Ristõieliste kuivlaiksus (Alternaria brassicae)

Majanduslik tähtsus.

Haigus on majandusliku tähtsusega ainult tootmisseemnepõldudel, kui kõdrad on nakatunud, saagikadu võib olla kuni 80%.

Haigustunnused.

On seenhaigus, mis võib põhjustada suuri kahjusid. Esimesed haigustäpid tekivad idulehtedele, paljuneb soodsates tingimustes väga kiiresti (soe, niiske õhk õitsemise ja valmimise ajal), kolme päeva jooksul toimub massiline levik. Roos-, pea- ja lillkapsa lehtedele tekivad väiksed kollased laigud, mis suurenevad, kutsudes esile leheosade suremise. Rapsi ja rüpsi lehtedel ja kõtradel hele- ja tumepruunide kontsentriliste laikudega ringid, millel moodustub eoskirme, taime vartel piklikud, violetja-halli tooniga kuni 5 mm pikkused laigud – intensiivsem tiheda taimiku korral. Nakatunud kõtradel tumeda äärisega 0,5-3 mm diameetriga laigud. Kõrge õhuniiskuse korral võivad nakatunud taimeosad olla kaetud tumeda, sametise seenemütseeliga.

Haiguse levik.

Haigus saab alguse taimejäänustel mullas arenenud püsieostest ja levib ka nakatunud seemnematerjaliga. Haigustekitaja arenguks on soodus on kõrge õhutemperatuur 17°C-25°C ning niiske ilm õitsemise ja val-  mimise perioodil. Optimaalseim on 22°C-25 °C ja püsiv veepiiskade olemasolu taimel, mil 4–6 tunni jooksul peale eoste laskumist taimele toimub nakatumine. Eoseid kantakse edasi kas vihmapiiskade abil või tuulega. Kahjustus vähendab assimileerivat pinda, seeme jääb peeneks, osaliselt varisevad seoses kõdraotste avanemisega. Eriti suur saagikadu on kõtrade moodustumise perioodil, kui temperatuur ja õhuniiskus on kõrged, ning eelnev periood on olnud kuiv ja soe.

Vältimine ja tõrje.

Viljavaheldus, vältida tali- ja suvirapsi kasvatamist lähi- piirkonnas, eriti ebasoovitav on külvata taliraps suvi- rapsi kõrvale. Sügisel koristatud rapsipõllu kohene õhukeselt koorimine ja korralik sügav künd pärast varisenud seemnete idanemist. Seemnete puhtimine ning fungitsiidide kasutamine kasvuajal. Pritsimise orienteeruv aeg: esimeste haigustäppide esinemine kõtradel

Valgemädanik (Sclerotinia sclerotiorum)

 Haigustekitaja areneb ka väga paljudel taimeliikidel: ristõielistel, kaunviljadel, maavitsalistel ja teistel. Lai peremeestaimede ring näitab, et patogeen pole spetsialiseerunud. Valgemädanikku leidub kõikides rapsikasvatuspiirkondades. Suuremaid kahjustusi esineb tuulevarjulistel rõsketel aladel. Olenevalt ilmastikutingimustest varieerub kahju ulatus aastati ja põlluti. Nakatuda võivad üle 50% taimedest, saagikadu võib olla kuni tonn/ha.

Haigustunnused.

Seenhaigus, võib mullas püsida eluvõimelisena aastaid. Haiguse tunnused ilmnevad talirapsil Eesti tingimustes, sõltuvalt aasta ilmastikutingimustest, juuni II või III dekaadil. Suvirapsil juuli III, augusti I dekaadist alates.

Nakkus toimub õitsemise ajal, juba koos edasiarenevate eostega õielehed jäävad langemisel varre hargnemiskohale pidama – soodustades taime nakatumist. Esmased tunnused on nähtavad peale õitsemist – taimed muutuvad üksikult või koldeliselt õlgjaks, helepruuniks. Haigus levib kahjustuskohast üles ja allapoole mööda taimevart.

Kahjustatud varreosa kattub tiheda, jämedatest seeneniitidest koosneva kirmega, mis on algul valge, hiljem muutub tumedaks. 3-15 mm pikkused sklerootsiumid moodustuvad varre sees, mis koristamisel satuvad mulda. Osa sklerootsiume jäävad seemne hulka, ning satuvad järgmise aasta külvil taas mulda.

Haiguse levik.

Sklerootsiumid püsivad eluvõimelistena 7-10 aastat ja idanevad, kui nad küntakse taas ülemistesse (4-5 cm) mullakihtidesse. Idanedes mulla pinnal arenevad seenekehal eosed, mis levivad õhu kaudu taimele. Eoste idanemiseks ja kasvuks vajalik toitepinnas on rapsi varisenud õielehed neil paikneva õietolmu ja muu ainete seguga. Õielehtedel on eosed eluvõimelised kuni 21 päeva. Vihmad ja tugevad udud, mis hoiavad lehed ja varred märjana 2-3 päeva, soodustavad nakatumist. Teine nakatumismeetod on juurestiku ja alumise varreosa otsenakkus mullast. Haiguse arengut soodustab vihmane kevad ja suve algus ning suurest tihedusest tingitud suur niiskus taimikus (üle 90 %), lopsakas kasv (rohke lämmastikväetis) ning tempera-tuur üle 15°C. Nakatunud taimeosad ei tooda eoseid, seega ainus nakatumise viis on otsene kontakt taimede vahel, mis tekitabki haiguse levikut põllul kolletena.

Vältimine ja tõrje.

Viljavaheldus, vahe samal põllul kasvatamisel vähemalt 5-7 aastat. Vajalik on ka ruumiline isolatsioon, mille puhul välditakse külvi eelmise aasta rapsipõllu kõrvale. Seemne külvieelne puhtimine. Taimiku kasvuaegne fungitsiididega pritsimine, kui nakkustase on juba 16– 25% (prognoosida enne haiguse lööbimist). Pritsimise orienteeruv aeg: esimeste õielehtede langemisest rapsi peaharul kuni täisõitsemiseni.

Ristõieliste mustmädanik e. fomoos  (Leptosphaeria maculans, Phoma lingam)

Majanduslik tähtsus.

Tekitab rapsil juurekaela- ja varremädanikku. Ristõieliste mustmädanik esineb kogu vegetatsiooniperioodi vältel. Kuulub nii tali- kui ka suvirapsil tugevasti kahju tekitavate haiguste hulka. Kahju suurus varieerub sorditi olenevalt viljelusviisist ja aastast. Üksikutel aastatel võib põhjustada kuni 60% saagikadu, mis on arvestatud vähenenud tuhande tera massi, lamandumise ja hädaküpsuse tagajärjel.

Haiguse levik ja haigustunnused.

Esmase nakkuse peamine allikas on õhu kaudu levivad eosed, mis vabanevad eelmisel aastal kasvanud rapsi nakatunud vartelt sooja ja niiske ilmaga. Taimede nakatumine toimub õhulõhede ja vigastuste kaudu. Tuulega levides nakatavad sügisel külvatud vastuvõtlike sortide noori arenevaid rapsi lehti ja mõnikord ka juurekaela, kus tekivad kahjustused. Varased epideemiad on seotud augustis ja septembris üle keskmise sademete hulgaga. Idulehtede nakatumisel võivad taimed sügisel hukkuda. Haigustekitaja säilib taimejäänustel (mitte mullas) 3–4 aastat, kuid seemnetel (pinnal või sees) mitte üle aasta.

Lehelt kasvab seen piki leherootsu rapsi varreni, kuid silmaga nähtavaid haigustunnuseid veel ei teki. Rapsi varde tunginud seen hävitab taimerakkude koe tekitades kuivanud ’fomoosivarred’. Haigus vähendab saagikust, piirates vee ja toitainete liikumist varre kaudu ja põhjustab enneaegset vananemist. Tugeval nakatumisel võib rapsi vars ka lõheneda ja taim selle tõttu hukkuda. Varajane nakatumine on saagile kõige kahjulikum, soodsal sügisel kiirelt leviv haigus vähendab saaki. Kevadist nakatumist soodustavad vigastused, mis tekivad temperatuurikõikumisest või varre kahjurite tegevusest eelkõige on vastuvõtlikumad väikesed taimed.

Lehtede nakatumine.

Lehtede kahjustusi põhjustab Leptosphaeria maculans. Esialgsed haigustunnused on valged kuni mustad ümmargused laigud, millele ilmuvad väikeste mustade täppidena seene viljakehad. Üksikutel juhtudel võivad juba enne talve lehed osaliselt hukkuda, kuid tavaliselt mõjuvatavad rapsi kasvu kuni kevadeni vähe.

Varre nakatumine.

Leptosphaeria biglobosa levib rapsi varrel tekitades väiksemaid tumedaid laike üksikute viljakehadega. L. biglobosa levib varrel, kuid mõjutab saagikust vähem võrreldes L. maculans’ga. Lehe laigult levib seen leherootsude kaudu varrele, leviku kiirus sõltub temperatuurist: 5 mm päevas 20°C juures kuni 1 mm päevas 5°C juures. Suvel põhjustavad nakatunud varred lamandumist või kõtrade enneaegset valmimist.

Juurekaela nakatumine.

Umbes kuus kuud pärast esmast nakatumist ilmnevad juurekaelal pruunid sissevajunud laigud, suurenevad järk-järgult põhjustades varajast valmimist, lamandumist ja taime hukkumist. Haigus võib levida ka kõtradesse tekitades musta varjundiga pruune laike, toimub enneaegne küpsemine ja seemne nakatumine, mis võib olla järgmise külvi nakkusallikaks.

Riskitegurid.

• Ilm – fomoosi patogeenid arenevad kõige kiiremini soojades ja märgades tingimustes. Väiksemgi vihmasadu niisutab rapsijäänuseid ja soodustab patogeeni arengut. Kuigi seene arengut madalad temperatuurid ei piira, aeglustub see talveperioodil.
• Taimede kasvufaas – patogeen kasvab kiiresti noorte taimede lehtedelt taime vartele. Tugev, varakult elujõulise taime kasv aitab haigust eemal hoida.
• Sordid – vastuvõtlikel sortidel on kahjustused suuremad.

Vältimine ja tõrje. 

Sordid on erineva haiguskindlusega, kuid ainult sellest ei piisa. Jätkusuutlik on haiguskindluse kombineerimine keemilise tõrjega. Haiguse kontrolli all hoidmiseks on oluline fungitsiidi õige ajastus. Efektiivne on fungitsiidi kasutamine sügisel. Lisaks sordivalikule aitab oluliselt haiguse mõju vähendada vahetus läheduses eelmiste rapsipõldude taimejäänuste hävitamine põhjaliku harimisega. Eelistada varasemaid külvi, sest suurte lehtedega arenenud taime juurekaelale jõuab seen aeglasemalt. Samuti vähendab puhtimine vähendab seemnega levivat nakkust ja varajast infektsiooni lehtedel.

Kui on fomoosi oht, pritsida vastuvõtlikumad sordid juba sügisel. Mustmädanikku tekitaval patogeenil esineb rapsi kasvuhooajal ainult üks haigustsükkel. See tähendab, et haigus ühelt taimelt teisele ei kandu vaid kogu arengutsükkel läbitakse ühe taime piires. Efektiivne on fungitsiidi kasutamine eelkõige sügisel ja vajadusel kevadel.

Tõrjekriteeriumiks loetakse, kui 10% taimede lehtedel on haigustunnused. Haiguse levikut taimejäänustelt noortele taimedele aitab prognoosida temperatuuri ja sademete seis juulist septembrini.

Tsülindrosporioos (Pyrenopeziza brassica, Cylindrosporium concentricum)

 Majanduslik tähtsus.

Lisaks rapsile nakatab haigustekitaja paljusid teisi ristõielisi, eelkõige kapsaid, aga ka naerist, sinepit, samuti ristõielisi umbrohtusid. Rapsisordid erinevad üksteisest resistentsuse poolest. Pehme talvega piirkondades on haigus muutunud järjest tähtsamaks. Eestis esines 2020. aasta kevadel piirkonniti.

Haigustunnused.

Nakatumine võib toimuda varases kasvufaasis. Juba rosetistaadiumis on lehtedel (nii alumisel kui ülemisel küljel) algul 1mm suurused valged täpid, hiljem hallikaspruunid kontsentrilised laigud. Kui nakatunud lehed kuivavad, ei kuku need mulla pinnale, vaid jäävad ripnema taime külge. Kuivanud lehti kokku vajutades kahisevad need metalselt. Iseloomulik tsülindrosporioosile on nakatunud lehe hilisem sirbikujuline kaardumine. Võrsetel ja vartel võivad esineda helepruunid triibud (koore moondumine), võrse tipud surevad. Moondunud varre osa võib olla kuni 15 cm pikk. Laikudel võib esineda hõre eoskirme. Eoskirme esineb sagedamini kõtradel olevatel laikudel. Tugeva nakkuse korral kõdrad ei arene normaalselt, on deformeerunud ja moondunud.

Haiguse levik.

Nakkus säilib seemnetel ja taimejäänustel 10 kuud. Levib eostega tuule ja vihma abil. Saagilangus tekib lehestiku hävimisest, kõtrade kahjustusest ja enneaegsest avanemisest. Haigus võib levida ka teiste ristõieliste (kõik kapsa liigid, valge sinep) ja peedi põldudelt. Haigust kannavad edasi ka ristõielised umbrohud.

Vältimine ja tõrje.

Koristusjäänuste sissekünd. Seemned puhtida. Soovitatakse pritsida, kui 20% taimedest on nakatunud.

Ristõieliste ebajahukaste (Hyaloperonospora brassicae)

Majanduslik tähtsus.

Ristõieliste ebajahukaste võib üksikutel aastatel põhjustada olulist majanduslikku kahju. Talirapsi kahjustab ta peamiselt sügisel idanemis- ja noortaime staadiumis. Siiski võib seen  tugevasti kahjustada ka kevadel või kuni täisõitsemiseni ja isegi kõtrade küpsemiseni. Tugeval nakkusel väheneb seemnesaak 10–15%, märgatavalt langeb seemnete idanevus.

Haigustunnused.

Taliraps võib nakatuda juba pärast idanemist ja noorte taimede kasvu alguses. Raps võib nakatuda kuni täisõitsemiseni.

Idu- ja pärislehtedele tekivad ebaselge piirdega kollakad laigud, allküljel valkjas eoste ja eoskandjate kirme. Istikutel lehed laikude kohalt pruunistuvad, lehed langevad maha. Taimed jäävad kasvus kängu. Täiskasvanud taimedel esinevad kuivad kollakad laigud kapsapea välimistel lehtedel, harvem pea sisemuses nekroosid. Kapsapeas võib esineda rootsude ja juurika tumenemist ning mädanemist.

Seemet andvatel taimedel kahjustab ebajahukaste lehti, varsi, kõtru ja nakatab seemneid. Kahjustatud kõtradel jäävad seemned kõlujaks. Redise ja naeri juurviljadel tekitab haigus tumedaid laike, mille kohalt juurviljad lõhenevad.

Haiguse levik.

Haigustekitaja talvitub taimejäänustel, seemnetel ja mitmeaastastel umbrohtudel, ka mullas eoste või seeneniidistikuna. Seemnetes püsib haigustekitaja eluvõime 2-6 aastat. Kasvuperioodil levib eostega ja veepiiskade abil. Haiguse arenguks optimaalne temperatuur on 10°C–15 °C, haigust soodustavad vähene päikesevalgus ja suur õhuniiskus (80-90%). Sageli esineb ristõieliste ebajahukaste koos teiste haigustega: hahkhallitus, tõusmepõletik ja fomoos ja ka ristõieliste kuivlaiksus.

Vältimine ja tõrje.

Sügav sügiskünd, rakendada viljavaheldust. Vältimaks haiguse arengut seemnetel, koristada võimalikult õigeaegselt ja kuivatada seeme kohe 7–8% niiskuseni ning säilitada +2°C – +8°C juures kuivas kohas (õhuniiskus mitte üle 65%).

Vertitsilloos ehk närbumistõbi (Verticillium dahliae)

Majanduslik tähtsus.

Vertitsilloos on mulla kaudu leviv haigus nn. tüüpiline viljavaheldushaigus. Esineb piirkondades, kus on rapsi kasvatatud intensiivselt pikka aega. Nakatumisel saagikaod haiguse tugeva lööbimise korral võivad ulatuda 25– 50%-ni. Haigusele väiksema vastuvõtlikkusega rapsisordid on küll olemas, kuid tundub, et nende tolerantsusest igatahes põllutingimustes ei piisa.

Haigustunnused.

Esimesed haigustunnused võivad ilmneda juba õitsemise ajal. Lehe üks pool kolletub või muutub hallikaspruuniks, ka võib lehe pinnal olla klorootilisi laike ja kogu taim närtsida. Hilisema nakkuse korral tekivad taime pea- ja külgharudel algul kollakaspruunid triibud, hiljem tumenevad, nakatunud on osa juhtkimpudest. Taimel saabub hädaküpsus, mistõttu seemned jäävad peeneks ning seemnesaak väiksemaks. Enamik nakatunud taimede seemnete läbimõõt on väiksem kui 1,5 mm.

Iseloomulik on hõbehalli värvuse teke ja kahjustatud harude pehkimine. Nakatunud varred on kiprunud, aga mitte õõnsad nagu valgemädaniku puhul. Haiguse arenedes taim hävib. Koor on kergesti eemaldatav, kaetud mustade mikrosklerootsiumidega. Viimaste abil võib haigus mullas säilida aastaid.

Haiguse levik.

Haigustekitaja võib levida ristiku, kartuli ja paljude umbrohtude abil. Haigus levib mulla kaudu, samuti põllutööriistade ja masinatega. Taimed võivad nakatuda juba pärast tärkamist, kuid haigus püsib taimes kaua aega varjatult. Üheks vertitsilloosi leviku põhjuseks peetakse ka liiga tihendatud mulda. Mulla väiksema kobestatuse juures rapsi juur ei saa areneda sügavamale ja pindmises kihis moodustub hulgaliselt lisajuuri ning nakatumise tõenäosus on suurem.

Vältimine ja tõrje.

Taimejäänuste sissekünd mikrosklerootsiumide hävitamiseks. Viljavaheldusest või külvikorrast kinni pidamine. Rapsi kasvuks on sobiv pH ~6,5 ja sellest madalamal on vertitsilloosi nakatumise risk suurem. Nakatumise ulatust ja ohu tõsidust saab iga kasvataja ise hinnata rapsi põllul vahetult pärast koristamist: hallikad kuni valged varred on nakatumine valgemädanikku, rohelised varred on tervetel nakatumata taimedel ja pruunid varred on vertitsilloosi nakatunud taimedel.

Hahkhallitus rapsil (Botrytis cinerea)

Majanduslik tähtsus ja levik.

Esineb kõikidel ristõielistel (kapsastel, naeril, kaallkal, redisel, rõikal ja rapsil). Levib vihmastel aastatel ja eriti tihedas taimikus. Kui varred ja kõdrad tugevalt nakatuvad tuleb arvestada teatava saagikaoga. Väga olulist majanduslikku tähtsust ei oma.

Haigustunnused.

Haigus võib esineda nii lehtedel kui vartel. Kahjustatud kohtades on valkjashallikas eoskirme, mis võib hiljem muutuda pruunikaks. Lehtedel oleva nakkuse laienemisel võib kogu lehepind nakatuda, mille tulemusel lehed muutuvad algul kollakaks või kahvaturoheliseks ning hävivad. Ka võivad varred, pungad, õied ja kõdrad nakatuda. Varte nakatumisel esinevad varrel kuni mõne cm läbimõõduga laigud. Kahjustatud varred närbuvad ja murduvad, seemned jäävad kõlujaks. Kõtrade nakatumine saab enamasti alguse eelnevalt kahjustatud kohtadest, mehhaanilised vigastused, kahjurid, külmakahjustus jms. Kõtradele tekib iseloomulik hallikaspruun eoskandjate kirme.

Haiguse levik.

Kasvuperioodil levib haigus haiguslaikudel tekkivate eostega tuule ja veepiiskade abil. Haigust soodustab niiske ja soe ilmastik.

Vältimine ja tõrje.

Vältida liiga tihedat taimikut ja eelviljana kultuure (ristik, hernes, avamaa köögiviljad), mis on tabandunud hahkhallitusest. Kasvuaegselt pritsida fungitsiididega. Kahjustus on tugevam liiga tihedas taimikus. Nakatumispilt on sarnane valgemädanikule. Erinevus seisneb selles, et hahkhallituse puhul ei moodustu sklerootsiume varre sisse, vaid hiljem taimejäänustele (mikrosklerootsiumid). Seenemügarad on eluvõimelised 7–8 aastat.

Tõusmepõletik (tekitajad seened on Phoma lingam, Pythium spp, Rhizoctonia solani, Olpidium brassicae perekonnast)

Majanduslik tähtsus ja levik.

Seent leidub praktiliselt kõikides põllumuldades. Rapsihaigusena suurt majanduslikku tähtsust seni ei oma ja olulisi kahjustusi on täheldatud harva.

Haigustunnused.

Seenhaigus, kahjustab kõiki ristõielisse sugukonda kuuluvaid taimi. Haigus tabab taimi idanemisest kuni neljanda pärisleheni. Põhitunnuseks on juurekaela või varre alumise osa tumenemine ja nöördumine, mille tagajärjel tõusmed kolletuvad, lamanduvad, kuivavad. Haigele juurekaelale tekib valkjas seeneniidistiku kirme.

Haiguse levik.

Haigustekitaja on mullas talvituv mullaseen, mis säilib ka taimejäänustel. Võib levida ka seemnetega. Haiguse esinemist soodustavad taimede tihe seis, puudulik valgustus, suur õhu- ja mullaniiskus ning mulla happeline reaktsioon.

Vältimine ja tõrje.

Happeliste muldade lupjamine, vältida külmi muldi, mullakooriku tekkimisel põldu äestada ja külvise puhtimine

Kapsa-jahukaste (Erysiphe cruciferarum)

Majanduslik tähtsus ja levik.

Peale rapsi kuuluvad peremeestaimede ringi mitmed kuultuur ja looduslikud ristõieliste liigid. Haigust esineb aeg-ajalt talirapsil sügisel, peamiselt esineb hiliskevadel suvirapsil ja söödakapsal. Majanduslikke kahju Eestis seni pole esinenud, kuid Euroopa rapsikasvatuspiirkondades loetakse teda tõsiseks saagikadude põhjustajaks.

Haigustunnused.

Võivad esineda lehtedel, lehe vartel, pea- ja kõrvalharudel ning kõtradel. Lehtedel ja teistel nakatunud taimeosadel esineb kuni 1–2 cm suuruseid valgeid jahukastelaike, mis hiljem värvuvad beežikaks. Tugeva nakatumise korral võib kogu lehe pind olla kaetud üleni jahuja kirmega. Sellised lehed kuivavad ja hävivad.

Haiguse levik.

Haigustekitaja talvitub kleistoteetsiumi ehk peiteoslatena taimekudedel või mullas. Soodsas keskkonnas väljuvad peiteoslatest kotteosed, mis on jahukaste sugulised eosed. Eosed levivad peamiselt tuule abil, aga ka vihmaga ja idanevad taimekoe pinnal, millel arenevad koniidikandjad koniididega. Haigustekitaja on parasiitseen. Sekundaarne infektsioon on põhjustatud koniidide (aseksuaalsete eoste) tootmisest ja levimisest. Suve lõpus arenevad peremeesorganismi vegetatiivsel pinnal uued peiteoslad. Haiguse arenguks on soodne 15–20 °C temperatuur ja kõrge õhuniiskus, seega nakatumine on ulatuslikum eelkõige sooja ja kuiva suve korral, kui on päeval madal ja öösel kõrge suhteline õhuniiskus. Haigus vähendab fotosünteesi ja mõjutab kasvatatava kultuuri saagikust.

Vältimine ja tõrje.

Rakendada viljavaheldust, ristõieliste umbrohtude hävitamine, seemnete puhtimine.

Ristõieliste viirushaigused

Turnip yellows virus (TuYV), Cauliflower mosaic caulimovirus (CaMV), Turnip mosaic potyvirus (TuMV), Turnip yellow mosaic virus (TuYMV)

Majanduslik tähtsus ja levik.

Viirushaigused kahjustavad nii kultuur-ristõielisi (erinevad kapsaliigid, raps, rüps, valge sinep), suhkrupeeti kui ka ristõielisi umbrohte. Saksamaal ja Inglismaal tekitab Beet western yellows luteovirus (BWYV) mõnedel aastatel kasvatajatele märgatavat majanduslikku kahju. Ilmselt on edaspidiselt ka meie rapsikasvatajatel vajadus selle haiguse levikut tõkestada, seni pole Eestis probleemiks olnud.

Viirushaigustesse diagnoosimist raskendab asjaolu, et sageli on viirusnakkused segunenud. Viiruste sarnaseid tunnuseid võivad põhjustada ka mitmed abiootilised tegurid, nagu toiteainetepuudus, liigvesi või mulla tihenemine.

Haigustunnused.

Turnip yellows virusé tüüpiliseks tunnuseks on taime lehteäärte kui lehetippude silmatorkav punaseks muutumine. Talvel soojemate ilmadega laieneb värvimuutus suuremale osale lehepinnast. Sarnaseid tunnuseid põhjustavad abiootilised tegurid. Nakkuse selles staadiumis kasvupidurdust veel ei esine. Kevadel kasvuperioodi alguses varjavad värsked rohelised lehed värvimuutuse, kuid taim jääb võrreldes teistega arengust maha.

Cauliflower mosaic caulimovirus puhul noorte, hiljem ka vanemate lehtede leherootsud muutuvad lagul heledamaks ja siis kollakaks. Lehtedele ilmuvad kõigepealt klorootilised, hiljem nekrootilised laigud. Tugevalt nakatanud taimed jäävad kasvus kängu.

Turnip mosaic potyvirus´ga nakatunud taimedel on alguses näha ebakorrapäraseid laike-mosaiiksust. Haiguse arenedes moodustuvad klorootilised ja nekrootilised vahel ka kontsentrilised laigud ning taimede kasv jääb kängu.

Turnip yellow mosaic virus puhul ilmuvad lehtedele alguses säravkollased plekid, mis hiljem omavahel liituvad ja muutuvad konkreetsete piirjoontega kahvatuteks laikudeks. 

Haiguse levik.

Viirushaigusi kannavad ühelt põllult teisele põhiliselt putuksiirutajad.

Vältimine ja tõrje.

Putuksiirutajate pritsimine insektitsiididega.