Põllumajandusloomade ja –lindude pidamine ja heaolu

Autor: Allan Kaasik, 2014

Kõigi elusorganismide eksisteerimise tingimus on keskkond. Keskkonna moodustavad kõik elusa ja eluta looduse tegurid, mis organismi (biosüsteemi) ümbritsevad ja otseselt või kaudselt selle seisundit mõjutavad. Väliskeskkonna e. ökoloogilised mõjurid on väga mitmekesised ja varieeruvad. Nimetatud mõjurid jagunevad abiootilisteks ja biootilisteks. Abiootilised tegurid võivad olla  kosmilised, klimaatilised, mullastikulised, hüdroloogilised, söödad jne. Biootilised mõjufaktorid tulenevad liigikaaslastest, inimestest, haigustekitajatest jms. Biootilised faktorid avalduvad liigisiseste ja liikidevaheliste suhetena.

Indiviidi heaolu on tema seisund, mida iseloomustab organismi koormustase ümbritseva keskkonnaga kohanemisel (Broom). Looma terve olemine on olukord, kus looma kehas valitseb organite ja organsüsteemide vahelises talitluses harmoonia ning samuti on harmooniline organismi ja keskkonna vaheline suhe (Ekesbo). Tervel loomal ei ole haiguse või vigastuse tunnuseid, tema füsioloogilised ja biokeemilised näitajad on normi piirides ja tema käitumine on liigiomaselt normaalne (Hartung).

Sõltuvalt tingimustest võib loomade heaolu (tervis) varieeruda vahemikus väga hea kuni väga halb, selle äärmuslikud seisundid on  haiguste puudumisest haiguse raske vormini.

Loomade heaolu riskitegurid

Riskitegur e. riskifaktor on looma või keskkonda iseloomustav tegur, mille olemasolul haiguse esinemise tõenäosus karjas (populatsioonis) suureneb (Waldner). Paljupõhjuselisi haigusi iseloomustab paljude sisemiste ja väliste mõjurite üheaegne esinemine, üksiku riskiteguri mõju ei ole tingimata haiguse põhjustajaks (Hartung). Haiguste riskitegurid võib jaotada karja (keskkonna) ja looma (individuaalseteks) riskiteguriteks (Ekesbo ja Oltenacu). Tänapäeva intensiivses loomapidamises on enamikel haigustel paljupõhjuseline etioloogia, kus haiguse teket ja kulgemist määrab infektsioossete haigustekitajate ja mittenakkuslike mõjurite koostoime. Loom on eksponeeritud paljudele teguritele üheaegselt.

Põllumajandusloomade ja –lindude heaolu (tervist) mõjutavad välised füüsikalised, keemilised ja bioloogilised keskkonnategurid. Konkreetsed keskkonnategurid avalduvad loomade pidamise, farmi ehituslike elementide ja sisseseade, farmi töökorralduse, söötmise ja jootmise tehnoloogia, farmis töötavate inimeste jms kaudu.

Karja (loomade) heaolu riskitegurid tulenevad (joonis 1):

1. Farmi sisekliimast.  Seda iseloomustavad õhu temperatuur, niiskusesisaldus ja  liikumiskiirus, samuti gaaside-, tolmu- ja mikroobidesisaldus ning ka ventilatsioonimaht; valgustatus ja  müra. Farmi sisekliima omakorda sõltub farmi planeeringust, ehituslikest elementidest jne.
2. Tehnoloogilistest lahendustest. Näiteks pidamisviis, söötmine, jootmine, lüps, sõnniku eemaldamine, aseme mõõtmed ja allapanu olemasolu, sõimed, karja suurus ja struktuur, loomade paigutustihedus, suhted loomade vahel, fikseerimine ja grupeerimine jpm.
3. Inimesest ja tema korraldatud töörutiinidest. Olulist rolli mängivad töötajate suhtumine loomadesse, tootmise juhtimine, loomade liikumine farmis ja sealt välja, haiguste ravi, vaktsineerimise ja profülaktilise hügieeni korraldus jms.