Veis on olnud meie aladel juba ammustest aegadest tähtsaim põllumajandusloom ja veisekasvatus põhiline loomakasvatusharu.

Ajaloolises tagasivaates peeti veiseid alguses tööloomade ja sõnnikutootjatena, et tõsta põlluviljakust, kuna suhteliselt hästi oli arenenud teraviljakasvatus. Piima- ja lihaloomana hakati neid pidama alles 1860ndate aastate paiku, kuid veel sajand tagasi ei andnud keskmine talulehm aastas tonnigi piima. Veiste söötmine oli puudulik, pidamine kehv.

Teaduse ja tehnika areng on muutnud ka veiste söötmist-pidamist, tõuaretust. Suured avastused bioloogiateaduses (DNA avastamine, geenitehnoloogia areng jne) on tublisti muutnud veiste aretuse iseloomu. Antibiootikumide, aminohapete ja bioaktiivsete ainete sünteesimine on võimaldanud toota tööstuslikult täiesti uusi söötasid, muutunud on söötmistehnika. Loomakasvatuses on kasutusele võetud arvutustehnika.

See on võimaldanud tõsta lehmade piimatoodangut, suurenenud on nende kehamass. Meie tõugudega on pikka aega tehtud sihipärast tõuaretustööd, mistõttu karjade tõuline potentsiaal on kõrge.

Eesti piimaveisetõud

Eestis kasvatatakse ja aretatakse põhiliselt kaht tõugu veiseid: eesti punane ja eesti holsteini tõug (varem eesti  mustakirju). Vähesel arvul on ka eesti maatõugu.

Loe kolme eesti piimaveise tõugude kohta Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu kodulehelt.

  • Eesti holsteini tõug on levinud piimaveisetõug. Populaarne on ta oma suure piimatoodangu tõttu.
  • Eesti punast  tõugu veis on rahulik ja sõbralik, närvilisust esineb harva. Reeglina on veised terved, kauem karjaspüsivad, kui näiteks holsteini tõugu veis, kuid kõik oleneb aretuskomponentide kasutamisest. Emasloomad on kerge poegimisega ning esineb vähe surnultsündinud vasikaid.
  • Eesti maatõu tüüpiline värvus on ühtlane valkjaspunane, kuid esineb ka punaseid veiseid. Tüüpilised maatõugu veised on nudid, suhteliselt pika ja raske peaga. Jalad on tugevad ja selg sirge. Vaata lisaks www.maakari.ee

Teised piimaveiste tõud

  • Äärširi tõug kujunes välja Inglismaal 18. ja 19.sajandil ning levis kõikidesse maailmajagudesse, sealhulgas Põhjamaadesse. Äärširi tõu osatähtsus on Soomes üle 75%, millega on ainuke riik maailmas. Äärširi tõugu lehmad on hea piimajõudlusega (tabel). Ainukese maana ületavad äärširid veidi mustakirjusid lehmi piimarasva ja valgu kogutoodangus (+7 kg). Piima valgusisaldus oli suhteliselt madal (3,25%), kuid on märgata suurenemise tendentsi.

Värvuselt on lehmad punasekirjud üle keha, kusjuures on iseloomulik, et kahe värvuse piirjooned on väga sakilised ja jalad on samuti punasevalgekirjud. Sarved on väga pikad ja suunatud üles – lüürasarved. Kehaehituselt on lehmad suhteliselt lühikehalised, kõrgusmõõtmed ja kehamass on tüüpiline väiksematele punastele tõugudele. Jalad on tugevad, kuid restpõranda korral võib tekkida liigesepõletikke. Udara kuju ja kinnitus on märgatavalt paranenud. Vanematel lehmadel esineb rippudarat.

Äärširi tõu eeliseks eesti punase tõu ees on suurem piimatoodang ja piima rasvasisaldus. Kuid aretuskomponendina eesti punane tõu aretuses erilist perspektiivi pole.

  • Džörsi džörsi tõule on omane väga kõrge piima rasvasisaldus (üle 6%) ja valgusisaldus (üle 4%), kuid piimatoodang alla 5000 kg. Kui piimahinna struktuur oleks kuivaine kasuks, võiks Eestis kindlasti pidada ka džörsi tõugu veiseid, sest nad toodavad kehamassi ühe kilogrammi kohta 20-30% enam piima kuivainet. Elatussööta kulub märgatavalt vähem, mistõttu piima tootmine on ökonoomsem.ooo

Lehmad on väikekasvulised (harva üle 450 kg), peene luustikuga, kergelt nõgusa pea, tugevate jalgade ja sõrgadega. Udar on hea kuju ja tugeva kinnitusega. Tervis on hea, iseloomult elavad. Värvus varieerub hele hallist tumepruunini (seljal isegi must), jahumokad ja tavaliselt nudid.

  • Punasekirjut holsteini tõugu ei ole Eestis eraldi tunnustatud, kuid kõrge holsteiniveresusega punasekirjud veiseid esineb palju punastes karjades ja üksikuid mustakirjutes karjades. Oma genotüübilt on nad sarnased mustakirjute holsteinidega,  erinevus on vaid punast värvust põhjustavas retsessiivses (allasurutud) geenis. Kahelt mustakirjult vanemalt võib sündida punasekirju järglane, kuid mitte mingil juhul vastupidi.

Eesti punase tõu juures on käsitletud punasekirjute, sealhulgas holsteinide kasutamist. Paljudes karjades on eesti punaste lehmade ristamisel jõutud üle 60-verest holsteinideni. On ilmne, et alates 88%-st tuleb hakata neid tõuraamatusse võtma esialgu eri osakonnana ühe Eesti tõuraamatu juures.

Aretustehnika käsitleb veiste sugulise kasutamisega seotud küsimusi nagu veiste suguküpsus, füsioloogiline küpsus, tiinuse kestus, majanduslik kasutusiga, eluiga jne.

Veised saavad suguküpseks tunduvalt varem kui nad saavutavad täisarengu s.t kui saabub üldine füsioloogiline küpsus. Pullidel tekib paaritusrefleks juba 6…9 kuuselt, lehmik (s.o lehm-noorveis, ka mullikas) hakkab indlema 8…12 kuu vanuselt, tugeva söötmise korral isegi varem. Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt ja pidada neid eraldi sulgudes. Kõige sobivam esmakordse seemendamise vanus eesti veisetõugudel on 15…17 kuud, mil eesti punast tõugu noorveised peaksid kaaluma 350 kg ja eesti holsteini tõugu mullikad 380…400 kg (Šviitsi tõugu noorveised 400 kg) s.t nende kehamass peaks moodustama 65% täiskasvanud veise kehamassist. Et sellist kehamassi saavutada, peaksid noorveised (vasikad) esimesel eluaastal kaalus juurde võtma 700 g, teisel eluaastal vähemalt 500 g ööpäevas. See eeldab noorveiste tugevat söötmist.

Kahjuks paljudes majapidamistes hoitakse noorkarja arvelt sööta kokku, selleks et lehmi paremini sööta. Tulemuseks on halvasti arenenud, alakaalulised lehmikud, keda seemendatakse vanemas eas (1998.a. kahe tõu keskmisena 22 kuu vanuselt).

Pärast tiinestumist algab tiinusperiood, mis lehmal kestab keskmiselt 9 kuud (270…290 päeva). Seega, kui noorveiseid õigel ajal paaritada, peaksid nad esimest korda poegima 24…26 kuuselt. Tegelikult 1998.a. poegisid lehmikud kahe tõu keskmisena 31 kuu vanuselt. 2006. aastal oli lehmade vanus esimesel poegimisel 29 kuud. See on liiga hilja. Tõuaretajad arvestavad nii, et kui lehmik ei ole tiinestatud 21 elukuuks, loetakse teda ahtraks; kui ta ei ole tiinestatud ka kahe aasta vanuselt, on õigem selline noorveis karjast praakida.

Esimesest poegimisest algab lehma majandusliku kasutamise periood e produktiivlooma periood. Majanduslikult on kasulik, et see periood kujuneks võimalikult pikaks, kuna noorveiste üleskasvatamiseks on tehtud palju kulutusi. On tähtis, et healt lehmalt saaks eluajal palju järglasi ja rohkesti piima. Praegu on lehmade majandusliku kasutamise periood suhteliselt lühike. 1998.a. kahe tõu keskmisena 3,5 aastat, eluiga seega 6 aastat.

2006. aastal oli lehmade keskmine vanus 5 aastat (kolme tõu keskmisena). Ka arenenud loomakasvatusega riikides on tendents, et lehmade kasutusiga lüheneb. Kui lehm end majanduslikult ei tasu (madal toodang, haigused, jms) prakeeritakse ta karjast välja. Karjast prakeeritakse ka suhteliselt suure toodanguga lehmi.

Lehmade eluiga jääb enamasti lühemaks nende tegelikust elu kestusest. Loomulikku surma surevad vaid üksikud tipplehmad. Vanusega lehmade toodang, sigivusnäitajad halvenevad ja nad prakeeritakse. Suguelu vaibub lehmadel 12…15 aastaselt, nende keskmine elu kestus on 20…25 aastat, maksimaalne teadaolev elukestus 40 aastat.

Iga piimakarjakasvataja eesmärk on saada võimalikult rohkem tulu piima, tõuloomade ja veiseliha müügist. Selleks on tarvis luua terve, suuretoodanguline piimakari. Et lehma piimajõudlus ja tervis muutub vananedes, tuleb piimakarja pidevalt uuendada ehk taastada. Karja uuendamise e taastootmise all mõistetakse karjast väljaprakeeritud lehmade asendamist noorloomadega.

Seega ongi tähtsaks praktilise tõuaretustöö võtteks tõuloomade valik. Selleks tuleb hinnata tõuloomade aretusväärtust kompleksselt – põlvnemise, järglaste omaduste, välimiku, udara ehituse, jõudluse jt tunnuste ja omaduste järgi. Tõuloomade valikut karjas tehakse pidevalt alates vasika sünnist kuni looma väljaprakeerimiseni karjast. Eri vanuses loomi hinnatakse eri kriteeriumide järgi.

Esimene valik toimub vasikaeas. Kui palju vasikaid kasvama jäetakse sõltub turusituatsioonist. Kui veiseliha hind turul on soodne, jäetakse kõik sündinud vasikad kasvama.

  • Poole aasta vanuselt eraldatakse lehmikud pullikutest (sest nad saavad suguküpseks). Seejärel lähevad kõik pullikud ja madala tõulise väärtusega lehmikud nuumale.
  • Nuumarühma valitakse ilmsete väilimikuvigadega, kängunud, sassis karvaga, kaua aega põdenud lehmikud, sellised, kelle puhul on ilmne, et nendest ei saa häid piimalehmi. Need realiseeritakse 15…18 kuu vanuselt. Siinkohal peab märkima, et piimatõugu noorveised tikuvad nuumamisel liigselt rasvuma ja nende liha on madalama kvaliteediga kui lihatõugu noorveiste liha. Kahjuks oli Eestis vahepeal veiseliha kokkuostuhind nii madal, et noorveiseid ei tasunud üldse nuumata. Seetõttu sündinud pullvasikad ja praagiks tunnistatud lehmvasikad tapeti enamuses 4…6 nädala vanuselt.
  • Karja täienduseks välja valitud lehmikud jäetakse kasvama karja uuendamiseks. Tõuloomadeks väljavalitud vasikate esimene hindamine toimub teisel-kolmandal elukuul põlvnemisandmete alusel.

Teine valik toimub kasvamajäetud lehmikute hulgas seemendusea saabumisel (15…17 kuu vanuselt).

  • Hinnatakse nende välimikku 100 punkti süsteemis, kehamassi ja üldist arengut. Hindab karjakontrolli assistent või tõuaretuse zootehnik. Selles vanuses peaksid noorveised olema saavutanud 65% täiskasvanud lehmade elusmassist (350 kg EP tõugu lehmikud, 380…400 kg EH), olema ilusa välimiku, harmoonilise, tõutüübile vastava kehaehitusega.
  • Hindamistulemuste alusel valitakse välja seemendusrühma mullikad. Neid valitakse välja tavaliselt rohkem kui on vaja karja uuenduseks. Need, kelle välimik, üldine areng, kehamass ei vasta nõuetele, praagitakse hiljem välja. Ülejäänud lehmikud tuleb seemendada.
  • Lehmade seemendamisel on omanikul õigus valida pull, kelle spermat kasutada oma äranägemise järgi. Looma omanik võib spermat tellida ükskõik kust, kui rahakott kannatab, võib tellida ka embrüoid.

Lehmade välimikku hindab aretusühistu ekspert 1. ja 3. laktatsioonil lineaarse (1…9) skaala järgi 2…4 laktatsioonikuul. Lineaarse skaala järgi hindamisel peavad hinnatavad tunnused omama majanduslikku väärtust, olema päritavad ja iseloomustama tõu eripära. Rahvusvaheline organisatsioon INTERBULL on seadustanud, et välimikku tuleb hinnata vähemalt 12 tunnuse alusel, mille äärmuslikke hinnanguid väljendatakse järgnevalt:

  • suurus – väike-suur;
  • kere sügavus –  väike-suur;
  • laudja sirgus – tõusev-luipu;
  • laudja laius – kitsas-lai;
  • sõranurk – lame-püstine;
  • eesudara kinnitus – nõrk-tugev;
  • nisade asetus –  ebaühtlane-ühtlane;
  • nisade pikkus – lühikesed-pikad;
  • jne.

Hinnangu andmed registreeritakse iga lehma algarvestusandmetes ja hindamistulemused säilitatakse. Lehma välimikku hinnatakse sõltumata lineaarsest hinnangust üks kord aastas 100 punkti süsteemis. Üldhinnang antakse kolme põhinäitaja järgi:

  • udara eest – maksimaalselt 50 punkti;
  • tõutüüp ja üldine areng – maksimaalselt 30 punkti;
  • jalgade seis – maksimaalselt 20 punkti.

Saadud punktide summa järgi hinnatakse lehmade välimikku järgmiselt:

  • vähemalt 90 punkti – suurepärane;
  • 85…89 punkti – väga hea;
  • 80…84 punkti – täiesti hea;
  • 75…79 punkti – hea;
  • 65…74 punkti – rahuldav;
  • alla 65 punkti – halb.

Jõudlusnäitajatest hinnatakse lehmadel 305 päeva piima-, piimarasva-, piimavalgutoodangut ning piimarasva- ja valgusisaldust. Jõudlusnäitajate alusel arvutatakse jõudlusindeks (JI), kus võrreldakse iga lehma piima-, piimarasva ja valgutoodangut karja keskmisega ning saadud aretusväärtus (AV) korrutatakse regressioonikordajaga, mis näitab iga tunnuse majanduslikku osatähtsust:

JI = -0,02 piimatoodangu AV + 14 piimarasvatoodangu AV + 42 piimavalgutoodangu AV
Nagu valemist nähtub, antakse valikul suurem eelistus piimavalgutoodangule, vähetähtsaks peetakse piimatoodangut.

Hinnatakse veel lehmade poegimiskergust järgmise koodi alusel:

  • kerge – 0;
  • normaalne (abistab 1 inimene) – 1;
  • raske (abistab 2 või enam inimest) – 2.

Teistes maades hinnatakse veel ka lehmade lüpsikiirust piimahulga alusel ühes minutis.

Aretuspullide hindamine on kõige vastutusrikkam tegevus. Andmed laekuvad kõikidest tõukarjadest, kus asuvad pulli tütred ja nende eakaaslased (samavanused samal ajal poeginud teiste pullide tütred). Et andmed pärinevad eri regioonidest ja erineva tasemega tõukarjadest, toimub eelnevalt algandmete korrigeerimine, et vabastada need juhuslikest (aasta, poegimissesoon, poegimisvahemiku pikkus, poegimisvanus) kõrval mõjudest ja geneetilise baasi muutustest.

Tütarde piimajõudluse 1. hinnang antakse, kui on vähemalt 25 tütre 100 päeva andmed. Järgmine arvutatakse 305 päeva laktatsiooni alusel ja edaspidi ka 2. ja 3. laktatsioonide lisandumisel.

Jõudlusnäitajatest võrreldakse tütarde piimavalgu ja -rasva kogutoodangut eelnenud kolme aasta keskmisega protsentides, mis ongi pulli suhteline aretusväärtus (SAV). Selle järgi järjestatakse kõik aretuspullid. Hinnangu tõenäosus on seda suurem, mida rohkem on pullil tütreid koos eakaaslastega. 100 tütart ja enam tagavad 99%-lise usutavuse.

Tütarde välimiku lineaarsed hinnangud töödeldakse arvutis ja esitatakse tavaliselt tulpgraafikutena, mis näitavad kõrvalekalde suurust ja suunda eakaaslastega võrreldes. Ühikuks on standardhälve (s), kusjuures  1s = 1,1 punktiga. Iga tunnuse kohta on märgitud äärmuslikud väärtused, näiteks väike – suur, kitsas – lai jne., mille järgi saab teada tütarde hinnangu. Esitatakse samuti pulli tütarde üldhinde keskmise ja kõrvalekalle eakaaslaste keskmisest.

Poegimiskerguse ja lüpsikiiruse hinnang esitatakse ristikestega.

Hea piimalehma tunnused.

Hea piimalehma tunneb ära juba välisel vaatlusel. Tal on suur ühtlaselt arenenud näärmerikas udar, mis on enne lüpsi piimast tulvil, pärast lüpsi langeb kokku nagu käsn. Katsudes on näärmekoerikas udar sõmerjas.

Kui udara suurus lüpsmise järel oluliselt ei muutu, on see sidekoerikas udar. Sellist udarat nimetatakse ka liha- või rasvaudaraks ja sellest saab vähe piima.  Et udaranäärmed saaks palju piima sünteesida, peab udarast ohtralt verd läbi voolama (1 l piima sünteesimiseks 400…500 l). Selleks peab lehmal olema hea verevarustus, südametalitlus.

Verevarustuse üle võib otsustada kõhu all olevate veresoonte s.o piimasoonte (udaraveenide) kaudu. Heal piimalehmal on need laktatsiooniperioodil suured, jämedad. Piimasooned sisenevad rinnaõõnde kõhu allosas asuvate piimakaevude kaudu. Suure toodanguga lehma tunnuseks peetakse seda kui piimakaevud on sõrmega katsudes suured.

Küljelt vaadates on hea piimalehm pikenenud kolmnurgakujulise kehaga (pea poolt on keha kitsas, laieneb tahapoole).

Hea piimalehma tunnuseks peetakse ka seda kui roided on tugevasti tahapoole suunatud, roiete ja selgroovaheline nurk moodustab nürinurga. Roided on laia vahega. Hea piimalehma luustik on peen, karvkate lühike, läikiv. Nahk õhuke (viimase roide kohalt võtta sõrmede vahele).

Lihaloomade poole kalduvatel lehmadel on keha silindrikujuline, küljelt vaadates moodustab enamvähem ristküliku. Keha on pealtvaates lai, jalad laia asetusega – madalad, kael lühike, paks, udar väike, nahk paks, taignataoline, karvastik jäme, pikk.

Aretusvalikul eelistatakse üht looma teis(t)ele eesmärgiga saada temalt järglasi, kes oleksid paremad teistest. Et saada järjest paremaid järglasi, on vaja hinnata loomi ja parem kui järglaste järgi. Nendest tuleb valida parimad suguloomadeks, et saada järglased. Neid tuleb hinnata ja nii kordub lõputult.

Piimaveiste aretuse eesmärgiks on:

  • suurendada piimajõudlust;
  • tugevdada tervist;
  • parandada kehaehitust;
  • pikendada kasutusaega.

Vastavalt nendele eesmärkidele võetakse vaatluse alla omadused, mis väljendavad püstitatud eesmärgi taset. Nendeks on:

  1. Piimajõudlus
    1.1. toodang  piimatoodang piimarasvatoodang piimavalgutoodang
    1.2. koostis  rasvasisaldus valgusisaldus laktoosisisaldus kuivainesisaldus
    1.3.  kvaliteet  somaatiliste rakkude arv, bakterite arv
    1.4.  ökonoomia söödakulu 1 kg toodangu kohtatoodangut 1 kg kehamassi kohta
  2. Tervis
    2.1.  ainevahetus verenäitajad
    2.2.  udar mastiitide esinemine
    2.3.  sigivus tiinestus 1. seemenduse järeltiinestusaeg pärast poegimist poegimisvahemiku pikkus poegimisjärgsete tüsistuste (halvatus, päramistepeetus) esinemine
    2.4.  viljakus  vasikate arv surnultsündide sagedus
  3. Kehaehitus:
    3.1.  suurus  ristluukõrgus, kere põikpikkusrinna ümbermõõtkehamass
    3.2.  välimik  keha harmoonilisuslaudja lajus, pikkus, sirgusjalgade asend, kannanurksõrgade kuju, tugevusudara kuju, kinnitusnisade pikkus, asetus.
  4. Kasutusiga  poegimiste (laktatsioonide) arv, esmapoegimisiga – EPI, praakimisvanus

Peale nende omaduste on veel arvukalt iseärasusi, mis võivad huvi pakkuda, kuid valikutunnusena tulevad arvesse vaid need, mis vastavad järgnevatele tingimustele:

  • majanduslikult tähtis;
  • muutlik ehk varieeruv;
  • päritav.

Kui läheneda puhtformaalselt eespool esitatud tunnustele, siis otsene majanduslik väärtus on piimajõudlusel, viljakusel ja kasutuseal, sest toodetud piimakogus või vasikas annab müügil sissetulekut ja tulu. Teiste tunnuste majanduslik väärtus avaldub selles, kuivõrd nad mõjutavad piimajõudlust või vasikate saamist. Majanduslikku väärtust mõõdetakse rahaühikutes või koefitsientidega, mis väljendavad tunnuste suhtelist väärtust.

Muutlikkus avaldub sama näitaja kõrvalekalletes erinevate loomade vahel või sama looma eri vanusperioodidel. Loetletud tunnuste puhul ei saa juttu olla muutlikkuse vähesusest, puudu tuleb hoopis püsivusest või muutlikkuse põhjuste tundmises. Viimane asjaolu on põhiprobleemiks loomade hindamisel. Muutlikkust mõõdetakse

  • suurima ja väiksema vahe (max-min) võrdlemisel keskmisega ( );
  • standardhälvega (s), mis arvutatakse dispersioonanalüüsil;
  • variatsioonikoefitsiendiga v=s/x*100.

Kõige lihtsam on esimene moodus, kuna ei vaja eraldi matemaatilist analüüsi. Kõige üldistavam on kolmas, mille alusel jaotatakse tunnused:

  • püsivad   v = alla 10%;
  • vähe varieeruvad   v = 10…20%;
  • keskmiselt varieeruvad v = 20…30%;
  • väga varieeruvad   v = üle 30%.

Kehtib seaduspärasus, et vähemvarieeruvad tunnused on enampäritavad, ja vastupidi. Näiteks piima valgu- ja rasvasisalduse  v  väärtus kõigub 8…15%-ni ja päritavus (h2) 0,5…0,6, piimatoodang vastavalt  v = 18…22%  ja  h2 = 0,2…0,3.

Mis on päritavus? Nagu eespool oli näha, mõõdetakse seda päritavuskoefitsiendiga (h2). Kui piimatoodangu  h2  võrdub 0,2-ga, piimatoodangu muutlikusest 20%  ehk 0,2 osa 1-st  määratakse pärilike tegurite poolt. Piima valgu- ja rasvasisaldus sõltub aga üle 50% (2,5 korda enam) pärilikkusest ehk vanematelt saadud geenidest.

Geneetiline mehhanism on keerukas. Siin suudame käsitleda vaid, kuidas seda kasutada. Geenid on aluseks tunnuste kujunemisele, kusjuures mõnel juhul sama(d) geen(id) määrab mitut tunnust. On tegemist tunnustevahelise geneetilise korrelatsiooniga ehk seosega  (rG), mille tase väljendub arvuliselt 0…1. Mida madalam on väärtus, seda nõrgem seos, ja vastupidi. Seos kahe tunnuse vahel võib olla positiivne (+) või negatiivne(-). Esimesel juhul 2 tunnust muutuvad ühes suunas, teisel juhul vastupidises suunas (1. tunnus suureneb, 2. tunnus väheneb).

Väga tugev seos (+0,9) on piima-, rasva- ja valgutoodangu vahel. Tugev seos (+0,5) on samuti piima rasva- ja valgusisalduse vahel. Nõrk seos (+0,2) on valgutoodangu ja -sisalduse ning rasvatoodangu ja -sisalduse vahel. Valgu- ja rasvasisaldusel on nõrk negatiivne (-0,2) seos piimatoodanguga. Nendest seostest lähtudes võid teha järgmised järeldused:

  • suurendades valgu- (rasva-) toodangut suureneb tugevasti piimatoodang(ut) ning vähesel määral piima valgu- (rasva-) sisaldus(t);
  • andes eelistuse piimatoodangule, suurenevad küll valgu- ja rasvatoodang, vähenema hakkavad piima valgu- ja rasvasisaldus;
  • õige on valikut teha valgu- või rasvatoodangu või mõlema kogutoodangu alusel.

Esitatust  tuleb teha veel üks järeldus, et majanduslikku väärtust omavad tunnused on omavahel seoses. Seetõttu aretuse eesmärgi püstitamisel ei tohi arvestada vaid üht tunnust, vaid alati peab teadma, mida toob see kaasa teistele tunnustele. Tõuaretuse praktikast on palju näiteid, kus ühekülgse range valikuga suurendati piimatoodangut, kuid halvenes sigivus, lihajõudlus või hoopis tervis. Järelikult aretusprogrammide koostajad peavad väga põhjalikult tundma veiste geneetilisi ja füsioloogilisi mehhanisme nii organismi kui ka tõu või karja tasemel. Ainult hea tervise ja sigivusega veistega on mõtet aretustööd teha, sest nad püsivad kaua karjas, annavad elu jooksul suure piimatoodangu ja arvuka järglaskonna.

Pärilikkus on elusorganismi võime produtseerida endasarnaseid järglasi. Järglaste arv ühe lehma või pulli kohta või ajaühikus on viljakus, mis on aretustöö tähtsamaks eelduseks. Väheviljakad, kuigi kõrge aretusväärtusega lehmad, võivad produtseerida palju toodangut, kuid ei mõjuta kuidagi järgmise põlvkonna aretusväärtust.

Veis on ainupoegija, kuna kaksikuid sünnib vaid ligikaudu 2%-l poegimistel. Keskmisena on lehm karjas 3 laktatsiooni, mille jooksul on 3 poegimist ja võib saada 2…4 elusjärglast. Et sugupoolte jaotus on võrdne, saab ühelt lehmalt keskmisena 1…2 lehmvasikat. Sellega on tagatud vaid lehma asendamine nooremaga, aga valiku võimalust on harva. Vasikate arvu kahandab veel suur ahtrus, sagedane surnultsünd või lõpmine. Seepärast on hädavajalik, et suuretoodangulised lehmad püsiksid kaua karjas ja annaksid arvukalt tütreid, kellega asendatakse vähemviljakaid ja väiksetoodangulisi lehmi.

Kaasajal on rakendatud embrüosiirdamise meetod, mis võimaldab suurendada väärtuslike lehmade järglaste arvu kümneid kordi. Pidurdavaks asjaoluks on embrüo kõrge hind, mistõttu enam kasutatakse seda meetodit pullide põlvkonna saamiseks parimatelt vanempaaridelt. Väikekarjades või ühelt tõult teisele üleminekul on embrüosiirdamisel ka lehmakarjale otsustav tähtsus.

Pullide viljakus on suurenenud tänu kunstliku seemenduse rakendamisele kümneid, isegi sadu tuhandeid kordi, mis loob eelduse aretuspullide rangeks valikuks. Selles peitub ka põhjus, miks veiste aretusprogrammides ja praktilises aretustöös on pullidele antud kümneid kordi suurem osakaal kui lehmadele. Viljakuse suurendamine on veiste aretustöö tõhustamise peamiseks eelduseks.

Valikuedu (SE) ühe tunnuse osas sõltubki vaid kahest komponendist: päritavusest (h2) ja valiku intensiivsusest, mis avaldub selektsioonidiferentsis (SD).
SE = h2 * SD
SD näitab, kui palju ületavad vanemateks (aretusloomadeks) valitud veised oma eakaaslasi või põlvkonda. Kui kõigilt veistelt (näiteks lehmadelt) võetakse täiendust põhikarja, siis  SD = 0  ja  SE = 0. Aga pullide range valiku tulemusena on nende SD suur ja seetõttu keskmine  SD on rahuldav: SDisa + SDema / 2 = SDkeskmine

Siit tekib ka võimalus ja üldse mõte aretustööd veisekarjas teha isegi juhul, kui lehmade viljakus on vaid rahuldav. Kui taotleda suuremat valikuedu, tuleb eelkõige kõrvaldada takistused vasikate arvu suurendamisel. Piimaveiste korral jääb ületamatuks vähemalt veel aastateks, et pooled sündinutest on pullvasikad ja seda ette teadmata. Seetõttu tuleb põhikarja uuendamiseks valida 2 korda enam lehmi, kui tegelikult on seda vaja. Kui tulevikus teadlased lahendavad sugupoole suunamise võimaluse viljastumisel, suureneb valiku võimalus lehmakarjas 2 korda. Jääb teadlaste lahendada, kas embrüosiirdamine või sugupoole suunamine muutuvad praktilises aretustöös kasutavateks majanduslikus mõttes.

Veisekari koosneb lehmadest ja noorkarjast. Noorkarja kasvatatakse kolmel eesmärgil:

  • karja täienduseks (uuendkarja saamiseks);
  • tõuloomade müügiks;
  • nuumamiseks ja nuumveiste müügiks.

Nendest eesmärkidest tähtsaim on uuendkarja kasvatamine. Teised eesmärgid sõltuvad sellest, kas tõuloomadel on turgu ja kas veiseliha kokkuostuhind ületab noorveiste nuumamise kulud.

Veiste vanuserühmad on:

  • vasikad (kuni kuuenda elukuuni);
  • lehmikud ja pullikud (7…18 elukuud);
  • seemendatud ja tiined lehmikud;
  • lehmad;
  • nuumveised.

Nende vanuserühmade osatähtsus karjas s.o karja struktuur oleneb tootmissuunast. Piima tootmisel on lehmade osatähtsus märgatavalt suurem, veiseliha tootmisel peab aga karjas olema rohkem noorloomi. Majanduslikult tasub noorveiseid nuumata siis, kui veiseliha hind turul on soodne ja kui noorveiste tapaküpsus saavutatakse 15…18 kuuselt. Sel juhul peaks noorkarja osatähtsus karjas olema 50%, lehmi ikkagi umbes pool karjast.

Lehmi tiinestatakse kas loomuliku paarituse teel s.t paaritatakse pulliga või kasutatakse kunstlikku seemendust. Praegu kasutatakse valdavalt kunstlikku seemendamist, kuigi on ka erandeid. Suuretoodanguga karjades peetakse tavaliselt ka sugupulli. Kui lehm pärast mitmekordset kunstlikku seemendust ei tiinestu, proovitakse pulliga, et lehmalt ikkagi vasikas saada.

Lehmade kunstlik seemendamine on tänapäeval kõige tõhusam seemendamise viis. Sel puhul on vaja üleval pidada tunduvalt väiksemat arvu sugupulle kui loomulikul paaritamisel. See säästab nende pidamiskulusid ning sugupullidena kasutatakse väga kõrge väärtusega tõuloomi.

Loomulikul paaritusel tuleb üleval pidada üks pull 50 lehma kohta, kunstliku seemendamise puhul saab ühe pulli spermaga tiinestada aastas keskmiselt 600…700 lehma, kuna kasutatakse lahjendatud spermat. Sügavkülmutatud sperma kasutamisel, mis on praegu levinud sperma konserveerimise viis, isegi üle 10 000 lehma. Selleks kogutakse eriti kõrge tõulise väärtusega pullidelt nende eluajal maksimaalselt spermat, mis säilitatakse vedelas lämmastikus -196° juures tuubides või kõrrekestes. Enne seemendamist sulatatakse sperma 40° juures vastavas lahuses üles ja kasutatakse. Sügavkülmutatud spermat on lihtne transportida kaugete maade taha väikestes konteinerites (bussiga, laevaga, lennukiga). Spermat võib säilitada aastaid ja seda saab kasutada pikka aega, isegi pärast pulli surma. On olemas spermapangad, kust on võimalik alati saada soovitud ja sobiva pulli spermat.

Kui kunstlik seemendus võimaldab saada hulgaliselt järglasi healt pullilt, siis embrüosiirdamisega ka kõrge tõulise väärtusega lehmadelt. Tavaliselt annab lehm aastas vaid ühe järglase, embrüosiirdamise abil saab seda arvu mitu või isegi mitukümmend korda suurendada. Nii võib ühelt lehmalt saada aastas rohkem vasikaid kui tavaliselt kogu tema elu kestel.

Lehm võib oma elu jooksul toota kuni pool miljonit munarakku. Nendest kasutatakse ära vaid mõned. Healjuhul toovad pika elueaga lehmad ilmale 8…10 vasikat, Uus-Meremaal saadi embrüosiirdamise teel ühelt lehmalt aastas 83 järglast. Tavaline on paarkümmend vasikat aastas.

Embrüosiirdamisel kutsutakse doonorlehmal (kõrge tõulise väärtusega lehm) esile superovulatsioon, s.o mitme munaraku üheaegne vabanemine. Seejärel seemendatakse lehm kõrgeväärtusliku pulli spermaga. Teatava aja järel on embrüod arenenud soovitud staadiumini ning liikunud munajuhast emakasarve. Nüüd järgneb embrüote väljaloputamine. Väljapestud embrüod istutatakse madalama tõulise väärtusega loomade emakaisse n.o retsipientloomad, kes tiinestuvad ja kannavad vasika ilmale. Selliselt on võimalik parandada karja tõulist väärtust, tõsta piimatoodangut ja parandada loomade tervist.

Piima annavad kõik imetajad, kuid inimene kasutab peamiselt lehma- ja kitsepiima, aasia rahvaste juures on hinnas ka ute- ja märapiim.

Piim moodustub imetajate udaras verega sinna kantud toitainetest. Piimanäärmed ammutavad verest toitaineid ja sünteesivad nendest piima koostiskomponente. Piimanäärmete talitlus on tsükliline. Kõige intensiivsem on see esimestel kuudel pärast lehma poegimist, mil piimatoodang on kõige kõrgem, seejärel hakkab aeglaselt langema.

Lehmade piimajõudluse alanemise põhjuseks on lehma tiinestumine (see peaks toimuma 40…80 päeva pärast poegimist) ja loote arenemine, mis põhjustab kogu organismi, eriti aga piimanäärme talitluse ümberkorraldamist. Tiinuse lõpul piima süntees ja eritumine langeb järsult ja lõpuks lakkab täielikult. Saabub kinnisperiood.

Kinnisperiood kestab 45…60 päeva. Kinnisperioodi võib vaadelda kui puhkeperioodi, mis on vajalik kogu organismi ettevalmistamiseks uueks lüpsiperioodiks.

Piima eritamise perioodi poegimisest kuni kinnijäämiseni nimetatakse laktatsiooni e lüpsiperioodiks või lihtsalt laktatsiooniks. Laktatsiooniperioodi normaalseks pikkuseks peetakse 305 päeva, kõikumisega 260…320 päeva. Seega normaalne poegimisvahemik lehmal on üks aasta (skeem).

Piimatoodangu dünaamikat laktatsiooni vältel väljendatakse laktatsioonikõverana. Heal lehmal peaks see olema ühtlane, ilma järskude tõusude ja langusteta. Sellised lehmad annavad kogu laktatsiooni kestel enam-vähem ühesuguseid toodanguid. Laktatsiooni lõpul toodang langeb aeglaselt ja sujuvalt. Pärast päevatoodangu kõrgseisu (1…3 laktatsioonikuul) saavutamist peetakse piimatoodangu normaalseks languseks 5…6% kuu kohta. Osadel lehmadest aga täheldatakse laktatsiooni algul piimatoodangu järsku tõusu, mis 3…4 kuu pärast hakkab niisama järsku langema. Ühtlaste päevalüpside puhul saadakse laktatsiooni kestel rohkem piima kui järsult langevate päevalüpside korral.

Piimatoodang lehmal suureneb koos vanusega. Esimest korda poeginud lehmade piimatoodang moodustab tavaliselt 60…70% ja teise laktatsiooni toodang 70…80% täiskasvanud lehmade piimatoodangust. Noortel lehmadel kulub osa söötadega saadud toitainetest kehamassi juurdekasvuks. Kõrgeima toodangu annavad lehmad tavaliselt 4…7 laktatsioonil, mil nad on 7…10 aastat vanad.

Lehmade piimajõudlust ei iseloomusta ainult saadud piima kogus vaid ka selle koostis s.o piima sisaldusained. Iga lehma piimast määratakse piima rasva- ja valgusisaldus, mille alusel arvutatakse välja valgu- ja rasvatoodang kg-des aasta, laktatsiooniperioodi, 305 päeva laktatsiooni ja eluaja kohta. Oluline näitaja, mida välja tuuakse, on veel piima rasva- ja valgutoodangute summa (V+R).

Piimajõudlust väljendatakse kirjapildis:
7000-4,0-280-3,0-210-490 s.t piimatoodang – 7000 kg, rasva % – 4.0, piima rasvatoodang – 280 kg, valgu % – 3.0, valgutoodang 210 kg, V+R – 490 kg.

Peale piima rasva- ja valgusisalduse määratakse iga lehma piimast veel suhkru, karbamiidi ja somaatiliste rakkude sisaldus. Viimased näitajad iseloomustavad söötmistaset.

Lehmade piimajõudluse üle peetakse individuaalset arvestust, seda nimetatakse jõudluskontrollarvestuseks. Jõudluskontrollarvestus on karjakontrollarvestuse üks osa.

Eesmärgiks on karja jõudlusvõime suurendamine sel teel, et geneetiliselt vähemvõimekamad asendada parema genotüübiga ja võimekamate loomadega.  Aretusvaliku osa on selles, et põhikarja praak asendataks geneetiliselt paremate noorlehmadega. Selleks toimub eelnev hindamine, mille objektiivsus sõltub paljudest keskkonnateguritest, eriti söötmis-pidamistingimustest. Ainult soodsates tingimustes avaldub veise geneetiline eelsoodumus ehk võime.

Praktiline aretusvalik toimub pidevalt, kuid siin saab eristada teatud etappe ajalises järjestuses:

  1. paaridevalik;
  2. vasikate valik;
  3. lehmikute valik;
  4. lehmade valik.

Paaridevalik

Teiste sõnadega väljendades on tegemist seemendusplaani koostamisega. Tavaliselt toimub see kalenderaasta piires. Esmalt tuleb määrata lehmade koosseisust need, keda enam ei seemandata. Need on lehmad, kes eelmisel laktatsioonil põhjustasid kahtlusi toodangutaseme tõttu, on liiga kaua kinni, olid haiged, vanus eeldab toodangu langust või aretusväärtuse viimase hinnangu alusel kuuluvad karja halvemate hulka. Lõplik otsus tehakse tavaliselt siis, kui nad poegisid uuesti ja käes on kahe kontroll-lüpsi tulemused. Kahtlematult tuleb ette korrektiive.

Seemenduskontingendi moodustavad lehmad, lähiajal poegivad tiined mullikad ja seemendusealised lehmikud. Kui tiined mullikad on poeginud, tulevad nad seemendada testpullide spermaga. Nii toimub kõigis maades. Siin arvestatakse vaid sellega, et esmaspoegija ja testpull poleks põlvnemiselt lähedalt suguluses.
Ülejäänud lehmade seemendamiseks on omanikul õigus valida pulli oma soovi järgi. Näiteks Saksamaal ja teistes arenenud veisekasvatusega maades tellitakse spermat mitte ainult oma riigi teistelt aretusühingutelt, vaid vastavalt lehmakarja aretusväärtusele ja rahalistele võimalustele ükskõik millisest riigist. Viimasel ajal ka embrüosid.

Oma karjale pullide valikul tuleb esmalt selgeks teha, mis on lehmakarja nõrgad kohad, kas jõudlusnäitajates või välimikus.

Põhireegliks on, et tuleb valida pull, kes tütarde andmetel seda parandab. Kui karjas on mõne tunnuse osas suur variatsioon, tuleb eelistada pulli, kelle tütred olid väikese omavahelise variatsiooniga. Eesmärgiks olgu siiski suurema suhtelise aretusväärtusega pullide kasutamine. Ainult erakordselt kõrge SAV-ga pulli korral võib piirduda ühe pulliga. Tavaliselt tuleks kasutada ikkagi 2-3 pulli isegi talu karjas, rääkimata mõnesajalisest ühistu lehmakarjast.

Välimiku järgi tuleb eelistada pulle, kelle tütred on suuremad, tagajalad suurema nurgaga ja peatähtis, et udar on pikk, tugevasti kinnitunud ning nisad on sobivad masinalüpsiks. Sageli ei jätku spermat või ei rahulda hinnatud pullide tase ja tekib soov valida hindamata pullide hulgast. Aluseks tuleb võtta põlvnemisindeks või põlvnemisandmed. Nendest on tähtsuse järjekorras:

  1. isa tütarde ehk noorpulli poolõdede aretusväärtus;
  2. emaisa tütarde aretusväärtus;
  3. ema jõudlusnäitajad.

Mullikate seemendamiseks tuleb valida pullide hulgast, kelle järglased on sündinud kergesti. Kui lehmade viljakus on hea, seemendatakse vaid osa mullikatest kõrge aretusväärtusega pullidega ja teise osa võib seemendada seni hindamata pulliga või isegi väiksekasvulise lihatõugu pulliga.

Vasikate valik

Vasikate sünnimassi registreerimine pole alati täpne. Plaanimajanduse tingimustes näidati sünnimassi väiksemana, et sellega suurendada massi-iivet. Eesti punaste ja mustakirjut tõugu vasikate sünnimass on normaalselt 38…45 kg, eesti maatõul 30 kg ringi. Ettevaatusele sunnib liialt väike sünnimass, kuna vasikas võib ka edaspidi kasvada aeglaselt. Ka väga suured vasikad võivad olla esialgu loiud ja aeglaselt kasvada.

Kui veiseliha hind on soodne, ei tehta vasikate hulgas valikut enne kuue kuu vanust. Eraldatakse lehm- ja pullvasikad, sest saabub puberteediiga. Tavalises karjas lähevad pullvasikad ja madalama väärtusega lehmvasikad nuumaratsioonile. Lehmvasikate valiku aluseks on põlvnemisindeks, välimik, kasv ja areng. Esimestena tuleb arvestada nuumarühma ilmsete välimikuvigadega (nõgus selg, väga püstised jalad, korrapäratud sõrad), kängunud (väiksem kehamass, ülemäära karvane, kaua põdenud) või sünnivigadega vasikas. Lisaks neile saab viia nuumarühma veel mõned madala aretusväärtusega lehmvasikad.
Kahjuks on Eestis veiseliha hind nii madal, et majanduslikult ei tasu noorveiseid nuumata. Seepärast on enamuse pullvasikate ja praagiks tunnistatud lehmvasikate saatus karm – nad tapetakse 4-6 nädala vanuses.

Tõukarjades, eriti aretuskarjades jäetakse kõrgeima põlvnemisindeksiga pullvasikad kasvama ja müüakse tõupullikutena. Siin tuleb arvestada, et sageli jäävad suurema aretusväärtusega pullikud oma kasvus ja arengus maha. Nad vajavad enam hoolt söötmisel ja pidamisel. Lehmvasikad jäetakse enamuses kasvama ja praagitakse ainult ilmsete vigade tõttu.

Lehmikute valik

Noorveiste karjas toimub sündmusi igal päeval, mis võivad põhjustada lehmikute haigestumisi, traumasid või isegi huku. Aretusvaliku ajaks on seemendusea saabumine. Eesti veisetõugudele on optimaalseks vanuseks 15-17 kuud.

Seemendusrühma valikul võetakse aluseks kehamass ja välimik. On normaalne, kui selles vanuses eesti punane lehmik on 350 kg ja eesti mustakirju lehmik üle 380 kg. Jalad peavad olema korraliku seisuga eest-tagant- ja külgvaates. Sõrgade kuju peab olema normis, kui vaja, tuleb värkida. Eelistada tuleb sirge seljajoone, pika ja laia laudjaga ning suhteliselt kõrgejalgseid ja suurekasvulisi lehmikuid. Seemendusrühma tuleb valida rohkem lehmikuid, kui on vaja karja uuendamiseks, sest osa neist ei tiinestu. Aga tiined lehmikud on ka küllalt hea müügiartikkel.

Vasika- ja lehmikueas on raske prognoosida tema piimajõudlust lehmana. Igaühe kogemus kujuneb aastate jooksul, kuid väljendada seda õpetussõnadena on peaaegu võimatu. Kõige kindlam on otsustada ikkagi põlvnemisandmete ning lehmiku kasvu ja arengu järgi. Lehmik peab olema elava iseloomuga, aga käituma rahulikult karjakaaslaste ja inimeste suhtes.

Lehmade valik

Piimalehma tunnused hakkavad reljeefsemalt ilmnema tiinuse viimastel kuudel enne 1. poegimist. Keha võtab juurde laius- ja sügavusmõõtmetes, paraneb toitumus. Kiiresti areneb udar, kujuneb välja näärmekude ja suureneb maht. Näha on nisade kuju ja arv. Tihti on lehmikutel nn. lisanisad kas udara tagaküljel või esi – ja taganisade vahel. Vähemhäirivad on tagumised lisanisad, kuid vahenisad võivad hakata pärast poegimist lakteerima. Lisanisad tuleb eemaldada operatiivselt mõni kuu enne esimest poegimist, milleks tuleb kasutada veterinaari abi.

Viimasel tiinusekuul läheb udar tursesse, mis näitab udara kuju ja asetust tulevikus. Udara turse haarab ka eesudara ja tagaudara. Eelistada tuleb noorlehmi, kel turses udar oli pikk ja lai, kuid mittesügav. Tagajalgade seis peab olema avar. Kui esineb kooskandsus, seab see ohtu udara välisseina.

Hea piimalehma tunnuseks on udara rikkalik verevarustus, mis avaldub pindmises veresoonestikus ja udaraveeni või piimakaevu läbimõõdus. Piimakaevuks nimetatakse avaust kõhuseinas, mille kaudu udaraveen suubub kõhuõõnde. Seda mõõdetakse näppude surumisega avausse. Heal lehmal mahub vähemalt kahe, veelgi parem kui kolme sõrme otsad.

Piimalehm peab korduvalt poegima, sünnitama terveid ja elusaid vasikaid. Kerge sünnituse eelduseks on ema avarad sünnitusteed, mis avaldub laudja laiusmõõtmetes ja pikkuses. Nendest tähtsam on isegi pikkus ja veel laudja asend horisontaaljoone suhtes. Tõusva laudja (päraluunukk on kõrgemal ristluunukist) ja madala sabajuurega lehmadel kulgeb sünnitus raskelt, mis võib ohtu seada järglase, vahel isegi ema. Parem on, kui laudjas on veidi langev (mitte luipu).

Küllalt sügav rindkere ja kere keskosa mahutavad hästi arenenud kopsud ja südame, mis tagavad hapnikurikka vere ning seedeelundid, mis on võimelised seedima mahukaid põhisööda (rohi, silo) koguseid. Seega on eelistatud suure raamiga – pika kehaga ja kõrged lehmad.