Mustikas

Mustikapõõsaste juurestik on suhteliselt õrn ja paikneb pinnalähedaselt. Vanematel põõsastel võib juuri näha multši all ja selletõttu on põõsad väga põuaõrnad.

Kännasmustikad kasvavad põõsana, poolkõrge kasvuga mustikasortide taimed kasvavad alguses põõsana, kuid olenevalt sordist võivad hiljem ajada risoome ja seetõttu on soovitatav kasutada kilemultši. Ahtalehised mustikad levivad risoomidega ja seetõttu saab neid kasvatada edukalt freesturbaväljadel, kus nad aastatega katavad kogu pinna. Mustikapõõsaid saab vähem sobivas kasvukohas kasvatada edukalt turbapeenras, mille katmiseks on kasutatud kas orgaanilist või sünteetilist multši.

Õiepungad moodustuvad saagile eelneval suvel okste tippudes ja ühest pungast kasvab varakevadel lühike võrse 5…12 õiega. Oksa tipus moodustub mitmeid lühikesi viljaoksi õitega ja seetõttu meenutabki viljunud oks viinamarjakobarat.

Viljad on suured ja olenevalt sordist 7…25 mm läbimõõduga, kujult ümarad või vähe lapikud. Värvuselt mustad kuni hele sinised, helesinise värvuse annab vahakirme. Viljaliha on valge. Mustikast valmistatud tooted on aga siiski tumedad, kuna värvaine eraldub viljakestast kuumutamisel. Samuti määrivad suud külmutatud kultuurmustikad.

Sügisel muutuvad lehed punaseks ja püsivad sellisena kaua, mistõttu on mustikad dekoratiivsed ja neid kasutatakse ka haljastuses. Punane lehevärvus sügisel on tingitud temperatuuride kõikumisest ja näitab kasvu lõpetamist.

Mustikapõõsaste talvekindlus oleneb kasvu õigeaegsest lõpetamisest sügisel. Noored taimed ei lõpeta sügisel kasvu ja seetõttu võivad okste tipud külmuda. Oluline on sellega väetamisel arvestada. Tihti esineb ka hilissügist õitsemist. Külmaõrnemaks võivad jääda hilise saagi valmimisajaga sordid. Külmakahjustused võivad esineda, kui temperatuur langeb alla -30oC.

Maheviljelus

Mustikataimedel ei esine olulisi kahjustajaid ja seetõttu on ta sobilik kultuur maheviljelusse. Levinud on maheviljelus nii mineraalmullal kui ka ammendatud freesturbaväljadel. Maheviljeluse puhul erineb tavatootmisest ainult väetiste valik. Võib kasutada erinevaid väetisi: Monterra (9-1-4) on väetis, mis on valmistatud taimsetest ja loomsed jääkproduktidest. Kasutada võib veel kartulile soovitatavat väetist Biolan (3-1-7 või  4-1-2), mis on valmistatud kanasõnnikust või pärmi valmistamisel tekkivast suhkruvabast melassist või kanasõnnikust valmistatud väetist Compost Kanakaka. Lisalämmastikku saab anda karvajahuga.

Autor: Kadri Karp (september 2014)

Ettevalmistus

Mustikaistandiku rajamisel alustatakse maaharimist sügisel künniga. Eesti mullastik-klimaatilistes oludes on soovitatav sügiskünd teha oktoobri lõpuks. Sügisene maaharimine sõltub eelkultuurist. Umbrohtunud (harilik orashein, pujud, põldohakas, põldpiimohakas) teraviljapõllud vajavad koorimist randaaliga. Sellisel juhul küntakse sügiskünniperioodi lõppfaasis, s.o oktoobri teisel-kolmandal dekaadil. Eelnevalt purustatakse rohukamar (randaaliga kahes suunas) või hävitatakse taimik herbitsiididega. See soodustab sügisel orgaanilise aine lagunemist ja muudab seega vabanenud toiteelemendid taimedele kättesaadavaks. Marjaistandiku puhul piisab 22…25 cm künnisügavusest. Sügisel küntud maa-ala kultiveeritakse kevadel. Selle järel on vaja läbi viia umbrohutõrje, milleks on mitu võimalust. Kui ei taheta kasutada herbitsiide (maheviljelus), siis toimub umbrohtude hävitamine eelviljade kasvatamisega või maaharimisega. Maad kultiveeritakse orienteeruvalt iga 2 nädala järel  ja seetõttu on umbrohtude selline tõrjeviis töömahukas. Kemikaalidega umbrohu hävitamisel on levinud lehe kaudu mõjuvad herbitsiidid (toimeaine glüfosaat), kulunormiga 5…7 l hektarile. Herbitsiidi lahusega pritsitakse pärast kultiveerimist kasvanud rohtu, kui umbrohi on ca 15 cm kõrgune. Glüfosaati sisaldavad preparaadid on süsteemsed –  mõjuvad ainevahetuse kaudu kogu taimele. Põld- ja piimohaka esinemisel lisatakse pritsimislahusele 0,75 l herbitsiidi Banvel 4S. Preparaatide toimet parandab pritsimislahusele karbamiidi ja kleepaine lisamine. Umbrohu pruunistumise järel võib alustada mullaharimisega. Vastavalt vajadusele kultiveeritakse 2…3 korda. Kultiveerimisel likvideeritakse kõik mikrolohud ja lahkukünnivao kohad, sest sinna koguneb kevadel lumesulamisvesi.

Kasvutingimused

Mustikaid on erinevaid liike – osad kasvavad ainult metsades, kuid mitmeid liike kultiveeritakse istandikes. Kultiveeritavate liikide puhul sõltub kasvatustehnoloogia oluliselt liigist ja sordist. Põhjamaades levinud mustikasordid on enamasti saadud erinevate liikide ristamisel. Eestis on tuntud ja meie metsades kasvavad liigid, mida ei kultiveerita:

  • harilik mustikas –Vaccinium. myrtillus;
  • sinikas –V. uliginosum.

Põhja Ameerikast on pärit kultiveeritavad liigid:

  • kõrge e. kännasmustikas – Vaccinium corymbosum;
  • madal e. ahtalehine mustikas – V. angustifolium;
  • poolkõrge mustikas –  kahe eelneva hübriid.

Ahtalehise mustika viljelemine on levinud Põhja Ameerikas. Käesoleval ajal asuvad suuremad tootjad piirkondades: Nova Scotia, Newfoundland, New Brunswick, Prince Edwardi saar, Quebec ja Maine. Sealsetes piirkondades levinud kasvatustehnoloogiat Eestis rakendada ei saa. Ameerikas kasvatatakse ahtalehist mustikat nn poolkultuurina – taimi ei istutata, vaid looduslikele taimedele luuakse paremad kasvutingimused. Metsades, kus kasvab ahtalehine mustikas, raiutakse puud ja  seejärel koristatakse kännud ning maapind tasandatakse. Paranenud valgustingimuste tõttu hakkavad ahtalehise mustika taimed kiiresti levima ja mõne aasta möödudes katavad taimed kogu maapinna. Umbrohtude tõrjeks kasutatakse esimestel aastatel intensiivselt herbitsiide. Iga kahe aasta tagant põletatakse või niidetakse taimed maani maha, vältimaks okste harunemist. Nimelt koristatakse saaki kombainidega, kuid harunenud okstel valmivad marjad ebaühtlasemalt ja harunenud oksad takistavad ka korjamist. Eestis on kasvatatud ahtalehise mustika seemikuid. Nende kasvatamine istandikes ei ole otstarbekas, sest seemikute talvekindlus, marjade välimus, maitse ja saagikus on väga erinev.

Euroopas on levinud kännasmustika kasvatamine, mille laiemale levikule on takistuseks nõuded mullastikule (happesus) ja võimalus mustikaid korjata metsas. Tootmisistanduses kahjustavad põõsaid kitsed ja linnud. Hooldustöödest on töömahukamad lõikamine ja korjamine. Masinkorjeks puuduvad sobivad sordid, millel marjad valmiks üheaegselt. Eesti istandikes on soovitatav kasvatada poolkõrgeid mustikaid.

Mullastikutingimuste suhtes on mustikataim nõudlik ja sellest oleneb suurel määral mustikakasvatuse õnnestumine. Mustikakasvatuseks sobivad mineraalmullad ja ammendatud freesturbaväljad. Freesturbaväljade turvas on mustikataimedele sobiva pH-ga ja hea õhustatusega. Minaraalmuldadel arvestatakse aga mullareaktsiooni ja lõimisega. Sobivad on kerge lõimisega happelised mullad. Saab kasutada ka raskema lõimisega muldi, mille pH  on üle 5,6 , kuid siis kasutatakse mulla pH ja õhurežiimi muutmiseks turvast. Kui probleemiks on ainult mullareaktsioon, siis võib kasutada mulla happelisemaks muutmisel väävlit. Sobivate väävlikoguste leidmisel arvestatakse mulla pH ja lõimisega. Väävel segatakse mulda sügisel enne taimede istutamist.

Mustikataimed vajavad niiskeid muldi – tugevad produktiivvõrsed saavad areneda küllaldase niiskusega mullas. Taimede heaks kasvuks ja saagikuseks on vaja kasutada multše.

Autor: Kadri Karp (september 2014)

Istutamine

Istandiku rajamisel võib kasutada ühe-aastaseid kasseti– või kahe-aastaseid potitaimi. Väga head on ka kilerullides juurdunud taimed. Kui istiku oksad ei ole korralikult harunenud, siis lõigatakse oksad 5…10 cm pikkuseks, soodustamaks uute okste kasvu alumistest pungadest. Kasvuhoones kasvatatud taimed vajavad enne avamaale istutamist karastamist. Kasvukohale istutatakse pärast öökülmade ohu möödumist. Mullapalliga taimi võib istutada kogu vegetatsiooni perioodi jooksul. Septembris pole enam soovitatav istandikku rajada, kuna oht talvekahjustusteks on sel juhul suurem. Lisaks võib juurdumata taimedel esineda kevadel ka külmakergitusi. Enne istutamist jälgitakse, et muld oleks parasniiske. Eriti oluline on see turbaga peenardele istutamisel, sest turvas ei niisku kergelt ja seda enam, kui tegemist on kilemultšiga. Potid või kassetid uputatakse enne istutust korraks vette, et mullapall oleks täielikult märg.

Kilesse võib augud noaga lõigata , suurema istanduse puhul kasutatakse selleks pikema varre otsa konstrueeritud lõikurit. Taimede vahekauguseks peenras jäetakse 1 m ja taimed istutatakse mõni cm sügavamale, kui nad seni kasvasid. Kui kasutatakse orgaanilisi multše, multšitakse taimede read pärast istutamist. Kevadise istutamise korral väetatakse enne multši laotamist, kuid suve teisel poolel istutatud taimi väetatakse järgmisel aastal.

Harimine

Erinevaid multšimaterjale on palju, levinumad multšid on kile, turvas, koorelaast, hakkepuit. Multšivalik sõltub  mullast.  Raskema lõimisega mullas tekib kilemultši puhul mustikataime juurtel õhupuudus. Multši valik mõjutab ka tootmiskulusid. Kileviljelusel tehakse kulutused multšile enne istandiku rajamist, teiste multšide puhul jaotuvad need järgnevatele aastatele, kuid kulutused on mõlemal juhul enamasti võrdsed. Multšide laotamise ajad on erinevad. Orgaanilised multšid (turvas, koorelaast jne) laotatakse pärast taimede istutamist ja sünteetilised multšid (kile, peenravaip, kattekangas jne.) enne taimede istutamist. Edukaks mustikakasvatuseks on multš vajalik.

  • Mustikataimed on küllaltki niiskusnõudlikud. Multš konserveerib pinnase niiskust, takistades vee aurustumist pinnasest (10…25 % väiksem niiskuskadu).
  • Kuna Eestis ei ole veel mustikale sobivat herbitsiidi leitud, siis võimaldab multš ära hoida umbrohu kasvu, takistades umbrohu seemnete idanemist ning lämmatades juba olemasolevaid väiksemaid umbrohutaimi. Esimestel aastatel tuleb aga siiski arvestada kileaukude rohimisega. Orgaaniliste multšide puhul takistab umbrohtude kasvu küllaldase paksusega multši kiht. Seega on otstarbekas aastati multši lisada.
  • Mustikataimede juured on haprad ja suhteliselt pinnale lähedal. Multši kasutamine säilitab ühtlasema pinnatemperatuuri kevadel ja sügisel. Must kilemultš soojendab mulda ja seetõttu on noorte taimede areng kiirem kui heledate multšidega. Musta kilemultši kasutamisel on esimestel saagiaastatel ka suurem saak. Hiljem saagitase ühtlustub ja vanemas istandikus on suurema saagiga orgaanilise multšiga kasvatatavad taimed. Heledad multšid aeglustavad maa sulamist ja see põhjustab hilisemat õitsemist, mis on oluline hiliste öökülmadega kasvukohtades.
  • Orgaaniliste multšidega on võimalik mullareaktsiooni muutmine ja samal ajal lisandub ka mulda orgaanilist ainet.
  • Multši kasutamine takistab marjade määrdumist ning sellega saagi kvaliteedi langust.  Värskelt müümiseks korjatakse marjad karpidesse, millega viiakse saak ka müüki. Pestud marjad ei kõlba värskelt müügiks ja seetõttu peavad marjad olema juba korjates puhtad. Alumised oksad painduvad saagi raskuse tõttu maha ja vihma korral võivad multšita istandikes marjad määrduda.
  • Mustikataimede juurte kasvuks ja toiteelementide omastamiseks on vajalik hea õhurežiimiga kasvukeskkond. Orgaanilised multšid parandavad lagunedes pinnase struktuuri, lisades sinna ka toiteelemente. Samuti hoiab multš ära kooriku tekke pinnase pealmisele kihile, samas parandades õhustust ning vee absorbeerumist ning liikumist pinnasesse (savisel pinnasel paraneb õhustus, liivasel paraneb niiskuse säilitamine).

Poolkõrge kasvuga mustikasortide kasvatamisel on enam levinud must kilemultš turbaga segatud mullal. Järgnevalt tuuakse sellise istandiku rajamise kirjeldus. Kevadel pärast 2-3 kordset kultiveerimist ja enne kilepanekut koristatakse vajadusel kivid. Nagu eelpool märgitud, on mustikakasvatuses oluliseks mullaparandajaks turvas. Turba mulda lisamisel aetakse enne turba laotamist kultiveeritud maale vaod. Turbaga täidetakse vagu, mis jääb peenraks, kusjuures vaod on vaja täita kuhjaga. Seejärel laotatakse kile spetsiaalse kilepanekumasinaga, selleks tööks valitakse jahe ilm. Sooja päiksepaistelise ilmaga laotatud kile on veninud ja võib hiljem rebeneda. Kui istandik rajatakse tilkniisutusega, siis paigaldatakse samaaegselt ka niisutussüsteem. Hektarile kulub keskmiselt 350-400 kg 1,20 m laiust kilet. Võib kasutada ka valget kilet, kuid sel juhul on taimede algareng aeglasem. Pärast kilepanekut peavad olema moodustunud maapinnast kõrgemad – umbes 15 cm kõrgused peenrad. Vaja on arvestada sellega, et peenra kõrgus säiliks ka siis, kui peenravahedes kasutatakse koorepuru või saepuru multši. Madala peenra puhul on seisva vee tõttu tekkivate kahjustuste oht. Veel kõrgemate peenarde puhul võib meie tingimustes esineda juurte külmakahjustusi.

Autor: Kadri Karp (september 2014)

Hooldamine

Esimesel kolmel aastal on oluline kastmine, sest niiskuse puudusel on taimede areng aeglane ja hiljem on tagajärjeks madal saagikus. Vajalik on kastmine suve esimesel poolel, et taimed omastaksid toiteelemente õigeaegselt ja toimuks intensiivne kasv. Hiljem kasvu vaibumise ajal ei ole vee tarvidus enam nii suur. Intensiivne kasv suve lõpus pärsib võrsete puitumist ja seega vähendab nende külmakindlust talvel. Kevadel kastetakse taimi 3…4 korral väetislahusega. Noore istanduse väetamise eesmärgiks on kasvu soodustamine. Selleks kasutatakse lämmastikurikkamat väetist, mis soodustab tugevate okste moodustumist.  Noort istandust võib olla vajalik rohida 1…2 korda ja seda ka kilega kasvatamisel. Kilepeenra vahelise maa-ala võib multšida saepuruga, mille kulu on hektarile ca 20 t. Kui kilepeenrad ei ole küllaldase kõrgusega, on soovitatavam peenarde vaheline maa-ala lasta rohtu kasvada ja hooldada seda hiljem niitmisega. Reavahedes herbitsiidide kasutamine ei ole soovitatav. Kui istandik paikneb kallakul ja on erosiooni oht, võib reavahedesse külvata kiire kasvuga raiheina. Ebasoovitatav on reavahedes valge ristik, mis levib ka kilele ja varjutab noored taimed.

Mustikaistandust võib lugeda kandeealiseks pärast 3 või 4 aastat, sõltuvalt istutatud taimede vanusest. Õitsemise ajal on oluline jälgida, et istandikus oleks  piisavalt tolmeldajaid. Kui istandikku ümbritsevad metsamassiivid, siis on tolmeldajateks kimalased ning vaid üksikud mesilased. Inimasustuse lähedus suurendab meemesilaste osatähtsust. Tolmeldajate arvukust mõjutab ka istandiku atraktiivsus ehk õite arvukus. Kui läheduses õitseb rohkesti mingeid muid kultuur- või looduslikke taimi, siis tolmeldajad eelistavad neid taimi, millel on rohkem õisi pinnaühiku kohta. Üheks peamiseks tolmeldajate ärameelitajaks mustika õitsemise ajal on võilill ja seetõttu on vajalik ümbruse niitmine. Samuti meelitab tolmeldajaid istandikust ära läheduses paiknev samaaegselt õitsev rapsipõld. Eestis on enamikes piirkondades küllaldaselt looduslikke tolmeldajaid. Poolkõrged mustikasordid on iseviljastuvad ega vaja risttolmlemist. Tolmlemine mõjutab saagi valmimist – isetolmlemise puhul on saak hilisem kui risttolmlemisega. Saagi suuruses olulisi erinevusi ei ole.

Kileribade vaheline rohukamar niidetakse olenevalt suvetingimustest kord kuus. Liiga kõrge rohu puhul on reavahest taimede kaudu suurem vee aurumine, mis mõjutab ka mustikataimede niiskustingimusi. Kõrge rohuga suureneb õhuniiskus, mis soodustab haiguste levikut, samuti levivad kahjurid.

Aastatega hakkab kile lagunema ja halvenenud on ka kilealune õhu- ja niiskusrežiim. Mullareaktsiooni ja õhustatuse parandamiseks taimeridades kasutatakse siis orgaanilisi multše, soovitatav on koorepuru või turvas. Seejärel võib pinna katta kas kile või geotekstiiliga, et põõsad ei leviks risoomidega.

Poolkõrge kasvuga mustika kasvatamisel võib alates kuuendast aastast märgata põõsas pruuni värvi lõhenenud koorega vanemaid harunenud oksi, millel on vähem lehti. Tugevate uute okste juurdekasv väheneb. Need tunnused näitavad, et on vaja alustada põõsaste lõikamisega. Oluline on arvestada asjaoluga, et marju kannavad üheaastased oksad ja nende okste kasvu on võimalik soodustada lõikamisega. Üheks võimaluseks on harvenduslõikus, mille käigus lõigatakse põõsast välja vanad oksad.  Pärast lõikust võib jääda orienteeruvalt 4-6 tugevat üheaastast, 3-6 rikkalikult harunenud mõneaastast oksa. Põõsas peab olema hõreda võraga, sest siis kasvavad kõik marjad heades valgustustingimustes. Harvenduslõikus on töömahukas ja suurema istandiku puhul võib teha  hoopis noorenduslõikuse. Selle lõikamisviisi puhul lõigatakse varakevadel ära kõik oksad, jättes mõne cm pikkused tüükad. Lõikamisjärgsel kevadel on hea kasta taimi lämmastikurikkama väetislahusega. Liiga tiheda kasvu korral lõigatakse suvel nõrgemad võrsed ära. Ülejärgmisel suvel saab jälle saaki korjata ja kuuendal aastal võib noorendamist korrata. Selliselt kasvatades võib kirjanduse andmetel mustikataimede eluiga olla 30 aastat, kuid Eestis nii pikaajalised kogemused veel puuduvad.

Paljundamine

Seemnete külvamine on soovitatav ainult sordiaretuse puhul. Sorte paljundatakse vegetatiivselt.

Puitunud pistikutega paljundamisel kasutatakse eelmise aasta oksi, mis peavad olema küllalt tugevad. Ülemine kolmandik oksast on tarvitamiskõlbmatu (õiepungad), alumine osa juurdub halvasti. Lõikamise aeg on varakevadel märtsis – aprillis. Pistiku pikkus on 10 kuni 15 cm ja sellel on 5 või 6 punga. Substraadina kasutatakse turba ja liiva segu 1:1. Soovitatav temperatuur on 20… 25oC. Pistikute istutusskeem on 5…10 cm x 3…5 cm ja nii sügavalt, et ülemine pung jääb välja. Pistikute kasvatamine toimub kas kasvuhoones, lavades või kattega peenral (kiletunnelis). Kevadel areneb ülemisest pungast võrse ja pistikud juurduvad alles juulis.

Rohtsed pistikud tehakse juunis, kui võrsed ei ole veel kasvu lõpetanud. Kasutatakse 10 cm pikkusi kõrvalvõrsete tippe. Oluline on jälgida, et puitumine ei oleks veel alanud. Pistiku alumisel osal eemaldatakse lehed ja pistetakse 4…5 cm sügavuselt turba liiva segusse. Augustis algab juurte moodustumine. Paljunduspeenrale jäävad pistikud ka talvituma ja kevadel võib nad istutada puukooli.

Autor: Kadri Karp (september 2014)

Väetamine

Väetamisel arvestatakse, et sellega ei kaasneks reostust keskkonnale. Selleks on vaja takistada toiteelementide väljauhtumist mullast. Loodushoiu seisukohalt on kasulik multši kasutamine, kuna see takistab toiteelementide sademetega mullast väljauhtumist. Väetamisel arvestatakse, et:

  • lämmastik on mullas väga liikuv, seetõttu on lämmastikväetised ja rohkem lämmastikku sisaldavad kompleksväetised andmisaja ja -viiside suhtes kõige tundlikumad;
  • fosfor seotakse mullas ja seega on väljauhtumine väike;
  • kaalium neelatakse mullas ja arvestatav väljauhtumine on kergema lõimisega muldadel.

Lähtuvalt eelnevast on väetiste andmise ajad järgmised:

  • lämmastikväetised kevadel või suve esimesel poolel;
  • fosfor- ja kaaliumväetised kevadel või sügisel;

Väetistarve sõltub mullast. Mullaanalüüside tulemused antakse käesoleval ajal toiteelementides ja tavaliselt märgitakse ka sisalduse aste. Väetistarve arvestatakse vastavalt mulla toiteelemendi sisalduse tasemele.

Mustikataimele on oluline õige väetamise aeg, kuna sellest sõltub taimede kasv ja külmakindlus. Granuleeritud väetistega väetatakse istandikku varakevadel – kohe pärast lume sulamist. Ülivarane väetamine enne lume täielikku sulamist põhjustab suuri lämmastikukadusid ja ka veekogude reostamist. Pealtväetamisel on aga mitmeid probleeme. Fosfor ja kaalium liiguvad mullas aeglaselt. Ka lämmastikväetise toime jääb tihti hiljaks, sest kevadperioodil on sageli põud. Mustikataimed omastavad lämmastikku peamiselt ammooniumina, kuid ammooniumioonid neelduvad mullas ega liigu mullas kuigi kiiresti. Taimedele mõjub kiiremini kastmisväetamine. Kilega istandustes ja orgaaniliste multšidega istandustes, kus multši kiht on aastatega suurenenud, on otstarbekas teha ainult kastmisväetamist – niisutussüsteemide või kastmisega. Kastmisväetamisel kastetakse lämmastikku sisaldava kastmisväetise lahusega kuni juunikuu lõpuni, hiljem kasutatakse kompleksväetisi, kus lämmastikku pole või on minimaalselt. Väetussoovituste jälgimisel on oluline arvestada kasvatustehnoloogiaga. Mullaproovi järgi istutuseelne väetamine toimub ainult siis, kui istandik rajatakse sobivale mullale ja hiljem kasutatakse multše. Kui taimed istutatakse mineraalmullale rajatud istandiku turbapeenrale, siis kasutatakse väetussoovitusi lähtuvalt turbast.

Mustikataimede väetamiseks sobivad lämmastiku andmiseks ammooniumsulfaat, kaaliumi puhul kaaliumsulfaat ja fosfori puhul superfosfaat. Nitraati ja kloriidi sisaldavaid väetisi ei kasutata. Ammoonium- ja kaaliumsulfaadiga saab mõjutada ka mullareaktsiooni. Neid väetisi on soovitatav kasutada mulla happelisemaks muutmisel. Sobiva mullareaktsiooniga mineraalmullal ja freesturbaväljadel võib kasutada marjakultuuridele mõeldud kompleksväetisi. Kastmisega väetada on võimalik tilkniisutussüsteemi kaudu. Lahust arvestatakse taime kohta ühel kastmisel olenevalt põõsa vanusest 0,5-3 l. Väetatakse 3…4 korda 10 päevaste vahedega kuni juuni lõpuni. Tilkniisutussüsteemi puhul on väetislahuse kontsentratsioon 0,05 % ja kastmisel 0,2%.

Taimekaitse

Umbrohtusid saab tõrjuda ainult multšidega ja rohimise teel, sest mustikataimed ei talu herbitsiide. Isegi reavahede töötlemisel herbitsiidiga, kahjustuvad noored lehed– muutuvad värvuselt kollakaks ja tõmbuvad kipra. Selliste taimede kasv on pärsitud ja nad on talveõrnad.

Haigused ja  kahjurid ei ole istandikes olulisi saagikadusid põhjustanud.

Olulist kahju võivad tekitada aga linnud. Rästad võivad hävitada olulise osa saagist.  Lindude tõrjeks saab kasutada kaitsevõrku, mis tuleb paigaldada üle taime selliselt, et linnud ei saaks nokkida marju läbi võrgu.

Autor: Kadri Karp (september 2014)

Saagikus

Mustikasaak võib olla keskmiselt 5 t/ha. Mustikad peavad vastama üldisele turustamisstandardile, mille järgi peavad marjad olema,  terved, puhtad, pinnaniiskuseta, võõra lõhna ja maitseta. Küpsuse miinimumnõuete järgi peavad marjad olema piisavalt arenenud, kuid mitte ülearenenud, ning piisavalt küpsed, kuid mitte üleküpsenud. Marjad peavad olema niisuguses valmimis- ja küpsusastmes, et nende küpsemine võib jätkuda rahuldava küpsusastmeni. Siinkohal tuleb arvestada, et mustikad korjatakse täisküpsuses, sest järelvalmimist ei toimu. Sagedamini esinevaks kvaliteedi probleemiks ongi marjade õige küpsusaste. Küpsust saab hinnata marja värvuse järgi – marjad peavad olema üleni ühtlaselt värvunud. Kvaliteetsed ei ole mustikad, mille viljavarre kinnituskoha ümbrus on roosa või isegi valkjas. Pärast sügavkülmutamist omandavad sellised viljad üleni roosaka varjundi. Kuna mustikate värvuse määrab vahakirme, siis marjade edasisel käitlemisel tuleb vältida vahakirme mahakulumist. Vahakirmeta marjad ei ole kaubandusliku väljanägemisega ja säilivad halvasti. Vahakirme paremaks säilitamiseks tuleb marju võimalikult vähe liigutada.

Saak on soovitatav korjata vara hommikul, kui on veel jahedam, sest siis säilivad marjad paremini ja on ka raskemad. Kui saagikoristus toimub väga palava ilmaga, siis kuumenevad marjad liigselt, muutuvad pehmeks ning on kergesti vigastatavad. Korjatud marjad peavad olema kuivad, et vältida vahakirme kadumist viljadelt ja seeläbi kiiremat riknemist.

Kuna tegemist on suurte atraktiivsete marjadega, müüakse neid värske marjana väikestes karpides. Saagi avaturul või talust müümisel võib korjamisel kasutada odavamaid kaaneta pappkarpe. Poodides realiseerimisel kaetakse karbid spetsiaalse kilega või paremal juhul kasutatakse on augustatud kaanega plastmassist karpe.

Koristamine ja säilitamine

Mustikad korjatakse täisküpsuses, sest järelvalmimist ei toimu. Täisküpsuse üle saab otsustada eelkõige marja värvuse järgi, kusjuures tuleb jälgida, et marjad oleksid üleni saavutanud ühtlase, marjale iseloomuliku värvuse. Tähelepanu pöörata eelkõige marja viljavarre kinnituskoha ümbrusele, sest just see osa marjast värvub kõige viimasena. Tihti korjatakse pooltooreid vilju, millede viljavarre kinnituskoha ümbrus on täiesti roosa või isegi valge. Sellised viljad ei ole saavutanud mustikatele iseloomulikku keemilist koostist ning nende väljanägemine turustamiseks ei ole hea. Pärast sügavkülmutamist omandavad sellised viljad üleni roosaka värvuse.

Kui viljakest on muutunud siniseks, on vaja oodata korjamisega veel nädal, et marjad saavutaksid vajaliku küpsuse ja aromaatsuse. Sel nädalal kasvavad viljad veel 20% ja suureneb aroomiainete ning suhkrute hulk. Valminud mustikad ei varise kergelt ja võivad valminult olla põõsal ca 10 päeva, kuid on ka sorte, mille marjad varisevad kergemini.

Mustikamarjad on küllaltki tugevad, kuid ometi tuleb jälgida, et marjad ei saaks liialt muljutud. Saagikoristusel, sorteerimisel, pakendamisel, transpordil ja säilitamisel on kõige suurem oht marjade muljumiseks. Mustikate marjad on pealt kaetud vahakirmega, mis kaitseb vilju haigustekitajate ja mõneti ka vigastuste eest. Vahakirme ei ole küll erinevatel kloonidel ühesugune, näiteks mustadel marjadel vahakirme puudub ja seega nende välimus ei muutu. Marjade koristamisel tuleb vältida marjade hõõrdumist. Vahakirmeta marjad kaotavad oma kaubandusliku väljanägemise ja säilivad halvasti. Vahakirme paremaks säilitamiseks tuleb marju võimalikult vähe liigutada, neid ei tohiks valada ühest anumast teise, marjad peavad olema kuivad, neile ei tohi millegagi peale suruda jne.

Autor: Kadri Karp (september 2014)

Sorditaimed

Tootmises on otstarbekas kasvatada sorditaimi, sest seemikute talvekindlus, saagikus ja marjade välimus on väga varieeruv. Käesoleval ajal on Eesti Aiandusliidu puuviljanduskomisjoni poolt soovitatud: poolkõrge sort ‘Northblue’, mis on olnud tootmiskatsetes 1995. aastast ja osutunud sobivaks kasvatamiseks nii mineraalmullal kui ka turbaväljadel. Saak valmib juuli lõpus ja korjeperiood võib kesta augusti lõpuni. Kõrgetest mustikatest on EMÜ Rõhu katsejaama andmetel soovitatud sorte ‘Puru’, ‘Reka’ ja ‘Hardyblue’. Nende sortide saak valmib juuli teisel poolel ja saagi periood kestab augusti keskpaigani, korjeid on 4…5.

Autor: Kadri Karp (september 2014)

Loe lisaks:

  • Starast, M.; Karp, K.; Paal, T.; Värnik, R.; Vool, E. (2005). Kultuurmustikas ja selle kasvatamine Eestis. Tartu: Eesti Põllumajandusülikool.
  • Tairi Albert (2010) Influence of fertilisation and mulch on growth, yield and fruit biochemical composition of blueberries. (Väetamise ja multsi mõju mustikataimede kasvule, saagikusele ning viljade biokeemilisele koostisele), Eesti Maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut (doktoritöö).
  • Marge Starast (2008) Influence of cultivation techniques on productivity and fruit quality of some Vaccinium and Rubus taxa (Kasvatustehnoloogiate mõju mustika (Vaccinium), vaarika ja pampli (Rubus) produktiivsusele ning viljade kvaliteedile), Tartu Ülikool (doktoritöö).
  • Merrit Shanskiy (2006) Some aspects of flower biology of lowbush blueberry (Vaccinium angustifolium Ait.) and velvet-leaf blueberry (V. myrtilloides Michx.); cultural management of lowbush blueberry and cranberry (Oxycoccus palustris Pers.) on exhausted milled peat areas (Ahtalehise mustika (Vaccinium angustifolium Ait.) ja kanada mustika (V. myrtilloides Michx.) õie bioloogia mõningaid aspekte; ahtalehise mustika ja hariliku jõhvika (Oxycoccus palustris Pers.) kultiveerimine ammendatud freesturbaväljadel ), Eesti Maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut  (doktoritöö).