Ettevalmistus

Kasutatakse erinevaid kasvatusviise. Laialdaselt praktiseeritakse vaarika kileviljelust, võib kasutada ka peenravaipa, sest selle vastupidavus on pikaajalisem. Kilemultši kasutamisel on mulla soojus- ja niiskustingimused paremad ja esimesel aastal vaarika vegetatiivne kasv intensiivsem. Nii saadakse arvestatav saak juba teisel istutusjärgsel aastal; multšita istandik jõuab saagikandeikka kolmandal istutusjärgsel aastal. Musta kilemultšiga istandikus on ka vaarika viljade valmimine varajasem. Kilemultšiga kasvatamisel on maa ettevalmistus sarnane kilega maasikakasvatusega. Vaarikaistandik hakkab arvestatavat saaki kandma kolmandal aastal pärast istutamist. Saagikandeperiood on 8…10 või rohkemgi aastat, olenedes istandiku seisundist. Saagikande alguseks paigaldatakse toestus, mis on küll suur ja kulukas töö, kuid ilma toestuseta vajuvad varred saagi raskuse all maapinnale, halvimal juhul murduvad. Samasse kohta võib uut istandikku rajada 5…6 aasta möödumisel. Vahekultuurideks sobivad hästi hooldatud kaun- ja köögiviljad (v.a ristõielised) ja teraviljad.

Kasvutingimused 

Vaarikas on Eestis olnud rohkem koduaiakultuur. Kasvutingimuste suhtes on vaarikas üsna nõudlik kultuur. Eesti tingimustes ei saa loota iga-aastast stabiilset saaki. Ebasoodne talvitumine võib mõnel aastal viia saagi miinimumini. Kaasajal on üha enam populaarsust võitmas taasviljuv vaarikas, mis  on levinud Euroopas, Uus-Meremaal ja Ameerikas. Paljudes maades kasvatatakse seda ilmastikumõjude vähendamiseks  kiletunnelites. Kile all saab optimeerida niiskuse hulka, sügisel saab saaki kauem ja marjad ei hallita. Kunagi võib kiletunnelite kasutamine osutuda perspektiivseks ka Eestis, kuid see sõltub turu nõudlusest ja vaarikate hinnast. Samas on taasviljuva vaarika istandiku planeerimisel vaja arvestada, et peamine osa saagist valmib augusti lõpus ja septembris, mil on niisked ööd ja tihti ka jahedad niisked ilmad. Seetõttu on vaja valida koht, kus on õhku ja tuult.

Vaarikas vajab head toitaineterikast ja hea niiskusrežiimiga mulda. Maa istutuseelne umbrohutõrje on sama, mis maasikaistandiku rajamisel. Istutuseelne väetamine on soovitav teha vastavalt mullaanalüüsile. Vaarikas eelistab nõrgalt happelist mulda (pH 5,6…6,5). Happelisi muldi lubjatakse. Sobiv muld peaks I. Ruutiaineni andmetel sisaldama toiteelemente 1 kg mullas järgmiselt: K 150…300 mg; P 12…20 mg; Ca 2000-2600 mg; Mg 200…400 mg.

Toitainete omastamise seisukohalt on oluline ka toitainete vahekord mullas. Soovitav kaaliumi ja magneesiumi suhe on 1:1 ja kaaliumi-kaltsiumi suhe 1:5…10. Mulla huumusesisaldus peaks olema vähemalt 2%. Madala huumusesisaldusega muldadele on vaja anda orgaanilist väetist, sõnnikut, komposti või muud. Toitainetevaesele mullale on soovitatav anda kuni 200 t/ha sõnnikut. Haljasväetis asendab kuni 45 t/ha sõnniku koguse.

Vaarikale sobivaim kasvukoht on päikeseline ja soe ning kerge mineraalmuld, kus vesi ei seisa juurestikul. Vaarikas ei talu üleujutust. Harimisjärgselt jälgitakse, et istandikku ei jääks lohkusid, kuhu lumesulamisvesi pikemaks ajaks pidama jääb. Katteks võib kasutada näiteks koorkatet, kilet  või peenravaipa, et pidurdada umbrohu kasvu ja kaitsta mulda läbikuivamise eest. Vaarikas vajab hoolikat kastmist.

Saagikus

Vaarikasaak on keskmiselt 4…6 t/ha. Kõrgemate saakide saamisel on probleemiks olnud sortide talvekindlus ja saagi riknemine. Taasviljuvate sortide saagikus sõltub aga sügisilmadest. Vaarikad peavad vastama üldisele turustamisstandardile, mille järgi on kvaliteetsed marjad terved, puhtad, pinnaniiskuseta, võõra lõhna ja maitseta. Küpsuse miinimumnõuete järgi peavad marjad olema piisavalt arenenud, kuid mitte ülearenenud, ning piisavalt küpsed, kuid mitte üleküpsenud. Marjad peavad olema niisuguses valmimis- ja küpsusastmes, et nende küpsemine võib jätkuda rahuldava küpsusastmeni. Vaarikakasvatuses on oluline jälgida õiget küpsusastet, sest üleküpsenud marjad riknevad ja ei kannata transporti.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (september 2014)

Agrotehnika

Harimine

Kilemultšiga kasvatamisel on maa ettevalmistus sarnane kilega maasikakasvatusega. Vaarikas vajab kõrget agrofooni, soovitatav on anda sügisel künniga orgaanilist väetist vastavalt vajadusele. Mineraalväetised antakse kevadel kultiveerimise alla – vastavalt mullaanalüüsile. Enne istanduse rajamist puhastatakse maa mitmeaastastest umbrohtudest, kas eelkultuuride kasvatamisega,hoitakse mustkesas või töödeldakse herbitsiididega (Roundup).

Istutustööde kergendamiseks võib orgaaniliste multšide puhul istandiku maa-ala enne istutamist vaostada. Hiljem jääb ära augu kaevamise vaev, aetakse ainult muld juurtele. Vaarikataimed istutatakse samasse sügavusse, millises nad varem puukoolis kasvasid. Reavahesse jäävad vaod tasandatakse pärast istutamist kultivaatoriga. Vaarikaread planeeritakse põhja-lõuna suunas.

Vaarika sordid

Vaarikakasvatuse suurimaks riskiks on sortide vähene talvekindlus. Katsete põhjal on osutunud vastupidavamateks ja seetõttu Eestis laiemat kasvupinda omavateks sortideks Pollis aretatud sort ‘Tomo’ ja ukraina päritoluga sort ‘Novokitaivska’. ‘Tomo’ positiivseks omaduseks on suhteliselt hea talvekindlus ja vastupidavus varrepõletikule. Puuduseks on viljade kiire valmimine, nii et vihmasel korjeperioodil kipuvad need ülevalmima. ‘Novokitaivska’ vilju ei ohusta kiire ülevalmimine, kuid selletalvekindlus on nõrgem kui ‘Tomol’.

Üsna hea talvekindlusega vaarikasordid on veel ‘Herbert’ ja ‘Nagrada’. Viimane on võrdlemisi ogaliste vartega, mistõttu on selle sordi koristamine ebamugav. Mereäärsetes piirkondades, kus talved on pehmemad, saab kasvatada ilusate suurte viljadega norra sorti ‘Norna’.

2013. aastal äriaedadesse soovitatud sortide nimekirjas on eelnimetatud sortidest ‘Novokitaivska’ ja ‘Tomo’. Taasviljuvatest sortidest ‘Polka’. Selle sordi marjad on suured (4…5 g) ja hea transpordikindlusega. Kevadel kasvanud võrsete saak võib valmida sõltuvalt aastast juba augusti alguses. Marjad on sobivad nii lauamarjaks kui ka sügavkülmutamiseks.

Polka

Aretatud Poolas, Eestis kasvatamiseks soovitatavate sortide nimekirjas 2010. aastast.

Viljad tumepunased, suured kuni väga suured (keskmine mass sügisel 4,0 g), koonilised, hästiliitunud osaviljadega. Hea korjatavus ja käitlemiskindlus. Viljaliha mahlakas, hea hapukasmagusa maitsega.

Varred on pruunid, püstised ja üsna seisukindlad. Need kahjustuvad meie oludes enamasti talvekülmade tõttu, mistõttu suvine saak saadakse ainult pehmemate talvede järel. Võrsed valkjasrohelised tumedate ogadega.

Sort on üsna varajase sügisese saagi algusega. Vaarikamardikas sügisest saaki ei kahjusta.

Ottawa

Sort on aretatud Kanada Põllumajanduse Katsejaamas sordi ‘Viking’ ja hübriidi ‘Logan’ x ‘Ranere’ ristamisel. Levinud alates 1943. aastast.

Viljad erepunased, poolkerajad, keskmise suurusega, keskmise tugevusega liitunud osaviljadega. Viljaliha mahlane, hea magushapu maitsega. Valminud viljad eralduvad viljapõhjalt kergesti. Sobivad sügavkülmutamiseks.

Varred keskmise kõrgusega, püstine. Kaheaastased varred pruunid, väheste ogadega. Asendusvõrseid moodustab keskmisel hulgal, juurevõsusid suhteliselt vähe.

‘Ottawa’ on saagikas, suhteliselt talvekindel, varrepõletikule ja helelaiksusele suhteliselt vastupidav.

Maurin Makea

Aretatud Soomes. Eestis kasvatamiseks soovitatavate sortide nimekirjas perspektiivsordina 2013. aastast. Viljad keskmised (2,8 g), punased, ümarad, hästiliitunud osaviljadega.

Moodustab hästi külgvõrseid, seepärast soovitatakse oksi kärpida. Kärpimine soodustab tugeva põõsa moodustumist ja pikkuskasvu pidurdumist. Madalaid taimi on võimalik kasvatada ka ilma toestamata. Varred pruuni värvusega, võnklik, ogad asuvad peamiselt alumises kolmandikus.

Varasepoolse valmivusega sort, saagikas (keskmine saak taime kohta 1,0 kg) ja hea talve- ning haiguskindlusega.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (september 2014)

Uuendatud jaanuar 2023