Kõik elusorganismid vajavad oma normaalseks elutegevuseks kolme asja – toitaineid, õhku ja vett. Nende abil on loomal võimalik elada, toimub kasvamine, arenemine, emasloomadel loote kasvatamine ja produktiivloomadel toodangu moodustamine.

Õhk ja vesi on loomadele kergesti kättesaadavad ja loomade toitumisel nendega eriti ei arvestata. Toitained saavad loomad söötadega. Põllumajandusloomade söödad on põhiliselt taimse päritoluga, loomseid produkte nagu kalajahu, piimasaaduseid kasutatakse piiratud kogustes peamiselt sigadele, lindudele ja noorloomadele.

Autorid Eesti Maaülikoolist (2014)

Sööda toitainete kasutamine loomorganismi poolt.

Söödas leiduvaid toitaineid ja energiat saavad loomad kasutada ainevahetusprotsesside kaudu. Ainete lagunemise protsesse organismis nimetatakse kataboolseteks ehk dissimilatsiooni protsessideks (s.o lagundav ainevahetus, milles keerulisematest ainetest tekivad lihtsamad ja vabaneb energia). Dissimilatsiooni lõppsaadused on CO2, H2O ja NH3, vabanevad ka orgaaniliste ainete koostises olnud mineraalühendid. Lagunemisprotsess võib peatuda vaheastmeil, s.o keerukamate ühendite tasemel. Keeruka ümbertöötlemise tulemusena muunduvad söödas leiduvad toitained mitmekordselt, mille tulemusena saadakse täiesti uued ained ja ühendid. Tekkinud uued ained imenduvad verre või lümfi, kust loomorganism kasutab neid kehaainete sünteesiks ja toodangu moodustamiseks. Sünteesiprotsesse organismis nimetatakse anaboolseteks ehk assimilatsiooni protsessideks. Anabolismil moodustuvad toitainete omastamise ehk assimilatsiuooni tulemusena organismi koostisosad või varuained. Jääkproduktid, n.o osaliselt lagundatud ained, mis jäävad lõpuni seedimata ja imendumata eemaldatakse organismist rooja, uriini, higiga. Loomad eritavad ainevahetuse mittevajalikud lõppsaadused normaaljuhul väliskeskkonda.

Ainete lagunemise- ja sünteesiprotsesse kokku nimetatakse ainevahetuseks ehk metabolismiks.

Toitainete ja energia saamist söötadest, ettevalmistamist organismi pääsemiseks ja nende omastamist nimetatakse toitumiseks. Seega mõistetakse toitumise all seda, mis toimub loomale antud söödaga organismis. See ei ole inimese tegevusega otseselt seotud. Teine mõiste on loomade söötmine s.o inimese praktiline tegevus, mis on seotud loomade söötmise korraldamisega ja söötade etteandmisega.

Praktiline söötmine peaks toimuma nii, et loomorganism saaks söödaga energiat ja kõiki vajalikke toitaineid piisaval hulgal ja sobivas vahekorras. Looduses ei ole aga ideaalseid söötasid, kus kõike loomale vajalikku oleks parajal määral ja tasakaalustatult. Selleks et rahuldada täielikult loomade toitainete ja energia vajadus, tuleb loomadele anda erinevaid söötasid s.t koostada sobivaid ratsioone, valmistada mitmesuguseid söödasegusid, lisada vajadusel söödale proteiini- mineraal-, vitamiin- ja teisi söödalisandeid. Loomaorganism saab söödas leiduvaid aineid kasutada seetõttu, et tal on võime neid oma keha aineteks ümber muuta.

Loomorganismi toitumine on tihedalt seotud loomade praktilise söötmisega ja sellest otseselt sõltuv. Et loomade pidamine edeneks, loomadelt oleks võimalik saada suuri toodanguid ja kehamassi juurdekasve, tuleks loomakasvatajal kõigepealt selgeks teha loomade toitumisõpetuse alused ja sellest lähtuvalt korraldada loomade praktiline söötmine.

Söötades leiduvad toitained (proteiin, rasvad, süsivesikud) ei ole loomade poolt täielikult kasutatavad. Ainult osa toitainetest seedub ja imendub seedekanalis, seda nimetatakse sööda seeduvaks osaks, teine osa jääb aga seedumata ja väljutatakse organismist roojana, s.o sööda seedumatu osa.

Lihtsustatult võib seeduvuse valemina välja tuua:
STK = ST – RT, kus
STK – seedunud toitainete kogus,
ST – ratsiooniga saadud (ära söödud) toitainete kogus (toitainete söömus),
RT – roojaga väljutatud toitainete kogus.

Sööda seeduv osa avaldatakse protsentides. Arvu, mis näitab, mitu % sööda toitainest (resp. kuiv- või orgaanilisest ainest) seedub, nimetatakse seedekoefitsiendiks. Seedekoefitsiendi võib välja tuua nii sööda kuivaine, iga toitaine (proteiin, toorrasv, süsivesikud, mineraalelemendid jne), kui ka kogu sööda orgaanilise aine kohta (proteiin + toorrasv + toorkiud + lämmastikuvabad ekstraktiivained).

Orgaanilise aine seedekoefitsient väljendab ühe arvuga kogu sööda orgaanilise osa seeduvusest. Mida suuremad on sööda orgaanilise aine seedekoefitsiendid, seda kergemini seeduv ja väärtuslikum on sööt. Kergesti seeduvad näit. piim ja piimasaadused, nende orgaanilise aine seedekoefitsient on 95-100%, teravilja jahud (80-90%), raskesti seedub näiteks põhk (40-50%).

Seedekoefitsientide põhjal saab välja arvutada söötades leiduvad seeduvad toitained. Sööda toitainete seeduvust määratakse seedekatsetega. Seedekatsete andmete alusel leitakse seedekoefitsiendid ning arvutatakse söötade seeduv koostis. Söötade seedekoefitsiendid on ära toodud vastavates tabelites, eraldi mäletsejalistele ja sigadele (“Söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse tabelid, Tartu 2004”).

Söötade seeduvus ja seega toitainete seedekoefitsiendid ei ole muutumatud suurused. Need sõltuvad paljudest teguritest, millised võib üldjoontes jaotada kahte rühma:
• loomast;
• söödast tingituiks.

Loomast tingitud teguritest on tähtsamad:

  • Loomaliik – kõige suurem erinevus loomaliikide vahel on toorkiu seedimises. Mäletsejalised, kellede eesmaod on kohanenud toorkiurikka sööda seedimiseks, seedivad seda hästi (hein, põhk, silo jt) ja need söödad on neile põhisöötadeks. Arenenud umb- ja käärsoolega ja seal leiduva rikkaliku mikrofloora tõttu seedib kiurikkaid söötasid võrdlemisi hästi ka hobune. Siga aga piiratud koguses. Hästi seedib aga siga süsivesikute, eriti tärkliserikkaid söötasid (teraviljajahu), isegi paremini kui mäletsejalised. Näit. täisõites haljasristiku proteiinist seedisid veised 66%, sead ainult 47%, odrajahu puhul olid vastavad arvud aga 67% ja 81%.
  • Looma vanus – vastsündinud on esimestel elunädalatel võimelised seedima ainult piimas leiduvaid toitaineid. Taimsete söötade seedimine kujuneb välja pikkamööda, nii kuidas arenevad seedeelundid. Kui noorloomadele hakata võimalikult varakult piimale lisaks andma kõrgekvaliteedilisi tavalisi söötasid, areneb nende seedimisvõime kiiremini välja.
  • Tõug – on arvamus, et tõud kes pikka aega on harjunud teatud maakoha söötadega, suudavad neid paremini seedida kui võõrsilt sissetoodud.
  • Individuaalsus – üks loom on parem söödakasutaja kui teine. Vahed on seletatavad pärilikkuse ja erineva närvitüübiga, aga ka loomade tervisliku seisundiga.

Söödast tingitud söötade seeduvuse erinevused:

  • Söödaratsiooni koostis – katsetega on tõestatud, et seedimine on parem siis, kui ratsioonis on toitaineid loomadele piisaval hulgal ja sobivas vahekorras. Ühe või teise toitaine liig või defitsiit halvendab seeduvust. Kui loom saab söödaratsiooniga üleliia proteiini, rasva, tärklist vm, ei suuda ta seda täielikult seedida ning osa väljutatakse roojaga. Toorkiud kahandab üldiselt toitainete seeduvust.
  • Sööda omadused ja ettevalmistus – hea lõhn, maitse põhjustavad seedenäärmete intensiivset talitlust ja soodustavad seedimist. Ka sööda ettevalmistamine, nagu näiteks pressimine, jahvatamine, mõjutavad sööda töötlemist seedekanalis. Teravilju tuleb sigadele sööta jahvatatult, sest terad läbivad seedekanali seedumatult. Mäletsejalistele on parem pressitud või jämejahuna antud teravili, sest peeneks jahvatatud teravilja nad ei mäletse. Söödasegusid seedivad loomad enamasti alati paremini kui neidsamu söötasid üksikult antuna.
  • Söötmistase – mida suurem on etteantud söödakogus, seda halvemini ta seedub, sest suurte annuste puhul läbib sööt seedeelundid kiiresti, seedeensüümide ja bakterite mõju söödale kestab lühemat aega ning sööda seeduvus halveneb.
  • Taimede kasvufaas – taimede vananedes rakuseinad puituvad, mistõttu orgaanilise aine seeduvus halveneb.

Autor: V.Sikk, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)

Veised tarvitavad peaaegu kõiki söötasid, kuid nende põhilisteks söötadeks talve- e. laudaperioodil on: hein, põhk, silo, pere- ja väiksemates talufarmides söödetakse ka juurvilja või kartulit. Kasutatakse ka õlle- ja piiritusetööstuse jäätmeid (linnaseeod, praak, õlleraba), kindlasti on asjakohased jõusööt ja mineraalsöödad.

Hein
Talveperiood kestab meil u 7,5 kuud e 225-230 päeva, s.o 1. oktoobrist kuni 15-20. maini. Sel perioodil on lehmade ratsioonis rohusöötadest suuremal või vähemal hulgal heina.
Päevased heina kogused olenevad silo ja põhu kogustest ratsioonis. Kui hein on ainsaks rohusöödaks, söövad lehmad seda keskmiselt 10-13 kg, maksimaalselt kuni 15 kg päevas Nii palju ei ole harilikult otstarbekas sööta, sest suure toorkiusisalduse tõttu ei ole võimalik ainult heinaga söötes saada lehmadelt eriti suuri toodanguid. Ka jätab heina kvaliteet tihti soovida. Heina kvaliteet ja toiteväärtus kujunevad heina tegemise ajal. Kui heinakoristustööd venivad, hein seisab kaua maas, saab vihma, kaotab ta palju oma väärtusest.
Kvaliteetse heina saamiseks on rohi vaja vara niita (kõrrelistel loomise, liblikõielistel nuppumise ajal) ja kiiresti kuivatada. Praegu kasutuseloleva heinategemise tehnoloogia puhul ei õnnestu see alati. Heina kuivatamisel võivad toitainete kaod ulatuda 20-40%-ni võrreldes algmaterjaliga.
Viimastel aastatel tehaksegi heina vähe, rohi konserveeritakse põhiliselt siloks. Heina söödetakse piimakarjale ainult 1-2 kg päevas.
Liblikõielisterikas põldhein sobib paremini piimalehmadele, noorkarjale antakse kõrrelisterikast heina. Vasikatele tuleks sööta vara koristatud peenekõrrelist heina.

Põhk
Heina kõrval antakse veistele talvel ka suviviljapõhku, mida varasematel aegadel veiste söödana rohkesti kasutati. Napi heinavaru korral söödeti lehmadele ja mullikatele 4-5 kg põhku päevas. Ka praegu antakse tavaliselt lehmadele ja vanemale noorkarjale ööseks vabalt põhku ette.

Silo
Silo on väga hea talvine mahlakas sööt. Viimastel aastakümnetel on enamikus arenenud loomakasvatusega riikides (ka Eestis) hakatud heina asemel tegema ja loomadele söötma rohkem silo.
Silo saab teha varasemas kasvufaasis olevast rohust (kõrrelistel heintaimedel kõrsumise lõpp, liblikõielistel õienuppude moodustumise faas), mil lehemass on kõige suurem ja rohu toiteväärtus kõige kõrgem. Ka vihmased ilmad ei sega niipalju silo tegemist kui heina kuivatamist.
Head silo söövad lehmad päevas 40…50 kg, suuremad lehmad isegi kuni 60 kg. Sel juhul kulub heina vähe (ainult paar kilo lehma kohta).
Kui silo on kuivainerikas (50…60% kuivainet, varem nimetati seda ka kuivsiloks), siis seda söödetakse vähem. Kuivainerikkama siloga võib asendada kogu päevase heina koguse ratsioonis. Päevas tuleks sööta seda keskmiselt 18…20 kg, suurematele lehmadele kuni 25 kg.

Juurvili
Mujal maailmas kartulit ja juurvilja loomasöödaks ei kasvatata ega kasutata, kuna need on kallid söödad ja nende kasvatamine nõuab palju tööjõudu.
Meil aga väikestes pere- ja talufarmides, kui silo ei ole, jääb lehmade söödaratsioon tihti väga ühekülgseks ning mahlaka söödana antakse loomadele ka juurvilja või kartulit. Ka suuretoodanguga karjades antakse söögiisu hoidmiseks lehmadele kartulit või juurvilja.
Söödana on juurvili väga hea sööt, lehmad söövad seda suurtes kogustes (60 kg või rohkemgi päevas). Maksimaalseid koguseid aga tavaliselt ei söödeta. Lehmadele on keskmiseks koguseks 20…25 kg, noorveistele 5…10 kg juurvilja päevas. Juurvilja asemel võib sööta ka kartulit, mis on kuivainerikkam. Lehmadele piisab 5…10 kg noorveistele 2…5 kg-st kartulist päevas.

Praak
Õlle- ja piiritusetööstuse jäätmetest võib piimalehmadele sööta praaka (20…25 l päevas) ja õlleraba (15…20 kg päevas). Neid võib anda ka noorveistele (vastavalt 15…20 l ja 10…15 kg päevas).

Jõusööt
Jõusöödad on vajalikud suurte toodangute ja hea juurdekasvu saamiseks. Mida suuremat toodangut lehmalt taotletakse, seda rohkem tuleb anda jõusööta. Tavaliselt arvestatakse jõusööta 1 kg piima kohta. Talvel kulub piimakilo kohta 250…400 g jõusööta, olenevalt päevasest piimatoodangust ja rohusöötade kvaliteedist (suurema toodanguga lehmadele rohkem, samuti ka madala kvaliteediga rohusöötade söötmisel). Talvel peaks jõusööt olema proteiinirikkam, kuna talvised põhisöödad sisaldavad vähem proteiini. Kõige sobivam oleks tööstuslikult valmistatud segajõusööt, milles on toodangule vastavalt proteiini, kaltsiumi, fosforit jt mineraalelemente. Kui aga jõusöödana kasutatakse omatoodetud teraviljajahu, tuleks sellele juurde osta lehmade proteiinitarbe katmiseks õlikooke või srotte.

Mineraalsööt
Mineraalsöötade vajadus sõltub põhiratsiooni mineraalelementide sisaldusest. Kui söödaratsioonis on rohkesti liblikõielisterikkaid rohusöötasid, tuleb lehmadel puudu fosforist, kui aga söödetakse rohkesti teraviljajahu ja kõrrelisi rohusöötasid, siis ka kaltsiumist. Kui jõusöödana söödetakse segajõusöötasid, siis tuleb arvestada, et nende koostisse kuuluvad ka mineraalsöödad.

Haljassööt
Suvel on veiste põhisöödaks haljassöödad, põhiliselt kultuurkarjamaarohi. Hea karjamaarohi on kõige odavam ja ka täisväärtuslikum veiste suvine sööt. Kui karjamaarohi ei suuda lehmade haljassöödavajadust katta, tuleb haljassööta ette vedada ka põllult.
Lehmad söövad 60…70 kg haljassööta päevas, üle aasta vanused noorveised 30…35 kg ja alla aasta vanused noorveised 18…20 kg.
Suurte toodangute saamiseks tuleb anda lehmadele ka suvel lisaks haljassöödale jõusööta. Suvel sobib selleks proteiinivaesem teraviljajahu. Piisab kui sööta 1 kg piima kohta suvel 150…250 g jõusööta. Suvel tuleb veistele anda lisaks haljassöödale ka mineraalsöötasid.

Et söödad toiteväärtuse poolest erinevad märgati juba ammu, kuid selle põhjusi ei osatud kaua aega seletada. Hakati otsima sellist ühist alust või ühikut, millega saaks söötade väärtust mõõta ja söötasid omavahel võrrelda. Põhjalikumalt hakkas selle küsimusega tegelema saksa teadlane Albrecht Daniel Thaer (1752-1828), kes avaldas 1809 a raamatu “Ratsionaalse põllumajanduse põhijooni”, kus ta võrdles rea söötade väärtust aasaheina väärtusega.

Meil Eestis hakati põhjalikumalt kohalikke söötasid selle skeemi järgi analüüsima 1921. a Tartu Ülikooli Raadi katsejaamas. Esimesed kohalike söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse tabelid ilmusid 1954 a professor August Muuga poolt koostatuna. Tabelites oli andmeid 3159 söödaanalüüsi kohta. Keemilise koostise arvud iseloomustasid märksa täpsemalt ja objektiivsemalt söötade toiteväärtust, kuid uurijad ei leppinud siiski ainult nende arvudega. Söötade keemiline koostis näitas küll, kuipalju üks või teine sööt mingit toitainet sisaldab, kuid ei näidanud kuidas loomorganism neid toitaineid seedib ja omastab.

Edasi hakatigi samas Weende katsejaamas tegelema söötade seeduvuse uurimistega. 1874. a. anti Emil Wolff`i poolt välja seeduvate toitainete tabelid ning söötasid hakati hindama kolme arvuga – seeduv valk, seeduv rasv ja seeduvad süsivesikud.

Kuna kolme arvuga söötade hindamine oli tülikas, pakkus Julius Kühn välja nn. süsivesikute ühiku (SVÜ). SVÜ = seeduvad süsivesikud + (2,4 × seeduv rasv) + (5 × seeduv valk). Varsti hakati SVÜ-d nimetama seeduvate toitainete summaks (STS).

  • Tänapäeval toimub STS arvutamine järgmise valemi järgi: STS = seeduv proteiin + (2,3 × seeduv rasv) + seeduvad süsivesikud. Seda ühikut kasutatakse mõnedel juhtudel Saksamaal ja teistes Kesk-Euroopa riikides ka tänapäeval sigade söötmisalastes arvutustes.
  • USA-s võeti kasutusele TDN (total digestible nutriens). TDN = seeduv proteiin + (2,25 × seeduv rasv) + seeduvad süsivesikud.

XIX sajandi lõpul, XX sajandi algul täiendati söötade toiteväärtuse hindamise süsteemi veelgi, kuna oli selge, et ka STS ei iseloomusta söötade toiteväärtust lõplikult. STS näitas küll kuipalju söötades sisalduvatest toitainetest loomorganismis seedub, kuid ei näidanud kuidas loomorganism neid seedunud toitaineid kasutab toodangu moodustamiseks. Söötmispraktika ja katsed olid aga veenvalt tõestanud toodangu sõltuvust söötmisest.

Saksamaal, Möckerni põllumajanduskatsejaamas, hakati Oskar Kellneri juhtimisel uurima üksikute sööda toitainete mõju toodangule. Selleks toodanguks oli keharasv. Erinevatest sööda toitainetest tekkinud keharasva arvud taandas Kellner tärklisest keharasva tekke arvule ja tuletas söötade toiteväärtuse hindamiseks ühiku, mille nimetas tärklisväärtuseks (tv). Kellneri söötade tärklisväärtuse tabelid ilmusid 1905 a. avaldatud õpiku lisas ja sealtpeale võeti need mäletsejaliste ja hobuste söötmisel kasutusele peale Saksamaa veel Inglismaal ja mitmes Kesk-Euroopa riigis.

Eestis hinnati söötasid kuni 1990-ndate aastate alguseni endises NL-s kehtestatud kaera söötühiku (sü) abil. Tegelikult oli kaera sü tärklisväärtuse modifikatsioon: 1 kaera sü=0,6 tv-ga ehk 60% tv-st. Praktikutest loomakasvatajatele oli kaera sü paremini arusaadav kui tärklisväärtus.

Kellneri tv oli tuletatud katsetest nuumhärgadega, kus sööda hindamise aluseks oli rasva ladestumine kehha. Kahekümnenda sajandi algul aga hakkas üha enam levima piimakarjakasvatus, seega läks vaja sellist söötade toiteväärtuse hindamise ühikut, mis põhineks sööda toitainete kasutamisel piimatootmisel.

Piimatootmis-söötühiku väljatöötamisega tegeldi eelkõige Skandinaaviamaades, kus piimakarjakasvatus oli heal järjel. 1915. a. võeti kasutusele kõigis Skandinaavia riikides ühtne sü, mille aluseks oli 1 kg otra. Üks skandinaavia sü (odra sü) võrdus 1 kg keskmise väärtusega odra (terad, jahu) või vastava hulga muude söötadega, mille toiteväärtus piima tootmisel oli niisama suur kui 1 kg odral.

Odra sü tuli Rootsist Soome kaudu Eestisse ja oli meil kasutusel Esimese ja Teise maailmasõja vahelisel perioodil. Seda kasutati ka Kesk-Euroopa riikides (Holland, Prantsusmaa, Šveits) söötade toiteväärtuse hindamisel.

1 odra sü = 0,70 tv ehk 70% tv-st.

Praeguseks on arenenud loomakasvatusega riikides loobutud varasematest söötade toiteväärtuse hindamise viisidest ning kasutusele võetud uued täpsemad ja konkreetsemad söötade toiteväärtuse hindamise viisid koos uute ühikutega. Eri maades kasutatakse erinevaid hindamise viise ning mõnedes riikides erinevad need isegi loomaliikide ja vanuserühmade järgi. Ühine kõigil neil hindamisviisidel on see, et nad põhinevad söötade energia sisaldusel. Ühtedes riikides on aluseks võetud omastatav e metaboliseeruv, teistes netoenergia. Sigade söötmisel kasutatakse ka seeduvat energiat. Nii seeduva, metaboliseeruva kui netoenergia leidmiseks kasutatakse eri maades erinevaid valemeid ja arvutusskeeme. Eestis on söötade üldise toiteväärtuse mõõtjana kõikide loomaliikide söötmisel kasutusel metaboliseeruv energia (vt “Energia”).

Eeltoodut kokku võttes nähtub, et aegade jooksul on püütud söötade toiteväärtust mitmeti hinnata. Enamasti on eesmärgiks olnud sööda toiteväärtuse iseloomustamine ühe arvuga. Nüüdseks on aga kogetud, et praktikas on seda raske teostada. Sööda toiteväärtuse määravad ära kõik temas sisalduvad toitained – energia (toitefaktor), proteiin, mineraalelemendid, vitamiinid jt ained. Ka see, et eri loomaliigid kasutavad söötasid erinevalt, teeb asja keeruliseks. Iga loomaliigi söötmisel on vaja diferentseeritud söötade toiteväärtuse andmeid.

Proteiiniväärtuse hindamine

Seni on söötade üldise toiteväärtuse hindamisel keskseks suuruseks olnud metaboliseeruv energia. Viimase kolmekümne aasta jooksul on aga teadmised (eriti mäletsejaliste) seedefüsioloogiast niivõrd täienenud, et tekkis vajadus energia hindamise süsteemi kõrval ka proteiini hindamise süsteem ümber vaadata. Erinevates riikides hakati uut, aminohapete imendumisel põhinevat metaboliseeruva proteiini hindamise süsteemi juurutama möödunud sajandi 80-datel aastatel. Et ka Eestis on viimastel aastatel lehmade piimatoodang kiiresti suurenenud ja ilmselt suureneb veelgi, tekkis ka meil praktiline vajadus täpsema proteiini hindamise süsteemi järele. Enam ei piisa suure toodanguga lehmade söötmisel ainult söötade proteiinisisalduse ja proteiini seeduvuse määramisest, vaid proteiinitarvet tuleb arvestada aminohapete tasemel. Meil kasutatav uus söötade proteiiniväärtuse hindamise süsteem põhineb Soome söötade tabelites toodud arvudel ja arvutusskeemil. Seda on EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis läbiviidud uurimuste põhjal mõnevõrra täiendatud. Selle süsteemi järgi hinnatakse mäletsejaliste söötmisel söötade proteiiniväärtust kahe näitaja alusel: metaboliseeruva proteiini (MP) sisalduse ja vatsa proteiini bilansi (VPB) järgi. Nende näitajate arvutamise juhend söötades, samuti piimalehmade metaboliseeruva proteiini tarve, on toodud 2002-ndal aastal ilmunud brošüüris “Mäletsejaliste proteiintoitumine ja metaboliseeruval proteiinil põhinev söötade hindamise süsteem” (autorid  Kärt, Karis, Ots). MP ja VPB sisalduse söötades leiab “Söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse tabelitest, Tartu 2004”.

Metaboliseeruv proteiin näitab peensooles imendunud aminohapete koguhulka söödas (g/kg kuivaines). Selle kogus sõltub proteiini lõhustuvusest vatsas. Mida paremini sööda proteiin mikroorganismide tegevuse toimel vatsas lõhustub seda väiksem on peensooles imendunud aminohapete kogus ning vastupidi mida paremini on sööda proteiin kaitstud vatsas toimuvate mikrobiaalsete protsesside eest, seda rohkem sisaldab sööt peensooles imenduvaid aminohappeid ja metaboliseeruvat proteiini.

Proteiini lõhustuvus vatsas sõltub mitmetest teguritest. Olulisem on mittevalguliste lämmastikuühendite osakaal proteiinis (üksikud vabad aminohapped ja nende amiidid, lämmastikku sisaldavad glükosiidid, nitraadid, nitritit jt), sest need ühendid lagunevad vatsas väga kiiresti ja praktiliselt 100%-liselt. Mittevalgulised lämmastikuühendid söötades on põhiliselt kas valgu sünteesi või lagunemise vaheproduktid, selle tõttu leidub neid rohkesti just varases kasvufaasis olevas rohus (sellest valmistatud silos). MP sisaldus on näiteks karjamaarohus 91-93 , punase ristiku rohus 82-100, timutis (rohus) 75-95 g/kg-s kuivaines (olenevalt taimede arengufaasist), maisigluteenis aga näiteks 340 g/kg kuivaines, Werolis kuumtöötlemise meetodil toodetud rapsikoogi kuivaines 161 g/kg, proteiinsöötadest on vähe metaboliseeruvat proteiini päevalillesrotis (99 g/kg kuivaines).

Väike MP sisaldus söödas näitab, et suur osa söödaproteiinist töödeldakse vatsas mikroobide poolt ümber (läheb vatsa mikroobidele söödaks), seedekanalis (peensooles) imendub vähe aminohappeid. See ei ole praktilise söötmise seisukohalt otstarbekas. Suure toodanguga lehmade söötmisel peaks olema eesmärgiks vähendada valgulise proteiini (aminohapete) lõhustuvust vatsas ja suurendada vatsas lõhustumatu, kuid peensooles seeduva valgulise proteiini osa. Ei ole otstarbekas vatsa mikroorganismide lämmastikutarvet katta kalli valgulise söödaproteiiniga, nad on võimelised endale vajalikke aminohappeid sünteesima ka suhteliselt odavatest mittevalgulistest lämmastikuühenditest.

Lüpsilehmade metaboliseeruva proteiini tarve arvestatakse partsiaalnormide s.o elatuseks, piimatoodanguks, loote kasvatamiseks (tiined loomad) ja kehamassi muutusteks vajamineva metaboliseeruva proteiini summana. Ühe kilogrammi 4%-lise rasvasisaldusega piima (EKM-piim) tootmiseks kulub 15 kg-se päevatoodanguga lehmal 47 g, 25-35 kg-se toodangu puhul 47-44 g ja üle 35 kg-se päevatoodanguga lehmal 44 g metaboliseeruvat proteiini päevas. Lootetarbeks arvestatakse 7. tiinusekuul 75 g, 8.tiinuskuul 135 g ja 9. tiinuskuul 205 g metaboliseeruvat proteiini päevas. Ühe kilogrammi kehamassi juurdekasvuks vajab lehm 233 g ja kehamassi vähenemisel ühe kilo võrra (negatiivne energiabilansi periood) saab ta selle arvel kasutada piima sünteesiks 138 g metaboliseeruvat proteiini päevas.

Vatsa proteiinibilanss (g/kg kuivaines) näitab vatsas lõhustunud proteiini ja vatsas potentsiaalselt moodustunud mikroobse valgu vahet. Eesmärgiks peaks olema, et VPB oleks nullilähedane või nõrgalt positiivne s.t, et vatsas lõhustunud proteiini ja potentsiaalselt moodustunud mikroobse valgu suhe oleks tasakaalus. Kui bilanss on negatiivne, siis ei imendu peensooles niipalju aminohappeid kui eeldati. Tugevalt positiivne bilanss näitab, et tegemist on vatsas lõhustuva proteiini liiaga.

Söötades on VPB negatiivne teraviljadel, positiivne varases kasvufaasis koristatud rohusöötadel ja nendest valmistatud silol, negatiivne aga hilises kasvufaasis olevatest heintaimedest valmistatud silol. Õlikookidel ja srottidel on VPB tugevalt positiivne (v.a maisi-idukook).

Autor: V.Sikk, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)

Toitained ja toitefaktorid

Söödad sisaldavad mitmesuguseid keeruka ehituse ja koostisega aineid, milliseid nimetatakse toitaineteks. Toitaineteks peetakse kõiki söödas olevaid aineid, mida loom kasutab energia saamiseks, kehaainete sünteesiks ja toodangu moodustamiseks. Nendeks on nii orgaanilised ained (valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid jt) kui ka mineraalelemendid.

Eesti keeles on kasutusel veel termin toitefaktor.  Toitefaktoriks on õige nimetada kindlasti energiat, mis ei ole materiaalne. Söötmisalases erialakirjanduses peetakse toitefaktoriteks ka kõiki  asendamatuid toitaineid, mida loom ise ei suuda sünteesida, need peavad pärinema söödast.

Toitefaktorite hulka arvatakse:

  • energia, mida loomad saavad sööda süsivesikutest, rasvast, proteiinist;
  • proteiin ja selle koostises leiduvaid nn. asendamatud aminohapped  (põllumajandusloomadel 9, lindudel 11);
  • rasv ja selle koostises leiduvaid asendamatuid rasvhapped;
  • neliteist vitamiini (A-, B1-, B2-, B6-, B12-vitamiin, pantoteenhape, niatsiin, koliin, müoinosiit, foolhape, biotiin, D-, E-, K-vitamiin;
  • kakskümmend neli mineraalelementi (kaltsium, fosfor, magneesium, kaalium, naatrium, kloor, väävel, raud, tsink, mangaan, vask, koobalt, jood, seleen, molübdeen, vanaadium, nikkel, tina, alumiinium, kroom, fluor, räni, arseen ja liitium);
  • vesi ja õhuhapnik.

Süsivesikuid ei ole (tärklis, suhkrud, toorkiud jt) õige nimetada toitefaktoriteks, sest nad ei ole loomadele asendamatuteks toitaineteks. Organismi ainevahetuses tekivad sahhariidid ka rasvast ja valkudest.

Kui loom ei saa söödaga kõiki toitefaktoreid vajalikul hulgal, siis suudab organism mõnda aega üht-teist korvata oma tagavaramehhanismidega. Pikemaajaline puudus põhjustab aga loomadel mitmesuguseid ainevahetushäireid ja haigestumisi.

Nimetatud toitefaktorite olemasolu söödas ei ole kõikidele loomadele ühteviisi tähtis. Nii näiteks ei pea täiskasvanud mäletsejaliste söötmisel eriti arvestama B-rühma vitamiinide ja K-vitamiiniga, sest nende eesmagudes leiduvad mikroorganismid suudavad neid ise sünteesida. Vatsas sünteesitud mikroobse valgu arvelt saab suures osas kaetud ka asendamatute aminohapete vajadus. Sama kehtib ka hobuste kohta, kelle umb- ja käärsooles leiavad aset ligikaudu samad protsessid, mis mäletsejaliste eesmagudes.

Kuigi loomorganismi normaalseks toitumiseks piisab nimetatud toitefaktoritest (see on katseliselt tõestatud), on loomade söötmisel olulised ka sööda füüsikalised omadused (struktuur), maitse, lõhn ja ilmselt veel mõned seni kindlaks määramata omadused, mis mõjutavad toodangut.

Söötade keemilise analüüsi skeem töötati välja 19. sajandi 60-ndatel aastatel Saksamaal Weende katsejaamas saksa teadlaste Wilhelm Hennebergi ja Friedrich Stohmanni poolt. Koha nimetuse järgi nimetatakse seda ka Weende analüüsiks. Hennebergi ja Stohmanni poolt väljatöötatud söötade keemilise analüüsi põhimõtted ja põhiskeem on püsinud tänaseni, seda on ainult täiendatud, täiustunud on samuti analüüsi metoodika. Selle skeemi järgi määratakse söödast järgmised ainete rühmad (fraktsioonid):
• vesi (niiskus);
• proteiin;
• toorrasv;
• toorkiud;
• toortuhk.

Kui need põhimääramised on tehtud, ei saa kunagi kokku 100%, vaid teatav osa jääb puudu. Puuduv osa arvutatakse matemaatiliselt ja seda nimetati lämmastikuvabadeks ekstraktiivaineteks.
Tänapäeval määratakse söötade keemilisel analüüsil järgmised põhinäitajad (joonis 1):

Matemaatiliselt leitakse (skeemil alla kriipsutatud): niiskuse-(vee-), lämmastikuvabade ekstraktiivainete ja orgaanilise aine sisaldus söödas.

Niiskus (vesi) = 100 – kuivaine.
Orgaaniline aine = kuivaine – toortuhk.
Lämmastikuvabad ekstraktiivained = kuivaine – (toortuhk + proteiin + toorrasv + toorkiud).

Tänapäeval on olemas kiired ja täpsed meetodid, mis võimaldavad määrata väga palju erinevaid aineid söödas (erinevaid süsivesikuid, rasvu ja rasvhappeid, valke ja aminohappeid, vitamiine, mineraalelemente jt). See eeldab aga kaasaegse aparatuuri olemasolu, millega määramine oleks kiire (ekspressmeetodid) ja tulemused usutavad. Suurem osa söötade keemilise koostise kohta saadud andmetest põhineb ikkagi põhinäitajate (kuivaine, proteiin, toortuhk, toorkiud, Ca, P, sageli ka toorrasv, NDF ja ADF) määramisel. Täpsemaid määramisi tehakse teaduslikes uurimistöödes.

Põhitoitainete koostises leiduvad üksikud komponendid on toodud tabelis 1.

Fraktsioon Komponendid
Niiskus Vesi (lenduvad happed ja alused, kui neid söödas esineb)
Proteiin Valgud, peptiidid, vabad aminohapped, amiidid, amiinid, nitraadid, lämmastikku sisaldavad glükosiidid, glükolipiidid, B-rühma vitamiinid.
Toorrasv Rasvad, õlid, vahad, steroolid, orgaanilised happed, pigmendid, vitamiinid A, D, E, K
Toorkiud Tselluloos, hemitselluloos, ligniin, pektiinained jt. polüsahhariidid.
Toortuhk makroelemendid: Ca, P, K, Cl, Mg, S, mikro- ja ultramikroelemendid: Fe, Cu, Zn, Mn, I, Co, Mo, F, Si, Ni, Cr, Al, V, Pb, Sn, As, Cd, Li, B, Hg, Al jt.

Keemilisel analüüsil määratud proteiini all mõistetakse kõiki lämmastikku sisaldavaid ühendeid söödas, millest põhilise osa moodustavad valgud ja väiksema osa lämmastikku sisaldavad mittevalgulised ühendid (üksikud vabad aminohapped ja nende amiidid, amiinid, lämmastikku sisaldavad glükosiidid, nitraadid, nitritid jt).

Toorrasv on väga heterogeense koostisega ainete rühm. Rasvade iseloomulik omadus on see, et nad ei lahustu vees, kuid lahustuvad hästi eetris, petrooleetris, bensiinis jt orgaanilistes lahustites. Sellel põhinebki enamik kaasaegseid toorrasva määramise meetodeid. Nende meetodite puuduseks on asjaolu, et peale puhta, neutraalse rasva (triglütseriidide) lahustuvad eespoolnimetatud solventides ka rasvataolised ained – vaigud, vahad, ka taimsed värvained (klorofüll, karotiin, ksantofüll jt), vitamiinid A, D, E, K. Seepärast nimetataksegi seda ainete rühma toorrasvaks või sageli ka eetris lahustuvateks aineteks.

Süsivesikud jaotatakse Hennebergi ja Stohmanni söötade analüüsi skeemi järgi kaheks:

  • toorkiuks ehk raskesti seeduvateks (lahustuvateks) süsivesikuteks ja
  • lämmastikuvabadeks ekstraktiivaineteks (tärklis, suhkrud) ehk kergesti seeduvateks (lahustuvateks) süsivesikuteks. Sellesse rühma kuuluvad veel ka taimedes leiduvad orgaanilised happed.

Toorkiud oli selle metoodika järgi tinglik ainete rühm, mis koosneb tselluloosist, hemitselluloosist, ligniinist, pektiinainetest jt polüsahhariididest. Et aga keemilisel analüüsil satub osa nimetatud ainetest lämmastikuvabade ekstraktiivainete hulka, on määratud toorkiusisaldus sageli tegelikust madalam. Viimastel aastatel on hakatud toorkiu koostisse kuuluvaid ühendeid diferentseeritult määrama. Kasutusele on võetud van Soesti meetod, mille järgi määratakse söödast:

NDF – neutraalkiud (neutral-detergent fibre) s.o tselluloos + hemitselluloos + ligniin,
ADF – happekiud (acid-detergent fibre) s.o tselluloos + ligniin,
ADL – ligniin.

Nende fraktsioonide sisalduse järgi saab välja arvutada:
hemitselluloosisisalduse = NDF – ADF,
tselluloosisisalduse = ADF – ADL.

Joonis 2. Sööda analüüs Weende skeemi ja Weende/van Soesti skeemi järgi

Nendest fraktsioonidest NDF on tihedalt seotud sööda seeduvusega, mäletsemise aktiivsusega mäletsejalistel, süsivesikute lõhustumise kiirusega vatsas. See fraktsioon täidab hästi vatsa ja seedub aeglaselt. NDF-i sisaldus korreleerub negatiivselt sööda energiasisaldusega. Mida suurem on sööda NDF sisaldus, seda väiksem on selle metaboliseeruva energia sisaldus ning söömus. ADF sisaldab rohkesti ligniini, mis on praktiliselt seedumatu taimeraku kestade koostiskomponent. Ta on seeduvuse indikaatoriks. Viimasel ajal on tulnud käibele veel “efektiivse kiu” mõiste, mis peaks iseloomustama kiudaine füüsikalist struktuuri (koredust).

Söötade NDF ja ADF sisaldus on toodud “Söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse tabelites” (Tartu 2004).

Autor: V.Sikk, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Toimetaja:  Silvi Tölp (2014)

Seedeelundid

Söötades leiduvaid toitaineid ja energiat saab loomorganism oma vajadusteks kasutada seedeprotsesside kaudu. Seede ülesandeks on muuta söötades sisalduvad ained veeslahustuvateks, lõhustada need lihtsateks ühenditeks nii, et nad imenduksid läbi soole seina verre või lümfi, kust loomorganism kasutab neid oma kehaainete sünteesiks ja toodangu moodustamiseks.

Söödas leiduvate ainete üleminek kehaaineteks toimub põhimõtteliselt kahte teed mööda: vahetu üleminek; resüntees.

Vahetult läheb üle vesi, glükoos, mitmed mineraalelemendid (kaaliumi-, naatriumi-, kloriidiioonid). Enamikul juhtudel aga töödeldakse need loomorganismis täielikult ümber. Ümbertöötlemise lihtsaim skeem on: söödaained → hüdrolüüsi produktid → kehaained.

Hüdrolüüsiproduktid muunduvad veel mitmekordselt ja põhjalikult ainete keerulisemal ümbertöötlusel intermediaarse (vahepealse) ainevahetuse käigus. Selle tulemusena tekivad täiesti uued ained, mida loomorganism kasutab oma kehaainete ja toodangu moodustamiseks. Loomorganismis leiduvad valgud, rasvad, süsivesikud, samuti toodangu koostises leiduvad ühendid on hoopis teistsuguse keemilise ehitusega kui need on söötades.

Seega on loomade praktilisel söötmisel oluline mitte ainult see kuipalju üks või teine loom söödaga toortoitaineid ja energiat saab, vaid see kuidas ta suudab neid ümber töötada st seedida ja omastada ning kehaainete ja toodangu moodustamiseks kasutada. Selleks peab omama ettekujutust söödaga seedekanalis toimuvast (seedimine, imendumine, toitainete omastamine jm).

Autor: Viive Sikk, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)

Loomade seedekanal koosneb põhiliselt kolmest erinevast osast:

  • suuõõnest;
  • maost;
  • soolkanalist.

Erinevate seedekulgla osade ehitus ja funktsioonid on loomaliigiti väga erinevad. Kõige suurem erinevus on mao ehituses. Hobustel ja sigadel on ühekambriline lihtmagu, veistel, lammastel, kitsedel aga mitmekambriline liitmagu, mis koosneb kolmest ruumikast eesmaost: vatsast, võrkmikust ja kiidekast ning pärismaost e libedikust.

Tabelis on toodud erinevate produktiivloomade üksikute seedekanali osade maht. Eriti ilmekalt avaldub seedeelundite ehituse erinevus loomaliigiti kui võrrelda seedeelundite mahtu 100 kg kehamassi kohta ja tuua välja keha välispinna ja seedekanali välispinna suhe.

Maht liitrites Veis Lammas Hobune Siga
   kogu seedekanal 330 45 210 25
   eesmaod 150-230 20-30
   pärismagu e libedik 10-20 2-4 10-20 5-10
   peensool 65 10 65 9
   jämesool 40 6 130 10
   pimesool (umbsool) 10 1 40 2
Seedekanali maht l
   100kg kehamassi kohta 65 75 35 25
   keha älispinna ja seedekanali välispinna suhe 1/3 1/2,2 1/1,3

Toodud arvud näitavad, et mäletsejaliste seedeelundid on väga ruumikad ja hästi kohandatud mahukate, toorkiurikaste taimsete söötade kasutamiseks. Ka ruumika jämesoolega hobune kasutab toorkiurikkaid taimseid söötasid hästi. Sigade seedekanal seevastu mahutab vähem ja on kohanenud kontsentreeritud söötade kasutamisele.

Suu

Sööda töötlemine ja ettevalmistamine seedimiseks algab suus. Suus toimub peamiselt sööda mehhaaniline peenestamine, süljega niisutamine ja ettevalmistamine allaneelamiseks. Sööda mehhaaniline peenendamine e mälumine on loomaliigiti erinev: hobune mälub sööta söömise ajal väga põhjalikult, sööb aeglaselt, siga pealiskaudsemalt, tema sööt peab olema peen – jahvatatud teravili. Liitmaoga loomad mäluvad sööta söömise ajal väga pealiskaudselt. Poolmälutud sööt neelatakse alla, see satub eesmistesse ruumikatesse eesmagudesse – vatsa ja võrkmikku, kust puhkeolekus jämedad söödamassid uuesti suhu tagasi tuuakse ja teistkordselt põhjalikult läbi mälutakse e mäletsetakse. Ööpäevas mäletseb veis 7-10 tundi. Rohkem mäletsetakse toorkiurikkaid ratsioone (hein, põhk, silo). Kui aga ratsioonis on rohkesti jõusööta, kestab mäletsemine lühemat aega. Mäletsemine on tahteline akt. Loom võib selle järsku lõpetada ja soovikohaselt uuesti alustada.

Sööda mälumisel eritub sülge. Sülje eritumine on kaasasündinud refleks ja selle kogus sõltub eelkõige mehhaanilisest ärritusest, sööda omadustest, mälumise kestusest, isust ja teistest teguritest. Herbivoorid (taimetoidulised) eritavad sülge suures koguses, ligikaudu 10% oma kehamassist, täiskasvanud veised isegi rohkem (lehm 100-180 liitrit ööpäevas). Täiskasvanud siga võib ööpäevas eritada kuni 15 l ja hobune 40 l sülge. Need suured vedelikukogused sülje näol leiavad kasutamist edasistes seedeprotsessides.

Vee ja limaainete leidumine süljes soodustab söödapalade formeerimist ja neelamist. Aluselise reaktsiooni (pH 7,3-8,1, mäletsejalistel isegi 8-10) tõttu on sülg organismis puhverlahuseks neutraliseerides vatsas moodustunud, mikroobide elutegevust pärssivaid, orgaanilisi happeid. Aluseliste ühendite (eeskätt naatriumbikarbonaadi) sisaldus süljes aitab kaasa hapete-aluste tasakaalu säilitamisele organismis.

Sülje keemiline mõju söödale on väike ja avaldub sülje ensüümide amülaas ja maltaas kaudu. Esimene katalüüsib (kiirendab) tärklise hüdrolüüsi maltoosiks, teine – maltoosi hüdrolüüsi glükoosiks. Neid ensüüme leidub mainimisväärsel hulgal ainult sea süljes, teiste loomaliikide süljes väga vähe või need puuduvad täiesti. Et sööt viibib suus lühikest aega ja happelises maos sülje ensüümide mõju kaob, ei avalda sülg olulist mõju tärklise seedimisele. Suus toimubki peamiselt sööda ettevalmistamine tõeliseks seedimiseks maos ning soolekanalis.

Magu

Mao ehitus ja funktsioonid on erinevad liit- ja lihtmaoga loomadel. Liitmaoga loomadel satub sööt peale teistkordset mäletsemist söögitoru kaudu uuesti vatsa ja võrkmikku, mis ongi põhiliseks söödamasside kogumise kohaks, kus toimub ka söödamasside segamine.

Vats on täiskasvanud veisel väga mahukas (190-210 l), võrkmiku mahuks on 12 l. Vatsa ja võrkmiku kontraktsioonide toimel segatakse söödamassid põhjalikult läbi. Edasi läheb peenestatud sööt kiidekasse, mille maht on täiskasvanud veisel ligikaudu 19 l. Kiideka seinad koosnevad tugevatest lihaselistest lehtedest, mille vahel pressitakse söödamassist osa veest välja, osa sellest imendub läbi kiideka seina verre, enamik veest aga liigub koos peenestatud söödamassiga edasi pärismakku ehk libedikku. Jämedamad söödaosad peetuvad kiidekalehtede vahel, kus neid täiendavalt peenendatakse.
Piimavasikatel, lamba- ja kitsetalledel ei ole sündides vats ja võrkmik arenenud ning joodud piim liigub söögitoru kaudu kiidekasse ja sealt edasi pärismakku, kus algab selle seedimine. Kui vasikad ja talled hakkavad sööma taimseid söötasid, jõusööta, heina, hakkavad kiiresti välja kujunema ka vats ja võrkmik. Sellepärast tuleb vasikaid ja tallesid juba varakult hakata harjutama lisasöötadega. Neil peaks pidevalt sõimes olema hea peenekõrreline hein, jõusööt, mille sees jahvatamata kaeraterad. Alul söövad nad lisasööta vähe, päev-päevalt kogused suurenevad ning kuuendaks elunädalaks peaks nende eesmaod olema välja kujunenud ning nad hakkavad mäletsema.

Mäletsejate eesmagudest läheb sööt edasi libedikku e pärismakku, mille maht on täiskasvanud veisel ja hobusel 10-20 l, seal 5-10 l, lambal 2-4 l. Selle ehitus täiskasvanud mäletsejatel sarnaneb lihtmaoga loomade mao ehitusega ja ka funktsioonid on samad.

Vesinikkloriidhappe (HCl) sisalduse tõttu on pärismao nõre happeline, selle sünteesiks vajavad loomad keedusoola (NaCl). Puudulikul soola saamisel väheneb maonõres HCl hulk.

Libedikust läheb pooleldi seedunud söödamass, mida nimetatakse küümuseks, edasi peensoolde, mis on seedetrakti kõige pikem osa, täiskasvanud veisel 45 m, maht 65 l.

Peensoolele järgneb jämesool mis on põllumajandusloomadest kõige ruumikam hobusel – 130 l, veisel mahutab 40 l, seal 10 l.

Autor: V.Sikk, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)

Seedetüübi poolest erinevad mäletsejalised tunduvalt mittemäletsejalistest. Kuid ka mittemäletsejaliste seas on loomaliike, kelle seedetüüp sarnaneb rohkem mäletsejaliste kui mittemäletsejaliste omaga. Need on hobune, eesel ja küülik.

Maoseede erineb mäletsejalistel ja mittemäletsejalistel. Mäletsejaliste ruumikas liitmagu võimaldab neil kasutada rohkesti koredat, toorkiurikast sööta, seda seedimiseks põhjalikult ette valmistada ja seedida.

Mäletsejaliste eesmaod on unikaalse ehituse ja funktsioonidega, väga ruumikad organid. Kõige suurema mahutavusega on vats. Vats kujutab endast suurt fermenterit e käärimistõrt, kus seedenäärmed puuduvad, kuid eesmagude rikkaliku, paljudest bakteri-, seene- ja infusooriliikidest koosneva mikrofloora ja -fauna elutalitluse tulemusena kulgevad eesmagudes ulatuslikud sööda toitainete lõhustus- ja sünteesiprotsessid. Veiste eesmagudes (vatsas) leidub arvukalt tselluloosi- ja hemitselluloosilõhustavaid, tärklist ja suhkruid kääritavaid, piimhapet lõhustavaid, metaani moodustavaid, vitamiine sünteesivaid jt bakterirühmi. Fauna esindajatest leidub vatsas infusoore (rips- ja leotisloomad). Soodsates tingimustes paljunevad eesmagude mikroorganismid kiiresti. Keskmiselt leidub täiskasvanud veise vatsas ligikaudu 10 miljardit mitmesugust bakterirakku igas milliliitris vatsavedelikus. Kokku on vatsas 3-7 kg mikroobimassi, mis moodustab 5-10% vatsa sisust. Mikroobide arvukus vatsas, samuti ka nende liigilisus, ja bioloogiline aktiivsus sõltub oluliselt ratsiooni koostisest (vt. tabelit). Kui näiteks põhu söötmisel veisele oli vatsasisus 4-15∙109 mikroorganismi, siis tärkliserikka ratsiooniga söötes ligikaudu viis korda rohkem. Toorkiurikka ratsiooni korral olid mikroorganismide populatsioonis ülekaalus toorkiudu lõhustavad, suhkrurikka ratsiooni korral aga streptokokkidele sarnased vormid.

Tselluloosirikas Tärkliserikas Suhkrurikas
Mikroobide arv suhteliselt väike suhteliselt suur suhteliselt väike
PH-väärtus kõrge (6,5) madal (5,7) väga madal (5,1)
Lõhustuvus aeglane kiire väga kiire

Mikroorganismide tegevust vatsas toetavad mikroorganismide endi poolt eritatud ensüümid ja söötades leiduvad ensüümid.

Lihtmaoga loomadel on seedetrakti mikrofloora vähe arenenud. Erandiks on hobune kelle umb- ja käärsooles toimuvad mikrobioloogilised protsessid võrdlemisi intensiivselt. Ka sea käärsooles toimuvad mõningased protsessid. Et aga seedekanali alumises osas ei toimu enam nimetamisväärsel määral toitainete imendumist, siis on seal mikroorganismide mõju seedimisele vähene.

Eesmagudes, peamiselt vatsas, alluvad fermentatiivsele hüdrolüüsile (kääritamisele) kõik toitained, kõige ulatuslikumalt süsivesikud; nii keeruka ehitusega polüsahhariidid (tselluloos, hemitselluloos, pektiinained) kui ka kergesti lahustuvad suhkrud ja tärklis.

Fermentatsiooni tulemusena muutuvad tselluloos ja teised toorkiurikka sööda koostisosad hästi omastatavaks. Süsivesikud lõhustatakse üle paljude vaheastmete madaamolekulaarseteks rasvhapeteks (äädik-, propioon- ja võihape). Kõrvalsaadusteks on vatsagaasid: süsinikdioksiid (CO2) ja metaan (CH4). Kõikidest seeduvatest süsivesikutest seedub mäletsejaliste eesmagudes keskmiselt 65%.

Bakterite, mõnede infusooride ja seente osavõtul toimuvatest protsessidest veise eesmagudes (eeskätt vatsas) on olulisem tselluloosi lõhustamine. Bakteriaalsete ensüümide toimel lõhustub tselluloos glükoosiks ning järgnevates fermentatsiooniprotsessides madalmolekulaarseteks lenduvateks rasvhapeteks: peamiselt äädik-, propioon- ja võihappeks. Sõltuvalt söötmisest võib lenduvate rasvhapete hulk ja vahekord olla erinev. Kui näiteks söödas on rohkesti kergesti seeduvaid aineid (tärklis, valgud), tekib lenduvaid rasvhappeid rohkesti, kui aga ratsioonis on palju toorkiudu, tekib neid kogusummas vähem. Normaalseks loetakse, et äädikhape moodustab lenduvatest rasvhapetest. 60-65%, propioonhape 20% ja võihape 15%. Lenduvad rasvhapped imenduvad eesmagudes ja on toiduks peremeeslooma kudedele. Neid kasutab organism paljude ainete moodustamiseks, sealhulgas keha- ja piimarasva ning piimasuhkru sünteesiks. Äädikhape, mida tekib rohkem toorkiurikka ratsiooniga söötmisel (võib moodustada kuni 70% rasvhapete koguhulgast), on lähteaineks piimarasva moodustamisel. Kui aga ratsioonis on ülekaalus tärkliserikkad söödad (teravili), tekib rohkem propioonhapet. Viimane muutub maksas glükoosiks ning ongi peamiseks glükoosiallikaks loomale. Et propioonhapet kasutavad efektiivsemalt nuumloomad, siis on tärkliserikkad ratsioonid kohasemad nuumamiseks. Jõusööda (teravilja) osakaalu suurenedes piimalehma ratsioonis piima rasvasisaldus üldjuhul väheneb. Ka noore värske rohu (varakevadine karjamaarohi), väga hästi seeduva silo söötmisel (vähe toorkiudu) tõenäoliselt piima rasvasisaldus väheneb. Võihapet, mida tselluloosi lõhustumisel tekib kõige vähem, kasutatakse energeetiliseks otstarbeks, kuid osa sellest võib muutuda ka ketoonkehadeks. Väike kogus võihapet osaleb ka piimarasva sünteesimisel.

Rasvhappeid tekib ka aminohapetest. Lenduvad rasvhapped osalevad organismi energiavahetuses, nendega katab veis ligikaudu 60% oma energiavajadusest.

Kergesti lahustuvate süsivesikute (tärklis ja suhkrud) fermentatsioon eesmagudes (vatsas). Tärklise ja suhkrurikaste söötade kasutamisel kahaneb mäletsejalistel toorkiu seedimine, sest vatsa mikroorganismid eelistavad toorkiu asemel tärklist ja suhkruid ja jätavad toorkiu mõjustamata. Toorkiurikaste rakuseinte lahustamata jäämisel ei pääse seedeensüümid rakusisusse, mistõttu rakkudes leiduvad rasvad, proteiin, süsivesikud ei seedu või seeduvad seedekanali järgnevates osades halvasti.
Suhkrute intensiivsel fermentatsioonil tekib rohkesti piimhapet, mis vatsas ei imendu ning mida vatsa mikroorganismid ei suuda täielikult ära kasutada. Selle tulemusena langeb vatsasisaldise pH, mistõttu mikrofloora ja -fauna koosseis ja aktiivsus muutub (infusoorid ja tselluloosi lõhustavad bakterid hääbuvad, laktobatsillide arv suureneb, streptokokkide arv väheneb). Toorkiu lõhustuvus halveneb.
Süsivesikute fermentatsiooni kõrval toimub mäletsejaliste eesmagudes omapärane proteiini lõhustamine ja mikroobne väärindamine.

Proteiini lõhustamine ja mikroobne väärindamine. Suurem osa sööda proteiinist (60-80, isegi 90%, mittevalgulistest lämmastikuühenditest 100%) lõhustub vatsas mikrofloora ensüümide toimel peptiidide ja vabade aminohapeteni, mõned aminohapped lõhustuvad järgnevates etappides edasi (desaminaaside mõjul) ammoniaagiks, orgaanilisteks hapeteks ja süsinikdioksiidiks (CO2). Proteiini hüdrolüüsi käigus vabanenud peptiide, aminohappeid ja ammoniaaki kasutatakse vatsa mikroorganismide poolt toitainetena oma kehavalgu s.t baktervalgu sünteesiks. Soodsates tingimustes kasutavad mikroorganismid vabanenud ained kiiresti ära. Liiga kiire proteiini lõhustumise korral aga ei suuda nad kõike ära kasutada, tulemuseks on proteiini lagunemise lõpp-produkti, ammoniaagi, kontsentratsiooni tõus vatsas. Osa vabanenud ammoniaagist imendub vatsast verre ning kantakse verega maksa, kus moodustub karbamiid, millest osa eritub uriiniga. Sellega kaotab organism lämmastikku ning söödaproteiini kasutamise efektiivsus väheneb.

Ammoniaagi kontsentratsioon vatsas ei sõltu üksnes valkude ja mittevalguliste lämmastikühendite lõhustumiskiirusest, vaid ka ammoniaagi imendumise määrast ja mikroobide paljunemiskiirusest. Viimane näitaja omakorda oleneb lõhustuvate süsivesikute (eeskätt tärklise) olemasolust söödas, sest süsivesikud varustavad mikroorganisme mikroobse valgu sünteesiks vajaliku energiaga. Mida kiirem on mikroorganismide kasv, seda rohkem lämmastikku nad seovad, seda väiksem on ammoniaagi kontsentratsioon vatsas ja lämmastikukadu uriiniga.

Lämmastikukadu saab vähendada ja proteiini kasutamise efektiivsust suurendada ka söödaproteiini lõhustumisprotsessi aeglustamise teel (söödaproteiini kaitsmine mikrobiaalse hüdrolüüsi eest). Selleks on praktikas mitmeid võimalusi (proteiinsöötade töötlemine formaldehüüdi vesilahusega, tanniiniga, proteolüütiliste ensüümide inhibeerimine, proteiinsöötade kuumtöötlemine jne). Nendest levinum on vast proteiinsöötade kuumtöötlemine. Näiteks. kuumtöödeldud õlikookide (rapsikoogi) kasutamine lehmade proteiinsöödana.

Osa söödaproteiinist aga läbib vatsa mikrobiaalselt töötlemata Selle hulk söödas sõltub eelkõige sööda liigist, selle tootmise tehnoloogiast, ratsiooni koostisest, sööda liikumise kiirusest seedekanalis jne. See osa söödaproteiinist allutatakse proteolüüsile (proteiini lagundamisele) peensooles peremeeslooma poolt produtseeritud endogeensete ensüümide toimel. See on nn vatsast mööduv proteiin. Et suure toodanguga lehmadel ei piisa vatsas sünteesitud mikroobsest valgust oma aminohapete tarbe katmiseks, on oluline et osa valgulisest söödaproteiinist läbiks vatsa (ilma et mikroorganismid seda töötleks) ja imenduks soolkanalis. Proteiinsöötadest on kõige rohkem vatsast mööduvat proteiini maisigluteenis (55% proteiinist), puuvilla- (40%), ja linasrotis (35%) vähem, maapähklisroti proteiinist on ainult 25%, sojasrotil 28% vatsas lõhustumatu.

Vatsa bakterid suudavad sünteesida mikroobset valku, peale sööda proteiini, ka mittevalgulistest lämmastikuühenditest, näit. süljega ja verest vatsa imendunud karbamiidist ((NH2)2CO). Seda bakterite võimet on isegi söötmispraktikas ära kasutatud. Söödaproteiini osaliseks asendamiseks on lisatud veiste ratsiooni sünteetilisi lämmastikuühendeid (karbamiidi, ammooniumsooli). Seepärast ei ole otstarbekas vatsa mikroorganismide lämmastikutarvet katta kalli valgulise söödaproteiiniga, selleks kõlbab ka suhteliselt odav mittevalguline proteiin.

Seede käigus liiguvad mikroobirakud koos söödaosade ja vatsavedelikuga passiivselt libedikku, kus nad happelises keskkonnas surevad ja kus algab nende seedimine mao pepsiini ja lipaasi toimel. Seedimine jätkub peensooles proteolüütiliste (valke lagundavate) ensüümide toimel, vabanenud aminohapped imenduvad verre (põhiliselt peensooles) ning peremeesloom saab neid kasutada oma kehavalgu sünteesiks ja toodangu moodustamiseks. Seega saab mäletseja loom oma elutegevuseks ja toodangu moodustamiseks vajalikud aminohapped kahest allikast: 1) vatsas sünteesitud mikroobsest valgust ja 2) söötades leiduvatest aminohapetest, mis ei lõhustu vatsas, vaid seeduvad ja imenduvad peensooles.

Söötmispraktikas on otstarbekas optimeerida proteiini kasutamise efektiivsust mäletsejalistel selliselt, et söödas oleks nii palju vatsas lõhustuvat proteiini, et see kataks (kuid ei ületaks) mikroobse valgu sünteesiks vajaliku lämmastiku koguse. Soolestikus seeduvat (vatsast mööduvat) ja imenduvat proteiini tuleks söödaga anda nii palju, et looma kogu aminohapete tarve saaks kaetud ja ka imendunud aminohapete profiil oleks sobiv. See on majanduslikult oluline, sest proteiinsöödad on kallid ja neid tuleks efektiivselt kasutada.

Peensooles imendunud aminohapete summat näitab sööda metaboliseeruva proteiini sisaldus (vt “Söötade toiteväärtuse hindamise viisid ja ühikud”).

Mäletsejaliste eesmagudes sünteesitakse veel B-rühma vitamiine ja vitamiini K, mistõttu täiskasvanud mäletsejalised ei ole sõltuvad nende vitamiinide saamisest söödaga. Kuid vitamiini B12 adekvaatne süntees saab toimuda ainult juhul kui söödas on piisavalt koobaltit (Co kuulub vitamiini B12 koostisse).

Mäletsejaliste eesmagudest läheb pooleldi seedunud sööt edasi pärismakku e libedikku. Pärismaos e libedikus algab sööda toitainete tõeline seedimine seedeensüümide toimel. Pärismao näärmerakud produtseerivad mitmeid proteolüütilisi ensüüme ja vesinikkloriidhapet (HCl). Põhiliseks proteolüütiliseks ensüümiks maos on pepsiin, mis on väga aktiivne ensüüm. Ta lõhub valgumolekuli keskel paiknevaid peptiidsidemeid. Lõhustusproduktideks on peptiidid. Normaalsed lõhustab pepsiin ligikaudu 10% valgumolekuli sidemetest. Ta moodustub maos inaktiivse pepsinogeenina, milline mao limaskesta rakkudes moodustunud HCl poolt aktiviseeritakse pepsiiniks. Mittemäletsejaliste maonõre sisaldab veel katepsiini, kuid selle tähtsus täiskasvanud loomadel on väike.

Pepsiini ja HCl toimel lõhustatakse vatsas sünteesitud baktervalk ja vatsas lõhustumata jäänud sööda proteiin lihtsamateks ühenditeks, mis soolkanalis edasi hüdrolüüsuvad.

Rasvade ja süsivesikute seedimist mäletsejaliste libedikus ei toimu, sest süsivesikuid lõhustavad ensüümid ei toimi mao happelises keskkonnas. Ka rasvad ei seedu libedikus, sest ensüümi lipaas leidub arvestataval hulgal ainult piimaga toituvate vastsündinute maonõres. Lipaas lõhustab ainult emulgeerunud rasvu (piimarasv).

Autor: V.Sikk, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)

Toitainete imendumine

Toitainete imendumine on seedeprotsesside viimane osa. Seedunud toitained, vesi, mineraalelemendid, vitamiinid jm. imenduvad seedekanalist verre ja lümfi ning muutuvad organismile kättesaadavaks.

Valkude ja süsivesikute seedeproduktid ja vesi imenduvad verre ja ainult liigsuse korral võivad imenduda ka lümfisüsteemi. Valgud imenduvad aminohapete kujul. Sööda süsivesikud imenduvad monosahhariididena verre. Toorkiu fermentatsioonil tekkinud madalmolekulaarsed rasvhapped imenduvad põhiliselt eesmagudes, kuid teatud kogus võib läbida libediku ja imenduda ka peensooles.
Kõrgmolekulaarsed rasvhapped peavad enne imendumist muutuma vees lahustuvaks. Selleks ühinevad nad sapphapetega. Osa sööda rasvast võib õige väikeste tilkadena imenduda läbi soole seina ka seedumata. Enamik seedunud rasvast imendub esmalt lümfisüsteemi, seejärel aga valgub rasvarikas lümf varsti verre. Osa seedunud rasvast imendub verre ka vahetult.

Vesi imendub põhiliselt peensooles, mäletsejalistel osaliselt ka jämesooles.

Söötades leiduvad mineraalained vahetult ei imendu, nad peavad kõigepealt dissotsieeruma ioonideks. Dissotsieerumise eeltingimuseks on mineraalainete lahustumine. Sellepärast sõltub mineraalainete imendumine peaasjalikult nende lahustuvusest. Vees kergesti lahustuvad soolad nagu keedusool, imenduvad kergesti ja suurtes kogustes. Kaltsium- ja fosforiühendid (söödakriit, fosfaadid jt) on vees lahustumatud või raskesti lahustuvad. Need muudetakse mitmesuguste vahereaktsioonide kaudu organismis rohkem või vähem imenduvaks. Soodne keskkond mineraalainete lahustumiseks ja dissotsiatsiooniks on libediku happeline keskkond. Et libediku happelisus on nii suur, siis suur osa mineraalainetest seal ka kas täielikult või osaliselt lahustub. Praktiliselt lahustumatuks jäävad vaid silikaadid, raskelt lahustuvad mõned fosfaadid, fütaadid ja oksalaadid. Need mineraalained, mis ei lahustu, ei saa ka imenduda.

Seega on imendumine tähtsaks seedeprotsessi osaks, millest sõltub vahetult organismi toitumine ja söötade kasutamine. Imendumata jäänud sööda seedunud toitained jäävad kasutamata ja väljutatakse organismist rooja, uriini ja seedegaasidega.

Hobuse ja sea maos seedub sööt üldjoontes samal viisil kui mäletsejaliste libedikus, kuid on ka mõningaid liigiomaseid erinevusi.

Hobuse magu, võrreldes mäletsejalistega on väike, mahutades keskmiselt 10-20 liitrit vedelikku. Et sööda kihiline paigutus säilib hobuse maos kauemini kui teistel loomadel, ei immuta maonõre söödamassi kuigi kiiresti läbi ning maos on süljest tingitud aluseline keskkond, kus algavad kiiresti bakteriaalsed protsessid ja söödas leiduvate ensüümide toimel süsivesikute ning valkude hüdrolüüs. Kogu maosisaldise ulatuses toimub hobuse maos tärklise lõhustamine, kuid erinevalt mäletsejaliste vatsast, ei toimu hobuse maos toorkiu bakteriaalset lõhustumist. Hobuse mao mikrofloora koosneb valdavalt piimhappebakteritest, tselluloosi fermenteerijatel bakteritel ei ole selles kohta. Nende arenemist pidurdab ka maosisaldise suhteline kuivus ja söödamassi lühiajaline viibimine maos. Proteolüüs aga toimub kõikides mao osades pepsiini mõjul intensiivselt. Proteolüüsil on abiks taimsed ensüümid ja bakterid. Märkimisväärset rasvade seedimist hobuse maos ei toimu.

Sea maos seeduvad mõnesugusel määral kõik toitained, kõige rohkem proteiin ja süsivesikud, rasvad vähem. Vesinikkloriidhappe, pepsiini ja taimsete valku lõhustavate ensüümide toimel toimub proteolüüs, samuti rasvade hüdrolüüs. Mitmesuguste ensüümide leidumise tõttu maos seedib siga hästi kartulit, teravilja, lõssi, kalajäätmeid, sest nende söötade peamisteks koostisaineteks on tärklis ja valgud.

Sea magu on mahult väike (5-10 l), sellepärast ei suuda ta palju mahukaid söötasid süüa. Puuduliku mikrofloora tõttu ei suuda ta ka neid seedida. Seetõttu peavad sigadele kasutatavad söödad olema võimalikult kontsentreeritud ja väikese toorkiusisaldusega.

Edasi paisatakse poolvedel söödamass (küümus) perioodiliselt avaneva maolukuti kaudu osade kaupa peensoolde, mis on seedetrakti kõige pikem osa. Peensoole seede on kõikidel produktiivloomadel väga tõhus.

Soolkanal on seedetrakti kõige pikem osa, siin jõuab lõpule kõikide põhiliste sööda toitainete hüdrolüüs, siin toimub ka lahustunud toitainete imendumine. Selles seedekulgla osas muudetakse sööda seedunud toitained täielikult vees lahustuvaks nõnda, et nad võivad pääseda verre ning vere kaudu kudedesse ja rakkudesse.

Soolkanalis allub soolesisu tugevale keemilis-ensümaatilisele toimele ja mõningal määral ka bioloogilisele töötlemisele.
Peensooles mõjutavad soolesisu 3 seedemahla:
• soolenõre;
• pankrease e kõhunäärmenõre;
• sapivedelik.

Kõik kolm on aluselise reaktsiooniga (pH 7,4-8,3) ja sisaldavad mitmesuguseid seedeensüüme, sapp aga ainevahetusjääke ning ainevahetust soodustavaid aineid. Pankrease- ja soolenõre ensüümide ning sapi mõjul jõuab peensooles lõpule kõikide toitainete hüdrolüüs ja siin toimub ka lahustunud ainete peamine imendumine.

Peensoolele järgnevas osas, jämesooles, jätkub seedimine võrdlemisi intensiivselt mäletsejalistel ja hobusel, ainult osaliselt seal. Siin allub soolesisu täiendavalt bakteriaalsele fermentatsioonile, toimub vatsas lõhustumata jäänud toorkiu täiendav seedimine. Kahekordse käärimise tõttu seedivad mäletsejalised toorkiudu võrdlemisi hästi. Hobune ei jää mäletsejalistest selles osas maha. Jämesooles, mis on hobusel põllumajandusloomadest kõige mahukam (100-150 l) ja eriti umbsooles (25-50 l) toimuvad enam-vähem sarnased protsessid, mis veisel eesmagudes.

Sea jämesooles toimub samuti bakteriaalne fermentatsioon, kuid võrdlemisi piiratud ulatuses ja ainult täiskasvanud sigadel. Noortel sigadel jämesooles mikrofloora peaaegu puudub. Seetõttu seedivadki toorkiurikkamaid söötasid rahuldavalt täiskasvanud sead. Seda tuleb arvestada sigade söötmise korraldamisel.

Bakterite tegevusel toimub jämesooles ka valkude roiskumine, mille tulemusena tekivad haisvad ühendid – indool, skatool, fenool, väävelvesinik jt. Sellest tulenevalt roe haiseb.

Autor: V.Sikk, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)

Seedimine lindudel erineb tunduvalt imetajate seedimisest. Lindude seedekanal on lühike, neil puuduvad hambad ja nad neelavad sööta mälumata.

Allaneelatud sööt satub pugusse, mis on hästi arenenud kanadel, kalkunitel. Veelindudel (haned, pardid) kujutab pugu enesest piklikku neelulaiendit. Pugus sööt niisutatakse ja see pehmeneb, kuid ei seedu, sest ensüümid puuduvad. Vähesel määral võib toimuda valkude ja süsivesikute lõhustamine, bakterite ja söötades leiduvate ensüümide mõjul.

Aeg-ajalt, ka öösel, siirdub sööt pugust näärmemakku, kus imbub läbi selle nõrega, mis sisaldab soolhapet ja pepsiini. Sealt liigub sööt edasi lihasmakku, mis on spetsiaalselt kohanenud sööda peenestamisele. Ta on kaetud seest sarvja kestaga. Sööt hõõrutakse peeneks mao seinte lihaste ja kivikeste abil. Võimsate lihaste tööle kaasa aitavaid kivikesi peavad linnud tingimata saama. Pärast sööda peenestamist, allub see lihasmaos soolhappe ja ensüüm pepsiini mõjul seedimisele (valkude seede).

Lihamaost liigub sööt soolekanalisse, mis jaguneb peen- ja jämesooleks. Nende piirilt algab kaks umbsoolt. Viimastes toimub sööda toorkiu bakteriaalne käärimine. Kogu sööt ei läbi umbsooli, osa liigub otse jämesoolde. Kuna sööt peatub soolekanalis lühikest aega (6…8 t), seedivad linnud (eriti kanad) väga halvasti toorkiudu.

Vähese toorkiusisaldusega söötadest omastavad linnud toitaineid hästi. Näiteks seedivad pardid allaneelatud konnad, mardikad ja vetikad juba mõne tunni jooksul ära. Haned suudavad seevastu  hästi seedida ka haljasrohu toorkiudu, mida neile võib anda suurel hulgal.

Autor: V.Sikk, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)