Viljavaheldus

Kultuuride paigutamine kõlvikutele peab põhinema viljavaheldusele – erinevate bioloogiliste omadustega viljade ajalisele järjestusele (vaheldumisele). See võib toimuda järgmistel alustel:

• agrobioloogiliselt põhjendatud vaheldumine, s.o kultuuride kasvutingimusi arvestav;
• juhuslik s.t et,  kultuuride järjestuse määravad subjektiivsed faktorid.

Vastand viljavaheldusele on  monokultuuri* kasvatamine, s.o ühe ja sama kultuuri kasvatamine pikema perioodi kestel ühel ja samal väljal (põllul).

Kultuuride süsteemikindel paiknemine ruumiliselt ja järgnemine üksteisele ajaliselt kindlal maa-alal (põldudel), moodustab külvikorra. Külvikord on ülesehitatud viljavahelduse põhimõttel. Külvikord on pikemaks ajaks ette planeeritud põllumajanduskultuuride (ka mustkesa) paiknemise ja järgnevuse süsteem külvikorraväljadel. Seda perioodi, millega külvikorra kõik kultuurid on läbinud teatud külvikorravälja (põllu või põllumassiivi osa) nimetatakse rotatsiooniks.

Agrobioloogiliselt põhjendatud kultuuride vaheldus külvikordades aitab säilitada ja suurendada mulla viljakust, parandada fütosanitaarset seisundit (hoida kontrolli all umbrohtumist, taimehaigusi ja -kahjureid) ning vähendada toiteelementide mullast väljaleostumist, paraneb väetiste efektiivsus. Külvikorda planeerides tuleb arvestada antud koha mullastiku ja kliima eripärasid, majanduslikke võimalusi ja soovitavaid eesmärke.

Viljavahelduse ja mullaharimise nõuete eiramine viib kultuurtaimede ikaldumisele

Tootja peab lähtuma sellest, mida on vaja ja võimalik kasvatada ning müüa kõige kasulikumalt, s.t lähtuma loomapidamise puhul oma karja söödavajadusest ning müügikultuuride kasvatamisel turu nõudlusest.

Kultuuride väärtus eelviljana

Kultuuride väärtus eelviljana on külvikordade koostamisel eriti oluline, sest sellest sõltub ka kultuuride otsene ja kaudne mõju järelkultuuridele. Vastavalt sellele jagunevad kultuurid kolme põhirühma (Vipper, 1999).

1. Head eelviljad:
   a) kõik rühvelkultuurid (kartul, söödajuurviljad, köögiviljad), eriti need, mida intensiivse kasvuaegse vaheltharimise kõrval väetatakse ka orgaaniliste väetistega (sõnnik, kompostid jms.). Vaheltharitavate kultuuride kasvuaegse intensiivse harimise tulemusena toimub intensiivne mineraliseerumine ja vabanevad toitained. Seetõttu nende koristamise järgselt, kui aeg võimaldab (nt varane kartul), tuleks kasutada püüdjaid kultuure – vahekultuure. Pikaajalisel rühvelkultuuride samal kohal viljelemisel (intensiivse mullaharimise korral) toimub orgaanilise aine ulatuslik lagunemine ja see võib vähendada mulla huumusesisaldust.
   b) mitmeaastased heintaimed (nii liblikõielised kui kõrrelised) jätavad mulda juure- ja varrejäänustena rohkesti orgaanilist ainet ning muld rikastub sellest (vt haljasväetised). Liblikõielised heintaimed koguvad mulda ka rohkesti õhulämmastiku. Heintaimed parandavad mulla struktuursust, korrastavad mulla vee-ja õhurežiimi, paraneb veeläbilaskvus – seega oluliselt tõuseb mulla viljakus.
   c) puhas- e. mustkesa on hea eelvili, kuna mulla intensiivsel harimisel väheneb tõhusalt umbrohtumus, haigustekitajate ja kahjurite osakaal ja mulla harimise tõttu kiirenenud mineraliseerumisel vabaneb rohkem toitaineid. Et vabanenud toitained ei leostuks, siis mustkesale peab kindlasti järgnema talikultuur. Mustkesa suureks miinuseks on see, et  kiirenenud mineraliseerumise tõttu kaob ka oluline hulk mulla orgaanilist ainet ning lõhutakse mullastruktuuri. Seega peaks mustkesa kasutamine umbrohtude tõrjumisel jääma nö viimaseks võimaluseks.
2. Keskmise väärtusega eelviljad on üheaastased liblikõielised kultuurid või nende segukülvid (hernes, üheaastane lupiin, segatis, segavili, vikk, uba) ja raps, rüps, tatar, mais.
3. Halvad eelviljad on teraviljad (eriti suviteraviljad). Teraviljade poolt mulda jäetud orgaaniline aine on lämmastikuvaene, C:N suhe on lai (1:60–100) ja seetõttu taimejäänuste lagunemine aeglane. Teravilja väärtust eelkultuurina saab mõnevõrra tõsta põhu lagundamise kiirendamiseks mineraalse lämmastiku või vedelsõnniku lisamisega.

Teravilja jäänuste (juured, põhk) laguproduktidel on pärssiv mõju järelkultuurile (eriti teraviljale endile). Teravilja järgnemisel teraviljale tuleks tingimata kasutada kõrre koorimist. Koorimine vähendab eelneva teravilja negatiivset toimet järgnevale (parandab mulla fütosanitaarset seisundit – vähendab umbrohtumist ning häirib kahjulike hallitusseente ja kahjurite elutegevust).

Varajane künd vähendab teravilja negatiivset järelmõju. Teravilja negatiivse järelmõju vähendamine varajase künni tõttu on tingitud teravilja juure ja kõrrejäänuste täielikumast mineraliseerumisest ning teravilja juureeritiste ja teiste mullas olevate allelopaatililiselt mõjuvate laguproduktide vähenemisest.
Ettevaatlik tuleks olla varajase künniga orasheinaga tugevasti umbrohtunud põldudel, sest seal juhul võib varajane künd isegi soodustada orasheina levikut.

Eelvilja mõju saagimoodustamisele on seda suurem:

• mida kitsam on külvikord st. mida vähem erinevaid kultuure seal kasvatakse;
• mida vähem on võimalusi intensiivseks viljelemiseks (taimekaitsevahenditega, mineraalse lämmastikväetisega);
• mida ebasoodsamad on ilmastikutingimused;
• mida väiksem on mulla huumusesisaldus ja halvem mullastruktuur.

Külvikorras peaksid vahelduma:

• sügavama ja madalama juurekavaga taimed;
• väikese ja suurte juurejäänustega taimed;
• lämmastikukogujad ja lämmastiku tarbijad;
• aeglasema algarenguga taimed peaksid järgnema suurema survetõrjega taimedele;
• intensiivse mullaharimisega kultuurid järgnema mullastruktuuri stabiliseerivatele taimedele;
• kahjustuskindlamad kultuurid peaksid olema enne kahjustusõrnemaid.

Mõju haigustele

Erinevad kultuurtaimed konkureerivad umbrohtudega erinevalt. Väga hea umbrohtude allasuruja on punane ristik või ristiku ja kõrreliste segu.
Nende kasvatamine võimaldab jagu saada näiteks põldohakast. Kui ristiku või lutserni esimese niite aeg langeb kokku põldohaka õiepungade faasiga, siis peatame ohaka intensiivse toitainete varude kogumise roomjuurtesse.

Kaer allakülvatud liblikõielistega surub alla orasheina leviku jne. Herne konkurentsivõimet umbrohtudega suurendab segukülv kaeraga.

Teraviljadest on talirukkil kõige tugevam allasuruv mõju paljudele umbrohtudele, kaasa arvatud tuulekaerale. Vältida tuleks kasvunõuete poolest sarnaste kultuuride kasvatamist järjestikku.

Üheaastased suvi- ja taliviljad peaks omavahel vahelduma, et takistada talvituvate- ja suviumbrohtude levikut. Taliteraviljad eelviljana võivad suurendada talvituvate umbrohtude (nt. kesalill, põld-litterhein, harilik hiirekõrv jt.) levikut, aga vähendavad suviumbrohtude levikut.

Kultuuride liike, millel on suuremat kahju põhjustavaid ühiseid haigusi, ei tohiks üksteise järel kasvatada. Rapsi kasvatamisel soovitatakse jätta vähemalt 1 aasta vahele kui kasutatakse eelviljadena hernest (valgemädanik) ja kartulit (tõusmepõletik).

Endale järgnevus

Iseendale järgnevuse taluvus on erinevatel kultuuridel ja kultuurirühmadel erinev. Selle alusel saab jaotada kultuurid kolme rühma (Vipper, 1999):

1. iseendale järgnevust hästi taluvad kultuurid, mida võib ühel ja samal kohal kasvatada kaks või rohkem aastat, ilma et saak oluliselt väheneks. Siia kuuluvad mais, kõrrelised heintaimed, kanep, sojauba, talirukis ning tingimisi ka kartul;
2. iseendale järgnevust halvasti taluvad kultuurid, mis annavad mitu aastat samal kohal kasvatamisel tunduvalt vähem saaki. Siia kuuluvad kõik teraviljad (va talirukis);
3. Nisu on haigustele vastuvõtlik (vaata pilti)
4. iseendale järgnevust väga halvasti taluvad kultuurid, nagu lina, hernes, päevalill, punane ja roosa ristik, lutsern ning kõik peediliigid, enamik ristõielisi – raps, rüps, kaalikas, kapsas. Negatiivse järelmõju oluliseks vähendamiseks ei tohi kultuure samal kohal kasvatada enne 3–6 aastat. Lina puhul peab vahe olema tingimata 5–6 aastat.

Rapsi sage kasvatamine suurendab haigustesse nakatumist.

Enesetaluvus reastatuna:
Talirukis > mais > kartul > suvioder > talioder > kaer > nisu > suhkrupeet > põlduba > ristik, lutsern > raps > hernes > päevalill > lina

Kultuuride iseenda taluvust arvestades on eelvilja nii haiguste ja kahjurite mõju kui allelopaatilist mõju. Allelopaatia – taimede poolt muldkeskkonda eritatud ühendite ja laguproduktide kahjulik mõju teisele taimele. Kultuuride üksteisele järgnevuse taluvus on suurem viljakamatel muldadel, kus allelopaatiline mõju mulla kõrge bioloogilise aktiivsuse toimel kiiremini taandub. Ka orgaaniliste väetiste kasutamine aktiviseerib mulla mikroorganisme ja vähendab juureeritiste negatiivset mõju.

Teineteist mittetaluvateks kultuurideks peetakse näiteks järgmisi paare:

• oder – nisu;
• suhkrupeet – raps;
• lina – hernes;
• kapsas – raps;
• söödapeet – raps.

Oder ei sobi eelviljaks nisule, küll aga nisu odrale. Teised eeltoodud paarid on mõlemas järgnevuses teineteist mittetaluvad.

Mõnele teisele taimeliigile võivad need eritised olla aga kasulikud ning saagile mõjuda positiivselt. Vastastikku stimuleerivad:

• sibul-söögipeet;
• kartul-mais;
• kartul-aeduba;
• kartul-põlduba.

Haljasväetised

Külvikorda peaks planeerima selliseid põllukultuure, mis muudaksid huumusbilanssi positiivsemaks ning täiendaks järjepidevalt mulla orgaanilise aine varu. Mulda viidava orgaanilise aine arvel paraneb muldade huumusseisund, sellest tulenevalt ka mulla toiterežiim, struktuursus, füüsikalised ja hüdrofüüsikalised omadused. Rikkalik orgaanilise aine muldaviimine mõjub soodsalt mulla elustikule ja mulla bioloogilisele aktiivsusele. Haljasväetiste toimel väheneb savimuldade sidusus ja paraneb veeläbilaskvus. Tugevama juurekavaga liblikõielised transpordivad sügavamatest mullakihtidest künnikihti mineraalseid toiteelemente. Maheviljeluses on liblikõieliste haljasväetiskultuuride kasvatamine peamine võimalus rikastada mulda lämmastikuga. Seejuures on oluline ka see, et liblikõielised kultuurid on võimelised raskemini lahustuvat fosforit ja kaaliumi võrreldes teraviljadega paremini omastama ja biomassi mulda kündes muutuvad nad teistele kultuuridele kättesaadavamaks. Haljasväetiste mõju olulistele mulla keemilistele ja füüsikalistele omadustele ei piirdu ühe aastaga, vaid võib kesta mitu aastat. Lühiajalise liblikõieliste haljasväetiskultuuride kasvatamisega ei saa me oluliselt muuta mulla toitainete sisaldust, kuid nende regulaarsel kasvatamisel külvikorras saame parandada taimede toitumist. Seega on liblikõieliste ulatuslikum kasvatamine külvikorras vajalik eeskätt huumusevaestel ja puuduliku mikrobioloogilise tegevusega muldadel.

Enamlevinud liblikõieliste haljasväetiskultuuridena kasvatatakse punast ristikut ja valget mesikat. Sobivateks kultuurideks on ka lutsernid, hulgalehine lupiin ja vähemlevinud on harilik nõiahammas. Valge mesikas ja lutsernid kasvavad hästi Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel muldadel. Kesk- ja Lõuna Eestis on nende levikut takistanud happelised mullad. Nende piirkondade muldade  lupjamine loob kasvuks soodsad tingimused ka seal. Punase ristiku ja lupiini kasvatamine sõltub mulla happesusest vähem.

Haljasväetiskultuuride kasvatamis- ja kasutamisviisid:

1. iseseisva põllukultuurina – ühe- või kaheaastased liblikõielised kultuurid; külvatakse kevadel, vegetatsiooniperioodil kasvavad põllul
   a) viiakse taliviljade külvi eelselt mulda;
   b) hilissügisel viiakse mulda, kevadkülv;
   c) kevadel viiakse mulda, järgneb kevadkülv;
   d) teisel kasvuaastal esimene saak koristatakse suvel loomasöödaks ja ädal viiakse taliviljade külvi eelselt mulda
2. külv kattevilja alla
   a) nende kasv jätkub pärast kattevilja koristamist ja kasvanud ädal küntakse sügisel hilja või kevadel mulda;
   b) teisel kasvuaastal esimene saak koristatakse suvel loomasöödaks ja ädal küntakse talivilja eelselt või sügisel (suviviljade eelselt) mulda.
3. niite-haljasväetis – haljasväetiskultuure kasvatatakse väljaspool külvikorda; haljasmass niidetakse ja veetakse väetatavale põllule, kus see mulda viiakse.

Liblikõieliste haljasväetiskultuuride sobilikum külviaeg on varakevad. Haljasväetiskultuuride seemned tuleb külvata katteviljaga üheaegselt. Kultuuridel, millel on teraviljadest ülekasvamise oht, võib külvata ka kattevilja tärkamisel või hiljemalt 2–3 lehe faasis. Valge mesika ja lutserni kasvatamisel ongi see soovitatav. Kui liblikõielise liiki kasvatatakse põllul esmakordselt, siis tuleb seemneid enne külvi segada taimeliigile vastava mügarbakteri preparaadiga, ka liblikõielised haljasväetiskultuurid on oma toitumisel tugevas sõltuvuses sümbioossetest mügarbakteritest. A. Bender (2012) on leidnud, et kui punast ristikut kasvatada ainult mullaviljakuse parandamiseks, kaheaastase kultuurina, sobivad selleks paremini hilise punase ristiku sordid. Külviaasta allakülvide ja puhaskülvide, mis külviaasta sügisel mulda küntakse, on eelistatavamad varased sordid. Varast punast ristikut võib haljasväetisena sisse künda külviaasta sügisel või järgmisel kevadel. Võimalik on kasvatada varase punase ristiku seemet, mis valmib augusti keskpaigas ning seejärel kasvanud ädal sisse künda. Taimik on kergesti ümberküntav ja ei muutu järelkultuuris umbrohuks. Tetraploidse sordirühma ristiku haljasmassi saak on oluliselt suurem ja kuivainesisaldus mõnevõrra väiksem kui diploidsetel sortidel ning tetraploidsed sordid on võimelised mulda jätma rohkem lämmastikku kui diploidsed (Tamm, 2007). Hulgalehine lupiin moodustab külviaastal punasest ristikust suurema biomassi, tema juurekava on tugevalt arenenud. Punane ristik ja hulgalehine lupiin on väetusväärtuselt võrdsed haljasväetiskultuurid. Hulgalehist lupiini ei saa soovitada mahetootmisesse, sest herbitsiide kasutamata võib liik muutuda umbrohuks. Lutsernid võivad soodsates tingimustes  ületada saagivõimelt punast ristikut, kuid sarnaselt hulgalehise lupiiniga lutsernid sissekünnil ei hävi ja kasvavad järgnevast kultuurist üle. Harilik nõiahammas ei sobi haljasväetiskultuuriks allkülvina kasvatades.

Haljasväetiskultuuri kasvuaeg mõjutab taimiku biomassi ja lämmastikusisaldust (Tabel 1). Koos kasvuaja pikenemisega suureneb juurestiku mass, mis omakorda mõjutab järelkultuuri saaki. Mitmeaastaste haljaskultuuride järelmõju suureneb nende kaheaastasel kasvatamisel.

Allakülvide kasutamisel haljasväetiseks on stabiilsema biomassiga punane ristik. Lutserni ja mesika ädalakasv sõltub enam sellest, millal suudetakse  kattevilja koristada. Vihmase augusti korral, kattevilja koristamise hilinedes, väheneb tunduvalt ka allakülvide ädalamass.

Kasutusel on tehnoloogia, kus kasutatakse ka kasvuaegset niitmist (1–2 korda). Niidetud haljasmass jäetakse põllule ja ädal küntakse eelnevalt põllule jäetud orgaanikaga talivilja eelselt või sügisel (suviviljade eelselt) mulda. Selle võttega saab suurendada haljasmassi kogust ja nihutada künniaega hilisemaks. Niitmisega nõrgestatakse ka vegetatiivselt levivaid umbrohtusid (väga hea just põldohaka tõrjeks).

Haljasväetiste muldakünni aeg ja sisseküntav taimik mõjutavad lämmastiku väljaleostumist mullast. Suviteraviljadele eelkultuurina kasvatamisel on lämmastikukadude vähendamiseks otstarbekas haljasväetiskultuur mulda viia hilja sügisel (või kevadel). Lämmastiku kadude risk on seda suurem, mida kõrgem on haljasväetise N sisaldus, kuna üleliigne lämmastik (nitraat- ja ammooniumlämmastikuna) uhutakse sademete poolt mullast välja või lendub õhku. Seaduspärasusena on leitud, et varajasel haljasmassi muldakündmisel hakkab orgaaniline aine suhteliselt kiiresti mineraliseeruma  ning suureneb mullast nitraatide väljaleostumise risk.

Tabel 1. Kattevilja põhu ja juurtega ning haljasväetiskultuuride biomassiga mulda viidud lämmastiku ja süsiniku kogused

Mulda küntud taimejäänuste lagunemist mõjutab oluliselt taimejäänuste süsiniku ja lämmastiku suhe. Orgaanilise aine mineraliseerumisel vabaneb lämmastikku seda rohkem, mida suurem on taimiku lämmastikusisaldus ning mida kitsam on haljasmaterjali C:N suhe. Noorest taimikumassist vabaneb lämmastik kiiremini, kui vananenud puitunud materjalist. Lisaks mõjutab taimejäänuste lagunemist ilmastik. Põhiline toitainete vabanemine mulda küntud maapealsest biomassist toimub 6 kuu jooksul, juurte lagunemine on aeglasem.

Vahekultuurid

Vahekultuurid on haljasväetiskultuurid, mis külvatakse vahetult enne või peale põhikultuuri mulla parandamise eesmärgil. 

Vahekultuur – haljasväetiskultuur, mis külvatakse kohe peale põhikultuuri koristamist sügis-talviseks
perioodiks (talvine vahekultuur) või kevadel (suvine vahekultuur) talivilja eelseks kultuuriks mulla
parandamise eesmärgil. Kultuurid, millest saaki ei koristata.

Püüdjakultuur – samuti vahekultuur, mis külvatakse sügis-talviseks perioodiks ning nende kultuuride
eesmärgiks on ära hoida toitainete leostumist.

Kattekultuur – kultuur, mille alla külvatakse vahekultuur. Eesti tingimustes tavapärane on varajane oder
(kattekultuur) ristiku allakülviga.

Kuula taskuhäälingut: Agrofanaatika. Osa 3. Vahekultuurid. 06.09.2021  Märkmed (pdf).

Mulla parandajad

Vahekultuure kasvatatakse külvikorras pärast põhikultuure just mulla parandamise eesmärgil. On leitud, et sügisel kasvav vahekultuur (nn püüdja kultuur, catch crop) tarvitab vihmavett, vähendades vee liikumist mullas ning sellega ka toitainete leostumist. Järelikult on väga oluline siduda toitained kultuuridest vabal perioodil. Üheks võimaluseks lämmastiku leostumist vähendada on kavandada külvikord nii, et kõik külvikorra väljad oleks talvel taimestikuga kaetud. Taliteravilja ja mitmeaastaste heintaimede kõrval on võimalus kasvatada ka vahekultuure, mis külvatakse kohe pärast põhikultuuri koristamist (kasvuperioodi pikkus peaks olema vähemalt 50 päeva) ning küntakse mulda kevadel (või vahetult enne maa külmumist sügisel). Vahekultuure külvatakse enamasti teraviljade järel, kuid üha enam külvatakse neid ka varajaste köögiviljade ja liblikõieliste (uba, hernes) põldudele. Vahekultuure saab edukalt kasvatada ka minimeeritud mullaharimist ja otsekülvi kasutades.

Vahekultuurid külvikorras

Vahekultuurid külvikorras on mullaviljakuse suurendamise ja mullaelu aktiveerijatena väga olulised. Nende ülesandeks on mulla orgaanilise ainega rikastamine, -struktuuri säilitamine ja parandamine, erosiooni vältimine, mulla mikroorganismide ja vihmausside elutegevuse soodustamine, umbrohtude allasurumine, haiguste ja kahjurite leviku takistamine, allelopaatiliste mõjutuste vähendamine, mükoriisa arengu soodustamine. Vahekultuuride poolt mullast seotud toitained on järgnevatele kultuuridele paremini kättesaadavad.

Vahekultuuride kasvatamine on eriti oluline teraviljarohkes külvikorras, et vähendada teraviljade negatiivset mõju ja katkestada haiguste arengutsükkel. Ristõielistes (nii juurtes kui taime rohelises osas) moodustuvad glükosinolaadid pidurdavad järgnevate teraviljade juuremädanike arengut. Samas tuleks vahekultuuride valikul arvestada nende sobivusega külvikorras kasvatatavate kultuuride järjestusega (sama liik ei ole üldjuhul parim eelvili). Botaaniliselt sarnaseid liike ei tohi haiguste ja kahjurite leviku tõttu kasvatada liiga sageli. Ristõieliste kultuuride vahe peaks olema vähemalt 3 aastat.

Vahekultuurid oma lühikese vegetatsiooniperioodiga ei konkureeri vegetatiivselt hästilevivate umbrohuliikidega. EMÜ-s korraldatud katsetes ilmnes, et tihe ja korralik vahekultuur aitab vähendada umbrohtumust lühiealiste liikidega ja  vähendab umbrohu liikide arvu põllul.

Vahekultuurid toitainete sidujana

Vahekultuuride biomassi saak on aastate lõikes küllaltki varieeruv, sõltudes oluliselt sügisperioodi aktiivsete temperatuuride summast. Vahekultuuride normaalseks arenguks peaks päevane temperatuur olema vähemalt 9°C ja sademeid kasvuperioodil 150–200 mm. Väiksema biomassi moodustavad itaalia raihein ja rukis. Samuti on lämmastiku sidumise võime nende puhul väiksem kui rist- ja liblikõielistel kultuuridel. Otstarbekam oleks itaalia raihein külvata kevadel koos teraviljaga (allakülvina) – sellisel juhul on muldaküntav itaalia raiheina biomass tunduvalt suurem. Sarnaselt on sobiv külvata timutit.

Eestis ei ole seni  uuritud erinevate vahekultuuride segude kasvatamisvõimalusi. Euroopas on suund just erinevate segude kasvatamisele, et tagada parem toitainete sidumine ja suurem biomassi moodustumine ning parem pinnakaetus talvel. Vahekultuuride segud peaks koosnema liikidest, millel on kiire kasv ja hea mullakatvus, väike külvisenorm,  soodne seemnehind ja hilisem generatiivorganite areng. Segusse võetud liik peaks olema ka hea lämmastiku koguja, toitainete omastatavuse parandaja, efektiivse veekasutusega ning kergesti kõrvaldatav. Segude koostamisel võetakse arvesse seda, et segu koostisse kuuluksid erinevate omadustega liigid:

• seovad õhulämmastikku (hernes, uba, vikk)
• vähendavad mulla tihedust (õlirõigas, tillage radish)
• seovad mullast vabad toitained (valge sinep, rukis, raihein)
• annab suure biomassi (õlirõigas, valge sinep)
• hoiavad kontrolli all umbrohud ja haigused (rukis, õlirõigas, tillage radish)
• sobivad põuakartlikele muldadele (tatar)
• sobivad märgadele muldadele (rukis, raihein)

Mõned näidisseemnesegud, millest valida oma oludele ja vajadustele vastav segu:

• Valge sinep, keerispea, vikk, tatar.
• Õlirõigas, hernes, tatar
• Kesaredis, rukis, inkarnaatristik
• Rukis, taliraps, vikk
• Rukis, hernes, tatar

• Haljasväetis – mullaviljakuse parandaja. 2023

Muld (https://teabesalv.pikk.ee/pollumajanduskeskkond/muld/)