Rohumaaviljelus2022-08-18T16:27:46+02:00
  • Niidetud rohi vaaludes

Rohumaaviljeluse ülesandeks on uurida heintaimede ja ümbritseva väliskeskkonna mõjutamise viise eesmärgiga saavutada tootlikult suurt kõrgeväärtuslikku rohusaaki.

Majanduslikult tasuva rohumaaviljeluse eelduseks on antud looduslik-majanduslikes tingimustes kvaliteetsete, produktiivsete ja vastupidavate rohukamaratüüpide viljelemine ning nende kasvunõuetega arvestamine.

Rohumaaviljeluse all mõistetakse ka heintaimede õiget kasutamist kultuur-, poollooduslikel- ja looduslikel rohumaadel.

Looduslikud rohumaad on need, mille saagi suurust ja väärtust inimene pole mõjutanud väetamise, harimise, külvamise või teiste võtetega. Looduslikuks nimetatakse neid sellepärast, et heintaimed levivad ja kasvavad seal looduslikult hooldamiseta.

Looduslikud rohumaad jaotuvad:

  • loorohumaad (looniidud, loopealsed, alvarid): kuivad ja niisked;
  • pärisarurohumaad (pärisaruniidud): kuivad ja niisked;
  • nõmmerohumaad: kuivad ja niisked;
  • palurohumaad: kuivad ja niisked;
  • soostunud rohumaad: liigivaesed, liigirikkad ja allikalised;
  • madalsoorohumaad: liigirikkad, liigivaesed, allikasood, õõtsiksood;
  • lamminiidud (luhad): mitmesuguse niiskusastmega: kuivadest kooslustest → lammisoodeni;
  • rannaniidud: saliinsed (merevee pidev mõju), suprasaliinsed (merevesi mõjutab ajuti);
  • puisniidud: niidetavad, karjatatavad (= puiskarjamaa).

Poollooduslikeks rohumaadeks loetaks sellised alad, kus aktiivne põllumajanduslik tootmine on lõppenud või kasutatakse neid ekstensiivselt. Näiteks võib neid alasid karjatada ebakorrapäraselt kas lammastega või lihaveistega.

Karjatamise või niitelise kasutamise korral langevad taimikust välja kõrgekasvulised rohundid, näiteks putked, ohakad, naat jne. Rohundite asemele levivad võsundilised liigid, aasnurmikas, harilik nurmikas, punane aruhein jne.

Kasutades sellistel rohumaadel mineraalväetisi levivad taimikusse kerahein, timut ja orashein. Intensiivsema kasutamise tingimustes hakkab rohustus kasvama võilill ja karjatamise korral ka valge ristik.

Kultuurrohumaad on need rohumaad, mis on pealtparandamise või uuskülvi teel väärtusliku heintaimiku omandanud ja andes annavad rohkelt väärtuslikku loomasööta.

Kultuurrohumaad on tavaliselt intensiivses kasutuses ja väetatud. Sinna külvatakse just neid taimi, mis on loomasöödaks kõige paremad ning tänu sellele on loomade jõudlus ja tootlikkus suurem.

Niisugune rohumaa püsib kasutamiskõlblikuna paarkümmend aastat, kuid nad vajavad hooldust ja väetamist.

rohi on rohttaimedest taimkate rohumaal, samuti ka niidetud haljad heintaimed
hein on niidetud ja kuivatatud rohi
silo on mahlakas sööt, mida säilitatakse silohoidlates või ruloonides konserveeritult (kääritatult)

  • Rohumaa on põllumajanduslikult kasutatav või selleks kõlbulik maa, millel kasvatatakse mitmeaastasi heintaimi loomadele söödaks kas haljalt rohuna, sileeritult silona või kuivatatult heinana. Olenevalt kasutuslaadist nimetatakse rohumaad  kas niiduks, karjamaaks või vahelduva kasutusviisiga rohumaaks.
  • Niit on niitmiseks sobivate mitmeaastaste heintaimedega kaetud rohumaa, mida kasutatakse kestvalt heina ja silo tootmiseks niitmise teel.
  • Karjamaa on karjatamist taluvate heintaimeliikidega kaetud rohumaa, mida kasutatakse kestvalt koduloomade jalgealuse söödamaana kogu taimekasvu ajal vabalt või kopliviisilise söötmise teel.
  • Vahelduva (universaalse) kastuvuse korral kasutatakse sama rohumaad vahelduvalt niitmiseks ja karjatamiseks.

niit – madalam ja niiskem looduslik rohumaa
nurm – kõrgem ja kuivem looduslik rohumaa
aas – madalama taimkattega rohumaa, ka niit, kus on rohkesti õistaimi
puisniit –  niit, millel leidub põõsaid ja puid.

Niitusid jaotatakse primaarseteks ja sekundaarseteks.

  • Primaarsed niidud on rohumaad, mis on kujunenud ilma inimese olulise osaluseta. Primaarseiks niitudeks võivad Eestis olla mõned lamminiidud (kus üleujutuse ja jää mõjul ei kasva puid) ja mõned rannaniidud (eelkõige maatõusu alal, mis veel pole metsastunud).
  • Sekundaarsed niidud on kas looduslikud niidud, kui nende püsimine on seotud loodusliku koosluste regulaarse niitmisega, või kultuurniidud, kui niidetav kooslus on külvatud.

Rohumaa on peamiselt rohttaimedega kaetud ala. Rohumaade hulka kuuluvad nii niidud kui karjamaad.
Karjamaa on rohumaa, kus karjatatakse kariloomi (näiteks veiseid, lambaid, kodukitsi, hobuseid ja sigu)

Heintaimed moodustavad rohttaimede valdava enamiku.

Heintaimed võivad olla kõrrelised, liblikõielised, lõikheinalised, loalised ja rohundid.

  • Liblikõielised heintaimed  on proteiini- ja mineraalainerikkad söödataimed ning ühtlasi rikastavad ka mulda lämmastikuga;
  • Kõrrelised heintaimed ületavad pikaajalisel kasutamisel teisi heintaimi saagikuselt. Ka ohustab ebasoodus ilmastik nende saaki vähem.

Enamlevinute heintaimede äratundmine ka varajases arengufaasis on väga oluline eelkõige kutuurrohumaade segudes! Ainult nii saab hinnata rohusaagi potentsiaalset kvaliteeti, teha õigeid otsuseid rohumaa väetamise, niitmisaja ja ümberrajamise vajaduse osas. Kellel on sügavam huvi rohumaal kasvavate heintaimede, rohundite jms osas, siis on abiks ka online elektrooniline taimemääraja e-taimetark, kuhu on kantud 1100 Eesti taimeliiki. https://eseis.ut.ee/ial5/k2n/eFloora/Eesti/computer/options/1.html

Kultuurrohumaana võib rajada karjamaid, mille pind on küll viimastel aastatel seoses lüpsilehmade laudas pidamisega vähenenud. Karjamaad on põllumajanduslikud alad, kus mitmeaastaste, karjatamist taluvate heintaimede kasvuks on loodud väetamise ja veeolude reguleerimisega võimalikult soodsad tingimused ning mille saak kasutatakse karjatamise teel.

Kultuurkarjamaade rajamise eelduseks on sobiliku maa olemasolu farmi ümbruses. Karjamaade kasutamise efektiivsus sõltub oluliselt karjamaamassiivide pindalast ja paiknevusest karjafarmi(de) suhtes. Mida suuremad on karjamaamassiivid ja mida lähemal nad paiknevad farmile, seda lihtsam on korraldada karjatamist ja väiksemaks kujunevad kulud karjateede, tarade, joogikohtade jms ehitamisel.

Oluline on arvestada, et karjamaa kaugem osa ei jääks farmist enam kui 2 km kaugusele. Liiga pikk tee laudast karjamaale ja tagasi põhjustab piimatoodangu languse. Lisaks energiakulule pika tee läbimisest on loomad häiritud, selle aja jooksul nad ei söö ega saa mäletseda, samas on pika karjatee läbimisel oht saadaudara või jalavigastusi.

Kultuurrohumaana võib rajada ka niite, mida rajatakse eelkõige talvise sööda aga tänapäeval üha enam aastaringse sööda – silo varumiseks.

Niiteliste rohumaade planeerimisel on vaja arvestada karja (talvise) söödavajadust ja sööda kvaliteeti:

  • planeerida kvaliteetset silo 12…15 tonni lehma kohta;
  • juhul kui lüpsikarja söötmine baseerub aastaringsele siloratsioonile, tuleb vajaminevat sööta suurendada 15 tonnini lehma kohta;
  • lisaks tuleb arvestada ka noorkarja söödavajadus.

Selleks, et oleks lihtsam planeerida vajaminevaid rohumaade pindalasid, toome järgmises tabelis ära peamiste kultuurniitude keskmised saagid.

Silokultuur Orienteeruv KA-saak
t/ha
1000 t närbsilo valmistamiseks vajalik
kultuurrohumaa pind ha
Põldhein (punane ristik+timut jt kõrrelised) 5…7 50
Lutsern 6…7 45
Itaalia raihein 6…8 40
Üheaastane raihein 7…8 40

Rohumaade planeerimise aluseks on hea mullaomaduste tundmine:

  • maapinna reljeef;
  • mullaliik;
  • mulla happesus – pHKCl;
  • veerežiim;
  • toitainetesisaldus (eelkõige mulla fosfori, kaaliumi, kaltsiumi, orgaanilise aine sisaldus);
  • eelnevalt rakendatud külvikord.

Kõik need andmed on väga olulised rohumaatüüpide planeerimisel ja maafondi ratsionaalsel kasutamisel.
Selleks, et saada tõest ülevaadet mulla toitainete sisaldusest, tuleb meil võtta 20 cm mullakihist proovid keemilisteks analüüsideks.

Kuna kultuurrohumaade rajamine on suhteliselt suur investeering, siis oleks väär arvata, et rohumaade tarvis võib jätta väheviljakad, muude kultuuride kasvatamiseks mittesobivad maad. Kultuurkarjamaa rajamiseks sobivad tasased või ühtlase kallakuga maamassiivid, kuhu ulatuslikult ei kogune varakevadine lume sulamisvesi, muld peab olema toitaineterikas ja vajadusel kuivendatud.

Olenevalt karja liigist ja loomade arvust planeeritakse vajaminev (kultuur)karjamaa pindala.

Olenevalt karja liigist ja loomade arvust planeeritakse vajaminev (kultuur)karjamaa pindala. Põhiliseks faktoriks, mis mõjutab looma toodangut ja juurdekasvu on just looma poolt söödud rohukogus. Söödud rohu kogus (söömus) sõltub rohu maitsvusest, mida omakorda mõjutavad eelkõige karjamaa botaaniline koosseis, taimede arengufaas ja kasutatud väetisekogused. Söömusele avaldavad väga olulist mõju veel rohutagavara, looma kaal ja isu, tervislik seisund, vanus, väljalüps jms faktorid. Rusikareeglina moodustab lüpsilehmade poolt ööpäevas söödud rohu kuivainekogus ~ 4,0% tema eluskaalust.

Põhiliseks faktoriks, mis mõjutab looma toodangut ja juurdekasvu on just looma poolt söödud rohukogus.

Söödud rohu kogus (söömus) sõltub rohu maitsvusest, mida omakorda mõjutavad eelkõige karjamaa botaaniline koosseis, taimede arengufaas ja kasutatud väetisekogused. Söömusele avaldavad väga olulist mõju veel rohutagavara, looma kaal ja isu, tervislik seisund, vanus, väljalüps jms faktorid. Rusikareeglina moodustab lüpsilehmade poolt ööpäevas söödud rohu kuivainekogus ~ 4,0% tema eluskaalust.

Karjamaarohu vajadus, kg kuivainet (KA) saadakse järgmise valemi abil:

Karjatamise perioodi keskmine loomade kogukaal x päevane sööda kuivaine tarbimine (kuni 4,0% kehakaalust) x karjatatavate päevade arv = karjamaarohu vajadus, kg kuivainet (KA).

Karjamaarohu kuivaine sisaldus on ligikaudu 18%.

Näide:

  • 50 lehma (keskmine eluskaal 600 kg)= 30.000 kg x 0,04 x 160 päeva= 192 t KA-s sööta. Kuna karjamaarohu kuivaine sisaldus on ligikaudu 18%, siis ~ 1065 t haljasmassi rahuldab 50 lehma 160 päeva söödavajaduse.
  • Seega vajab kõrgetoodanguline lehm päevas ligi 80 kg kvaliteetset karjamaarohtu. Osa päevasest söödavajadusest peab moodustama kõrgema KA sisaldusega koresööt.
  • Arvestades keskmiseks karjatamisperioodi pikkuseks 160 päeva ja liblikõieliserohke kultuurkarjamaa kuivainesaagiks vegetatsiooniperioodil 5-6 t/ha (~30-35 t haljasmassina), samas rohusaagi ebaühtlast jaotumist vegetatsiooniperioodi vältel ja asjaolu, et rammutukkade ning tallamise tõttu jääb ka õige karjatamiskoormuse puhul kvaliteetselt rohumaalt söömata 20-25% rohtu, tuleks lehma kohta arvestada ~ 0,6 ha karjatatavat rohumaad.

Kevadeti, rohukasvu intensiivses arengufaasis, tekib karjamaadel paratamatult rohu ülejääk, mis on soovitatav farmist kaugemal paiknevatel aladel sileerida. Seega on otstarbekas enamus karjamaapinnast planeerida vahelduv kasutusena.

Olenevalt karja liigist ja loomade arvust planeeritakse vajaminev (kultuur)karjamaa pindala.

Kultuurkarjamaapinna planeerimisel karja järelkasvule, tuleks lähtuda järgnevatest pindadest:

  • vasika kohta 70-100 m2;
  • mullika kohta 1500-2500 m2.

Noorloomade karjatamiseks on soovitatav välja kujundada ühtne karjamaamassiiv, mis ei pea asuma karjalauda vahetus läheduses. Noorveised ei vaja karjatamisperioodil tingimata lisasööta ja varjualust.

Olles kalkuleerinud karjale vajaliku suvise söödakoguse ja seeläbi vajaminevad karjamaapinnad, tuleb veenduda karjamaade rajamiseks sobiva maafondi olemasolus. Kui ei ole tegu just uue farmi rajamisega, siis on karjalauda lähiümbruse maa-ala eripära ja mullastik meile ettemääratud.

Kvaliteetse ja kõrge toiteväärtusega sööda saamiseks on heintaimede arengufaaside tundmine väga oluline, sest taimede arengufaasid on otseses seoses saagi ja sööda kvaliteedinäitajatega.

Liblikõieliste heintaimede arengufaasid:

  • võrsumine;
  • varsumine;
  • nuppumine;
  • õitsemine.

Kõrreliste heintaimede arengufaasid:

  • võrsumine;
  • kõrsumine;
  • loomine;
  • õitsemine.

Autor: Are Selge (september 2014, uuendatud märts 2022)

Autorid: Are Selge (uuendanud märts 2022), Rein Viiralt  ja Argaadi Parol (september 2014)

Go to Top