Kalakasvatus on toidukala ja vääriskalade kasvatamisega tegelev kalanduse haru. Kalu kasvatatakse kalakasvanduste tiikides, basseinides ja sumpades, akvaariumites ning looduslike veekogude eraldatud osades.

Loe täiendavat informatsiooni veebilehelt Kalanduse teabekeskus Kalateave.ee.

Forellikasvatuse ajalugu on Eestis üle saja aasta pikk. Tööstuslikus mastaabis vikerforellikasvatus kujunes Eestis välja 1970-ndatel aastatel. Praegu on Eestis kaupluste aastane tarbevajadus punase lihaga lõhelaste (lõhe, vikerforell) järele ühe küsitluse kaudsel hinnangul üle 2000 tonni. Esmaostjateks on nii suured kaupluseketid kui restoranid ja kalatööstuse sektor. Suurem osa sellest on praegu kaetud imporditud kalaga. Sellele lisandub  müük eluskalana kalaturismi ettevõtete kaudu.

Forellikasvandusi saab Eestis rajada vaid seal, kus on selleks looduslikke eeldusi, eeskätt veevarusid. Traditsioonilisi kalakasvatusmeetodeid, mis vajavad suhteliselt suurt kogust puhast vooluvett, kuid samas on võrreldes kaasaegsemate tehnoloogiatega lihtsamad saab rakendada vaid piisava veeallika olemasolul. Toodangut saab turustada eeskätt  Eestis, töödeldud forelli oleks võimalik müüa ka Lätti, Leetu, Venemaale ja isegi kaugemale. Eluskala turustamise ja toodangu väärtuse tõstmise võimalusi pakub müük tiikidest õngitsemiseturismi pakkuvatele firmadele, sh ka naabermaadesse.

Iseloomustus

Forellikasvatuse saadusteks on värske, roogitud forell, mida müüakse toitlustusfirmadele ja kaubandusettevõtetele, perspektiivis ka kalatööstusele. Levinud on kolm suurusklassi:

  • 250 kuni 400g nn. portsjonkala (beebiforell), mida kasutavad eelkõige restoranid;
  • 1 kuni 2,5 kg kaubakala, mida müüakse roogitult terve kalana;
  • fileerimiseks sobilik üle 2 kg nn. tööstuskala, millest on huvitatud kalatööstused.

Eluskala, mida müüakse kalaturismiga tegelevatele turismifirmadele ja taludele jääb enamasti suurusesse 1,5 kuni 2,5 kg eluskaalus.

Vikerforell (Oncorchynchus mykiss) on Põhja-Ameerikast pärinev kodustatud röövkala. Eestis vikerforell looduses ei paljune, teda tuleb paljundada  kunstlikes tingimustes haudemajades. Praegu ostavad Eesti forellikasvatajad  asustusmaterjali Taanist või Soomest silmtäpis marja või maimudena, mida on võimalik saada peaaegu, et aastaringselt. Optimaalne veetemperatuur vikerforelli kasvu jaoks on 10-18°C. Temperatuuril üle 20°C, muutub forell loiuks, enam kui 23°C juures võivad kalad hukkuda. Alla 10 kraadises vees on forelli juurdekasv väike. Forell on tundlik hapnikupuuduse suhtes, heaks kasvuks on vaja hapnikusisaldust 8-10 mg liitris vees. Kalakasvandustes söödetakse forelle kala suurusele vastavat mõõtu ja koostisega kuivsööda graanulitega. Sööta ostetakse Eestisse sisse enamasti Taanist ja Soomest. Söötmise täpseks planeerimiseks annavad söödatootjad välja tabelid, kust kalade suurusest ja veetemperatuurist lähtuvalt leitakse vajalik söödakogus päevas. Õige söötmisrežiimi ja kalale sobivate tingimuste juures ei kulu 100 grammist suuremate kalade puhul ühe kilo juurdekasvu saamiseks (toorkaalus) palju üle 1 kg sööta. Vigu söötmises, mida näitab kasvav söödakoefitsient, tasub kohe otsima hakata, sest sööt on kallis: olenevalt kalade suurusest 1-1,3 €/kg.

Forellikasvatuse tootmistsükkel kalamarja viljastamisest vähemalt 2-kilose turukalani on loodusliku temperatuurireziimi juures 2-3 aastat. Forelli kasvatatakse Eestis tavaliselt kiiret läbivoolu võimaldavates betoonbasseinides, mis on rajatud ülespaisutatud jõgede äärde, nende veevarustus on ainult isevoolne. Vee korduvkasutusega suletud süsteemides on tänu stabiilsemale temperatuurile, mis püsib aasta ringselt suhteliselt ühtlasena võimalik saavutada sama tulemus vähem kui kahe aastaga.

Kulud

Täismahus forellikasvanduse asutamine eeldab mitmeid miljoneid kroone maksvaid investeeringuid sõltudes sellest, millist tehnoloogiat kasutatakse. Moodsamad ja kallimad tehnoloogiad võimaldavad väiksema vee kogusega kasvatada rohkem kala. Jooksvad tootmiskulud on võrreldes toodangu müügihinnaga väikesed, kui tootmise maht on piisavalt suur. Tasuvuse piiriks võiks lugeda 100 tonni kaubakala tootvat majandit, alla selle ei pruugi tulu olla piisav, et konkurentsis püsida. Tootmistsükkel (noorkalast turukalani) kestab olenevalt vee temperatuurist ja kasutatavast tehnoloogiast  1-3 (4) aastat.

Tasuvusarvestus

Järgnevalt toodud arvutused on näitlikud, äriplaan tuleb ettevõtjal koostada konkreetsetest hindadest lähtudes. Forellikasvatuse tasuvusarvestuse puhul tuleb arvesse võtta lõhe ja forelli hindade kõikumisi Euroopa sh Eesti kalaturul, mis olenevad suurte kalakasvatusmaade, Norra ja Tsiili turustamispoliitikast.

Forelli müüdi 2007  kasvandustest välja (tootjahind) järgmiste netohindadega:

  • värske, roogitud vikerforell 3-5 €/kg
  • eluskala kalaturismiga tegelevatele ettevõtetele 4,5-5,5 €/kg;
  • erinevateks toodeteks töödeldud forelli väljamüügihind kasvandusest 7,7-10,2 €/kg.

Lihtsa läbivoolusüsteemiga  uue forellikasvanduse rajamine sisevetes läheb maksma 639116 eurot. Taolise kasvanduse pindala oleks 8000 m2, kalade asustustihedus 25 kg/m3 vees, veevajadus 300 l/sekundis ja toodang 100 tonni kaubakala aastas.

Kulude-tulude struktuur oleks taolise kalakasvanduse puhul järgmine:
Asustusmaterjal (ostetud sisse näiteks Taanist): Mari “silmtäpp” faasis  0,01 €/tk, antud kasvandusele läheb vaja 150 000 marjatera st  1500€;
Varuvõimalus: haudemaja ja noorkala kasvatuse tingimuste puudumisel – aastaste kalade ost Taanist või Soomest: 5,4 €/kg, vajadus 6000 kg ehk 60 000 isendit, kokku 32400€.
Sööt: 1,2 €/kg (koos käibemaksuga) (turukaladele), kogus 110  tonni,  kogumaksumus 132000 eurot
Ümarkala (rookimata) tootjahind Eestis 3,5 €/kg, laekumine 100 t kala müügist 350000 eurot.

Arvestada tuleb ka amortisatsiooni, kulutusi töötasudele, energiale, laenude teenindamisele ja transpordile. Suured riskid on seotud kalahaigustega. Eestis kasvatatavat kala ei kindlustata, haiguste või õnnetuste tagajärjel hukkunud kala jääb kalakasvataja kahjumiks. Toodangule on võimalik anda vähemalt 15% lisaväärtust kala töödeldes (suitsutamine, konservid, soolamine). Kuna forellikasvanduse asutamine nõuab suuri investeeringuid ja hästi läbimõeldud projekti, ei ole täpsemaid tasuvusarvestusi rajatava kasvanduse kohta võimalik esitada. Suuresti sõltub tasuvus ka kasutatavast tehnoloogiast ja turul toimuvatest muutustest.

Tegevusvõimalused

Eestis kasvatatud suure, punase lihaga vikerforelli jaoks on arvestatav turg kodumaal Eestis, kus seda turustavad eeskätt suured kaupluseketid. Selle toote läbimüük on suurem kui Eesti kalakasvatajate praegune toodang. Soodsa hinna, suurema tootmismahu ja regulaarsete tarnete korral võiksid kodumaisest forellist olla huvitatud ka  kalatöötlejad.

Eluskala tarbivad suvel õngitsemisturismi ettevõtted. Eestimaist forelli (eelkõige töödeldud kujul) oleks mõne tuhande tonni suuruse toodangu ja piisavalt madala omahinna saavutamisel võimalik müüa ka Lääne-Euroopasse. Välisturgudele minekuks tuleb kindlustada piisava kalakoguse regulaarsed tarned ja püsiv kvaliteet.

Peamised kvaliteedinõuded on kalaliha intensiivpunane värvus ja suguküpsete isaskalade puudumine toodangus. Forellikasvatuse teine saadus, valge lihaga väike portsjonforell, kaubamärgina ka beebiforell on nõutav Lääne-Euroopas ja vajab tootearendust Eestis. Otsustavaks on aga hind, mis peab olema konkurentsivõimeline suurtest kalakasvatusmaadest imporditava toodanguga  ja mainekujundus, mis rõhutab kodumaise kala värskust ja kvaliteeti.

Kokkuvõtlikult

  • Tegevuse tüüp: Mitmekülgne tootmisharu, millel on Eesti pikad traditsioonid. Sobib eeskätt maapiirkondades tegutsevatele spetsialiseerunud ettevõtetele.
  • Maht: Sobiv tootmistegevus kõikjal Eesti, kus leidub piisavaid veevarusid jm. looduslikke eeldusi.
  • Turg: Arvestatavaks turuks on lisaks Eestile Läti, Leedu ja Venemaa. Töödeldud eestimaist forelli oleks võimalik müüa ka Lääne-Euroopa turgudel. Turustamisvõimalusi pakub laienev kalaturism.
  • Vajalikud baasoskused ja -teadmised: Kalakasvatusalane väljaõpe ja praktilise töö kogemused, põhiteadmised sobivatest veekogudest. Nõu saab asustuskalade müüjalt, kirjandusest ja konsulentidelt.
  • Tootmiskulud: Täismahus forellikasvanduse asutamine on äärmiselt kulukas, jooksvad tootmiskulud on võrreldes toodangu müügihinnaga väikesed.
  • Kasum: Tootmistsükkel (noorkalast turukalani) on olenevalt vee temperatuurist ja asustusmaterjali saamise ajast ning suurusest 1-3 aastat.
  • Riskid: Halb projekt (ei võimalda intensiivset kalakasvatust; valed veekoguste arvestused; veterinaarsete soovituste arvestamata jätmine), haiguste levik kalade ülekandmisel ja transpordil.
  • Võimalik kombineerida järgmiste alternatiivsete tootmissuundadega: Kalaturism.
  • Soovitused: Forellikasvatus eeldab suuri investeeringuid, seega võiks kalamajandi asutajaks olla keskmise suurusega ettevõtted, ühistud, tööstused jne. Projekti koostajaks ja nõuandjateks peaksid kindlasti olema asjatundjad: nii välditakse asjatuid kulutus.

Kasutatud infomaterjalid

  • Infoleht “Eesti Kalakasvataja” aastatest 1993 – 1999.
  • Langvad-Jensen, “Forellikasvatus Taanis”, Infoleht “EKK” 1(8) 1994
  • Internet: EPMÜ Loomakasvatusinstituut Kalakasvatuse osakond: (link aegunud http://www.eau.ee/~lki/kalakasv/index.htm)
  • Paaver, T., Kasesalu, J., Gross, R., Puhk, M., Tohvert, T., Liiv, A., Aid, M. 2006. Kalakasvatus ja kalade tervishoid. Tartu, 191 lk..
  • Roberts, R.J., Shepherd, C.J. Handbook of trout and salmon diseases (third edition). 1997. 179 p.
  • Shepherd, J., Bromage, N.  Intensive Fish Farming. Blackwell. 1992. 404 lk.
  • Willoughby, S. Manual of Salmonid Farming. Fishing News Books. 2003. 329 p
  • Eesti Kalakasvatajate Liit, http://www.kalakasvatajad.ee/

Karpkala Cyprinus carpio on maailma kalakasvatuse jaoks tähtsamaid kalu. Teda kasvatatakse suurtes kogustes Hiinas ja Kesk-Euroopas. Ta on vee kvaliteedi ja toidu suhtes vähenõudlik ja vastupidav. Karpkala võib Eestis kasvatada kahel viisil ja eesmärgil:

  • kaubakalana –  turustamiseks või omatarbeks
  • pidades teda väiketiikides (pindalaga alla 1 ha) ilukalana või lemmikloomana,  aga ka õngitsemisturismi jaoks. Karpkala värviline erivorm koi on populaarne ilukala.

Eestis alustasid karpkalakasvatust balti-saksa maaomanikud mõisatiikides üle saja aasta tagasi. Nõukogude ajal rajati arvukalt kalatiike, millest  on osa praeguseks maha jäetud. 1980-ndate lõpul toodeti meil üle 900 tonni karpkala aastas. Sellest suurem osa tuli elektrijaamade seadmete jahutusvee soojust ära kasutavatest ja tööstuslikku kalakasvatustehnoloogiat rakendavatest sumbakalakasvandustest Narva lähedal. Toodangu turg oli Leningrad ja Leningradi oblasti tööstuslinnad. Ka kohaliku elanikkonna tarbeks kasvatasid kolhoosid ja metsamajandid üle 100 tonni karpkala. Karpkalatiigid paiknevad enamasti Lõuna-Eestis, kus vegetatsiooniperiood on veidi pikem ja soojalembese karpkala kasvuks sobivat aega rohkem. Püügivõimaluste suurendamiseks on karpkala asustatud ka järvedesse ja rannikumerre, kuid majanduslikult pole see otstarbekas.

2007.a. oli Eestis 3 suuri tiigipindu majandavat karpkalakasvatuse ettevõtet.  Nende toodang müüdi täielikult siseturul.  Karpkalakasvatajate poolt turustatud ligikaudu 50 tonni karpkala tootjahind oli 2,9 €/kg,  roogitud kala hinnaks oli 4,8 €/kg ja  purustatud luudega puhta filee hinnaks 13,5 €/kg. Nende ettevõtete kasutuses olevate tiikide pindala oli kokku alla 300 ha. Karpkalakasvatus pakub lisasissetuleku võimalusi ka õngitsemisturismi ettevõtetele ja maamajapidamistele. Väikekalakasvatajaid, kes kasutavad 0,05 kuni paari ha suurusi tiike võib olla kuni 300 ja  karpkalakasvatuse maht kodu-, talu- ja ilutiikides võib olla üle 30 tonni.

Eesti karpkalakasvatuse jaoks otsustava tähtsusega keskusteks on Ilmatsalu ja Haaslava kalakasvandused, kus karpkala paljundatakse ja müüakse asustusmaterjaliks (ühesuvine, aastane või kahesuvine kala).

Soojalembese karpkala kasvatamise majandusliku tasuvuse jaoks on Eesti põhjapiiriks. Eesti looduslikes vetes, kus kasvuperiood on mõne kuu pikkune ei saa toota karpkala odavamalt kui Kesk-Euroopas.

Iseloomustus

Karpkalakasvatuse saaduseks on:

  • 1-1,5 kg raskused karpkalad, keda turustatakse roogitult ja jahutatult poodides ja turgudel
  • ühe- või kaheaastased karpkalad, kes müüakse õngitsemisturismi ettevõtetele või oma lõbuks karpkalu pidavatele tiigiomanikele.

Intensiivkasvanduses jagunevad karpkalatiigid kasvu- ja talvitustiikideks. Karpkala kasvutiik peab olema nõrga läbivooluga suhteliselt madalaveeline (1 -1,5 m sügavune), suvel hästi läbi soojenev ja toidurikas veekogu. Karpkala kasvatamiseks on vaja, et soojuse koguhulk temperatuuriga +10 °C ja üle selle moodustaks 1600 kraadpäeva, kusjuures 15 °C temperatuuriga päevi peaks olema aastas üle 70. Kõige paremini kasvab karpkala veetemperatuuril 20-25°C. Karpkala toitumise intensiivsus ja kasvukiirus olenevad ka vee hapnikusisaldusest, mis peaks olema üle 4 mg/l. Talvitustiigid on piklikud, sügavamad (üle 2 m) ja neis peab olema pidev vee läbivool. Talutiikides, kus kala peetakse  aastaid on vaja luua kaladele sobivad elutingimused nii suveks kui talveks. Selline tiik  peab olema kasvutiigist sügavam, et kalad talvel ummuksile  jäämisel ei hukkuks, ent ka mitte üle 3-4 m sügav, et ei tekiks suvist hapnikupuudust.

Aastane karpkala kaalub keskmiselt 30-40 grammi. Kahesuvine karpkala (300-600 g) on turustamiseks liiga väike ja seetõttu kasvatatakse kalad kolmesuvisteks. Jõusöödaga söötmise korral võib aastaseid karpkalu reguleeritava veevarustusega tiiki asustada 3-4 tuhat tk/ha, kaheaastaseid 1 tuhat. Aastaste kalade asustamisel võib kadu järgneval suvel olla väga suur, üle 25%. Põhiliselt tiigi looduslikul toidubaasil kala kasvatades on asustustihedus poole väiksem. Aastaseid (või ühesuviseid) 30-40 g noorkalu müüakse hinnaga mitte alla  6,4 €/kg ja nende konkreetne hind sõltub suurusest, sesoonist, kokkulepetest jne. Jõusööda hind on 0,5 €/kg  ja selle kulu sõltub suuresti tootmise tüübist; üldjoontes võib arvestada, et 1 kg kala kasvatamiseks kulub 2-3 kg sööta, kui kala saab lisatoitu tiigi looduslikust produktsioonist. Jõusööda kõrge hinna tõttu söödetakse karpkala enamasti teraviljaga, mille  hind algab 0,3 €/kg.

Kulud

Roogitud karpkala väljamüügihind oli Eesti supermarketites 2007 a  4,2-4,8 €/kg, kalakasvataja tootjahind 2,7-2,9 €/kg.  Põhjamaades (Soome, Rootsi) karpkala praktiliselt ei tarbita.

Karpkalakasvatuse hinnanguline tasuvusarvestus 1-hektarilises tiigis (ilma tiigi rajamise kulusid, mis on ligikaudu  31956 €/ha, arvestamata) eeldusel, et tiik tühjeneb väljapüügiks täielikult ise ilma pumpade abita on toodud järgnevas tabelis. Arvutused on näitlikud, äriplaan tuleb ettevõtjal koostada konkreetsetest hindadest lähtudes.

Kulu ja tululiik (üks suvi kasvatust, 2-a asustusmaterjal 1000tk, a’300g)
Asustusmaterjali ost – 300kg (6,4 €/kg) 1920
Sööt – teravili 1200kg, 0,3 €/kg 360
Inventar 160
Muud kulud (transport, maksud) 96
Kasvatuse kulud kokku 2536
Tulu toodangu realiseerimisest (900 kala, 1kg=900 kg kala, 2,9 €/kg 2610
Puhastulu kokku 74

(Kuluarvestused 2007 hindadega).

Tegevusvõimalused

Karpkala on paksude soomuste ja tugevate luude tõttu raskesti töödeldav ja teda turustatakse sisikonnast puhtaks roogitud ja  jahutatud kalana, harva ka rookimata eluskalana. Filee  tootmine on töömahukas ja kallis.

Külmutatud karpkalale praegu Eestis turgu ei ole. Toore töötlemata karpkala eksport Lääne-Euroopasse pole perspektiivne Kesk-Euroopa (Tšehhi, Poola, Ungari, Leedu) soodsamas kliimas kasvatatud toodangu odavuse ja toore kala transportimiseks liiga kauge vahemaa tõttu. Loode-Venemaal on nõudlus karpkala järele olemas, kuid eksporti Eestist piiravad mitmesugused poliitilised ja majanduslikud  takistused.

Eestis jääb karpkala sesoonselt müüdavaks nišitooteks. Seda tingib ka harilikult septembri ja veebruari vahele jääv turustamisperiood.

Karpkalatoodangule saab lisaväärtust anda seda töödeldes või elusana kalaturismiettevõtetele müües. Töötlemine fileeks, kuum- ja külmsuitsukalaks suurendaks turu mahtu  eksklusiivsete toodete osas ja võimaldaks väikest eksporti, kuid see võimalus on uurimata ja vajab sissetöötamist reklaami abil. Kindlasti on perspektiivne väikekalakasvatus: pidamine ilukalana, kalaturism, karpkala pakkumine maaturismi lisana serveerides teda suitsutatult või küpsetatult.

Kokkuvõtlikult

  • Tegevuse tüüp: Lisatootmine talus või maakodus.
  • Maht: Sobib eeskätt Lõuna-Eestisse piisavate veevarude ja sobiva reljeefiga piirkonda, kus võiks tegutseda mõnikümmend tiigipidajat.
  • Turg: Eeskätt kohalik turg, lähim ümbruskond, turistide ja toitlustusasutuste varustamine.
  • Vajalikud baasoskused: Põhiteadmised kalakasvatusest ja veekogudest. Nõu saab asustuskalade müüjatelt, kirjandusest ja konsulentidelt.
  • Tootmiskulud: Uute tiikide rajamine on kulukas. Kõne alla võib tulla juba olemasoleva taastamine või remont, samuti kohandatud veekogude või muul otstarbel rajatud tiikide kasutamine. Kulutusi tuleb teha asustuskalade, sööda ja hooldustööde peale, ka inventari muretsemiseks.
  • Kasum: Kui tiikide rajamisele ja remondile ei ole vaja kulutada, siis võib saada mõõdukat kasumit juba esimesel või teisel aastal (olenevalt 1 või 2-aastaste kalade asustamisest).
  • Riskid: Riski põhjustab ilmastik (ebasoodsal aastal võib kasv olla väike või kadu suur); kalavargused; haigused.
  • Võimalik kombineerida järgmiste alternatiivsete tootmissuundadega: kalaturism; maaturism; maheviljelus.
  • Soovitused: Mitte investeerida suuri summasid tiikide rajamisse või remonti enne, kui on katsetatud väikeses mahus, omandatud kogemused ja selgunud turusituatsioon. Sõlmida õigeaegsed kokkulepped asustuskalade ostmiseks ja pidada neist kinni. Mitte loota oma kalade paljunemisele, vaid osta kvaliteetne asustusmaterjal kutselistelt kalakasvatajatelt. Vältida teiste kalaliikide massilist esinemist tiikides.

Kasutatud infomaterjal

  • Paaver, T., Kasesalu, J., Gross, R., Puhk, M., Tohvert, T., Liiv, A., Aid, M. 2006. Kalakasvatus ja kalade tervishoid. Tartu, 191 lk..
  • Enneveer, M.. Kalakasvatus. Tallinn, Valgus, 1985, 239 lk.
  • Alevi, E. Maakodu kalatiigid. Maakodu, 1992,1, 10-12.
  • Paaver, T. Kalakasvatus väikestes tiikides ja järvedes. Maakodu, 1995,3,14-16.
  • Horvath, L., Tomas, G., Seagrave, Ch.  Carp and pond fish culture. Fishing News Books, 1992, 155 p.
  • Eesti Kalakasvatajate Liit, http://www.kalakasvatajad.ee
  • R. Kalda kalamajand „Carpio”, carpio[A]hot.ee
  • EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi  kalakasvatuse osakond  tel. 7313481

Eestis esineb üksainus vähiliik –  jõevähk (Astacus astacus). Teiste vähiliikide Eestisse sissetoomine on looduskaitselisest seisukohast ebasoovitav ja ka majanduslikult ebaotstarbekas. Jõevähki ohustavate ja meie naabermaades juba esinevate võõrliikide –  signaalvähi (Pacifastacus leniusculus), ogapõskse vähi (Orconectes limosus) ja kitsasõralise vähi (Astacus leptodactylus) elusate isendite Eestisse toomine (sh kasvatamiseks) on keelatud.  Eesti vähikasvatuse puhul räägime seega jõevähi kasvatamisest.

Vähipüügiga on Eestis tegeletud muistsetest aegadest. 20 sajandi alguses oli Eesti tuntumaid vähieksportijaid Euroopas. Enne II MS eksporditi vähki põhiliselt Rootsi, keskmine kogus oli 100 000 – 150 000 tükki aastas, parim oli 1929.aasta, mil ekspordiks läks 31 tonni (umbes 1 000 000) vähki. Alates eelmise sajandi algusest hakkasid vähivarud järjest vähenema – põhjuseks eelkõige vähikatk, mis mitme lainena hävitas vähid enamuses veekogudest. Vähikatku peamiseks levitajaks on olnud inimene, seda kas nakatunud vähkide või haigustekitajaga saastunud püüniste ja vee ümberpaigutamise teel. Vähivarudele on kahjustavalt mõjunud ka mitmed teised põhjused: reostus, melioratsioon, vähist toituvate loomade (näiteks võõrliik mink) kõrge arvukus, röövpüük jne. Viimasel viiel aastal on harrastusliku püügi korras välja püütud alla 10 000 isendi. Röövpüük,  mida stimuleerib vähkide ebaseaduslik kokkuost, võib olla mahult suurem.

Vähikasvatus on Eestis uus tegevusala. Esimese toodanguna müüs samasuviseid vähipoegi asustusmaterjaliks Kalatalu Härjanurmes 1996. aastal. Eestis on kümmekond vähikasvandust, kus vähemalt osa rajatistest valmis ja ka vähid kasvamas. 2005-2007 on toodangut müünud 3-6 kasvandust, seejuures on müüdud mitmes suuruses (vanuses) asustusvähke ja ka kaubavähke. Asustusmaterjali ostjaks on olnud valdavalt Eesti riik. Kaubavähki on müüdud Soome ja ka kodumaisel turul. Huvi vähikasvatuse vastu on Eestis aasta-aastalt tõusnud. Vähikasvanduste rajamise hoogustumisele on oluliselt kaasa aidanud EL toetusfondid.

Iseloomustus

Vähikasvatuse liigitus intensiivsuse põhjal

  • Ekstensiivset kasvatust iseloomustavad suured pinnasetiigid, hõre asustus, madal toodang põhjapinna ühiku kohta ja  see, et tiike ei tühjendata.
  • Poolintensiivses kasvatuses on tiigid väiksemad, tavaliselt alla 0,2 ha, tiike tühjendatakse sorteerimise ja toodangu kättesaamise jaoks, vähke söödetakse, toodang on 2-10 tk/m2. See on vähikasvatuse levinum vorm ja  tema kohta käib ka edasine info.
  • Intensiivne  kasvatus, kus tootmine toimub hoones paiknevates basseinides, kõrge asustustiheduse juures ja vee korduvkasutusega, on jõevähi puhul vähe levinud. Jõevähki pole seni õnnestunud intensiivselt toota kaubavähiks, asustusmaterjali osas on tulemused paremad.

Vähitiigi saab rajada pinnasesse süvendi kaevamise, tammide ehitamise või veekogu paisutamise teel.  Halbades, pudedates pinnaseoludes kasutatakse tiikide põhja vettpidavuse ja erosioonikindluse tagamiseks geomembraane. Tiigi kuju võib olla piklik ümar või ebakorrapärane. Levinumad on pikliku kujuga tiigid, mida on parem hooldada. Pikliku tiigi põhja ristlõige on V või W kujuline. Tähtis on kindlustada võimalikult suur põhja pindala, mida annavad juurde saared ja varieeruv põhjareljeef.

Vähitiigid ei pea olema sügavad. Kui tiigis hoitakse vähke üle talve, tuleb arvestada jäätumisega, kuid piisav sügavus on 1,5-2 m. Talveks tühjendatavate vähipoegade tiikide sügavus on tihti alla 0,5 m, et vesi saaks suvel hästi soojeneda.

Äärmiselt oluline on varjevõimaluste olemasolu. Varjete loomise võimalusi on mitmeid, tuleb lähtuda vähkide suurusest. Väikestele vähkidele sobivad killustik ja kärgtellised, suurematele kivipuisted, katusekivid, drenaažitorud. Täiskasvanud vähkidele on vaja vähemalt 3 urgu isendi kohta. Lisaks pinnasetiikidele kasutatakse ka basseine, mis on valmistatud betoonist, klaasplastikust, puidust (kaetud kilega). Basseine kasutatakse enamasti samasuviste vähkide kasvatamiseks. Ka siin on vajalik varjepaikade olemasolu.

Toodang

Toodangu saab jagada kolme gruppi:

  • kaubavähk müügiks,
  • vähiturismi teenus (kaubavähile lisaväärtuse andmine);
  • asustusmaterjali müük looduslikesse veekogudesse või teistele kasvandustele.

Üks kasvandus võib olla orienteeritud ühele toodangugrupile või toota neid kombineeritult.

Kaubavähki saab turustada eeskätt Soomes ja Rootsis, aga ka Eestis. Soome kokkuostjate poolt pakutav hind on suurusest sõltuvalt ligikaudu 3 eurot tükk. Arvestades vähi tarbimise traditsioonide kadumist Eestis ja vähi kõrget hinda ei ole meie siseturu maht praegu kuigi suur. Enam hinnatud on elus vähk või ka keedetud ja jahutatud vähk. Jahutatud vähi müümine tuleb eeskätt päevakorda nende riikide puhul, kuhu elusate vähkide sissevedu on keelatud (Rootsi). Vähem hinnatud on keedetud ja külmutatud vähk.

Vähiturismi arendamisel saab samuti orienteeruda nii sise- kui välisturule. Võrreldes vikerforelli õngitsemisturismiga ei ole vähiturism Eestis veel kuigi arenenud, kuid perspektiivi võiks sellel olla.

Asustusmaterjali tootmise oluliseks väljundiks, lisaks majanduslikule kasule, on loodusliku mitmekesisuse ning veekogude ökoloogilise seisundi säilitamine ja parandamine. Asustusmaterjali puhul tasub praegu eelkõige arvestada vaid siseturuga, kus peamiseks ostajaks on riik ning maht on küllalt piiratud. Aastatel 2005-2007 on Eesti riigi tellimisel asustatud meie veekogudesse 13 000 ühesuvist ja 25 000 kahesuvist või vanemat vähki. Asustusmaterjali hind on olnud olenevalt vanuserühmast ja suurusest 0,4-1,3 eurot tükk. Riikidesse, kus elusa vähi kaubanduse osas piirangud puuduvad, saaks eksportida ka asustusmaterjali, kuid vastavad turu-uuringud puuduvad.

Veetarve ja -kvaliteet

Läbivoolava vee vajadus on vähene. Soome vähikasvatajate hinnangul on see  5 l minutis 1000 vähi kohta, Eesti praktika näitab poole suuremat veevahetuse vajadust. Veevõtuks tuleb eelistada kaevu või allikat, jõest või järvest vee võtmine on seotud haiguste ja reostuse ohuga. Väikeseid vähikoguseid saab kasvatada ka täiesti ilma läbivooluta veekogudes.

Peamised vähikasvatuseks vajalikud vee kvaliteedi näitajad: temperatuur – optimaalne kasvuks 15-25oC; pH – optimaalne 7-8; hapnik – talvel min 2 mg/l, suvel 5 mg/l; kaltsium – min 5 mg/l, optimaalne 50 mg/l. Ohtlikud on mürgid (eriti putukamürgid) ja raskemetallid. Vee kvaliteedi parandamiseks kasutatakse aereerimist, filtreerimist, lupjamist.

Tootmistsükkel

Paljundamiseks on vajalik suguvähkide kari. Suremuse kompenseerimiseks ja inbriidingu vältimiseks tuleb seda pidevalt uuendada. Lisaks ei ole mõtet suuri (vanu) vähke, eriti isaseid, kes on agressiivsed, suguloomadena säilitada. Suguvähkideks on soovitav valida aastakäigu kõige suuremad isendid. Soovitav sugupoolte vahekord on  3 emast 1 isase kohta.

Suguvähke peetakse tavaliselt suguvähi tiikides, kus toimub ka paaritumine, emase poolt marja kudemine ning marja areng kuni kevadeni. Enne vastsete koorumist võetakse marjaga emasvähid tiikidest ning paigutatakse maimutiikidesse (basseinidesse). Pärast marja koorumist ja poegade laka alt lahkumist viiakse emasvähid tagasi suguvähi tiiki. Võib ka lasta vähkidel paarituda spetsiaalsetes paaritumistiikides või -basseinides (peamiselt sisetingimustes), kust peale paaritumist isased eemaldatakse. Marjaga emaseid hoitakse seal kuni vastsete koorumiseni.

Vee kunstliku soojendamisega saab kiirendada marja arengut ning jõuda varasema vastsete koorumiseni. Marja hautamine inkubaatoris emasvähist eraldatuna on võimalik, kuid Eestis ei ole see veel ennast praktikas õigustanud.

Vähkide kasvatamine esimesel elusuvel: vähkide tihedus basseinis võib olla 50-100 tk/m2. Ühelt emasvähilt saab 50-100 vähipoega, seega tuleb panna marjaga emasvähke tiiki 1-2 tk/m2. Esimesel elusuvel toituvad vähid algul peamiselt loomsest ja taimsest planktonist. Planktoni tekkeks on vajalik basseinide või tiikide varasem täitmine veega. Kasutatakse ka väetamist.

Sõltuvalt vähipoegade kasvust, veetemperatuurist ja tiigi enda toidutoodangust antakse suve lõpul ka lisasööta. Alustatakse väikeste kogustega, välditakse ülesöötmist  – sööta ei tohi järgi jääda, muidu tekib vee kvaliteedi vähenemise oht. Poegade lisasöötmiseks võib segada peenestatuna keedetud juurvilja ja kala veiste või kana jõusöödaga.

Poegade kättesaamiseks tuleb tiik veest tühjendada. Tiigid (basseinid) tühjendatakse kasvuperioodi lõpul –  septembris-oktoobris. Vähid kogunevad tiigi põhja ja lõpuks väljalasketoru kaudu võrgust kasti. Talvitumiseks pannakse samasuvised vähid sisebasseinidesse või talvitustiikidesse või teise järgu kasvutiikidesse. Marjaga emasvähke võib pidada kasvutiigis puurides, lasta vastsetel kooruda ja eemaldada emasvähid pärast poegade lahkumist laka alt.  Sellisel juhul puudub kontroll samasuviste väljatuleku arvestuse üle. Kuid ära jääb tiikide tühjendamine ja vähid kasvavad kaubavähi suuruseks samas tiigis.

Vähkide kasvatamine alates teisest elusuvest: vähkide tihedus tiigis on 25-30 tk/m2. Lõpptihedus ehk kaubavähi toodang on 2-10 tk/m2. Liiga suure tiheduse puhul peab harvendama. Harvendamist tehakse püügi abil ja saak müüakse asustusmaterjaliks. Ühes tiigis on soovitav pidada vaid ainult ühte aastakäiku ja hiljem ka erinevaid sugupooli eraldi. Vajalik on söötmine. Söötmisrežiim sõltub vee temperatuurist, vähkide tihedusest ja tiigi enda toidutoodangust. Õige söötmisnorm leitakse sööda kasutamisel, alustades väiksematest kogustest. Söödaks kõlbab prügikala, juurvili (kartul, porgand), teravili, hernes. Viimasel ajal on Eesti vähikasvatajad järjest rohkem hakanud kasutama Taanist imporditud vähisööta. Kaubavähi (10-11 cm) kasvatamiseks kulub 4-5 aastat.

Väljapüük tiikidest

See on vajalik vähkide ümberpaigutamiseks, harvendamiseks, kontrolliks, toodangu kättesaamiseks. Kõigi vähkide või suure koguse kättesaamiseks lastakse tiik tühjaks. Vähid korjatakse tiigi väljavoolus olevast kogumiskastist või tiigi põhjalt, seejuures ka varjepaikadest, kust kõik vähid ei pruugi vee alanedes väljuda. Mõrdadega (ka nattadega) püütakse, kui ei ole vaja suurt kogust kiiresti kätte saada või kui tiigi tühjendamine ei ole võimalik (ekstensiivne kasvatus). Mõrrad ei püüa alla 6 cm pikkuseid isendeid, ka 6-8 cm pikkuseid tuleb mõrda vaid väikesel arvul. Ka väheliikuvad marjaga emased ei tule tavaliselt mõrda.

Kokkuvõtlikult

  • Tegevuse tüüp: sobib lisatootmiseks turismitaludele. Tegu on Eestis küllaltki uue ja alternatiivse tootmissuunaga.
  • Maht: vähki on võimalik asustada kõigisse sobivatesse veekogudesse eeldusel, et need on katkuvabad, kuid soovitav on pidada selleks kohandatud veekogudes.
  • Turg: eelkõige kohalik turg, kalaturismiga tegelevad ja toitlustusettevõtted.
  • Vajalikud baasoskused ja -teadmised: vähikasvatus- ja veekogudealased põhiteadmised, mida saab asustusmaterjali müüjalt ning vastava eriala konsulendilt. Tehnoloogia on suhteliselt lihtne ja omandatav kõigile asjahuvilistele.
  • Tootmiskulud: Vähitiikide kompleksi rajamine on kulukas; kulutusi ja investeeringumahtusid on võimalik oluliselt vähendada olemasolevaid veekogusid ära kasutades ja ümber korraldades.
  • Kasum: hea vähijärv annab kasumit rohkem kui hea kalajärv. Kombineerides asustus- ja kaubavähi kasvatamist saab rajatud vähikasvandusest kasumit suhteliselt varakult. Normaalne tasuvusperiood on sel juhul 4 aastat; olemasolevate veekogude kasutamisel muutub see lühemaks.
  • Riskid: Suureks ohuks on kasvanduse nakatumine vähikatkuga.
  • Võimalik kombineerida järgmiste alternatiivsete tootmissuundadega: maaturism; kalaturism; mahepõllumajandus.
  • Soovitused: enne suuremahulise vähikasvatuse rajamist tuleks läbi kaaluda võimalikud riskid, katsetada tegevust väiksemas mahus ja kindlasti osta asustusmaterjal sisse kutselisest vähikasvandusest.

Kasutatud infomaterjalid

  • Järvekülg, A. 1958. Jõevähk Eestis. Bioloogia ja töönduslik tähtsus. Tartu. 186 lk.
  • Järvenpää, T., Tulonen, J., Erkamo, E., Savolainen, R., Setälä, J. 1996. Ravunviljely. Menetelmät ja kannatavuus. Riistan- ja kalantutkimus. Helsinki, 111 s.
  • Mannonen, A., Paaver, T. Vähk ja vähikasvatus. Vähikasvatuse seminari, Jäneda, 15.-16. märts 2001, õppematerjal, 2001, 55 lk.
  • Tootsman, V., Maripuu, R., Sepp, T., Kikas, A. Paaver, T., Abiks vähikasvatajale. Põllumajandusministeerium, 2005, 88 lk.
  • Tuusti, J. 1992. Jõevähk kodutiigis. Maakodu, 9.
  • EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi  kalakasvatuse osakond
  • Eesti Vähikasvatajate Tulundusühistu

Kalakasvatusega seotud turismi haru – kalakasvandustes kasvatatud kalade õngitsemine  väikestest tiikidest. Koos püügiga pakutakse  teenindust – püütud kala valmistamist toiduks ja muud toitlustamist k.a. alkoholi müük, ööbimist. Paljudes maades peetakse kalaturismi all silmas vaid kalapüüki looduslikest veekogudest  kogenud juhendaja abil ja renditud paadist ning püügivahenditega.

Järgnevalt käsitleme aga ainult kasvatatud kala püüki tiikidest. Paljudel kalapüügi huvilistel pole aega ega võimalust võtta ette kaugeid, aeganõudvaid sõite looduslikele kalastuskohtadele. Pealegi nõuab kalapüük asjatundlikku püügivahendite kasutamist ja kala kättesaamine pole alati kindel.  Kasvatatud kalaga asustatud tiikidest ja basseinidest suudab aga isegi laps püüda suure kala. Kalaturism on lisatootmisvõimalus maaettevõtetele aga ka sobiv kõrvaltegevus kalakasvandustele. Teda saab arendada kogu Eestis, eriti sobiv on ta aktiivse turismi piirkondades paiknevatele turismitaludele ja majutusettevõtetele.

Kalade õngitsemisega  tiikidest, kuhu on lastud kalakasvandustes toodetud kalad on Eestis tegeletud alates 1990ndatest aastatest, mil Harjumaal loodi Kotka forellimajandi baasil esimene kalapüügikoht. Idee leidis kiiresti järgijaid ning 1998. aastal loodi mittetulundusühing Eesti Kalaturism. Sellel oli oluline osa  kasvatatud kalade õngitsemise teenuse propageerimisel Eestis ning tegevust alustavate õngitsemistiikide varustamisel kasvatatud kalaga. Eestis on umbes 100 suuremat või väiksemat kala tiigist õngitsemise teenust pakkuvat ettevõtet. Osale neist on see põhitegevus, enamusele aga maaturismi või toitlustusteenuse lisategevus. Aastal 2007 ilmnes juba turu küllastuse märke. Näib, et uudsuse komponent tarbija jaoks hakkab kaduma. Samuti on kala hinnad tõusnud küllalt kõrgele. Siiski on Eestis piirkondi, kus seda teenust ei pakuta piisavalt ja kvaliteedi tõstmise ning toodete mitmekesistamise abil saab turgu laiendada.

Iseloomustus

Kalaturism võib olla orienteeritud läbisõitvale, kiiret teenust eeldavale turistile või  ühe piduõhtu korraldavale seltskonnale aga ka pakub võimalust rikastada traditsioonilist maaturismi täiendava sisuka ajaveetmise võimalusega. Külalistele pakutakse võimalus kala püüda tiigist nii, et  saagis võib kindel olla ja püütud  kala  kohapeal ise grillida, suitsutada või küpsetada või lasta see endale serveerida.

Kalaturismiteenuse pakkuja esimeseks edu eelduseks on kalakasvatuseks sobiva veekogu olemasolu. Lisaks on vaja täpseid andmeid vee koguse ja kvaliteedi (läbivoolu olemasolu, vee keemiline koostis) kohta ja oskust neid hinnata. Kasuks tuleb ka esmane väljaõpe kalakasvatuse põhialuste osas. Kui püügiteenusega kaasneb kala käitlemine ja klientide  toitlustamine on vaja järgida neid valdkondi reguleerivaid seadusi ja muretseda vastavad load.

Kalaturismi alustamiseks on kaks võimalust:

  • olemasolevate veekogude, eeskätt tegutseva kalakasvanduse forelli- või karpkalatiikide, mida parajasti tootmiseks ei kasutata tarvitusele võtt;
  • uute veekogude rajamine sobivasse kohta. Väikese kalaturismitiigi ehitamine on odavam kui tervikliku kutselise kalakasvanduse ehitamine, sest tiigid võivad olla kaevatud pinnasesse, looduslikust materjalist põhja ja nõlvadega, tiigipind on väike, lihtsamad on ka kommunikatsioonid – torustikud ja regulaatorid. Minimaalne kulu 0,5 ha suuruse õngetiigi rajamisel on 6391 eurot.

Lisaks on kalaturismi käivitamiseks vaja järgmisi vahendeid:

  • kalapüügiinventar (õnged, paadid, kala hoidmise sumbad);
  • kalatöötlemisvahendid (kaal, noad, suitsu- ja grillahi);
  • puhkepaigad (katusealused, lõkkeplatsid, kaminaruumid, õdusad isteplatsid, toad);
  • kalakasvandusest sisse ostetud kalad;
  • kalasööt (kuna ei taotleta kala kiiret juurdekasvu, on söödakulu väike: 1/10 söödanormist ehk 200 kg kuus 1 tonni forelli kohta);
  • parkla, viidad, reklaam.

Kulud

Kalaturismiettevõtte loomisel tuleb arvestada kulusid tiikide ehitamisele või kohandamisele, olme- ja puhkeruumide sisustamisele, tervisekaitse nõuetele vastavate kalatöötlemis-võimaluste loomisele, asustusmaterjali ostmisele, reklaamile. Väiksema tiigi majandamise ja kalapüügihuviliste teenindamisega tuleb keskmine pereettevõte toime ilma väljastpoolt tööjõudu palkamata.

Kulud sõltuvad kalaliigist, näiteks forelli ja karpkala pidamise kulud on erinevad Kalaliigi valik sõltub keskkonnatingimustest ja vee kvaliteedist (temperatuur, hapnikusisaldus, vee “õitsemine”). Asustusmaterjali hind oleneb kalaliigist. Harilikult pakutakse Eestis 1-3 kg kaaluva vikerforelli õngitsemist.

Järgnevalt esitatakse näitlik kalaturismi kulude-tulude skemaatiline struktuur. Arvutused on näitlikud, äriplaan tuleb ettevõtjal koostada konkreetsetest hindadest lähtudes (Hinnad aastast 2014).

  • Asustuskala: 1 tonn  suurt, 2 kg  kaaluvat vikerforelli,  hind 5,4 €/kg, kokku 5400 eurot
  • Sööt: 200 kg 1 tonni forelli pidamise jaoks püügiperioodil, sööda hind 1,3 €/kg, kokku 260 eurot
  • Teenuse osutamisega seotud kulud: 1 tonni forelli kohta 0,6 €/kg   kokku 600 eurot
  • Kulud kokku:  6260 eurot
  • Tulud: 1 t forelli väljamüügi hind 11,8 €/kg  11800 eurot

Tegevusvõimalused

Algne huvi selle kalapüügivõimaluse vastu  oli väga suur ja teenust pakkuvate ettevõtete arv on kiiresti kasvanud lähenedes 2007 100le. Teenuse kvaliteedi tõstmise ja tutvustamise osas on aga veel palju ära teha. Turustamisvõimalused arenevad sõltuvad muude turismiteenuste pakkumise  ja turistide arvu muutumisest Eestis. Vajalik on teenuse aktiivsem pakkumine, üheks võimaluseks on näiteks kalaturismi lülitamine turismifirmade puhkusepakettide koosseisu.

Kokkuvõtlikult

  • Tegevuse tüüp: traditsioonilise kalapüügi korraldatud vorm, seega uue ja vana kombinatsioon. Lisatootmisvõimalus väiketaludele ja ettevõtetele maapiirkondades. Sobib kõrvaltegevuseks forellimajanditele.
  • Maht: sobib arendamiseks kogu Eestis, eriti sobiv kõrvaltegevusena (vaba aja sisustamine) turismitaludele ja majutusettevõtetele.
  • Turg: turul küllalt uus tegevusala, kuid siiski kiiresti populaarsust kogunud. Võttes arvesse asjaolu, et suurem osa turiste soovib veeta oma aega kvaliteetselt, s.t. sisustatult, võib turuprognoose lugeda küllalt heaks.Konkurentsi välismaalt pole karta, kuna eluskala Eestisse sisse vedada ei saa.
  • Vajalikud baasoskused: teadmised kalakasvatuse põhialustest ja oskus neid rakendada.
  • Tootmiskulud: Sobiva veekogu olemasolul ja õigete kalaliikide valikul küllalt väikesed: kulud piirduvad püügimaterjali sisseostu ja transportimisega.
  • Kasum: orienteeruv puhaskasum sõltub valitud kalaliigist; jääb vahemikku 25-80%.
  • Riskid: turismi vähenemine ja ostujõu langus; ebaõnnestumised kalaveol; kalahaigused; veekeskkonna vähene tundmine ja arvestamine.
  • Võimalik kombineerida järgmiste alternatiivsete tootmissuundadega: maaturism; forelli- ja karpkalakasvatus.
  • Soovitused: kulutuste minimeerimiseks ja vigade vältimiseks tuleks enne kalaturismi kasuks (olgu siis põhi- või kõrvaltegevusena) otsustamist pöörduda asjatundjate poole, kes oskavad lähtuvalt olemasolevatest (või loodavatest) ressurssidest välja pakkuda sobivad kalaliigid. Algaja võiks alustada minimaalsete vahenditega (0,5 ha suurune õngetiik) ning oskuste arenedes ja sobivuses veendumisel tegevust laiendada. Eestis ühendab kalaturismiga tegelejaid ning varustab ühtlasi vajaliku oskusteabega MTÜ Eesti Kalaturism.

Vaata veel: Kalaturism Eestis. Tähti Tobreluts, magistritöö 2016