Kapsast üldiselt

Kapsas on pärit Brassicaceae (ristõieliste) perekonnast, kuhu kuulub palju erinevaid kapsalisi, millest tuntumad on

  • punane ja valge peakapsas,
  • spargelkapsas ehk brokoli,
  • rooskapsas ehk Brüsseli kapsas,
  • lillkapsas,
  • lehtkapsas,
  • kähar peakapsas ehk Savoy kapsas jt.

Kaasaegne kapsas arenes välja metsikust kapsaliigist, mille tõid Aasiast Euroopasse väidetavasti keldid umbes 600 aastat e.m.a. Kapsataim kohanes kiiresti jahedama kliimaga ning muutus levinud toiduaineks kogu Põhja-Euroopas. Ameerika Ühendriikidesse viisid selle varased saksa asunikud, kes kasutasid ka hapendatud kapsast.

Kõigis kapsaliikides on suhteliselt palju vett, 90% või rohkemgi. Suuri erinevusi ei ole ka valkude, rasvade ja süsivesikute sisalduses. Tänu süsivesikute vähesele sisaldusele annavad kapsalised vähe energiat. Osaliselt on madala kalorsuse põhjuseks asjaolu, et neis sisalduvatest süsivesikutest peaaegu poole moodustavad seedimatud kiudained. 100 grammi valget peakapsast annab keskmiselt 28kcal, sisaldab 1,1g valku, 0,2g rasva, 5,4g süsivesikuid, 2g kiudaineid ja 0g kolesterooli.

Kapsast on peetud raviomadustega taimeks juba iidsetest aegadest saati. Kapsas leidub rohkesti vitamiine ja mineraale, kusjuures hilised kapsasordid on vitamiinide poolest rikkamad kui varajane kapsas. Kõik kapsalised on väga head C-vitamiini ja foolhappe, kaltsiumi (eriti lehtkapsas ja brokoli), väävli ja kroomi allikad. Lillkapsas ja brokoli sisaldavad ka boori, boorivaeses pinnases nad hästi ei kasva.
Värvilised kapsad sisaldavad ka tervistavate omadustega taimepigmente (luteiin, beeta-karoteen jt karotenoidid).

Kapsalistes rikkalikult leiduvad glükosinolaadid on väävlit sisaldavad ühendid, millest on tingitud ka peakapsa, lillkapsa ja brokoli kibedapoolne maitse.

Punane peakapsas

Punane peakapsas (Brassica oleracea L. var. capitata f. rubra) sarnaneb väliskujult ja bioloogilistelt iseärasustelt valge peakapsaga. Kõrge antotsüaanisisalduse tõttu on selle taime kõik maapealsed organid punakas- kuni sinivioletsed. Punase peakapsa pead on väga tihedad ega lõhene kasvamisel. Pikemakasvuajaga sorte saab hõlpsasti üle talve kasvatada.

Mullaviljakuse suhtes on punane valgest peakapsast nõudlikum. Ta kasvab hästi ainult raskema lõimisega, huumus- ja toitaineterikastel muldadel. Vajab küllaldaselt niiskust.

Punane peakapsas koristatakse vastavalt sordivalmimisajale. Hilist, säilitamisele määratud kapsast võib põllul hoida kuni tugevate öökülmade saabumiseni.

Kähar peakapsas

Kähar peakapsas e. savoia kapsas (Brassica oleracea L. var. sabauda) erineb peakapsast oma kähardunud lehtede poolest. Lehtede käharus on tingitud sellest, et peente lehesoonte vahel olev lehepind kasvab märksa kiiremini kui sooned ning võlvub ülespoole. Seetõttu on lehed ühtlaselt peenekublalised. Kähardunud on ka pead moodustuvad lehed. Välimised lehed on rohelised või rohekashallid, seesmised aga valkjaskollased.

Kähar peakapsas on märksa vähem saagikas kui valge peakapsas. Pead on väikesed ja kohevad. Kuid kähar peakapsas on õrnakoeline ja heamaitsega.

Mullastiku suhtes ei ole kähar peakapsas kuigi nõudlik, kasvab igal mulla kus on piisavalt niiskust ja toitaineid. Agrotehnika on põhiliselt sama mis valgel peakapsal. Sügisel talub kähar peakapsas lühiajaliselt -8o C. koristamisega ei tarvitse kiirustada. Saagikus 25…40 t/ha.

Agrotehnika

Külvikord

Peakapsas on suure toitainetevajadusega kultuur ning seetõttu tuleks kapsad paigutada sõnnikut saavale väljale või kasvatada kohe pärast liblikõielisi. Intervall kapsa ja ka teiste ristõielistega peakskülvikorras olema 5 aastat hoidmaks ära kahjurite ja haiguste levikut. Eelviljadeks sobivad peaaegu kõik kultuurid, välja arvatud ristõielised.

Kasvukoht

Häid saake saadakse hea veemahtuvusega sügava künnikihiga parasniisketel ja huumusrikastel kergetel kuni keskmistel liivsavimuldadel, kuid kapsas kasvab
ka mineraal- ja turvasmuldadel, kus jätkub toitaineid ja niiskust. Varajasele kapsale on sobivamad kiiresti soojenevad kerged liivsavimullad.

Muld peab olema neutraalne kuni nõrgalt leeliseline (pH 6,0–7,5). Happelistel muldadel haigestub kapsas kergesti kapsanuutrisse. Happelisi muldi võiks sügisel lubjata. 

Väetamine

Peakapsas on toitainete suhtes nõudlik ja hea väetiste kasutaja. Kapsale võiks anda sõnnikut 40–60 t/ha. Sõnnik antakse sügisel mullaharimise alla. Varajase kapsa puhul tuleks eelistada komposte või käärinud sõnnikut. Sõnniku puudusel saab edukalt kasutada kaubalisi väetisi. 

Mullaharimine

Küntakse sügisel võimalikult hilja, et vähendada toitainete leostumist. Kui raskema lõimisega muld on talvel liigselt tihenenud võib osutuda vajalikuks
kevadine korduskünd või sügavkobestus. Künda tuleks 25–30 cm sügavuselt. Kevadel tasandatakse mullapind libisti ja kultivaatoriga. Olenevalt istutusajast tehakse seda 1–2 korda.

Istikute ettekasvatamine

Varajase kapsa seeme külvatakse 50–60 päeva enne istutamist, s.o märtsi I või II dekaadil külvikastidesse või kassettidesse. Hiline peakapsas külvatakse aprilli I või II dekaadil. Keskvalmivad sordid külvatakse aprilli II või III dekaadil.

Peakapsas tärkab 6–8 päeva pärast külvi. Kasvusubstraadiks võib kasutada komposti ja mulla segu või eelnevalt neutraliseeritud ja väetatud turvast.

Taimi võib ette kasvatada kasvuhoones peenras, istikukastides või kassettides. Kassetitaimed juurduvad põllule istutades paremini ja alustavad kasvu kiiremini.
Seemnete idanemisel peaks temperatuur olema +18…+20°C. Tõusmete ilmumisel alandatakse temperatuuri 5–6 päevaks +6…+10°C, et vältida tõusmete venimist.

Hiljem, taimede kasvu ajal, tuleks temperatuur päikeselisel päeval hoida +14…+18°C, pilves ilmaga +12…+16°C ja öösel +6…+10°C.

Allikas: Mahepõllumajanduslik köögiviljakasvatus, 2010

Hooldamine

Kasvukohale istutamine

Varajane kapsas istutatakse 6–7 pärislehefaasis. Keskvalmiv ja hiline kapsas istutatakse 4–5 pärislehefaasis. Istikud ei tohi olla välja veninud.

Enne avamaale istutamist tuleb taimi karastada, harjutades neid välistemperatuuriga. Istutamisel tuleks taimi kasta. Pärast avamaale istutamist võib põllule
laotada katteloori, mis võimaldab 2 nädalat varasemat saaki, samuti kaitseb see enamiku kahjurite leviku eest. Varajane kapsas istutatakse aprilli lõpus – mai algul, hilised sordid mai keskel. Keskvalmiva kapsa sorte võib istutada olenevalt planeeritavast saagikoristusajast kuni juuni esimese nädalani.

Sõltuvalt vaheltharimismasinatest on peakapsa reavahe 55–70 cm. Taimede vahe reas sõltub sordist ja kasvatamise eesmärgist: värskena müügiks istutatakse
kapsas tihedamalt (35–50 cm), et saada väiksemaid kapsapäid. Hapenduskapsa taimede vahe võib olla suurem (55–60 cm).

Kasvuaegne hooldus, umbrohutõrje 

Pärast istutust alustatakse reavahedes umbrohtude hävitamise ja mulla kobestamisega. Kapsas surub ise umbrohte hästi alla, kuid kasvuperioodi alguses, kui
taimed on veel väikesed, on umbrohutõrje vajalik.

Soovitatav on reavahesid harida 3–4 korda. Enne lehtede tugeva kasvu algust taimi mullatakse. Väga hästi on võimalik umbrohtusid taimereal hävitada sõrmäketega (nn KRESS-äke). Et vähendada käsitsi rohimist ja kõplamist, on otstarbekas kasutada vaheltharijaid, mille tööorganeid on võimalik külgsuunas liigutada ja seega harida taimereale lähemalt.

Kasvuaegselt tuleks taime väetada kas virtsalahuse, taimevirtsa või kaubaliste väetistega. Kapsas vajab sademetevaestel perioodidel kindlasti vihmutust. Korraga antakse hektari kohta 250–300 m3 vett.

Taimehaiguste ja -kahjurite tõrje

Kapsale mõjuvad laastavalt seenhaigused, kuid neid aitab hästi ära hoida külvikord, kus ristõieliste taimede kasvatamise vahe samal põllul on 4–5 aastat.

Olulisim kahjustaja haiguse näol on kapsanuuter, mille vältimiseks peab mulla reaktsioon olema neutraalne. Saadaval on ka kapsanuutrikindlaid valge
peakapsa sorte.
Kahjuritest on kasvuperioodi alguses ohtlikumad maakirbud ja kapsakärbes. 
Maakirbud augustavad lehti ja võivad noored taimed täielikult hävitada. Aitab kaste ajal taimedele puutuha riputamine. Multšimine kord nädalas vähendab tunduvalt nii maakirpude kui ka kapsakärbse kahjustusi.
Kapsakärbes muneb noorte taimede juurekaelale. Koorunud vaglad tungivad juurekaela sisse, kahjustatud taim muutub sinakaks ja närbub. Vaklade tungimist kapsajuurikasse saab takistada taimede ümber paberist kraede asetamise või ka ohtra orgaanilise multšiga (põhk või rohi 6–7 cm paksuse kihina).

Kuival ja soojal suvel kahjustavad kapsa tuhktäid, mille tagajärjel pidurdub taime areng ja rikutud saab saagi kvaliteet. Peade moodustamise ajal kahjustavad kapsakoi, suur ja väike kapsaliblikas ning kapsaöölane.

Katteloori või putukakaitsekanga varajane taimedele asetamine ja hoidmine kuni koristuseni aitab vältida nii maakirpe, kapsakärbest ja tuhktäid kui ka teisi
kahjureid.

Kasvuperioodi teisel poolel võivad tekkida probleemid liblikaliste rüüstega – kapsakoi, suur- ja väike kapsaliblika ja kapsaöölasega. Liblikate asustust aitab kahandada segaviljelus ning taimede pritsimine mitmesuguste taimsete tõmmistega. Tuhktäi, kapsakoi ja kapsaliblikate tõrjeks on edukalt kasutatav ka prepa
raat NeemAzal-T/S.

Koristamine ja säilitamine

Varajast peakapsast koristatakse vastavalt valmivusele vahetult enne müüki alates juuni keskpaigast. Keskvalmivad sordid koristatakse vastavalt sordi valmimisajale alates augustist.

Säilituskapsas koristatakse sügisel võimalikult hilja. Säilituskapsa koristusel tuleb vältida mehhaanilisi vigastusi ning vähendada peade kukkumiskõrgust ja ümberlaadimiste arvu. Hoidlasse paigutamisel jäetakse peade külge paar rohelist lehte. Hoiustatav kapsas peab olema taimehaigustest ja kahjuritest kahjustamata.

Talvel hoiustatakse suurtes kastides või konteinerites. Hoiuruumi sobiv temperatuur on 0… +1°C ja õhu niiskusesisaldus 95–98%.

Allikas: Mahepõllumajanduslik köögiviljakasvatus, 2010