Kliimat ja keskkonda säästvad põllumajandustavad (rohestamine)

Alates 2015. aastast tuleb ühtse pindalatoetuse (ÜPT) taotlemisel järgida kliimat ja keskkonda säästvaid põllumajandustavasid ehk nn rohestamise nõudeid. See on osa ELi ühisest põllumajanduspoliitikast aastani 2020 ja on kõikidele liikmesriikidele kohustuslik.

Rohestamise eesmärk on vähendada põllumajanduse mõju keskkonnale, kasutades selleks keskkonnasäästlikke tegevusi, mis aitavad kaasa mulla- ja veekvaliteedi ja püsirohumaade säilimisele ning elurikkuse  aranemisele. Kõnealused põllumajandustavad on iga-aastased meetmed, mis lähevad kaugemale nõuetele vastavusest.

ÜPT toetust saavad põllumajandustootjad peavad järgima oma toetusõiguslikel hektaritel kliimat ja keskkonda säästvaid põllumajandustavasid, milleks on:

  1. põllumajanduskultuuride mitmekesistamine;
  2. püsirohumaa säilitamine;
  3. ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade (edaspidi ökoalad) olemasolu (HPK nõuete raames säilitatav maastikuelement või sobiv maaharimispraktika).

Väiketootjate skeemis osalejatele rohestamise nõuded ei kohaldu.

Mahetootjad, kelle kasutuses on üksnes mahepõllumajanduslikult tunnustatud maad, ei pea täitma rohestamise nõudeid.
Mahetootjad, kelle kasutuses on nii mahepõllumajanduslikult tunnustatud kui ka mittetunnustatud maad, peavad valima, kas soovivad täita rohestamise nõudeid kogu põllumajandusmaal või ainult sellel osal, mis ei ole mahepõllumajanduslikus kasutuses.

Põllumajandustootjad, kelle majapidamised asuvad täielikult või osaliselt direktiividega 92/43/EMÜ, 2000/60/EÜ või 2009/147/EÜ hõlmatud aladel, peavad rohestamise nõudeid täitma sellises ulatuses, mis on kooskõlas nende direktiivide eesmärkidega.

Põllumajanduskultuuride mitmekesistamise nõue kehtib põllumajandustootjatele, kelle kasutuses on vähemalt 10 hektarit põllumaad.

Ökoalade nõue kehtib põllumajandustootjatele, kelle kasutuses on üle 15 hektari toetusõiguslikku põllumaad, v. a nendele tootjatele, kes asuvad metsasuse erisusega hõlmatud kohalikes omavalitsusüksustes.

Põllumajanduskultuuride mitmekesistamine

Kui põllumaa suurus on 10–30 hektarit, siis peab seal kasvatama vähemalt kahte erinevat põllumajanduskultuuri, kusjuures peamise kultuuri kasvupindala ei tohi olla enam kui 75% põllumaast.

Kui põllumaa suurus on üle 30 hektari, siis peab seal kasvatama vähemalt kolme erinevat põllumajanduskultuuri, kusjuures peamise kultuuri kasvupindala ei tohi olla enam kui 75% ja kahe peamise kultuuri kasvupindala enam kui 95% põllumaast.

Kui rohi ja muud rohttaimed või kesa hõlmavad üle 75% põllumaast, ei tohi ülejäänud põllumaal kasvav peamine põllumajanduskultuur hõlmata rohkem kui 75% kõnealusest ülejäävast põllumaast, välja arvatud juhul, kui see ülejääv maa on kaetud rohu või muude rohttaimede või kesaga.

„Põllumajanduskultuur” põllumajanduskultuuride mitmekesistamise mõttes tähendab:
a) ühte botaanilises liigituses määratletud kultuurtaime perekonda;
b) kultuurtaimeliiki, mis kuulub perekonda Brassicaceae (ristõielised), Solanaceae (maavitsalised) või Cucurbitaceae (kõrvitsalised);
c) kesa;
d) rohtu või muid rohttaimi.

  • Talivilja ja suvivilja, sh speltanisu (Triticum spelta) käsitatakse eri põllumajanduskultuuridena, kuigi need kuuluvad samasse perekonda.
  • Alasid, kuhu on külvatud seemnesegu, loetakse hoolimata sellest, millistest konkreetsetest põllumajanduskultuuridest segu koosneb, üksikkultuuri all olevaks alaks.
  • Teraviljapõllud allakülviga loetakse teraviljapõldudeks.

Püsirohumaa säilitamine

Kohustulike on säilitada püsirohumaade pindala, mille eesmärk on vältida rohumaa suuremahulist muutmist põllumaaks ning kaitsta ja säilitada olemasolevaid püsirohumaid.

Püsirohumaaks loetakse maad, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks kas looduslikul viisil (isekülvi teel) või harimise teel (külvamise teel) ning mis ei ole põllumajandusliku majapidamise külvikorraga hõlmatud viis aastat või kauem.

Püsirohumaa osakaal riigis tervikuna ei tohi väheneda 2015. aastal kehtestatud võrdlussuhtarvuga võrreldes üle 5%. Eraldi määratletakse keskkonnatundlikud püsirohumaad, mis asuvad Natura 2000 aladel ja 100% turvasmuldadega aladel. Nende püsirohumaade kasutusotstarvet ei tohi muuta ega neid ka üles künda.

2021. aasta pindalatoetuste taotluste andmete alusel on Eesti riigi tasandil püsirohumaa suhtarv vähenenud võrreldes 2015. aastal kehtestatud võrdlus-suhtarvuga üle 5% (täpsemalt 6,65%). Selleks, et täita püsirohumaa säilitamise kohustust, peab põllumajandustootja säilitama oma eelmisel aastal taotlusele märgitud püsirohumaa pindala ning taotlejatel, kelle kasutuses on põllumassiive, millel on varasematel aastatel täitmata püsirohumaa tagasirajamise kohustus, tuleb see etteantud pindala ulatuses 2021. aastal tagasi rajada.

Alates 2022. aastast pole lubatud üles harida enam mitte mingis ulatuses olemasolevaid püsirohumaid. Samuti ei ole lubatud ka püsirohumaade asendamine. Keeld kehtib kõigi taotlejate kohta, kellele kohalduvad rohestamise nõuded. Püsirohumaade ülesharimine 2022. aastal toob kaasa kliimat- ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse vähendamise. Täpsem info püsirohumaade säilitamise kohustusest ja tagasirajamise kohustuse arvutamise alustest on toodud PRIA kodulehel.

TRÜKIS Nõuetele vastavus ja rohestamine 2022

Ökoalade olemasolu

Ökoala loomise eesmärk on eelkõige kaitsta ja parandada elurikkust põllumajanduslikes majapidamistes. Kui toetusõiguslik põllumaa on suurem kui 15 hektarit, tuleb igal aastal sellest vähemalt 5% aktiivsest kasutusest kõrvale jätta.

Ökoaladena arvestatakse HPK raames määratletud maastikuelemendid (põllusaar, metsasiil, puude rida, hekk, kraav ning kiviaed), kui need asuvad põllumajandustootja kasutuses oleval põllumaal või külgnevad vahetult põllumaaga ning arvestatakse toetusõigusliku põllumassiivi pindala hulka. Maastikuelemente tuleb säilitada vastavalt HPK nõuetele.

Ökoaladena arvestatakse järgnevaid maaharimispraktikaid:

Kesa on külvikorrasüsteemis kasutatav haritud või harimata maa, mis ei kanna üldjuhul saagiaasta jooksul saaki. Kesa peamine tunnus on see, et see maa on jäetud saagiaastaks puhkama. Kesa arvestusse lähevad nii mustkesa kui haljaskesa.

Ökoalana määratud kesa all oleval maal on põllumajanduslik tootmine keelatud. Erandina jääb maa, mida hoitakse ökoalana kesa all üle viie aasta, põllumaaks. Alates 2018. aastast ei ole lubatud ökoalana määratletud kesal kasutada taimekaitsevahendeid.

NB! Erandina on 2022. aastal lubatud ökoalana määratletud kesal tegeleda põllumajandustootmisega, milleks on niitmine, karjatamine ja põllumajanduskultuuride kasvatamine (näiteks teraviljade või köögiviljade kasvatamine jne). Niisamuti on lubatud ökokesal kasutada taimekaitsevahendeid. Ökoalana määratletud kesal ei ole lubatud hekseldamine kuni taotluse aasta 01. augustini.

Lühikese raieringiga madalmetsa alade arvestusse lähevad vaid need alad, kus kasvatakse paju (Salix) ning ei kasutata mineraalväetisi ja/või taimekaitsevahendeid. Lühikese raieringiga madalmetsaga alade pindala arvutamisel on alates 2018. aastast kohustuslik kaalutegur 0,5 ehk 1 ha energiapaju kasvuala arvestatakse 0,5 ha ökoalade mõistes.

Lühikese raieringiga madalmetsa alade osas kehtivad nõuded, mille kohaselt võib madalmetsa rajada ja kasvatada põllumajandusmaal, mille mulla keskmine boniteet on kuni 35 hindepunkti ning kus madalmetsa rajamine ja kasvatamine on kooskõlas maaparandusseaduses ja looduskaitseseaduses sätestatuga. Energiapajule on kehtestatud 5 aastane raieringi pikkus, saagi koristamata jätmisel nõutakse toetus tagasi.

Lämmastikku siduvate kultuuridega alade hulka arvestatakse ökoalana järgmiste põllumajanduskultuuride kasvupinda:

  • ristikud (Trifolium spp.),
  • lutsernid (Medicago sativa ja Medicago L.),
  • mesikas (Melilotus Mill.),
  • nõiahammas (Lotus corniculatus),
  • vikk (Vicia spp.),
  • esparsett (Onobrychis Mill.),
  • hernes (Pisum spp .),
  • aeduba (Phaseolus spp., Vigna spp.),
  • põlduba (Vicia faba),
  • sojauba (Glycine max L)

Ökoalade määramise kohustus ei laiene põllumajandustootjatele, kelle majapidamised asuvad vähemalt 50% ulatuses nn metsasuse erisusega hõlmatud kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil ja kuuluvad homogeensesse piirkonda.

Eesti on määratlenud ühtse geograafilise piirkonna, mis moodustub Eesti piiriäärsete alade, Vahe-Eesti ning Lääne-Eesti, sealhulgas saarte homogeense piirkonna kohalike omavalitsuse üksustest:

Alutaguse vald

Anija vald

Haapsalu linn

Haljala vald

Harku vald

Hiiumaa vald

Häädemeeste vald

Jõelähtme vald

Jõgeva vald

Jõhvi vald

Kastre vald

Kehtna vald

Kihnu vald

Kiili vald

Kohila vald

Kose vald

Kuusalu vald

Lääne-Harju vald

Lääne-Nigula vald

Lääneranna vald

Lüganuse vald

Muhu vald

Mulgi vald

Mustvee vald

Märjamaa vald

Narva-Jõesuu linn

Otepää vald

Paide linn

Peipsiääre vald

Põhja-Pärnumaa vald

Põhja-Sakala vald

Pärnu linn

Ruhnu vald

Rõuge vald

Raasiku vald

Rapla vald

Räpina vald

Saarde vald

Saaremaa vald

Saku vald

Saue vald

Setomaa vald

Toila vald

Tori vald

Tõrva vald

Türi vald

Valga vald

Viimsi vald

Vinni vald

Viru-Nigula vald

Vormsi vald

Võru vald