Lihaveisekasvatus tegeleb veiste kasvatamisega peamiselt liha saamiseks. Lihaveise tõud on piimaveise tõugudest lihakamad, neil on suurem rümbasaagis, pehme liha osakaal on suurem. Lihaveiseliha peetakse toiduvalmistamise kohalt maitsvamaks ja mahlakamaks. Lihatöötleja seisukohalt on lihaveise rümp väärtuslikum ja nii makstakse lihaveiste ja lihaveise ristandite eest kokkuostus paremat hinda, kui piimaveiste eest.

Lihaveiseid võib pidada ka maastiku hooldamiseks või lihtsalt lemmikloomadena. Millist tõugu lihaveiseid kasvatada, sõltub tootmise eesmärgist ja olemasolevatest vahenditest.

Eestis on lihaveisekasvatus teiste loomakasvatusharudega võrreldes küllaltki noor. Esimesed herefordi tõugu veised toodi meile 1978 aastal. Hoolimata sellest on Eestis täna juba väga suurte kogemustega lihaveisekasvatajaid ja tõuaretajaid, kelle tööd hinnatakse kõrgelt. Lihaveisekasvatajaid ühendav erialaorganisatsioon on Eesti Lihaveisekasvatajate Selts.

Lihaveiseid oli Eestis 2021 aastal kokku 154 948 looma (allikas: PRIA veiste statistika).

Lihaveisekasvatus ja keskkond 

Loomakasvatus mõjutab keskkonda mitmel erineval moel. Osa mõjudest on negatiivsed ning osa mõjudest on positiivsed. Lihaveisekasvatuse keskkonnalane jätkusuutlikus sõltub loomakasvataja teadlikkusest ja otsustest.

Kliimamõju

Negatiivse mõju alla võib liigitada lihaveiste seedesüsteemist erituvat metaani kogust, mis panustab Maa atmosfääri süsihappegaasi kontsentratsiooni tõusu.

Kui vaadelda veiseliha tootmist kui loomse proteiini tootmist, siis 100 g proteiini tootmise seisukohalt on veiseliha keskkonnasõbralikum, kui näiteks kasvuhoonetomat. Siiski peab nentima, et CO2 saaste seisukohalt on veiseliha üks kõige suurema kliima soojenemise potentsiaaliga liha liik.

Oluline roll keskkonnahoiu seisukohalt on sõnniku korrektsel käitlemisel ja põllumajandusplasti kokku kogumisel.

Karjatamine ja bioloogiline mitmekesisus

Karjatamine ja sööda tootmine püsirohumaadelt aitavad süsinikku mulda siduda, mis on kahtlemata positiivse mõjuga. Rohumaaveise liha tootmise puhul ületab mulda seotava süsiniku kogus tõenäoliselt kasvuhoonegaaside heite koguse kilogrammi toodetud liha kohta.

  • Läbimõeldult karjatatavad alad ja söödatootmiseks kasutatavad püsirohumaad on liigirikkamad monokultuursest põllumaast.
  • Veiste sõnnik aitab tõsta mulla orgaanilise aine sisaldust ja parandada mulla tervist.

Poollooduslike koosluste säilitamisel ja hooldamisel on veiste karjatamine oluliseks töövõtteks. Probleemiks võib osutuda alade üle karjatamine ja liigne karjatamiskoormus, mis hävitab liigirikkust, koormab keskkonda üleliigsete taimetoitainetega ning tallab mulda liigselt.

Mida peaks kaaluma enne lihaveiste kasvatamise  alustamist:

  1. Kas jätkub kannatlikkust ja sõbralikkust lihaveiste kasvatamiseks.
  2. Kui palju peaks farmis olema loomi, et kogu perele oleks tagatud sobiv töökoormus ja sissetulek.
  3. Millist tõugu ja millise aretusväärtusega loomad peaksid farmis olema.
  4. Kas soovitakse suure- (šarolee, akviteeni hele, simmental) või väikesekasvulisi (šoti mägiveis, dexter) loomi.
  5. Milline on lihaveiste pidamise kavandatav eesmärk (tõuloomade müümine, liha tootmine, karjamaade hooldamine, lemmikloomade pidamine jne).
  6. Kas on võimalik kindlustada loomadele normikohast söötmist. Missugune on karjamaa olemasolu ja talviste söötade varumise võimalus.
  7. Kas lihaveiste jaoks on olemas vastavad tootmishooned. Kui ei ole, kas on mõnda hoonet nende jaoks võimalik rekonstrueerida ja kas selle jaoks on olemas vahendeid.

Vajaminevad söödad ja nõuded loomakasvatushoonetele:

  1. Suvine söötmine rahuldatakse karjatamisel looduslikel, kultuur- metsa-, ranna- või mõnel muul karjamaal. Hea saagikusega kultuurkarjamaal võib 1 ha-l karjatada 2,5 ammlehma koos vasikatega, metsa- ja niidu-karjamaadel 0,3…0,5 ammlehma.
  2. Kui puudub karjamaa, võib veiseid sööta lauda kõrval söötmisplatsil.
  3. Karjamaa peab olema tarastatud, karjatada tuleb kopliviisiliselt.
  4. Talvised söödad on (kuiv)silo, teraviljapõhk, hein, juurvili, söödateravili.
  5. Laut võib olla kergehitis, kust loomad saavad soovikorral minna jalutusaeda või söötmisplatsile.
  6. Loomi pidada vastavalt vanusgruppidele rohke allapanuga kuival asemel.
  7. Piisavalt peab olema valgust, hea ventilatsioon, ei tohi olla tuuletõmbust.
  8. Iga vasikaga lehmale peaks laudas olema ruumi vähemalt 7m².
  9. Peaks olema poegimissulud mõõtmetega 2,5 X 3 m.
  10. Joogivee kättesaadavus, külmal ajal eelsoojendusega jootmisnõud.

Mitmesugused variandid lihaveisekasvatuse alustamiseks

  1. Poolvereste lihatõugu pullvasikate ostmine. Kasvatada üles käestjootmismeetodil, nuumata nad 14…18 kuu vanuseks ning seejärel turustada. Järgmisel aastal alustada otsast peale samamoodi.
  2. Osta poolveresed lehmvasikad või lehmikud, need sobivas vanuses paaritada lihatõugu pulliga või seemendada ning seejärel saadud pulljärglased kasvatada üles, nuumata ja turustada, lehmikud tiinestada.
  3. Kui ei ole lüpsilehmi, siis osta neid ja paaritada lihatõugu pulliga, saadud lehmjärglased aretada edasi lihatõugu pulliga, pulljärglased turustada.
  4. Osta puhtatõulised lihatõugu lehmikud ning noorpull ja alustada kas puhtatõuliste veiste edasiaretamist või nende ristamist mõne teise tõuga lihatootmise eesmärgil.
  5. Eespooltoodud variantide põhjal mitmesugused kombinatsioonid, nagu osa karja aretamine puhtatõulisena, osa lihatootmisena jne.

Lihaveiste kasutusiga sõltub tõust, keskmiselt arvestatakse selleks 10 aastat, mille jooksul ammlehmalt võib saada 7…8 vasikat. Erandiks on šoti mägiveis, kes on hiljavalmiv, pikaealine ja võib poegida veel 18 aasta vanuselt. Igalt lihaveiselt saab aastas ainult ühe vasika, kuid üksikjuhtudel on esinenud ka kaksikuid, isegi kolmikuid. Seda tõugu ammlehmadel, kellel on piimatoodang suurem, sünnib rohkem kaksikuid (simmental).

Lihatõugu lehmikuid võib hea arengu korral paaritada juba 15 kuu vanuselt, siis nad poegivad esmakordselt 24 kuu vanuselt. Raudne reegel on, et lehmiku kõige parem paaritamisiga on kui tema elusmass on kaks komandikku täiskasvanud lehma elusmassist. Kuigi ammlehm püsib karjas vähemalt 8 aastat, tuleb nii vanuse kui ka mitmel muul põhjusel igal aastal karjast välja praakida neid keskmiselt 15%, mõningatel juhtudel isegi rohkem.

Kui farmis kavatsetakse pidevalt veiste arvu suurendada, on karja struktuuris 30…35% lehmi, sest lehmikud jäetakse suuremalt osalt alles. Kui aga karja suurus on soovitud tasemel, tõuseb lehmade osatähtsus 40%ni või üle selle.

Veiste lihajõudlusnäitajad (nuuma-, tapa- ja lihaomadused) sõltuvad paljudest teguritest. Nendeks on looduslikud tegurid (tõug, tõulisus, sugu, vanus ning toitumusaste), loomakasvatusvõtete rakendamisest (aretus, söötmine ja pidamine), lihakombinaadis toimuvast (tapaeelsed ja -järgsed menetlused) ning mõju lihas endas toimuvatest biokeemilistest protsessidest tulenev (autolüüs, valmimine, riknemine). Transpordistress ja ebasoovitavate tehnoloogiliste võtete rakendamine lihakombinaadis (loomade halb kohtlemine eelbaasis, vead uimastamisel, veretustamisel ja lahkamisel ning eksimused rümpade jahutamisel) halvendavad rümba ja liha kvaliteeti.

Lihatõugu noorveiste kasvukiirus on palju suurem kui piimatõugude puhul, kuna vasikas imeb ise oma emalt piima millal tahab ja kuipalju tahab. Kui ammlehma toodang on 3000 kg ja rohkem, saab ta päevas ligi 20 kg piima. Nii on 200 päeva vanuste noorpullide kehamass juba paljudel juhtudel 300 kg ja enamgi ning aastavanuste oma 600 kg ja üle selle.

Ka lihaveiste kehaehitus on teistsugune kui piimaveistel. Kui viimased salvestavad rasva põhiliselt kõhuõõnde ja naha alla, siis lihaveistel on soodumus salvestada seda lihaste ja lihaskiudude vahele ja ümber, mis annab nende lihale marmorsuse (mahlakuse ja õrnuse).

Veiste lihajõudluse tähtsaks näitajaks on rümbasaagis, s.o. rümba massi suhe looma tapaeelsesse elusmassi protsentides. Kui piimatõugu pooleteiseaastastel noorpullidel on see keskmiselt 50…50%, puhtatõulistel lihaveistel aga 60…70%. Piimaveiste rümbast saadakse 66…72% lihaskudet ja 18..22% luukudet. Lihatõugu veiste rümbas on lihaskudet 76…80% ja luukudet 14…18%. Juba poolvereste lihaveiste rümbas on kuni 76% lihaskudet.

Rümba väärtuslikumat osa, sisefileed, on piimatõugu noorpullide rümbas umbes 3 kg, lihaveistel aga poole rohkem. Samuti on lihaveiste liha maitseomadused (lõhn, maitse, õrnus, mahlakus) paremad.

Aretustööga on võimalik parandada karja ühtlikkust ja suunata veiste omadusi vastavalt meie soovidele.

Veiste aretus jaguneb üldjoontes kaheks: puhasaretuseks ja ristamiseks.

Puhasaretuse all mõeldakse puhtatõuliste loomade aretust, nende tõuomaduste järjest paremaks muutmist. Puhtatõulisi veiseid on tavaliselt kogu riigi lihaveiste arvust kuni 20%. Ristamisega parandatakse tootmiskarjades veiste nuuma- ja lihaomadusi.

Ristamisel on mitu eriliiki. Kõige lihtsam on nn. tarberistamine, kus piimatõugu lehmade lihaomadusi parandatakse lihatõugu pullidega. Veidi keerukam on lihatõugude omavaheline ristamine, kus parandatakse juba mingeid kindlaid tunnuseid (lehmade piimakus, üldlihastust, iseloom jne.). Vältava ristamisega kujundatakse üht tõugu ümber teiseks. Kui piimalehma ristata iga järgneva põlvkonna puhul üht ja sama tõugu pulliga, võib uue tõu saada kõige vähem 7 aastaga. Neljanda põlvkonna looma nimetatakse lihaveisekasvatuses juba puhtatõuliseks, piimaveiste puhul alles viiendat põlvkonda. Tähtis on teada, et sündinud vasika tõu määrab tema isa tõug (isa peab olema puhtatõuline).

Aretusega parandatakse lihaveiste puhul peamiselt:

  • sigivus- ja emaomadusi (viljakus, emasloomade poegimiskindlus, piimatoodang);
  • noorveiste juurdekasvu ja söödakasutusvõimet;
  • nuuma- ja lihaomadusi.

Lihaveiste aretamisel saadakse edu vaid sel juhul kui paaritamiseks kasutatakse ainult heade tõuomadustega sugupulli nn. tipp-pulli. Teiseks tingimuseks on veiste söötmine kvaliteetsete ja täisväärtuslike söötadega. Kolmandaks tingimuseks õige pidamissüsteemi rakendamine: karjamaa kasutamine maksimaalsel hulgal, loomade talvine vabapidamine.

Lihaveiste aretustööd  juhib Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu koos Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsiga.

Lihaveisekasvatuses esineb noorveistel vähem haigusi kui piimaveiste puhul.

Kõhulahtisust esineb vasikatel väga harva, kuna nad saavad ise imedes alati värsket piima ja seda vajalikus koguses. Ka ei esine neil peaaegu üldse kopsupõletikku. Kuna meie karjamaarohi ja muu sööt on tihti seleenivaene, soovitatakse vasikaid pärast sündi süstida seleeniga (mahetootmise puhul ei ole see lubatud).

Üldiselt on parim viis haiguste ennetamiseks profülaktika farmis. See on saavutatud rikkaliku ja täisväärtusliku söötmise tulemusena ning sobiva tehnoloogiaga – suvel pikk karjatamisperiood, talvel loomade vabapidamine.

Lihaveisekasvatuse alustamisel on esinenud mitmesuguseid nakkushaigusi, näit. nahahaigus psoroptoos, mil pärast loomade töötlemist ravimiga hakkasid nad aborteerima. On olnud ja praegugi levib veel mitmel pool nahahaigus pügaja-raig.

On veel diagnoositud mao-sooltepõletikku. Mitmel juhul on suvel esinenud loomadel kuumarabandust. Ka sünnitusabi on tulnud ja tuleb praegugi tihti anda, sest vasikate väärrühte ja -asendeid esineb ikka. Lihaveistel võib esineda ka babesioosi (punakusesust).

Erialakirjandust eesti keeles:

Jõudluskontrolli Keskus (JKK)

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (ETKÜ)

Eesti Tõuloomakasvatuse Liit (ETLL)

Eesti Lihaveisekasvatajate Selts

Eesti suuremate aberdiin-anguse ja herefordi tõugu lihaveisekasvatajate ühendus MTÜ Liivimaa Lihaveis