiimale kehtestatud kriteeriumid peavad olema täidetud. Toorpiim peab pärinema kliiniliselt tervelt loomalt, kellele ei ole manustatud ravimeid ega teisi veterinaarpreparaate, mille keeluaeg kestab, ja kellele ei ole manustatud keelatud aineid ega tooteid.

Piima hoidmise ruumid peavad olema kaitstud kahjurite eest, olema piisavalt eraldatud ruumidest, kus hoitakse loomi. Piimaga kokkupuutuvate seadmete pinnad tuleb hoida heas korras. Vahetult pärast lüpsi hoitakse toorpiima tingimustes, mis takistavad piima riknemist ning saastumist. Toorpiim jahutatakse viivitamata temperatuurini mitte üle 8 °C igapäevase turustamise puhul või temperatuurini mitte üle 6 °C, kui turustamine ei toimu iga päev.

KM 4 Nõue 6:

Kuni tarbijale müügini tuleb mune hoida puhtalt, kuivalt, lõhnavabalt, löökide eest efektiivselt kaitstult ja otsese päikese eest varjus.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 853/2004 III lisa X jao I peatüki punkt 1)

Tootja tööruumides ja kuni tarbijale müügini tuleb mune hoida puhtalt, kuivalt, lõhnavabalt, löökide eest efektiivselt kaitstult ja otsese päikese eest varjus.

KM 4 Nõue 7:

Sööta tuleb käidelda ohutult, puhastel pindadel ja puhaste seadmetega ning hoida eraldi ohtlikest ainetest, et vältida sööda saastumist. Tuleb tagada sööda õige jaotamine.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 183/2005 artikli 5 lg 1, I lisa A osa I peatüki punkt 4 e ja g; III lisa III osa (Söötmine) punkt 1 ja 2)

Ohtlikud ained on nt pestitsiidid, biotsiidid, ravimid, väetised, puhastusvahendid jms. Igale loomagrupile tuleb anda neile ettenähtud sööta. Jaotamise ja söötmise ajal tuleb sööta käidelda viisil, millega tagatakse, et sööt ei saastu.

KM 4 Nõue 8:

Jälgitavuse tagamiseks peavad söödakäitlejad arvet eelkõige järgmise üle:

  1. taimekaitsevahendite ja biotsiidide kasutamine;
  2. geneetiliselt muundatud seemnete kasutamine;
  3. iga sissetulnud sööda allikas ja kogus ning iga väljaläinud sööda sihtkoht ja kogus.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 183/2005 I lisa A osa II peatüki punkt 2 alapunktid a, b, e; EÜ nr 178/2002 art 18 lg 2 ja 3)

KM 4 Nõue 9:

Hankida ja kasutada tohib üksnes sööta, mis pärineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 183/2005 alusel registreeritud ja/või tunnustatud söödakäitleja ettevõttest.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 183/2005 art 5 lg 6)

Majandustegevusteade peab olema esitatud loomapidajal, kes oma ettevõttes ladustab sööta või veab seda tootmiskohast oma ettevõttesse või söödab oma loomadele enda ettevõttes toodetud heina, silo vm sööta.

Sööda hankimisel tuleb jälgida, et see pärineks söödakäitlejalt, kellel on määruse (EÜ) nr 183/2005 kohane tegevusluba või ta on esitanud majandustegevusteate sööda käitlemiseks.

Teavitatud ja tegevusloaga söödakäitlejate nimekirja leiab PTA kodulehelt.

KM 4 Nõue 10:

Käitleja peab tagama turuleviidava toidu ja sööda või loomadele söödetava sööda vastavuse pestitsiidide jääkide piirnormidele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 396/2005 artikli 18 kohaselt.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 396/2005 art 18)

Määruse artikkel 18 sätestab jääkide piirnormid. Piirnormid on seatud nii, et piirnormiga võrdses koguses taimekaitsevahendite jääkide organismi sattumine ei kahjusta tervist. Analüüse teostab PTA järelevalve käigus, tootjad võivad ka ise analüüse tellida. Saasteainete kontrolliprogrammi kohta saab lugeda PTA kodulehelt.

KM 4 Nõue 11:

Käitleja peab tagama toidu jälgitavuse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 18 loomset päritolu toidu puhul Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 931/2011 artikli 3 kohaselt.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 178/2002 art 18; toiduseadus § 23, Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 931/2011 art 3)

Säilitada tuleb vähemalt järgmised andmed:

  • toidu täpne kirjeldus;
  • toidu maht või kogus;
  • toidu lähetanud toidukäitleja nimi ja aadress;
  • saatja (omaniku) nimi ja aadress, kui see erineb toidu lähetanud toidukäitleja nimest ja aadressist;
  • selle toidukäitleja nimi ja aadress, kellele toit lähetatakse;
  • saaja (omaniku) nimi ja aadress, kui see erineb toitu vastuvõtva toidukäitleja nimest ja aadressist;
  • partiid või saadetist identifitseerivad andmed; lähetuskuupäev.

Toidukäitlejad ei pea kindlaks tegema vahetuid tarbijaid, kui viimased on lõpptarbijad.

KM 4 Nõue 12:

Toidukäitleja vastutab käideldava toidu ning käitlemise nõuetekohasuse eest ja on kohustatud kasutama kõiki võimalusi selle tagamiseks. Isik on kohustatud abistama järelevalveametnikku õigusaktidega ettenähtud ülesannete täitmisel.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 178/2002 art 19; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/625 artikkel 15; toiduseadus § 22 lg 1 ja § 48 lg 4)

Kui toidukäitlejal on põhjust arvata, et tema imporditud, toodetud, töödeldud, valmistatud või turustatud toit ei vasta nõuetele, siis algatab ta viivitamata toidu kõrvaldamise turult ning teavitab sellest PTAd, vt täpsemalt Toidu üldised nõuded / Põllumajandus- ja Toiduamet. Toidukäitleja teavitab viivitamata PTAd, kui ta arvab, et toit, mille ta on turule viinud, võib kahjustada inimeste tervist. Toidukäitlejad peavad järelevalveasutustega koostööd tegema.

KM 4 Nõue 13:

Söödakäitleja põhjendatud kahtlusese korral, et sööt ei vasta söödaohutusnõuetele ja võib olla ohtlik inimese või looma tervisele, algatab ta koheselt sööda käitlemisest eemaldamise, teavitab sellest viivitamata Põllumajandus- ja Toiduametit (PTA) ning teeb PTAga koostööd.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 178/2002 art 20; söödaseadus § 4 lg 7)

Kui söödakäitleja kahtlustab, et tema turustatud (kas enda toodetud või ostetud ja edasi müüdud) või ostetud sööt on ohtlik ja ta ei teavita sellisest söödast PTAd, siis on tegemist rikkumisega. Kui ettevõttes oma toodetud sööt osutub ohtlikuks loomadele, keda kasvatatakse oma tarbeks, siis selle eemaldamine käitlemisest on käitleja enda kohustus/vastutus ja sellisest söödast PTAd teavitama ei pea.

[fusion_title title_type=”text” rotation_effect=”bounceIn” display_time=”1200″ highlight_effect=”circle” loop_animation=”off” highlight_width=”9″ highlight_top_margin=”0″ before_text=”” rotation_text=”” highlight_text=”” after_text=”” title_link=”off” link_url=”” link_target=”_self” hide_on_mobile=”small-visibility,medium-visibility,large-visibility” sticky_display=”normal,sticky” class=”” id=”hormoon” content_align_medium=”” content_align_small=”” content_align=”left” size=”1″ animated_font_size=”” fusion_font_family_title_font=”” fusion_font_variant_title_font=”” font_size=”” line_height=”” letter_spacing=”” text_transform=”” text_color=”” hue=”” saturation=”” lightness=”” alpha=”” animated_text_color=”” text_shadow=”no” text_shadow_vertical=”” text_shadow_horizontal=”” text_shadow_blur=”0″ text_shadow_color=”” margin_top_medium=”” margin_right_medium=”” margin_bottom_medium=”” margin_left_medium=”” margin_top_small=”” margin_right_small=”” margin_bottom_small=”” margin_left_small=”” margin_top=”” margin_right=”” margin_bottom=”” margin_left=”” margin_top_mobile=”” margin_bottom_mobile=”” gradient_font=”no” gradient_start_color=”” gradient_end_color=”” gradient_start_position=”0″ gradient_end_position=”100″ gradient_type=”linear” radial_direction=”center center” linear_angle=”180″ highlight_color=”” style_type=”default” sep_color=”” link_color=”” link_hover_color=”” animation_type=”” animation_direction=”left” animation_speed=”0.3″ animation_offset=””]

Hormoonide kasutamine loomakasvatuses (KM 5)

[/fusion_title]

Järgnevad 2 nõuet on sätestatud toiduseaduses ja põllumajandusministri määrustes.

KM 5 Nõue 1:

Turustada ei tohi inimtoiduks loomi ja neilt pärit loomseid saadusi, kellele on manustatud keelatud aineid ning ravimeid või kui loomaarsti poolt määratud ravimi keeluaeg ei ole möödas.

(Põllumajandusministri määrus nr 5 § 1, toiduseadus § 22 lg 4)

Nõue puudutab nii toidu kui ka loomatervishoiu valdkonda.

Loomset toitu on keelatud kasutada, kui loomale on manustatud ravimit, ravimitaolist või hormonaalse toimega ainet ja kui nende kasutamise järgne keeluaeg ei ole möödunud.

Põllumajandusloomadele on keelatud manustada järgmisi biostimulaatoreid, hormoonpreparaate ja muid aineid mis tahes viisil:

  1. Komisjoni määruse (EMÜ) nr 37/2010 lisa tabelis 2 nimetatud farmakoloogilised toimeained (Aristolochia spp. ja sellest valmistatud preparaadid, klooramfenikool, kloorpromasiin, kolhitsiin, dapsoon, dimetridasool, metronidasool, nitrofuraanid (sh furasolidoon), ronidasool);
  2. androgeense, gestageense või östrogeense toimega ained, sealhulgas 17 β-östradiool ja selle estrilaadsed derivaadid;
  3. stilbeenid ja stilbeeni derivaadid ning nende soolad ja estrid;
  4. türeostaatikumid;
  5. veiste somatotropiinid;
  6. β-agonistid.

KM 5 Nõue 2:

Loomapidaja peab arvestust põllumajandusloomale manustatud ravimite ja ravimsöötade kohta.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 2019/6 art 108)

Arvestuses kajastatakse:

  1. looma või loomarühma identifitseerimise andmed;
  2. kasutatud ravimi või ravimsööda nimetus ja manustatud kogus;
  3. andmed ravimi väljastanud veterinaararsti või apteegi kohta;
  4. ravimi manustamise kuupäev ja andmed manustaja kohta;
  5. veterinaararsti etteantud manustamisviis ja raviskeem;
  6. määratud keeluaeg.

Andmed võib kanda selleks otstarbeks mõeldud vihikusse, raamatusse või tervisekaardile või salvestada elektrooniliselt. Veterinaararstilt saadud kirjalike selgituste ja retseptide kogumine kausta on arvestuseks piisav, kui lisatakse dokumentidele ülalmainitud andmed või peetakse nende kohta eraldi arvestust.

[fusion_title title_type=”text” rotation_effect=”bounceIn” display_time=”1200″ highlight_effect=”circle” loop_animation=”off” highlight_width=”9″ highlight_top_margin=”0″ before_text=”” rotation_text=”” highlight_text=”” after_text=”” title_link=”off” link_url=”” link_target=”_self” hide_on_mobile=”small-visibility,medium-visibility,large-visibility” sticky_display=”normal,sticky” class=”” id=”regamine” content_align_medium=”” content_align_small=”” content_align=”left” size=”1″ animated_font_size=”” fusion_font_family_title_font=”” fusion_font_variant_title_font=”” font_size=”” line_height=”” letter_spacing=”” text_transform=”” text_color=”” hue=”” saturation=”” lightness=”” alpha=”” animated_text_color=”” text_shadow=”no” text_shadow_vertical=”” text_shadow_horizontal=”” text_shadow_blur=”0″ text_shadow_color=”” margin_top_medium=”” margin_right_medium=”” margin_bottom_medium=”” margin_left_medium=”” margin_top_small=”” margin_right_small=”” margin_bottom_small=”” margin_left_small=”” margin_top=”” margin_right=”” margin_bottom=”” margin_left=”” margin_top_mobile=”” margin_bottom_mobile=”” gradient_font=”no” gradient_start_color=”” gradient_end_color=”” gradient_start_position=”0″ gradient_end_position=”100″ gradient_type=”linear” radial_direction=”center center” linear_angle=”180″ highlight_color=”” style_type=”default” sep_color=”” link_color=”” link_hover_color=”” animation_type=”” animation_direction=”left” animation_speed=”0.3″ animation_offset=””]

Loomade identifitseerimine ja registreerimine (KM 6–8)

[/fusion_title]

Järgnevad 7 nõuet on sätestatud põllumajandusministri määrustes. Kui nõudes on nimetatud „päev“, siis tähendab see kalendripäeva.

KM 6–8 nõuete 2, 3 ja 7 kontroll toimub administratiivselt, see tähendab, et loomadega seotud sündmustest teatamise info on otse PRIA registrist kättesaadav ja seetõttu rikkumiste olemasolul neid andmeid ka arvestatakse. Varasemate aastate nõuetele vastavuse kontrolli tulemuste põhjal on kõige rohkem rikkumisi leitud just loomade identifitseerimise ja registreerimise osas. Seepärast on eriti oluline järgida kõiki alltoodud nõutud tähtaegu.

KM 6–8 Nõue 1:

PRIAle peab esitama majandustegevusteate loomapidamisel loomakasvatushoonetes ja -rajatistes ning loomade pidamiseks piiritletud aladel. PRIAt peab teavitama andmete muutumisest 7 päeva jooksul.

(Veterinaarseadus § 24 lg 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/429 art 84 p 2)

Loomade pidamiseks piiritletud ala puhul peavad olema registreeritud kõik alad, kus loomad püsivalt viibivad. Ka näiteks juhul, kui loomad viiakse suveks ranna- või puiskarjamaale, tuleb see ala registreerida. Selle väljaselgitamiseks, kas see ala tuleb eraldi alana registreerida, peab loomapidaja pöörduma PTAsse. Loomade pidamiseks piiritletud ala tuleb registreerida enne, kui loomad sinna viiakse. Tegevusvaldkonna muutuseks loetakse ka tootmissuuna muutust, st piimatootmiselt lihatootmisele üleminek tuleb samuti PRIAle teatada. Nõuet kontrollib kohapeal PTA.

Täiendava info ja ehitise või ala registreerimise taotluse vormi leiab PRIA kodulehelt. Samuti on võimalik neid taotlusi esitada e-PRIAs.

KM 6–8 Nõue 2:

Veis peab olema märgistatud nõuetele vastavate kõrvamärkidega, mis kinnitatakse veise kummassegi kõrva 20 päeva jooksul alates looma sündimise päevast või enne nimetatud tähtaja möödumist looma ühest karjast teise või tapamajja viimise korral.

(Komisjoni määrus nr 2019/2035 art 38 pkt 1; Maaeluministri määrus nr 74 §1 lg 1)

Veis märgistatakse kahe samasuguse teabega kõrvamärgiga, mis kinnitatakse üks kummassegi kõrva. Kui veise märgistamiseks kasutatakse ka elektroonilist kõrvamärki, mis sisaldab teavet vähemalt kõrvamärgil nähtava teabe kohta, kinnitatakse see veise vasakusse kõrva. Veise kõrvamärk on plastikust ja kollast värvi. Kõrvamärgi mõlemale poolele on trükitud vähemalt väljastava isiku logo, Eesti ISO-koodi tähis «EE» ja kümnekohaline veise identifitseerimisnumber.

Veise, kes ei pärine Euroopa Liidu liikmesriigist ja on läbinud profülaktilise karantiini, märgistab loomapidaja 14 päeva jooksul importimise päevast arvates ning esitab põllumajandusloomade registrile PRIAs looma andmete registreerimiseks taotluse, kuhu on märgitud ka looma eelmine identifitseerimisnumber, seitsme päeva jooksul looma märgistamisest ja liikumise toimumisest arvates. Veist ei pea uuesti märgistama juhul, kui loom viiakse tapamajja ja tapetakse seal 20 päeva jooksul importimise päevast arvates.

Nõuet kontrollib administratiivselt PRIA ja kohapeal PTA. Rikkumist ei arvestata, kui loomal puudub üks kõrvamärk, kuid loomapidaja on tellinud uued märgid ja loom on identifitseeritav loomapidaja poolt peetava arvestuse, veisepassi ja PRIA loomade registriandmete põhjal.

KM 6–8 Nõue 3:

Lammas ja kits peavad olema märgistatud nõuetele vastavalt ja märgistatakse kuue kuu jooksul alates looma sündimise päevast või enne nimetatud tähtaja möödumist looma ühest karjast teise või tapamajja viimise korral.

(Komisjoni määrus nr 2019/2035 art 45; Maaeluministri määrus nr 74 §1 lg 2)

Kitse kõrvamärk koosneb kahest poolest, on plastikust ja punast värvi. Sellele on trükitud vähemalt Eesti ISO-koodi tähis «EE» ning kümnekohaline kitse registrinumber. Lamba kõrvamärk koosneb kahest poolest, on plastikust ja kollast värvi. Sellele on trükitud vähemalt Eesti ISO-koodi tähis «EE» ning kümnekohaline lamba registrinumber. Lambad ja kitsed märgistatakse kõrvamärgi ja teise identifitseerimise vahendiga, milleks võivad olla: kõrvamärk, sõrgatsitähis, tätoveering või elektrooniline märgistus.

Lamba ja kitse, kes ei pärine Euroopa Liidu liikmesriigist ja on läbinud profülaktilise karantiini, märgistab loomapidaja 14 päeva jooksul importimise päevast arvates ning esitab põllumajandusloomade registrile PRIAs looma andmete registreerimiseks taotluse, kuhu on märgitud ka looma eelmine identifitseerimisnumber, seitsme päeva jooksul looma märgistamisest ja liikumise toimumisest arvates

Lammast ja kitse ei pea uuesti märgistama juhul, kui loom viiakse tapamajja ja tapetakse seal 20 päeva jooksul importimise päevast arvates.

Nõuet kontrollib administratiivselt PRIA ja kohapeal PTA. Rikkumist ei arvestata, kui loomal puudub üks kõrvamärk, kuid loomapidaja on tellinud uued märgid ja loom on identifitseeritav loomapidaja poolt peetava arvestuse ja PRIA loomade registriandmete põhjal.

KM 6–8 Nõue 4:

Siga peab olema märgistatud nõuetele vastavalt, kui on liikunud välja loomakasvatushoonest või -rajatisest või loomade pidamiseks piiritletud alalt, kus siga sündis. Siga märgistatakse üheksa kuu jooksul looma sündimise päevast arvates või enne nimetatud tähtaja möödumist looma ühest tegevuskohast teise või tapamajja viimise korral.

(Komisjoni määrus nr 2019/2035 art 52; Maaeluministri määrus nr 74 §1 lg 3)

Nõuet kontrollib kohapeal PTA. Kontrollitakse karjas olevate sigade päritolu ja vastavalt sellele sigade märgistust. Kui siga on loomakasvatushoonest, -rajatisest või loomade pidamiseks piiritletud alalt, kus ta sündis, viidud uude karja, peab ta olema märgistatud tätoveeringuga või plastikust kõrvamärgiga, mis võimaldab kindlaks teha selle ehitise registreerimise numbri, kus siga sündis. Kõrvamärk kinnitatakse sea vasakusse kõrva.

KM 6–8 Nõue 5:

Veise, lamba ja kitse kõrvamärgi kadumise või loetamatuks muutumise korral peab loomapidaja täitma nõutud vormi ja esitama selle PRIAle kahe päeva jooksul arvates kõrvamärgi kadumisest või loetamatuks muutumisest ja kinnitama põllumajandusloomale asendusidentifitseerimisvahendi seitsme päeva jooksul arvates päevast, mil väljastav isik selle loomapidajale väljastas.

(Maaeluministri määrus nr 74 §7 lg 2, 3, 4)

Nõuet kontrollib kohapeal PTA. Täiendava info ja nõutud vormi leiab PRIA kodulehelt. Samuti on võimalik vorm esitada e-PRIAs.

KM 6–8 Nõue 6:

Loomapidaja peab nõuetekohast arvestust tema poolt peetavate veiste, lammaste, kitsede ja sigade üle ning säilitab arvestusdokumendid kolme aasta jooksul alates põllumajanduslooma karjast väljaliikumise, hukkumise, kadumise ja tapmise päevast.

(Komisjoni määrus nr 2019/2035 art 22 ja 23)

Loomapidaja poolt peetavate/temale kuuluvate veiste, lammaste ja kitsede arvestus peab sisaldama iga looma kohta järgmisi andmeid:

  1. registrinumber;
  2. sünnikuupäev, sugu, tõug/karvkatte värvus. Kui veise järglast ei olnud võimalik märgistada, siis märkida see eraldi (nt surnultsünd). Lammastel ja kitsedel tuleb lisaks märkida identifitseerimise kuupäev, viimase loendamise tulemus, kuupäev ja genotüüp, kui see on teada;
  3. surma või tapmise kuupäev, tapale saadetavate põllumajandusloomade toiduahela alane teatis;
  4. põllumajandusehitisse saabumise kuupäev, lähtekoha ehitise registreerimise number, loomapidaja nimi ja aadress;
  5. põllumajandusehitisest lahkumise kuupäev ja sihtkoha ehitise registreerimise number, loomapidaja nimi ja tegevuskoha aadress.

Sigade kohta peab arvestus sisaldama järgmisi andmeid:

  1. sea põllumajandusehitisse toomise ja karjast välja liikumise kuupäev;
  2. sigade arv karjas ning nende ehitiste registreerimise numbrid, kus sead sündisid ja kust sead on pärit või kuhu sead liikusid;
  3. sigade võõrandamise korral ostja nimi, aadress ja isiku- või registrikood.

Arvestust võib pidada elektrooniliselt või paberkandjal. Nõuet kontrollib kohapeal PTA. Täiendava info leiab PRIA kodulehelt.

KM 6–8 Nõue 7:

Loomapidaja edastab PRIAle nõutud vormis andmed oma veiste, lammaste ja kitsede märgistamise, esmakordse poegimise (kui järglast ei ole võimalik märgistada), liikumise, hukkumise, kadumise, tapmise (oma tarbeks lihaks, lihaks tapamajas, hädatapmine, kontrolltapmine, tapmine loomataudi leviku tõkestamiseks), Eestist väljaviimise või Eestisse sissetoomise kohta EL liikmesriigist või ühendusevälisest riigist 7 päeva jooksul alates eelpool loetletud sündmuse toimumisest.

(Maaeluministri määrus nr 74 §1 lg 5; Komisjoni määrus nr 2021/520 art 3)

Nõuet kontrollib administratiivselt PRIA. Täiendava info ja nõutud vormi leiab PRIA kodulehelt. Samuti on võimalik info esitada e-PRIAs.

[fusion_title title_type=”text” rotation_effect=”bounceIn” display_time=”1200″ highlight_effect=”circle” loop_animation=”off” highlight_width=”9″ highlight_top_margin=”0″ before_text=”” rotation_text=”” highlight_text=”” after_text=”” title_link=”off” link_url=”” link_target=”_self” hide_on_mobile=”small-visibility,medium-visibility,large-visibility” sticky_display=”normal,sticky” class=”” id=”tse” content_align_medium=”” content_align_small=”” content_align=”left” size=”1″ animated_font_size=”” fusion_font_family_title_font=”” fusion_font_variant_title_font=”” font_size=”” line_height=”” letter_spacing=”” text_transform=”” text_color=”” hue=”” saturation=”” lightness=”” alpha=”” animated_text_color=”” text_shadow=”no” text_shadow_vertical=”” text_shadow_horizontal=”” text_shadow_blur=”0″ text_shadow_color=”” margin_top_medium=”” margin_right_medium=”” margin_bottom_medium=”” margin_left_medium=”” margin_top_small=”” margin_right_small=”” margin_bottom_small=”” margin_left_small=”” margin_top=”” margin_right=”” margin_bottom=”” margin_left=”” margin_top_mobile=”” margin_bottom_mobile=”” gradient_font=”no” gradient_start_color=”” gradient_end_color=”” gradient_start_position=”0″ gradient_end_position=”100″ gradient_type=”linear” radial_direction=”center center” linear_angle=”180″ highlight_color=”” style_type=”default” sep_color=”” link_color=”” link_hover_color=”” animation_type=”” animation_direction=”left” animation_speed=”0.3″ animation_offset=””]

TSE (KM 9)

[/fusion_title]

Järgnevad 2 nõuet on rakendatud transmissiivsete spongiformsete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise määruse alusel.

Erinevatel loomadel esinevat valguosakestest põhjustatud haigust nimetatakse üldnimetusega TSE (transmissiivne spongiformne entsefalopaatia) tulenevalt ingliskeelsest nimetusest, mis tähendab „nakkav ajukoe käsnjas kahjustus”, mille tagajärjel ajukoe rakud hävivad.

„Hullu lehma tõbi“ ehk BSE (veiste spongiformne entsefalopaatia) on veiste nakkushaigus, millesse nakatumise korral loom sureb närvikoe kahjustumise tõttu. Lammaste puhul on vastava haiguse nimetus skreipi e „kratsimistõbi”.

KM 9 Nõue 1:

Põllumajandusloomadele ei tohi sööta neile keelatud loomset proteiini.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 999/2001 art 7 ; söödaseadus §6 lg 8)

Põllumajandusloomadele on keelatud sööta:

  • mäletsejalistelt saadud želatiini;
  • hüdrolüüsitud valke (v.a mittemäletsejaliste kehaosadest ja mäletsejaliste toornahkadest saadud);
  • töödeldud loomseid valke (liha- ja kondijahu);
  • mäletsejalistelt saadud verejahu;
  • mäletsejalistelt saadud veretooteid.

Lisaks on mäletsejalistele keelatud sööta järgmisi proteiine:

  • kalajahu (v.a võõrutamata mäletsejalistele kalajahu sisaldav täispiimaasendaja);
  • verejahu (mäletsejalistelt ja mittemäletsejalistelt saadud);
  • veretooteid (ka mittemäletsejalistelt saadud);
  • loomset päritolu dikaltsiumfosfaati ja trikaltsiumfosfaati.

Lisaks on mittemäletsejalistele keelatud sööta:

  • mittemäletsejalistelt saadud töödeldud loomset valku (verejahu jt tooted).

KM 9 Nõue 2:

TSE esinemise kahtluse või diagnoosimise korral tuleb koheselt teavitada Põllumajandus- ja Toiduametit ning järgida TSE tõrje tegevusjuhendit.

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 999/2001 art 11, 12, 13 ja 15)

Loomapidaja on TSE esinemise kahtlusest kohustatud viivitamatult teavitama järelevalveametnikku või piirkonda teenindavat volitatud veterinaararsti.

Lisainfot TSE kohta (sh TSEle viitavad kliinilised tunnused ja TSE tõrje tegevusjuhendi) leiab PTA kodulehelt.

[fusion_title title_type=”text” rotation_effect=”bounceIn” display_time=”1200″ highlight_effect=”circle” loop_animation=”off” highlight_width=”9″ highlight_top_margin=”0″ before_text=”” rotation_text=”” highlight_text=”” after_text=”” title_link=”off” link_url=”” link_target=”_self” hide_on_mobile=”small-visibility,medium-visibility,large-visibility” sticky_display=”normal,sticky” class=”” id=”taimekaitse” content_align_medium=”” content_align_small=”” content_align=”left” size=”1″ animated_font_size=”” fusion_font_family_title_font=”” fusion_font_variant_title_font=”” font_size=”” line_height=”” letter_spacing=”” text_transform=”” text_color=”” hue=”” saturation=”” lightness=”” alpha=”” animated_text_color=”” text_shadow=”no” text_shadow_vertical=”” text_shadow_horizontal=”” text_shadow_blur=”0″ text_shadow_color=”” margin_top_medium=”” margin_right_medium=”” margin_bottom_medium=”” margin_left_medium=”” margin_top_small=”” margin_right_small=”” margin_bottom_small=”” margin_left_small=”” margin_top=”” margin_right=”” margin_bottom=”” margin_left=”” margin_top_mobile=”” margin_bottom_mobile=”” gradient_font=”no” gradient_start_color=”” gradient_end_color=”” gradient_start_position=”0″ gradient_end_position=”100″ gradient_type=”linear” radial_direction=”center center” linear_angle=”180″ highlight_color=”” style_type=”default” sep_color=”” link_color=”” link_hover_color=”” animation_type=”” animation_direction=”left” animation_speed=”0.3″ animation_offset=””]

Taimekaitsevahendite kasutamine (KM 10)

[/fusion_title]

Järgnevad 2 nõuet on sätestatud taimekaitseseaduses, veeseaduses ning põllumajandusministri määruses.

KM 10 Nõue 1:

Taimekaitsevahendit hoitakse selleks sobivas ruumis, taimekaitsevahendi väikese koguse puhul ka selleks ettenähtud konteineris või kapis, mis on lukustatud ja millel on mürgise aine puhul kasutatav hoiatusmärk. Taimekaitsevahendit hoitakse eraldi toidust, ravimitest ja söödast, et vältida nende saastumist taimekaitsevahendiga.

  1. Taimekaitsevahendi kasutaja säilitab taimekaitsevahendit loetava märgistusega originaalpakendis hoiutingimustes, mis tagavad taimekaitsevahendi säilimise kasutuskõlblikuna.
  2. Taimekaitsevahendi säilitamiseks sobiv ruum (edaspidi hoiuruum) on:
    • vajaliku suurusega;
    • hästi ventileeritav ja valgustatav;
    • vedelikku mitteläbilaskvast, keemilise aine toimele vastupidavast ja libisemiskindlast materjalist kõrge künnisega põrandaga.
  3. Taimekaitsevahendi pakend asetatakse põrandal hoidmise korral puitalusele.
  4. Hoiuruumis on vedelikku imavat materjali nagu liiva, saepuru või turvast ning hari, kühvel ja lekkimiskindel suletav anum pakendist välja valgunud taimekaitsevahendi kogumiseks. Hoiuruumis on nähtaval kohal tulekustutusvahendid ning häirekeskuse hädaabinumber 112.

(Taimekaitseseadus § 78 lg 5 ja 9, põllumajandusministri määrus nr 90 § 1)

KM 10 Nõue 2:

Taimekaitsevahendit tohib kasutada üksnes taimekaitsevahendi loas määratud ja taimekaitsevahendi märgistusele vastavatel tingimustel ja põllumajandusministri 29.11.2011 määruse nr 90 § 4 nõuete kohaselt, arvestades veeseaduses sätestatud erisustega.

(Taimekaitseseadus § 78 lg 1, põllumajandusministri määrus nr 90 § 4, veeseadus § 119 p 4)

Põllumajandusministri 29. novembri 2011. a määruse nr 90 „Taimekaitsevahendi kasutamise ja hoiukoha täpsemad nõuded“ §-s 4 on toodud taimekaitsetöö tegemise ohutusnõuded taimekaitsevahendi pritsimise korral:

  1. Taimekaitsevahendit kasutatakse taimekaitsevahendi pakendi märgistusel toodud kasutusjuhendi kohaselt, järgides asjakohaseid kasutuspiiranguid, sealhulgas kehtestatud puhvertsooni (vahemaa meetrites pritsitava ala ja veepiiri vahel) ja keeldu kasutada taimekaitsevahendit samal põllul järjestikustel aastatel.
  2. Taimekaitsevahendit pritsitakse üksnes töökorras taimekaitseseadmega. Töölahuse valmistamiseks kasutatakse üksnes selleks otstarbeks ettenähtud ning märgistatud mõõteanumat ja seadet.
  3. Tühjaks saanud taimekaitsevahendi pakendit loputatakse töölahuse valmistamise ajal puhta veega vähemalt kolm korda, valades loputusvee taimekaitseseadme paaki. Juhul kui taimekaitseseadmel on taimekaitse vahendi tankimisseade koos tühja pakendi loputusmehhanismiga, kasutatakse seda.
  4. Töölahuse valmistamisel arvestatakse välja vajaminev töölahuse kogus, et vältida ülejääke. Veehaarde sanitaarkaitsealal või veevõtukoha hooldusalal on keelatud töölahust valmistada.
  5. Taimekaitsevahendit on keelatud pritsida, kui tuule kiirus on üle 4 m/s, välja arvatud juhul, kui taimekaitseseadme kasutusjuhendis toodud tehniliste andmete kohaselt lubatakse taimekaitsevahendit kasutada suurema tuule kiiruse puhul. Pritsimisel arvestatakse tuule suunda lähedal asuvate ehitiste ning aia-, põllu- ja metsakultuuride suhtes, et hoida ära nende võimalik saastumine taimekaitsevahendiga.
  6. Töölahuse tugeva õhku hajumise vältimiseks on keelatud taimekaitsevahendit pritsida, kui õhutemperatuur on üle 25 °C. Pritsimisest ülejäänud töölahust ei jäeta taimekaitseseadme paaki, vaid see lahjendatakse mitmekordselt veega ja pritsitakse hajutatult põllule.
  7. Taimekaitsevahendit on keelatud pritsida alal, millel on õitsvaid taimi, välja arvatud juhul, kui taimekaitsevahendi pakendi märgistusel on märge, et seda võib kasutada taimede õitsemise ja mesilaste lendluse ajal.

Veeseaduse § 119 lg 4 alusel on keelatud keemilise taimekaitsevahendi kasutamine veekaitsevööndis. Veekaitsevööndis on juhul, kui kasutatava taimekaitsevahendi pakendi märgistusel ei ole märgitud suuremat puhvertsooni, kooskõlas veeseaduse § 29 lõikega 2 keelatud taimekaitsevahendit pritsida lähemal kui 20 meetrit Läänemere, Võrtsjärve, Lämmijärve, Peipsi ja Pihkva järve veepiirist, 10 meetrit teiste järvede, veehoidlate, jõgede, ojade, allikate, peakraavide ja kanalite ning maaparandussüsteemide eesvooludena kasutatavate veekogude veepiirist ning 1 meeter alla 10 km2 valgalaga peakraavi ja maaparandussüsteemi avatud eesvooludena kasutatavate kraavide veepiirist.

Taimekaitsevahendi kasutaja peab jälgima, et vahendit kasutataks ainult nendel tingimustel ja nendel kultuuridel, mis on vahendi märgistusel loetletud.

[fusion_title title_type=”text” rotation_effect=”bounceIn” display_time=”1200″ highlight_effect=”circle” loop_animation=”off” highlight_width=”9″ highlight_top_margin=”0″ before_text=”” rotation_text=”” highlight_text=”” after_text=”” title_link=”off” link_url=”” link_target=”_self” hide_on_mobile=”small-visibility,medium-visibility,large-visibility” sticky_display=”normal,sticky” class=”” id=”heaolu” content_align_medium=”” content_align_small=”” content_align=”left” size=”1″ animated_font_size=”” fusion_font_family_title_font=”” fusion_font_variant_title_font=”” font_size=”” line_height=”” letter_spacing=”” text_transform=”” text_color=”” hue=”” saturation=”” lightness=”” alpha=”” animated_text_color=”” text_shadow=”no” text_shadow_vertical=”” text_shadow_horizontal=”” text_shadow_blur=”0″ text_shadow_color=”” margin_top_medium=”” margin_right_medium=”” margin_bottom_medium=”” margin_left_medium=”” margin_top_small=”” margin_right_small=”” margin_bottom_small=”” margin_left_small=”” margin_top=”” margin_right=”” margin_bottom=”” margin_left=”” margin_top_mobile=”” margin_bottom_mobile=”” gradient_font=”no” gradient_start_color=”” gradient_end_color=”” gradient_start_position=”0″ gradient_end_position=”100″ gradient_type=”linear” radial_direction=”center center” linear_angle=”180″ highlight_color=”” style_type=”default” sep_color=”” link_color=”” link_hover_color=”” animation_type=”” animation_direction=”left” animation_speed=”0.3″ animation_offset=””]

Loomade heaolu (KM 11–13)

[/fusion_title]

Järgnevad 16 loomade heaolu alast nõuet on sätestatud loomakaitseseaduses ning põllumajandusministri määrustes. KM 11 puudutab vasikate, KM 12 sigade ja KM 13 kõikide põllumajandusloomade heaolu.

KM 11: vasikate pidamise miinimumnõuded

Vasikaks loetakse alla 6 kuu vanust veist.

KM 11 Nõue 1:

Põllumajandustootja peab tagama, et vasika üksiksulu laius oleks vähemalt võrdne vasika turjakõrgusega ja pikkus vähemalt võrdne 1,1 kordse vasika pikkusega mõõdetuna nina tipust sabajuureni. Üksiksulul, välja arvatud haigete loomade eraldamiseks kasutatavad sulud, ei tohi olla umbseid vaheseinu. Seintes peavad olema avad, mis võimaldavad loomadel üksteist näha ja tunda.

(Põllumajandusministri määrus nr 78 § 8 lg 1, 3)

Nõuet ei kohaldata vasikate pidamisele majapidamistes, kus on kontrollimise ajal vähem kui 6 vasikat ja juhul, kui vasikat peetakse teda imetava lehma juures.

KM 11 Nõue 2:

Majapidamises, kus peetakse rohkem kui 6 vasikat, tuleb üle 8 nädalasi vasikaid pidada rühmas. Vasikate pidamisel rühmana peab põllumajandustootja tagama selleks kasutatavas ühissulus vähemalt 1,5 m2 vaba põrandapinda iga alla 150 kilogrammise vasika kohta, vähemalt 1,7 m2 vaba põrandapinda iga 150 kuni 220 kilogrammise vasika kohta ning vähemalt 1,8 m2 vaba põrandapinda iga üle 220 kilogrammise vasika kohta. Üle 8 nädala vanust vasikat tohib üksiksulus pidada ainult veterinaararsti ettekirjutusel seoses looma tervisliku seisundiga.

(Põllumajandusministri määrus nr 78 § 7, § 8 lg 2, 4)

Nõuet ei kohaldata vasikate pidamisele majapidamistes, kus on kontrollimise ajal vähem kui 6 vasikat ja juhul, kui vasikat peetakse teda imetava lehma juures.

KM 11 Nõue 3:

Põllumajandustootja ei tohi vasikat pidada lõastatult, välja arvatud rühmana ühissulus peetavad vasikad, keda võib lõastada korraga kuni üheks tunniks piima või piimasaaduste andmise ning vajaduse korral veterinaarsete menetluste läbiviimise ajaks. Vasikal ei tohi kasutada suukorvi.

(Põllumajandusministri määrus nr 78 § 3 lg 1 ja 3)

Vasikal ei tohi kasutada imemise takistamiseks mõeldud suukorvi või rõngast.

KM 11 Nõue 4:

Vasikate pidamise ruumi põrand peab olema jäik ja sile, kuid mitte libe, et vältida vasikate vigastumist. Vasika puhkease peab olema puhas ja sealt tuleb tagada vedelike äravool. Kõigile alla kahe nädala vanustele vasikatele tuleb tagada sobiv allapanu.

(Põllumajandusministri määrus nr 78 § 5 lg 3, 4)

KM 11 Nõue 5:

Vasikas peab saama ternespiima vähemalt esimese kuue elutunni jooksul. Vasikaid tuleb sööta vähemalt kaks korda päevas. Kui vasikad on ühissulus ja neid ei söödeta vabalt ega automaatsel söötmismeetodil, siis peavad kõik vasikad pääsema sööma samaaegselt. Sööt peab sisaldama piisavas koguses rauda, et vasika vere keskmine hemoglobiinisisaldus püsiks 4,5 mmol/l tasemel. Üle 2 nädala vanusele vasikale tuleb anda kiudaineid sisaldavat sööta, 8–20 nädala vanuse vasika söödas suurendatakse kiudainete kogust 50 grammist 250 grammini päevas.

(Põllumajandusministri määrus nr 78 § 9 lg 2, 3, § 10 lg 1, 5)

Vasika hemoglobiinisisaldust mõõdetakse vereprooviga vaid kahtluse korral, nt kui loom on aneemiline.

KM 12: sigade pidamise miinimumnõuded

KM 12 Nõue 1:

Sigade pidamisel rühmadena peab põllumajandustootja vältima erinevate rühmade ühendamist ja uute loomade viimist väljakujunenud rühma. Kui searühmade ühendamine on siiski vajalik, tuleb seda teha võimalikult noores eas sigadega, võimalusel enne nende võõrutamist või hiljemalt nädal aega pärast seda. Ülemäärase kisklemise ärahoidmiseks peab tagama sigadele põhu või muu sobiva tuhnimismaterjali, mis ei tohi olla kahjulik sigade tervisele. Rühmadena pidamisel peab põllumajandustootja tuvastama sigade normaalse käitumise piire ületava kisklemise põhjuse ja kasutusele võtma meetmed selle ärahoidmiseks. Eriti agressiivsed sead ja ründamise ohvriks sattunud sead tuleb rühmast eraldada. Sigade rühmade ühendamisel on sigadele rahustite manustamine lubatud üksnes veterinaararsti ettekirjutusel.

(Põllumajandusministri määrus nr 80 § 4 lg 1–5)

KM 12 Nõue 2:

Kui sigade pidamisel rühmasulus kasutatakse betoonrestpõrandat, peab selle avade laius olema: põrsaste puhul kuni 11 mm, võõrdepõrsaste puhul kuni 14 mm, nuumsigade puhul kuni 18 mm ning seemendatud nooremiste ja emiste puhul kuni 20 mm. Betoonrestpõranda ribide laius peab olema: põrsaste ja võõrdepõrsaste puhul vähemalt 50 mm ning nuumsigade, seemendatud nooremiste ja emiste puhul vähemalt 80 mm. Restpõranda ehitus peab välistama sigade jalgade vigastumise ning sõrgade restpõrandasse kinnijäämise.

(Põllumajandusministri määrus nr 80 § 12 lg 2, 3)

KM 12 Nõue 3:

Sigade pidamisel rühmasulus on sulu põrandapinna minimaalne suurus sea kohta, välja arvatud seemendatud nooremised ja tiined emised, järgmine: kuni 10 kg: 0,15 m2; 10–20 kg: 0,20 m2; 20–30 kg: 0,30 m2; 30–50 kg: 0,40 m2; 50–85 kg: 0,55 m2; 85–110 kg: 0,65 m2; üle 110 kg: 1 m2.

Alates nelja nädala möödumisest seemendamisest kuni arvatavale poegimisele eelneva nädala alguseni tuleb nooremiseid ja emiseid pidada eraldi rühmana. Iga seemendatud nooremise ja tiine emise kohta peab olema vastavalt 1,64 m2 ja 2,25 m2 vaba põrandapinda. Kui nooremiseid ja emiseid peetakse rühmana, kuhu kuulub vähem kui kuus looma, peab rühmasulu põrandapind olema 10% võrra suurem, rühmas, kuhu kuulub 40 või enam looma, võib põrandapind olla 10% võrra väiksem. Emiste ja nooremiste pidamiseks kasutatava rühmasulu küljepikkus peab olema vähemalt 2,8 m, alla kuue emise rühmas pidamisel peab sulu küljepikkus olema vähemalt 2,4 m. Alla kümne nooremise ja emise pidamisel võib neid pidada üksiksulgudes, kus neil on võimalus end takistusteta ringi pöörata. Nooremiste ja emiste lõas pidamine on keelatud.

(Põllumajandusministri määrus nr 80 § 7 lg 1–6, § 14)

KM 12 Nõue 4:

Mitteimetavatele tiinetele nooremistele ja emistele tuleb nälja kustutamiseks ja närimisvajaduse rahuldamiseks anda piisav kogus mahukat või kiudaineterikast sööta ning energiasööta. Nädal enne arvatavat poegimist tuleb poegimissulgu paigutatud nooremisele või emisele anda sobivat pesamaterjali, välja arvatud juhul, kui see ei ole sõnniku eemaldamise süsteemi tõttu tehniliselt teostatav. Põrsastel peab poegimissulus olema ilma augustuseta, mati või kohase allapanuga kaetud magamisala, kuhu kõik põrsad mahuvad samaaegselt lamama. Põrsaid ei tohi emisest võõrutada varem kui 28 päeva vanuselt. Põrsaid võib võõrutada kuni seitse päeva varem, kui see on vajalik emise või põrsaste tervise ja heaolu tagamiseks või tootmistehnoloogia eripära tõttu.

(Põllumajandusministri määrus nr 80 § 8 lg 1, 4; § 16 lg 6, § 9 lg 1)

Vajaduse korral tuleb põrsaste magamisalal kasutada soojendusseadet. Kui põrsad võõrutatakse kuni seitse päeva varem kui 28 päeva vanuselt, tuleb põrsad viia üle emise pidamise ruumist eraldatud ruumi, mida põhjalikult puhastatakse ja desinfitseeritakse enne iga uue põrsaste rühma sissetoomist.

KM 12 Nõue 5:

Kuldi sulg peab olema paigutatud ja ehitatud nii, et see võimaldaks kuldil end vabalt ringi pöörata, samuti kuulda, haista ja näha teisi sigu. Kuldi sulu suurus peab olema vähemalt 6 m2. Kui sama sulgu kasutatakse ka paaritamiseks, peab sulu suurus olema vähemalt 10 m2. Sulus ei tohi olla liikumist takistavaid objekte.

(Põllumajandusministri määrus nr 80 § 6 lg 1, 2)

KM 12 Nõue 6:

Sigade suhtes rakendada lubatud veterinaarsed menetlused on:

  1. kuni seitsme päeva vanuse põrsa silmahammaste lõikamine,
  2. kuldi kihvade lühendamine,
  3. saba lõikamine,
  4. sea kastreerimine meetodil, mis ei põhjusta kudede rebenemist,
  5. väliaedikus peetava kuldi kärsa rõngastamine.

Kuni seitsme päeva vanuse põrsa silmahammaste lõikamist ja saba lõikamist on lubatud rakendada üksnes siis, kui emiste nisadel või teiste sigade kõrvadel või sabadel esineb vigastusi. Kuldi kihvade lühendamist on lubatud teha vajaduse korral teiste sigade vigastamise vältimiseks või ohutuase tagamiseks. Sabade lõikamine on lubatud üksnes juhul, kui muud sigade pidamise keskkonda ja loomkoormust arvestades rakendatud ennetavad meetmed sabade närmimise ja muude voomade vältimiseks ei ole andnud tulemusi. Tiinetele nooremistele ja emistele tuleb vajaduse korral teha sise- ja välisparasiitide tõrjet.

(Põllumajandusministri määrus nr 80 § 7 lg 8; § 18 lg 1, 2, § 19)

Kuni seitsme päeva vanuse põrsa silmahammaste lõikamist, kuldi kihvade lühendamist ja saba lõikamist on lubatud rakendada üksnes teiste sigade tervise ja heaolu huvides, kui neil esineb vigastusi kõrvadel, sabadel või udaral.

KM 13: põllumajandusloomade kaitse

Põllumajandusloom loomakaitseseaduse tähenduses on loomsete saaduste tootmise eesmärgil peetav ja aretatav loom, sh hobuslane. Loomakaitseseaduse nõuded kehtivad kõikide põllumajandusloomade pidamisele, sh neile põllumajandusloomadele, kelle pidamiseks ei ole eraldi määrust kehtestatud. Täpsemad nõuded veiste, vasikate, sigade, kitsede ja lammaste, kanade, broilerite ja karusloomade pidamiseks on kehtestatud põllumajandusministri määrustega.

KM 13 Nõue 1:

Põllumajanduslikel eesmärkidel peetava või aretatava looma pidaja peab loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale kohases koguses sööta ja joogivett. Põllumajandusloom peab iga päev saama eale kohases koguses ja füüsilisi tarbeid rahuldavat sööta ja pääsema takistamatult sööma. Loomadel peab olema vaba juurdepääs puhtale joogiveele. Söötmise ja jootmise vahendid peavad olema paigutatud selliselt, et sööda ja vee saastumise oht oleks võimalikult väike.

(Loomakaitseseadus § 3 lg 2 p 1; põllumajandusministri määrused: nr 90 § 16 lg 1, 2, 3, 5; nr 80 § 16 lg 1–4, § 17 lg 1-2; nr 91 § 12 lg 1, 2, 3, 4; nr 78 § 9 lg 1, § 10 lg 1, 2, 4; nr 59 § 5, § 8; nr 84 § 8; nr 88 § 13)

Veis peab iga päev saama eale kohases koguses koresööta. Veiste rühmas pidamise korral peab söödasõim olema paigutatud nii, et kõik loomad pääseksid takistamatult sööma. Veisel peab olema vaba juurdepääs puhtale veele.

Vasikaid tuleb sööta vähemalt kaks korda päevas. Kui vasikad on ühissulus ja neid ei söödeta vabalt ega automaatsel söötmismeetodil, siis peavad kõik vasikad pääsema sööma samaaegselt.

Sigu tuleb sööta vähemalt üks kord päevas. Kui sigu ei söödeta vabalt või automaatsel söötmismeetodil, siis peavad kõik sead pääsema sööma samaaegselt. Üle kahe nädala vanused sead peavad saama puhast joogivett vastavalt vajadusele.

Lammastel/kitsedel peab olema juurdepääs söödale selliste vaheaegadega, mis vastavad tema füsioloogilistele vajadustele. Lamba ja kitse pidamise ruumis peab söötmiskoht olema paigaldatud nii, et see oleks kõigile loomadele kättesaadav ega kujutaks ohtu looma tervisele. Pidev ligipääs puhtale veele peab loomale olema tagatud alates esimesest elunädalast.

KM 13 Nõue 2:

Põllumajanduslikel eesmärkidel peetava või aretatava looma pidaja peab loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale sobiva mikrokliima ja ruumi või ehitise, mis rahuldab liigile iseloomulikku liikumisvajadust ja muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku.

2.1. Põllumajanduslooma pidamise ruumis või ehitises peab olema piisavalt ruumi, et loomal oleks võimalik takistamatult süüa, juua, maha heita, lamada ja üles tõusta ning jäsemeid välja sirutada. Loomapidamisel on keelatud kasutada vahendeid ja seadmeid, mis võivad looma vigastada. Loomapidamise ruum või ehitis peavad olema sellisest materjalist, mida on kerge puhastada ja desinfitseerida ning mis ei ole kahjulik looma tervisele.

2.2. Põllumajanduslooma pidamise ruumi või ehitise õhuvahetus peab tagama, et ruumi suhteline õhuniiskus, temperatuur, tolmu- ja gaasisisaldus püsivad tasemel, mis ei kahjusta looma tervist. Põllumajanduslooma ei tohi pidada alaliselt pimedas. Looma pidamise ruum või ehitis peab olema piisavalt valgustatud kas loomuliku valguse või kunstliku valgustusega. Sigadel peab kunstliku valgustuse tugevus olema minimaalselt 40 lx. Võimalus peab olema kasutada ööpäev läbi lisavalgusallikat, et vajaduse korral kontrollida looma heaolu ja tervist. Sigade pidamise ruumis või ehitises ei tohi tekitada äkilist müra ja tuleb vältida pidevat mürataset, mis ületab 85 dBa.

2.3. Väljas peetavaid loomi tuleb kaitsta looma tervist ähvardavate ohtude eest ja loomadele tagada võimalus varjuda. Väliaedik ja karjamaa peavad olema looma tervisele ohutud, piirdeaed tuleb hoida korras ja teravad esemed eemaldada. Loomale mittesobivate ilmastikutingimuste korral tuleb loomi nende eest kaitsta või mitte lasta karjamaale.

(Loomakaitseseadus § 3 lg 2 p 3, 4, lg 3; põllumajandusministri määrused: nr 59 § 3 lg 3, § 3 lg 6, § 4 lg 3, 4, § 9; nr 78 § 5 lg 1, 2, § 21, § 6; nr 80 § 10 lg 1, 5, § 11 lg 1, § 13 lg 2, § 15 lg 1, 2; nr 84 § 5 lg 1, § 6; nr 88 § 5 lg 1, § 7 lg 1, 3, § 5 lg 5; nr 90 § 3 lg 1, 3, § 7 lg 3, § 15; nr 91 § 3 lg 1, § 7 lg 1, § 6 lg 3, § 7 lg 5, § 11 lg 3, 5)

Võrdluseks valgustugevuse ja müratseme kohta: näiteks mugavaks lugemiseks peetakse sobivaks valgustugevust 300–400 luksi; ketassae müratase on ligikaudu 100 dBA.

Mittesobivateks ilmastikutingimusteks loetakse liigne kuumus ja külm, tugev päikesepaiste, päevi kestev vihma-, lume- või rahesadu, tuule ja sademete koosmõju, mille eest loomal ei ole võimalik varjuda.

Varjumisvõimaluseks talvisel ajal võib lugeda looduslikku või tehislikku varjualust, kuhu kõik loomad korraga varju mahuvad ja kus maapind on lumevaba. Selleks võib olla hoone või ehitis, kus kasutatav materjal ei tohi looma vigastada ega hirmutada (nt tuule käes pekslev kile) ega olla loomale kahjulik. Varjualune peab olema tugev ja vastu pidama ka suurematele tuulehoogudele. Varjumisvõimaluseks võib lugeda ka näiteks tihedat kuusenoorendikku või kadastikku, kus maapind on talvisel ajal lumevaba.

Suvisel ajal on varjumisvõimaluse juures kõige olulisem katuse olemasolu, mille all loomad saavad varjuda otsese päikesekiirguse eest. Samuti võib suvel varjumisvõimaluseks lugeda looduslikku võsa või metsatukka, mis pakub kaitset päikesekiirguse ja vihma või rahe eest.

KM 13 Nõue 3:

Põllumajanduslooma tervist ja heaolu tuleb kontrollida nii sagedasti, kui seda on vaja välditavate kannatuste ärahoidmiseks. Looma pidamisega vahetult tegeleval füüsilisel isikul peavad olema vajalikud teadmised looma anatoomiast, füsioloogiast, loomaliigile omastest käitumisharjumustest ja loomakaitsenõuetest ning asjakohased praktilised oskused. Sellise põllumajanduslooma tervist ja heaolu, kelle suhtes kohaldatakse intensiivset loomapidamist, tuleb kontrollida vähemalt üks kord päevas. Siseruumis peetava vasika tervist ja heaolu kontrollitakse vähemalt 2 korda päevas. Broilerite tervist ja heaolu kontrollitakse vähemalt 2 korda päevas. Haigestunud või vigastatud loom peab saama asjakohast ravi. Vajaduse korral eraldatakse haige või vigastatud loom teistest loomadest, paigutades ta eraldi ruumi, kus on kuiv allapanu.

(Loomakaitseseadus § 3 lg 2 p 2, lg 31, 32; Põllumajandusministri määrused: nr 78 § 4 ja § 11; nr 80 § 3 ja § 5; nr 90 § 1 ja § 2 lg 1; nr 91 § 1 ja § 2 lg 1; nr 59 § 6 ja § 7 lg 1; nr 84 § 2 ja § 4 lg 1; nr 88 § 2 ja § 3 lg 1)

Intensiivne loomapidamine loomakaitseseaduse tähenduses on loomade pidamine sellise loomkoormusega, sellistes tingimustes või sellisel tootmistasemel, mille puhul looma tervis ja heaolu sõltuvad inimese sagedasest hooldusest.

KM 13 Nõue 4:

Intensiivses loomapidamises kasutatavaid tehnilisi seadmeid tuleb kontrollida vähemalt üks kord päevas ning avastatud viga tuleb parandada võimalikult kiiresti. Kui viga ei saa võimalikult kiiresti parandada, tuleb viivitamata rakendada looma tervist ja heaolu kaitsvaid ajutisi meetmeid. Põllumajanduslooma pidamisel sundventilatsiooniga ruumis tuleb tagada asjakohane varusüsteem, et tagada piisav õhuvahetus looma tervise ja heaolu säilitamiseks süsteemirikke korral, ning riketest märkuandev häiresüsteem.

(Loomakaitseseadus § 3 lg 33; põllumajandusministri määrused: nr 78 § 2 lg 3; nr 90 § 4 lg 1, 3, 4, § 7 lg 4; nr 80 § 11 lg 2; nr 91 § 4 lg 1, § 6 lg 4; nr 59 § 4 lg 2; nr 84 § 7 lg 2; nr 88 § 6 lg 3, 4, § 7 lg 2)

KM 13 Nõue 5:

Keelatud on loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast. Keelatud on operatsioonid ja muud veterinaarsed menetlused, mis muudavad looma välimust ja mida ei tehta ravi eesmärgil. Keelatud on loomade kastreerimine pikaaegset valu põhjustaval kudede nekroosi tekitaval viisil.

(Loomakaitseseadus § 4 lg 1, § 9 lg 1, 2)

Kannatusi põhjustav aretustegevus on aretustegevus, mis võib kahjustada looma üldseisundit. Näiteks aretustegevuse tulemusel looma kaal suureneb (suurem piimatootlikkus), aga jalgade olukord võib halveneda; nõrk sõrgats, millega kaasnevad tugiaparaadi probleemid.

Lubatud on järgmised veterinaarsed menetlused: loomade kastreerimine, steriliseerimine, nudistamine, sõrgade ja kapjade lõikamine, loomade tätoveerimine ning mikrokiipimine, põrsaste hammaste ja sabade lõikamine, pullidele ninarõnga panemine, tibude nokkade lõikamine, väliaedikutes peetavate kultide kärssade rõngastamine.

Põrsaste sabasid on lubatud lõigata üksnes juhul, kui see on veterinaararsti otsuse kohaselt nende tervise ja heaolu tagamiseks vältimatult vajalik.

Operatsioone ja muid veterinaarseid menetlusi teeb veterinaararst. Veterinaararsti otsesel juhendamisel ja vastutusel võib operatsioone ja muid veterinaarseid menetlusi teha ka loomaarstiõppe õppekava üliõpilane.

Keelatud on loomade kastreerimine pikaaegset valu põhjustaval kudede nekroosi tekitaval viisil, näiteks kummirõngast kasutades.

MAK logo