Põllumajanduskeskkonda võime vaadelda osana, kus kokku liidetakse kaks poolt – põllumajandus ja keskkond. Põllumajandus on keskkonnas toimiv ja seda mõjutav ning vastupidi. Olulised on mõlemad, üks ei saa ilma teiseta ning ei vastandu teineteisele.

Keskkond

Termin “keskkond” on laialdlaselt kasutuses ning omab mitmeid definitsioone, tähendusi ja intepretatsioone. Lihtsa määratluse kohaselt on keskkond sisuliselt koht, kus organismid elavad teatud aja jooksul. Keskkonna ulatus varieerub mikro tasandist kuni globaalse tasandini. Keskkond sisaldab kõiki biootilisi ja abiootilisi tegureid ning neil kõigil on oma roll organismide säilimisele, evolutsioonile ja arengule.

Põllumajandus

Põllumajandus tegeleb mulla harimise, toidu ja loomasööda kasvatamise ning muude looduslike toodete tootmisega teatud kultuurtaimede ja koduloomade kasvatamise teel. Põllumajanduse seosed on loodusliku mitmekesisusega vahetud ja mitmetahulised. Eestis on põllumajandus ligi 4000 aastase ajalooga. Valdkonna suuremad rühmad on taimekasvatus ja loomakasvatus.

Põllumajanduskeskkond

Põllumajandustegevustega kaasneb mõju meie keskkonnale – mullale, veele, õhule, elurikkusele, kliimale. Selleks, et keskkonnaprobleeme integreerida ühisesse põllumajanduspoliitikasse (ÜPP) ELi, riiklikul ja piirkondlikul tasandil on välja töötatud põllumajanduskeskkonna näitajad (Agri-environmental indicators).

Põllumajanduskeskkonna säilimise seisukohast on üks olulisemaid dokumente Eesti maaelu arengukava (MAK).  Arengukava rakendamine aitab kaasa külaelu arengule ja töökohtade arvu kasvule maapiirkonnas, edendab ühistegevust ning soodustab põllumajanduskeskkonna säästlikku kasutamist, et tagada puhas elukeskkond ka järeltulevatele põlvkondadele.

Jõudmaks MAK arengukavas püstitatud eesmärkideni antakse arengukava raames välja toetusi.  Erinevate toetuste kohta leiad infot Maaeluministeeriumi lehelt. Toetuste eesmärk on aidata kaasa põllumajandustootmise keskkonnasõbralikumaks muutmisele ning Eestile iseloomuliku põllumajandusmaastiku säilimisele.

Põllumajanduskeskkonna hindamine

Põllumajanduskeskkonna hindamisega seotud uuringute eesmärk on keskkonnaalaste näitajate kogumine ja analüüsimine ning seeläbi Eesti maaelu arengukava tulemuste ja mõjude jälgimine ning väljaselgitamine. Esimeste uuringutega alustati 2003. aastal.

Andmeid kogutakse ja analüüsitakse erinevates valdkondades:

Vastavalt teemade olulisusele laiendatakse ja täiendatakse uurimisvaldkondi.

Heade põllumajandusvõtetega, mis aitavad hoida elurikkust, parandada keskkonnaseisundit ja muldade tervist saab tutvuda lehel https://heapold.ee/.


Loe lisaks

  • EL ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP)ÜPP on kõigi ELi liikmesriikide ühine poliitika. Seda juhitakse Euroopa tasandil ja rahastatakse ELi eelarvest.Pärast põhjalikke läbirääkimisi jõudsid Euroopa Parlament, ELi Nõukogu ja Euroopa Komisjon ÜPP reformide teemal kokkuleppele ja uus ÜPP võeti ametlikult vastu 2. detsembril 2021. Uut ÜPPd hakatakse rakendama alates 1. jaanuarist 2023.
  • ELi Roheline kokkulepe (EU Green Deal)Kliimamuutused ja keskkonnaseisundi halvenemine on eksistentsiaalne oht Euroopale ja maailmale. Nende probleemide lahendamiseks muudab Euroopa roheline kokkulepe ELi tänapäevaseks, ressursitõhusaks ja konkurentsivõimeliseks majanduseks, tagades:
    • et 2050. aastaks puudub kasvuhoonegaaside netoheide;
    • et majanduskasv on lahutatud ressursikasutusest
    • ning et mitte kedagi ega ühtki piirkonda ei jäeta kõrvale.
  • Strateegia “Talust taldrikule” (eng)Strateegia „Talust taldrikule“ raames on Euroopa Komisjonil kavas esitada kokku 27 meedet ajavahemikus 2020–2024. Strateegias on olulisel kohal teadusuuringud ja innovatsioon kui peamised üleminekut kiirendavad tegurid. Strateegias käsitletakse kestlikke toidusüsteeme kooskõlas tervete inimeste, terve ühiskonna ja terve planeediga.

Kliimamuutus on pika aja jooksul ilmnev oluline muutus ilmastikuolude statistilistes näitajates. Kliimamuutus võib piirduda konkreetse piirkonnaga või hõlmata kogu planeeti. Kliima ehk ilmastu on teatud piirkonnale omane pikaajaline keskmistatud ilmade režiim.

Looduslik kasvuhooneefekt on Maa kui elukeskkonna jaoks ülioluline. Soojuskiirgust neelavad gaasid töötavad nagu kasvuhoone klaaskatus – lasevad läbi Päikeselt Maale tuleva kiirguse, kuid takistavad soojuse tagasipeegeldumist Maalt maailmaruumi. Probleem tekib siis, kui inimtegevuse mõjul suureneb kasvuhoonegaaside hulk oluliselt ja väga kiiresti. Maa keskmine temperatuur tõuseb ning kaasnevad kliimamuutused toimuvad kiiremini ja ulatuslikumalt, kui inimkond ja kõik ülejäänud elusorganismid sellega kohaneda suudavad.

Foto: NOAA, Unsplash.com

Põllumajandusemõju kliimamutusesse

Põllumajanduse mõju kliimamuutustesse on seotud just kasvuhoonegaaside heitega. Põllumajandusvaldkonna peamised kasvuhoonegaasid on dilämmastikoksiid (N2O), metaan (CH4) ja süsinikdioksiid (CO2) – need on ühed peamised kasvuhooneefekti põhjustavad gaasid.

Dilämmastikoksiid (N2O) tekib peamiselt taimekasvatusest lämmastikväetiste ja sõnnikväetiste kasutamise tulemusena. N2O tekib denitrifitseerijate bakterite elutegevuse tõttu seal, kus on lämmastikku üle ja taimed ei jõua seda omastada. Lämmastiku ülejääk globaalses põllumajandussüsteemis tekib eelkõige sünteetilise väetise pideva lisamise tõttu.

Metaan (CH4) tekib peamiselt mäletsejate (veised, lambad) seedeprotsessidest ning sõnnikukäitluse tulemusel – anaeroobsel (ilma hapnikuta) lagunemisel.

Süsinikdioksiid (CO2) tekib peamiselt lupjamisest ja karbamiidi kasutamisest, aga ka põllumasinates kasutatavatest fossiilkütuste põletamisest. Samuti lendub CO2 atmosfääri põlluharimisel – mulla liigutamisel ja sellel olevat taimiku lõhkumisel põhjustab see mullas oleva orgaanilise aine kiiremat lagunemist ja CO2 lendumist. Ehk mida suurem on mulla orgaanilise aine sisaldus seda rohkem võib sealt ka süsinikku lenduda, mistõttu on eriti suure mõjuga turvasmulla harimine aga ka turba kuivendamine.

Kliimamuutuste mõju põllumajandusele

Kliimamuutustest rääkides rõhutatakse enamasti atmosfääri keskmise temperatuuri tõusule. Soojenemisega on seotud suur hulk teisi tagajärgi, millest suurem osa on inimesele ja loodusele kahjulikud.

Soojenemise tagajärjel tekivad äärmuslikud ilmastiku- ja kliimanähtused, mis mõjuvad põllumajandusele laastavalt. Põllumajandussektorile võib kliimamuutuste mõjul võib olla teatud soodne lühiajaline mõju kasvuperioodi pikenemise ja põllumajanduskultuuridele sobivamate tingimuste tõttu just Põhja-Euroopa piirkondades. Samas sagenevad veepuudus, kuumalained, pinnase erosiooni soodustavad tugevad sademed ning muud ekstreemsemad ilmastiku- ja kliimanähtused, mis pigem vähendavad saagikust ja põllumajandusloomade tootlikkust. Selle tulemusena väheneb põllupidajate sissetulek ja võib kahaneda põllupidaja enese toidulaud. Halvimal juhul võib tekkida  toidupuudus ja isegi näljahäda. Viimane on suureks probleemiks vaesemates piirkondades, mis on kliimamuutuste mõjule rohkem haavatavamad.

Kliimamuutuste tagajärjel prognoositav põhjavee taseme tõus ei ole suur, kuid see võib põhjustada olulisi muutusi maapinnalähedases veekihi veerežiimis, millest omakorda sõltub muldade veerežiim ja kuivendatud maade kasutamine.

Kliimamuutuste leevendamine 

Kliimamuutuste pidurdamisel ja soojenemisega toimetulekul on tähtis osa elurikkusel ja ökosüsteemidel – 2019. aastal ilmunud loodusliku mitmekesisuse ning ökosüsteemiteenuste globaalne hindamisaruanne leiab, et olukord elurikkuse ja ökosüsteemi teenustega on kriitiline. Kõik sekkumised, mis toetavad rohumaade pinna suurendamist, toetavad rohumaa ribade, erinevate servaalade ja loodusliku taimestusega ribade tihedamat esinemist ja suurendavad maastiku vaheldusrikkust. Sellised maastikuelemendid aitavad parandada ka mulla süsinikuvarusid.

Metsakoosluste säästlik hooldamine ja kahjustunud metsa taastamine on positiivse mõjuga metsakooslustele ning seeläbi kaudselt ka kliimamuutustele (süsiniku sidumine). Taimlamajanduse toetamisega panustatakse raiejärgse metsa uuendamisse, mis aitab seeläbi metsakoosluste kasvu.

Kliima seisukohast tuleks tähelepanu pöörata ka laiemale ressursikasutusele ja taastuvate energiaallikate kasutamisele. Vähendades põllumajandussektoris fossiilkütuste osakaalu ning asendades selle taastuvenergia või biogaasiga.

Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika (2023-2027) – Põllumajanduse valdkonna suunisena on märgitud maakasutuses süsiniku sidumise ja selle muldades säilitamise soodustamist, mh peamiselt läbi püsirohumaade  säilitamise ja turvasmuldade säästvama kasutuse.


Elurikkuseks ehk bioloogiliseks mitmekesisuseks nimetatakse maailma või mingi kindla elupaiga ökosüsteemide (looduskapital), liikide ja geenide mitmekesisust.

Elurikkusel on meie maailma ja elude kestlikkusele tohutu mõju. Elurikkuse pidev vähenemine mõjutab negatiivselt nii loodust kui inimest.

Elurikkuse vähenemine

Elurikkuse pideval vähenemisel on rasked tagajärjed nii keskkonnale kui ka inimesele. Peamised põhjused on looduslike elupaikade muutused, mis on tingitud intensiivpõllumajandusest, metsade ja ressursi üleekspluateerimisest ning üha enam süvenevast kliimamuutuste mõjust.

Inimtegevuse tagajärjel reostub keskkond, mis muudab ja koormab ökosüsteeme.  Järjest rohkem kaob erinevaid taime- ja loomaliike, mis viib ökosüsteemid tasakaalust välja. Elurikkuse kadumisega koos hääbub looduse võime pakkuda erinevaid ökosüsteemiteenuseid, mis on majandussektori (toidusektor ja põllumajandussektor) toimimiseks aga hädavajalikud.

Elurikkuse säilitamine

Inimese heaolu seisukohast on elurikkus hädavajalik, sest see pakub teenuseid, millel püsivad meie majandussüsteemid ja ühiskonnad. Elurikkus on väga tähtis ka ökosüsteemi teenuste ehk looduse pakutavate teenuste jaoks, näiteks tolmeldamiseks, kliimaregulatsiooniks, kaitseks üleujutuste vastu, mulla viljakuseks ning toidu, kütuse, kiu ja ravimite tootmiseks.

Bioloogilise mitmekesisuse suurenemiseks on hea kasutada põldudel vahekultuure. Mida mitmekesisem on vahekultuurideks sobivatest liikidest koosnev segu ja suurem biomass, seda suurem on positiivne mõju. Lisaks on vahekultuuride eeliseks kasvatusriskide vähenemine, millega kaasneb toitainete leostumise vähenemine ning suurem mullakaetus. Tagada tuleks rohumaade ja soostunud avakoosluste võimalikult laialdane säilimine ja hea seisund. Oluline on vältida säilinud märgade avatud ökosüsteemide kuivendamist.

Üldisemalt kogu elurikkuse hoidmise üks olulisi vahendeid on maastiku mitmekesisus ehk erinevate elupaigatüüpide vaheldumine – maastikuelementide olemasolu, haritavate põllumaade vaheldumine metsaribadega, niitudega, veekogude kallastega.

Eestis on 19,4% maismaast ja 18,7% merest võetud kaitse alla.


Loe lisaks

  • EL ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP)ÜPP on kõigi ELi liikmesriikide ühine poliitika. Seda juhitakse Euroopa tasandil ja rahastatakse ELi eelarvest.Pärast põhjalikke läbirääkimisi jõudsid Euroopa Parlament, ELi Nõukogu ja Euroopa Komisjon ÜPP reformide teemal kokkuleppele ja uus ÜPP võeti ametlikult vastu 2. detsembril 2021. Uut ÜPPd hakatakse rakendama alates 1. jaanuarist 2023.
  • Elurikkus: kuidas EL kaitseb loodustStrateegia eesmärk viia Euroopa elurikkus* 2030. aastaks taastumise teele, mis on kasulik loodusele, inimestele ja kliimale.
  • Loodusveeb.ee – kõik Eesti looduse ja elurikkuse kohta

Puhas magevesi on eluks hädavajalik. Eestis on seda piisavalt tänu klimaatilistele tingimustele ja väikese elanike arvule. Magevett on nii põhjaveekihtides kui ka pinnaveekogudes. Peamiselt saame oma joogivee põhjaveest, mistõttu on oluline, et joogivee kvaliteet vastaks nõuetele.

Eesti üldist veekogude seisundit võib lugeda heaks. Põhjaveekogumitest võetakse proovid iga kuue aasta tagand ning pinnaveekogudest igal aastal. 74% Eesti põhjaveekogumitest on heas keemilises ja 94% kogumitest heas koguselises seisundis.  2020. a seisuga on heas koondseisundis 53% pinnaveekogumitest.

Põllumajanduse mõju veekogudele

Intensiivne põllumajanduslik tegevus on üks veekeskkonda mõjutavatest koormusallikatest, mille tulemusena võivad taimetoitained jõuda nii pinna- kui põhjavette. Veekogudesse sattuvad põllumajandusest pärit keemilised ained ja muud saasteained mõjutavad veekogude veekvaliteeti ning soodustavad nende eutrofeerumist.

Eutrofeerumine on toitainete (peamiselt fosfori ja lämmastiku) üleküllusest tingitud taimestiku ja fütoplanktoni liigne kasv. Eutroofses veekogus võivad ühed liigid hakata vohama teiste arvelt, mistõttu vaesustuvad kooslused liigiliselt. Seetõttu on meie veekogude hea seisundi huvides vaja piirata inimtekkelist toitainete reostuskoormust.

Põllumajandusest pärit inimtekkeline toitainete koormus Eesti veekogudele on väga kõrge, moodustades hinnanguliselt 84% lämmastiku ja 79% fosforikoormusest. Kohati ületab nitraatide sisaldus põhjavee kvaliteedi piirväärtusi (seda ka nitraaditundlikkul ala). Põhjavee nitraadisisalduse tõusu põhjuste hulgas nähakse põllumajanduse intensiivistumist – karjade koondumist järjest suurematesse farmidesse ning vedelsõnnikutehnoloogia osakaalu suurenemist. 

Eestis moodustab põllumajanduslik veekasutus koguveevõtust ligikaudu 6%. 

Veevõtt põllumajanduses võib oluliselt suureneda kuivade suvede sagenemisel. Tihedama asustusega aladel võib väikese valgalaga jõgedes kuivaperioodil olulise mõjuga olla ka registreerimata veevõtt aedade kastmiseks.

Veekogude kvaliteedi parandamine

Põllumaa väärtuse ja viljakuse hoidmiseks on pea 30% Eestist kaetud maaparandussüsteemidega, mille kaudu kogutakse kokku liigne vesi põldudelt ning hoitakse mullas vajalikku niiskust.

Läbi põllumajanduspoliitika on võimalik negatiivseid mõjusid vähendada, pöörates tähelepanu nii haju- kui punktallikatetele ehk maakasutusele, väetamis- ja maaharimispraktikatele, sõnniku- ja silohoidlatele, pestitsiidide kasutamisele, kuivendustöödele.

Senises ÜPP raamistikus hinnati tõhusateks veekaitsemeetmeteks: nõuetele vastavus (puhverribad, talvine taimkate, maastikuelemendid), rohestamise meetmed (põllumajanduskultuuride mitmekesistamine, püsirohumaa säilitamine), keskkonna- ja kliimameetmed, mahepõllumajandusliku tootmise toetus ning vähemalt määral investeeringutoetused.

Suurvesi. Foto: Karmen Ibus

Püsirohumaade rajamise  ja säilitamisega saab ära hoida toitainete ärakannet – reeglina on see väiksem kui haritavalt maalt. Rohumaaribadega saab vähendada ka toitainete triivi. Talvine taimkate aitab kaasa toitainete sidumisele ning vähendab vee-erosiooni. 

Veekogude kvaliteedi parandamisel on osa ka põllumajandustootjate materiaalsete ja immateriaalsetel investeeringutel. Parandades sõnniku- ja silohoidlaid, täppisväetamise tehnoloogiat, sisestuslaotuse seadmeid väheneb toitainete leostumine pinna- ja põhjavette. Samuti aitavad veekogudele avalduva mõju leevendamisse investeeringud vee kokkuhoiuks ja taaskasutuseks katmikaladel jmt.

Toitainekoormuse vähendamisel on üks olulisemaid meetmeid konkreetsem liikumine toitainebilansi arvutamise ja arvestamise (ehk toitainebilansist lähtuvalt lämmastikväetiste sisendi vähendamise) rakendamise suunas. Toitainebilansi arvutamise ja arvestamise kasutuselevõtu eesmärk nii intensiivselt kui ka ekstensiivselt haritavates piirkondades oleks püüda saavutada parem toitainete tasakaal, võttes arvesse piirkondlikke erinevusi.

Veekogude hüdromorfoloogilise seisundi parandamisesse panustavad sekkumised suunavad veekogude kaldaid hoidma looduslähedases seisundis – murukamaras.

Põhja- ja pinnavee kaitseks moodustatakse intensiivse põllumajandus-tootmisega piirkondades nitraaditundlikud alad. Sellistele aladele on veeseaduse  alusel kehtestatud rangemad keskkonnakaitsenõuded.

Maaparandussüsteemide uuendamisega/hooldamisega saavad kaasneda positiivsed mõjud veekeskkonnale eelkõige juhul, kui ühes tegevustega rakendatakse (uusi) keskkonnakaitsemeetmeid ja/või vähendatakse toitainete edasi kandumist. Seejuures leevendavad looduslikud protsessid ajapikku ka varasemate süvendus- ja õgvendustööde mõju. 

Sageli jääb põhjavesi veemajandamise tähelepanu alt välja. Põhjavett oleks vaja ekspertide arvates senisest põhjalikumalt uurida, analüüsida ja seirata. Dakaris toimus 2022 aasta märtsis üheksas maailma veefoorum, kus avalikustati maailma veearengu aruanne World Water Development Report 2022(PDF; eng). Aruanne tutvustab põhjaveeressursside olukorda ja suundumusi, samuti kajastab see põhjavee rolli mitmesugustes ühiskondlikes ja keskkonnaprobleemides – märgaladest toidutootmiseni, kanalisatsioonist kliimamuutusteni.