Sõstrad

Sõstrad ehk põhjamaised viinamarjad ja karusmarjad kuuluvad sama perekonna Ribes erinevatesse alamperekondadesse. Sõstraid kasutatakse värskete ja külmutatud marjade, mahlade, küpsetiste ja moosidena. Ka kodumaised veinid põhinevad suuresti sõstardel. Teeks võib kasutada sõstralehti. Värsked sõstrad ja karusmarjad säilivad külmkapis.

Sõstrad on rikkad mineraalide ja vitamiinide poolest. Mustsõstar sisaldab umbes 128 mg C-vitamiini, punane sõstar ja karusmari umbes 30 mg (100 g värske kaalu kohta). Sõstardel on väga vähe energiat. Eelkõige mustsõstar, aga ka teised sõstrad on rikkad flavonoidide poolest, mis võivad kaitsta mitmete haiguste eest. Tervist edendav on ka sõstraseemnete rasvhappeline koostis.

Must sõstar

Must sõstar (Ribes nigrum), tuntud ka kui must sõstar või cassis, on armastatud marjapõõsad, mida leidub paljudes aedades. Mustsõstrapõõsad on pärit Euraasia parasvöötme laiuskraadidest, kasvavad looduslikult Prantsusmaalt Himaalajani. Tänapäeval kasvatatakse erinevaid mustsõstra sorte kogu maailmas.

Mustsõstrad on lehtpõõsad, mis on suvel kaetud tumelillade marjadega. Mustsõstrapõõsad kasvavad kuni kahe meetri kõrguseks ja nende võrsetele kasvavad kolme-viieharulised umbes käesuurused lehed. Õnneks on mustsõstrapõõsad karusmarjaliste sugukonda (Grossulariaceae) vaatamata täiesti okasteta, erinevalt paljudest karusmarjaliste sugukonna esindajatest.

Kasvutingimused

Mustsõstra kasvatamine on lihtne. Need on vähenõudlikud põõsad, mis õitsevad peaaegu igas aias. Sellegipoolest on oluline pöörata tähelepanu sellele, kuhu oma mustsõstrapõõsa istutate.

Mustsõstrad ei kasva hästi koos seltsiliste taimedega, seetõttu on kõige parem istutada neid eraldi. Küll aga taluvad nad teisi sõstraliike, sealhulgas valget ja punast sõstart.

Tegelikult tagab erinevate sõstrasortide koos kasvatamine õite risttolmlemise. Samuti aitab see ära hoida äravoolu, mis tekib siis, kui üksikud marjad kukuvad maha enne nende valmimist. Äravoolu tulemuseks on suur marjade kadu ja laiguline sõstrapuu.

Õied on külmatundlikud, seega vältige nende istutamist tuuletõmbusega kohtadesse. Istutage oma mustsõstrapõõsad niiskesse, hästi kuivendavasse huumuserikkasse mulda. Muld ei pea olema eriti sügav, kuna mustsõstrapõõsastel on laialt levinud madalad juurestik. Nad ei talu liigniiskust, nii et kui teie muld on savine, parandage seda enne istutamist.

Mustsõstra madalate juurte kuivamise vältimiseks lisage taimede ümber maapinnale kiht kooremultši, niidetud muru või värsket komposti, eriti kuivadel suvekuudel. See mitte ainult ei hoia mulda kuivamast, vaid ka mõned multšitüübid lisavad mulda ka toitaineid.

  • Millal istutada: hilissügisel või kevadel pideva kastmisega
  • Mustsõstra vahe: taimede vahel 1–1,5 m ja ridade vahel 2,5–3 m
  • Istutussügavus: 5 cm sügavamale kui varre alus
  • Mustsõstramuld: toitaineterikas, huumusrikas, kobe, hästi dreenitud muld
  • Kastmine: regulaarselt kuivadel perioodidel; loo aluse ümber rõngas
  • Mustsõstra pügamine: jäta viis kuni kuus peamist vart; lühendage neid nii, et kolm kuni viis punga jääks maapinnast kõrgemale

Marjad

Kui mustsõstraõied avanevad, eritavad nad neile iseloomulikku hapukat intensiivset aroomi. Sügavlillad mustsõstramarjad on umbes marmori suurused ja neil on hapukas hapu maitse, mis küpsedes magusaks teeb.

Punane sõstar

Punane sõstar ehk harilik sõstar (Ribes rubrum) kuulub sõstraliste sugukonna sõstra perekonda.

Põõsas kuni 1,5 m kõrge, püstine. Võrsed hallikad, paljad. Lehed 3- või 5-hõlmased, harva alumine pind karvane. Õied väikesed, rohekad või rohekaskollased, lookjalt rippuvates 8–10 cm pikkustes kobarates. Tupplehed laiad, nende laius ületab pikkuse. Tolmukad on tupplehtedest lühemad. Emakakael lühike, pooleni või vähem lõhestunud. Viljad ümarad, punased (kultuursortidel ka valged) hapukad.

Kasvutingimused

Punased sõstrad kasvavad kõige paremini kohtades, kus on hommikupäike ja pärastlõunane vari. Sõstar vajab toitaneterikast mulda, mis on sisse kaevatud kompostiga. Eelistatud pH 6–6,5. Väetada tuleks hilissügisel, taimede juuretsooni. Aeglase kasvuga taimi võib suve alguses uuesti väetada.

Paljud sordid on vastupidavad kuni – (-40 C).

Istutamine

Punane sõstar tuleks istutada kevadel, just siis, kui taimed on puhkeolekust väljumas. Taimed tuleks istutada veidi sügavamale, kui nad potis kasvasid. Pärast istutamist lisada multši ja kasta.

Talvel vajavad vanad oksad maapinna lähedalt välja kärpimist. Küpsed punased sõstrad kannavad kõige paremini kaheaastastel okstel.

Karusõstar

Karussõstar ehk sõstik (Ribes × nidigrolaria) on sõstraliik, musta sõstra, haralise karusmarja ja karusmarja hübriid. (Ribes × nidigrolaria = Ribes nigrum × Ribes divaricatum × Ribes uva-crispa). Karussõstart ei tasu sassi ajada ka Eestis kasvava Musta Neegusega, mis on ainult musta sõstra ja karusmarja hübriid (Ribes nigrum × Ribes uva-crispa), erinevalt Mustast Neegusest ei ole karussõstral okkaid.

Hübriid on saadud teadaolevalt Saksamaalt. Maailmas tuntakse teda nimega Josta, milles on ühendatud saksakeelsete sõnade Johannesbeere (‘sõstar’) ja Stachelbeere (‘karusmari’) algusosad. Omadusi on taim pärinud mõlemalt ristlusvanemalt: lehed meenutavad karusmarja lehti, kuid on suuremad; okasteta, nagu sõstar; võrsed sarnanevad musta sõstra võrsetega; paljundada saab nagu musta sõstart; viljad on vahepealse suurusega, hapukad, valminult mustad.

Põõsas jõuline, kasvab kuni 1,8–2 m kõrguseks ja läbimõõdult sarnase suurusega ning on iseviljuv, seega võib kasvatada üksikuid taimi. Viljad on mustsõstrast suuremad ja värvuselt tumepunakasmustad. Need sarnanevad veidi ebaküpsena pigem karusmarjaga, aga juuli lõpus, augusti alguses täisküpsena magusa mustsõstraga.

Karusõstra kasvatamine

Karusõstart saab kasvatada eraldiseisvate põõsastena. Taimed on saadaval potis või paljasjuursetena ning neid saab istutada igal ajal sügisel- kevadel, eeldusel, et muld ei ole külmunud. Istutusaugu põhja  lisada komposti. Põõsaalune ala multšitakse niiskuse säilitamiseks. Kõige paremini kasvavad karusõstrad niiskust säilitavas viljakas pinnases täispäikese käes, kuigi taluvad osa päevast ka varju.

Põõsastele tuleks igal kevadel varakult lisada täiendavat väetist ja multši. Kuivuse ajal tuleks põõsaid hästi kasta, eriti esimesel aastal pärast istutamist.

Vilja hakkavad kandma ühe, kahe või enama aasta vanused võrsed. Ühe põõsa kohta on võimalik kuni 4-5 kg ​​vilja.

Põõsad tuleks pügada puhkeolekus, et luua avatud püstiste okste raamistik. Igal aastal tuleks eemaldada umbes pool uutest kasvukohtadest ja kõik vanemad, vähem tootlikud oksad välja lõigata just maapinnast kõrgemal.

Kahjurid ja haigused

Jostamarjad on vastupidavad kõige tõsisematele haigustele, mis mõjutavad üht selle vanemat: ameerika karusmarja-hallitus, mustsõstra suur pungalesta ja mustsõstra lehelaik.

Viljad aga lindudele meeldivad ja seetõttu tuleks põõsad nende kaitseks võrgutada kohe, kui nad hakkavad rohelisest värvi muutma.

Õied vajavad kaitset külmakahjustuste eest külmemates või rohkem avatud piirkondades.Põõsaste katmiseks kasutada katteloori.

Sõstra sordid

Must sõstar

Tuntumad mustsõstrasordid on rootsi ’Öjebyn’ ning Soome ’Melalahti’ ja ’Mortti’.

Punane sõstar

Eestis levinumad sordid on:

  • ‘Hollandi punane’ (Red Dutch) – tuntud juba 17. sajandist (punased marjad)
  • ‘Jonkheer van Tets’ – aretatud Hollandis (punased marjad)
  • ‘Suur Valge’ – päritolu teadmata (valged marjad)
  • ‘Vierlandi esmik’ – leitud Saksamaalt (punased marjad)
  • ‘Viksnes’ – aretatud Lätis (kirsipunased marjad)

Karusõstar

Levinumad sordid on ‘Josta’ ja ‘Kroma’.

  • ‘Jocheline’ H. Murawski
  • ‘Jogranda’ R. Bauer
  • ‘Josta’ R. Bauer
  • ‘Jostine’ R. Bauer
  • ‘Rikö’ – Ungari sort.

Valge sõstar

Valge sõstar on punase sõstra teisend, millel puudub punast värvi põhjustav geen. Valge sõstar maitseb veidi mahedam kui punane sõstar. Vanimad , veel kasvatatavad punase ja valge sõstra sordid on ‘Punane Hollandlane’ ja ‘Valge Hollandlane’, millest on juttu juba 1665. aastal ilmunud teoses.

Roheline sõstar

Rohelise sõstra sort ‘Vertti’ on saadud mustsõstrasordi ‘Öjebyn’ isetolmlevast seemnest. Roheline sõstar maitseb mahedamalt ja magusamalt kui mustsõstar.

Materjali koondas: Margus Kopp, 2023