Kasvatus Eestis

Eestis on olnud ja on viinamarjakasvatus nii laua- kui ka veinimarjaks. 

Viinapuu ei ole Eestis uus kultuur. Juba mõisates kasvatati viinamarju kasvuhoonetes. 50-tel  aastatel saadi Eestis 100 m2 üldpinnaga kasvuhoonest 300…400 kg marju. Sel ajal peeti oluliseks eelkõige lauamarjade tootmist. Rohkem on viinamarju kasvatatud Lätis, kus enne sõda oli isegi 70 ha viinapuude kasvuhooneid. (Video viinamarjade korjamisest 1940ndatel Eestis).

Eestis 1964. aastal ilmunud raamatus „Viinamarjakasvatus“ väitis TÜ taimefüsioloogia professor H. Miidla, et avamaal on võimalik viinamarju kasvatada, kui valida kõige varasemad ja külmkindlamad sordid. Maaülikoolis alustati viinapuude tootmiskatsetega avamaal 2003. aastal. Nende viimaste aastate kogemuste põhjal on kirjutatud ka käesolev avamaa viinapuude kasvatuse tutvustus. Peab märkima, et katsetamist ja uurimist on veel palju.

Sordivalikul arvestatakse enamasti taimede külmakindlusega, kuid probleemiks on talvekindlus. Eesti talvedel vahelduvad soojad perioodid pakasega, mistõttu on häiritud taimede puhkefaasid ja see mõjutab ka viinapuude talvekindlust. Probleemseks on osutunud ka heitlikud kevadilmad, kus öökülmad kahjustavad võrseid ja jahedad perioodid õite viljastumist.

Viimaste aastate muutunud turusituatsioonis suureneb nõudlus omamaise toodangu järele. Hinda on läinud mahetooted, imporditud viinamarjad on aga puuviljakultuuridest ühed enim taimekaitsevahenditega töödeldud. Maheviinamarja kasvatamiseks sobivad hübriidsordid, mis on haiguskindlamad. Sügiseti võib turgudel osta ka kohalikke viinamarju. Müüakse nii veini- kui ka lauasorte.

Veinimarjad on lauamarjadest väiksemad ja suuremate seemnetega. Oma turunišš on ka kodumaistel veinidel, mis omavad tähtsust eelkõige põhjamaise eripära tõttu. Eestis on toodetud ja toodetakse  puuvilja- ja marjaveine. Meie väikeettevõtete viinamarja veine võib nimetada aga terroir veiniks.  Terroir’ veini valmistamise protsess algab mitte veiniköögis, vaid viinapuule istutuskoha valimisega. Sellise veini valmistamine eeldab teadmisi kasvupaiga kohaspetsiifilistest tunnustest ja sellest, kuidas need mõjutavad viinamarjade ja veini omadusi. Eestis kasvatatud viinamarjad ja neist valmistatav vein on ainulaadsed ja vaid siinsele piirkonnale omased, erinedes siiski piirkonniti ka riigisiseselt. Seega võib öelda, et iga tootja vein on ainulaadne, kuigi võib tegu olla sama aastakäigu ja sordiga. Veinitootjad on loonud ühenduse Eesti Veinitee, mis on kui põhjamaine maitserännak. Viinamarjaveine teevad neist 7 ettevõtet.

Autor: Kadri Karp, Eesti Maaülikool, 2021

Viinapuu

Viinapuu (Vitis) perekonnas on mitmed liigid.

  • Harilik viinapuu Vitis vinifera
  • Amuuri viinapuu Vitis amurensis
  • Põhja viinapuu Vitis labrusca
  • Kalda viinapuu Vitis riparia

Harilik viinapuu on levinud liik tuntud veinimaade viinapuu istandikes, kuid selle liigi ristamisel külma- ja haiguskindlamate liikidega on saadud sorte, mis on võimaldanud oluliselt laiendada viinapuude kasvatamise piirkonda põhja poole. Amuuri viinapuu on külmakindel liik ja seda on kasutatud  aretustöös. Sordiaretuses on kasutatud ka kalda ja põhja viinapuud. Põhja viinapuu annab marjadele sültjama sisu spetsiifilise maitsega, mis võib probleemiks saada veini maitses. Veinisortide nimekiri muutub ja suureneb pidevalt. Käesoleval ajal võib avamaa tootmisistandikesse soovitada punase ja roosa veini jaoks sorte ’Zilga’, ’Hasanski Sladki’ ja ’Rondo’. Valge veini jaoks võib kasvatada sorte ’Supaga’ ja ’Solaris’.

Kandeeas viinapuud on kasvukoha suhtes vähem nõudlikud kui teised puuvilja ja marjakultuurid. Esimestel aastatel nõuavad aga hoolt.

Avamaal kasvatamiseks sobivad pikema suvega piirkonnad Lõuna- ja Lääne-Eestis. Istandiku asukohaks valitakse päikesepaisteline ja tuulevarjuline koht. Kui pole looduslikku tuulekaitset, on vajalik rajada tuulekaitseks hekk. Kogemused on ka kasvatamisega viljapuuaedades puuderidade vahel.

Eripuuviljanduse magistriõppe materjalid

Kasvutingimused

Kandeeas viinapuud on kasvukoha suhtes vähem nõudlikud kui teised puuvilja ja marjakultuurid. Esimestel aastatel nõuavad aga hoolt.

Avamaal kasvatamiseks sobivad pikema suvega piirkonnad Lõuna- ja Lääne-Eestis. Istandiku asukohaks valitakse päikesepaisteline ja tuulevarjuline koht. Kui pole looduslikku tuulekaitset, on vajalik rajada tuulekaitseks hekk. Kogemused on ka kasvatamisega viljapuuaedades puuderidade vahel.

Mullastiku suhtes on viinapuu suhteliselt vähenõudlik, kuid sobivamad on kergema lõimisega mullad. Mulla pH on oluline faktor, mis mõjutab taime toiteelementide kättesaadavust mullast. Viinapuude väetuskatsed on näidanud, et sobivaks pH vahemikuks on 5… 7, kuid sortide nõuded võivad olla erinevad. Istandiku asukoha planeerimisel võib arvestada, et viinapuud on kaugeleulatuva juurestikuga ega ole nõudlikud mullaviljakuse ja niiskuse osas. Pigem vastupidi – niiske ja viljakas muld soodustab tugevat kasvu, mis mõjutab negatiivselt saagi küpsemist ja võrsete puitumist, seega ka talvekindlust. On teada, et taime kerge stress soodustab saagi valmimist ja seetõttu mõjutab positiivselt ka veini kvaliteeti. Samas on madala viljakusega mullal takistatud viinapuude istutusjärgne kasv, sel juhul on esimesel aastal vajalik istutuseelne väetamine ja  hiljem kastmine.

Võra ja pistoksad

Viinapuu võra koosneb erineva vanusega okstest, mille pungadest kasvavad võrsed ja võrsete alumises osas paiknevad õisikud. Viinapuud on ronitaimed, mis kinnituvad toe külge köitraagudega ja lõikamata taimede suurte okste arvu tõttu on marjad ebaühtlase valmimisega ja taimede hooldamine raske. Seetõttu nõuab viinapuu pidevat hoolt ja tootmises on kvaliteetse saagi saamiseks vajalik iga-aastane võrakujunduslõikus ja suvine võrsete harvendamine, kärpimine ja ennakvõrsete lõikus.

Võrse lehekaenlas on 2 silma ja väiksem silm annab samal suvel juba uue võrse, mida nimetatakse ennakvõrseks. Kuid selline ennakvõrsete jõuline kasv pärsib viljade valmimist ja võrsete puitumist ning seetõttu on vajalik suvine ennakvõrsete kärpimine.  Saagimoodustumine saab alguse saagile eelneval suvel suuremas silmas, millest sügiseks saab liitpung ja see pung puhkeb järgmisel aastal. Pung koosneb ühest keskmisest pungast ja kahest külgpungast, mistõttu võib kasvada ühest sellisest liitpungast isegi kolm võrset, kuid need on erineva elujõu ja saagiga. Õisikualgmed moodustuvad talvepungades.

Vanadel okstel pole enam märgata sõlmevahesid, kuid need on võimelised tekitama uusi lisapungi nagu tüvigi. Üheaastastel okstel paiknevad pungad on erineva elujõuga, sest pungad on moodustunud eri aegadel ja seega erinevates kasvutingimustes. Paremad võrsed kasvavad oksa keskosa pungadest. Sügisel algab puitumine võrse allosast ja sellest sõltub talvekindlus.

Tüve pikkus sõltub võra kujundamisest. Sügisel kogunevad tüvesse varuained, mis on kevadel vajalikud võrsete moodustumiseks. Tavaliselt tüvelt võrseid  ei kasva, kuid tüvi on võimeline moodustama lisapungi. Seda omadust saab kasutada viinapuude noorendamisel, samuti ei tasu viinapuud talvekahjustuste korral kohe välja kaevata. Tihti tulevad maa sees olevast tüveosast alles suvel uued võrsed ja taim taastub. Tüvelt harunevad põhiharud, nende arv sõltub lõikusviisist.

Viinapuudel on lisajuured, sest paljundatakse pistokstest. Taimed on kas omajuursed või poogitud.  Juurte kasv kestab maapealsest osast kauem ja neil on kaks kasvumaksimumi: kevadel ja sügisel. Seetõttu voolab lõikehaavadest kevadel juurerõhu tõttu mahla. Sügavalt haritud mulla puhul ulatuvad viinapuu juured 60 cm sügavusele, kuid harimata maa puhul jäävad juured madalamale ja harunevad vähem, mis vähendab vastupidavust erinevatele niiskuse ja temperatuuri tingimustele.

Viinapuude istandiku rajamine

Ettevalmistust vajab nii istandik kui ka tootja ise. Viinapuude kasvatamisel veinimarjadeks on vajalik planeerida ka veiniköök ja võimalused veini säilitamiseks. Taluveini teeb ainulaadseks asjaolu, et veinivalmistamine saab alguse taimede istutamisest, seega sõltub veini kvaliteet kasvukohast, kasvatusviisist, ilmast ja veinivalmistamise tehnoloogiast. Viinamarjakasvataja on nii agronoom kui ka veinimeister. Seega esimene ettevalmistus algab tootja enesetäiendusega.

Istikuid saab kohalikest puukoolidest ja välismaalt ettetellimisel. Välismaalt ostetud istikud on enamasti poogitud, kuid Eestis on levinud omajuursed pistikutest paljundatud viinapuude istikud. Pistoksad lõigatakse oktoobris puitunud üheaastastest okstest. Igale pistoksale jääb 2…3 punga ja alumine lõige tehakse pungast natuke altpoolt, kuid ülemisest pungast jäetakse sõlmevahe pikkune tüügas. Alumisele osale tehakse pikad lõiked paremaks juurdumiseks. Kohe pärast pistokste lõikamist või mullas hoidmise järel hoitakse neid vees ja pungade paisumisel torgitakse pistoksad mulda nii, et mullapiirile jääb ülemine pung. Pistokste juurdumine võib toimuda eelnevalt pottides või istandikus kasvukohal. Vajalik on ridade multšimine turba, kile või peenravaibaga. Esimesel suvel kasvab ülemisest pungast võrse ja augusti lõpus on vajalik näpistada võrse tipp, mis soodustab võrse puitumist. Talveks kaetakse taimed mullaga. Mais eemaldatakse muld ja ületalve säilinud pungadest arenevad võrsed. Suvel tuleb neil näpistada ennakvõrsed (jäetakse alles 2 lehte). Augusti lõpus näpistatakse võrsetel ladvad. Talveks tuleb taimede katteks jälle mulda kuhjata.

Istandikule on enne rajamist lagedal kasvukohal vajalik rajada kaitsehekk nagu õunaaedade  puhulgi. Piirdeaed on vajalik metsloomade poolt kahjustuste vältimiseks.  Rajamiseelne mullaharimine on sarnane teiste marjaistandike rajamisega. Hooldustööde vähendamiseks (rohimine) ja taimede paremaks kasvuks võib kasutada kilemultši. Kilepeenarde vaheline ala hoitakse rohukamaras. Võib ka kogu maa-ala katta peenravaibaga. Viljaka mulla puhul ja näiteks õunaaeda istandiku rajamiseks on ka teisi maa ettevalmistamise võimalusi. Rohukamar kaetakse musta kilega varakevadel ja kile hoitakse maas kogu vegetatsiooni perioodi. Järgmisel kevadel võib rajada istandiku. Hakkepuitu ei ole soovitatav kasutada, sest mõne aastaga see rohtub.

Toestamisel kasutatakse rea otstes 10…12 cm jämedusi ja 2,5 m pikkuseid poste, mis lüüakse maasse vähemalt 40 cm sügavuselt. Nende vahele pannakse iga 5 m tagant 8…10 cm jämedused ja 2,5m pikkused postid. Esimene traat kinnitatakse 30…50 cm kõrgusele. Soovitatav on kasutada spetsiaalset plastiktraati.

  • Foto 1: Kevadel laotatakse kile ja servad kaetakse mullaga ning paanide vahele pannakse raskused
  • Foto 2: Peenravaibaga istandik õunaaias
  • Foto 3: Spetsiaalne puuviljaaedade toestuse plastiktraat (elastne UV- ja ilmastikukindel) ja kinnitus

Sobivaim istutusaeg on mai – juuni. Taimeread paigutatakse põhja-lõuna suunas, sest nii saavad taimed ja marjad päikest mõlemalt poolt.  Taimevahe reas on 1…2 m, sõltuvalt valitud võratüübist. Suurem vahekaugus on kahe tüvega võra kasutamisel.

Ridade vahe sõltub samuti võratüübist. Kui marjad paiknevad madalamal on vajalik vahe 2 m, kui saak paikneb kõrgemal, siis võib olla ka kitsam vahe. Oluline on, et kõrvalrea võrsed ei varjaks saagitsooni augustis ja septembris.

Istutusaugu suurus sõltub istikust ja kasvukoha mullast. Vähesobiva kasvukoha puhul istutatakse kraavi, kuhu on lisatud viljakas muld. Istutusaugu põhja võib väheviljaka liivase maa puhul panna kompostmulda, kuid viljakal mullal ei ole see vajalik. Taimed istutatakse 5…8 cm varasemast sügavamale nii, et 1-2 punga jääks mulla alla. Poogitud istikud võib istutada veidi kaldu ja pookekoht mullapiirile. Esimesel suvel võib jätta istutusagu madalamaks, et parem oleks kasta ja vajadusel väetislahusega. Sügisel auk täidetakse.

Soodustamaks võrse valmimist kärbitakse augusti alguses võrse latv. Oktoobris/novembris lõigatakse oksad tagasi puitunud osani, painutatakse maapinnale ja kaetakse. Parimaks katteks on kuuseoksad. Esimestel aastatel on soovitatav kasutada talvekatet ka nende sortide puhul, mis talvekatet ei vaja.

Autor: Kadri Karp, Eesti Maaülikool, 2021

Viinapuude istandiku hooldamine

Väetusvajaduse väljaselgitamiseks on vajalikud istutuseelsed mullaanalüüsid. Lämmastikusisaldus on mullas muutuv ja seetõttu on kasulik määrata huumusesisaldus.

Lämmastikusisaldus on suurem huumusrikastes muldades ja siis on soovitatav valida nõrgema kasvuga sorte, sest tugevakasvulised ei lõpeta sügisel kasvu, mistõttu on pärsitud saagi küpsemine ja okste talvekindlus. Lämmastikul on oluline mõju taime vegetatiivsele kasvule. Liigne väetamine või  lämmastiku omastamine suve teisel poolel, pärsib saagi valmimist ja võrsete puitumist, mistõttu väheneb saagi kvaliteet ja taimede talvekindlus. Lämmastikudefitsiidi tunnuseks on kahvaturohelised kuni kollased lehed. Sellised tunnused võivad esineda ka kevadel jahedate ööde korral, kui toiteelementide omastamine on pärsitud madalate temperatuuride tõttu.

Fosforipuudust näitavad nõrk kasv, väiksemad lehed ja lehtede muutumine pruuniks. Samas on aga fosfor vajalik külmakindluse väljakujunemiseks ja positiivne mõju on nii vilikonna kui ka marja massile. Talvekindlust ja saagi kvaliteeti mõjutab oluliselt ka kaalium, mille puudust iseloomustavad vanematel lehtedel punakas värvus, leheservad võivad rulluda ja kuivada.

Kui mullas on huumuse ja toiteelementide sisaldus kõrge, ei ole hilisem väetamine vajalik. Probleemide ilmnemisel esimestel aastatel võib väetada mulla kaudu kastmisväetamisega. Granuleeritud väetiste puhul võib põuase suve puhul taim omastada lämmastiku alles suve teisel poolel, mis aga pärsib kasvu lõpetamist.  Kui vanemas istandikus ilmnevad probleemid, võib kasutada juurevälist (lehtede kaudu) väetamist. Fosfor- ja kaaliumväetise lahusega pritsimine suve teisel poolel suurendab ka taimede talvekindlust.

Kahjustajaid on oodata nii maa pealt kui ka maa alt.

Varasematel aastatel viinapuudel olulisi haigusi ei esinenud, kuid viimastel aastatel on ilmnenud ebajahukaste ja jahukaste levik ka haiguskindlamatel sortidel. On teada, et haigusõrnad on eriti hariliku viinapuu sordid, kuid Eestis on ilmnenud probleeme ka hübriidide sortidega. Näiteks on osutunud ebajahukastele vastuvõtlikuks sordid ’Rondo’ ja ’Zilga’, mille kasvatamisel on soovitatav kasutada taimekaitset. Seni parima haiguskindlusega sort ’Hasanski Sladki’ on osutunud jahukasteõrnaks.

Haiguste vastu võib kasutada rohelist seepi, kuid levinumaks tõrjevahendiks on bordoo vedelik, mis valmistatakse müügil olevast segust, mille koostisosadeks on vasksulfaat ja lubi. Vedelikku kasutati esmakordselt Prantsusmaal Bordeaux’ ümbruse viinapuuistandustes ja siit ka nimetus. Pritsimist alustatakse varakevadel 2% ja hiljem pritsitakse 1% lahusega.

Foto: Ebajahukaste leviku tunnused lehel ja marjadel

Olulisteks kahjustajateks on ka herilased, kärbsed, linnud ja kährikud ning rebased. Herilaste kahjustus ilmneb mõne päeva möödumisel, kui marjad hakkavad mädanema. Seetõttu ei piisa linnuvõrgu kasutamisest, vaid kasutatakse võrke, kust läbi ei pääseks ka putukad. Sõltuvalt kasvukohast võivad taimi kahjustada ka vesirotid.

Taimede kasvuperioodil on vajalik taimede hooldus üle nädala, aga vaatlusi teha iga nädal. Hooldustöödeks on võra lõikamine, okste toestamine, võrsete toestamine, ennakvõrsete lõikamine, võra kõrguse piiramine, vilikondade harvendamine, lehtede eemaldamine, võrkude paigaldamine.

Foto: Vesiroti käikude poolt põhjustatud toiteelementide puudus, herilased ja kärbsed marjadel ning varjutuskangas putukate, lindude ja rebaste kaitseks.

Külmakaitse

Eestis on oluliseks probleemiks kevadtalvised temperatuuri varieeruvused (kahjustab pungi ja noortel okstel külmalõhed, mille järel võib areneda baktervähk) ja kevadised öökülmad (kahjustavad võrseid, õisi). Taimed ei hukku, kuid kahjustuste järgi hoogustub lisapungade teke ja seetõttu on vajalik võrsete hoolikas harvendamine. Öökülma ohu puhul võib kasutada vihmutamist või katteloori. Katsetatud on veel erinevaid võtteid.

  1. Sügisene lõikamine põhjustab kevadel varasema kasvu alguse ja siis võib võrseid kahjustada kevadine öökülm. Hilisem kasv on kevadise lõikamise puhul.
  2. Talvekatted (talveloor 50 g/m² või valge geotekstiil) võimaldavad vähendada okste ja pungade kahjustumist ning öökülmade kahjustusi. Katted pannakse sõltuvalt maa külmumisest ja lumekattest aastavahetusel. Eemaldatakse öökülmade möödumisel.

Foto: Katted (talveloor või geotekstiil) kinnitatakse toestusele

Teisel suvel alustatakse võra kujundamisega.

Põhjamaades on soovitatav valida madala tüvega võra. Võib kujundada ühe tüve ja kahe haruga või siis ka kahe tüvega ja ühe haruga. Ühe tüvega võra sobib pehme talvega piirkonda. Eestis peaks arvestama nii madala tüvega, et tüvi jääks lume alla või mis võimaldaks talveks taimi katta. Saaremaal, kus on oluliselt pehmemad talved, pole katmine nii oluline. Kahe tüve puhul kasvatatakse juba esimesel aastal võrseid kaldu, siis on esimestel aastatel lihtsam oksi talvekatte alla painutada. Tüvi on talveõrn esimestel aastatel, hiljem tüve jämenedes suureneb ka vastupidavus heitlikele ilmaoludele.

Kolmandal kasvuaastal on oodata esimest saaki. Kevadel saagioksad painutatakse ja kinnitatakse traadile. Kevadeti on vaja eemaldada kõik peened ja viljatud võrsed ning okstelt kasvavad viljavõrsed seotakse üles.

Lühikese lõikuse korral on viinapuul tüvi ja tüve pikendus, millel on siis lühikesed mitmeaastased ja üheaastased oksad. Sügisel harutatakse võrsed tuginööridelt lahti ja lõigatakse kõik teisele või kolmandale pungale. Tavaliselt on selleks ajaks võrsete alumine osa puitunud ja korgistunud, mis tagab okste külmakindluse. Ülejäänud korgistunud okste osa võib kasutada uute pistokste tegemisel. Eemaldatakse ka tüvest kasvama hakanud võrsed. Pikk lõikusviis sobib sortidele, millel ei kanna saaki alumistest pungadest kasvanud võrsed, kuid ei sobi sortidele, mille võrsed halvasti korgistuvad. Pika lõikuse puhul valitakse  uue haru saamiseks sügisel tüvepoolsem võrse, ehk asendusvõrse ja painutatakse horisontaalseks, mis võimaldab ka taimed talveks katta.

Suvel on vajalik lõigata võrsetelt lehekaenlast kasvavad ennakvõrsed, jättes alles 2 lehte.  Lõikamist korratakse suve jooksul vastavalt vajadusele. Samuti lõigatakse suve teisel poolel viljakandvate võrsete ladvad, et need ei kaarduks alla ega varjutaks taimi. Suuremas istandikus on otstarbekam teha suvist lõikamist hekilõikuriga.

Foto: Kahe madala tüvega lühike lõikusviis, kevadel, suvel ja sügisel.

Ühtlase kvaliteedi saamiseks on oluline, et marjad valmiks üheaegselt, seetõttu on soovitatav vilikondade vähendamine – võrsele jäetakse kaks alumist vilikonda. Viljade värvumise alguses lõigatakse vilikondade ümbert lehed, mis varjutavad marju. Esialgsete katsete põhjal võib soovitada lehtede eemaldamist viinapuude rea hommikupäikese poolelt. Sel juhul kuivab hommikukaste kiiremini ja see vähendab ka jahukaste levikut lehtedelt marjadele ja vilikonnas hahkhallituse levikut. Lehtede eemaldamist tehakse vastavalt sordi marjade värvumisele. Veel tumerohelised marjad võivad saada kahjustada.

Foto: Päikesepõletuse tunnused on erinevad, sõltuvad ajast ja sordist.

Seemnete paljunemisvõime saavutamisel hakkavad marju sööma linnud ja loomad. Teatud sorte asuvad aga varem kahjustama herilased ja kärbsed.  Seetõttu on vajalik saagi kaitsmine võrkudega.

Autor: Kadri Karp, Eesti Maaülikool, 2021

Viinamarjade saagi korjamine

Marjad hakkavad värvuma olenevalt aastast ja sordist juulis või augusti alguses, kuid siis on täisküpsuseni aega veel vähemalt kuu. Veinitootmiseks korjatakse viinamarjad vastavalt mahla kuivaine sisaldusele. Näiteks sordi ‘Hasanski Sladki’ marjad on hea maitsega juba augustis, kuid veini jaoks saavad nad küpseks alles septembris. Seetõttu on vajalik viinamarjakasvatuses saagi koristusaja määramisel jälgida marjade keemilisi näitajaid.

Suhkrusisalduse määramine on küpsuse määramise põhinäitajaks, sest suhkrusisalduse ja käärimisel tekkiva alkoholisisalduse vahel on otsene seos. Ainult selle ühe näitaja puhul võidakse aga saak korjata liiga vara. Punase veini jaoks on oluline ka marjakesta fenoolne küpsus, sest kestas kujunevad fenoolsed komponendid.

Veiniviinamarjade optimaalse küpsusastme hindamiseks määratakse veel mahla pH ja hapete sisaldus (viinhappe järgi) ning tumedaviljaliste sortide puhul ka värvainete – antotsüaanide sisaldus, millest sõltub oluliselt ka hilisem veini kvaliteet. Mahla kuivaine koosneb enamuses suhkrutest ja seetõttu hinnatakse suhkrusisaldust mahla kuivaine sisalduse (Brix) järgi, soovitatav vahemik on 20…23.

Viinamarjamahla kuivainesisaldust on lihtne määrata portatiivse refraktomeetriga. Koristusaja määramisel on ka erandeid, näiteks sordi ’Zilga’ puhul, on soovitatud vahemik 18…20, vältimaks ebameeldivat maitset, mida nimetatakse ka foxi – maitseks. Alates marjade värvumisest kontrollitakse pidevalt mahla kuivaine sisaldust. Selleks võetakse üks mari ja pigistatakse viljalihast mahl refraktomeetrile ja kesta hinnatakse närides ja maitstes. Vaatlusi korratakse mitme taime vilikondade erinevatest osadest, olenevalt istandiku suurusest. Seega on lisaks mõõdetavatele parameetritele väga olulised ka kogemused!

Tumedate viinamarjade värvus ja tervislikkus sõltub oluliselt antotsüaanide sisaldusest, mis on viinamarjades ka oluliseks antioksüdandiks. Antotsüaanide määramine on aga töömahukam ja kulukam meetod ning seetõttu tootmises vähem kasutatud.

Foto: Refraktomeeter viinamarja mahla kuivaine sisalduse  määramiseks. Vilikonnad moodustuvad erinevatel aegadel ja küpsevad erinevalt. Hilisemad võib ära lõigata lehtede eemaldamisel. Kogenud korjajatega võib teha kaks korjet.

Korjamise ajal eemaldatakse riknenud marjad, sest muidu saab mahl saastatud. Korjamisel lõigatakse kääridega kogu vilikond, sest nii jäävad marjad terveks ja marjade kvaliteet säilib pressimiseni. Päeval korjatud marjad eraldatakse vartest ja pressitakse samal päeval.

Viinapuude puhul sõltub saagikus lõikamisest ja vilikondade arvukuse reguleerimisest. Kahe tüvega võra kujundamisel võib ühe taime kohta olla tugeva võrsete harvendamise korral keskmiselt 16 võrset, seega võib arvestada 32 vilikonda. Vilikonna mass sõltub aga sordist, näiteks sordil ’Hasanski Sladki’ on see 100 g, kuid sordil ’Zilga’ 200 g. Seega oleks taime saak vastavalt 3…6 kg.

Foto: Korjamine ja varte eraldamine marjadest.

Viinamarja-aasta talv, kevad, suvi ja sügis

Viinamarja-aasta talv, kevad, suvi ja sügis

Artikkel: Eesti viinamarjakasvatajate lood

MaaElu 21. mai 2016

Pole üllatus, et Eesti kliimas kasvab viinamari ja viinamarjakasvatajaid on aina enam. …

Artikkel: Murimäe talu

Eestimaa Talupidajate Keskliit, 2021

Selleks, et jõuda kohta, kus aeg peatub ja hing on rahul, pole üldse vaja teise maailma otsa minna …