Vaarikas

Vaarikas on ühe- ja kaheaastaste vartega poolpõõsas, mille juurestik paikneb suuremas osas pinna lähedal. Juurtel tekivad lisapungad, millest arenevad maa-alused võsundid, mis jäävad mulda talvituma ja tärkavad mullast järgmisel kevadel. Samuti arenevad uued võrsed juurekaela pungadest, seetõttu võib vaarikat kasvatada kilemultšiga ka põõsana. Vaarikasordid on erineva viljakandvusega. Varem levinud sortidel hakkavad vilju kandma uued võrsed alles teisel aastal ja saak valmib juulis. Taasviljuvate sortide puhul viljuvad ka 1 aasta võrsed ja teisel aastal kannavad samad varred, mis on siis juba puitunud oksad. Saagivalmimine on sellistel sortidel augustist kuni külmadeni. Eeltoodud iseärasusi on vaja arvestada ka istandiku planeerimisel.

Teise aasta okstel kandvate sortide probleemiks on talvekindlus, mis sõltub võrsete puitumisest sügisel. Sademeterikka sügise või üleväetamise korral ei lõpeta võrsed sügisel kasvu ja kahjustuvad talvel, kuna talvel algab pungades elutegevus 5oC juures ja sellega langeb oluliselt võrsete külmakindlus. Seetõttu on vaarikale ohtlikud Eestis sagedased kevad-talvised temperatuuri varieerumised. Õiealgmete moodustumise algus oleneb ilmastikust, kuid algab orienteeruvalt septembris. Diferentseerumine algab võrse tipust. Kriitiline periood on vaarikale juulikuus, kui valmib saak ja toimub aktiivne uute võrsete kasv. Sel perioodil on oluline niiskus (toitainete kättesaadavus).

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (september 2014)

Ettevalmistus

Kasutatakse erinevaid kasvatusviise. Laialdaselt praktiseeritakse vaarika kileviljelust, võib kasutada ka peenravaipa, sest selle vastupidavus on pikaajalisem. Kilemultši kasutamisel on mulla soojus- ja niiskustingimused paremad ja esimesel aastal vaarika vegetatiivne kasv intensiivsem. Nii saadakse arvestatav saak juba teisel istutusjärgsel aastal; multšita istandik jõuab saagikandeikka kolmandal istutusjärgsel aastal. Musta kilemultšiga istandikus on ka vaarika viljade valmimine varajasem. Kilemultšiga kasvatamisel on maa ettevalmistus sarnane kilega maasikakasvatusega. Vaarikaistandik hakkab arvestatavat saaki kandma kolmandal aastal pärast istutamist. Saagikandeperiood on 8…10 või rohkemgi aastat, olenedes istandiku seisundist. Saagikande alguseks paigaldatakse toestus, mis on küll suur ja kulukas töö, kuid ilma toestuseta vajuvad varred saagi raskuse all maapinnale, halvimal juhul murduvad. Samasse kohta võib uut istandikku rajada 5…6 aasta möödumisel. Vahekultuurideks sobivad hästi hooldatud kaun- ja köögiviljad (v.a ristõielised) ja teraviljad.

Kasvutingimused 

Vaarikas on Eestis olnud rohkem koduaiakultuur. Kasvutingimuste suhtes on vaarikas üsna nõudlik kultuur. Eesti tingimustes ei saa loota iga-aastast stabiilset saaki. Ebasoodne talvitumine võib mõnel aastal viia saagi miinimumini. Kaasajal on üha enam populaarsust võitmas taasviljuv vaarikas, mis  on levinud Euroopas, Uus-Meremaal ja Ameerikas. Paljudes maades kasvatatakse seda ilmastikumõjude vähendamiseks  kiletunnelites. Kile all saab optimeerida niiskuse hulka, sügisel saab saaki kauem ja marjad ei hallita. Kunagi võib kiletunnelite kasutamine osutuda perspektiivseks ka Eestis, kuid see sõltub turu nõudlusest ja vaarikate hinnast. Samas on taasviljuva vaarika istandiku planeerimisel vaja arvestada, et peamine osa saagist valmib augusti lõpus ja septembris, mil on niisked ööd ja tihti ka jahedad niisked ilmad. Seetõttu on vaja valida koht, kus on õhku ja tuult.

Vaarikas vajab head toitaineterikast ja hea niiskusrežiimiga mulda. Maa istutuseelne umbrohutõrje on sama, mis maasikaistandiku rajamisel. Istutuseelne väetamine on soovitav teha vastavalt mullaanalüüsile. Vaarikas eelistab nõrgalt happelist mulda (pH 5,6…6,5). Happelisi muldi lubjatakse. Sobiv muld peaks I. Ruutiaineni andmetel sisaldama toiteelemente 1 kg mullas järgmiselt: K 150…300 mg; P 12…20 mg; Ca 2000-2600 mg; Mg 200…400 mg.

Toitainete omastamise seisukohalt on oluline ka toitainete vahekord mullas. Soovitav kaaliumi ja magneesiumi suhe on 1:1 ja kaaliumi-kaltsiumi suhe 1:5…10. Mulla huumusesisaldus peaks olema vähemalt 2%. Madala huumusesisaldusega muldadele on vaja anda orgaanilist väetist, sõnnikut, komposti või muud. Toitainetevaesele mullale on soovitatav anda kuni 200 t/ha sõnnikut. Haljasväetis asendab kuni 45 t/ha sõnniku koguse.

Vaarikas ei talu üleujutust. Harimisjärgselt jälgitakse, et istandikku ei jääks lohkusid, kuhu lumesulamisvesi pikemaks ajaks pidama jääb.

Saagikus

Vaarikasaak on keskmiselt 4…6 t/ha. Kõrgemate saakide saamisel on probleemiks olnud sortide talvekindlus ja saagi riknemine. Taasviljuvate sortide saagikus sõltub aga sügisilmadest. Vaarikad peavad vastama üldisele turustamisstandardile, mille järgi on kvaliteetsed marjad terved, puhtad, pinnaniiskuseta, võõra lõhna ja maitseta. Küpsuse miinimumnõuete järgi peavad marjad olema piisavalt arenenud, kuid mitte ülearenenud, ning piisavalt küpsed, kuid mitte üleküpsenud. Marjad peavad olema niisuguses valmimis- ja küpsusastmes, et nende küpsemine võib jätkuda rahuldava küpsusastmeni. Vaarikakasvatuses on oluline jälgida õiget küpsusastet, sest üleküpsenud marjad riknevad ja ei kannata transporti.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (september 2014)

Agrotehnika

Harimine

Kilemultšiga kasvatamisel on maa ettevalmistus sarnane kilega maasikakasvatusega. Vaarikas vajab kõrget agrofooni, soovitatav on anda sügisel künniga orgaanilist väetist vastavalt vajadusele. Mineraalväetised antakse kevadel kultiveerimise alla – vastavalt mullaanalüüsile. Enne istanduse rajamist puhastatakse maa mitmeaastastest umbrohtudest, kas eelkultuuride kasvatamisega,hoitakse mustkesas või töödeldakse herbitsiididega (Roundup).

Istutustööde kergendamiseks võib orgaaniliste multšide puhul istandiku maa-ala enne istutamist vaostada. Hiljem jääb ära augu kaevamise vaev, aetakse ainult muld juurtele. Vaarikataimed istutatakse samasse sügavusse, millises nad varem puukoolis kasvasid. Reavahesse jäävad vaod tasandatakse pärast istutamist kultivaatoriga. Vaarikaread planeeritakse põhja-lõuna suunas.

Istutamine

Istutusmaterjal varutakse tunnustatud puukoolist, kus kontrollitakse istikute tervislikku seisundit ja sordiehtsust. Paljasjuursete istikute kõrval on olemas ka nõuistikud, mida on võimalik istutada kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Viimaste kasutamisel peab olema ettevaatlik “ülekasvanud” istikutega. Pikaks ajaks pottidesse jäänud istikute juured kõverduvad ja hiljem tekib kasvuseisak.

Paljasjuursed istikud istutatakse sügisel septembri lõpus, oktoobris või kevadel esimesel võimalusel. Soodsam istutusaeg on siiski sügisel, enamasti on sel ajal muld piisavalt niiske ja ilmastik jahedam, nii et võib ära jätta istutusjärgse kastmise. Kevadise istutuse aeg on üsna lühike, sest vaarikas on varajase vegetatsiooni algusega ja pungad kipuvad enne maa istutuskõlblikuks harimist puhkema. Taasviljuvaid sorte on soovitatav istutada kevadel.

Vaarikaistikuid kulub hektarile ca 6000. Istikute arv sõltub reavahe laiusest. Minimaalne reavahe laius on 3 meetrit. Reavahe laius peab sobima reavahede hooldamiseks kasutatavate masinate laiusega. Veel sõltub reavahe laius toestusviisist. Spaleertoestuse puhul on 3 m piisav, kuid V-kujulise toestuse puhul peaks reavahe olema 3,5…4 m. Taimede vahe reas on 0,5 m. Meristeemtaimede kasutamisel võiks taimede vahe reas jätta 0,6…0,7 m, sest need on jõulisema vegetatiivse kasvuga ja katavad rea üsna kiiresti.

Väetamine

Väetamise vajadus määratakse mullaanalüüsi järgi. Kui rajamiseelselt on kasutatud haljasväetist ja sõnnikut, siis esimestel aastatel ei ole vaja väetada. Väetisi saab anda ka lehe kaudu, seda võib lisada taimekaitsepritsimistel pritsimislahuse hulka. Üldiselt vajab vaarikas korraliku varre kasvatamiseks ja hea saagi saamiseks tugevat väetamist. Kevadel väetatakse N sisaldavate väetistega. Hiljem kasutatakse vajadusel ka sügisväetisi, kus on lämmastikku vähe. Juuni alguses võib võrsete kasvu ergutamiseks anda ka ammooniumnitraati.

Hooldamine

Vaarikaistandik hakkab arvestatavat saaki kandma kolmandal aastal pärast istutamist. Saagikandeperiood on 8…10 või rohkemgi aastat, olenedes istandiku seisundist. Saagikande alguseks paigaldatakse ka toestus, mis on küll suur ja kulukas töö, kuid ilma toestuseta vajuvad varred saagi raskuse all maapinnale, halvimal juhul murduvad. Lihtsaim ja üsna hea on spaleertoestus.

Põuakartlikel muldadel tuleb põuaperioodidel vaarikat kasta. Parim on tilkkastmissüsteem, mis võimaldab koos kastmisveega ka väetisi anda.

Noores istandikus võib reavahed hoida mustad või isegi mõnda vahekultuuri kasvatada, read hoitakse kõplamise või rohimisega korras. Saaki kandvas istandikus hoitakse reavahed rohukamaras, ridade korrashoiuga pole probleemi, kui on tehtud korralik eelnev umbrohutõrje.

Taasviljuvate sortide puhul niidetakse kõik varred sügisel pärast taimede kasvu lõpetamist. Teise aasta saagiga sortide puhul on suur töö vanade varte eemaldamine ja varrestiku harvendamine, mida võib teha kohe pärast saaki. Jooksvale meetrile võiks jätta kuni 10 vart. Põõsa puhul jäetakse põõsasse 5…8 vart. Soovitavaks võib pidada ka varte tippude kärpimist.

Koristamine ja säilitamine

Saak valmib tavasortidel juulis ja saagiperiood kestab orienteeruvalt kolm nädalat. Taasviljuvate sortide kevadel kasvanud võrsetel valmib saak augusti keskel ja korjeaeg võib olla kuni külmadeni. Saagi koristamine moodustab kogu tööjõukulust üle poole. Korjamise tööjõudlus oleneb suuresti saagikusest ja marja suurusest (15…53 kg päevas ja kirjanduse andmetel 5…6 kg tunnis). Ühele hektarile võib arvestada 3 000 töötundi. Soovitatav on korjata karpidesse, millega ka realiseeritakse. Ülepäeviti koristamisel võib ühel päeval koristada pool pinnast, mille koristamiseks vajatakse orienteeruvalt 50 inimest. Marjade hoidmiseks kuni kaubastamiseni on vaja jahutusruumi temperatuuriga 4…8oC.

Paljundamine

Vaarikat paljundatakse juurevõsudega. Istikud kaevatakse oktoobri alguses. Kevadisel paljundamisel võib kaevata rohtsed juurevõsud, mis istutatakse peenrasse järele kasvama või kottidesse. Selle viisi eeliseks on see, et uued võsundid ei kurna saagiajal viljakandvaid taimi.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (september 2014)

Vaarika sordid

Vaarikakasvatuse suurimaks riskiks on sortide vähene talvekindlus. Katsete põhjal on osutunud vastupidavamateks ja seetõttu Eestis laiemat kasvupinda omavateks sortideks Pollis aretatud sort ‘Tomo’ ja ukraina päritoluga sort ‘Novokitaivska’. ‘Tomo’ positiivseks omaduseks on suhteliselt hea talvekindlus ja vastupidavus varrepõletikule. Puuduseks on viljade kiire valmimine, nii et vihmasel korjeperioodil kipuvad need ülevalmima. ‘Novokitaivska’ vilju ei ohusta kiire ülevalmimine, kuid selletalvekindlus on nõrgem kui ‘Tomol’.

Üsna hea talvekindlusega vaarikasordid on veel ‘Herbert’ ja ‘Nagrada’. Viimane on võrdlemisi ogaliste vartega, mistõttu on selle sordi koristamine ebamugav. Mereäärsetes piirkondades, kus talved on pehmemad, saab kasvatada ilusate suurte viljadega norra sorti ‘Norna’.

2013. aastal äriaedadesse soovitatud sortide nimekirjas on eelnimetatud sortidest ‘Novokitaivska’ ja ‘Tomo’. Taasviljuvatest sortidest ‘Polka’. Selle sordi marjad on suured (4…5 g) ja hea transpordikindlusega. Kevadel kasvanud võrsete saak võib valmida sõltuvalt aastast juba augusti alguses. Marjad on sobivad nii lauamarjaks kui ka sügavkülmutamiseks.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (september 2014)

Loe veel: 

  • Parksepp, J. Vaarikad. Tallinn, Valgus, 1977. 141 lk.
  • Libek, A. jt. Vaarikas aias ja köögis. Tallinn, Maalehe Raamat, 2003. 183 lk.
  • Arus, Liina; Kikas, Ave; Kaldmäe, Hedi; Kahu, Kersti; Luik, Anne (2013). Damage by the raspberry beetle (Byturus tomentosus De Geer) in different raspberry cultivars. BIOLOGICAL AGRICULTURE & HORTICULTURE, 29, 227 – 235.
  • Arus, L.; Luik, A.; Monikainen, M.; Kikas, A. (2011). Does mulching influence potential predators of raspberry beetle? . Acta Agriculturæ Scandinavica, Section B – Soil & Plant Science, 61(3), 220 – 227.
  • Arus, Liina; Libek, Asta; Kikas, Ave (2008). Vaarikasortide võrdlev hindamine. Aiandusfoorum 2008.
  • Mahepõllumajanduslik marjakasvatus (2019)