Maasikas ehk aedmaasikas

Fragaria x ananassa – Maasikas ehk aedmaasikas kuulub roosõieliste sugukonda. Magusad maasikad sisaldavad palju C-vitamiini, kiudaineid ja suhkruid. Aedmaasikaid saab kasvatada kogu Eesti territooriumil.

Istutamine ja kasvukoht

Traditsiooniliselt kasvatatakse maasikaid nii, et taimed istutatakse rividena, sageli vagudena. Maasikat saab kasvatada ka kasvatuskastis, pottides, amplites ja kasvuhoonetes.

Maasikataimed tuleks istutada sinna, kus viis aastat pole maasikaid kasvatatud.

Maasikale meeldib päikeseline, soe ja pärast vihma kiiresti kuivav koht. Kui taimed pärast sadu kiiresti ära kuivavad, pole vaja niiskust armastavat hallitust karta. Ka vaoharja istutamine on võte, mis laseb taimedelt vee ära voolata ja nii ka taimehaiguste riski vähendada.

Maasikad vajavad kasvamiseks päiksepaistelist peenart, kuhu päike paistab enamiku päevast. Kevadel tuleb vältida kevadkülmasid ning vajadusel maasikataimi looriga katta. Aias, mis on suunatud lõunasse, võivad maasikad valmida kiiremini ja varasemalt, kui mujal. Hea ei ole liigniiskus ning suvine udu, sest see võib maasikataimedel põhjustada hallitust. Samuti tuleks vältida kõrgeid ja kuivi kohti, sest talvine tuul puhub kõrgetelt kohtadelt lume ära ja maasikataimed saavad külmakahjustusi, suvel aga  kuivab muld kiiremini ning seda on vaja tihti kasta.

Maasikataimed istutatakse peenrasse kevadel– mais või suve teisel poolel – juulis/ augustis. Peenrad võib teha nii üherealised, kui 2-3 kolmerealised. Üherealise peenra puhul tuleks ridade vahe jätta umbes  60-80 cm ja taimede vahe reas – 15-20 cm.

Maasikataimede istutamisel on hea kasutada kellut ning kaevata selle abil piisavalt sügav auk, et taimejuured istutamisel ei kõverduks. Augu ümber tuleks muld ajada piisavalt kinni, et ei paljastuks taimejuured, sest muidu ähvardab neid kuivamine.

Hooldamine

  • Kevadel ja varasuvel, kui maasikad õitsevad, kaitstakse neid külma eest looriga, kui öine temperatuur langeb 0 kraadi lähedale.
  • Kuival suvel tasuks maasikaid kasta. Marjade küpsemise ajal tehakse seda ettevaatlikult, sest marjadele võib kergesti tekkida hallitus.
  • Aedmaasikas annab saaki umbes 3 nädalat. Kui istutada nii varaseid kui hiliseid sorte, kestab saagiperiood kauem.
  • Liigsed võsundid eemaldatakse pärast saagikoristust.
  • Augustis-septembris väetamise ajal tuleb taimi ka korralikult kasta, sest maasikal tekivad järgmise suve uued õiealged just sel ajal.
  • Maasikaid võib paljundada kas võsunditest või ostes uusi maasikataimi. Oluline on kontrollida, et uued taimed oleksid terved.

Autor:  Margus Kopp, konsulent, Fragarius OÜ. Aprill 2022

Kasvutingimused

Maasika kasvukoht peaks olema päikeseline, soe ja tuulte eest kaitstud. Küll aga on hea, kui vili pärast vihma kuivab, et ära hoida haiguste teket ja marja kvaliteeti tagada, nii et hea õhuliikumine on eeliseks.

Harva esineb maasika viljelemisel saagi täielikku ikaldumist. Kvaliteetse saagi saamisel on oluliseks faktoriks niiskusrežiim, sest taimed vajavad erinevatel kasvuaegadel palju vett ja põud vähendab saagikust tunduvalt. Levinud on kilemultši alla paigutatud tilkniisutus, seevastu vihmutus võimaldab ära hoida või vähendada ka kevadisi öökülma kahjustusi. Mõnel aastal vähendavad saaki kevadised õite öökülmakahjustused. Kuna õitsemisperiood on suhteliselt pikk, ei hävita öökülmad kogu saaki.

Happelised mullad (pH <5,0) lubjatakse happesuse tõstmiseks sobivale tasemele (pH 6-6,5). Mulla madal pH halvendab eelkõige raua ja mangaani, aga ka teiste mikroelementide omastamist.

Umbrohutõrjet tuleks teha hoolikalt enne taimede istutamist ja jätkata tõrjet regulaarset. Kui tehakse mehaaniline maaharimine, on hea enne taimede istutamist mullal 2-3 nädalat puhataOluline on mitmeaastased umbrohud enne kasvatamise alustamist maapinnast välja juurida.

Kui maasikaid on varem samas kohas kasvatatud, tasuks sellel alal, maasikakasvatuses, 4-5 aastat pausi teha, et vältida taimehaigustesse ja kahjuritesse nakatumist. Külvikorraks sobivad teraviljad, mesikas, sinep ja herned. Kartulit ei soovitata. Samuti ei soovitata eelviljana punast ega valget ristikut.

Mulla põhiväetamine tuleks alati teha mullaanalüüsi alusel ja seda on hea teha paar kuud enne taimede istutamist.

Maasikale meeldib kohev ja õhurikas kasvu, ideaalne on liivane muld. Savisel pinnasel kasvavad maasikad vaid siis, kui need istutatakse nn. kõrgendatud peenrasse. Tõstetud peenra eeliseks on see, et see soojeneb kevadel kiiresti ja püsib tasasel pinnal kuiv, mis tähendab ka hoolikamat kastmise eest hoolitsemist. Kõrgendatud peenra sobiv kõrgus on 10-20 cm. Peenras on ka muld kohevam, mis on maasika juurestikule kasulik.

Kõige olulisem on tagada taimedele piisav niiskus. Raske, tihe ja niiske muld on maasikatele halb.

Peale harimistöid moodustatakse peenrad ja peenrad kaetakse umbrohutõrjeks kilemultsiga või peenravaibaga. Alternatiivina võib kasutada ka muid katteid, näiteks põhku. Tilkniisutussüsteem paigaldatakse plastikust/kangast allapoole, vähemalt 2 cm sügavusele.

Istutus

Maasika taimi  istutades tuleb jälgida, et juurekael ei tohi olla liiga sügaval (mulla all) ega liiga kõrgel, et see kuivaks. Nn kõrgendatud peenar on maasikatele hea, sest püsib kuiv ja soojendab hästi päikese käes. Teisest küljest on keeruline tagada piisav niiskus, eriti pärast istutamist, kui juurestik on veel välja arenemata. Liiga kõrge peenar  (üle 20cm) kuivab kergesti ja talvel võib see läbi külmuda, kahjustades juurestikku.

Maasikapeenart kastetakse 2-3 päeva enne istutamist sobiva niiskuseni, et muld niiske ei oleks. Istutamisel on oluline, et juured ei läheks laiali, vaid tuleks asetada otse istutusauku. Juurestik kaetakse mullaga kerge survega, vältides liigset tihendamist.

Maasikapeenar on kaetud bioplasti või traditsioonilise musta maasikakilega. Bioplastis hoitakse istutusauk võimalikult väikesena, et vähendada käsitsi korjamise hulka. Traditsioonilises maasikaplastikus tuleks pärast teist aastat istutusauku suurendada. Katteks võib kasutada ka näiteks põhku.

Tuleks meeles pidada, et seemikud tuleb istutada piisavalt säästlikult, et press kuivaks. Taimede vahekaugus on ühes reas 25-35 cm ja kahes reas 30-40 cm. Istutage suurema kasvuga maasikasorte harvemini. Reavahe jäetakse 80–100 cm. Mahepõllumajanduses eelistatakse suuremat taimede vahet, mis tagab viljade kiire kuivamise ja piisava ventilatsiooni.

Istikute arv varieerub sõltuvalt sordist ja selle kasvuviisist. Üherealisel kasvatamisel kasutatakse keskmiselt 25 000 taime hektari kohta ja kaherealises viljeluses 30 000-40 000 taime hektari kohta.

Pärast istutamist tuleb istikud, mille juured veel maapinnaga kokku ei puutu, piisavalt kasta ja mõned sordid nõuavad siin erilist hoolt. Tilgavooliku veest ei piisa, tuleks lisada vihmutid või traditsiooniline voolikukastmine. Olenevalt asjaoludest tuleks kastmise eest eriti hästi hoolt kanda mõne esimese nädala jooksul.

Frigo taimed

Frigo taimed saabuvad külmunult, nii et neid ei tohiks kohe istutada, vaid taimed tuleb hoolikalt üles sulatada. Taimedel võib lasta varjulises kohas oma kastis, kotis sulada. Kottide lahti jätmine võib põhjustada taimede ja nende juurte kuivamist ning seega halvendab kasvama minekut.

Frigo taimed säilivad +1C külmikus kottides, kaks nädalat, +2C 1,5 nädalat ja +10C kraadi juures hoitud istikud tuleks istutada esimesel võimalusel pärast saabumist.

Frigo taimede optimaalne istutustemperatuur on + 5C.

Frigo taimi võib enne istutamist töödelda Aliette WG 80-ga. Aliette lahusele ei tohi lisada väetisi. Lahtised juurtega istikuid võib 15-30 minutiks kasta Aliette lahusesse. Hilisematel aastatel tehakse töötlust pritsimisega ning järgida tuleb tootja käsitlemisjuhiseid.

Taimi võib istutada kuni juuli alguseni, kuid kõik moodustuvad õied tuleks eemaldada, et taim saaks keskenduda tugeva juurestiku arendamisele.

Kui soovitakse, et saagi tase püsiks kõrge, kvaliteetne ja umbrohu olukord oleks kontrolli all, tuleks kultuur hiljemalt 3-5 aasta pärast välja vahetada. Taimede vananemise tunnusteks võib pidada taimede silmnähtavat vananemist ja saagikuse vähenemist ning kvaliteedi halvenemist.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (oktoober 2014)

Väetamine

Kõige olulisem on tagada taimedele piisav niiskus. Umbrohutõrjet tuleks teha hoolikalt enne taimede istutamist ja jätkata tõrjet regulaarset.

Maasikad ei vaja esimesel nädalal peaaegu üldse väetist, ainult niiskust. Väetamist alustatakse siis, kui istikutel on näha kasvu ehk peale esimese 2-3 uue lehe ilmumist.

Vajalik on orgaaniline ja mineraalne väetamine ning koguste vastavus maasikataimede vajadustele erinevates kasvufaasides. Seejuures on oluline arvestada ka sordieripära. Iga mineraalelemendi vajalik kogus leitakse lähtuvalt sordist ja vastava elemendi sisaldusest mullas ning mulla lõimisest. Väetisnormi määramisel on oluline ka viljelusviis. Niisutuseta kileviljeluse korral on vaja anda varuväetisnorm. Orgaaniliste multšide korral väetatakse igal aastal. Hilisema väetamise täpsustamiseks arvestatakse ka leheanalüüse.

Stabiilse kvaliteetse saagi saamiseks on soovitatav istandik rajada kilemultšiga ja kastmissüsteemiga, mis võimaldab väetamist igal aastal. Kastmisväetamise all mõistetakse väetise andmist koos kastmisveega. Parim viis selliseks väetamiseks on tilkkastmine, mille käigus viiakse väetis taimede juurteni vesilahusena. Sellise väetusviisiga saab taimi kõige täpsemalt toiteelementidega varustada . Otstarbekas on taimede väetamine igal kastmisel, nii on võimalik jagada vajalik väetisenorm kastmiskordade vahel. Eriti oluline on see vihmastel suvedel, sest siis  suudavad taimed omastada kõik antud toitained ningvälditakse nende mullast väljauhtumist. Teiseks eeliseks on kastmine ja väetamine vastavalt vajadusele, lähtuvalt taimede kasvufaasist. Lisaks sellele saab õitsemise ja saagi ajal kasta ja väetada taimi märgamata. See on oluline eelis nii taimehaiguste tõrje kui saagi kvaliteedi seisukohalt.

Täiendavaks väetamise viisiks on juureväline väetamine – väetiselahusega lehtede pritsimine. Seda viisi kasutatakse siis, kui juurte kaudu toiteelementide omastamiseks on ebasobivad tingimused, kuid see ei asenda juurte kaudu väetamist. Talvekahjustuse korral on soovitatav kasvu tugevdamiseks pritsida kevadel, kasvu alguses ja 10 päeva pärast korrata. Sel juhul on soovitatav kasutada kõrgema N-sisaldusega leheväetiseid, sest see kiirendab taimede kasvu. Õitsemise algusest alates pritsides on võimalik tõsta viljade kvaliteeti ja haiguskindlust. Siis on positiivne mõju kaltsiumi sisaldavatel väetistel. Vajadusel korratakse pritsimist  7…10 päeva pärast. Pärast saaki pritsimise efektiivsus on suurem, kuna selleks ajaks on arenenud uued lehed, mis on ka füsioloogiliselt aktiivsemad. Sel perioodil on hea kasutada väiksema lämmastikusisaldusega kompleksväetisi, mis soodustavad õiepungade teket ja tõstavad taimede külmakindlust. Väetiselahusega pritsitakse tuulevaikse pilves ilmaga ja soovitatavalt õhtul.

Talvekaitse ja külmakaitse kevadel

Talvekahjustuste kaitseks kasutatakse kõige sagedamini 23g/m2 katteloori, pealekandmise aeg on oktoober-november, mil kasv on peatunud. Talvekaitseks võib kasutada ka 50g/m2 katteloori, kuid see tuleb kevadel enne kasvu algust eemaldada, sest see ei lase piisavalt valgust läbi.

Eeldusel, et talv muutub pehmeks, võib kasutada ka nt.  Multiclima 38g/m2 võrku. See pakub vähem kaitset kui katteloor, kuid laseb taimedel hingata ja on vastupidavam metsloomade suhtes.

Parim aeg katteloori pealekandmiseks on siis, kui temperatuur on pakaselähedane. Katteloori kinnitamisel tasub arvestada piisava hulga kaalukottidega, tuulistes kohtades iga 1,5 m, leebematel 2-3 m järel. Iga 50m tagant on hea panna raskused katteloori keskele, et katteloor  ei kerkiks.

Kevadel on maasikas õitsemise ajal öökülmatundlik, mistõttu võib õis külmuda ja kahjustuda, nii et taim ei anna marju. Pärast talvise katte eemaldamist võib taimed öökülma kaitseks katta kattelooriga al. 17 g/m2.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (oktoober 2014)

Hooldamine

Orgaaniliste multšide kasutamisel on oluliseks hooldustööks rohimine ja  väetamine, seda eriti kergema lõimisega mullal.

Detsembris võib õhukese põhukihiga katta kogu istandiku, eriti soovitatav on see noorte taimede puhul ja piirkondades, kus puudub talvel püsiv lumekate. Varakevadel tõmmatakse rehaga põhk taimedelt ja see jääb siis multšiks. Põhu võib laotada ka kevadel, kuid sel juhul enne õitsemist (lihtsam, õied ja marjad ei jää põhu alla).  Pärast saaki põhk eemaldataksevõi põletatakse. Augustis toimub reavahede harimine. Kilega kasvatamisel vajab kilepeenarde vaheline maa-ala igal aastal pidevat niitmist.

Võsundite eemaldamine on kasuks ka kilega istanduses. Seda peaks tegema augusti teisel poolel, et taim saaks kasutada varuaineid järgmise aasta saagiks. Varem pole mõtet, sest võsundeid kasvab juurde. Kileta istanduses eemaldatakse võsundid reavahede harimisega. Kui eemaldada käsitsi,  siis on soovitatav võsundid lõigata, kuna rebimine kahjustab taimi.

Külmakahjustuste ohtu pole karta küllaldase lumekatte korral. Lumekatte puudumisel võivad taimi kahjustada külmakraadid alla -15oC. Kui talvel puudub pidev lumekate, tuleb kasutusele võtta vajalikud kaitseabinõud. Eriti vajalik on see noore istanduse puhul, kui taimedel pole veel moodustunud küllaldaselt lehti, mis oleksid talvel kaitseks külma eest. Taimi võib katta õhukese põhukihiga. Kevadel, külmaperioodi möödumisel eemaldatakse põhk taimedelt, kui põhku hoida kauem, on võimalik saagivalmimise aega hilisemaks reguleerida. Põhk takistab kevadel maa soojenemist, seega hilineb ka taimede vegetatsiooniperioodi algus. Niiske talve korral võib nii aga hallitus levida.

Katteloori kasutamisega on olenevalt kevadest võimalik saaki kolm kuni üheksa päeva varem saada, kuna loori all on temperatuur kuni 3oC kõrgem. Istandus kaetakse kevadel, kui maa on tahenenud ja kate eemaldatakse, kui esimesed õied avanevad. Kuna taimede õitsemine on tavapärasest varasem võib öökülmade ohu möödumiseni olla vajalik öösiti katte tagasipanek. Talveloori kasutamisega on võimalik pikendada sügisest õiealgmete moodustumist ja kaitsta taimi talvel külma eest. Sügisel pannakse loor taimedele, kui ööpäeva keskmine temperatuur on 9oC.

Öökülmade tõrjumiseks võib kasutada õitsemise aegset vihmutamist. Vihmutamist alustatakse, kui temperatuur langeb +1oC –ni. Vihmutussüsteem võib kaitsta -6…-8oC öökülma eest. Kui vihmutust panna ei saa, siis on öökülmaohtlikes paikades soovitatav kasvatada hilisemaid sorte, mis õitsevad hiljem. Ühekordne katteloor aitab mõnekraadise öökülma puhul ja kahekordne kuni -5oC  öökülma puhul.

Kastmine on eriti oluline pärast istutust, hiljem aga õitsemise ja viljade moodustumise ajal. Soodne niiskusrežiim võimaldab suurendada suurte kvaliteetsete viljade osatähtsust. Põua korral jäävad hilisemate korjete marjad väga väikeseks. Samal ajal aga soodustab vihmutamine seenhaiguste ja kahjurite levikut. Vihmutuse kestvus võiks olla korraga 3…4 tundi. Parim kastmisviis on tilkkastmine, sest selle viisi juures valgub vesi voolikust ilma, et taimi märjaks kastaks.

Pärast saagikoristust ei ole enam soovitatav kasta. Intensiivne kasv suve lõpus põhjustab õiealgmete tekkimise hilinemist ja seega vähendab järgmise aasta saaki. Septembris aga, kui toimub õiealgmete moodustumine, on tavaliselt sademeid küllaldaselt.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (oktoober 2014)

Koristamine

Kilega istanduses on soovitatav sooja ja päiksepaistelise ilma korral korjata maasikad hommikul, sest päeval soojendab kuum must kile ka vilju, mis selletõttu on transpordiõrnemad. Soojad maasikad on pärast vedu leemetavad.

Marjade säilivusaeg on ühest ööpäevast nädalani. Säilivus oleneb eelkõige küpsusastmest korjamisel ja säilitustingimustest. Säilivust mõjutavad ka ilmastiku tingimused kasvuajal, toitainetega varustatus ja sordiomadused. Võib arvestada, et küpsed marjad säilivad 1..2 ööpäeva. Kui marjad korjatakse ¾ küpsena, s.o. helepunasena – siis on säilivus jahutuses kuni 7 päeva. Osaliselt küpsete viljade maitse ja välimus paranevad 2…4 päeva pärast korjamist, kuid ei saavuta kunagi võrdseid omadusi küpselt korjatud maasikatega. Korjamisel ja pakkimisel tekkinud muljumised annavad tunda 1…2 päeva möödumisel. Seetõttu on väiketootmises otstarbekas värskelt müüdavad korjata marjad kohe samadesse karpidesse, millega hiljem realiseeritakse. Suurte pindade puhul toimub korjamine liikuvatel lavatsitel ja siis on raske korjamisel sorteerida.

“Korja ise” on üks tootmise ja toodangu realiseerimise viise, kus tootmisel arvestatakse sellega, et tarbija korjab saagi ise. Sellise realiseerimise viisi puhul on oluline asukoht ja vajalik hea reklaam. Tavaliselt kujuneb aastatega oma kindel klientuur ja vastavalt vajadustele saab kujundada ka tootmist (viljelusviis, sordid). Võib kasutada ka erinevaid realiseerimisviise. Maasikasaagi esimesel poolel on suured viljad, mille eest saab ka kõrgemat hinda. Korjeperioodi teise poole saagi saab aga realiseerida “korja ise” viisil.

Paljundamine

Suuremad istandikud rajatakse ostetud frigotaimedega. Frigotaimed on maasika tütartaimed, mis võetakse üles taimede puhkeoleku ajal. Olenevalt asukohast võsundil ja kasvukoha tingimustest, on need taimed väga erineva kvaliteediga. Neid jaotatakse läbimõõdu alusel. Väiksematel ja nõrgematel taimedel on õiepungi moodustunud vähem, kui tugevatel. Taimed sorteeritakse järgnevalt:

  • 15 mm  –  Frigo A
  • 10…15 mm  – Frigo standart
  • < 10 mm  – Frigo B

Taimed säilitatakse lehtedeta -2oC juures. Hoidlas säilitatud taimi saab kasutada varakevadel kasvuhoones kasvatamisel, avamaale  istutatakse kevadel mais. Selline taimede tootmine on levinud soojema kliimaga maades. Meie kliima puhul on frigo A tootmine raskendatud, sest taimede puhkeperiood võib saabuda juba oktoobris ja seetõttu ei jõua taimed saavutada vajalikku suurust ja saagi potentsiaali. Kvaliteetseid frigotaimi saab avamaal toota tingimustes, kus taimed kasvavad vähemalt detsembrini. Frigotaimedelt (A) on saadud 300 g saaki taimelt, mis on hea tulemus.

Eesti tingimustes on ka võimalik taimi paljundada, kuid siis ei saada arvestatavat saaki istutusaastal. Istikute saamine noorest istandusest on vähem töömahukas ja odavam, kui emaistanduse rajamine ja hooldamine.

Juurutatavad maasikapistikud korjatakse juulis-augustis. Samal aastal istutatavad pistikud pannakse juurduma panna varakult, vähemalt augusti esimesel poolel. Pistikute võtmise õige aeg on siis, kui on näha juure valged mügarikud. Pistikute lõikamisel jäetakse 2 cm pikkune emataimepoolne võsundi osa, millega pistik torgatakse mulda nii, et juuremügarad jäävad mullaga kontakti ja taim on fikseeritud. Liiga suured lehed lõigatakse ära, et vähendada lehtede kaudu aurumist.

Pistikud võib panna juurduma avamaale, kassettidesse, kastidesse või turbapottidesse. Juurteta pistikud ei võta mullast vett, seetõttu vajavad nad sagedat veega piserdamist. Esimestel nädalatel on vajalik varjutamine. Varjutamiseks sobib valge läbipaistmatu kiletunnel. Samuti võib pistikutega kastid asetada esimeseks kaheks nädalaks varju ja katta kattelooriga, mida esimestel päevadel paar korda päevas niisutatakse. Juurte moodustumisel (umbes 7 päeva möödumisel) võib piserdamise asemel hakata kastma.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (oktoober 2014)

Taimekaitse

Haigused

  • Haigustest on levinum ja suurimat kahju tekitanud hahkhallitus. Hahkhallitusse nakatumine algab juba  õitsemise ajal ja seetõttu on oluline haiguse tõrjet teha just sel ajal. Haigustõrjel on vaja kasutada erinevaid sünteetilisi taimekaitsepreparaate. On selgunud, et ühe preparaadi kasutamisel tekib haigustekitajatel resistentsus. Ennetavatest abinõudest on soovitatav kasutada haiguskindlamaid sorte ja viljelusviisidest üherealist kileviljelust, kus taimede vahe on suurem (vähemalt 50 cm).
  • Kaasajal levinud sortidel võib levida ka jahukaste, mis kahjustab eelkõige lehti, kuid massilisel esinemisel tekitab kahju ka saagile.
  • Pärast saagiperioodi on vanematel lehtedel laialt levinud maasika-laikpõletik ja punalaiksus. Teisest aastast alates on kasulik kohe pärast saaki lehed maha niita, siis ei levi kahjustajad uutele lehtedele.
  • Taimede närtsimist põhjustavad risoomimädanik ja närbumistõbi.

Kahjurid

  • Levinud kahjuriteks on õielõikajadrohulutikad ja lehemardikad, nende tõrjeks pritsitakse taimi enne õite puhkemist.
  • Raskesti tõrjutavad on maasikalestad.

Umbrohi

  • Umbrohutõrje tehakse enne istandiku rajamist, esimesel kasvuaastal võib olla vaja rohida kileauke.
  • Reavahed hoitakse tavaliselt rohukamaras, mida regulaarselt niidetakse. Niitmisel tuleb arvestada, et rohi ei kasvaks liiga kõrgeks,  muidu kogunevad sinna kahjurid ja niiskes keskkonnas levivad ka haigused.
  • Mustkesast soovitatavam on siiski rohukamar, sest herbitsiidide kasutamisel võib esineda probleeme, näiteks levinud herbitsiidi Roundup kasutamine tekitab kergesti kahju ka maasikataimedele. Lisaks takistab rohukamar maasikate määrdumist paduvihmadega.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (oktoober 2014)

Millist maasikasorti kasvatada?

Maasikasordid erinevad marjade suuruse ja valmimisaja poolest, kasutusotstarbe poolest, talvekindluse poolest ning ka haigustele ja kahjuritele vastupanuvõime poolest. Aedmaasikad on tavaliselt 30-50 cm kõrgused ja sama laiad. Maasikas ajab võsundeid, mille lehekimbud juurduvad. Marjad on 2-4 cm suurused.

Tootmisesse valiku tegemisel jälgi, et sort oleks:

  • Hea talvekindlusega
  • Hea vastupidavusega haigustele ja kahjuritele
  • Leplik kasvunõuete suhtes
  • Hea saagikusega
  • Hea käitlemiskindlusega
  • Turunõuetele ja kliendi ootusele vastav

Eesti Aiandusliidu poolt kinnitatud maasika soovitussortiment:

  1. Florence (ÄK)
  2. Honeoye (ÄK)
  3. Polka (ÄK)
  4. Rumba (ÄK)
  5. Salsa (P)
  6. Senga Sengana (ÄK)
  7. Sonata (ÄK)

Veel valikuid  (M.Kopp, 2022)

Allegro

Fragaria x ananassa `Allegro` Päritoluriik Holland. Allegro marjad on suured ja väga maitsvad. Sort on püstise- ja tugeva kasvuline. Õied tekivad lehtede kaitse all, seega pole nad eriti külmakartlikud. Sobib ka põhja poole. Allegro seemnete asukoht on väga väljaulatuv “siililaadne”. Marja pind on töötlemiskindel, suurepärase kaubanduskindlusega tahke mari. Tervislik, kiiresti kasvav sort peaks vältima liigset lämmastikväetamist. Lihtne kasvatada ja kohandub ka soojustsüklitega. Rikkalik kasvude toodang, seega on kasvude regulaarne eemaldamine oluline, et emataimede marjasuurus oleks hea.

Sonsation

Fragaria x ananassa `Sonsation`. Tootmisriik Holland. Keskvalmiv, tugev sort. Hea maitsega, mahlased, tihked ja läikivad punased marjad, mida on lihtne korjata. Tahke, kuid survetundlik pind nõuab hoolikat korjamist. Saagi koristuse vajadus, iga päev. Asendab lähiaastatel Sonatat, maitseb paremini, on tumedam, on marjasem kui Sonata. Jälgida magneesiumi, mangaani ja kaaliumi suhet, nende piisava lisamisega on sort vihmakindlam. Kaaliumi lisamine õitsemise väga varases staadiumis. Talvekindluse eeldus on hea, sest juurekael on sügaval. Vastuvõtlik jahukaste suhtes, kuid vastupidav juuremädanikule

Malwina

Fragaria x ananassa `Malwina`. Tootmisriik Holland. Hiline sort. Malwina valimine algab siis, kui Polka saab otsa. Sordile soovitatakse varasemat istutamist ja sort on ka tugeva kasvuline. Kui istutamine toimub hilja (pärast 10. juunit), tuleks õied välja kiskuda. Vajab hoolikat lämmastikväetamist. Läikivad, suured ja tumepunased marjad, mida korjata täisküpsena. Korjatakse regulaarselt, et marjad püsiksid tugevad. Tundlik hallituse, juuremädaniku ja ripslaste suhtes. Mõõdukalt talvekindel.

Valikut on veelgi (A.Libek, K.Karp, 2014)

Maasikasortide valik on rikkalik ja aastatega üsna muutuv. Valik tuleb teha vastavalt kasvatuseesmärkidele. Lõuna-Eesti tingimustes on sobinud varajase saagi saamiseks varajased sordid ‘Honeoye’, ‘Kent’ ja ‘Jonsok’.

  • Jonsok‘ on olnud parima talvekindlusega sort ja annab hea saagi, kui niiskustingimused ja väetamine on piisavad.
  • Honeoye‘ võib vajada lumevaesel talvel talvekatet.

Põhja- ja Kesk-Eestisse sobivad hilised sordid, mis looduslike tingimuste poolest seal veelgi hiljem valmivad kui Lõuna-Eestis. Hilise maasika hind jällegi tõuseb. Head hilisepoolsed sordid on ‘Senga Sengana’ ja ‘Bounty’.

  • Senga Sengana‘ on leplik kasvutingimuste suhtes ja annab head saaki ka kergetel muldadel, puuduseks on vastuvõtlikkus hahkhallitusele.
  • Bounty‘ annab head saaki raskematel toitaineterikastel muldadel, kergetel muldadel jääb saak tagasihoidlikuks.

Vanad tuntud sordid on soovitatavad eriti “korja ise” realiseerimisel. Näiteks tunnustatud sissetegemise sort on ‘Senga Sengana’ vilja läbiva tumeda värvuse tõttu. Käesoleval ajal on tootmises levinuimad keskvalmivad sordid ‘Polka’ ja ‘Sonata’.

  • Sordi ‘Polka‘ omadusi on parandatud ristates seda varem väga levinud sordiga ‘Elsanata’ ja saadud meil praegu väga levinud sort ‘Sonata‘. Valmimiselt on need sordid ühesugused, kuid sordil ‘Sonata’ on viljad korjeperioodi jooksul ühtlasemad.

Maasika saagikus

Maasikaistandiku saagikus sõltub taimede vanusest ja taimede arvust – üherealises istandikus on vähem taimi ja seega ka madalam saagikus. Frigotaimedelt saab esimesel aastal taimelt 200 g ja järgnevatel aastatel 600…800 g. Tootmises nii suurt saaki ei pruugi saada, sest realiseeritav saak on tavaliselt väiksem. Keskmiselt võib arvestada 5…12 t hektarilt.

Maasikatele on kehtestatud miinimumnõuded ja võttes arvesse iga klassi erinõudeid ja lubatud hälbeid, peavad kõikide klasside maasikad olema:

  • terved, kahjustamata,
  • veatud; tarbimiseks kõlbmatud mädanenud või riknenud tooted ei ole lubatud,
  • puhtad, nähtavate võõrkehadeta,
  • värske välimusega, kuid mitte pestud,
  • taimekahjuriteta,
  • taimekahjurite tekitatud kahjustusteta,
  • tupplehtedega, tupplehed ja vars (kui see on küljes) peavad olema värsked ja rohelised,
  • ebatavalise pinnaniiskuseta,
  • võõra lõhna ja/või maitseta.

Maasikad peavad olema piisavalt arenenud ja küpsed. Maasikad peavad olema sellises valmimisastmes ja seisukorras, et need taluvad vedu ja käitlemist ning jõuavad sihtkohta rahuldavas seisukorras.

Suurus määratakse kindlaks ristlõike suurima läbimõõdu alusel ja miinimumsuurus on ekstraklassis 25 mm, I ja II klassis 18 mm.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (oktoober 2014)

Hea teada

  • Maasikajuured ei talu liigset niiskust, vaid lähevad kergesti mädanema.
  • Maasikataime valides veendu, et taim pole haige, et sel pole kahjureid, ega laike.
  • Maasikas tahab kasvamiseks ruumi ning umbrohuvaba mulda. Istuta taimed üksteisest ca 25 cm vahega.
  • Maasikate kasvatamiseks sobib spetsiaalne peenrakile – see takistab umbrohu teket, hoiab peenra sooja ja niiskena.
  • Maasikas tahab õhku ja päikest. Pimedas ja niiskes kasvanud maasikas on kidur ja läheb kergesti mädanema.
  • Ära kasvata maasikaid peenral, kus varem on kasvanud sarnaste haiguste ja kahjuritega taimed: tomat, kurk, peet, kartul.
  • Parim aeg maasikataimede ümberistutamiseks on august, siis jõuavad nad piisavalt juurduda, et järgmisel aastal head saaki anda.
  • Kevadel väeta maasikaid lämmastikku sisaldava väetisega.
  • Paar nädalat enne istutamist väeta tulevast maasikapeenart komposti või sõnniku ja mulla seguga.
  • Kasuta jahedal kevadel katteloori, siis saavad maasikad varem valmis.
  • Et maasikasaak valmiks eriti vara, võib neid kasvatada kiletunneli all.
  • Istuta maasikas nii, et juured jääksid sirgelt ning oleksid üleni mullas, kuid lehed ja roheline vars jääksid mullast välja.
  • Kasvata maasikapeenras sibulat, küüslauku ja teisi lõhnataimi, nii väldid kahjureid.
  • Hallmädanikku saab vältida, kui istutada maasikad üksteisest piisavalt kaugele.
  • Õiekärsaka tõrjumiseks sobivad purustatud okkad.
  • Et maasikas annaks korralikku saaki, tuleb teda kasta 1-2 korda nädalas, vastavalt vajadusele
  • Amplisse või konteinerisse istutatud maasikad tõsta talveks jahedasse, kuid plusskraadidega ruumi talvituma.

Allikas: kodu.ohtuleht.ee (2014)

Videod maasikatootmisest eestimaasikas.ee veebil

Videod (eestikeelsed subtiitrid)