Kartul

Kartul on üks olulisemaid toidukultuure, mis paikneb tootlikkuse poolest maailmas 4. kohal. Peamiselt sobib kartul kasvatamiseks parasvöötme kliimasse, kuid õige sordi ja agrotehnika valikul on kartulikasvatus võimalik mitmesugustes kliima- ja mullastikutingimustega piirkondades.

Kartul on väga toitaineterikas sisaldades rohkesti vitamiine ja mineraalained. Samuti on kartul oma kasutusotstarbe poolest väga mitmekülgne kultuur, sest sellest on võimalik valmistada väga erinevaid toite erinevatel viisidel. Kartul sobib loomakasvatuses söödaks, kuid suure veesisalduse tõttu ei osutu kartuliga söötmine majanduslikust aspektist eriti tasuvaks.

Kartul on mitmeaastane isetolmlev rohttaim, mis kuulub maavitsaliste sugukonda. Põllukultuurina kasvatatakse teda üheaastase taimena alates mugulate idanemisest kuni uute mugulate moodustumiseni, mille pikkuseks on üks vegetatsiooniperiood.

Kartuli vars on kolme- neljakandiline ning seest õõnes. Olenevalt sordist võivad varred olla püstised, kaarduvad või lamanduvad.

Leht on kartulil paaritusulgjas lihtleht ning varrega ühinemise kohal paiknevad abilehed.

Õisikuks on hargnenud keeris, mis kinnitub pearaole. Õis koosneb emakast, tolmukatest, kroon- ja tupplehtedest. Tupe- ja kroonlehti on 5. Kroonlehti võib harva olla ka 6-7. Tolmukaid on 5. Õitel esineb peamiselt 4 põhivärvust: valge, sinivioletne, punavioletne ja sinine. Esineda võivad ka nende nelja põhivärvuse variatsioonid. Õite õige värvus ilmneb kõige paremini õitsemise alguses. Varajased sordid õitsevad oluliselt lühemat aega kui hilisvalmivad sordid, vastavalt 10-20 ja 25-35 päeva. Kartuli viljaks on mari, mis areneb generatiivse paljunemise käigus. Ühes viljas on palju väikeseid seemneid.

Mugul on taime maa-alune lühenenud ja jämenenud vars, mis hakkab arenema juba enne õitsemist. Stooloneid ehk maa-aluseid varsi on taimel 6-8. Mugulate kuju kui ka värvus võivad olla väga varieeruvad. Kuju piklik kuni ümar ja värvus koorel erinevate variatsioonidega punane, kollane, pruun või lilla. Koristusjärgselt on mugul uinuvas olekus, mis ei võimalda idudel areneda. Õigete säilitustingimuste juures hakkavad idud arenema alles kevadel.

Kartul pärineb Lõuna-Ameerika Andidest. Euroopasse jõudis kartul 16. sajandi lõpul Hispaania kaudu. Algselt levis kartul Euroopas dekoratiivtaimena. Eestisse jõudis kartul tõenäoliselt Venemaalt alles 18. sajandi keskpaigas. Algselt oli kartul mõisates ainult ilutaimena. Alles 19. sajandi keskel hakati Eestis kartulit kasvatama ka põldudel.
Kõige suuremad kartulitootjad maailmas on Hiina, India ja Venemaa. Euroopa suurimad tootjad on Ukraina, Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola. Enim tarbitakse kartulit inimese kohta aastas Valgevenes, Lätis ja Ukrainas, vastavalt 175 ja 112 ja 97 kg. Eesti keskmine kartulitarbimine on varasemaga võrreldes langenud ning viimaste andmete järgi on Eesti keskmine kartulitarbimine 57 kg kartulit aastas inimese kohta (FAO, 2019).