Õhu niiskus

Suhteline õhuniiskus (r) e. relatiivne õhuniiskus e. suhteline niiskus on veeauru osarõhu ja samadel füüsikalistel tingimustel küllastunud veeauru osarõhu suhe. Mida kõrgem on veeauru temperatuur, seda rohkem mahub veeauru ühikulisse ruumalasse. Temperatuuri langemisel, näiteks õhtul, hakkab suhteline õhuniiskus suurenema. Kastepunktiks nimetatakse temperatuuri, milleni õhk peab jahtuma, et saavutada maksimaalne suhteline õhuniiskus. Kastepunkti saavutamine on vajalik udu tekkeks.

Õhu niiskusesisaldus mõjutab termoregulatsiooni, eriti soojuse äraandmist. Kuiv õhk on nii madala kui kõrge temperatuuri korral looma organismile talutavam kui niiske õhk. Temperatuuri tõustes suureneb niiskuse aurumine naha kaudu. Seda põhjustab pindmiste veresoonte laienemine vere juurdevoolu suuremise tõttu. Silmaga nähtavat niiskuse eritumist nahapinnalt (higipiisad) nimetatakse transpiratsiooniks, nähtamatut aga perspiratsiooniks  (sekreet aurub enne higipiiskade teket). Samuti suureneb temperatuuri tõustes niiskuse eritumine hingamisteede kaudu, mis väljendub lõõtsutamisena. Juhul kui kõrge temperatuuriga keskkonnas on suhteline õhuniiskus 100 %, siis higistamine lakkab ning organismil tekib ülekuumenemise oht.

• Keskkonna kõrge temperatuuri (25-30 °C) ja niiskusesisalduse (üle 80%) korral on  liigse soojuse väljutamine organismist häiritud (eriti aurumise abil). See põhjustab loomadel kuumastressi ja toodangu langust, samuti väheneb isu ning ainevahetus aeglustub. Loomad muutuvad apaatseks. Loomade, eriti noorloomade vastuvõtlikus haigustele suureneb.
• Keskkonna madala temperatuuri ja kõrge niiskusesisalduse (üle 80%) korral suureneb soojuse väljutamine organismist. Tõuseb külmetushaiguste (riniit, bronhiit, pneumoonia), mastiitide enteriidid, liigeste ja lihaste reumade esinemissagedus. Loomadel langeb resistentsus sissehingatavate patogeenide suhtes. Suureneb söödakulu, kuid toodang langeb.
• Keskkonna madala niiskusesisalduse (kuivuse) korral suureneb tolmu teke. Liiga kuiv keskkond (õhu suhteline niiskus väiksem kui 40 %) võib põhjustada ülemiste hingamisteede limaskesta ärritust ning kuivust (köha). Raskemal juhul tekivad limaskesta haavandid, mille tulemusena tungivad haigustekitajad kergesti organismi.

Põllumajandusloomadele on sobilik keskkonna niiskusesisaldus 50-90%. Optimaalne õhu suhteline niiskusesisaldus veiselautades jääb vahemikku 40 – 75%; sigalates 40 – 75% ja lindlates 60 – 70% (Veinla,1987).

Suhtelise niiskusesisalduse mõõtmisel loomaruumis tuleb järgida järgmisi reegleid:

• Mõõdetakse looma kõrgusel.
• Ei mõõdeta otsese päikese-ja soojuskiirguse mõjupiirkonnas ning niiskusallikate (jooturid, sõnnikurennid vahetus läheduses.
• Ei mõõdeta otsese tuuletõmbuse mõjupiirkonnas.
• Aparaat olgu alati vahetus otseses kontaktis õhuga.
• Mõõtepunktide arv sõltub loomaruumi suurusest.

Õhu liikumise kiirus

Tuul on õhu liikumine aluspinna kohal, mida iseloomustavad suund ja kiirus. Õhu liikumise tekitab aluspinna erinev soojenemine päikesekiirguse mõjul. Madalatel temperatuuridel on õhu liikumiskiiruse tõus 1 m/s võrreldav temperatuuri langusega 1,5-2 ºC (karvkate ≥30 mm) kuni 3-5 ºC (karvkate < 30 mm) võrra.

Õhu liikumisel on organismile jahutav toime, see mõjutab organismi termoregulatsiooni. Liigne õhu liikumine muudab soojusvahetuse intensiivsemaks, eriti kasvab soojuse väljutamine aurumise teel, organismi ümbritseva temperatuuri tajumise võime suureneb (eriti külmas). Inimene tajub õhu liikumist alates kiirusest 0,2 m/s.

Optimaalne õhu liikumise kiirus soojustatud veiselautades on sõltuvalt vanuserühmast 0,3 – 1,0 m/s; soojustamata veiselautades sõltub see eeskätt ventilatsiooniavade ja külgkardinate avatusest; sigalates vastavalt 0,15 – 1,0 m/s ning lindlates 0,3 – 0,6 m/s (Veinla,1987).

Tõmbetuult (talvel üle 0,6 ja suvel üle 1,5 m/s) peab loomaruumides vältima.

Õhu liikumise kiiruse mõõtmisel loomaruumis tuleb järgida järgmisi reegleid:

• Mõõdetakse looma kõrgusel.
• Ei mõõdeta ventilatsiooniavade ning ventilaatorite vahetus läheduses.
• Mõõtepunktide arv sõltub loomaruumi suurusest.

Valgustatus

Valgustatus ehk valgustustihedus on füüsikaline suurus, mis iseloomustab pinnaühikule langevat valgusvoogu ehk täpsemalt valgusvoo tugevust.

Üldvalgus on ruumis ühtlaselt jagunev üldine valgus. Kohtvalguseks nimetatakse ühe koha või eseme väljavalgustamiseks mõeldud valgusvihku, mille annavad kohtvalgustid.

Valgus loomapidamisruumides on vajalik organismi füsioloogiliste protsesside normaalseks kulgemiseks, inimeste mugavaks tööks ja farmides puhta tootmiskeskkonna hoidmiseks. Valgus tagab nägemisfunktsiooni. Samuti on valgusel füsioloogiline ja psüühiline mõju. Loomapidamisruumidele kehtivad minimaalsed valgustatuse nõuded.

Veiste pidamise ruum peab olema piisavalt valgustatud (loomulik või kunstlik valgustus) igapäevaselt vähemalt kell 9.00-17.00

• Nõuded veise pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta
• Nõuded vasikate pidamisele ja selleks ettenähtud ruumile või ehitisele

Sigu  ei tohi pidada alaliselt pimedas. Sigade pidamise ruum peab olema piisavavalt valgustatud loomuliku või kunstliku valgustusega. Kunstlik valgustus tugevusega vähemalt 40 luxi peab olema sisse lülitatud  vähemalt kell 9.00-17.00

• Nõuded sigade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta, sigade suhtes rakendada lubatud veterinaarsete menetluste loetelu ja neid läbiviivad isikud ning nõuded nende menetluste teostamisele ja neid menetlusi teostava isiku ettevalmistusele.

Valgustatuse mõõtmisel loomaruumis tuleb järgida järgmisi reegleid:

• Mõõtepunktide arv sõltub loomaruumi suurususest ja loomade arvust.
• Mõõdetakse seisva looma pea kõrguselt ja eeskeha piirkonnas (eriti fikseeritud loomade puhul).
• Anduri asend:  küünarnukist veidi kõverdatud ette sirutatud käes, minimeerimaks mõõtja enda varju langemist andurile.
• Anduri positsioonid mõõtmisel:

1. positsioon ↑ (andur suunatud üles)
2. positsioon ↓ (andur suunatud alla)
3. positsioon ← (andur suunatud vasakule)
4. positsioon → (andur suunatud paremale)
5. positsioon (andur suunatud ette piki vahekäiku)
6. positsioon ↨ (andur suunatud taha piki vahekäiku)

• Kogu ruumi valgustus leitakse mõõtepunktide  keskmisena.

Müra

Heliks nimetatakse  mehhaanilisi  võnkeid gaasilises, vedelas ja tahkes keskkonnas. Regulaarset õhu vibratsiooni kuuleme puhta muusikalise toonina. Õhu vibratsioon on vahelduv õhu tihenemine ja hõrenemine. Helikõrgus oleneb sagedusest, mida suurem sagedus, seda kõrgem heli.

Müra on heli, mis tekib heliallika korrapäratul võnkumisel. Müra erineb muusikalisest helist konkreetse helikõrguse puudumise tõttu. Müra on aperioodiline heli, mis koosneb suurest hulgast erineva kõrguse ja tugevusega lihtsatest toonidest. Müra e. mürareostus e.  helireostus on füsioloogiliselt ja psüühiliselt soovimatu ebameeldiv heli ning elukeskkonnas üks reostuse liike, mis häirib inimeste, loomade või ka taimede elutegevust.

• Noore inimese kuuldepiirkond jääb vahemikku 20 Hz kuni 20 000 Hz (20 KHz).
• Vanusega kõrgete helide tajumine langeb. 60-ne aastane inimene ei taju tavaliselt üle 10 000 Hz heli.
• Loomad tajuvad helisid inimesest paremini s.t. nende kuuldepiirkond on laiem. Näiteks hobuse kuuldepiirkond on vahemikus 150 – 33 000 Hz, koeral 60 – 40 000 Hz, veisel 150 – 37 000 Hz ja kassil 40 – 80 000 Hz.

Müra jaguneb sageduse alusel madala (<800 Hz) ja kõrge (>800 Hz) sagedusega müraks. Sääsepinina sagedus on näiteks ca ~ 600 Hz. Inimese kuulmine on  kõige tundlikum sagedusvahemikus 2000-5000 Hz. Kõige kahjulikum mürasageduse vahemik on 2000-8000 Hz.

Oma iseloomult võib müra olla kestev (üle 4 tunni), lühiajaline (kuni 4 tundi); stabiilne (kõikumine kuni 5 dB) ja impulssmüra (impulssheli – alla 1 sekundi kestev heli). Tervisele kahjulikumad on kõrgsageduslikud ja impulsitüüpi mürad.

Müra  looduslik foon  vaikse ilmaga vabas looduses on  10 – 20 dB. Optimaalne  müratase  loomaruumides peaks olema  ≤ 70 dB/24 h. Äkilist mürataseme tõusu (impulssmüra) tuleb vältida.

Veiseid ei tohi pidada ruumis, kus müratase ületab pidevalt 65 dB. Sigade pidamise ruumis või ehitises tuleb vältida pidevat mürataset, mis ületab 85 dB.

• Nõuded veise pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta
• Nõuded vasikate pidamisele ja selleks ettenähtud ruumile või ehitisele
• Nõuded sigade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta, sigade suhtes rakendada lubatud veterinaarsete menetluste loetelu ja neid läbiviivad isikud ning nõuded nende menetluste teostamisele ja neid menetlusi teostava isiku ettevalmistusele.

Mürataseme  mõõtmisel loomaruumis tuleb järgida järgmisi reegleid:

• Ei mõõdeta otsese pideva müraallika (ventilaatorid, jms)  vahetus läheduses.
• Eraldi fikseeritakse lühiajaliste tugevate  müraallikate (traktorid, jms) toimimine.
• Mõõtepunktide arv sõltub loomaruumi suurusest.

Gaasid

Peamisteks kahjulikeks gaasideks loomapidamishoonetes, mis võivad põhjustada terviseprobleeme on süsihappegaas (CO₂); metaan (CH₄); ammoniaak (NH₃); väävelvesinik (H₂S) ja vingugaas (CO). Kaks esimest (CO₂ ja CH₄) on ka kasvuhooneefekti põhjustavad kasvuhoonegaasid.

Süsihappegaas e. süsinikdioksiid on värvitu, madala kontsentratsiooni korral ka lõhnatu gaas. Suure kontsentratsiooni korral on süsinikdioksiidil terav happeline lõhn. Süsihappegaasi  tekib hingamisel, samuti orgaaniliste (süsinikku sisaldavate) ühendite põlemisel (oksüdeerumisel).

Maa atmosfääris on süsihappegaasi  0,039%. Suures kontsentratsioonis on süsihappegaas inimestele mürgine. Õhk, mille koostises on 1% süsihappegaasi, teeb mõned inimesed uimaseks, 7-10% kontsentratsioon põhjustab peapööritust, peavalu, nägemis- ja kuulmishäireid ning mõne minuti või tunni jooksul teadvusekaotust.

Metaan e. metüülhüdriid on lihtsaim alkaan ja süsivesinik. Metaan on värvitu ja lõhnatu, kergesti süttiv gaas. Metaan tekib looduses anaeroobsetes tingimustes mikroorganismide elutegevuse käigus orgaanilise aine, eriti tselluloosi ja hemitselluloosi lagunemisel. Palju metaani tekib  mäletsejaliste eesmagudes, samuti sisaldavad metaani  imetajate soolegaasid. Anaeroobsetes tingimustes moodustub märkimisväärne kogus  metaani ka sõnnikust.

Inimese ja loomade tervisele metaanil otsest mõju ei ole. Metaan osaleb atmosfääris keemiliste reaktsioonides ning on üks olulistest kasvuhoonegaasidest.

Ammoniaak on värvitu, omapärase kirbe lõhnaga ühend lämmastikust  ja vesinikust. Ammoniaaki tekib näiteks uriinis sisalduva karbamiidi mikrobioloogilisel lagunemisel aeroobsetes tingimustes ensüüm ureaasi toimel. Väikeses kontsentratsioonis põhjustab ammoniaak limaskestade ärritust. Suures kontsentratsioonis on ammoniaak organismile mürgine. Looduses on  ammoniaak üheks happevihmade, muldade hapestumise ning veekogude eutrofeerumise põhjustajaid. Ammoniaak ei ole kasvuhoonegaas.  Peamine osa antropogeensest ammoniaagist (ca 70 %) on seostatav põllumajanduse, eeskätt loomakasvatusega (sõnnikumajandus).

Väävelvesinik e. vesiniksulfiid e. divesiniksulfiid  on mädamuna lõhnaga värvitu ja mürgine gaas. Loomaruumides (sõnnikuhoidlates) võib  väävelvesinik tekkida orgaaniliste ühendite anaeroobsel lagunemisel. Vesiniksulfiid on üldmürk. See kahjustab kehasse sattudes paljusid kehasüsteeme, kõige rohkem saab kahjustada närvisüsteem.

Vingugaas e. süsinikmonooksiid e. süsinikoksiid on süsivesinike  mittetäieliku põlemise käigus tekkiv värvitu ja  mürgine gaas. Loomaruumides on vingugaasi allikaks peamiselt sisepõlemismootoritest  (traktorid) pärinevad heitgaasid ning mõnel juhul ka küttesüsteemid.

Eesti seadusandlikes aktides loomaruumide mikrokliimat käsitlevaid kahjulike gaaside  piirmäärasid senini kehtestatud ei ole.

Soome ning CIGR (International Commission of Agricultural Engineering) normatiivid on järgmised: CO₂ – 3000 ppm; NH₃: 10ppm (Soome) või 20 ppm (CIGR); H₂S – 0,5 ppm; CO – 5 ppm (Soome) või 10 ppm (CIGR).

Gaaside sisalduse  mõõtmisel loomaruumis tuleb järgida järgmisi reegleid:

• Mõõdetakse looma kõrgusel.
• Mõõdetakse ka potentsiaalse saasteallika (sõnnikukanalid, kütteseadmed jms) otseses  mõjupiirkonnas selgitamaks enimsaastatud piirkondi loomaruumis.
• Lühiajalise mõõtmise kestus mõõtepunktis on minimaalselt 10 minutit.
• Mõõtepunktide arv sõltub loomaruumi suurusest.

Peenosakesed

Peenosakesed on segu õhus leiduvatest tahke aine (tolm)  ning vedeliku (aerosoolid) osakestest.

Sageli kasutatakse peenosakeste iseloomustamiseks lühendid PM (particulate matter). Peenosakesed võivad olla väga erineva suuruse ja vormiga. Nende koostises võib olla sadu erinevaid keemilisi ühendeid. Osakeste diameetri alusel eristatakse järgmisi PM fraktsioone: PM 10 – osakesed diameetriga kuni 10 μm; PM 2,5 – osakesed diameetriga kuni 2,5 μm; PM 1,0 – osakesed diameetriga kuni 1,0 μm.

Tekkepõhiselt eristatakse esmaseid ja teiseseid e. sekundaarseid peenosakesi. Esmased peenosakesed pärinevad otseselt mingist allikast, näiteks põldudelt, asfalteerimata teedelt, tööstusettevõtetest, korstnatest jne. Sekundaarsed peenosakesed tekivad atmosfääris esmaste peenosakeste ning mingite keemiliste ühendite (näiteks väävli- ja lämmastikuoksiidid, ammoniaak) vahelise rektsiooni tulemusena. Alates PM 2,5   fraktsioonist  on ülekaalus sekundaarsed peenosakesed.

Atmosfääris sisalduvatest  peenosakestest 60-75% on anorgaanilist (savi, kvarts jms.) ning 25-40% orgaanilist  (õietolm, taimede osised jms) päritolu. Loomapidamisruumide õhus sisalduvad peenosakesed on rohkem kui 50 % ulatuses orgaanilist päritolu (sööda-, allapanu- ja väljaheidete osakesed, naharakud, hallitusseened, mikroorganismid).

Peenosakesed on inimese ja looma tervisele potentsiaalne riskifaktor.

Koos peenosakestega võivad organismi sattuda mitmesugused kahjulikud keemilised ühendid, mikroobid, viirused jms haigustekitajad. Mida väiksemad on peenosakesed, seda kaugemale hingamisteedesse need jõuavad. Peenosakesed diameetriga 1,0 μm ja väiksemad (PM 1,0) satuvad sissehingatava õhuga kopsualveoolidesse ning võivad difundeeruda otse vereringesse.

Keskmine kogutolmu sisaldus loomaruumide õhus  on 0,5 – 4 mg/m³, (lindlates 3 – 8 mg/m³ ). Suurimad tolmu kontsentratsioonid on sigalates ja lindlates, vähem esineb tolmu veiste ja lammaste pidamisel.

Tolmu otsene toime loomale võib avalduda naha, silmade või hingamisteede kaudu. Peenosakestel (tolmul) on sageli ka allergiline toime (eriti hobusele).

Peenosakeste (tolmu) sisalduse  mõõtmisel loomaruumis tuleb järgida järgmisi reegleid:

• Mõõdetakse looma kõrgusel.
• Võimalusel tuleks vältida otsese tuuletõmbuse mõjupiirkondi.
• Lühiajalise mõõtmise kestus mõõtepunktis on minimaalselt 10 minutit.
• Mõõtepunktide arv sõltub loomaruumi suurusest.

Õhu mikrofloora

Õhus hõljuvatel tolmukübemetel ja veepiiskades leidub alati mitmesuguseid mikroorganisme.

Mikroobide hulk loomaruumide õhus sõltub peamiselt söötade ja allapanu omadustest, loomade keha puhtusest ning ruumide õhutamisest (ventilatsiooni kvaliteedist). Õhu mikrofloora liigiline koostis on sarnane pinnase, vee, söötade, allapanu mikrofloorale. Enamik õhu mikrofloorast on organismile kahjutud, patogeene esineb suhteliselt vähe ja lühikest aega.

• Õhus olevad patogeenid võivad levida piisk- või tolminfektsiooni kaudu. Piiskade õhus püsimise aeg, liikumise kiirus ja kaugus olenevad nende suurusest.  Tüüpilised piiskinfektsiooni abil levivad haigused on suu- ja sõrataud, malleus, tuberkuloos, nõlg jpt.
• Tolminfektsioon omab väiksemat tähtsust, kuna paljud mikroobide liigid ei talu hästi kuivamist. Tolminfektsiooni kaasabil levivad siberi katk, tuberkuloos, aspergilloos jne.
• Suu- ja sõrataudi, Newcastle’i haiguse, veiste nakkava rinotrahheiidi jt. tekitajad võivad levida õhus mitme km kaugusele.

Mikroobide arv loomaruumide õhus peaks olema väiksem kui 50 000 PMÜ/m³. PMÜ – pesa moodustav ühik (ingl.k. CFU – colony forming unit), kokkuleppeline ühik, mis väljendab minimaalset mikroobide hulka, mis on võimeline moodustama söötmel eraldiseisvaid pesi ehk kolooniaid.

Mikrofloora sisalduse  mõõtmisel loomaruumis tuleb järgida järgmisi reegleid:

• Mõõdetakse looma kõrgusel.
• Võimalusel tuleks vältida otsese tuuletõmbuse mõjupiirkondi.
• Mõõtmise kestus vastavalt seadme tootjafirma juhendile.
• Mõõtepunktide arv sõltub loomaruumi suurusest.