Kaitse
Happesus
Kvaliteet
Erosioon

Muld on kõikjal kus kasvavad taimed. Muld on eluta ja elusa looduse vahelüli, vältimatult vajalik elu eksisteerimiseks maismaal. 

Muld on maakoore pindmine kobe kiht, mida kasutavad ja muudavad aktiivselt taimed ja muud elusorganismid ning nende laguproduktid kogu ülejäänud keskkonna osalusel ja mõjutusel. Muld erineb lihtsast murenenud kivimist viljakuse ja vertikaalse kihistumise (mulla horisondid) poolest. Et mullateke on äärmiselt aeglane protsess ja viljaka mulla kujunemiseks võib kuluda sajandeid, peetakse mulda taastumatuks loodusvaraks.

Looduslikus olekus suureneb mulla orgaanilise aine sisaldus ja varu mullamassis pidevalt. Mineraalmuldades on orgaanilise aine varu aastane juurdekasv mõnikümmend kilo hektari kohta.

Eesti looduslikud olud on kujundanud mullastiku mitmekesisuse.

Eesti mullastikule on iseloomulik karbonaatmuldade ning soostunud ja soomuldade suur osatähtsus. Mullastikukaardi alusel on Eestis turvastunud muldade osakaal 6,3% ja turvasmuldade osakaal 24,6%.

Eesti kliimatingimustes ületab aastane sademete kogus aurumist ning muldi läbib seetõttu laskuv veevool, mis kannab endaga lahustunuid ühendeid kaasa. Nii leiab näiteks aset lubjakivide lahustumine ja karbonaatide väljauhtumine. Suure karbonaatsusega lähtekivimil kujunenud mullad on leostumise tulemusena karbonaatidest vabanenud vaid pindmistes horisontides, vähese karbonaatsusega lähtekivimil kujunenud mullad on põhilises osas või kogu ulatuses juba varem vabanenud karbonaatidest.

Mittekarbonaatsed mullad karbonaadivabal lähtekivimil või sügavalt leostunud mullad muutuvad loomulikus arenguprotsessis üha happelisemaks. Koos sellega süveneb alumosilikaatsete mineraalide lagunemine, ainete sügavamale või mullast väljauhtumine lahustunud ühendite ja tahkete osakestena (leetumine).

Liigniiskus ja sellega kaasnevad protsessid kiirendavad mulla mineraalosa degradeerumist, mulla hapestumist ja toitainete väljauhtumist.

Põhja-Eesti paekiviste muldade potentsiaalne viljakus nende looduslikus arenguprotsessis suureneb, Lõuna-Eesti happeliste leetunud muldade potentsiaalne viljakus aga väheneb.

Leetumise tulemusena on Lõuna-Eesti kunagiste liivsavimuldade pindmised horisondid degradeerunud saviliivmuldadeks, saviliivmullad aga liivmuldadeks. Koos sellega on vähenenud ja väheneb kiirenevas tempos edasi (kui muldi ei väetata ega lubjata) taimetoitainete (fosfor, kaalium, raud, kaltsium, magneesium) ning mikroelementide sisaldus.