Kapsa integreeritud taimekaite juhend, pdf. Koostas Liina Loorits, magister

Valge peakapsas (Brassica oleracea var. Capitata)

Külvikord

Eelviljadeks sobivad peaaegu kõik kultuurid, välja arvatud ristõielised. Väga heaks eelkultuuriks on heintaimed, kartul ja juurviljad. Nuutriohu tõttu ei tohi kapsast samal põllul kasvatada enne 4 aastat.

Kasutada tervet, eelistatavalt sordipuhast sertifitseeritud seemet, kuna haiguse ja kahjurite poolt asustatud paljundusmaterjal soodustab nende arvukuse kiiret suurenemist ning sellega ka saagikadude kujunemist. 

Mullaharimine

Mullastiku suhtes ei ole peakapsas nõudlik kultuur. Madalsoo ja lammimuldadel kasvanud kapsas säilib halvemini. Eelistab tuulele lahtist põldu, seal on kahjureid vähem. Happelisi muldi, kus pH alla 5,5 tuleb lubjata. Sügisel pärast eelviljade koristust põld künda.

Mulla ettevalmistamist kapsale tuleb alustada juba sügisel. Kui kapsast kasvatataks kaun- või teraviljade järel, tuleb võimalikult kohe pärast kultuuri koristamist kõrrepõld koorida. Põldheinasööt tuleb enne kündi randaaliga purustada. Maa tuleks künda hiljemalt septembris, võib ka varem. Et kapsa juurestik tungib sügavale, tuleb kapsamaa künda 25–30 cm sügavuselt. Sügisene sügav mullaharimine loob mullas paremad niiskustingimused ja seega ka parema väetiste kasutatavuse. Kui sügisel küntud raskema lõimisega muld on talve jooksul liigselt tihenenud või on seda põhjustanud tallamine raskete masinatega, võib enne kapsa istutamist osutuda vajalikuks korduskünd. Kohe künni järel haritakse muld peeneks ja tasaseks.

Harimisvõtted peavad säästma põllu niiskusvarusid, et istikud kindlalt kasvama läheksid või seemned ühtlaselt ja kiirelt tärkaksid. Kevadel tasandada  mullapind libisti ja kultivaatoriga. Kasvuaegselt on vaja mulda kobestada, umbrohtusid hävitada ja taimi kasta. Kapsa külvamisel otse kasvukohale tuleb mullaharimise kvaliteedile esitada suuremaid nõudeid kui kasvatamisel istikutest.

Istikute ettekasvatamine ja istutamine 

Varajase kapsa seeme külvatakse 50–60 päeva ennem istutamist, märtsi I–II dekaadil külvikastidesse või kassettidesse. Hiline peakapsas külvatakse aprilli I–II dekaadil. Keskvalmivad sordid külvatakse aprilli II–III dekaadil. Kastidesse külvi korral arvestatakse varase peakapsa puhul 15–20 g seemet ja hilise ning keskvalmiva kapsa puhul 4–5 g seemet/m2. Seeme kaetakse 0,5 cm paksuse liiva kihiga. Peakapsas tärkab 6–8 päeva pärast. Taimi võib ette kasvatada kasvuhoones peenras, istikukastides või kassettides. Kassetitaimed juurduvad põllule istutades paremini ja alustavad kasvu kiiremini. Substraadiks kasutatakse eelnevalt lubjatud ja väetatud kasvuturvast.

Idanemise temperatuur on 18–20 °C. Tõusmete ilmumisel alandatakse temperatuuri 5–6 päevaks 6–10 °C, et vältida tõusmete venimist. Temperatuur päikeselisel päeval 14–18 °C, pilves ilmaga 12–16 °C ja öösel 6–10 °C. Istikuid kastetakse mõõdukalt ja harva. Soovitav kasta enne lõunat, et taimelehed ööseks kuivaksid. Nädalapäevad enne istikute põllule viimist hakatakse neid harjutama välistingimustega. Mulla niiskust vähendatakse. Kapsaistikud tõstetakse välisõhu kätte paariks tunniks päeval. 

Varajase kapsa istikul peab olema 6–7 pärislehte ja juurtega läbi kasvanud mulla pall. Keskvalmiva ja hilise kapsa puhul on nõutav 4–5 pärislehte. Istikud ei tohi olla välja veninud. Kapsaistikud kasvatatakse ette kas kasvuhoonetes või taimelavades. Varajane kapsas istutatakse istutusmasinaga aprilli lõpus–mai algul, reavahega 60 cm ja taimede vahelise kaugusega 30–40 cm. Hektarile mahub 40000–55000 taime. Mai II–III dekaadil istutatakse hilise kapsa sordid ja kõige viimasena keskvalmiv kapsas.

Istutatakse reavahega 60 cm. Hektarile kulub 36–29 000 taime. Istutusmasina töösügavust tuleb pidevalt jälgida, et taimed ei satuks liiga sügavale ega jääks mulla pinnale. Kui istutamine jääb põuaperioodile on vajalik koheselt peale istutust käivitada niisutussüsteemid. Pärast avamaale istutamist võib põllule laotada katteloori, mis võimaldab 2 nädalat varasemat saaki, samuti kaitseb see enamiku kahjurite leviku eest.

Väetamine

Valge peakapsas on toitainete suhtes nõudlik kultuur ja ta on hea väetisekasutaja. Kasvu soodustavad nii orgaaniline kui mineraalväetised. Keskmise saagi saamiseks tuleb kapsale anda sõnnikut 40–60 t/ha. Sõnnik antakse sügisel mullaharimise alla. Varajasele kapsale ei ole kevadel värsket sõnnikut soovitav anda, sest selle mõju on pikaldane ja lühikese kasvuperioodi tõttu ei suuda varajane kapsas küllaldasel hulgal toitaineid omastada. Varajase kapsa puhul tuleks eelistada komposti ja kääritatud sõnnikut. Liiga tugeva lämmastikuga väetamine viib aga kaltsiumipuuduseni. 2/3 fosfori- ja kaaliumväetisest antakse kapsale sügisel künni alla. Ülejäänud 1/3 fosfori- ja kaaliumväetamisest ja lämmastikväetis viiakse mulda kevadise mullaharimise ajal või koos istutamisega.

Väetisnorm: 2–3 t/ha N, 0,3–0,4 t/ha P, 1,8–2,3 t/ha K ja 10 kg/h B, sõltub mulla väetustarbest. Maheviljeluses võib kasutada taimseid ja loomset päritolu maheväetisi ning nende segusid.

Kapsa integreeritud taimekaite juhend, pdf. Koostas Liina Loorits, magister

Lillkapsas ja spargelkapsas (B. oleracea var. botrytis ja B. oleracea var. italica)

Külvikord

Külvikorras võib lill- ja spargelkapsa paigutada valge peakapsaga ühele väljale. Eelviljadeks sobivad peaaegu kõik kultuurid, v.a. teised ristõielised. Kapsanuutri ohu tõttu ei tohi kapsaid samal põllul kasvatada enne 4 aastat. Lill- ja spargelkapsale ei sobi haljasväetiskultuurideks ristõielised kultuurid.

Mullastik

Eelistatud on sügava künnikihiga, huumusrikkad küllaldase niiskusega liivsavimullad. Muld peab olema neutraalne või nõrgalt aluseline pH 6,5–7,5. Happelisi muldi on soovitav lubjata. Kahjurite leviku vähendamiseks tuleks kasvukohana eelistada tuultele avatud põlde. Mõlemad kultuurid on nõudlikud temperatuuri ja niiskuse suhtes. Liigse kuivuse ja kõrge temperatuuri korral ei arene korralikku õisikut ja õiepungad avanevad liiga kiiresti, toimub nn ennakõidumine. Sama võib juhtuda ka pikemaajalise liigniiskuse ja madala temperatuuriga. Kasvuks sobivaimaks loetakse temperatuuri vahemikus 15–20 °C.

Istikute ettekasvatamine ja istutamine

Varajase saagi saamiseks külvatakse märtsi II dekaadil seemned kassettidesse või kastidesse. Et lill- ja spargelkapsa saagiperiood on lühike, siis tuleks turu vajaduste rahuldamiseks külvata mitu korda umbes kahenädalaste vahedega. Tõusmete ilmumiseni peaks temperatuur olema 18–20 °C. Tõusmete ilmumisel hoitakse taimi 15–20 päeva temperatuuril 18–20 °C, pärast seda 15–22 °C. Märtsis-aprillis külvatud taimedel kestab istikuperiood 40–55 päeva, mais-juunis külvatud taimedel aga 30–35 päeva. Enne välja istutamist taimi karastatakse, harjutades neid välistemperatuuriga.

Avamaale istutatakse taimed tavaliselt mais, sügisel koristatav kapsas istutatakse juulis. Korralikul kapsaistikul on arenenud 5–6 lehte. Istutustihedus on 40×50 kuni 50×50 cm. Taimed vajavad nii pärast istutamist kui ka kasvuaegselt hoolikat kastmist. Lill- ja spargelkapsas vajavad korraliku saagi moodustamiseks kuivemal perioodil kindlasti kastmist, muidu jäävad õisikud väikeseks ja kuumal suvel kibedaks.

Väetamine

Lill- ja spargelkapsas vajavad orgaanilise aine rikast mulda. Värsket sõnnikut ei soovitata anda, sest kasvuperiood on lühike ja nad ei suuda värske sõnniku toitaineid omastada. Samuti on täheldatud kapsakärbse suuremat kahjustust värsket sõnnikut saanud põllul. Soovitav on väetada maheviljeluses komposti, kõdusõnniku või kaubaliste maheväetistega, mis on kiirema toimega (karvajahugraanulid, AllGrow vms). Lill- ja spargelkapsas on tundlikud boori ja molübdeeni puuduse suhtes, mille tagajärjel võib õisikuvars seest lõheneda ning õisikud muutuvad mõruks.

Haigusilmingute vältimiseks tuleb taimi pritsida või kasta vastava mikroelemendi lahusega. Kasvuaegse pealtväetisena võib kasutada maheviljeluses näiteks karvajahu graanuleid või kasta virtsalahusega (1:10–1:12).

Punane peakapsas

Punane peakapsas (Brassica oleracea L. var. capitata f. rubra) sarnaneb väliskujult ja bioloogilistelt iseärasustelt valge peakapsaga. Kõrge antotsüaanisisalduse tõttu on selle taime kõik maapealsed organid punakas- kuni sinivioletsed. Punase peakapsa pead on väga tihedad ega lõhene kasvamisel. Pikemakasvuajaga sorte saab hõlpsasti üle talve kasvatada.

Mullaviljakuse suhtes on punane valgest peakapsast nõudlikum. Ta kasvab hästi ainult raskema lõimisega, huumus- ja toitaineterikastel muldadel. Vajab küllaldaselt niiskust.

Punane peakapsas koristatakse vastavalt sordivalmimisajale. Hilist, säilitamisele määratud kapsast võib põllul hoida kuni tugevate öökülmade saabumiseni.

Agrotehnika

Külvikord

Peakapsas on suure toitainetevajadusega kultuur ning seetõttu tuleks kapsad paigutada sõnnikut saavale väljale või kasvatada kohe pärast liblikõielisi. Intervall kapsa ja ka teiste ristõielistega peakskülvikorras olema 5 aastat hoidmaks ära kahjurite ja haiguste levikut. Eelviljadeks sobivad peaaegu kõik kultuurid, välja arvatud ristõielised.

Kasvukoht

Häid saake saadakse hea veemahtuvusega sügava künnikihiga parasniisketel ja huumusrikastel kergetel kuni keskmistel liivsavimuldadel, kuid kapsas kasvab
ka mineraal- ja turvasmuldadel, kus jätkub toitaineid ja niiskust. Varajasele kapsale on sobivamad kiiresti soojenevad kerged liivsavimullad.

Muld peab olema neutraalne kuni nõrgalt leeliseline (pH 6,0–7,5). Happelistel muldadel haigestub kapsas kergesti kapsanuutrisse. Happelisi muldi võiks sügisel lubjata. 

Väetamine

Peakapsas on toitainete suhtes nõudlik ja hea väetiste kasutaja. Kapsale võiks anda sõnnikut 40–60 t/ha. Sõnnik antakse sügisel mullaharimise alla. Varajase kapsa puhul tuleks eelistada komposte või käärinud sõnnikut. Sõnniku puudusel saab edukalt kasutada kaubalisi väetisi. 

Mullaharimine

Küntakse sügisel võimalikult hilja, et vähendada toitainete leostumist. Kui raskema lõimisega muld on talvel liigselt tihenenud võib osutuda vajalikuks
kevadine korduskünd või sügavkobestus. Künda tuleks 25–30 cm sügavuselt. Kevadel tasandatakse mullapind libisti ja kultivaatoriga. Olenevalt istutusajast tehakse seda 1–2 korda.

Istikute ettekasvatamine

Varajase kapsa seeme külvatakse 50–60 päeva enne istutamist, s.o märtsi I või II dekaadil külvikastidesse või kassettidesse. Hiline peakapsas külvatakse aprilli I või II dekaadil. Keskvalmivad sordid külvatakse aprilli II või III dekaadil.

Peakapsas tärkab 6–8 päeva pärast külvi. Kasvusubstraadiks võib kasutada komposti ja mulla segu või eelnevalt neutraliseeritud ja väetatud turvast.

Taimi võib ette kasvatada kasvuhoones peenras, istikukastides või kassettides. Kassetitaimed juurduvad põllule istutades paremini ja alustavad kasvu kiiremini.
Seemnete idanemisel peaks temperatuur olema +18…+20°C. Tõusmete ilmumisel alandatakse temperatuuri 5–6 päevaks +6…+10°C, et vältida tõusmete venimist.

Hiljem, taimede kasvu ajal, tuleks temperatuur päikeselisel päeval hoida +14…+18°C, pilves ilmaga +12…+16°C ja öösel +6…+10°C.

Allikas: Mahepõllumajanduslik köögiviljakasvatus, 2010

Hooldamine

Kasvukohale istutamine

Varajane kapsas istutatakse 6–7 pärislehefaasis. Keskvalmiv ja hiline kapsas istutatakse 4–5 pärislehefaasis. Istikud ei tohi olla välja veninud.

Enne avamaale istutamist tuleb taimi karastada, harjutades neid välistemperatuuriga. Istutamisel tuleks taimi kasta. Pärast avamaale istutamist võib põllule
laotada katteloori, mis võimaldab 2 nädalat varasemat saaki, samuti kaitseb see enamiku kahjurite leviku eest. Varajane kapsas istutatakse aprilli lõpus – mai algul, hilised sordid mai keskel. Keskvalmiva kapsa sorte võib istutada olenevalt planeeritavast saagikoristusajast kuni juuni esimese nädalani.

Sõltuvalt vaheltharimismasinatest on peakapsa reavahe 55–70 cm. Taimede vahe reas sõltub sordist ja kasvatamise eesmärgist: värskena müügiks istutatakse
kapsas tihedamalt (35–50 cm), et saada väiksemaid kapsapäid. Hapenduskapsa taimede vahe võib olla suurem (55–60 cm).

Kasvuaegne hooldus, umbrohutõrje 

Pärast istutust alustatakse reavahedes umbrohtude hävitamise ja mulla kobestamisega. Kapsas surub ise umbrohte hästi alla, kuid kasvuperioodi alguses, kui
taimed on veel väikesed, on umbrohutõrje vajalik.

Soovitatav on reavahesid harida 3–4 korda. Enne lehtede tugeva kasvu algust taimi mullatakse. Väga hästi on võimalik umbrohtusid taimereal hävitada sõrmäketega (nn KRESS-äke). Et vähendada käsitsi rohimist ja kõplamist, on otstarbekas kasutada vaheltharijaid, mille tööorganeid on võimalik külgsuunas liigutada ja seega harida taimereale lähemalt.

Kasvuaegselt tuleks taime väetada kas virtsalahuse, taimevirtsa või kaubaliste väetistega. Kapsas vajab sademetevaestel perioodidel kindlasti vihmutust. Korraga antakse hektari kohta 250–300 m3 vett.

Taimehaiguste ja -kahjurite tõrje

Kapsale mõjuvad laastavalt seenhaigused, kuid neid aitab hästi ära hoida külvikord, kus ristõieliste taimede kasvatamise vahe samal põllul on 4–5 aastat.

Olulisim kahjustaja haiguse näol on kapsanuuter, mille vältimiseks peab mulla reaktsioon olema neutraalne. Saadaval on ka kapsanuutrikindlaid valge
peakapsa sorte.
Kahjuritest on kasvuperioodi alguses ohtlikumad maakirbud ja kapsakärbes. Maakirbud augustavad lehti ja võivad noored taimed täielikult hävitada. Aitab kaste ajal taimedele puutuha riputamine. Multšimine kord nädalas vähendab tunduvalt nii maakirpude kui ka kapsakärbse kahjustusi.
Kapsakärbes muneb noorte taimede juurekaelale. Koorunud vaglad tungivad juurekaela sisse, kahjustatud taim muutub sinakaks ja närbub. Vaklade tungimist kapsajuurikasse saab takistada taimede ümber paberist kraede asetamise või ka ohtra orgaanilise multšiga (põhk või rohi 6–7 cm paksuse kihina).

Kuival ja soojal suvel kahjustavad kapsa tuhktäid, mille tagajärjel pidurdub taime areng ja rikutud saab saagi kvaliteet. Peade moodustamise ajal kahjustavad kapsakoi, suur ja väike kapsaliblikas ning kapsaöölane.

Katteloori või putukakaitsekanga varajane taimedele asetamine ja hoidmine kuni koristuseni aitab vältida nii maakirpe, kapsakärbest ja tuhktäid kui ka teisi kahjureid.

Kasvuperioodi teisel poolel võivad tekkida probleemid liblikaliste rüüstega – kapsakoi, suur- ja väike kapsaliblika ja kapsaöölasega. Liblikate asustust aitab kahandada segaviljelus ning taimede pritsimine mitmesuguste taimsete tõmmistega. Tuhktäi, kapsakoi ja kapsaliblikate tõrjeks on edukalt kasutatav ka preparaat NeemAzal-T/S.

Koristamine ja säilitamine

Varajast peakapsast koristatakse vastavalt valmivusele vahetult enne müüki alates juuni keskpaigast. Keskvalmivad sordid koristatakse vastavalt sordi valmimisajale alates augustist.

Säilituskapsas koristatakse sügisel võimalikult hilja. Säilituskapsa koristusel tuleb vältida mehhaanilisi vigastusi ning vähendada peade kukkumiskõrgust ja ümberlaadimiste arvu. Hoidlasse paigutamisel jäetakse peade külge paar rohelist lehte. Hoiustatav kapsas peab olema taimehaigustest ja kahjuritest kahjustamata.

Talvel hoiustatakse suurtes kastides või konteinerites. Hoiuruumi sobiv temperatuur on 0… +1°C ja õhu niiskusesisaldus 95–98%.

Allikas: Mahepõllumajanduslik köögiviljakasvatus, 2010

Kapsa integreeritud taimekaite juhend, pdf. Koostas Liina Loorits, magister

Integreeritud taimekaitse on keskkonda säästev ja ökoloogiliselt puhast toodangut tagav erinevate taimekahjustajate tõrjemeetmete (nt mehhaaniliste, keemiliste, bioloogiliste) oskuslikult seostatud kasutamine, mis tagab taimekahjustajate leviku piiramise majanduslikult põhjendatud läveni.

Kapsa kasvatamisel on oluline osa agrotehnilistel võtetel, millega kaitstakse põllukultuuri taimekahjustajate eest ja luuakse taimede kasvamiseks ja arenemiseks optimaalsed, kahjuritele aga ebasobivad tingimused. Siia kuuluvad külvikorrad, kõik mullaharimistööd, korralik külvis, optimaalne toitumis-, vee- ja õhurežiim, koristusjääkmete ja umbrohtude eemaldamine. Külvikord määrab kultuuride järjestuse ja paigutuse ning aitab vähendada taimekahjurite arvukust, kuna kultuuride vaheldus ja muutused keskkonnatingimustes pidurdavad kahjurite paljunemist ja arengut.

Äärmiselt tähtis on valida kohalikesse mullastiku- ja ilmastikutingimustesse sobivad liigid ja sordid ja tagada taimedele optimaalsed tingimused, kuna kapsastel on kasvutingimuste suhtes erinevad nõuded. Külviseeme peab olema haigustevaba ja umbrohuseemnetest puhas, ühtlase suuruse ja hea idanevusega. Soovitatav on kasutada kiire algarenguga sorte, mis jõuavad kiiremini läbida haigustele ja kahjuritele vastuvõtliku kasvufaasi.

Mullaharimisega viiakse mulda orgaaniline ja mineraalväetis. Selle tulemusena paranevad taimede toitumistingimused ja hästi arenenud tugevad taimed suudavad paremini kahjuritele vastu panna. Ainult terved tugevad taimed suudavad aktiivselt kahjustajatega võidelda, sünteesides selleks spetsiaalseid ühendeid (sekundaarseidainevahetussaadusi) või isoleerides kahjustaja kudedega, mis pärsivad kas haigustekitaja või kahjuri edasist arengut.

Kahjurite arvukust aitab vähendada põlluäärte regulaarne niitmine, millega hävitatakse varutoidutaimi ning takistatakse umbrohtude levikut põllule. Esmajärjekorras tuleks kasutada ennetavaid ja agrotehnilisi võtteid, kui need ei suuda piirata taimekahjustajate levikut, rakendatakse keemilist tõrjet.

Integreeritud umbrohutõrje on väga tähtis, eriti kapsaste varases kasvujärgus, kus tekib tugev konkurents vee ja toitainete järele. Umbrohtumine võib oluliselt vähendada saaki ja selle kvaliteeti. Eelistatud on agrotehniline umbrohutõrje, eriti kapsaste laiareavahelisel kasvatamisel. Kuid praktikas tuleb kasutada ka keemilist umbrohutõrjet.

Kapsa peaks istutama või külvama põllule, millel ei kasva pikaealisi umbrohte (puju, ohakad, orashein jms). Valida põld, kus on eelneva kultuuri umbrohutõrje hävitas võimalikult palju lühiealisi seemneumbrohtusid. Kapsas surub ise umbrohte hästi alla, kuid kasvuperioodi alguses, kui taimed on veel väikesed, on keemiline umbrohutõrje vajalik, kui agrotehniliste võtetega pole suudetud umbrohtudest vabaneda. Senikaua kui kapsataimel on 5–6 lehte, on sobivaks töövõtteks ka mehaaniline tõrjena vaheltharimine või kõplamine.

Kuna maheviljeluses pole võimalik teostada keemilist tõrjet, siis väga hästi on võimalik umbrohtusid taime real hävitada sõrmäketega (nn KRESS-äke). Et vähendada käsitsi rohimist ja kõplamist, on otstarbekas kasutada vaheltharijaid, mille tööorganeid on võimalik külgsuunas liigutada ja seega harida taimereale lähemalt. Külvieelselt võib maheviljeluses kasutada ka umbrohtude leegitamist.

Kapsale on olemas kahte sorti preparaate, mida kasutatakse kas enne kapsa tärkamist või istutamist, mis mõjuvad kaheidulehelistele umbrohtudele mulla kaudu või preparaadid, mida pritsitakse kohe vahetult peale külvi või 8–10 päeva pärast kapsataimede istutamist.