Taimekaitse

Eesti kliimatingimustes ja küüslaugu suhteliselt väikeste kasvupindade tõttu ei ole meil küüslaugu kahjustajatega suuri probleeme esinenud. Siiski võivad samad haigustekitajad ja kahjurid, mis kahjustavad sibulat, kahjustada ka küüslauku.

Kahjuritest võivad küüslaugul esineda sibulakoi, sibulakärbse ja sibulaingerja (Ditylenchus allii) kahjustusi.

Haigustekitajatest on küüslaugul esinenud sibula-hahkhallitus (Botrytis allii), valgemädanik (Sclerotinia spp) ja rohehallitus (Penicillum spp). Vähemal määral võib esineda sibularoostet (Puccinia allii) ja sibula-ebajahukastet (Peronospora destructor).

Kahjustajate leviku vältimiseks tuleb hoiduda sibula/küüslaugu samal kohal kasvatamisest enne 3-4 aastat. Küüslaugu kasvukoht peaks olema tuulele ja päikesele avatud, nii kuivavad taimelehed kiiremini ja haigused ei nakatu nii kergesti. Samuti on lendavate kahjurite, sibulakoi ja sibulakärbes, kahjustus tuultele avatud kasvukohas väiksemad. Hoiuruumis ilmneva sibula-hahkhallituse ja rohehallituse vältimiseks tuleb saak koristada õigeaegselt ning korralikult kuivatada.

Koristamine / säilitamine

Õige koristusaja valik on väga oluline tegur turustamiskõlbliku saagi saamiseks ning samuti säilivuse tagamiseks. Olenevalt kasvuperioodi ilmastikust ja kasvatatavast sordist on küüslauk meie tingimustes koristusküps augusti ja septembri alguse vahel, harvem juba juuli lõpus. Taliküüslaugu sordid valmivad varem kui suviküüslauk. Õige aeg koristamiseks on kui lehed hakkavad kolletuma ja kuivama, ebavars närtsima, on välja kujunenud liitsibul ja selle kuivsoomused omandanud sordile iseloomuliku värvuse. Küüslaugu koristamisega ei tohi hilineda, sest sellisel juhul võivad tütarsibulad ülesvõtmisel sibulakanna küljest lahti rebeneda ja nii väheneb kaubanduslik saak. Samuti on rebenenud kattesoomustega küüslaugud haigustele vastuvõtlikumad ja üksikud küüned hakkavad niiskust saades kergesti kasvama. Saagikoristuse käigus lagunenud liitsibulatest jääb mulda palju küüni, mis muutuvad „umbrohuks” järgneva kultuuri kasvatamisel. Küüslaugu saagikus võib suuresti varieeruda, olenevalt sordist ja kasvutingimustest võib saaki saada 3-15 t/ha.

Küüslauku koristatakse kas käsitsi või suuremate tootmispindade korral masinaga. Masinatest on Eestis kasutatud kartuliraputit või sibulakoristustehnikat. Ka juurviljade vaokergitajat saab edukalt kasutada, millega kergitatakse küüslaugu vagu pehmeks ning seejärel tõmmatakse küüslauk käsitsi pinnasest välja. Prantsuse firma Erme-France müüb küüslaugukasvatamiseks vajalikku tehnikat (mahapanekumasinad, koristusmasinad, sorteerid, küünte eraldajad jm.). Selle firma Eesti esindaja on AS A.Tammel.

Sobivate ilmastikuolude korral võib küüslaugud peale mullast kergitamist jätta paariks päevaks põllule kuivama, samas aga võib ere päike põhjustada liitsibulal päikesepõletusi ja väga kiire kuivamise korral rebenevad kattesoomused.

Palju on diskuteeritud küüslagu pealsete ja juurte lõikamise ajast koristusjärgselt. Ühtede soovituste järgi tuleb küüslauk peale põllult koristust viia otsese päikese eest varjatud hästi ventileeritud varjualusesse ning kuivatada teda seal 2-3 nädalat, seejärel lõigatakse juured ja varred jättes 3 cm varretüüka. Selle aja jooksul liiguvad toitained vartest lehtedesse. Teiste soovituste järgi tuleks varred ja juured kohe koristusjärgselt ära lõigata. Katsed on näidanud, et varte lõikamise aeg ei mõjuta küüslaugu toitainete sisaldust. Suuremapinnalise küüslaugukasvatuse korral ei ole pealsete lõikamata jätmine otstarbekas kuna see nõuab tunduvalt rohkem ruumi. Suuremapinnalise tootmise korral tuleb küüslaugu juured ja lehed kohe ära lõigata, sibulad pannakse võrkkottidesse või hästi ventileeritavatesse kastidesse ning viiakse varjulisse hea õhustatusega paika kuivama. Mõned tootjad pesevad küüslaugud koristusjärgselt mullast puhtaks, see annab küüslaugule kaubanduslikuma välimusele, kuid võib halvendada säilivust, kui sibulaid korralikult ei ventileerita.

Küüslaugu kuivatamisel on kasutatud ka teravilja kastkuivateid, temperatuur kuivatamisel ei tohiks tõusta üle 38 oC ja tagatud peab olema küllaldane õhuliikumine. Kuivatamise käigus kaotab liitsibul 20-30% oma algsest massist.

Kirjanduse andmetel ei säili putkuvad küüslaugusordid kuigi hästi. Küüslaugu pikemaajalisel säilitamisel on kõige olulisem tagada optimaalne säilitusrežiim, säilitatakse kuivas ning pimedas ruumis temperatuuril -2 …+2 ^oC ja 65…75 % õhuniiskuse juures. Sellistes tingimustes säilib küüslauk minimaalsete kadudega 6-7 kuud. Üle 75 % õhuniiskus ja kõrgem temperatuur hoiuruumis põhjustavad küüslaugu kasvama minekut paari kuu vältel. Eesti Maaülikooli katsetes oli taliküüslaugu sort ‘Ziemiai’ säilituskadu (+2oC; RH 75%) jaanuariks 3-5%, märtsis 8-10% ja mais 13-18%.

Loe küüslaugu kvaliteedinõuetest.

Küüslaugusordid

Enamasti kasvatatakse meil taliküüslaugu sorte, mis pärinevad Ukrainast või Venemaalt. Sorte ‘Harkovski’, ‘Rostovi’ ja ‘Leningradski’ on meil kasvatatud juba nõukogude ajast saati ning praegugi kasvatatakse peamiselt nende sortide kohalikke vorme.

Kahjuks ei ole aiandusfirmadest võimalik hankida konkreetse sordi istutusmaterjali. Kevadeti on küll mõnes poes müügil suviküüslaugu istutusmaterjali, kuid enamasti ilma sordinimeta.

Paaril korral on müüdud ka suviküüslaugu sordi ‘Casa Blanca’ istutusmaterjali. See sort kasvatab hallikasvalgete kuivsoomustega kaetud umbes 8-12 küünega väikese (40-50 g) liitsibula.

Ungarist on põhimõtteliselt võimalik hankida nende suviküüslaugu sorti ‘Mako’, mis kasvatab 7 küünega kuni 60 grammise liitsibula. Ungarlastel kasvab ka sama nimega taliküüslaugu sort.

Uuematest taliküüslaugu sortidest on võimalik hankida Leedu päritolu ‘Ziemiai’ sorti, mille valged 6-7 küünega liitsibulad võivad kasvada kuni 130 grammi raskusteks. Ka Poolast on võimalik hankida mitmeid erinevaid sorte, näiteks ‘Huzov’, ‘Mega’ ja ‘Harnas’. Eesti Maaülikooli katseaias kasvatades jäid nende sortide saagid küll tunduvalt väiksemaks kui meie kohalikul kloonil või Leedu sordil ‘Ziemiai’.

Tootjad saavad küüslaugu istutusmaterjali osta kas turult või teiste küüslaugukasvatajate käest, kuid tavaliselt on seegi ilma sordinimeta kohalikult paljundatud küüslauk. Oma tootmispõllu rajamisel on oluline, istutusmaterjal oleks võimalikult ühtlase päritoluga, kvaliteetse lähtematerjali kasutamisel suureneb saagipotentsiaal ning toodangut on kergem pakkuda nii toiduainetööstusele kui ka poodidesse.