Kandeeas viinapuud on kasvukoha suhtes vähem nõudlikud kui teised puuvilja ja marjakultuurid. Esimestel aastatel nõuavad aga hoolt.

Avamaal kasvatamiseks sobivad pikema suvega piirkonnad Lõuna- ja Lääne-Eestis. Istandiku asukohaks valitakse päikesepaisteline ja tuulevarjuline koht. Kui pole looduslikku tuulekaitset, on vajalik rajada tuulekaitseks hekk. Kogemused on ka kasvatamisega viljapuuaedades puuderidade vahel.

Võra ja pistoksad

Viinapuu võra koosneb erineva vanusega okstest, mille pungadest kasvavad võrsed ja võrsete alumises osas paiknevad õisikud. Viinapuud on ronitaimed, mis kinnituvad toe külge köitraagudega ja lõikamata taimede suurte okste arvu tõttu on marjad ebaühtlase valmimisega ja taimede hooldamine raske. Seetõttu nõuab viinapuu pidevat hoolt ja tootmises on kvaliteetse saagi saamiseks vajalik iga-aastane võrakujunduslõikus ja suvine võrsete harvendamine, kärpimine ja ennakvõrsete lõikus.

Võrse lehekaenlas on 2 silma ja väiksem silm annab samal suvel juba uue võrse, mida nimetatakse ennakvõrseks. Kuid selline ennakvõrsete jõuline kasv pärsib viljade valmimist ja võrsete puitumist ning seetõttu on vajalik suvine ennakvõrsete kärpimine.  Saagimoodustumine saab alguse saagile eelneval suvel suuremas silmas, millest sügiseks saab liitpung ja see pung puhkeb järgmisel aastal. Pung koosneb ühest keskmisest pungast ja kahest külgpungast, mistõttu võib kasvada ühest sellisest liitpungast isegi kolm võrset, kuid need on erineva elujõu ja saagiga. Õisikualgmed moodustuvad talvepungades.

Viinapuude istandiku rajamine

Ettevalmistust vajab nii istandik kui ka tootja ise. Viinapuude kasvatamisel veinimarjadeks on vajalik planeerida ka veiniköök ja võimalused veini säilitamiseks. Taluveini teeb ainulaadseks asjaolu, et veinivalmistamine saab alguse taimede istutamisest, seega sõltub veini kvaliteet kasvukohast, kasvatusviisist, ilmast ja veinivalmistamise tehnoloogiast. Viinamarjakasvataja on nii agronoom kui ka veinimeister. Seega esimene ettevalmistus algab tootja enesetäiendusega.

Istikuid saab kohalikest puukoolidest ja välismaalt ettetellimisel. Välismaalt ostetud istikud on enamasti poogitud, kuid Eestis on levinud omajuursed pistikutest paljundatud viinapuude istikud. Pistoksad lõigatakse oktoobris puitunud üheaastastest okstest. Igale pistoksale jääb 2…3 punga ja alumine lõige tehakse pungast natuke altpoolt, kuid ülemisest pungast jäetakse sõlmevahe pikkune tüügas. Alumisele osale tehakse pikad lõiked paremaks juurdumiseks. Kohe pärast pistokste lõikamist või mullas hoidmise järel hoitakse neid vees ja pungade paisumisel torgitakse pistoksad mulda nii, et mullapiirile jääb ülemine pung. Pistokste juurdumine võib toimuda eelnevalt pottides või istandikus kasvukohal. Vajalik on ridade multšimine turba, kile või peenravaibaga. Esimesel suvel kasvab ülemisest pungast võrse ja augusti lõpus on vajalik näpistada võrse tipp, mis soodustab võrse puitumist. Talveks kaetakse taimed mullaga. Mais eemaldatakse muld ja ületalve säilinud pungadest arenevad võrsed. Suvel tuleb neil näpistada ennakvõrsed (jäetakse alles 2 lehte). Augusti lõpus näpistatakse võrsetel ladvad. Talveks tuleb taimede katteks jälle mulda kuhjata.

Istandikule on enne rajamist lagedal kasvukohal vajalik rajada kaitsehekk nagu õunaaedade  puhulgi. Piirdeaed on vajalik metsloomade poolt kahjustuste vältimiseks.  Rajamiseelne mullaharimine on sarnane teiste marjaistandike rajamisega. Hooldustööde vähendamiseks (rohimine) ja taimede paremaks kasvuks võib kasutada kilemultši. Kilepeenarde vaheline ala hoitakse rohukamaras. Võib ka kogu maa-ala katta peenravaibaga. Viljaka mulla puhul ja näiteks õunaaeda istandiku rajamiseks on ka teisi maa ettevalmistamise võimalusi. Rohukamar kaetakse musta kilega varakevadel ja kile hoitakse maas kogu vegetatsiooni perioodi. Järgmisel kevadel võib rajada istandiku. Hakkepuitu ei ole soovitatav kasutada, sest mõne aastaga see rohtub.

Toestamisel kasutatakse rea otstes 10…12 cm jämedusi ja 2,5 m pikkuseid poste, mis lüüakse maasse vähemalt 40 cm sügavuselt. Nende vahele pannakse iga 5 m tagant 8…10 cm jämedused ja 2,5m pikkused postid. Esimene traat kinnitatakse 30…50 cm kõrgusele. Soovitatav on kasutada spetsiaalset plastiktraati.

• Foto 1: Kevadel laotatakse kile ja servad kaetakse mullaga ning paanide vahele pannakse raskused
• Foto 2: Peenravaibaga istandik õunaaias
• Foto 3: Spetsiaalne puuviljaaedade toestuse plastiktraat (elastne UV- ja ilmastikukindel) ja kinnitus

Sobivaim istutusaeg on mai – juuni. Taimeread paigutatakse põhja-lõuna suunas, sest nii saavad taimed ja marjad päikest mõlemalt poolt.  Taimevahe reas on 1…2 m, sõltuvalt valitud võratüübist. Suurem vahekaugus on kahe tüvega võra kasutamisel.

Ridade vahe sõltub samuti võratüübist. Kui marjad paiknevad madalamal on vajalik vahe 2 m, kui saak paikneb kõrgemal, siis võib olla ka kitsam vahe. Oluline on, et kõrvalrea võrsed ei varjaks saagitsooni augustis ja septembris.

Istutusaugu suurus sõltub istikust ja kasvukoha mullast. Vähesobiva kasvukoha puhul istutatakse kraavi, kuhu on lisatud viljakas muld. Istutusaugu põhja võib väheviljaka liivase maa puhul panna kompostmulda, kuid viljakal mullal ei ole see vajalik. Taimed istutatakse 5…8 cm varasemast sügavamale nii, et 1-2 punga jääks mulla alla. Poogitud istikud võib istutada veidi kaldu ja pookekoht mullapiirile. Esimesel suvel võib jätta istutusagu madalamaks, et parem oleks kasta ja vajadusel väetislahusega. Sügisel auk täidetakse.

Soodustamaks võrse valmimist kärbitakse augusti alguses võrse latv. Oktoobris/novembris lõigatakse oksad tagasi puitunud osani, painutatakse maapinnale ja kaetakse. Parimaks katteks on kuuseoksad. Esimestel aastatel on soovitatav kasutada talvekatet ka nende sortide puhul, mis talvekatet ei vaja.

• Uue viinamarja kiletunneli avamine Roogojal
• Viinamarja agrotehnikast Räpina aianduskooli poolt

Viinapuude istandiku hooldamine

Väetusvajaduse väljaselgitamiseks on vajalikud istutuseelsed mullaanalüüsid. Lämmastikusisaldus on mullas muutuv ja seetõttu on kasulik määrata huumusesisaldus.

Lämmastikusisaldus on suurem huumusrikastes muldades ja siis on soovitatav valida nõrgema kasvuga sorte, sest tugevakasvulised ei lõpeta sügisel kasvu, mistõttu on pärsitud saagi küpsemine ja okste talvekindlus. Lämmastikul on oluline mõju taime vegetatiivsele kasvule. Liigne väetamine või  lämmastiku omastamine suve teisel poolel, pärsib saagi valmimist ja võrsete puitumist, mistõttu väheneb saagi kvaliteet ja taimede talvekindlus. Lämmastikudefitsiidi tunnuseks on kahvaturohelised kuni kollased lehed. Sellised tunnused võivad esineda ka kevadel jahedate ööde korral, kui toiteelementide omastamine on pärsitud madalate temperatuuride tõttu.

Fosforipuudust näitavad nõrk kasv, väiksemad lehed ja lehtede muutumine pruuniks. Samas on aga fosfor vajalik külmakindluse väljakujunemiseks ja positiivne mõju on nii vilikonna kui ka marja massile. Talvekindlust ja saagi kvaliteeti mõjutab oluliselt ka kaalium, mille puudust iseloomustavad vanematel lehtedel punakas värvus, leheservad võivad rulluda ja kuivada.

Kui mullas on huumuse ja toiteelementide sisaldus kõrge, ei ole hilisem väetamine vajalik. Probleemide ilmnemisel esimestel aastatel võib väetada mulla kaudu kastmisväetamisega. Granuleeritud väetiste puhul võib põuase suve puhul taim omastada lämmastiku alles suve teisel poolel, mis aga pärsib kasvu lõpetamist.  Kui vanemas istandikus ilmnevad probleemid, võib kasutada juurevälist (lehtede kaudu) väetamist. Fosfor- ja kaaliumväetise lahusega pritsimine suve teisel poolel suurendab ka taimede talvekindlust.

Kahjustajaid on oodata nii maa pealt kui ka maa alt.

Varasematel aastatel viinapuudel olulisi haigusi ei esinenud, kuid viimastel aastatel on ilmnenud ebajahukaste ja jahukaste levik ka haiguskindlamatel sortidel. On teada, et haigusõrnad on eriti hariliku viinapuu sordid, kuid Eestis on ilmnenud probleeme ka hübriidide sortidega. Näiteks on osutunud ebajahukastele vastuvõtlikuks sordid ’Rondo’ ja ’Zilga’, mille kasvatamisel on soovitatav kasutada taimekaitset. Seni parima haiguskindlusega sort ’Hasanski Sladki’ on osutunud jahukasteõrnaks.

Haiguste vastu võib kasutada rohelist seepi, kuid levinumaks tõrjevahendiks on bordoo vedelik, mis valmistatakse müügil olevast segust, mille koostisosadeks on vasksulfaat ja lubi. Vedelikku kasutati esmakordselt Prantsusmaal Bordeaux’ ümbruse viinapuuistandustes ja siit ka nimetus. Pritsimist alustatakse varakevadel 2% ja hiljem pritsitakse 1% lahusega.

Foto: Ebajahukaste leviku tunnused lehel ja marjadel

Olulisteks kahjustajateks on ka herilased, kärbsed, linnud ja kährikud ning rebased. Herilaste kahjustus ilmneb mõne päeva möödumisel, kui marjad hakkavad mädanema. Seetõttu ei piisa linnuvõrgu kasutamisest, vaid kasutatakse võrke, kust läbi ei pääseks ka putukad. Sõltuvalt kasvukohast võivad taimi kahjustada ka vesirotid.

• materjal inglise keeles: EIP-AGRI Viinapuude kahjustajate ja haiguste teemaline fookusgrupp
• bakalaureusetöö Eestis levinud Viinapuu (Vitis) haigused ja kahjurid, Marianne Kümnik, 2018

Taimede kasvuperioodil on vajalik taimede hooldus üle nädala, aga vaatlusi teha iga nädal. Hooldustöödeks on võra lõikamine, okste toestamine, võrsete toestamine, ennakvõrsete lõikamine, võra kõrguse piiramine, vilikondade harvendamine, lehtede eemaldamine, võrkude paigaldamine.

Foto: Vesiroti käikude poolt põhjustatud toiteelementide puudus, herilased ja kärbsed marjadel ning varjutuskangas putukate, lindude ja rebaste kaitseks.

Külmakaitse

Eestis on oluliseks probleemiks kevadtalvised temperatuuri varieeruvused (kahjustab pungi ja noortel okstel külmalõhed, mille järel võib areneda baktervähk) ja kevadised öökülmad (kahjustavad võrseid, õisi). Taimed ei hukku, kuid kahjustuste järgi hoogustub lisapungade teke ja seetõttu on vajalik võrsete hoolikas harvendamine. Öökülma ohu puhul võib kasutada vihmutamist või katteloori. Katsetatud on veel erinevaid võtteid.

1. Sügisene lõikamine põhjustab kevadel varasema kasvu alguse ja siis võib võrseid kahjustada kevadine öökülm. Hilisem kasv on kevadise lõikamise puhul.
2. Talvekatted (talveloor 50 g/m² või valge geotekstiil) võimaldavad vähendada okste ja pungade kahjustumist ning öökülmade kahjustusi. Katted pannakse sõltuvalt maa külmumisest ja lumekattest aastavahetusel. Eemaldatakse öökülmade möödumisel.

Foto: Katted (talveloor või geotekstiil) kinnitatakse toestusele

Teisel suvel alustatakse võra kujundamisega.

Põhjamaades on soovitatav valida madala tüvega võra. Võib kujundada ühe tüve ja kahe haruga või siis ka kahe tüvega ja ühe haruga. Ühe tüvega võra sobib pehme talvega piirkonda. Eestis peaks arvestama nii madala tüvega, et tüvi jääks lume alla või mis võimaldaks talveks taimi katta. Saaremaal, kus on oluliselt pehmemad talved, pole katmine nii oluline. Kahe tüve puhul kasvatatakse juba esimesel aastal võrseid kaldu, siis on esimestel aastatel lihtsam oksi talvekatte alla painutada. Tüvi on talveõrn esimestel aastatel, hiljem tüve jämenedes suureneb ka vastupidavus heitlikele ilmaoludele.

Kolmandal kasvuaastal on oodata esimest saaki. Kevadel saagioksad painutatakse ja kinnitatakse traadile. Kevadeti on vaja eemaldada kõik peened ja viljatud võrsed ning okstelt kasvavad viljavõrsed seotakse üles.

Lühikese lõikuse korral on viinapuul tüvi ja tüve pikendus, millel on siis lühikesed mitmeaastased ja üheaastased oksad. Sügisel harutatakse võrsed tuginööridelt lahti ja lõigatakse kõik teisele või kolmandale pungale. Tavaliselt on selleks ajaks võrsete alumine osa puitunud ja korgistunud, mis tagab okste külmakindluse. Ülejäänud korgistunud okste osa võib kasutada uute pistokste tegemisel. Eemaldatakse ka tüvest kasvama hakanud võrsed. Pikk lõikusviis sobib sortidele, millel ei kanna saaki alumistest pungadest kasvanud võrsed, kuid ei sobi sortidele, mille võrsed halvasti korgistuvad. Pika lõikuse puhul valitakse  uue haru saamiseks sügisel tüvepoolsem võrse, ehk asendusvõrse ja painutatakse horisontaalseks, mis võimaldab ka taimed talveks katta.

Suvel on vajalik lõigata võrsetelt lehekaenlast kasvavad ennakvõrsed, jättes alles 2 lehte.  Lõikamist korratakse suve jooksul vastavalt vajadusele. Samuti lõigatakse suve teisel poolel viljakandvate võrsete ladvad, et need ei kaarduks alla ega varjutaks taimi. Suuremas istandikus on otstarbekam teha suvist lõikamist hekilõikuriga.

Foto: Kahe madala tüvega lühike lõikusviis, kevadel, suvel ja sügisel.

Ühtlase kvaliteedi saamiseks on oluline, et marjad valmiks üheaegselt, seetõttu on soovitatav vilikondade vähendamine – võrsele jäetakse kaks alumist vilikonda. Viljade värvumise alguses lõigatakse vilikondade ümbert lehed, mis varjutavad marju. Esialgsete katsete põhjal võib soovitada lehtede eemaldamist viinapuude rea hommikupäikese poolelt. Sel juhul kuivab hommikukaste kiiremini ja see vähendab ka jahukaste levikut lehtedelt marjadele ja vilikonnas hahkhallituse levikut. Lehtede eemaldamist tehakse vastavalt sordi marjade värvumisele. Veel tumerohelised marjad võivad saada kahjustada.

Foto: Päikesepõletuse tunnused on erinevad, sõltuvad ajast ja sordist.

Seemnete paljunemisvõime saavutamisel hakkavad marju sööma linnud ja loomad. Teatud sorte asuvad aga varem kahjustama herilased ja kärbsed.  Seetõttu on vajalik saagi kaitsmine võrkudega.