Võrsumine

Kõrreliste võrsumine on rohumaal saagi kujunemise esimeseks etapiks. Võrsumissõlmed tekivad kõrrelistel algvõrse alusel, asetsevad lähestikku ja moodustavad võrsumissõlmkonna, tavaliselt 1-2 cm sügavusel mullas. Igast võrsumissõlmest kasvab kimp niitjaid juuri ja areneb lehekaenlas pung. Pungade arenemist lehistunud võrseteks nimetatakse võrsumiseks. Võrsumine algab 3-4 lehe järgus. Pungast tekkinud külgvõrse võib omakorda võrsuda. Et pea- ja külgvõrsed omakorda harunevad, siis moodustub kõrreliste puhmas, millel võib olla sadu võrseid. Talvituvad ainult lühivõrsed ja pungad. Pungad erinevad seemnetest sellepoolest, et nad pole iseseisvad, s.t. võrsumissõlmest eraldatud pungad ei arene võrseteks. Pungadest uute võrsete arenemine toimub nende varuainete arvel, mida taim kogub oma juurtesse, võsunditesse ja võrsumissõlmedesse. Pärast vanemate võrsete (kõrte) niitmist või ärasöömist algab uute võrsete kujunemine. Võrsumiseks kulutatakse palju varuaineid ja nende hulk taimes kahaneb. Uued suureks kasvanud võrsed taastavad aga hiljem peagi varuainete kogused. Kõrreliste võrsumisvõime on liikide ja sortide järgi erinev. Suure võrsumisvõime poolest paistavad silma kerahein, harilik aruhein ja karjamaa-raihein. Liigi piirides sõltub võrsumise tugevus suurel määral kasvutingimustest, eriti aga toitainetega varustatusest ja mullaniiskusest. Kõrreliste heintaimede võrsumisvõime on oluline tegur saagi kujunemisel.

Tugevasti mõjutab heintaimede võrsumist kärpimine, seejuures oleneb kärpimise mõju esmajoones taime arenemisjärgust, kärpimise kõrgusest ja sagedusest ning sellest, kus toitainevarud taimes paiknevad. Võrsumise iseloomu ja võrsete arenemise kiiruse järgi liigitatakse kõrrelised heintaimed võsundilised ja puhmikulised. Enamik meil kasvatatavatest võsundilistest heintaimedest on maa-aluste võsunditega – aasnurmikas, punane aruhein, päideroog, ohtetu püsikluste, aas-rebasesaba. Puhmikulistel heintaimedel arenevad noored võrsed võrsumissõlmkonnast enam-vähem püsti üles, mille tulemusena tekib puhmas. Kultuuris kasvatatakse enamikul juhul hõredapuhmikulisi mitmeaastaseid kõrrelisi heintaimi: harilik timut, harilik aruhein, karjamaa raihein. Punasel aruheinal on nii puhmikulise kui võsundilise võrsumisega vorme.

Mitmeaastased kõrrelised heintaimed jaotatakse külviaastase arenemise järgi suvi- ja talitüüpi heintaimedeks. Suvetüüpi heintaimed moodustavad kevadise külvi korral soodsates tingimustes õisikutega võrseid: harilik timut, aas-rebasesaba. Heintaimi rühmitatakse  peamise haljasmassi paiknemise kõrguse alusel maapinnast:

1. alustaimed, moodustavad rohkelt juurmisi lehti: aasnurmikas ja punane aruhein ning
2. pealisheintaimed, nende saagis on ülekaalus pikkvõrsed.

Kasvutingimused

Talvekindluselt on kõige paremad võsundilised heintaimed. Puhmikulistest on talvekindlamad timut ja harilik aruhein. Kestva liigniiskuse suhtes on tundlikud kõik rohumaakultuuris kasvatatavad mitmeaastased heintaimed. Teistest paremini taluvad puudulikku kuivendust päideroog, aas-rebasesaba, timut ja harilik aruhein. Põua suhtes on eriti tundlikud aas-rebasesaba ja karjamaa raihein.

Mulla suhtes ei ole kõrrelised heintaimed eriti nõudlikud. Õhurikaste mineraalmuldade kõrval kasvavad nad hästi kuivendatud ja keskmiselt kuni hästi lagunenud turvasmuldadel. Kasvamiseks eelistavad reaktsioonilt nõrgalt happelisi muldi.

Kasutusaeg, mille jooksul heintaimed on võimelised andma majanduslikult tasuvat saaki on võsundilistel kõrrelistel heintaimedel pikem.

Kõrrelistel heintaimedel on väga suur nõudlus toitainete suhtes. Eriti suur on nende reageerimise mõju lämmastikule. Kõrreliste reageerivus lämmastikväetistele on seejuures erinev. Kerahein annab küll kuivaine kõrgema kogusaagi, kuid üldiselt reageerib lämmastikule kõige paremini karjamaa-raihein. Samuti erineb heintaimede reageerivus lämmastikväetiste mitmesugustele normidele. Väiksemate normide (0-170 kg N) kasutamisel reageerivad keraheinast paremini timut, karjamaa-raihein.

Lämmastikväetiste mõjul toimuv proteiinisisalduse muutus võib kõrreliste heintaimede liikidel olla täiesti erinev. Kõrreliste heintaimede saagis hakkab tavaliselt proteiinisisaldus tunduvalt suurenema siis, kui lämmastikväetiste norm on 150-200 kg N hektarile. Kõrrelised heintaimed on võimelised kasutama kuni 500 kg lämmastikku. Seejuures võib lämmastikule hästi reageerivate liikide (kerahein, ohtetu püsikluste, karjamaa raihein) kuivaines olla toorproteiini üle 30%.

Viljelemise eripära

Kõrrelised heintaimed on liblikõielistest tunduvalt agressiivsemad: nad omastavad intensiivsemalt toitaineid, vett ning kasutavad paremini ära kasvuruumi. Eriti agressiivsed on kerahein, aasnurmikas ja ohtetu püsikluste. Kõrreliste heintaimede söödavus eriti varajastes arengujärkudes ja segukülvides on hea. Puhaskülvis jätab punase aruheina ja keraheina söödavus soovida.

Kõrreliste heintaimede puuduseks liblikõielistega võrreldes on nende madal valgusisaldus, väiksem positiivne mõju mullaviljakusele ja suur lämmastikväetiste vajadus viljelemisel mineraalmullal. Kõrreliste heintaimede kasutamisel tuleb arvestada nende arenemise iseärasusi. Puhmikulised heintaimed on kiire algarenemisega ja esimestel aastatel tiheda taimiku puhul ka saagikad, kuid lühikese püsivusega. Võsundilistel liikidel toimub rohukamara kujunemine pikaldaselt, sest nende algarenemine on enamasti aeglane. Seejuures tõuseb ka heinasaak aeglaselt.

Heintaimede optimaalne külviaeg on kevadel esimesel võimalusel, sest seemned vajavad idanemiseks rohkesti niiskust. Kui kevadine külv mingil põhjusel hilineb ja muld kuivab, võib kõrrelisi veel külvata juuli lõpul- augusti algul ning liblikõielisi juurde külvata järgmisel kevadel esimesel võimalusel, risti kõrreliste ridadega.

Rohumaade kasutusviis võib olla niidu-, karjamaatüübiline või kombineeritud. Tüüpilisteks kõrrelisteks niidul on põldtimut, ohtetu püsikluste, päideroog harilik aruhein ja kerahein. Karjamaale sobivad aas-nurmikas, punane aruhein, karjamaa-raihein ja aas-rebasesaba.

Kõrgeväärtuslike talviste rohusöötade tootmise eelduseks on rohu konveieriviisiline kasutamine, mis võimaldab valmistada erinevaid rohusöötasid maist-septembrini.

Kasutuskiiruse ja koristusaja järgi võib kõrrelised heintaimed rühmitada varavalmivateks, keskvalmivateks ja hiljavalmivateks. Varavalmivad on aas-rebasesaba ja kerahein; keskvalmivad – päideroog , roog-aruhein ja ohtetu püsikluste; hiljavalmivad – harilik aruhein ja timut. Kõrreliste heintaimede proteiinikogutoodang sõltub suuresti arengufaasist koristamise ajal. Suurim toorproteiini hektarisaak laekub enamikul liikidel (v.a. aas-rebasesaba) kõrsumisfaasi lõpul – loomisfaasi algul, mil haljasmassisaak on kõrge ja toorproteiinisisaldus kuivaines pole veel langenud allapoole zootehniliselt kriitilist piiri (14…16%).

Olenevalt liikide kasvukiirusest kevadel saab varajase I niite korral aas-rebasesaba, keraheina ja roog-aruheina niita suve jooksul 3…4 korda, ohtetut lustet, päideroogu, timutit ja harilikku aruheina 3 korda.

Kõrreliste heintaimede seemnete tootmine raskusi ei valmista.

Küll aga vajab muutmist kõrreliste liigiline struktuur, sest varajaste liikide osakaal on seni liiga väike, eriti aas-rebasesaba oma. Meie kõrreliste heintaimede seemnesaagid on ligi kaks korda madalamad võimalikust. Selle peamiseks põhjuseks on seemnekasvatuses tehtavad vead. Nimelt rajatakse seemnepõlde kattevilja alla ja umbrohtunud maale. Samuti on sageli seemnete koristusel suured koristuskaod.