Õlikultuuri kuuluvad taimed, kelle seemned või viljad sisaldavad palju taimeõlisid ja keda kasvatatakse õli saamiseks. Lõunapoolsetes piirkondades on tähtsamad õlitaimed päevalill, maapähkel, sojauba ja õlipalm. Samuti valmistatakse taimeõli maisiidudest. Põhjapoolsemates piirkondades, seal hulgas ka Eestis, kasvatatakse õlitaimedest rapsi, valget ja sarepta sinepit ning õlilina.

Kiukultuurid on taimed, mida kasvatatakse naturaalse kiu saamiskes. Kiud võib moodustuda seemnete pinnal, vartes, viljadel või lehtedes. Eesti on põhiline kiukultuur kiulina, mida kasvatatakse peamiselt Lõuna- ja Kagu-Eestis.

Käesolevas rubriigis tutvustatakse õlikultuuridest erinevate rapside, rüpsi, lina, tuderi ja kanepi kasvatamist ja kiukultuuridest kiulina ning lühidalt kiukanepit.

Iseloomustus

Raps (Brassica napus L. var. oleifera) e. õlikaalikas kuulub väga liigirikkasse kapsasrohu (Brassica) perekonda (lisaks kapsale, kaalikale ja naerisele). Rapsi metsikut esivanemat ei ole leitud. Arvatakse, et on tekkinud rüpsi ja lehtkapsa spontaansest ristlusest.

Leheroseti perioodil sarnaneb rapsitaim kaalikaga (sinakasrohelised ja siledad). Rapsil ümbritseb lehealus vart ainult poolest saadik. Õitsvatel taimedel jäävad rapsi avatud õied avanemata õiepungadest allapoole. Seemned on rapsil veidi suuremad, mustad-tumepruunid.

Suvirapsi saak võib olla talirapsi omast kaks korda suurem. Suvirapsi vegetatsiooniperiood kestab 110-130 päeva, mis on lühem kui talirapsil.

Kasvunõuded

Raps on mullastiku suhtes nõudlik kultuur. Eelistatud on soodsa niiskusrežiimiga, sügavamad toitainete- ja huumusrikkad mullad, mille pH on 6-7 piires. Kõige sobivamad on keskmise lõimisega saviliiv- ja liivsavimullad. Turvasmullad ja põuakartlikud mullad ei sobi.

Külvatakse umbes mai alguses 5-10°C juures. Külvisenorm 100 idanevat seemet ühele ruutmeetrile. Külvisügavus on 2-3 cm juures. Külvikorras peab rapsil olema vähemalt 5 aastat vahet.

Väetamisel kasutada kompleksväetist, kus on ka väävel ja mikroelemandid. Otstarbekas on väetada vastavalt mulla tarbele. Lämmastikku anda 60 kg N/ha 1 tonni saagi saamiseks, kuid ei soovitata üle N 140 kg/ha. Suurte normide korral (üle 90 kg/ha) anda lämmastikväetis jaotatult.

Herbitsiide võib kasutada enne külvi ja külvijärgselt. Enne külvi segatakse nad mullaga. Vajaduse korral hiljem korduv umbrohutõrje. Rapsi võivad kahjustada maakirp, hiilamardikas, varre-ja kõdra-peitkärsakas ning kapsakoi. Enamlevinud taimehaigused on valgemädanik, ristõieliste kuivlaiksus, jahukaste, tõusmepõletik, ristõieliste mustmädanik.

Koristatakse siis kui põld on hallika jumega, seemnete niiskus on 15 -20 % piires ja seemned on pruunikasmustad. Rapsi kuivatamise max temp on 43ºC. Kuivatatakse niiskuseni 7-9%, pikemaks säilitamiseks 6%. Kuivatamisel ei tohiks niiskus langeda üle 10% päevas.

-> Vaata sordivõrdluse katseandmeid.

Iseloomustus

Raps (Brassica napus L. var. oleifera) e. õlikaalikas kuulub väga liigirikkasse kapsasrohu (Brassica) perekonda (lisaks kapsale, kaalikale ja naerisele). Rapsi metsikut esivanemat ei ole leitud. Arvatakse, et on tekkinud rüpsi ja lehtkapsa spontaansest ristlusest.

Leheroseti perioodil sarnaneb rapsitaim kaalikaga (sinakasrohelised ja siledad). Rapsil ümbritseb lehealus vart ainult poolest saadik. Õitsvatel taimedel jäävad rapsi avatud õied avanemata õiepungadest allapoole. Seemned on rapsil veidi suuremad, mustad-tumepruunid

Talirapsi saak võib olla kaks korda väiksem kui suvirapsi oma. Talirapsi vegetatsiooniperiood kestab terve aasta (345-360 päeva), mis on pikem kui suvirapsil.

Kasvunõuded

Raps on mullastiku suhtes nõudlik kultuur. Eelistatud on soodsa niiskusrežiimiga,sügavamad toitainete- ja huumusrikkad mullad, mille pH on 6-7 piires. Kõige sobivamad on keskmise lõimisega saviliiv- ja liivsavimullad. Turvasmullad ja põuakartlikud mullad ei sobi.

Külvatakse augusti esimesel poolel (5.-18.aug). Külvisenorm on 100 idanevat seemet ühele ruutmeetrile. Külvisügavus on 2-3 cm. Külvikorras peab rapsil olema vähemalt 5 aastat vahet.

Väetamisel kasutada kompleksväetist, kus on ka väävel ja mikroelemandid. Otstarbekas on väetada vastavalt mulla tarbele. Lämmastikku anda 60 kg N/ha 1 tonni saagi saamiseks, kuid ei soovitata üle N 140 kg/ha. Suurte normide korral (üle 90 kg/ha) anda lämmastikväetis jaotatult.

Herbitsiide võib kasutada enne külvi ja külvijärgselt. Enne külvi segatakse nad mullaga. Vajaduse korral hiljem korduv umbrohutõrje. Rapsi võivad kahjustada maakirp, hiilamardikas, varre-ja kõdra-peitkärsakas ning kapsakoi. Enamlevinud taimehaigused on valgemädanik, ristõieliste kuivlaiksus, jahukaste, tõusmepõletik, ristõieliste mustmädanik.

Koristatakse siis kui põld on hallika jumega, seemnete niiskus on 15 -20 % piires ja seemned on pruunikasmustad. Rapsi kuivatamise max temp on 43 ºC. Kuivatatakse niiskuseni 7-9%, pikemaks säilitamiseks 6%. Kuivatamisel ei tohiks niiskus langeda üle 10% päevas.

Loe rapsi katseandmeid.

Iseloomustus

Rüps (Brassica rapa L. var. oleifera) e. õlinaeris kuulub väga liigirikkasse kapsasrohu (Brassica) perekonda kuuluvad (lisaks kapsale, kaalikale ja naerisele). Rüpsi metsikuks esivanemaks peetakse põldkapsarohtu. Leheroseti perioodil sarnaneb rüpsitaim naerisega (lehed kollaksrohelised ja karvakeste tõttu karedad). Vartega taimedel on varre keskmises osas ja kõrgemal paiknevad lehed rüpsil sageli terveservalised ja alusel vart ümbritsevad. Õitsvatel taimedel on rüpsil õied õiepungadega samal tasemel või neist kõrgemal. Rüpsil paiknevad kõdrad peaaegu horisontaalse varre küljes viltu, suunaga üles. Rüpsi seemned on väiksemad ning pruunid-punakaspruunid, osa seemneid kollased (jätavad kirju mulje).

Rüpsi ja rapsi oluline bioloogiline erinevus seisneb rüpsi kiiremas arengus (lühem kasvuaeg) ja peenemas seemnes (mõnevõrra väiksem saak). Rapsi seeme variseb kergemini kui rüpsil.

Talirüps talvitub leheroseti keskel mullas asuva kasvupunga tõttu üldjuhul paremini kui mulla pinnall oleva kasvukuhikuga taliraps.

Kasvunõuded

Rüps on mullastiku suhtes nõudlik kultuur. Eelistatud on soodsa niiskusrežiimiga, sügavamad toitainete- ja huumusrikkad mullad, mille pH on 6-7 piires. Kõige sobivamad on keskmise lõimisega saviliiv- ja liivsavimullad. Turvasmullad ja põuakartlikud mullad ei sobi. Talirüpsi kasvatamiseks tuleks valida tasasemad, nõrga kallakuga põllud, kuhu ei kogune vesi.

Külvisenorm võiks olla 6-8 kg/ha. Mida ebasoodsam on külviaeg, seda suurem peaks olema külvisenorm. Külvatakse aug. algul (enne 10.aug). Külvisügavus on talirüpsil 2-3 cm.

Talirüps vajab ca 2000 kg hektarisaagi moodustamiseks 118 kg N, 22 kg P ja 77 kg K. Soovitav on anda enne külvi PK väetisi vastavalt mulla toitainetesisaldusele samas koguses kui suviteraviljadele: 25-30 kg P ja 40-50 kg K, N võiks pealtväetisena anda kevadel 80-120 kg/ha. Hoiduda tuleks ka liigse N kasutamisest (rohkem kui 150 kg), mis suurendab küll saaki, kuid vähendab märgatavalt asendamatute aminohapete sisaldust proteiinis ning võib põhjustada lamandumist. Positiivselt mõjub nii seemnesaagile kui kvaliteedile väävli kasutamine. Soovitav on kasutada väävlit sisaldavat N väetist.

Kahjurid talirüpsi tavaliselt ei ohusta. Maakirp kevadel enam talirüpsi taimi oluliselt ei kahjusta. Talirüps õitseb suhteliselt vara (mai alguses), kui hiilamardikas ei ole veel ilmunud. Külvijärgne põud võib soodustada kahjurite levikut.

Levinumad taimehaigused on valgemädanik , ristõieliste mustlaiksus. Taimehaigusi levitavad peamiselt mullas talvituvad eosed, mis säilivad eluvõimelistena 4-5 aastat. Oluline on õige külvikord ja külviseemnete puhtimine. Talirüps põldude kõrvale ei ole soovitav rajada suvirapsi või -rüpsi põlde. Mitte kasutada nakatunud saaki külviseemnena.

Valminud talirüpsi põld on hallikaspruun. Valminud seeme on seest erkkollane, kui seest rohelisi seemneid on vähem kui 10 %, võib koristamisega alustada. Talirüps koristatakse, kui seemnete niiskus on 15 -20 % piires. Kuivatatakse kohe peale koristamist võimalikult madalal temperatuuril (mitte üle 30-40 C) hästi ventileerides niiskuseni 7-9%, pikemaks säilitamiseks 6%. Kuivatamisel ei tohiks niiskus langeda üle 10% päevas.

Loe rüpsi katseandmeid.

Iseloomustus

Õlilina (Linum usitatissimum L.) kuulub kiulinaga samassse liiki.

Kasvunõuded

Sobib hästi teravilja külvikorda, kuid samal põllul võib kasvatada sarnaselt rapsile, rüpsile iga 5-6 aasta järel.

Kõige sobivamad on neutraalsed (pH üle 6,0) küllaldase niiskusega saviliiv ja liivsavi mullad. Vähem sobivad rasked savi- ja kerged liivmullad. Lina vajab umbrohupuhast mulda, sest on kasvu alguses nõrga konkurentsivõimega.

Lina on külmatundlikuse poolest võrdne odraga, mistõttu teda saab küllalt vara külvata. Kuna linal on küllalt pikk kasvuaeg (4-5 kuud), siis hilisema külvi korral ei pruugi seeme valmida. Külvatakse 2-3 cm sügavusele normiga 600-800 idanevat seemet ühele ruutmeetrile ehk 50-70 kg/ha.

Väetada vastavalt mullaanalüüsi tulemustele. Arvestama peab sellega, et lina on küllat kergesti lamanduv kultuur, mistõttu piirduda lämmastiku kogusega N 75-85 kg/ha. Keskmise fosfori ja kaaliumi sisaldusega muldade korral anda 2 t seemnesaagi saamiseks 45-50 kg/ha P2O5  ja 90-100 kg/ha K2O. Õlilina väetamisel on oluline kasutada magneesiumi, boori ja väävlit sisaldavat kompleksväetist.

Haigustest võib esineda lina-närbumistõbi, antraknoos, lina-pigirooste, lina-pruunlaiksus. Seeme tuleks puhtida. Kahjuritest on levinumad linakirbud, ripslased.

Sordid

  • Flanders – keskmise taime pikkusega, hea seisukindlusega. Suure saagiga, keskmise kasvuajaga, kuid vars valmib hiljem.
  • Taurus – sarnane sordile Flanders, ent veidi varasema valmivusega. Varred valmivad hiljem.
  • Lirina – suure seemnesaagiga, kõrge õlisisaldusega ning hea taastusvõime ja tiheda pinnakatmisvõimega sort.

Iseloomustus

Lina on ühevarreline rohttaim, varre värvus varieerub helerohelisest tumeda roheliseni. Keskmiseks kasvukõrguseks loetakse 1,5 m, mida pikem on varre üldpikkus, seda pikem on ka tema tehniline pikkus.

Lehe pikkus on 36…40 mm, laius 2…4,4 mm. Kujult on lehed süstjad, teravatipulised, paljad, kaetud nõrga vahakirmega, asetsevad varrel ühekaupa. Õie diameeter on 15…25 mm. Õied on väikesed ja korrapärased. Õietupp koosneb viiest vabast teravaotsalist tupplehest. Pärast õitsemist tupplehed ei varise. Lahklehine õiekroon koosneb viiest äraspidimunajast helesinisest kroonlehest.

Esineb ka valgete, roosade või violetsete kroonlehtedega linavorme. Tolmukaid on viis. Kupari pikkus 6,2…8,3 mm, laius 5,7…6,8 mm. Viis täielikku vaheseina jaotavad kupra kambriteks. Iga kambrikese jaotab mittetäielik vahesein kaheks osaks. Igas osas on üks seeme või on mõni osa tühi. Seega on kupras kuni kümme seemet. Seemne pikkus on 3,2…4,8 mm, laius 1,5…2,8 mm, paksus 0,5…1,2 mm. Seeme on lame, külgvaates munajas, veidi kõverdunud idujuurepoolse (kitsama) otsaga. Seemne välispind on sile, läikiv hele- kuni tumepruun. Leidub ka kollaste või rohekaskollaste seemnetega sorte.

Juur koosneb peajuurest ja peenikestest õrnadest kõrvaljuurtest. Viimased asetsevad peamiselt künnikihis ja pikkuseks 10 mm ja enam. Peajuur tungib mulda kuni 1,5 m sügavusele, mõnikord sügavamalegi. Vars on peenikene, ümar ja sile. Tema hargnemine oleneb lina botaanilisest vormist. Mida pikem on hargnemata varreosa, seda rohkem saadakse linast kvaliteetset pikka kiudu. Saagist moodustab varresaak 70…80% ja seemnesaak 10…12%. Pikakiu osa moodustub varresaagist 20…30%.

Kasvunõuded

Kiulina vajab soojust võrdlemisi vähe. Seemned hakkavad idanema 3…4 oC juures, kuid taimede tärkamiseks on vajalik 6…7 oC. Noor linataim talub öökülma -3…-4 oC.  Optimaalne temperatuur taimede kasvuks on 15…18 oC. Lina kuulub pikapäeva taimede hulka.

Lina on niiskusenõudlik. Soodsaim sademete summa vegetatsiooni perioodi jooksul oleks 160…220 mm ja sobivamaks tingimuseks on kui ligikaudu 120 mm sademeid peamisel kasvuperioodil soodsalt jaguneksid. Kuiv periood enne õitsemist kahjustab linataime tugevamalt kui pärast õitsemist. Hilisem kuivus taimekõrgust eriti ei mõjuta, seevastu enne õitsemist kaotab taimekõrgus tunduvalt. Kõige tundlikum on ta veepuuduse suhtes õiepungade moodustumise ja õitsemise ajal. Samuti on tundlik liigniiskuse suhtes.

Lina on isetolmlev kultuur, kuigi tema põllul saab tolmeldamiseks kasutada väga edukalt ka mesilasi. Sooja ja selge ilma korral alustab lina õitsemist 5…6 hommikutunnil ja õitsemine lõpeb kell 9…10. Halvemate ilmastike oludega lükkub õitsemise algus edasi 1..2 tundi. Õis õitseb ainult korra, ühel hommikul. Linataimel on keskmiselt 3…5 õit, õitsemine toimub 3…4 päeva jooksul. Kogu põllu õitsemine kestab 6…10 päeva. Sõltuvalt ilmastikutingimustest, kestab lina vegetatsiooniperiood Eesti tingimustes 110…120 päeva.

Külvikord ja mullastik

Lina võib olla külvikorras viimane kultuur enne ristikut, sest ta ei ole toitainete suhtes kuigi nõudlik. Sobilikud on nii teraviljadega külvikord, kui ka külvikorras hernes ja raps. Eelkultuurideks sobivad paremini talirukis või kaer ning ka rohumaale järgnenud rühvelkultuurid. Nendel juhtudel on hilisemad probleemid umbrohtudega väiksemad.

Linakasvatuseks on vajalik võimalikult umbrohupuhas põld. Lina ei ole soovitav kasvatada külvikorras sagedamini kui iga 5 aasta järel.

Linale sobivad nõrgalt happelise reaktsiooniga (pHKCl 5-6) kerge kuni keskmise raskusega liivsavi- ja saviliivmullad. Põllud peavad olema tasased, kõrge mullaviljakusega, hea õhustatusega ja suure veemahutavusega. Vegetatsiooniperioodi alguses on vajalik piisav niiskusesisaldus mullas. Linale ei sobi kerged liivmullad, sest nad ei taga mullas vajalikku niiskust. Samuti ei sobi linale liigniisked, külmad, õhuvaesed ja kergesti paakuvad rasked savimullad.

Lina kasv ja saak olenevad suurel määral mullaharimise kvaliteedist. Olulise tähtsusega on põllutööde teostamise aeg. Silmas tuleb pidada mulla tüüpi ja ettevalmistatava põllu olukorda.

Mullaharimisel tuleb arvestada eelvilju, mulla lõimist, niiskust ja umbrohtumust. Kui eelviljaks on teravili, tuleb koristamise järel kõrs kohe koorida ja umbes kahe nädala pärast sügavalt künda. Ristiku järgselt oleks soovitav peale viimast niidet randaalida ja hiljemalt kahe nädala pärast künda. Linakasvatuse puhul tuleks eelistada sügiskündi. Varane sügiskünd vähendab lina nakatumist taimehaigustesse.

Kui on probleeme juurumbrohtudega (orashein, oblikas, ohakas) tuleks juba sügisel enne kündi teha umbrohtude väljaäestamist. Kui tegemist on rohukamaraga, tuleks see parema künnikvaliteedi saamiseks eelnevalt purustada. Künd tehakse sügisel, talve jooksul muld tiheneb ja kevadel on soodsamad tingimused ühtlase külvisügavuse saavutamiseks. Selline harimine säilitab niiskusesisalduse kevadel paremini. Pärast seemne külvi on linale piisava niiskuse olemasolu väga oluline.

Agrotehnika

Kevadise mullaharimise esmaseks ülesandeks on linale vajaliku niiskuse säilitamine mullas. Esimesel võimalusel kasutatakse libistamist, mis õhustab ja soojendab mullapinda ja samas takistab vee aurumist mullast. Seejärel kultiveeritakse, linapõllul tuleb luua võimalikult ühtlased kasvutingimused. Varakult enne linakülvi põld äestatakse kergete äketega. Kergematel muldadel ja vähese niiskuse korral tuleb vajadusel põld ka rullida. Mullaharimise intensiivsuse määrab umbrohtumuse aste.

Külvipinna ettevalmistamiseks äestatakse kevadel umbes 5 cm sügavuselt mitte rohkem kui 2 korda, et vältida mulla niiskuskadu.

Lina hooldustöödest kasvuperioodil on olulisemaks umbrohutõrje ja rasketel muldadel vajadusel ka mullakooriku purustamine. Mullakooriku purustamiseks kasutatakse vastavaid rulle või kergeid äkkeid. Põldu äestatakse diagonaalselt seemneridadele.

Kasutada tuleks sertifitseeritud seemet. Lina külvatakse võimalikult vara, olenevalt kevadest, kas aprilli lõpus või mai alguses. Ainult sel juhul jätkub mullas lina esimeseks kasvuperioodiks nii vajalikke niiskusvarusid. Samuti langeb lina kevadine kiire kasvuperiood suhteliselt jahedamatele ja pilvisematele päevadele, mis tagab ühtlase arengu ja parema kvaliteedi. Külvatakse reavahega 7,5 cm, külvisügavus 1-2 cm. Sobiv tihedus: kiulina puhul 2100 taime/m2, keskmiselt 130 kg/ha.

Väetamine

Kõigist faktoritest kõige rohkem suurendab linasaaki väetamine. Lina väetamisel tuleb arvestada mulla toitainetesisaldust. Et teada, mis toimub mullas ja millisel tasemel sisaldub toitaineid on soovitav enne sügiskündi võtta mullaproovid ja lasta analüüsida. Nii on võimalik väetada ainult vastavalt vajadusele ja samas annab selline teguviis ka majandusliku efekti.

Oluline on kasutada korralikku külvikorda, kus on arvestatud igale kultuurile sobivamat eelvilja, mis võimaldab kasutada paremini mullas olevaid toitaineid ja tehes seda väiksemate kadudega.

Lämmastiku tarve on suurem kuni õiepungade moodustumiseni, mil toimub kõige intensiivsem pikkuskasv. Liigne lämmastik soodustab linataimede lamandumist, varre jämenemist ja sellest tulenevalt kiukvaliteedi langust. Viljakamatel muldadel antakse väetisi vähem, samuti ei ole vajalik anda lämmastikku kui eelkultuuriks oli ristiku rohke põldhein. Soovitav on kasutada väetisi, mille lämmastiku omandamise aeg on jaotunud kogu kasvuperioodile. Lämmastikväetis on vaja külvata võimalikult ühtlaselt. Linale piisab ka orgaanilise väetise järelmõjust. Kaaliumi omastamine on aktiivne esimesed kolm nädalat peale külvi. Kaalium mõjutab varte painduvust ja ka tugevust, takistades liigset varre hargnevust.

Fosforit kasutab lina juba esimestel päevadel pärast tärkamist, eriti tõusmete “kuusekese” faasis. Fosfori kasutamine on aktiivne ka õitsemise perioodil. Sel perioodil moodustuvad seemnealged, sellest sõltub seemnekvaliteet ja õli sisaldus seemnetes. Samuti mõjutab varte jämedust, värvust, kiu kvaliteeti ja õli sisaldust seemnetes.

Linale on otstarbekas anda PK-väetised sügiskünni alla. Väetamisel on soovitav kasutada kompleksväetisi, mille lämmastiku sisaldus poleks kõrge. Lina väetamisel peaks NPK vahekord olema järgmine kg/ha: lämmastikku 30, fosforit 40, kaaliumit 90.

Linakasvatuses on olulise tähtsusega ka mikroelementidena tsink ja boor. Boorivaestel muldadel on vajalik anda hektari kohta 20…50 kg boormagneesiumi.

Taimekaitse

Lina vajab umbrohupuhast mulda, sest ta on kasvu algstaadiumis umbrohtude suhtes väga halva konkurentsivõimega. Umbrohtude peamine võte on äestamine. Äestamisel tuleb olla ettevaatlik, et mullaga ei saaks kaetud mitte rohkem kui 20% taimedest.

Haigustest võivad esineda närbumistõbi, rooste, vähemal määral fusarioos, antraknoos, bakterioos, linatähnilisus ja lina-pigirooste. Haiguste vältimiseks on soovitav haiguskindlamate sortide ja terve seemnematerjali ning sobiva külvikorra kasutamine.

Kahjuritest on levinumad linakirbud, vähem ripslased. Kupramähkuri ja linatähtöölase kahjustus on tühine. Suures osas saab lina kahjurite ja haiguste levikut takistada õige agrotehnikaga.

Koristamine

Lina koristusaeg on seotud valmimisfaasidega. Üldiselt on hea, kui vaadata linapõllul:

  • kuparde ja seemnete värvus;
  • varte värvus ja lehestus;
  • põllu üldine värvitoon.

Eristatakse järgmisi valmimisjärke:

  • roheline küpsus  – 65-75 % kupardes seemned täitunud. Seemnete värvus on heleroheline või roheline. Rohelises küpsuses varre alumine osa lehtedest vaba. Sellisel koristamisel saadakse peenike ja õrn kiud;
  • varajane koldküpsus – 25-30% kupardes kollakasrohelised seemned, suurem osa seemnetest on omandanud helepruuni tooni. Vars on 2/3 osas lehtedest vaba. Sellisel koristusel saadakse parima kvaliteediga kiud;
  • koldküpsus – 50% seemnetest on helepruunid, lehed on varisenud. Koristatakse seemnesaagiks;
  • täisküpsus  – kuprad on pruuni tooniga põllu üldine värvus helepruun. Viimane aeg seemnesaagi koristuseks;
  • üliküpsus  – kuparde värvus on muutunud mustaks ja kuprad on avanenud, varred on pruuni tooniga.

Kiulina tuleb koristada varajases koldküpsuses, siis saame parima kvaliteediga kiu. Koristusmeetodeid on kaks:

  • Osaline koristus, kus taimed kitkutakse ja jäetakse lintidena põllule. Seemnel lastakse järelvalmida ja linavarred jäetakse kasteleotuseks põllule kuni kaheks nädalaks. Seemnete valmides linalindid kupardatakse. Kasteleost tulnud koristatakse pressides või rullides kokku pallideks. Seejärel transporditakse otse linavabrikusse või ladustatakse enne töötlemist.
  • Tervikkoristusel kupardatakse lina kohe ja seemned kuivatatakse koheselt, linataimede kasteleotus toimub sarnaselt osalise koristusega.

Lina kitkumine on esimeseks operatsiooniks linakoristus tehnoloogias. Lina kitkumine seisneb lina varte väljatõmbamisel mullast koos juurtega. Selleks otstarbeks kasutatakse erinevate konstruktsioonidega linakitkumismasinaid. Olenevalt kasutatavast tehnoloogilisest skeemist võib linakitkumisaparaat olla seotud tervikuks koos kupra eemaldamise aparaadiga. (Sellisel juhul on tegemist linakombainiga.) Kitkumisel haaratakse linavarred rihmade vahele ja tõmmatakse rihmadega juured mullast välja. Väljatõmmatud linavarred laotatakse masinapoolt ühtlasesse vaalu.

Lina kupardamine teostatakse samaaegselt Lina kitkumisel kombainiga. Kvaliteetse linakiu saamiseks on vajalik lina kitkumine varajases koldküpsuses. Selles kasvufaasis on aga osa kupardest valmimata. Nimetatud põhjusel on vajalik kuparde kuivatamine, mis lihtsustab tunduvalt seemnepeksu, sest valmimata kupardest tekkiv mass ummistab kuivatamata kuparde korral peksuaparaadi. Samuti tekib kuivatamata kupramassis isekuumenemine, mille tulemusena võib hävida seemnesaak üldse või saab kannatada seemnete kvaliteet, eriti idanevus. Seetõttu on enim hinnatud lina kupardamine vaalust. Kupraga kitkutud lina vaal jäetakse järelvalmima. Valmimata kuprad kasutavad valmimiseks lina varresse jäänud toitaineid, misjärel kuivavad. Järelvalminud seemnete osa saagist võib olla kuni 20 %. Sellisel meetodil kupardatud lina seeme on ka palju puhtam, kuna kuivanud kupardest eraldab kupardusmasin seemne juba põllul.

Lina kvaliteedistandardid on järgmised:

  • leotatud linavarte peode läbimõõt peab olema vähemalt 17 cm;
  • peos peavad olema ühesuguse pikkusega  ja ühtlaselt ligunenud linavarred, juureosad ühele poole;
  • varte kiusisaldus ei tohi olla 11%, veesisaldus üle 25%;
  • umbrohtu ei tohi olla üle 10% ja peode venitatavus (peo keskmine pikkus võrreldes varte keskmise pikkusega peos) üle 1,3.

Sordid

Sordilehel  on esindatud järgmised kiulina sordid:

  • Ariane on pika varrega. Õis väike, värvuselt sinine. Kupra suurus väike kuni keskmine. 1000 seemne kaal väike kuni keskmine. Õitsemise algus hiline.
  • Escalina on suhteliselt pika varrega. Õis keskmine, värvuselt sinine. Kupar väike, 1000 seemne kaal keskmine. Õitsemise algus keskmine. Keskmine kiu saak 9,54 t ha-1, seemne saak 1,09 t ha-1 ja pikakiu väljaand 34%.
  • Viola on tegelikult pika varrega. Õis aga väga väike, värvuselt lilla. Kupra suurus väike kuni keskmine. 1000 seemne kaal väike kuni keskmine. Õitsemise algus hiline. Keskmine kiu saak 10,11 t ha-1, seemne saak 1,05 t ha-1 ja pikakiu väljaand 32%.
  • Viking on keskmise kuni pika varrega. Õis väike kuni keskmine. Kupra suurus keskmine, 1000 seemne kaal keskmine. Õitsemise algus keskmine. Keskmine kiu saak 10,07 t ha-1, seemne saak 1,01 t ha-1 ja pikakiu väljaand 32%.

Iseloomustus

Õlituder on ristõieliste sugukonda kuuluv õlitaim. Taim on 50-100 cm kõrgune isetolmlev. Vili on kõdrake ning seemned on kollase või pruunikaskollase värvusega. Saagi poolest võrreldav suvirüpsiga – 1000-1300 kg/ha. Kasvuaeg suhteliselt lühike – 80-100 päeva (külvist küpsemiseni). 1000 seemne mass on 1 g piires ja seeme on mittevarisev. Proteiinisisaldus on seemnetes u 24% ja õlisisaldus 38%. Esineb vähem haiguseid ja kahjureid kui rapsil.

Kasvunõuded

Ristõielise kultuurina on nõuded samad, mis rapsi puhul. Suur eelis – sobib kasvatamiseks külvikorra väliselt, näiteks vanade rohumaade kasutusele võtmisel teisel või kolmandal aastal pärast teravilja.

Õlitudrale kõige sobivamad on vähe viljakad kergema lõimisega, suhteliselt kuivemad mullad. Savisemad mullad talle ei sobi.

Külviaeg on suhteliselt varajane (suviteraviljadega samal ajal või pärast neid), sest seeme idaneb +1…+2 kraadi juures ja noorte taimed vastupidavus öökülmadele on hea (-2…-10 kraadi). Külvisenormiks on 400 idanevat seemet ühele ruutmeetrile (4 kg/ha). Kuna seeme on väike, tuleb külvata suhteliselt pinnalähedale. Kuivema mulla puhul on soovitav enne külvi rullida, et tagada madalamat külvi ja tihendada külvialust pinda niiskuse üles tõusmiseks.

Fosfori ja kaaliumi tarve on sarnane suvirüpsile. Mulla keskmise ja suure väetistarbe korral anda 30-40 kg/ha fosforit ja 60-90 kg/ha kaaliumit. Lämmastikku on soovitav anda vähemalt 60 kg/ha. Õlitudra kasvatamisel segus hernega ei ole lämmastikku vaja anda.

Kiire algarengu tõttu suudab üheaastased umbrohud piisava külvisenormi puhul alla suruda, kuid ei ole võitlusvõimeline pikaealiste umbrohtudega. Kasutada rapsile sobivaid herbitsiide.