Maaelu taskuhäälingud kirjeldavad maaettevõtlusega alustajatele tegevusega kaasnevaid võimalusi, aga ka ohte kogemuslugude kaudu.
Viimased aastad on hästi toonud nähtavaks kodumaise toidutootmise ja autonoomsete maamajapidamiste olulisuse. Huvi sektorisse siseneda on suur. Sama suur on küsimuste hulk, mis maaettevõtlushuvilisi valdab: millest lähtuda tegevusala valimisel? Milliseid vahendeid või ressursse on vaja? Kas nende soetamiseks on võimalik taotleda toetust või kasutada soodustingimustel laenuraha? Millised on õppimisvõimalused erialal? Kustkohast leida usaldusväärset informatsiooni? Kuidas on teistel samas valdkonnas läinud: mis on nende suurimad õppetunnid, väljakutsed ja arengukohad?
Luigeveski Agro põhikarjas on täna 20 puhtatõulist aberdiin-angust, lisaks noorloomad.
Ettevõtte omanik Kerli Ats valmistus loomakasvatamisega tegelema hakkamiseks kolm aastat
Kogemuse kirja pannud: Kaja Piirfeldt
juuli 2022
Lihaveisekasvatuse hetkeseis Eestis ja Luigeveskil
Eesti karjades kasvab täna üle 82 000 looma, kellest ligikaudu 32 000 on ammlehmad. Hetkel on Eestis ametlikult registreeritud 16 erinevat lihaveise tõugu. Nendest kõige arvukamalt kasvatatakse aberdiin-anguseid, hereforde, limusiine, simmentale ja šaroleesid. Suures plaanis jagunevad tõud söödakasutuse järgi ekstensiivseteks ja intensiivseteks.
Ekstensiivsed tõud on vähemnõudlikud ja head sööda väärindajad, sobivad hästi näiteks poollooduslike koosluste hooldamiseks ja kehvematele karjamaadele. Tegemist on pigem väiksemate tõugudega, kelle juurdekasv on aeglasem, paaritus-ja tapaküpsus saavutatakse hiljem. Tuntumaid näiteks šoti mägiveis ja gallowei. Oma pilkupüüdva välimusega pakuvad viimased aga lisandväärtust näiteks turismiatraktsioonina.
Intensiivsed tõud seevastu on kiire juurdekasvuga ja nende tapaküpsus saavutatakse ajaliselt varem ning tapasaagis on suurem. Samas tahavad nad ka kvaliteetsemat sööta, on nõudlikumad ja tundlikumad. Intensiivsete tõugude hulka loetakse näiteks limusiinid, šaroleed ja simmentalid.
Luigeveski Agro põhikarjas on täna 20 puhtatõulist aberdiin-angust, lisaks noorloomad.
Esmased sammud ja alustamiseks vajalik ressurss
Kerli valmistus loomakasvatamisega tegelema hakkamiseks kolm aastat: lisaks erinevate farmide külastamisele omandas ta Olustveres veisekasvatusspetsialisti kutse, koostas äriplaani ja taotles alustava põllumajandusettevõtja toetust esimeste loomade ostuks.
Lihaveisekasvatusega alustamise puhul on oluline esmalt ära kaardistada olemasolev ja/ või potentsiaalne maaressurss. Selle osatähtsus on tegevusalal väga suur ja kulutused nii ostmisel kui ka rentimisel ning roll äriplaani koostamisel suure osakaaluga: maade kvaliteet on ka üheks oluliseks sisendiks sobiliku tõu leidmisel. Kultuurrohumaade saagikus võib olla looduslikest maadest kuni 10 korda suurem, samuti on erinevus taimede toitainete ja energia sisalduses. Hea saagikusega kultuurkarjamaal võib 1 ha-l karjatada 2,5 ammlehma koos vasikatega, metsa- ja niidu-karjamaadel 0,3…0,5 ammlehma. Kui ettevõtlust planeeritakse piirkonnas kus on rannaalasid või poollooduslikke rohumaid, annab see võimaluse neid loomade karjatamisega väärindada ja seeläbi ka lisasissetuleku veisekasvatajale.
Läbi tuleb mõtelda ja arvutada, millised on võimalused katusealuse või lauda rajamiseks või kasutamiseks: ka see on suur, kuid tootmise normaalseks toimimiseks vajalik investeering. Tuleb arvestada, et iga vasikaga lehma kohta oleks laudas 6…7 m² pinda. Ka Luigeveski Agro juht toob välja varjualuse vajalikkuse, see oli esimene suurem töö ja investeering mis tema farmis pärast loomade soetamist ette võeti.
Lisaks veiste karjatamiseks ja sööda varumiseks vajalikule maale, põhikarja loomadele ja hoonele, on esmaste investeeringute hulgas ka silo ja heina tegemiseks vajalik tehnika: niiduk, kaaruti, vaaluti, press, kiletaja ja/ või nende seadmete erinevad kombineeritud lahendused. Lisanduvad vastavalt vajadustele ja võimalustele ka kogumisaiad, loomaveokäru, fikseerimispuur-või aedikud. Oluline on ka mittemateriaalne ressurss: veterinaarabi kättesaadavus piirkonnas, loomapidaja teadmised ja praktilised oskused.
Eelolevast sõltub suuresti ka järgmine samm, milleks on oma tegevuse eesmärgistamine ja loomade ning sobiliku tõu valik: kas ettevõtja põhifookus on maastikuhooldus, lihatootmine või tõuloomade müük. Nii loomade ostuks kui hilisemaks realiseerimiseks soovitab Luigeveski Agro perenaine kasutada Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu ja Lihaveisekasvatajate Seltsi poolt pakutavat abi.
Väga tähtis on läbi mõtelda turustamine: kellele, kuhu ja mis kujul soovitakse oma toodang realiseerida. Loomi on võimalik müüa nii karja täienduseks teistele lihaveisekasvatajatele Eestis kui ka välismaal, samuti müüakse veiseid nii tapaküpsena kui ka võõrutusest otse edasi nuumamiseks.
Kerli toob välja, et kui loomapidamisega varasem kokkupuude puudub aga on kindel soov lihaveiseid pidama hakata, tuleks esmalt ennast alaga kurssi viia: selleks sobib praktika või töö mõnes veisefarmis ja miks mitte teha esimene hooaeg loomapidajana läbi mõne turvalisema ja majanduslikult vähem riskantse loomaga nagu näiteks lammas: suures plaanis on tegevused- poegimise korraldamine, igapäevane hooldus, söödavarumine- samad, kuid loomad oluliselt lihtsamad käsitleda, vähemnõudlikud ja majanduslikult mitte nii riskantsed.
Investeeringute rahastamisvõimalused
Luigeveski Agro põhikarja loomad soetati alustava põllumajandusettevõtja toetust kasutades.
Lisaks sellele on ettevõtte investeeringuid rahastatud Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) laenumeetmest. MES-I poolt pakutavad lahendused on välja töötatud toetamaks maaelu arengut ja laenude loogika andmine on seega erinenud mõnevõrra kommertspankade poolt pakutavast: näiteks on võimalik noortel tootjatel taotleda vahendeid väiksema tagatisega või soodsama intressiga. Taotluste analüüsimisel vaadatakse suuremat pilti, ehk investeeringu mõju hinnatakse maaelu arengule laiemalt.
Kerli sõnul on väga oluline mõelda läbi, milliseid tagatisi on võimalik laenude saamiseks kasutada. Alustaval ettevõtjal, kellel pole ette näidata suurt käivet ja pikka tegevusajalugu on raha kaasamine komplitseeritud.
Õppimisvõimalused, info kättesaadavus
Loomakasvatust on võimalik õppida nii Järvamaa Kutsehariduskeskuses kui ka Olustvere Teenindus-ja Maamajanduskoolis. Seda nii statsionaaris kui ka sessioonõppes. Samuti pakub Eesti Maaülikool nii bakalaureuse kui magistritasemel loomakasvatuse kraadiõpet. Kattuvaid alasid on teisigi: nii toetavad tulevast loomakasvatajat teadmised taimekasvatusest ja sööda tootmisest kui ka majandusest ja veterinaariast.
Regulaarselt korraldatakse õppepäevasid ja täiendkoolitusi erialaliitude poolt. Olulist informatsiooni ja teadusartikleid leiab nii Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi kui ka Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS-i kodulehelt. Kerli soovitab kasutada end vajalike teemadega kursis hoidmiseks pikk.ee veebilehte, kuhu on koondatud ja koondumas erinevaid valdkondi puudutav info maamajandusega tegelevatele inimestele.
Tööjõuvajadus, veisekasvataja hõivatus
Loomapidaja valmisolek reageerida ja võimekus oma loomi jälgida on vajalik ööpäeva- ja aastaringselt. Kaamerasüsteemid jm automaatika võimaldavad protsesse vähemalt osaliselt hallata ka distantsilt, kuid vajalike pädevustega inimene peab olema pidevalt sobilikus kauguses reageerimisvalmis.
Kui jootmise ja söötmise saab suuremal või vähemal määral ära korraldada nii, et see igapäevaselt inimkätt ja kohalolu ei vaja, siis oluline osa on ka loomade tervisliku seisundi jälgimisel ja sotsiaalsetena hoidmisel, mida ükski moodne abivahend täies mahus teha ei aita. Laudas pidamisel tuleb regulaarselt lisada allapanu, teostada erinevaid, sh profülaktilisi veterinaartoiminguid nagu värkimine ja parasiiditõrje, korraldada loomade paaritamine või seemendamine. Loomi tuleb grupeerida, vajadusel teisaldada karjamaade vahel.
Eriti suur on lihaveisekasvataja töökoormus poegimise ja söödavarumise perioodil. Esimese puhul tuleb olla reageerimisvalmis pidevalt. Seda nii raskete poegimiste korral sünnitusabi andmiseks aga ka elujõuetute või imemisvastaliste vasikate või nende segaduses emade kantseldamisel. Vasikad tuleb märgistada ja mitmel korral kaaluda, et oleks võimalik fikseerida juurdekasv ja koguda jõudlusandmeid.
Väljakutsed ja võimalused
Luigeveski Agro perenaise sõnul on suurimad väljakutsed seotud teadliku tarbija koolitamisega, samuti sektori keskkonnamõjude väärhindamisega: kohalikul rohumaal kasvatatud veise süsiniku jalajälg on kindlasti väiksem kui imporditud köögiviljal ja kohaliku toidu eelistamine on enamasti jätkusuutlik valik.
Omajagu peamurdmist nõuab loomapidajalt asjaolu, et kogu ettevõtluse tulem aastas on veise kohta üks vasikas ja kui temaga midagi juhtub, siis on suurem või väiksem osa põhivarast tootmisest terveks hooajaks kõrvale jäänud.
Selleks, et majanduslikult hästi toimiv ettevõte üles ehitada, tuleb teha pikk plaan ja hoolikalt kaardistada nii olemasolev ressurss, kalkuleerida tuleviku investeeringud kui ka panna paika ning realiseerida just enda võimaluste põhjal koostatud tegevuskava.
Kerli toob välja, et lihaveisekasvatus on pika tasuvusega valdkond, seetõttu on eriti tähtis enne loomade koju toomist 9 korda mõõta. Väljakutsete kõrval jagab tegevusala ka omajagu võimalusi: sektori areng Eestis on alles hoogustumas ja vajab motiveeritud lihaveisekasvatajaid, kes tahavad tegevusala edasi arendada ning panustada, et üleüldine loomade heaolu ja pidamise praktikad paraneks ja tarbijate teadlikkus tõuseks.
Sealjuures ei tohi ära unustada iseennast ja iga ettevõtte ülesehitamine peaks olema selle juhile kohandatud rätsepatöö: õnnelikud talunikud kasvatavad õnnelikke loomi ja seeläbi on rõõmsad ka kodumaise liha tarbijad.
Artikkel ilmub “Teadmussiirde programm põllumajanduse, toidu ja maamajanduse tegevusvaldkonnas” raames. Toetab Euroopa Liit