Ettevalmistus

Kasutatakse erinevaid kasvatusviise. Laialdaselt praktiseeritakse vaarika kileviljelust, võib kasutada ka peenravaipa, sest selle vastupidavus on pikaajalisem.

Kilemultši kasutamisel on mulla soojus- ja niiskustingimused paremad ja esimesel aastal vaarika vegetatiivne kasv intensiivsem. Nii saadakse arvestatav saak juba teisel istutusjärgsel aastal; multšita istandik jõuab saagikandeikka kolmandal istutusjärgsel aastal. Musta kilemultšiga istandikus on ka vaarika viljade valmimine varajasem. Kilemultšiga kasvatamisel on maa ettevalmistus sarnane kilega maasikakasvatusega.

Vaarikaistandik hakkab arvestatavat saaki kandma kolmandal aastal pärast istutamist. Saagikandeperiood on 8…10 või rohkemgi aastat, olenedes istandiku seisundist. Saagikande alguseks paigaldatakse toestus, mis on küll suur ja kulukas töö, kuid ilma toestuseta vajuvad varred saagi raskuse all maapinnale, halvimal juhul murduvad.

Samasse kohta võib uut istandikku rajada 5…6 aasta möödumisel. Vahekultuurideks sobivad hästi hooldatud kaun- ja köögiviljad (v.a ristõielised) ja teraviljad.

Kasvutingimused 

Vaarikas on Eestis olnud rohkem koduaiakultuur. Kasvutingimuste suhtes on vaarikas üsna nõudlik kultuur.

Eesti tingimustes ei saa loota iga-aastast stabiilset saaki. Ebasoodne talvitumine võib mõnel aastal viia saagi miinimumini. Kaasajal on üha enam populaarsust võitmas taasviljuv vaarikas, mis  on levinud Euroopas, Uus-Meremaal ja Ameerikas. Paljudes maades kasvatatakse seda ilmastikumõjude vähendamiseks  kiletunnelites. Kile all saab optimeerida niiskuse hulka, sügisel saab saaki kauem ja marjad ei hallita. Kunagi võib kiletunnelite kasutamine osutuda perspektiivseks ka Eestis, kuid see sõltub turu nõudlusest ja vaarikate hinnast. Samas on taasviljuva vaarika istandiku planeerimisel vaja arvestada, et peamine osa saagist valmib augusti lõpus ja septembris, mil on niisked ööd ja tihti ka jahedad niisked ilmad. Seetõttu on vaja valida koht, kus on õhku ja tuult.

Vaarikas vajab head toitaineterikast ja hea niiskusrežiimiga mulda.

Asukoht ja pinnase tüüp

Vaarikate  edukaks kasvatamiseks on oluline hea asukoht ja mullatüüp. Valige päikesepaisteline ja soe koht, mis on hästi kuivendatud ja kus on sügav liivsavi pinnas, milles on palju orgaanilist ainet. Vältige savimuldasid. Tavaliselt on need halvasti kuivendatud ja hea drenaaž on hädavajalik, kuna vaarika juurestik ei talu seisvat vett . Liivaseid muldasid saab parandada orgaanilise aine lisamisega, kuid hea saagi saamiseks on vaja lisavett ja väetist.

Vältige istutamist kohtadesse, kus on kasvatatud vaarikaid, kartulit, tomatit või maasikaid. Võib esineda juurehaigusi, mis võivad nakatada vaarikaid. Samuti on soovitav uued vaarikataimed   istutada vanadest taimest ja vaarikate metsikutest kasvukohtadest võimalikult kaugele. Seda tehakse selleks, et vältida haiguste ja kahjurite edasikandumist uutele taimedele. Tuulte eest kaitstud aladele istutamine vähendab varte purunemist ja talvevigastusi.

Vältige ka madalaid alasid, mis võivad olla halvasti kuivendatud ja on seetõttu altid külmakahjustustele.

Maa istutuseelne umbrohutõrje on sama, mis maasikaistandiku rajamisel. Istutuseelne väetamine on soovitav teha vastavalt mullaanalüüsile. Vaarikas eelistab nõrgalt happelist mulda (pH 5,6…6,5). Happelisi muldi lubjatakse. Sobiv muld peaks I. Ruutiaineni andmetel sisaldama toiteelemente 1 kg mullas järgmiselt: K 150…300 mg; P 12…20 mg; Ca 2000-2600 mg; Mg 200…400 mg.

Toitainete omastamise seisukohalt on oluline ka toitainete vahekord mullas. Soovitav kaaliumi ja magneesiumi suhe on 1:1 ja kaaliumi-kaltsiumi suhe 1:5…10. Mulla huumusesisaldus peaks olema vähemalt 2%. Madala huumusesisaldusega muldadele on vaja anda orgaanilist väetist, sõnnikut, komposti või muud. Toitainetevaesele mullale on soovitatav anda kuni 200 t/ha sõnnikut. Haljasväetis asendab kuni 45 t/ha sõnniku koguse.

Vaarikale sobivaim kasvukoht on päikeseline ja soe ning kerge mineraalmuld, kus vesi ei seisa juurestikul. Vaarikas ei talu üleujutust. Harimisjärgselt jälgitakse, et istandikku ei jääks lohkusid, kuhu lumesulamisvesi pikemaks ajaks pidama jääb. Katteks võib kasutada näiteks koorkatet, kilet  või peenravaipa, et pidurdada umbrohu kasvu ja kaitsta mulda läbikuivamise eest. Vaarikas vajab hoolikat kastmist.

Mulla ettevalmistamine

Selleks, et istikud püsiksid produktiivsusena mitu aastat, tuleb enne istutamist pinnas eriti hoolikalt ette valmistada. Võimalusel alusta ettevalmistusega 1 aasta enne istutamist

Katteks võib kasutada näiteks koorkatet, kilet  või peenravaipa, et pidurdada umbrohu kasvu ja kaitsta mulda läbikuivamise eest. Vaarikas vajab hoolikat kastmist.

Sobiv istikute vahe on olenevalt sordi suurusest 40-60 cm ja reavaheks, olenevalt toetusviisist  2-3 m. Neljaliikmelisele perele piisab u. 10 istikust, see annab suvel 10-20 liitrit saaki. Vaarika koristushooaeg on pikk. Saagitase on kõrgeim umbes kolm aastat pärast istutamist ja vaarikad võivad anda saaki kuni 10-15 aastat.

Vaarika väetisena võib kasutada marja- ja puuviljaväetist vastavalt pakendil olevale juhendile. Vaarika kasvukoht tuleks, väetada enne istikute istutamist.

Kevadel enne kasvu algust lõigatakse maha eelmise aasta viljavõsud, sest need ei hakka enam kasvama. Samal ajal saab surnud ja kahjustatud võrsed ning reast välja kasvanud võrsed maapinnani eemaldada. Kõrgeid võrseid saab ülemise tugitraadi kohal lühendada, nii on vaarikaid kergem korjata.

Saagikus

Vaarikasaak on keskmiselt 4…6 t/ha. Kõrgemate saakide saamisel on probleemiks olnud sortide talvekindlus ja saagi riknemine. Taasviljuvate sortide saagikus sõltub aga sügisilmadest. Vaarikad peavad vastama üldisele turustamisstandardile, mille järgi on kvaliteetsed marjad terved, puhtad, pinnaniiskuseta, võõra lõhna ja maitseta. Küpsuse miinimumnõuete järgi peavad marjad olema piisavalt arenenud, kuid mitte ülearenenud, ning piisavalt küpsed, kuid mitte üleküpsenud. Marjad peavad olema niisuguses valmimis- ja küpsusastmes, et nende küpsemine võib jätkuda rahuldava küpsusastmeni. Vaarikakasvatuses on oluline jälgida õiget küpsusastet, sest üleküpsenud marjad riknevad ja ei kannata transporti.

Autorid: Margus Kopp (2023), Asta Libek ja Kadri Karp (september 2014)

Agrotehnika

Harimine

Kilemultšiga kasvatamisel on maa ettevalmistus sarnane kilega maasikakasvatusega. Vaarikas vajab kõrget agrofooni, soovitatav on anda sügisel künniga orgaanilist väetist vastavalt vajadusele. Mineraalväetised antakse kevadel kultiveerimise alla – vastavalt mullaanalüüsile. Enne istanduse rajamist puhastatakse maa mitmeaastastest umbrohtudest, kas eelkultuuride kasvatamisega,hoitakse mustkesas või töödeldakse herbitsiididega (Roundup).

Istutustööde kergendamiseks võib orgaaniliste multšide puhul istandiku maa-ala enne istutamist vaostada. Hiljem jääb ära augu kaevamise vaev, aetakse ainult muld juurtele. Vaarikataimed istutatakse samasse sügavusse, millises nad varem puukoolis kasvasid. Reavahesse jäävad vaod tasandatakse pärast istutamist kultivaatoriga. Vaarikaread planeeritakse põhja-lõuna suunas.

Üldjuhul tuleb aedvaarika sorte toetada, sest pikad võrsed võivad saagi, tuule või lume raskuse all kõverduda ja murduda.

Maurin Makea toetus pole aga alati vajalik. Tema kasvuvõsud hargnevad kergesti juba esimesel aastal, mida saab aidata umbes meetri kõrguste võrsete latvamisega. See põhjustab tugevat hõrenemist ja kasvupeetust, nii et seemikuid saab kasvatada ka ilma toetuseta.

Nn t-toes kasvavad võrsed 1-2 paralleelselt pingi servadega kulgeva traadi vahel, mis on üksteisest ca 50 cm kaugusel ja kinnituvad pingi otsas oleva t-kujulise posti külge.

Toestus – V-tugi või vertikaaltugi

Vertikaaltoestus vaarikal

V-tugi vaarikal

Vertikaalse toe eelised

• Reavahe võib olla kitsam -> istikute arv/ha on suurem
• Toestuse rajamiskulud on veidi soodsamad

V-toe eelised: 

• V-toega katsetes 40%. parem saagikus kui vertikaaltoega
• Korjatavus paraneb, kui vaarika võrsed on eraldi kasvuvõsudest

Autor: Margus Kopp, 2023

Vaarika sordid

Põhilisteks vaarikasortide lähteliikideks on harilik vaarikas (Rubus idaeus) ja selle teisendid R. idaeus var. vulgatus ja R. idaeus var. strigosus.
Kollaseviljalised vaarikad on muteerunud punaseviljalised vaarikad ning purpurseviljalised vaarikad on punase- ja mustaviljalise vaarika genotüüpide hübriidid. Aretustööga on saadud rida vaarikaliikide ja pampli ristandeid – vaarikpampel e. vampleid, millel on mitmeid sorte nii Loganberry kui ka Tayberry rühmas.

Õige sordi valik on edukaks tootmiseks väga oluline.

• Raske mullaga kohtadesse ei tohiks istutada juurehaigustele (nt verticillium wilt) vastuvõtlikke sorte.
• Koristushooaja pikendamiseks istutage erineva valmimisajaga sorte.

Eesti kliimas on sortide kõige tähtsamaks omaduseks talvekindlus. Oluline on valida kasvatamiseks hea talve- ja haiguskindlusega sordid. Tihti käituvad sordid ettearvamatult: üks talv sobib ühele sordile, teine teisele sordile paremini. Eestimaa mereäärsetes piirkondades talvitub vaarikas kindlasti tunduvalt paremini kui sisemaal.

• Katsete põhjal on osutunud vastupidavamateks ja seetõttu Eestis laiemat kasvupinda omavateks sortideks Pollis aretatud sort ‘Tomo’ ja ukraina päritoluga sort ‘Novokitaivska’. ‘Tomo’ positiivseks omaduseks on suhteliselt hea talvekindlus ja vastupidavus varrepõletikule. Puuduseks on viljade kiire valmimine, nii et vihmasel korjeperioodil kipuvad need ülevalmima. ‘Novokitaivska’ vilju ei ohusta kiire ülevalmimine, kuid selletalvekindlus on nõrgem kui ‘Tomol’.
• Üsna hea talvekindlusega vaarikasordid on veel ‘Herbert’ ja ‘Nagrada’. Viimane on võrdlemisi ogaliste vartega, mistõttu on selle sordi koristamine ebamugav. Mereäärsetes piirkondades, kus talved on pehmemad, saab kasvatada ilusate suurte viljadega norra sorti ‘Norna’.

Remonteeruvad e. taasviljuvad vaarikasordid

• Annab saaki kaks korda aastas. Esimene saak valmib samaaegselt tavaliste vaarikasortidega ja viljad asuvad talvitunud vartel. Teine saak valmib aug. lõpus-sept. alguses, viljad asuvad kasvuaasta, puitumata võrsetel.
• Sügisene saak võib jääda kesiseks, kuna hilisele ajale jäänud saak ei pruugi valmida, Väga vihmasel perioodil lähevad marjad hallitama
• Taasviljuvate vaarikate kasvatamine annab võimaluse oluliselt pikendada värske marja saadavust
• Põhjamaades oleks otstarbekas panustada sügisesele saagile, kuna ületalve jäetavad varred saavad tihti talve- ja külmakahjustusi.
• Vaarikamardikas neid sorte ei kahjusta
• Peale sügisest saaki enamasti eemaldatakse kõik varred, mis võimaldab lõikamise protsessi mehhaniseerida,
• samas eemaldatakse istandikust maapealsed taimeosad, kus võivad talvituda mitmesugused haigustekitajad ja kahjurid.
• Enamik taasviljuvatest sortidest ei vaja toestamist, kuna nende kasv on püstine ja tugev. Välja arvatud sort ‘Babje Leto’,
• Pollis on mitmeid taasviljuvaid vaarikasorte, kuid tähelepanuväärivamad on neist – Babje Leto, Polka ja Polana.

Polka

• Taasviljuv. Aretatud Poolas, Eestis kasvatamiseks soovitatavate sortide nimekirjas 2010. aastast.
• Viljad tumepunased, suured kuni väga suured (keskmine mass sügisel 4,0 g), koonilised, hästiliitunud osaviljadega. Hea korjatavus ja käitlemiskindlus. Viljaliha mahlakas, hea hapukasmagusa maitsega.
• Varred on pruunid, püstised ja üsna seisukindlad. Need kahjustuvad meie oludes enamasti talvekülmade tõttu, mistõttu suvine saak saadakse ainult pehmemate talvede järel. Võrsed valkjasrohelised tumedate ogadega.
• Sort on üsna varajase sügisese saagi algusega.
• Vaarikamardikas sügisest saaki ei kahjusta.
• Marjad on suured (4…5 g) ja hea transpordikindlusega. Kevadel kasvanud võrsete saak võib valmida sõltuvalt aastast juba augusti alguses. Marjad on sobivad nii lauamarjaks kui ka sügavkülmutamiseks.

Glen Ample

• Aretatud Šotimaal, Inglismaal üks enamlevinud sorte. Oli Eestis kasvatamiseks soovitatavate sortide nimekirjas aastatel 2005–2013.
• Viljad punased, suured kuni väga suured (keskmine mass 4,9 g), munajad, hästiliitunud osaviljadega, hea korjatavuse ja käitlemiskindlusega. Viljaliha mahlakas, heamaitseline. Sobib hästi lauamarjaks ja ka töötlemiseks.
• Varred on pruunid, väga pikad, püstised, ogadeta. Võrsed on püstised, tugevad, helerohelised, leherootsud lillad.
• Sort on keskvalmiv, mõõduka talvekindlusega, saagikas (keskmine saagikus 0,9 kg põõsalt*).
• Üsna vastupidav kõrblaiksusele, kuid haigestub mõningal määral varrepõletikku. Viimastel aastatel on hakanud teda kimbutama vaarikalest, kellega võitlemine on keeruline. Reageerib väga hästi varretippude kärpimisele, kasvatades palju saagikaid külgharusid.

Ottawa

• Sort on aretatud Kanada Põllumajanduse Katsejaamas sordi ‘Viking’ ja hübriidi ‘Logan’ x ‘Ranere’ ristamisel. Levinud alates 1943. aastast.
• Viljad erepunased, poolkerajad, keskmise suurusega, keskmise tugevusega liitunud osaviljadega. Viljaliha mahlane, hea magushapu maitsega. Valminud viljad eralduvad viljapõhjalt kergesti. Sobivad sügavkülmutamiseks.
• Varred keskmise kõrgusega, püstine. Kaheaastased varred pruunid, väheste ogadega. Asendusvõrseid moodustab keskmisel hulgal, juurevõsusid suhteliselt vähe.
• ‘Ottawa’ on saagikas, suhteliselt talvekindel, varrepõletikule ja helelaiksusele suhteliselt vastupidav.

Maurin Makea

• Aretatud Soomes. Eestis kasvatamiseks soovitatavate sortide nimekirjas perspektiivsordina 2013. aastast. Viljad keskmised (2,8 g), punased, ümarad, hästiliitunud osaviljadega.
• Moodustab hästi külgvõrseid, seepärast soovitatakse oksi kärpida. Kärpimine soodustab tugeva põõsa moodustumist ja pikkuskasvu pidurdumist. Madalaid taimi on võimalik kasvatada ka ilma toestamata. Varred pruuni värvusega, võnklik, ogad asuvad peamiselt alumises kolmandikus.
• Varasepoolse valmivusega sort, saagikas (keskmine saak taime kohta 1,0 kg) ja hea talve- ning haiguskindlusega.

Stiora

• Stiora on uus Norra sort, mis on saagikas ja millel on tumedad, tugevad ja suured marjad, mis kaaluvad keskmiselt 4,5 g.
• Kasvab ca 150-200 cm kõrguseks ja vajab toestamist.
• Maitse on mahe ja magus.

Puuviljanduskomisjoni poolt kasvatamiseks soovitatud sordid 2013

• ‘Norna’ (Norra); koduaeda, al. 1980
• ‘Novokitaivska’ (Ukraina); äri- ja koduaeda, al. 1980
• ‘Helkal’ (Eesti); koduaeda, al. 1989
• ‘Tomo’ (Eesti); äri- ja koduaeda, al. 1990
• ‘Aita’ (Eesti); perspektiivsort, 2010
• ‘Alvi’ (Eesti); perspektiivsort, 2010
• ‘Maurin Makea’ (Soome); perspektiivsort, 2013
• ‘Babje Leto’ (Venemaa); taasviljuv, koduaeda, soovitussortimendis alates 2005
• ‘Polka’ (Poola); taasviljuv, perspektiivsort, 2010

Kasutatud järgmiseid allikaid:

• Margus Kopp (2023),  Liina Arus (2017), Asta Libek ja Kadri Karp (september 2014)
• https://jarvenkyla.fi/fi/category/vadelma/158
• https://www.viherpeukalot.fi/vadelma
• https://planteportalen.no/baerplanter/bringebaer-stiora-e/
• hthttps://www.proagria.fi/uploads/aloittava_marjanviljelija_vadelman_tuenta_27.2.2019_joensuu.pdf https://www.ontario.ca/page/growing-raspberries-and-blackberries-home-gardens#section-0

Uuendatud detsember 2023