Siga on kõigesööja loom, mistõttu talle võib sööta väga mitmesuguseid söötasid. Üldse võib seasöödad jagada kolme rühma:

  • energiasöödad (teraviljajahud, ka kartul, juurvili);
  • proteiin- ehk valgusöödad (õlikoogid, srotid, kaunviljajahud, loomsed söödad peale vadaku);
  • odavad rohusöödad, mida antakse sigadele väikestes perefarmides, kus sigu nuumatakse oma pere tarbeks.

Sigade pidamisel on söötmiskulud võrdlemisi suured, moodustades üle 70% kogu seakasvatuse kuludest. Seetõttu sõltub seakasvatuse tasuvus väga palju sellest, kui otstarbekalt seakasvataja oskab oma sigu sööta.

Sigade söötmisel tuleb arvestada, et siga tarvitab söödaga saadud toitaineid elatuseks, liha ja rasva moodustamiseks, tiined emised loodete kasvatamiseks, imetavatel emistel kulub lisatoitaineid veel piima tootmiseks. Seetõttu on erinevas vanuses ja füsioloogilises seisundis sigade päevane toitainete tarve ja söödatarve väga erinevad. Elatussöödaks tarvitab siga 100 kg kehamassi kohta ligikaudu 1/3 võrra rohkem toitaineid kui veis. Täiskasvanud veisel kulub selleks 11…12 MJ, seal seevastu 14,5…15,4 MJ.

Juurdekasvuks s.o liha ja rasva tootmiseks kulutab aga siga u 1/3 võrra vähem toitaineid kui veis. Ühe kilogrammi kehamassi juurdekasvuks kulub noortel lihasigadel 25…36 MJ metaboliseeruvat energiat, noorveistel 35…60 MJ.

Sigade söötmise korraldamisel on oluline, et eeskätt oleks kaetud nende energia ja proteiinitarve. Noortel kasvavatel sigadel on oluline ka kriitiliste aminohapete tarbe katmine söötadega. Proteiinitarve on suhteliselt suurem noortel kasvavatel sigadel, sest nad võtavad kaalus juurde peamiselt tailiha arvel. Selle moodustamiseks on aga vaja sööda valku ehk proteiini. Täiskasvanud sigadel aga lihaskude enam juurde ei tule, nad võivad kasvada ainult rasvkoe arvel. Sellepärast saab nende söötmisel hakkama vähema proteiinikogusega, rohkem peab söödas olema süsivesikuid.

V. Sikk, Eesti Maaülikool, 2014

Sigade veetarbimine oleneb nende vanusest, füsioloogilisest ja tervislikust seisundist, antavast sööda kogusest, selle koostisest ja veesisaldusest ning keskkonnatingimustest.

Sead joovad harilikult vett 2 kuni 3 korda rohkem tarbitavast kuiva sööda kogusest (2-3:1). Tugev söödatarbimise piiramine ja viletsad pidamisolud võivad suurendada veetarbimist kuni suhteni 6:1. Vabasöötmise korral söövad sead rohkem ja tarbivad vett vähem ning sööda piiramisel joovad rohkem.

Suure veesisaldusega söötade (kartul, haljassööt, kalapasta, vadak) kasutamisel sigade veetarbimine väheneb. Vadaku söötmisel võib sellega katta kogu sigade veevajaduse. Kõhulahtisuse, palaviku, soolamürgituse korral ning suvel soojade ilmadega sigade veevajadus suureneb. Tabelis on toodud sigade erinevate vanusegruppide veekulu nende kuivsöötmise korral.

Tabel. Sigade veetarve (liitrites)

Sigade rühm Seale päevas* Söödale
Imikpõrsad 0,5-1,5
Kesikud kuni 50 kg 2-5 1,5-2,5
Nuumikud 50-100 kg 6-10 2-3
Tiined emised, kuldid 10-18 4-6
Imetavad emised 20-35 4-8

* Tegelik veetarve on umbes pool siintoodust.

Sigade veetarvet söötmisnormides eraldi välja ei tooda. Praktikas lähtutakse sigade veetarbe katmisel nende janust. Vedelsöötmise korral vajavad sead joogivett vähe. Veega liialdamine alandab sigade jõudlust ning muudab sigalad niiskeks. Veepuudusel halveneb sigadel isu ning kasvavatel sigadel vähenevad juurdekasvud, imetavatel emistel alaneb piimatoodang. Sobiv on kasutada veeautomaate, siis saavad sead juua isu järgi värsket puhast vett. Vett võib lasta voolikust ka künasse, kuid sellise arvestusega, et see ei jääks pikemaks ajaks seisma. Söötmiskordade vaheajaks künasse jääva vee sead saastavad ja see muutub joogikõlbmatuks. Tänapäeval on laialt levinud ka söötmisautomaatide kasutamine, kus vesi jooturist ja kuivsööt segunevad künas pudruks seale sobiva konsistentsini.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Energia

Söötmistaseme iseloomustamisel on esimeseks näitajaks varustatus energiaga. Sigade söötmisel on meil arvestusühikuks metaboliseeruv energia, mis saadakse, kui seeduva energia kogusest lahutada uriini ja seedegaasidega eritatava energia kogus. Et sigadel on energiakaod uriini ja gaaside näol väikesed, siis moodustab metaboliseeruv energia 95% seeduvast energiast.

Söötmisnormides ja -soovitustes tuuakse sigade energiatarve ära arvestusega, et sigu peetakse keskkonnas (termoneutraalses tsoonis), kus nad ei pea kulutama lisaenergiat kehatemperatuuri säilitamiseks ja sigade söödatarbimist ei vähenda liiga kõrge keskkonna temperatuur.

Proteiin

Sigade söötmisel normitakse söödas sisalduvat koguproteiini, kuigi sead omastavad peamiselt valgulist proteiini, mikrobiaalne süntees seedekanalis on neil väheulatuslik, mistõttu mittevalgulise proteiini omastamine on väike. Sigade söötmise normeerimisel on järjest enam hakatud ratsiooni koguproteiini sisalduse asemel arvestama söödas olevaid aminohappeid. Asendamatuid aminohappeid (treoniin, metioniin, valiin, leutsiin, isoleutsiin, lüsiin, fenüülalaniin, trüptofaan ja histidiin) peab siga saama söödaga, osa aminohappeid – asendatavaid võib siga oma kehas ise sünteesida. Sigade hea jõudluse (kasvavate sigade juurdekasv, söödaväärindus, emiste piimaand) saavutamiseks peavad söödaga saadavad aminohapped olema õiges vahekorras (ideaalne proteiin). Ideaalses proteiinis näidatakse ära olulisemate aminohapete suhe lüsiini (aminogramm), kuna see on sigade söötmisel kõige kriitilisem aminohape.

Tabel. Sigadele sobivad aminogrammid (lüsiin = 100%)

Aminohape Kasvavad sead Tiined emised Imetavad emised
Metioniin ja tsüstiin 60 55 55
Treoniin 65 65 70
Trüptofaan 18 20 20
Isoleutsiin 60 70 65
Valiin 70 75 100

Vitamiinid

Vitamiinid on komplekssed orgaanilised ained, millel on loomade ainevahetuses väga palju funktsioone. Vitamiine lisatakse söötadele vastavalt sigade tarbele, kusjuures söötades sisalduvaid vitamiinikoguseid ei arvestata. Et vitamiinipreparaate lisatakse kõikidele tööstuslikult toodetavatele segajõusöötadele, siis klassikalisi vitamiinipuuduse sümptomeid tänapäeval praktikas eriti ei ilmne. Et sigade söötmisstrateegiad aeg-ajalt muutuvad, võivad muutuda ka vitamiinivajadused. Näiteks suurem rasvasisaldus ratsioonis (imetavad emised, põrsad) tingib ka suurema E-vitamiini vajaduse, et vältida südamehaigusi.

Mineraalained

Mineraalelementidel on oluline osa paljudes organismis toimuvates protsessides. Mineraalelemendid jaotatakse makroelementideks (Ca, P, Mg, K, Na, S, Cl) ja mikroelementideks (Fe, Mn, Zn, Cu, Co, I, Se, Mo, F, Cr, Va, Si, Al, Pb). Makroelementide sisaldus kilogrammis söödas näidatakse grammides (g-s), mikroelemente aga milligrammides (mg-s).

Kõiki mineraalelemente sigade söötmisel ei normita, piirdutakse nendega, mida söötades tavaliselt napib.

Kõige enam sisaldub looma kehas kaltsiumi. Kaltsiumi liigannused põhjustavad aga põrsastel kasvudepressiooni, eriti siis, kui söödas on palju vabu rasvhappeid. Suur kaltsiumisisaldus söödas suurendab selle puhverdusvõimet, mistõttu küümus jääb osaliselt maos läbihapendamata, mis omakorda vähendab valguväärindust ja põhjustab terviseprobleeme (kõhulahtisuse oht).

Põrsaste startersöötades ei tohiks tuhasisaldus ületada 6%. Emistel toob sööda üleliigne kaltsiumisisaldus kaasa pH-väärtuse muutused uriinis, mis soodustab suguteede infektsioonide teket.

Söödas sisalduvad ülemäärased kaltsiumikogused takistavad tsingi omastamist, seega tekib sigadel tsingipuudus, mis võib avalduda parakeratoosina (kuivade korpade tekkimine sigade nahal).

Kaltsiumi kõrval on teiseks oluliseks arvestatavaks mineraalelemendiks fosfor. Fosfori omastatavus kõigub tugevasti. Fosfori omastatavus taimsetest söötadest sõltub selle seostatusest fütiinhappega. Fosfori omastamise parandamiseks kasutatakse fütaase.

Tihti on söödad naatriumivaesed, naatriumitarbe arvestamise asemel tuuakse tavaliselt ära antava keedusoola päevane kogus. Soola on tarvis normida naatriumitarbest keskmiselt 2,5 korda rohkem.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Ülivarase võõrutamise eesmärk on koguda andmeid põrsaste arenemise ja toitumisfüsioloogia muutuste kohta varases eas ning teha kindlaks emise senisest intensiivsema kasutamise võimalused tõuaretuslikul eesmärgil: headelt emistelt on vaja saada hästi palju põrsaid.

Ülivarane võõrutamine leiab aset põrsa esimesel paaril-kolmel elupäeval. Sellega seoses olev süsteem hõlmab põrsakasvatust võõrutamisest kuni põrsaste kahe kuu vanuseks saamiseni.

Põrsas peab tingimata saama ternespiima. Nelja päeva vanuselt võõrutatud põrsaid võib sööta vedela piimaasendajaga, mida antakse vähemalt 9…10 korda päevas. Piimaasendajalt minnakse üle prestartersöödale siis, kui põrsas on kolm nädalat vana. Prestartersööta söödetakse kas 5. või 6. elunädala lõpuni. Siis viiakse põrsad üle startersöödale.

Ülivarase võõrutamise üheks vormiks võib pidada ka sundvõõrutust juhul, kui kui emisel piima ei ole (agalaktia), emis on haige või ei lase põrsaid imeda. Harilikult ilmneb niisugune olukord juba poegimis- või sellele järgneval päeval. Et põrsad peavad ternespiima saama, tuleb lasta neil seda paar korda imeda teise emise juures, kes poegis samal päeval. Ka on neile lutiga antud lehma ternespiima.

Kui emisepiima ega selle asendajat ei ole, tuleb põrsad üles kasvatada lehmapiimaga. Selle valgusisalduse suurendamiseks lisatakse liitri piima kohta üks kanamuna ja 5 g glükoosi. Sahharoosi lisamine on kasutu, sest põrsal pole ensüümi (sahharaasi) selle lõhustamiseks.

Ülivarast võõrutamist takistavad nakkushaigused. Kõhulahtisus on ülivara võõrutatud põrsastel üsna sagedane nähtus. Praegu peetakse selle peamiseks tekitajaks kolibakteri patogeenseid tüvesid. Põrsas saab immuunsuse ternespiimaga, antikehi on ka harilikus emisepiimas. Lehma ternespiim kaitseb põrsaid samuti kõhulahtisuse eest.
Sobiv vedelsööt on segu, mille ühes liitris on 100 g lehma ternespiima, 180 g lõssipulbrit, 20 g maisi- ja 20 g maapähkliõli, 2 g kalamaksaõli, 1 g letsitiini ja 677 g vett.

On soovitatud ka piimaasendajat, milles on 38 % vadakupulbrit, 9 % kuivatatud kaseiini, 47 % kuivatatud võipiima, 5 % maisiõli, 0,35 % DL-metioniini, 0,5 % vitamiinisegu ja 0,11 % mikroelementide sooli (Lecce, King, 1981).

Teaduslikuks uurimistööks mikrobioloogia, immunoloogia, füsioloogia ja farmakoloogia alal vajatakse tervist kahjustavatest bakteritest vabu põrsaid. Neid on vaja ka karja tervendamiseks nakkushaigustest. Haigusvabade põrsaste saamiseks ja üleskasvatamiseks on välja töötatud omaette meetod.

Embrüonaalsel perioodil on põrsad haigusvabad. Nakkuse võivad nad saada sünni järel. Et nii ei juhtuks, tuleb vältida põrsaste kokkupuutumist haigustekitajatega. Selleks tuleb ehitada ja sisustada eriruumid ning muuta need põhjaliku desinfektsiooniga mikroobidevabaks. Põrsad eemaldatakse steriilses keskkonnas lõpptiinetelt emistelt operatiivsel teel ja kasvatatakse steriilsetes ruumides üles pastööritud söödaga.

Haigusvabad põrsad ei saa emapiima. Neile valmistatud emisepiimaasendaja peab olema emisepiimale lähedase koostisega ja rahuldama täielikult põrsaste toitainetetarbe.

Emisepiimaasendaja koostis võib olla järgmine: piimapulbrit 760 g, searasva 150 g, linaseemneõli 50 g, tehnilist letsitiini 10 g, kuivatatud õllepärmi 30 g ja täiendsööta 50 g. Sellele segule lisatakse 4 l destilleeritud vett ja soojendatakse 40 °C-ni. Sööta segatakse hoolikalt rasva täieliku emulgeerumiseni.

Täiendsöödas on 100 g kiiritatud õllepärmi, 100 g kiiritamata õllepärmi, 100 g nisulinnaseidusid, 200 g sojasrotti, 100 g linaseemnekooki, 20 g stabiliseeritud linnaseidurasva, 50 g linaseemneid, 40 g dikaltsiumfosfaati, 1000 g kaerajahu, 20 g naatriumsalitsülaati, 400 000 rü A-vitamiini, 2000 mg C-vitamiini, 50 mg K3-vitamiini, 2 000 000 rü kloortetratsükliini ja 2500 mg furasolidooni. Kõik need komponendid tuleb ühtlaselt segada, et põrsad saaksid iga päev ühepalju. Seda tuleb teha segistites. Steriilsuse tagamiseks tuleb söötasid töödelda vaakumautoklaavis.

Esimest korda söödetakse põrsaid 2…3 tundi pärast operatsiooni. Esimesel ja teisel päeval antakse sööta 4 korda päevas, korraga kuni 60 ml. Söötmiskordade vaheaeg on neli tundi. Öösel põrsaid ei söödeta. Alates kolmandast elupäevast söödetakse kolm korda. Emisepiimaasendaja kogust suurendatakse järk-järgult. Iga söötmiskorra järel küna pestakse ja desinfitseeritakse. Ühe nädala vanustele põrsastele pannakse kuivsöödakünasse prestartersööta. Kui põrsad hakkavad kuivsööta sööma, vähendatakse vedela emisepiimaasendaja kogust. Ühe kuu vanused põrsad võib täielikult üle viia prestartersöödale. Seda antakse neile kuivalt või pudruna. Vett hakatakse põrsastele andma alates 4…5 elupäevast. Steriliseerimata sööda andmiseni tuleb vesi bakteritest vabastada autoklaavis. Vett ei normita.

Emisepiimaasendajalt on püütud kuivale prestartersöödale üle minna ka varasemas eas.

Põrsaste õige võõrutuseelne ja -järgne söötmine on väga olulise tähtsusega, sest paljudes seafarmides on põrsad tabandunud kolibakterite patogeensetest tüvedest, mis põhjustavad nende haigestumist ja hukkumist.

Võõrutamine toimub tavaliselt järsult – emis eraldatakse põrsastest, põrsad jäävad emapiimata ning nälg sunnib neid rohkem tarbima lisasööta. Võõrutusperioodil (nädal enne ja kaks nädalat pärast võõrutamist) ei tohi teha muutusi põrsaste söödaratsioonis.

Oluliseks takistuseks põrsaste edukal üleskasvatamisel on nende maonõre vähene happesus. Madala happesuse tõttu ei aktiveeru pepsinogeen, mistõttu ei toimu proteiini hüdrolüüsi maos ning mao-sooletraktis hakkavad paljunema patogeensed mikroorganismid.

Võõrdepõrsaste söötmisel tuleb arvestada veel seda, et paljud söödad (proteiinsöödad nagu sojasrott, lõss, kalajahu, liha-kondijahu, ja mineraalsöödad) on suure puhverdusvõimega (seovad maohapet), mis aitab kaasa aluselise reaktsiooni tekkele maos. Tööstuslikult toodetakse spetsiaalseid hapestajaid, mida lisatakse põrsaste söödasegudele.
Paljudes seafarmides praktiseeritav põrsaste võõrutusjärgne pikaajaline tugev alasöötmine (või isegi näljutamine) ei ole õigustatud. Ainult kolibakteritest tugevasti tabandunud seakarjades jäetakse põrsad võõrutamispäeval söömata ja 2. päeval hakatakse järk-järgult söödakoguseid suurendama. Täisratsiooni jõutakse sel puhul alles võõrutusjärgse 2. nädala lõpuks, kusjuures oleks õige võõrdepõrsaid sööta tihedamini (vähemalt 3 korda).

Terveid põrsaid võib sööta suuremate piiranguteta juba võõrutamisel, kuigi tuleb jälgida, et liiga suured söödakogused ei koormaks seedetrakti üle.

Probleemide tekkimisel tuleb põrsaid sööta tagasihoidlikumalt (aga sagedamini). Söödaratsiooni proteiini- ja tuhasisalduse alandamine vähendavad happesidumismahtu ja soodustavad küümuse läbihapendumist maos. Oluline on järgida hügieeninõudeid. Möödalaskmised võõrdeperioodil vähendavad põrsaste jõudlust ja sead saavad realiseerimisküpseks hiljem – seega vähenevad seakasvatuse ökonoomilised näitajad.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja, Eesti Maaülikool 2014

Kesikute kiire kasvu ja hea söödaväärinduse tagab nende isukohane söötmine täisväärtusliku, kõikide toitefaktorite osas hästi tasakaalustatud ratsiooniga. Intensiivse tailihakasvu perioodil tuleb eriti jälgida kriitiliste aminohapete sisaldust söödas, ratsiooni koguproteiinitase ei ole kõige olulisem näitaja.

Võimaluse korral tuleks emiseid ja orikaid pidada eraldi sulgudes. Selliselt toimides saab kokku hoida sööta ja võimaldub toota kvaliteetsemaid lihakehasid, sest orikad hakkavad võrreldes emistega varem rasvuma ning üldjuhul on nad aplamad ja söövad kiiremini.

Erinevalt kesikutest tuleb nuumikutele antavaid söödakoguseid piirata, neid ei söödeta isu järgi (eriti lõppnuumal). Vabasöötmisel kasvavad nuumikud küll rohkem, kuid see toimub suurema rasvaladestumise arvel, mistõttu suureneb söödakulu juurdekasvuühiku kohta ning lihakeha kvaliteet alaneb, sest sead on paksema pekiga.

Kesikuid ja nuumikuid söödetakse harilikult kaks korda päevas. Kasvavatel sigadel väheneb sööda kuivaine suhteline tarbimine kehamassi suurenedes. Kuivsööta tarbivad põrsad 5-6%, kuni 60 kg kesikud 4% ja nuumikud ligikaudu 3% oma kehamassist.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Noorte suguemiste söötmine ei erine oluliselt samaealiste nuumsigade omast kuni nende 5,5 kuu vanuseks saamiseni. Selles eas saabub meil peetavatel seatõugudel tavaliselt puberteet – algavad esimesed innatsüklid. Siis on õige aeg nooremistele antavaid sööda- ja energiaannuseid vähendada 2-2,25 kg-ni (27-30 MJ metaboliseeruvat energiat).

Nooremistele sobiva sööda metaboliseeruva energia sisalduseks on 13,5 MJ/kg. Noorte emiste söötmisel tuleb jälgida nende konditsiooni e. toitumust. Väga õhukese pekiga sigade söödaannuseid tuleb suurendada, rasvuma kippuvatel emistel tuleb söödakoguseid piirata. Teist korda indleva 110 kg raskuse nooremise pekipaksus viimase roide kohalt 7 cm selja keskjoonest külje suunas mõõdetuna (P1) võiks olla 20 mm.

Nooremiseid võiks seemendada/paaritada 3. innaajal. Kümme päeva enne inna saabumist suurendatakse nooremistele antavat söödakogust 1 kuni 2 kg võrra. Nooremiste tugevam söötmine innaperioodi eel suurendab ovuleeruvate munarakkude arvu, seega on võimalik saada suuremad põrsapesakonnad. Pärast nooremise tiinestamist vähendatakse antavaid söödakoguseid 2-2,25 kg-ni. Paaritus- (seemendus-) järgne söötmistaseme alandamine vähendab sigadel embrüonaalset suremust.

Söötmine reproduktsioonitsükliperioodidel

Seafarmides põhjustab probleeme suguemiste liigne lahjumine imetamisperioodil, millega kaasneb nende reproduktsioonijõudluse vähenemine või hoopis karjast väljalangemine. Liigse lahjumise peamised põhjused on seotud emiste ebaõige söötmisega reproduktsioonitsükli erinevatel perioodidel. Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga omavahel integreerunud, s.t. tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal.

Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks, imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus.

Söötmine vabal perioodil

Põrsaste võõrutamise järel hakkab enamik emiseid indlema 5-7 päeva pärast. Väga tugevasti lahjunud emistel võib innaaeg viibida. Suurte põrsapesakondade saamiseks soovitatakse vastvõõrutatud emiseid sööta tugevasti, kuna siis ovuleerub rohkem munarakke. Pärast emiste tiinestamist ratsiooni alandatakse ja emiseid söödetakse vastavalt nende konditsioonile. Emiste ülesöötmine tiinuse alguses suurendab embrüonaalset suremust ja vähendab seega saadavate põrsapesakondade suurust.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Söötmine tiinusperioodil

Tiinete emiste söötmise korraldamisel tuleb lähtuda nende kehamassist ja konditsioonist. Rühmasulus pidamise korral tuleb ühte sulgu panna enam-vähem ühesuurused ja -raskused emised.

Söötmistase tiinetele emistele tuleks määrata lähtuvalt nende konditsiooni e. toitumusskoorist (KS). Emiste konditsiooni saab täpselt hinnata kahe mõõdetava suuruse – kehamassi (KM) ja pekipaksuse (PP) alusel. Emiste konditsiooni skoor on pekipaksuse (mm) ja kehamassi (kg) suhtarv. Tabelis 1 on näidatud emiste konditsiooni skoori dünaamika sõltuvalt kehamassist ja pekipaksusest.

Tabel 1. Emiste konditsiooni skoor (PP/KM)

Emise seljapaki paksus mm Emise kehamass kg
100 120 140 160 180 200 220
15 0,15 0,13 0,11 0,09 0,08 0,08 0,07
20 0,2 0,17 0,14 0,13 0,11 0,1 0,09
25 0,25 0,21 0,18 0,16 0,14 0,13 0,11
30 0,3 0,25 0,21 0,19 0,17 0,15 0,14
35 0,35 0,29 0,25 0,22 0,19 0,18 0,16
40 0,4 0,33 0,28 0,25 0,22 0,2 0,18

Suguemiste konditsiooni skoori kriitiliseks piiriks loetakse 0,12. Sellest väiksemate rasvavarudega (liigselt lahjunud) emistel tekivad reproduktsioonihäired (innatus, mittetiinestumine, embrüonaalse suremuse suurenemine). Tabelis 2 on tiinete emiste metaboliseeruva energia ja proteiini normid diferentseeritud sõltuvalt nende paaritusaegsest kehamassist ja vajalikust tiinusaegsest kehamassi juurdekasvust. Imetamisel tugevasti lahjunud (KS 0,14) emiseid tuleks sööta tiinuse ajal tugevamini, nende emakavälise kehamassi juurdekasv peaks olema 40 kg. Võõrutusjärgselt keskmises toitumuses (KS 0,15-0,19) olevaid emiseid võiks sööta arvestusega, et nende emakaväline kehamass suureneks tiinuse ajal ligikaudu 20 kg võrra. Pärast põrsaste võõrutamist heas konditsioonis (KS>0,20) olevaid emiseid võib tiinusperioodil sööta vastavalt nende elatus- ja lootetarbele. Emakavälise kehamassi juurdekasvuks ei ole neile emistele vaja söödaenergiat normeerida.

Söötmisnormid on kalkuleeritud nii, et emise emakavälise kehamassi 20- või 40-kilone suurenemine toimub tiinuse esimese kolme kuu jooksul. Et imetamisel kasutavad emised piima tootmiseks põhiliselt keha rasvavarusid, siis tiinusaegse emakavälise kehamassi juurdekasvuks on tarvis katta eelkõige emise energiatarve. Jõusöödatüübilise ratsiooni korral saab emiste proteiinitarve küllaga kaetud.

Tabel 2. Tiinete emiste metaboliseeruva energia ja proteiini normid

Emiste kehamass paaritamisel (kg) Planeeritav ekstrauteriinne juurdekasv (kg) Algtiinus Lõpptiinus
1.-3. tiinuskuu 4. tiinuskuu
metaboliseeruvat energiat (MJ) proteiini (g) metaboliseeruvat energiat (MJ) proteiini (g)
120 20 27,1 170 29,8 250
40 34,7 180 31,6 260
140 20 29 180 31,6 260
40 36,5 190 33,4 270
160 23,3 180 31,6 260
20 30,8 190 33,4 270
40 38,3 195 35,1 275
180 25,1 190 36,8 270
20 32,6 195 35,1 275
40 40 205 36,8 285
200 26,8 200 35,1 275
20 34,3 205 36,8 285
40 41,8 215 38,4 290

Lõpptiinete emiste söötmine vajab erilist hoolt. Liigselt näljased emised on rahutud, võivad end ja looteid vigastada. Ülesöötmine viimastel tiinusnädalatel on üheks agalaktia (piimatuse) põhjuseks.

Söötmine imetamisperioodil

Imetamisperioodil tuleb emiseid tugevasti sööta, sest piima sünteesiks vajab emis rohkesti energiat ja söödatoitaineid.

Põhimõtteliselt peab normaalse suurusega põrsapesakonda imetav emis toituma isu piiril, s.t. talle tuleb pakkuda sööta nii palju, kui palju ta vastu võtta suudab. Emised tarbivad sööda kuivainet ligikaudu 3% kehamassist, seega 200 kg raskune emis sööb päevas kuni 6 kg jõusööta. Söödatarbimine oleneb lisaks emise suurusele ka tema söötmistugevusest eelnenud tiinusperioodil – sel ajal ülesöödetud emistel on isu halb, ja keskkonna temperatuurist – liigsoojas laudas (üle 20 °C) peetavatel emistel isu väheneb.

Tabel 1. Suguemiste sööda toitefaktorite kontsentratsioonimäärad

Näitajad Ühik Nooremised Tiined emised Imetavad emised
Metaboliseeruv energia MJ/kg 12,6 11,8 13
Toorproteiin % 17 15 17
Toorkiud % 5 6 5
Toorrasv % 5 5 6
Lüsiin % 0,95 0,7 0,9
Metioniin+tsüstiin % 0,57 0,45 0,54
Treoniin % 0,57 0,45 0,54
Kaltsium % 0,9 0,8 0,9
Fosfor % 0,7 0,6 0,7
Naatrium % 0,2 0,2 0,25
Vitamiin A 20000 16000 20000
Vitamiin D3 2000 1600 2000
Vitamiin E mg 80 45 70

Autorid: A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Sugukuldi õige söötmise kriteeriumiks on tema normaalses sugulooma konditsioonis püsimine (mitte lahjunud ega rasvunud), aktiivsus ja hea tervis, millest omakorda sõltuvad reproduktsioonijõudluse näitajad.

Suured rasvunud kuldid on loiud, neil muutuvad jalad nõrgaks ja nendega on raske (kui mitte võimatu) paaritada, eriti nooremaid emiseid.

Paaritusvabal või väikese koormusega paaritusperioodil võib täiskasvanud kulti sööta elatustarbest veidi rohkem toitaineid sisaldava ratsiooniga (250-300 kg kult vajab elatuseks 28-32 MJ metaboliseeruvat energiat ja 140-160 g proteiini). Täiskasvanud kuldile võib anda päevas 2,5-3 kg odrajahul baseeruvat segajõusööta. Kasvavatele noorkultidele tuleb sööda toitaineid arvestada ka kehamassi juurdekasvuks (tabel).

Sobiva kuldisööda saab kui odrajahule lisada proteiinsöötasid (kalajahu, liha-kondijahu, kalajäätmed, lõss, sojasrott, söödapärm) või kasutada spetsiaalseid rikastamissegusid.

Tabel. Noorkultidele vajalikud summaarsed (elatuseks ja juurdekasvuks) energia ja proteiini kogused

Kuldi kehamass (kg) Metaboliseeruv energia (MJ) Proteiin (g)
100 23,6 190
120 25,6 200
140 27,6 210
160 29,4 219
180 31,3 228
200 33 237
220 34,8 246
240 36,5 254

Taimsete proteiinsöötade kasutamisel tuleb kindlasti ratsiooni võtta ka mineraalsöötasid. Tähelepanuta ei või jätta ka kultide vitamiinitarvet – seda on võimalik katta näiteks AS AICO AGRO vitaminiseeritud mineraalsööda SIII lisamisega või tuleks kasutada spetsiaalseid vitamiinipreparaate. Kuldile võib väikestes annustes sööta ka mahlakaid söötasid, kuid kindlasti vähem kui emistele. Paljudes farmides söödetakse sugukultidele emiste segajõusööta. Oluline on teada, et sperma kvaliteet halveneb kas kuldi liigse koormuse või söötmisvigade tõttu alles mitmenädalase ajanihkega.

Hea tervise ja pika kasutuskestuse kultidel tagab lisaks õigele söötmisele ka motsioon.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Jahvatamine

Sigade põhisöödaks on teraviljad. Toitainete omastamine teraviljadest suureneb nende jahvatamisel. Terveid teri seedivad sead ligikaudu 10% halvemini ja kulutavad samavõrra teri rohkem kui paraja peenusega jahu. Liiga peen jahu põhjustab sigadel maohaavandeid ja soolte limaskesta põletikku, mis halvab nii kasvavate kui ka sugusigade jõudlust. Sigadele söödetava jõusööda optimaalne peenus on 0,8-1,2 mm. Praktikas saab liiga jämedaid söödaosakesi eristada silmaga nii jahus kui ka väljaheidetes. Püüliga sarnane ja kergesti tolmav jahu alandab sigade jõudlust ja on kahjulik ka sigalas töötavatele inimestele oma suure tolmavuse tõttu.

Termiline töötlemine

Riknemistunnustega jahu ja segajõusööda aurutamine vähendab sigade haigestumist (seedehäired, maksaväärastus) ja ka suremust. Seda seostatakse tervistkahjustavate mikroobide hävitamisega aurutamisel. Aurutatud sööt on maitsvam, sest osa jõusöödas olevast tärklisest muutub suhkruks. Sigadele antava kartuli aurutamine suurendab selle seeduvust.

Sigadele söödetavate tapajäätmete, karusloomade lihakehade ja lõpnud loomade aurutamine on vajalik nakkushaiguste vältimiseks.

Aurutamisel on aga ka oma puudused. Ligikaudu 10% lüsiinist muutub aurutamisel omastamatuks, mis vähendab valgu bioloogilist väärtust. Osaliselt hävivad söödas sisalduvad A-, B12-vitamiin, toimeained ja ensüümid. Aurutamisel suureneb nitriti kui tervistkahjustava aine kontsentratsioon, eriti juurviljades. Korralikul aurutamisel hävivad küll hallitusseened, kuid mitte nende poolt produtseeritud toksiinid. Need ongi riknenud jõusööda kõige kahjulikumad ained.

Aurutamisega suurenevad lisakulutused – vaja on söödakööki ja vastavaid seadmeid, oluliselt kasvab energiakulu. Seetõttu tuleb aurutamist pidada hädaabinõuks osaliselt riknenud sööda söötmisel.

Peenestamine

Sigadele antavad rohusöödad (haljassööt, silo) ning mugul- ja juurviljad tuleb peenestada. Peenestatud sööt rikneb ruttu, eriti soojade ilmadega päikesepaistel. Sigadele saab sööta ka heina- ja põhujahu (tiinetele emistele nende rasvumise vältimiseks).

Kartul ja juurvili tuleb enne peenestamist pesta. Toorest peenestatud kartulit võib sugusigade ja nuumikute ratsiooni võtta umbes pool antavast aurutatud kartuli kogusest. Sigadele sobib noor, enne võrsumist või õitsemist koristatud rohusööt.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Sigade söötmine baseerub tänapäeval teraviljal. Teraviljas on paljude toitefaktorite kontsentratsioon kõrge, temas on vähe toorkiudu, ta on hästi omastatav ja seetõttu sigadele väärtuslikuks söödaks.

Oder on meil põhiliseks seasöödaks. Otra söödetakse sigadele jahvatatult. Ta on tärkliserikas (50-60%) ja suhteliselt väikese toorkiusisalduse (5-6%) tõttu sobib sigadele hästi. Odra söötmisel tuleb sigade ratsiooni lisaks võtta ka proteiin- ja mineraalsöötasid, sest odra proteiini-, lüsiini-, metioniini-, tsüstiini-, treoniini-, Ca- ja P-sisaldus ei vasta peaaegu mitte ühegi sigade soo- ja vanuserühma tarbele (vt. tabel 1).

Tabel 1. Sigade erinevate soo- ja vanuserühmade toitefaktorite tarbe katmine (%) odrajahu söötmisel

Sigade rühm Metaboliseeruv energia Proteiin Lüsiin S-aminohapped (metioniin ja tsüstiin) Ca P
Imikpõrsad (12-14 päevased) 85 56 30 46 8 57
20 kg põrsad 87 58 31 47 7 52
40 kg kesikud 87 58 33 51 8 57
40-75 kg nuumikud 87 61 50 62 8 68
>75 kg nuumikud 92 73 50 77 9 76
Nooremised 95 65 42 65 6 49
Tiined emised 100 73 57 82 7 57
Imetavad emised 90 65 44 69 6 49

Sead söövad odrajahu meelsasti. Odraga söödetud sigade lihakehad on kvaliteetsed, sest odras on vähe toorrasva (alla 2%). Värskelt koristatud odras sisaldub palju beetaglükaane, mis suurendavad küümuse viskoossust ja põhjustavad sigadel kõhulahtisust. Otra võib põrsastele ja kesikutele sööta kõige varem kuus nädalat pärast koristamist, selleks ajaks on beetaglükaanid ensüümide mõjul lagunenud.

Kaer ei sobi põrsastele, noor- ja nuumsigadele ning imetavatele emistele liiga suure (10%) toorkiusisalduse tõttu. Tiinete emiste ja sugukultide söödasegusse sobib kaera siiski panna (umbes 30%). Kaeras on odraga võrreldes rohkem toorrasva (4,7%), mille tõttu kaera rohkel söötmisel muutub seapekk pehmeks. Väga heaks söödaks põrsastele on aga kooritud kaer, mida võib võtta startersööda koostisesse.

Kaeratangu valmistamisel saadakse kaerakliid, mis oma väga suure toorkiusisalduse (kuni 28%) tõttu ei sobi sigade söödaks. Kaerakliisid võib kasutada üksnes tiinete emiste ratsioonis täitesöödana.

Nisu on peamiselt toiduteravili, kuid seda kasvatatakse ka sigadele söötmiseks. Nisus on suhteliselt vähe toorkiudu (2…3%) ja rohkem proteiini (üle 13%) kui teistes teraviljades. Paraku on nisu proteiini bioloogiline väärtus suhteliselt madal, kuna temas on vähe lüsiini ja treoniini. Noor- ja nuumsigade ratsioonis võib nisujahu moodustada kuni poole jõusöödast.

Sigade (eriti emiste ja vanemate nuumsigade) jõusöödasse võetakse ka nisukliisid, mis sisaldavad võrreldes nisujahuga rohkem nii proteiini (15%) kui ka toorkiudu (10%). Nisukliidel on mõõdukalt lahtistav toime ja seetõttu soovitatakse neid anda emistele poegimisjärgsel perioodil.

Rukis on samuti toiduteravili ja sead söövad seda vähem isukalt kui otra, kaera või nisu. Rukki proteiinisisaldus on väike (10%) ja temas leiduvate spetsiifiliste toimeainete tõttu põhjustab ta suurtes kogustes söötes sigadel kõhulahtisust, vähendab juurdekasvu ja halvendab söödaväärindust.

Rukkikliid on rukkipüüli valmistamise kõrvalsaadus, mida söödasegusse võetakse harvem kui nisukliisid.

Maisi söödetakse sigadele palju USA-s. Mais on odrast 10% energiarikkam sööt, sest temas on suhteliselt palju (5%) rasva ja vähe toorkiudu (alla 3%). Maisis on vähe proteiini, lüsiini, trüptofaani, metioniini ja tsüstiini, mistõttu kulub maisi söötmisel sigadele rohkem proteiinsöötasid. Et maisiõli sisaldab rohkesti küllastumata rasvhappeid, saadakse maisi rohkel söötmisel suhteliselt vedel pekk.

Tabel 2. Seasöötade koostis ja toiteväärtus

Sööt Kuivaine % Metaboliseeruv energia MJ/kg Proteiin % Lüsiin g/kg S-aminohapped g/kg Toorkiud % Ca  g/kg P g/kg
Oder 86 12,5 11 4 3,7 6 0,6 3,4
Kaer 86 10,9 11 4,6 3,3 10 1 3,3
Nisu 86 13,9 13,5 2,8 3,9 <3 0,8 3,4
Rukis 86 13,4 9,5 3 2,9 <3 0,8 2,8
Mais 86 13,6 8,6 1,9 3,4 6 0,8 2,8
Odrakliid 86 10,8 11,2 4,7 4,6 13 1,4 3,4
Nisukliid 86 11,4 15,1 5,5 3,6 10 1,2 8,6
Rukkikliid 86 11,5 14,2 4,7 2,4 7 1,3 8,8
Hernes 86 13,6 22,4 16,4 5,7 6 1,6 4,3
Vikk 86 12,6 29,2 13,5 5,9 5 1,3 4
Sojasrott 88 14 44 28,4 12,5 6 2,4 6,2
Päevalillesrott 90 12,1 41,4 18,4 12,2 >14 4,1 9,8
Puuvillasrott 90 11,1 37,8 14,2 11,5 >16 2,3 9,5
Maapähklisrott 88 11,3 44 14,3 12,2 >13 2,9 8,5
Linakook 90 13,4 30,6 12,1 12,8 9 2,8 8
Linasrott 88 12 29,1 11,6 10,3 >9 2,9 8,5
Rapsikook 90 12,8 32,4 17,2 15,8 >15 6,1 9,9
Rapsisrott 88 11,5 33,5 20,1 18,6 >14 6,2 10,1
Piim 12,5 2,8 3,3 2,8 1,1 1,2 1
Lõss 8,5 1,4 3,5 2,9 1,1 1 0,8
Lõssipulber 92 14,4 33 27 9,3 12,9 10
Vadak 5 0,7 0,5 0,4 0,2 0,4 0,3
Lihakondijahu 90 14,1 42 29,8 13,1 85 51
Kalajahu 90 13,4 63 47 25,1 47 26
Söödapärm 88 12,6 42 35,9 7,6 8,9 12,2
Aurutatud kartul 21 3,3 1,9 1,1 0,6 0,8 0,1 0,5
Toores kartul 20 2,9 1,8 1,1 0,6 0,8 0,1 0,5
Söödapeet 11 1,5 1 0,5 0,2 0,8 0,2 0,4
Söödapeedi pealsed 12 1,1 2,1 0,8 0,9 1,4 2,2 0,2
Poolsuhkrupeet 17 2,1 1,2 0,8 0,4 1,1 0,3 0,5
Suhkrupeet 22 3,2 1,3 0,4 0,2 1,3 0,5 0,4
Ristik (rohi) 15 1,4 3 1,5 1,1 3,6 2,5 0,4
Lutsern (rohi) 16 1,5 3,8 1,8 1 3,7 3,2 0,6
Timut (rohi) 22,5 1,6 2,8 1 0,7 6,3 1,2 0,8

Autorid: A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Kartul on tärkliserikas ja proteiini- ning mineraalelementidevaene sööt. Kartulivalgu bioloogiline väärtus on aga teraviljade omast suurem, sest selles on suhteliselt palju kriitilisi aminohappeid. Kartuli toiteväärtus sõltub tema kuivainesisaldusest (15-30%), vegetatsiooniperioodi pikkusest, väetamisest jm.

Kesikute energiatarbest võib kartuliga katta 15% ja nuumsigadel kuni 30%. Sigadele söödetav kartul tuleks pesta ja aurutada. Toorest kartulist seeduvad toitained (tärklis) halvemini ja seda antakse sigadele poole vähem. Täiskasvanud emised võivad kartulit süüa kuni 10 kg, nuumsigadele antakse 2-3 kg.

Päikese käes roheliseks muutunud kartulid, samuti kartuliidud on mürgised (sisaldavad solaniini) ning neid ei tohi sigadele sööta.

Suhkrupeet sobib sigadele hästi, sest on maitsev ja sisaldab teiste juurviljadega võrreldes suhteliselt palju kuivainet (22%). Sigadele antavad suhkrupeedi kogused on sarnased kartuliga – nuumsigadel võib sellega katta kolmandiku nende energiatarbest.

Suurte suhkrupeedikoguste söötmisel väheneb sigadel isu ning halveneb suhkrupeedis oleva suhkru omastamine, mistõttu aeglustub ka sigade juurdekasv.

Suhkrupeeti võib sigadele sööta toorelt, suhkrupeedi aurutamisega suurenevad vaid lisakulutused, tema toiteväärtust ja seega ka sigade nuumajõudlust aurutamine ei suurenda. Suhkrupeedi väärtus seasöödana on väiksem kui kartulil.

Söödapeet sisaldab suhteliselt vähe toitaineid, temas on palju vett. Väikse kuivaine- (10-12%) ja proteiinisisalduse (1%) tõttu söödetakse söödapeeti sigadele harva. Eriti kuivaine- ja toitainevaesed on väga suured juurikad. Sigadele võib söödapeeti sööta toorelt.

Poolsuhkrupeet on kuivaine- ja toitainerikkam kui söödapeet, mistõttu ta sobib sigadele rohkem, kuigi jääb toiteväärtuselt suhkrupeedile alla. Sigadele võib poolsuhkrupeeti anda suhkrupeediga võrdsetes kogustes.

Autorid: A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Rohusöödad

Rohusöödad on sigadele põhiliseks karotiiniallikaks. Teiste toitainete tarvet saab rohusöötadega katta vaid osaliselt, mistõttu võetakse rohusööta sigade ratsiooni vähesel määral (toiteväärtuse alusel umbes 5%).

Suuremaid rohusööda koguseid söövad sead halvasti. Rohusöötade suure toorkiusisalduse tõttu halvenevad ratsiooni seeduvus ning sigade jõudlus. Rohusööta saab edukalt anda aga tiinetele emistele (kuni 9 kg päevas). Suured rohusöödakogused tagavad tiinetel emistel kõhu täituvustunde ja aitavad ka jõusööta märkimisväärselt kokku hoida.

Sigadele sobib hästi õiepungade moodustumise algul niidetud liblikõieliste rohi. Eriti maitseb neile hernes ja ristik, lutserni söövad sead selle tugeva varre tõttu halvemini, kuigi tema toitainetesisaldus vastab sigade tarbele paremini. Kõrrelised tuleb sööta sigadele enne kõrsumist. Sügisel võib sigadele anda ka juurviljapealseid ja söödakapsast.

Talvel võib sigadele, eriti tiinetele emistele, anda kvaliteetset silo (umbes pool rohukogusest).

Kaunviljad

Kaunviljad on väärtuslikud proteiinirikkad (20-40%) söödad. Neis on rohkesti lüsiini (1,6-1,8%), S-aminohappeid on vähem (0,5-0,6%). Mõnede kaunviljade söödakõlblikkust vähendab aga toksiliste ainete sisaldus.

Hernes on kaunviljadest üks väärtuslikumaid, sest selles pole kahjulikke aineid. Hernejahu tuleb segada teraviljajahuga (oder) ning kindlasti lisada ka mineraalaineid (eriti tsingisoolasid). Hernes on kaks korda rohkem (> 20%) proteiini kui teraviljades ja temas on palju lüsiini (umbes 5% proteiinist). Hernest võib sööta sigadele kuni 300-400 g päevas, jõusöödasegudesse võetakse teda umbes 10%.

Vikk on hernest märksa proteiinirikkam (30%), kuigi lüsiinisisalduselt jääb hernele alla. Vikk on mõru maitsega (vitsianniini tõttu, mis suurtes kogustes sissesöödetuna põhjustab mürgistust), seetõttu ei söö sead seda nii meelsasti kui hernest. Sigade jõusöödasegusse võib vikki võtta kuni 10%.

Põlduba on samuti proteiinirikas (25-27%), sisaldades lüsiini hernega peaaegu võrdselt, S-aminohappeid on aga veidi vähem. Põldoa söödavus on hea, kestades sisalduva tanniini tõttu on ta kinnistava toimega. Valgeõielised oasordid sisaldavad tanniini vähem.

Lupiin on proteiinirikas (üle 30%) kaunvili. Lupiiniliike on mitmeid, söödaks sobivad vaid mõned maguslupiinid, mis sisaldavad vähe alkaloide.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Õlikoogid ja srotid on õlikultuuride töötlemisel tekkivad energia- ja proteiinirikkad söödad. Sigade jõusöödasegudesse võetakse olenevalt vajadusest kuni 15% srotti või õlikooki. Suuremad koogi- või srotikogused vähendavad sigade söögiisu ja jõudlust.

Sojasrott saadakse sojaubadest õli ekstraheerimise teel. Termiliselt töödeldud sojasrott on üks väärtuslikum taimne proteiinsööt. Imporditava sojasroti proteiinisisaldus on 44-48%. Sojasrott on lüsiinirikas (2,8%), S-aminohappeid on vähem (1,2%), samuti sisaldab vähe toorkiudu (5-6%). Tänapäeval on sojasrott kõige enam kasutatav proteiinsööt kõikide searühmade söödasegudes.

Päevalillesrott ja -kook on sigadele väärtuslikuks söödaks, mis valmistatakse kooritud seemnetest. Päevalillesrott on proteiinirikas (>41%), lüsiinisisaldus jääb sojasrotile alla (1,8%) ja S-aminohappeid on sama palju kui sojas (1,2%). Päevalillesroti toorkiusisaldus on tavaliselt üsna suur (>14%), kuna koorimisel jääb ikkagi osa kestasid eemaldamata, mistõttu saab teda sigade söödasegudesse võtta vähem.

Puuviljasrott on sigadele vähesobiv sööt, kuna sisaldab toksilist gossüpoli, mis mõjutab aminohapete ja raua ainevahetust. Proteiini on puuvillasrotis veidi vähem kui päevalillesrotis (umbes 38%), väiksem on ka kriitiliste aminohapete sisaldus. Toorkiudu on puuvillasrotis rohkem kui teistes sigade söödaks kasutatavates srottides (>16%). Sigade söödasse võib puuvillasrotti võtta 7-8%, kuid põrsastele ei soovitata puuvillasrotti anda.

Rapsisrott ja -kook on sigade söötades tänapäeval laialt kasutusel, kuna on aretatud väikese glükosinolaatide ja eruukhappesisaldusega sordid (00-sordid) ning lisaks on vähenenud ka uute sortide toorkiusisaldus (000-sordid). Rapsikook ja -srott sisaldavad vähem (33%) proteiini kui soja-, päevalille- ja puuvillasrott, kuid lüsiini on neis rohkesti (1,7-2,0%) ja S?aminohapete poolest ületavad teisi õlisrotte-kooke (1,6-1,9%). Rapsikooki või -srotti võetakse sigade segajõusöödasse 5-10%.

Sigade ratsioonides on loomsed söödad proteiini, asendamatute aminohapete, vitamiinide ja mineraalelementide allikaks. Tänapäeval piirab loomsete söötade laialdast kasutamist nende kõrge hind.

Täispiim (lehmapiim) sobib põrsastele nende esimeseks lisasöödaks hästi, eriti kui emise piimaand on madal.

Täispiimaasendaja on proteiini- ja energiarikas sööt, seda valmistatakse lõssipulbrist, millele lisatakse hüdrogeenitud taimeõli või tehnilist rasva, fosfaate, A- ja D-vitamiini ning biomütsiini.

Lõss ja lõssipulber on väärtuslikud põrsasöödad, sest nendes on palju valku (kuivaines kuni 40%) ja lüsiini (valgust 8%). Valtskuivatites kõrgel temperatuuril valmistatud lõssipulbris tekib lüsiini ja suhkru lõhustumatu kompleks, mistõttu sööda toiteväärtus väheneb. Lõss ja lõssipulber on heaks söödaks nii põrsastele kui ka imetavatele emistele.

Vadak on kuivainevaene (5-6% kuivainet) suhkrurikas loomne sööt. Valku on vadakus vähe – 0,5%, vähe on ka Ca ja P. Vadak on energiavaene sööt, ühes kilogrammis vadakus on 0,6-0,7 MJ energiat. Suure laktoosisisalduse tõttu võib vadak põhjustada sigadel kõhulahtisust, kui seda antakse palju. Põrsad on vadaku suhtes tundlikumad kui kesikud ja nuumikud.

Vadakupulber saadakse vadaku kuivatamisel, see sisaldab 75% piimasuhkrut. Vadakupulbrit võib sigade söödasegudesse võtta kuni 10%. Suuremad kogused põhjustavad sigadel kõhulahtisust.

Kala ja kalajäätmed on proteiini-, kriitiliste aminohapete ja B-rühma vitamiinide rikas sööt. Värskes segakalas on umbes 20% kuivainet ja 14% proteiini. Kalajäätmete toiteväärtus on lähedane kalale, kuid nad on mineraalainerikkamad. Kala ja kalajäätmeid võib sööta sugu- ja kasvavatele sigadele 300-500 g päevas.

Kalajahu on hea proteiinsööt (50-60% proteiini), ta sisaldab palju lüsiini (30-40 g/kg) ja S-aminohappeid (ligikaudu kaks korda rohkem kui lõssipulber, 20 g/kg). Kalajahu on kaltsiumi- ja fosforirikas.

Kalasöödad on rasvarikkad ja nende omadused kanduvad keharasvale üle. Palju kalasööta tarbinud sigade pekil on kalamaitse ja -lõhn. Selle vältimiseks ei tohi kalasööta anda viimasel nuumakuul.

Mineraalsöödad

Mineraalsöötasid lisatakse söödasegudesse loomade mineraalelementide tarbe rahuldamiseks. Tähtsamad mineraalsöödad on keedusool, söödakriit, söödakondijahu ja söödafosfaadid.

Keedusool (NaCl) sisaldab 39% naatriumi ja 61% kloori. Keedusoola lisatakse sigade jõusöötadesse nende naatriumitarbe rahuldamiseks. Soolapuudusel väheneb sigade isu ja jõudlus. Sead on keedusoola ülesöötmise suhtes tundlikud, nende segajõusöödasse võetakse keedusoola 0,8-1,2%.

Söödakriit on kaltsiumirikas (37%) mineraalsööt, millega saab teraviljaratsioonide Ca ja P suhet reguleerida. Söödakriiti võetakse segajõusööda koostisse 1-2%. Suuremad kriidikogused vähendavad fosfori omastamist ja suurendavad vajadust D-vitamiini järele.

Söödakondijahu on kaltsiumi- (26%) ja fosforirikas (14%) mineraalsööt. Vähesel määral on söödakondijahus ka orgaanilist ainet, magneesiumi ja mikroelemente.

Söödafosfaate lisatakse söödasegusse sigade fosfori- ja kaltsiumitarbe rahuldamiseks. Kasutatavamad söödafosfaadid on trikaltsiumfosfaat (34% Ca ja 14% P), kaltsiumvesinikfosfaat (15% Ca ja 16% P), monokaltsiumfosfaat (18% Ca ja 24% P), kaltsiumpolüfosfaat (18% Ca ja 25% P).

Segamineraalsööta valmistab Eestis AS AICO AGRO. Sigadele toodetakse mineraalsööta kolme erineva retsepti järgi.

Mineraalsööt sigadele SI sisaldab ligikaudu 26% Ca ja 15% NaCl. Lisaks makromineraalelementidele on segus rauda, tsinki, mangaani ja vaske.

Mineraalsööt sigadele SII erineb eelmisest selle poolest, et ta sisaldab lisaks ka fosforit – 65 g/kg. Mikroelemente on samuti rohkem, segusse on pandud ka joodi, koobaltit ja seleeni.

Mineraalsööt sigadele SIII on makro- ja mikroelementide sisalduselt sarnane 2. mineraalsöödaga (SII-ga), kuid sisaldab lisaks ka vitamiine.

Kõiki kolme erineva retseptuuri järgi valmistatud mineraalsööta söödetakse koos teraviljajahuga (odraga). Sobivad mineraalsööda annused on põrsastele 10-20 g, kesikutele 30-40 g, nuumikutele 40-60 g ja tiinetele emistele 100-120 g päevas. Segades segamineraalsööta odrajahuga, kulub teda 2-4%. Loomsete söötade kasutamisel (kalajahu, liha-kondijahu) kulub mineraalsööta vähem ja see tuleb alati konkreetselt välja arvestada.

Mikroobsed söödad

Söödapärm on levinum mikroobne sööt, mida laialt sigade söötmisel kasutatakse. Pärmseeni kasvatatakse erinevatel söötmetel. Söödapärmis on üle 40% proteiini. Ta sisaldab rohkesti lüsiini ja B-rühma vitamiine, kuid väävlit sisaldavaid aminohappeid on vähem kui kalajahus ja lõssipulbris.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Söötmisvigadest põhjustatud levinumad probleemid seakasvatuses:

Kõhulahtisus

  • Mineraalelementide sisaldus ratsioonis. Suur sööda kaaliumisisaldus – üle 1,2% (sigade söötmiseks kasutatakse melassi, ratsioonis palju sojasrotti); ratsiooniga saadavad liiga suured kaltsiumikogused (põrsastel üle 1%, kesikutel ja nuumikutel rohkem kui 1,2%).
  • Ratsiooni proteiinisisaldus. Mida suurem sööda proteiinisisaldus, seda suurem kõhulahtisuse tekkimise oht.
  • Söötade osakaal ratsioonis. Kuni 30 kg raskuste põrsaste ratsioonis sojasrotti üle 20%, nuumsigadele üle 25%; tapiokijahu kuni 30 kg raskuste põrsaste ratsioonis üle 10%, suurematel sigadel üle 35%; odra söötmine varem kui 6 nädalat pärast koristust; rukkijahu söötmine.
  • Halvakvaliteediline joogivesi.

Halb söödaväärindus

  1. Riknenud sööda kasutamine (neis olevate bakterite, seente ja mükotoksiinide tõttu).
  2. Rääsunud rasvade söötmine.
  3. Ratsiooni suur toorkiusisaldus (kesikutel ja nuumikutel võib sööda toorkiusisaldus olla kuni 6%).
  4. Suure glükosinolaatidesisaldusega rapsi söötmine.
  5. Sigadel veetarbimise piiramine.

Emiste halvad produktiivsusnäitajad

  1. Väikesed pesakonnad. Vabade emiste söötmine toitainete- (energia-) vaese ratsiooniga enne paaritamist/seemendamist. Suurem söödakogus enne tiinestamist suurendab ovuleeruvate munarakkude ja seega saadavate põrsaste arvu.
  2. Põrsaste väike võõrutusmass. Imetavate emiste toitainetarve on katmata. Suurendada imetavatele emistele antavaid söödakoguseid ja söödaga saadavate toitainete kontsentratsiooni.
  3. Emiste võõrutusjärgne inna edasilükkumine. Emiste liigne lahjumine imetamisperioodil. Suurendada söödakoguseid laktatsiooniperioodil ja kasutada fläšingut (emiste paarituseelset tugevdatud söötmist).

Maohaavandid

  1. Liiga peeneks jahvatatud söödakomponendid (üle 80% peenem kui 1 mm).
  2. Kooritud teravili.
  3. Nisu söötmine soodustab maohaavandite teket rohkem kui oder, mais omakorda rohkem kui nisu.
  4. Ratsiooni liiga väike toorkiusisaldus.
  5. Sigade näljutamine.
  6. Erinevad stressorid (sigade liiga suur paigutustihedus, sagedane sigade ümberpaigutamine ühest sulust teise).

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Kõhulahtisus põhjustab põrsaste kurtumist. Et kõhulahtisus ei muutuks krooniliseks, tuleb haigestunud põrsad terveks ravida. Pikalt seedehäirete all kannatavad põrsad lõpevad või jäävad kasvus kängu ja nende pidamine ei ole majanduslikult otstarbekas. Ravimina kasutatakse mitmesuguseid antibiootikume.

Kui haigestub terve pesakond, võib ravimeid lisada ka joogivette. Lisasööda kogust tuleb piirata või mõni söötmiskord vahele jätta. Allapanu tuleb panna rohkem, et sellesse imenduksid vedeldunud väljaheited, ja seasulgu tuleks sagedamini puhastada. Põrandat tuleb kreoliiniga desinfitseerida nii kõhulahtisuse esinemise ajal kui ka hiljem, selle lõppedes. Kõhulahtisust põhjustavate bakterite hävitamiseks ja põrsaste ainevahetuse soodustamiseks soovitatakse sulgu koos põrsastega kiiritada elavhõbekvartslambiga.

Võõrutamise ajal tuleb kõik põrsad grupeerida kehamassi ja kasutamisotstarbe järgi.

Kängunud põrsad pannakse eraldi sulgu, kus neile luuakse paremad söötmis- ja pidamisolud. Vastasel korral nad ei parane. Et kängunud põrsad söövad vähe, siis kannatavad nad toitainete puuduse all. Neile tuleb teha maitsvam sööt ja suurendada sööda toitainetesisaldust. Selleks lisatakse põrsaste söödale, mida nad said imemisperioodil, veidi suhkrut, lõssi või lõssipulbrit. Suure toorkiusisaldusega söötasid, nagu rohtu ja rohujahu, ei ole mõtet panna, sest need halvendavad isu ja toitainete omastamist.

Haigetele põrsastele tuleks manustada ka veel rauapreparaate. Vitamiinitarbe rahuldamiseks tuleb süstida vitamiinipreparaate. Ravimina mõjuvad hästi antibiootikumid, mida võib süstida, anda suu kaudu või söödaga. Joogiks võib anda bakteritsiidse toimega ainete (metüleensinine, kaaliumpermanganaat) nõrka vesilahust.

Kängunud põrsaid tuleb pidada väga heades oludes. Nad tuleb paigutada eraldi sulgu, kus ei ole tuuletõmbust. Sulus peab olema kuiv allapanu. Sigala temperatuur peab olema 21-23 °C. Kui põrsad magamise ajal siiski külma tõttu kokku kogunevad, tuleb lamamisala kohale paigutada soojenduslamp.

A.Lember, V.Luts, Ü.Roosmaa, A.Oja