Silo kvaliteet

Väitega, et rohusilo kvaliteedis ei ole viimaste aastakümnete jooksul märkimisväärseid arenguid toimunud võib osaliselt nõustuda. Samas arvestades masinapargi, tehnoloogiate, silohoidlate, silokindlustuslisandite jm kvaliteetse silo valmistamiseks vajalike vahendite arenguid, julgen väita, et aastatega on paranenud kvaliteetse silo osakaal valmistatud silokogusest.

Kui loomakasvataja rohumaadel kasvab valdavalt sihipäraselt külvatud kultuurtaimik, mida on varustatud optimaalselt toitainetega, siis on loodud baas kvaliteetseks rohusiloks. Järgnevalt tuleb anda endast parim, et kvaliteetsest heintaimikust saaks valmistatud kvaliteetne sööt.

Aastane rohusilo kvaliteet

Püüeldav aastane rohusilo kvaliteet. Joonis: Are Selge

Loomakasvataja ootused silo kvaliteedile

Silo valmistamisel etendab olulist rolli konkreetse aasta ilmastik. Põuaperioodid, hoovihmad silovalmistamise ajal, viimane niide, mis jääb (hilis)sügisesse jms –  kõik see raskendab kõrgekvaliteetse silo valmistamist. Seega on ka madalama toiteväärtusega silo (sööda) olemasolu paratamatu nähtus.

Sellegi poolest võiksime püüelda järgmise rohusilo kvaliteedi suhte poole.

Joonis: Andres Olt, EMÜ, VLI Sööda ja ainevahetuse uurimise labori juhataja
Vt ka: https://www.balticagro.ee/loomakasvatus/hea-rohusilo

Silode energia- ja kvaliteedinäitajad (Kristiina Märs, Smartfor OÜ)

Madala energia või proteiiniga silo saab loomale sööta, kuid riknenud sööta mitte. Seetõttu ongi oluline silo valmistamise protsessis anda endast maksimum, et absoluutselt kogu materjal saaks korralikult sileeritud.

Silo pH on väga oluline näitaja. Kaks proovi võivad olla sama pH-ga, kuid erineva happesusega. Liblikõielistel on tavaliselt pH kõrgem, samuti kõrge proteiinisisaldusega silodes. Kuivema materjali sileerimisel (kuivainet üle 35%) ei ole pH enam hea näitaja fermentatsiooni iseloomustamiseks. Märjematel silode pH peaks jääma vahemikku 3,9-4,3 ja kuivematel 4,4-5,0.

Ideaalne silo kuivaine peaks jääma vahemikku 30-35%. Kuivaine alla 30% suurendab võihappelise käärimise ohtu, kõrgem kui 45% piirab aga fermentatsiooni kulgu. Liiga märg silomass ei soodusta piimhappebakterite tegevust, mistõttu pH langemine on raskendatud ja silo võib rikneda. Ühes hiljuti läbi viidud uuringus on vaadeldud samast haljasmassist toodetud söötade söömuse potentsiaali ja leiti, et heinaks tehtuna on söömus 78%, kuiva silona (mille kuivaine üle 40%) oli söömus 86% ja märjal silol (alla 30% kuivainega) 68%. Seega on haljasmass märja silona tehtuna kõige vähem väärtuslik.

Piimhape on kõige tugevam hape silos. See näitab kui stabiilne on silo ja on tihedalt seotud silo pH-ga. Hästi fermenteerunud silodes peaks piimhape moodustama 65-70% hapete koguhulgast. Piimhape muudetakse looma vatsas mikroorganismide poolt propioonhappeks ja silos on see toiduks teistele mikoroobidele, eelkõige ebasoovitud võihappebakteritele. Kui silo piimhappe sisaldus on madal, võib põhjuseks olla liiga kõrgest kuivainest (KA üle 50%) tingitud aeglane fermentatsioon, liiga madalate temperatuuride juures silo tegemine (päevane temperatuur alla 12oC) mis takistab silos piimhappebakterite paljunemist ja töötamist või siloproov on võetud hapniku juuresolekul. Liiga kõrge piimhappe sisaldus (ja hapete kogusumma) aga võib põhjustada loomadel subakuutset atsidoosi ning mõjutada söömust,

Äädikhape peaks silos moodustama 1/3 hapete koguhulgast. Äädikhape imendub lehma vatsas ja aitab kaasa piimarasva tootmisele ja lehma energia ainevahetusele. Kõrge äädikhappega silodesse peab suhtuma suure ettevaatlikkusega, sest äädikhapet toodavad ka patogeensed mikroobid nagu näiteks enterobakterid, võihappebakterid ning batsillid. Kõrge äädikhappe sisaldus on iseloomulik madala kuivainega silodele (KA alla 25%) ja seega kerkib probleemiks just sügiseste niidete puhul, kui taimestik ei närbu ja esineb vihmasadusid. Kõrgeks loetakse äädikhappe sisaldust kui see moodustab 3,5 kuni 6 % kuivainest. Äädikhape ise ei pruugi olla probleemiks kuid võib olla marker. Väga kõrge äädikhappe sisaldus võib põhjustada probleeme söömusega kuigi teadlased on sellel eriarvamusel ning mehhanism mille abil äädikhape mõjutab söömust pole lõplikult aru saadud. Ilmselt ei mõjuta äädikhape ise söömust vaid selle tootmisel tekkivad kõrvalühendid. Sellistel silodel on tihti tõusnud 1, 2 propaanidool tasemeni 0,2-3 KA. Sellise silo kogust tuleks mikserisegus vähendada.

Võihappe kõrge sisaldus silodes näitab, et tegemist on klostriididest põhjustatud fermentatsiooniga ja selline silo on reeglina madala energiasisaldusega. Klostriidid tarbivad suhkrut ja piimhapet ning selle käigus võib kuivainekadu olla kuni 50% ning energia kadu kuni 18%. Klostriidide elutegevusega kaasneb suur ammoniaagisisaldus, mis on intensiivse proteolüüsi tagajärg. Seetõttu tasukski ammoniaagi sisaldusel juba aegsasti silma peal hoida ning kõrgenenud ammoniaagiga silod võtta söötmisse enne kui problem süveneb ja võihape ilmneb. Lehm ei tohi võihapet saada siloga rohkem kui 50 grammi päevas ning soovitav on seda ratsiooni tehes ka jälgida. Kui vähegi võimalik siis ei tohiks võihappega silo sööta kõrgtoodangu lehmadele varases laktatsiooniperioodis ja lehmadele kes on üleminekuperioodis.

Ammoniaagi kõrge sisaldus silos viitab intensiivsele proteiini lagundamisprotsessile kui pH on tänu klostriidide või enterobakterite tegevusele liiga aeglaselt langenud. Vaatamata silo suurele proteiinisisaldusele pole sellisel juhul võimalik katta lehmade proteiinitarvet. Märgade silode puhul kipub kontsentratsioon olema kõrgem. Kõrge ammoniaagisisaldus on ka silodel, mis pole tallatud korralikult ning kui hoidla on täidetud liiga aeglaselt. Teoreetiliselt pole ammoniaagil endal loomade jõudlusele negatiivset mõju. Mitmed uuringud on tõestatud silos oleva ammoniaagi negatiivset mõju kuivaine söömusele, kuigi see mõju võib olla kaudne. Söömust otseselt mõjutavateks teguriteks peetakse mitmesuguseid amiine, mis tekivad silos proteolüüsi (valkude lagunemine) käigus samaaegselt ammoniaagiga. Kui ammoniaak on silos üle 7 g/kg, siis tasuks sellistel silodel juba aegsasti silma peal hoida.

Heintaimede niitmine

Niiteaeg – heintaimiku niitmisega hilinedes võidame küll saaginumbris aga kaotame oluliselt enam läbi sööda kvaliteedi languse.

Seega on soovitatav alustada heintaimiku niitmisega pigem optimaalsest ajast veidi varem – Eesti klimaatilistes oludes jääb see aeg reeglina maikuu lõppu (saartel ja Põhja-Eestis juunikuu algus). Seda ikka selleks, et heintaimed saaksid koristatud enam-vähem õiges (parim saagi kvaliteedi ja koguse suhe) arengufaasis ehk kõrrelised loomise ja liblikõielised heintaimed nuppumise arengufaasis. Kõrge toiteväärtusliku rohusilo toorkiusisaldus (kuivaines) on siis alla 25% või NDF* on alla 55% . (vt. https://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/rohumaaviljelus/arengufaasid-ja-seos-saagi-toitevaartusega/)  .

* NDF = neutraalkiu e. kogu kiudaine (hemitselluloos+tselluloos+ligniin) sisaldus

Niitekõrgus sõltub mõneti heintaimede liigilisest koosseisust (aluskõrreliste ja pealiskõrreliste suhe taimikus) aga reeglina on soovitatav niita heintaimik 10-12 cm kõrguselt. Kui maapind on ebatasane, siis kõrgemaltki. Eesmärk – väldi mulla sattumist rohuvaalu.

Sileeritava taimiku heksli pikkus.

Rohusilo: mida kuivemana saak koristatakse, seda lühem peab olema heksel ja vastupidi.  Veise seisukohast on parim hekslipikkus 2,5–4 cm. Eesmärgiks võiks olla toota sööt, mille keskmine heksli pikkus on valdavalt 3-4 cm.

Maisisilo: püüda tuleks saavutada valdavaks heksli pikkuseks 1-2 cm. Oleneb sileeritava maisi kuivainest.

Videolõik, kus tutvustab Üllas Jaaska, Starter ST OÜ sõeltekomplekti, millega määrata sileeritava massi heksli pikkust.

Niidukid

Selleks, et kiiremini rohumassi närvutada, eelista muljurniiduki kasutamist tavaniidukile.

Muljurniiduk on heintaimede niitmisel kasutatav muljumisseadeldis, mis lõhastab taimevarre osa, et tõhustada heina kuivamist ja jätab selle vaaluna maha. Muljurniiduk võib olla traktori poolripp- või rippmasin, aga ka liikurmasin (https://et.wikipedia.org/wiki/Niiduk).

Kuna meil on levinud liblikõieliste kasvatamine koos kõrreliste heintaimedega segudes, siis Eestis on õigustatult levinud sõrmmuljuri kasutamine valtsmuljuri (mõeldud valdavalt liblikõielistest koosneva heintaimiku niitmiseks) ees.

  • Sõrmmuljur purustab hekseldatud lehti katva vahaja kihi ja kiirendab rohu kuivamist. Sõrmmuljuri tööpiirkond katab peaaegu terve niidulaiuse.
  • Valtsmuljuri tööorganiteks on rohumassi muljuvad valtsrullikud, mis ei lõhu liblikõieliste lehti. Valtsmuljurid on sõrmmuljuritest raskemad ja põllul esinevate kivide osas tundlikumad.

Joonis 1. Sõrmmuljuri tööpõhimõte (https://fr.kverneland.com/prodprint/print/82881)

Joonis 2. Valtsmuljure tööpõhimõte (https://fr.kverneland.com/prodprint/print/82881)

Niidukil muljuri kasutamine võimaldab meil oluliselt kiiremini närvutada varajases arengufaasis olevat mahlast (madala kuivainesisaldusega) heintaimikut.

Närvutatud taimiku kogumine

Valdavalt toimub see järgmiste tehnoloogiliste võtetega:

Liikurhekseldi – võimaldab toota kvaliteetset silo suurepärase koristamise- ja hekseldamisjõudluse ning väikesemate töökuludega. Sõltuvalt kogutava rohumassi kuivainesisaldusest on võimalik mugavalt reguleerida kogutava närvutatud rohumassi heksli pikkust. See annab meile võimaluse kogutud rohumassi piisavalt hästi tallata (pressida sileeritavast rohumassist õhk välja). Liikurhekseldid võimaldavad koguda siloks lisaks heintaimedele nii teravilja (tervikkoristusena) kui ka maisi. Selleks on vaja omada spetsiaalset heedrit. Silokindlustuslisandite lisamine on mugav ja täpselt doseeritav.

Liikurhekseldi, Hummuli Agro OÜ. Foto autor Are Selge

Kogurkäru – on haagiskogur, kogur-peenesti või mõne muu nimega tehnika, mille kasutamine söödakogumiseks on Eestis laialt levinud. Suudab ise ülesse korjata rohuvaalu, hekseldada, kogutavale rohumassile doseerida silokindlustuslisandit, transportida ja sileeritava sööda maha laadida. Valikus on erineva kandevõimega (mahutavusega) söödaveokärud, mille maht jääb valdavalt vahemikku 20 m³ kuni 55 m³ – vastavalt loomakasvataja poolt toodetava söödakoguse mahule. Sobib reeglina keskmise suurusega farmile.

  • Plussid – mitmekülgsus, töökindlus, paindlikkus ja suhteliselt mõistlik hind.
  • Miinused – kogutava rohumassi kuivaine muutudes ebaühtlane heksli pikkus ja suuremate söödakoguste varumisel jääb aeglaseks
-> Liikurhekseldi ja kogurhekseldi eeliseid ja puudusi võrreldakse järgmises teadusartiklis: Rohusilo valmistamise masintehnoloogiad (liikurhekseldi, kogurhekseldi, haagiskogur). Imbi Tamm

Niidetud taimiku vaalutamine ja kaarutamine

  • Närvutatud heintaimiku koristamise eelsel vaalutamisel jälgi vaalutipiide kõrgust – need ei tohi ulatuda maapinnani. Sellega väldid mulla sattumist  sileeritavasse massi. Kui märkad vaalutades (eriti pööretel) tolmu, siis on piide kõrguse reguleerimine olnud vale – need on liiga madalal!
  • Suure, eriti liblikõieliste rohke saagi (vaalu) ja jaheda ning pilvise ilma puhul on heintaimede NÄRVUTAMISEKS vajalik kaarutamine.
  • Kaaruta kohe pärast niitmist ja vaaluta vahetult enne koristamist.

Eesmärgiks on niidetud rohi põllul närvutada 28-31% kuivaine sisalduseni. Rohumassi võimalikult kiire (reeglina kuni 1 ööpäev) närvutamisega vähendame  toiteainete kadusid, kahjulike bakterite tekkimist ja levikut taimikul

Niidetud ja kaaruatatud rohumass (1. niide). Foto autor Are Selge

Niidetud ja kaarutatud rohumass (1. niide). Foto autor Are Selge

Vaaluti seadistamise olulisus. Foto autor Kristiina Märs

Sileeritava rohumassi ladustamine

Silohoidla on enamlevinud viis silo hoiustamiseks. Silohoidla ehitamine on märkimisväärne investeering mis pikemas perspektiivis tasub ära. Seda läbi väiksema sööda riknemise, suuremate koguste mahutamise, kiirema sileeritava massi ladestamise, parema tallamise ja ka keskkonnanõuete täitmise.

Silohoidla, Asu farm, Hummuli Agro OÜ. Foto autor Are Selge

Silopätsid olid-on-jäävad kasutusse. Eriti väiksemamahuliste söödakoguste korral. Silohoidlatega võrreldes ei vaja silopätsid suurt investeeringut ’betooni’. Samas ei ole välistatud suurem sööda kadu, katmiseks kulub suurem silokile kogus, tallamine on energiamahukam ja enam aega võttev. Oluline on eelnevalt silo närvutada ja vältida silomahlade sattumist ümbritsevasse keskkonda. Õigete tehnoloogiliste võtete kasutamine võimaldab silopätsides fermenteerida kõrgekvaliteedilist silo. Silopätsi asukohaks vali kõrgem ala, kuhu ei valgu lumesulamise- ega pinnavesi. Ole hoolas hügieeni osas – silo transportimisel, laotamisel/lükkamisel ja tallamisel väldi traktori ratastega mulla(osakeste) toomist silopätsi.

Silopätsi valmistamine, Hummuli Agro OÜ. Foto autor Are Selge

Peatüki koostaja ja Autor on Are Selge, konsulent ja Hummuli Agro OÜ juhataja. Veebruar 2022

Silolosandite kasutamine (Kristiina Märs, Smartfor OÜ)

Silolisandeid kasutatakse eduka sileerimisprotsessi kindlustamiseks. Kindlustuslisandid jagunevad kahte põhikategooriasse:
1. bakteritel põhinevad bioloogilised silokindlustuslisandid,
2. keemilised lisandid ja orgaanilised happed/happesoolad.

Bioloogilised lisandid jagunevad omakorda kahte klassi:

A. Üksnes homofermentatiivseid bakteritüvesid sisaldavad lisandid. Homofermentatiivsed bakterid nagu näiteks Lacobacillus plantarum, Pediococcus Enterococcus ja Lactococcus toodavad piimhapet, mis viib kiirelt alla sileeritava massi pH ning parandavad fermentatsiooniprotsessi, misläbi vähenevad kuivainekaod, proteiini lagunemine ja soovimatute mikroobide arvukus.

B. Nii homo- kui ka heterofermentatiivseid baktereid sisaldavad kindlustuslisandid. Lisaks eelpool mainitud kasule, sisaldavad need tooted lisaks ka äädikhapet tootvat piimhappebakteri tüve, mille ülesandeks on konverteerida suhkruid äädikhappeks. Äädikhape tagab silo aeroobse stabiilsuse, ehk takistab õhuga kokkupuutel silofrondi kuumenemist. Enamkasutatavad heteofermentatiivsed bakterid on näiteks Lactobacillus buchneribrevis ja kefiri.

Keemiliste lisandite/hapete, nagu näiteks propioon- ja sipelghape, kasutamise eesmärk on alandada silo pH-d, et muuta see ebasoodsatele bakteritele (näiteks võihappebakteritele) vähem soodsaks keskkonnaks. Teised orgaanilised happed ja nende soolad, näiteks kaaliumsorbaat ja naatriumbensoaat, on suunatud pärm- ja hallitusseente kasvu allasurumiseks.

Silokindlustuslisandid

Hetkel on Eestis valida umbes 52 erineva silokindlustuslisandi vahel. Igale lisandile on oma aeg ja koht. Silonõustaja Kristiina Märsi üldised soovitused on:

  1. Haljasmassil kuivainega üle 25% kasuta bioloogilisi kindlustuslisandeid ning märjema massi (eriti 3.niite puhul) vali keemiline lisand.
  2. Liblikõieliste rikka haljasmassi (visuaalselt lutserni või ristikut üle 50% massist) puhul on kindlam valida keemiline kindlustuslisand. Samuti juhul kui haljasmass on keskmisest enam saastunud mullaga või sisaldab kulu.
  3. Kui sügise on ilmad juba jahedamad ja päevased temperatuurid alla 120 C, siis vali sileerimiseks keemiline lisand. Jahedate ilmadega ei suuda piimhappebakterid kasvada ja paljuneda ja seetõttu on pH langus ja silo käimaminek ohus.
  4. Pallisilo valmistamiseks sobivad lisandid, mis ei sisalda äädikhapet tootvaid tüvesid, kuna pallisilo söödetakse avamise järgselt koheselt ära ja suure tõenäosusega kuumenemisega probleeme ei teki.
  5. Kindlasti on vajalik kindlustuslisandeid kasutada ka esimese niite puhul. Kuigi esimeses niites on taimiku suhkrusisaldus kõrge ja toitu looduslikele mikroobidele küllaga, siis jaheda kevade tõttu ei pruugi bakterid olla põllult paljunenud piisavalt kiiresti ja nende arvukus võib olla sileerimiprotsessi käima löömiseks ebapiisav.
  6. Mahetootjad peavad valima lisandi, mis on registreeritud maheregistris. Kuigi bioloogilistes lisandites sisalduvad bakterid on loodusliku päritolu, siis ei ole kaugeltki kõik bioloogilised lisandid lubatud kasutada mahetootmises, kuna näiteks mõni tootes sisalduv kandeaine ei pruugi omada mahesertifikaati.
  7. Bioloogilise lisandi lahustamisel on oluline esialgse lahuse (ca 5-10 liitrit) valmistamisel kasutada käesooja vett. Esiteks ei lahustu pulber külmas vees hästi. Leiges vees lahustades “ärkavad” bakterid kiiremini ja on haljasmassile jõudes juba valmis tegutsema.
  8. Kõiki lisandeid tuleb kasutada täpselt etiketil kirjeldatud juhise järgi. Alla ettenähtud koguse doseerides ei pruugi tulemus olla selline nagu ootame.
  9. Ükski silolisand ei kompenseeri silo tegemise protsessis olevaid puudujääke. Pigem on tegemist nö peenhäälestusega. Kõige sagedasem probleem silo tegemisel on ebapiisav tallamine. Kui silo on kehvasti tallatud ja õhku on palju sisse jäänud, siis ei saa ükski silolisand töötada. Soovitav on silodes tallamistihedust mõõta.

Sileeritava sööda tallamine (Kristiina Märs, Smartfor OÜ)

Tallamisel on väga oluline mõju silo kvaliteedile. Korralikult tihedaks tallatud materjal takistab õhu ligipääsu silosse ja sellega saame elimineerida juba hulgaliselt probleeme. Õige tallamise puhul on olulisteks faktoriteks kuivainesisaldus ja heksli pikkus. Mida kuivem silo, seda lühem heksel. Piisava tiheduse saavutamiseks on soovitav kalkuleerida tallamiseks kasutatava masina nõutav raskus vastavalt põllukultuurile ja kuivainesisaldusele.

Tallamiseks kasutatava masina kaal peab vastama ühe tunni jooksul hoidlasse veetud silomassi tonnidega, mis on jagatud koefitsendiga 4 (normaalse kuivainesisalduse puhul). Kui kuivainesisaldus on kõrgem, peab koefitsent olema madalam (3 või isegi 2). Nii on võimalik välja arvutada kui palju aega peaks tallaja kulutama ühe koorma haljasmassi tallamise peale, et töö saaks korralikult tehtud. Kuid silmas tuleb pidada, et koorma laiali ajamisele kuluv aeg ei kuulu tegelikult tallamise aja sisse vaid tallamine algab alles siis, kui materjal on hoidlas 20-30 cm paksuse kihina laiali lükatud.

Vältida tuleks kuivema haljasmassi vedamist hoidla pealmisse kihti. Kuiva massi tallates võib tekkida nn lõõtsa efekt, kus raske traktor kuivast massist üle sõites hakkab hoopis õhku kuiva kihi sisse pumpama. Samal põhjusel ei tohiks ka pooleli jäänud hoidlat hommikul tallama minna enne kui saab uue värske koorma laiali ajada ja alles seal peal tallata.

Tallamise juures mängib olulist rolli koristusvõimsus ning see ei tohi olla liiga suur, sest muidu ei jää tallamiseks piisavalt aega ning silo võib rikneda. Viimastel aastatel on farmid järjest enam panustanud silotehnikasse ja masinapark on läinud järjest suuremaks ja võimsamaks. Niidukid on järjest laiemad, vaalutajad järjest suurema, hekseldid järjest võimsamad ja vedamiseks kärud järjest suurema mahuga. Aga paraku on siloaugud ikka sama suured ja tallamiseks kasutatavad masinad on valdavalt jäänud muutumatuks. Sellisel juhul on reaalne oht tallamiskvaliteedi languseks.

Tallamistiheduse mõõtmine

Silo tallamistihedust mõõdetakse arvestusega, mitu kg kuivainet on mahutatud hoidlasse või pätsi m3 silo kohta. Mõõtmiseks on olemas spetsiaalne puur, mille abil võetakse horisontaalselt avatud silofrondist proov. Puuri mahtunud silo kogus kaalutakse, sellest määratakse kuivaine ning arvutatakse mitu kg kuivainet oli tallatud kuupmeetrisse.

Piisav tallamistihedus on otseselt sõltuv tallatava massi kuivainesisaldusest. Märjema massi puhul olla lubatud madalam tihedus, sest vett ei ole füüsiliselt võimalik välja tallata, et saavutada kuiva massiga samaväärne kuivaine hulk. Tabelis on näha aktsepteeritavad tallamistiheduse mõõtmise tulemused.

Soovitav tallamistihedus sõltuvalt silo kuivainest. Autor Kristiina Märs

Kristiina Märs mõõtmas tallamise tihedust Hummuli Agros.
Foto autor: Are Selge

Kristiina Märsi poolt 2021. aastal läbiviidud tallamistiheduste mõõtmistest ainult 58% vastasid soovitud normile või olid normile lähedal.  Seega tuleks endiselt tallamisele suurt rõhku panna ja sellest tulenevalt silokonveierit planeerida. Kõigil huvilistel on võimalik ühendust võtta kristiina@smartfor.ee ja tallamistihedus lasta ära mõõta. Sellest tulenevalt on oluliselt lihtsam uueks silohooajaks plaane teha.

Silohoidlate ja -silopätside katmine ning kaitsmine

Silohoidlate katmine peab toimuma koheselt pärast tallamistööd. Sellega hoiame me ära õhu sattumist sileeritavasse massi. Väga oluline on lisaks kopeer- ja siloaugukilele äärekilede kasutamine.

Allpool olevatel joonistel on Kaarel Kallion’i poolt esitatud joonised, kuidas seda teha võiks:

Allikas: https://scandagra.ee/

Allikas: https://scandagra.ee/

Rullsilo

Ruloonipress on valdavalt väiketootja tööriist ja mille kasutajaskond statistika järgi väheneb. Väidan, et see tehnoloogia jääb kindlasti kasutusse. Väiketalunikele ja just lihaveise- ning lambakasvatajatele jääb see tehnoloogiline lahend parimaks vahendiks. Müügimeeste poolt pakutakse erinevaid lahendusi ja talunik peab valima enda tootmismahtudele vastava masina.

Pakkumises on fikseeritud ja muutuva kambriga presskiletajad, millel kombineeruvad ruloonipressi ja kiletaja head omadused. Kombineeritud presskiletaja puhul on eeliseks see, et üks mees ja masin teeb ära kahe mehe ning masina töö. Pressidel on baasvarustuses noakomplektid (mida saab juhtida kabiinist). Sidumise lahendustes on valikus võrksidumine ja võrk ning nöörsidumise kombinatsioon. Kile rulliga integreeritud kiletaja tagab kiire ja ühtlase rulli isoleerimise väliskeskkonnast minimaalse ajaga. Valikus on nii silorulli küljele kui otsale asetamise seadmed. Lisavalikute hulgast leiab laagrite keskmäärimise seadme, rulli täituvuse indikaatori, erinevad rehvid pressile jms. Kui tootja soovib kasutada silokindlustuslisandi lisamise dosaatorit, siis tuleb see eraldi juurde soetada.

Silomaterjal, mida pallitakse, peab saama korralikult kokku pressitud. Kasuta kvaliteetset pallivõrku ja pallikilet. Kileta igat palli vähemalt 6 kihti. Hea pallikile kleepub hästi ja on elastne. Mida väiksem õhuläbilaskvus ja mida paremad tugevusnäitajad, seda parem. Väldi kile vigastamist ja paranda augud esimesel võimalusel.

Kiletatud silorullid aseta kindlasti otsa peale püsti, kuna kilekiht otstel on oluliselt paksem kui külgedel. Seetõttu on silorull vastupidavam kõrte jm maapinnal leiduva poolt tekitatavatele mehaanilistele kahjustustele. Samuti säilib otsa peale asetatud rullide kuju paremini ja kile püsib õhukindlam. Organiseeri töö nii, et silorullid saaksid kohe veetud põllu serva või platsile. Miks? Vaata järgnevat fotot:

Silorullid põldheinapõllul Eestimaal 2021
Silorullid põldheinapõllul Eestimaal 2021. a. Foto autor Are Selge

Silorullid on asetatud kultuurrohumaale kuhu juhtub. Kohe algava 2. niite silorullid asetatakse jällegi pilla-palla ja siis veel 3. niide ning seda 4-5 aasta (kultuurrohumaa tavapärane kestvusaeg) vältel. Arvestada tuleb veel kahjudega rohumaale, mis tekivad hilissügisel/talvel silorullide äraveoga põllult.

Pea meeles, et silorullide alla jääv rohumaa hävineb 100% ja järgnevatel aastatel täituvad need kohad orasheina jm tülikate rohunditega. Hävinenud rohumaa, mille pind saab olema märkimisväärne, mitte ainult ei tekita põllumehele saagikadu, vaid umbrohud vähendavad tulevase saagi kvaliteeti ja raskendab tulevikus kultuurtaimiku kasvatamist.

Seega ei ole ’õiget ja valet’,  ’head ja halba’ sileeritava massi kogumiseks mõeldud tehnoloogiat. Farmer peab valima ja soetama endale sobiva masinapargi, mis on vastavuses tema tootmismahtudega. Kuna tegemist on kallite tehnoloogiatega, siis tuleks mõtelda ka silovalmistamise (kompleks)teenuse sisse ostmise võimaluse peale.

-> Vaata ka teadusartiklit Rohusilovalmistamise masintehnoloogiate võrdlus. Jüri Haabpiht.

Riskide maandamiseks (Are Selge):

  • niitmisel kasuta muljurniidukit
  • välista mulla sattumine sileeritavasse materjali (eelkõige liiga madal niitmine!)
  • koristamise eelselt närvuta niidetud heinataimede kuivainesisaldus 28…31%-ni
  • taga koristamisel võimalikult ühtlase pikkusega heksel – rohusilol 3-4 cm ja maisisilol 1-2 cm
  • kasuta bioloogilist silokindlustuslisandit või keemilist konservanti – kui sileeritavas rohus on kõrge proteiini (> 17%) ja madal kuivaine sisaldus (alla 26%)
  • taga ühtlane tallatav kiht ( 20-30 cm) ja piisav tallamine
  • kasuta silohoidlates küljekilesid
  • kasuta kopeerkilet ja kata tallatud mass ka ööseks, kui sileeritava materjali kogumine jätkub järgmisel päeval
  • kata sileeritav mass õhukindlalt kopeer- ja silokilega ning raskuseks kasuta rehve. Lindude poolt tekitavate kahjustuste vältimiseks  kasuta spetsiaalset kattevõrku.

Autor: Are Selge, konsulent, Hummuli Agro OÜ juhataja. Veebruar 2022