Söötmine

Siga on kõigesööja loom, mistõttu talle võib sööta väga mitmesuguseid söötasid. Üldse võib seasöödad jagada kolme rühma:

  • energiasöödad (teraviljajahud, ka kartul, juurvili);
  • proteiin- ehk valgusöödad (õlikoogid, srotid, kaunviljajahud, loomsed söödad peale vadaku);
  • odavad rohusöödad, mida antakse sigadele väikestes perefarmides, kus sigu nuumatakse oma pere tarbeks.

Sigade pidamisel on söötmiskulud võrdlemisi suured, moodustades üle 70% kogu seakasvatuse kuludest. Seetõttu sõltub seakasvatuse tasuvus väga palju sellest, kui otstarbekalt seakasvataja oskab oma sigu sööta.

Sigade söötmisel tuleb arvestada, et siga tarvitab söödaga saadud toitaineid elatuseks, liha ja rasva moodustamiseks, tiined emised loodete kasvatamiseks, imetavatel emistel kulub lisatoitaineid veel piima tootmiseks. Seetõttu on erinevas vanuses ja füsioloogilises seisundis sigade päevane toitainete tarve ja söödatarve väga erinevad. Elatussöödaks tarvitab siga 100 kg kehamassi kohta ligikaudu 1/3 võrra rohkem toitaineid kui veis. Täiskasvanud veisel kulub selleks 11…12 MJ, seal seevastu 14,5…15,4 MJ.

Juurdekasvuks s.o liha ja rasva tootmiseks kulutab aga siga u 1/3 võrra vähem toitaineid kui veis. Ühe kilogrammi kehamassi juurdekasvuks kulub noortel lihasigadel 25…36 MJ metaboliseeruvat energiat, noorveistel 35…60 MJ.

Sigade söötmise korraldamisel on oluline, et eeskätt oleks kaetud nende energia ja proteiinitarve. Noortel kasvavatel sigadel on oluline ka kriitiliste aminohapete tarbe katmine söötadega. Proteiinitarve on suhteliselt suurem noortel kasvavatel sigadel, sest nad võtavad kaalus juurde peamiselt tailiha arvel. Selle moodustamiseks on aga vaja sööda valku ehk proteiini. Täiskasvanud sigadel aga lihaskude enam juurde ei tule, nad võivad kasvada ainult rasvkoe arvel. Sellepärast saab nende söötmisel hakkama vähema proteiinikogusega, rohkem peab söödas olema süsivesikuid.

V. Sikk, Eesti Maaülikool, 2014

Veetarve

Sigade veetarbimine oleneb nende vanusest, füsioloogilisest ja tervislikust seisundist, antavast sööda kogusest, selle koostisest ja veesisaldusest ning keskkonnatingimustest.

Sead joovad harilikult vett 2 kuni 3 korda rohkem tarbitavast kuiva sööda kogusest (2-3:1). Tugev söödatarbimise piiramine ja viletsad pidamisolud võivad suurendada veetarbimist kuni suhteni 6:1. Vabasöötmise korral söövad sead rohkem ja tarbivad vett vähem ning sööda piiramisel joovad rohkem.

Suure veesisaldusega söötade (kartul, haljassööt, kalapasta, vadak) kasutamisel sigade veetarbimine väheneb. Vadaku söötmisel võib sellega katta kogu sigade veevajaduse. Kõhulahtisuse, palaviku, soolamürgituse korral ning suvel soojade ilmadega sigade veevajadus suureneb. Tabelis on toodud sigade erinevate vanusegruppide veekulu nende kuivsöötmise korral.

Tabel. Sigade veetarve (liitrites)

Sigade rühm Seale päevas* Söödale
Imikpõrsad 0,5-1,5
Kesikud kuni 50 kg 2-5 1,5-2,5
Nuumikud 50-100 kg 6-10 2-3
Tiined emised, kuldid 10-18 4-6
Imetavad emised 20-35 4-8

* Tegelik veetarve on umbes pool siintoodust.

Sigade veetarvet söötmisnormides eraldi välja ei tooda. Praktikas lähtutakse sigade veetarbe katmisel nende janust. Vedelsöötmise korral vajavad sead joogivett vähe. Veega liialdamine alandab sigade jõudlust ning muudab sigalad niiskeks. Veepuudusel halveneb sigadel isu ning kasvavatel sigadel vähenevad juurdekasvud, imetavatel emistel alaneb piimatoodang. Sobiv on kasutada veeautomaate, siis saavad sead juua isu järgi värsket puhast vett. Vett võib lasta voolikust ka künasse, kuid sellise arvestusega, et see ei jääks pikemaks ajaks seisma. Söötmiskordade vaheajaks künasse jääva vee sead saastavad ja see muutub joogikõlbmatuks. Tänapäeval on laialt levinud ka söötmisautomaatide kasutamine, kus vesi jooturist ja kuivsööt segunevad künas pudruks seale sobiva konsistentsini.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Toitefaktorid

Energia

Söötmistaseme iseloomustamisel on esimeseks näitajaks varustatus energiaga. Sigade söötmisel on meil arvestusühikuks metaboliseeruv energia, mis saadakse, kui seeduva energia kogusest lahutada uriini ja seedegaasidega eritatava energia kogus. Et sigadel on energiakaod uriini ja gaaside näol väikesed, siis moodustab metaboliseeruv energia 95% seeduvast energiast.

Söötmisnormides ja -soovitustes tuuakse sigade energiatarve ära arvestusega, et sigu peetakse keskkonnas (termoneutraalses tsoonis), kus nad ei pea kulutama lisaenergiat kehatemperatuuri säilitamiseks ja sigade söödatarbimist ei vähenda liiga kõrge keskkonna temperatuur.

Proteiin

Sigade söötmisel normitakse söödas sisalduvat koguproteiini, kuigi sead omastavad peamiselt valgulist proteiini, mikrobiaalne süntees seedekanalis on neil väheulatuslik, mistõttu mittevalgulise proteiini omastamine on väike. Sigade söötmise normeerimisel on järjest enam hakatud ratsiooni koguproteiini sisalduse asemel arvestama söödas olevaid aminohappeid. Asendamatuid aminohappeid (treoniin, metioniin, valiin, leutsiin, isoleutsiin, lüsiin, fenüülalaniin, trüptofaan ja histidiin) peab siga saama söödaga, osa aminohappeid – asendatavaid võib siga oma kehas ise sünteesida. Sigade hea jõudluse (kasvavate sigade juurdekasv, söödaväärindus, emiste piimaand) saavutamiseks peavad söödaga saadavad aminohapped olema õiges vahekorras (ideaalne proteiin). Ideaalses proteiinis näidatakse ära olulisemate aminohapete suhe lüsiini (aminogramm), kuna see on sigade söötmisel kõige kriitilisem aminohape.

Tabel. Sigadele sobivad aminogrammid (lüsiin = 100%)

Aminohape Kasvavad sead Tiined emised Imetavad emised
Metioniin ja tsüstiin 60 55 55
Treoniin 65 65 70
Trüptofaan 18 20 20
Isoleutsiin 60 70 65
Valiin 70 75 100

Vitamiinid

Vitamiinid on komplekssed orgaanilised ained, millel on loomade ainevahetuses väga palju funktsioone. Vitamiine lisatakse söötadele vastavalt sigade tarbele, kusjuures söötades sisalduvaid vitamiinikoguseid ei arvestata. Et vitamiinipreparaate lisatakse kõikidele tööstuslikult toodetavatele segajõusöötadele, siis klassikalisi vitamiinipuuduse sümptomeid tänapäeval praktikas eriti ei ilmne. Et sigade söötmisstrateegiad aeg-ajalt muutuvad, võivad muutuda ka vitamiinivajadused. Näiteks suurem rasvasisaldus ratsioonis (imetavad emised, põrsad) tingib ka suurema E-vitamiini vajaduse, et vältida südamehaigusi.

Mineraalained

Mineraalelementidel on oluline osa paljudes organismis toimuvates protsessides. Mineraalelemendid jaotatakse makroelementideks (Ca, P, Mg, K, Na, S, Cl) ja mikroelementideks (Fe, Mn, Zn, Cu, Co, I, Se, Mo, F, Cr, Va, Si, Al, Pb). Makroelementide sisaldus kilogrammis söödas näidatakse grammides (g-s), mikroelemente aga milligrammides (mg-s).

Kõiki mineraalelemente sigade söötmisel ei normita, piirdutakse nendega, mida söötades tavaliselt napib.

Kõige enam sisaldub looma kehas kaltsiumi. Kaltsiumi liigannused põhjustavad aga põrsastel kasvudepressiooni, eriti siis, kui söödas on palju vabu rasvhappeid. Suur kaltsiumisisaldus söödas suurendab selle puhverdusvõimet, mistõttu küümus jääb osaliselt maos läbihapendamata, mis omakorda vähendab valguväärindust ja põhjustab terviseprobleeme (kõhulahtisuse oht).

Põrsaste startersöötades ei tohiks tuhasisaldus ületada 6%. Emistel toob sööda üleliigne kaltsiumisisaldus kaasa pH-väärtuse muutused uriinis, mis soodustab suguteede infektsioonide teket.

Söödas sisalduvad ülemäärased kaltsiumikogused takistavad tsingi omastamist, seega tekib sigadel tsingipuudus, mis võib avalduda parakeratoosina (kuivade korpade tekkimine sigade nahal).

Kaltsiumi kõrval on teiseks oluliseks arvestatavaks mineraalelemendiks fosfor. Fosfori omastatavus kõigub tugevasti. Fosfori omastatavus taimsetest söötadest sõltub selle seostatusest fütiinhappega. Fosfori omastamise parandamiseks kasutatakse fütaase.

Tihti on söödad naatriumivaesed, naatriumitarbe arvestamise asemel tuuakse tavaliselt ära antava keedusoola päevane kogus. Soola on tarvis normida naatriumitarbest keskmiselt 2,5 korda rohkem.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Ülivarane võõrutus

Ülivarase võõrutamise eesmärk on koguda andmeid põrsaste arenemise ja toitumisfüsioloogia muutuste kohta varases eas ning teha kindlaks emise senisest intensiivsema kasutamise võimalused tõuaretuslikul eesmärgil: headelt emistelt on vaja saada hästi palju põrsaid.

Ülivarane võõrutamine leiab aset põrsa esimesel paaril-kolmel elupäeval. Sellega seoses olev süsteem hõlmab põrsakasvatust võõrutamisest kuni põrsaste kahe kuu vanuseks saamiseni.

Põrsas peab tingimata saama ternespiima. Nelja päeva vanuselt võõrutatud põrsaid võib sööta vedela piimaasendajaga, mida antakse vähemalt 9…10 korda päevas. Piimaasendajalt minnakse üle prestartersöödale siis, kui põrsas on kolm nädalat vana. Prestartersööta söödetakse kas 5. või 6. elunädala lõpuni. Siis viiakse põrsad üle startersöödale.

Ülivarase võõrutamise üheks vormiks võib pidada ka sundvõõrutust juhul, kui kui emisel piima ei ole (agalaktia), emis on haige või ei lase põrsaid imeda. Harilikult ilmneb niisugune olukord juba poegimis- või sellele järgneval päeval. Et põrsad peavad ternespiima saama, tuleb lasta neil seda paar korda imeda teise emise juures, kes poegis samal päeval. Ka on neile lutiga antud lehma ternespiima.

Kui emisepiima ega selle asendajat ei ole, tuleb põrsad üles kasvatada lehmapiimaga. Selle valgusisalduse suurendamiseks lisatakse liitri piima kohta üks kanamuna ja 5 g glükoosi. Sahharoosi lisamine on kasutu, sest põrsal pole ensüümi (sahharaasi) selle lõhustamiseks.

Ülivarast võõrutamist takistavad nakkushaigused. Kõhulahtisus on ülivara võõrutatud põrsastel üsna sagedane nähtus. Praegu peetakse selle peamiseks tekitajaks kolibakteri patogeenseid tüvesid. Põrsas saab immuunsuse ternespiimaga, antikehi on ka harilikus emisepiimas. Lehma ternespiim kaitseb põrsaid samuti kõhulahtisuse eest.
Sobiv vedelsööt on segu, mille ühes liitris on 100 g lehma ternespiima, 180 g lõssipulbrit, 20 g maisi- ja 20 g maapähkliõli, 2 g kalamaksaõli, 1 g letsitiini ja 677 g vett.

On soovitatud ka piimaasendajat, milles on 38 % vadakupulbrit, 9 % kuivatatud kaseiini, 47 % kuivatatud võipiima, 5 % maisiõli, 0,35 % DL-metioniini, 0,5 % vitamiinisegu ja 0,11 % mikroelementide sooli (Lecce, King, 1981).

Teaduslikuks uurimistööks mikrobioloogia, immunoloogia, füsioloogia ja farmakoloogia alal vajatakse tervist kahjustavatest bakteritest vabu põrsaid. Neid on vaja ka karja tervendamiseks nakkushaigustest. Haigusvabade põrsaste saamiseks ja üleskasvatamiseks on välja töötatud omaette meetod.

Embrüonaalsel perioodil on põrsad haigusvabad. Nakkuse võivad nad saada sünni järel. Et nii ei juhtuks, tuleb vältida põrsaste kokkupuutumist haigustekitajatega. Selleks tuleb ehitada ja sisustada eriruumid ning muuta need põhjaliku desinfektsiooniga mikroobidevabaks. Põrsad eemaldatakse steriilses keskkonnas lõpptiinetelt emistelt operatiivsel teel ja kasvatatakse steriilsetes ruumides üles pastööritud söödaga.

Haigusvabad põrsad ei saa emapiima. Neile valmistatud emisepiimaasendaja peab olema emisepiimale lähedase koostisega ja rahuldama täielikult põrsaste toitainetetarbe.

Emisepiimaasendaja koostis võib olla järgmine: piimapulbrit 760 g, searasva 150 g, linaseemneõli 50 g, tehnilist letsitiini 10 g, kuivatatud õllepärmi 30 g ja täiendsööta 50 g. Sellele segule lisatakse 4 l destilleeritud vett ja soojendatakse 40 °C-ni. Sööta segatakse hoolikalt rasva täieliku emulgeerumiseni.

Täiendsöödas on 100 g kiiritatud õllepärmi, 100 g kiiritamata õllepärmi, 100 g nisulinnaseidusid, 200 g sojasrotti, 100 g linaseemnekooki, 20 g stabiliseeritud linnaseidurasva, 50 g linaseemneid, 40 g dikaltsiumfosfaati, 1000 g kaerajahu, 20 g naatriumsalitsülaati, 400 000 rü A-vitamiini, 2000 mg C-vitamiini, 50 mg K3-vitamiini, 2 000 000 rü kloortetratsükliini ja 2500 mg furasolidooni. Kõik need komponendid tuleb ühtlaselt segada, et põrsad saaksid iga päev ühepalju. Seda tuleb teha segistites. Steriilsuse tagamiseks tuleb söötasid töödelda vaakumautoklaavis.

Esimest korda söödetakse põrsaid 2…3 tundi pärast operatsiooni. Esimesel ja teisel päeval antakse sööta 4 korda päevas, korraga kuni 60 ml. Söötmiskordade vaheaeg on neli tundi. Öösel põrsaid ei söödeta. Alates kolmandast elupäevast söödetakse kolm korda. Emisepiimaasendaja kogust suurendatakse järk-järgult. Iga söötmiskorra järel küna pestakse ja desinfitseeritakse. Ühe nädala vanustele põrsastele pannakse kuivsöödakünasse prestartersööta. Kui põrsad hakkavad kuivsööta sööma, vähendatakse vedela emisepiimaasendaja kogust. Ühe kuu vanused põrsad võib täielikult üle viia prestartersöödale. Seda antakse neile kuivalt või pudruna. Vett hakatakse põrsastele andma alates 4…5 elupäevast. Steriliseerimata sööda andmiseni tuleb vesi bakteritest vabastada autoklaavis. Vett ei normita.

Emisepiimaasendajalt on püütud kuivale prestartersöödale üle minna ka varasemas eas.

Võõrdepõrsaste söötmine

Põrsaste õige võõrutuseelne ja -järgne söötmine on väga olulise tähtsusega, sest paljudes seafarmides on põrsad tabandunud kolibakterite patogeensetest tüvedest, mis põhjustavad nende haigestumist ja hukkumist.

Võõrutamine toimub tavaliselt järsult – emis eraldatakse põrsastest, põrsad jäävad emapiimata ning nälg sunnib neid rohkem tarbima lisasööta. Võõrutusperioodil (nädal enne ja kaks nädalat pärast võõrutamist) ei tohi teha muutusi põrsaste söödaratsioonis.

Oluliseks takistuseks põrsaste edukal üleskasvatamisel on nende maonõre vähene happesus. Madala happesuse tõttu ei aktiveeru pepsinogeen, mistõttu ei toimu proteiini hüdrolüüsi maos ning mao-sooletraktis hakkavad paljunema patogeensed mikroorganismid.

Võõrdepõrsaste söötmisel tuleb arvestada veel seda, et paljud söödad (proteiinsöödad nagu sojasrott, lõss, kalajahu, liha-kondijahu, ja mineraalsöödad) on suure puhverdusvõimega (seovad maohapet), mis aitab kaasa aluselise reaktsiooni tekkele maos. Tööstuslikult toodetakse spetsiaalseid hapestajaid, mida lisatakse põrsaste söödasegudele.
Paljudes seafarmides praktiseeritav põrsaste võõrutusjärgne pikaajaline tugev alasöötmine (või isegi näljutamine) ei ole õigustatud. Ainult kolibakteritest tugevasti tabandunud seakarjades jäetakse põrsad võõrutamispäeval söömata ja 2. päeval hakatakse järk-järgult söödakoguseid suurendama. Täisratsiooni jõutakse sel puhul alles võõrutusjärgse 2. nädala lõpuks, kusjuures oleks õige võõrdepõrsaid sööta tihedamini (vähemalt 3 korda).

Terveid põrsaid võib sööta suuremate piiranguteta juba võõrutamisel, kuigi tuleb jälgida, et liiga suured söödakogused ei koormaks seedetrakti üle.

Probleemide tekkimisel tuleb põrsaid sööta tagasihoidlikumalt (aga sagedamini). Söödaratsiooni proteiini- ja tuhasisalduse alandamine vähendavad happesidumismahtu ja soodustavad küümuse läbihapendumist maos. Oluline on järgida hügieeninõudeid. Möödalaskmised võõrdeperioodil vähendavad põrsaste jõudlust ja sead saavad realiseerimisküpseks hiljem – seega vähenevad seakasvatuse ökonoomilised näitajad.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja, Eesti Maaülikool 2014

Kesikute ja nuumikute söötmine

Kesikute kiire kasvu ja hea söödaväärinduse tagab nende isukohane söötmine täisväärtusliku, kõikide toitefaktorite osas hästi tasakaalustatud ratsiooniga. Intensiivse tailihakasvu perioodil tuleb eriti jälgida kriitiliste aminohapete sisaldust söödas, ratsiooni koguproteiinitase ei ole kõige olulisem näitaja.

Võimaluse korral tuleks emiseid ja orikaid pidada eraldi sulgudes. Selliselt toimides saab kokku hoida sööta ja võimaldub toota kvaliteetsemaid lihakehasid, sest orikad hakkavad võrreldes emistega varem rasvuma ning üldjuhul on nad aplamad ja söövad kiiremini.

Erinevalt kesikutest tuleb nuumikutele antavaid söödakoguseid piirata, neid ei söödeta isu järgi (eriti lõppnuumal). Vabasöötmisel kasvavad nuumikud küll rohkem, kuid see toimub suurema rasvaladestumise arvel, mistõttu suureneb söödakulu juurdekasvuühiku kohta ning lihakeha kvaliteet alaneb, sest sead on paksema pekiga.

Kesikuid ja nuumikuid söödetakse harilikult kaks korda päevas. Kasvavatel sigadel väheneb sööda kuivaine suhteline tarbimine kehamassi suurenedes. Kuivsööta tarbivad põrsad 5-6%, kuni 60 kg kesikud 4% ja nuumikud ligikaudu 3% oma kehamassist.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Nooremiste söötmine

Noorte suguemiste söötmine ei erine oluliselt samaealiste nuumsigade omast kuni nende 5,5 kuu vanuseks saamiseni. Selles eas saabub meil peetavatel seatõugudel tavaliselt puberteet – algavad esimesed innatsüklid. Siis on õige aeg nooremistele antavaid sööda- ja energiaannuseid vähendada 2-2,25 kg-ni (27-30 MJ metaboliseeruvat energiat).

Nooremistele sobiva sööda metaboliseeruva energia sisalduseks on 13,5 MJ/kg. Noorte emiste söötmisel tuleb jälgida nende konditsiooni e. toitumust. Väga õhukese pekiga sigade söödaannuseid tuleb suurendada, rasvuma kippuvatel emistel tuleb söödakoguseid piirata. Teist korda indleva 110 kg raskuse nooremise pekipaksus viimase roide kohalt 7 cm selja keskjoonest külje suunas mõõdetuna (P1) võiks olla 20 mm.

Nooremiseid võiks seemendada/paaritada 3. innaajal. Kümme päeva enne inna saabumist suurendatakse nooremistele antavat söödakogust 1 kuni 2 kg võrra. Nooremiste tugevam söötmine innaperioodi eel suurendab ovuleeruvate munarakkude arvu, seega on võimalik saada suuremad põrsapesakonnad. Pärast nooremise tiinestamist vähendatakse antavaid söödakoguseid 2-2,25 kg-ni. Paaritus- (seemendus-) järgne söötmistaseme alandamine vähendab sigadel embrüonaalset suremust.

Söötmine reproduktsioonitsükliperioodidel

Seafarmides põhjustab probleeme suguemiste liigne lahjumine imetamisperioodil, millega kaasneb nende reproduktsioonijõudluse vähenemine või hoopis karjast väljalangemine. Liigse lahjumise peamised põhjused on seotud emiste ebaõige söötmisega reproduktsioonitsükli erinevatel perioodidel. Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga omavahel integreerunud, s.t. tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal.

Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks, imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus.

Söötmine vabal perioodil

Põrsaste võõrutamise järel hakkab enamik emiseid indlema 5-7 päeva pärast. Väga tugevasti lahjunud emistel võib innaaeg viibida. Suurte põrsapesakondade saamiseks soovitatakse vastvõõrutatud emiseid sööta tugevasti, kuna siis ovuleerub rohkem munarakke. Pärast emiste tiinestamist ratsiooni alandatakse ja emiseid söödetakse vastavalt nende konditsioonile. Emiste ülesöötmine tiinuse alguses suurendab embrüonaalset suremust ja vähendab seega saadavate põrsapesakondade suurust.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Söötmine tiinusperioodil

Tiinete emiste söötmise korraldamisel tuleb lähtuda nende kehamassist ja konditsioonist. Rühmasulus pidamise korral tuleb ühte sulgu panna enam-vähem ühesuurused ja -raskused emised.

Söötmistase tiinetele emistele tuleks määrata lähtuvalt nende konditsiooni e. toitumusskoorist (KS). Emiste konditsiooni saab täpselt hinnata kahe mõõdetava suuruse – kehamassi (KM) ja pekipaksuse (PP) alusel. Emiste konditsiooni skoor on pekipaksuse (mm) ja kehamassi (kg) suhtarv. Tabelis 1 on näidatud emiste konditsiooni skoori dünaamika sõltuvalt kehamassist ja pekipaksusest.

Tabel 1. Emiste konditsiooni skoor (PP/KM)

Emise seljapaki paksus mm Emise kehamass kg
100 120 140 160 180 200 220
15 0,15 0,13 0,11 0,09 0,08 0,08 0,07
20 0,2 0,17 0,14 0,13 0,11 0,1 0,09
25 0,25 0,21 0,18 0,16 0,14 0,13 0,11
30 0,3 0,25 0,21 0,19 0,17 0,15 0,14
35 0,35 0,29 0,25 0,22 0,19 0,18 0,16
40 0,4 0,33 0,28 0,25 0,22 0,2 0,18

Suguemiste konditsiooni skoori kriitiliseks piiriks loetakse 0,12. Sellest väiksemate rasvavarudega (liigselt lahjunud) emistel tekivad reproduktsioonihäired (innatus, mittetiinestumine, embrüonaalse suremuse suurenemine). Tabelis 2 on tiinete emiste metaboliseeruva energia ja proteiini normid diferentseeritud sõltuvalt nende paaritusaegsest kehamassist ja vajalikust tiinusaegsest kehamassi juurdekasvust. Imetamisel tugevasti lahjunud (KS 0,14) emiseid tuleks sööta tiinuse ajal tugevamini, nende emakavälise kehamassi juurdekasv peaks olema 40 kg. Võõrutusjärgselt keskmises toitumuses (KS 0,15-0,19) olevaid emiseid võiks sööta arvestusega, et nende emakaväline kehamass suureneks tiinuse ajal ligikaudu 20 kg võrra. Pärast põrsaste võõrutamist heas konditsioonis (KS>0,20) olevaid emiseid võib tiinusperioodil sööta vastavalt nende elatus- ja lootetarbele. Emakavälise kehamassi juurdekasvuks ei ole neile emistele vaja söödaenergiat normeerida.

Söötmisnormid on kalkuleeritud nii, et emise emakavälise kehamassi 20- või 40-kilone suurenemine toimub tiinuse esimese kolme kuu jooksul. Et imetamisel kasutavad emised piima tootmiseks põhiliselt keha rasvavarusid, siis tiinusaegse emakavälise kehamassi juurdekasvuks on tarvis katta eelkõige emise energiatarve. Jõusöödatüübilise ratsiooni korral saab emiste proteiinitarve küllaga kaetud.

Tabel 2. Tiinete emiste metaboliseeruva energia ja proteiini normid

Emiste kehamass paaritamisel (kg) Planeeritav ekstrauteriinne juurdekasv (kg) Algtiinus Lõpptiinus
1.-3. tiinuskuu 4. tiinuskuu
metaboliseeruvat energiat (MJ) proteiini (g) metaboliseeruvat energiat (MJ) proteiini (g)
120 20 27,1 170 29,8 250
40 34,7 180 31,6 260
140 20 29 180 31,6 260
40 36,5 190 33,4 270
160 23,3 180 31,6 260
20 30,8 190 33,4 270
40 38,3 195 35,1 275
180 25,1 190 36,8 270
20 32,6 195 35,1 275
40 40 205 36,8 285
200 26,8 200 35,1 275
20 34,3 205 36,8 285
40 41,8 215 38,4 290

Lõpptiinete emiste söötmine vajab erilist hoolt. Liigselt näljased emised on rahutud, võivad end ja looteid vigastada. Ülesöötmine viimastel tiinusnädalatel on üheks agalaktia (piimatuse) põhjuseks.

Söötmine imetamisperioodil

Imetamisperioodil tuleb emiseid tugevasti sööta, sest piima sünteesiks vajab emis rohkesti energiat ja söödatoitaineid.

Põhimõtteliselt peab normaalse suurusega põrsapesakonda imetav emis toituma isu piiril, s.t. talle tuleb pakkuda sööta nii palju, kui palju ta vastu võtta suudab. Emised tarbivad sööda kuivainet ligikaudu 3% kehamassist, seega 200 kg raskune emis sööb päevas kuni 6 kg jõusööta. Söödatarbimine oleneb lisaks emise suurusele ka tema söötmistugevusest eelnenud tiinusperioodil – sel ajal ülesöödetud emistel on isu halb, ja keskkonna temperatuurist – liigsoojas laudas (üle 20 °C) peetavatel emistel isu väheneb.

Tabel 1. Suguemiste sööda toitefaktorite kontsentratsioonimäärad

Näitajad Ühik Nooremised Tiined emised Imetavad emised
Metaboliseeruv energia MJ/kg 12,6 11,8 13
Toorproteiin % 17 15 17
Toorkiud % 5 6 5
Toorrasv % 5 5 6
Lüsiin % 0,95 0,7 0,9
Metioniin+tsüstiin % 0,57 0,45 0,54
Treoniin % 0,57 0,45 0,54
Kaltsium % 0,9 0,8 0,9
Fosfor % 0,7 0,6 0,7
Naatrium % 0,2 0,2 0,25
Vitamiin A 20000 16000 20000
Vitamiin D3 2000 1600 2000
Vitamiin E mg 80 45 70

Autorid: A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Sugukuldi söötmine

Sugukuldi õige söötmise kriteeriumiks on tema normaalses sugulooma konditsioonis püsimine (mitte lahjunud ega rasvunud), aktiivsus ja hea tervis, millest omakorda sõltuvad reproduktsioonijõudluse näitajad.

Suured rasvunud kuldid on loiud, neil muutuvad jalad nõrgaks ja nendega on raske (kui mitte võimatu) paaritada, eriti nooremaid emiseid.

Paaritusvabal või väikese koormusega paaritusperioodil võib täiskasvanud kulti sööta elatustarbest veidi rohkem toitaineid sisaldava ratsiooniga (250-300 kg kult vajab elatuseks 28-32 MJ metaboliseeruvat energiat ja 140-160 g proteiini). Täiskasvanud kuldile võib anda päevas 2,5-3 kg odrajahul baseeruvat segajõusööta. Kasvavatele noorkultidele tuleb sööda toitaineid arvestada ka kehamassi juurdekasvuks (tabel).

Sobiva kuldisööda saab kui odrajahule lisada proteiinsöötasid (kalajahu, liha-kondijahu, kalajäätmed, lõss, sojasrott, söödapärm) või kasutada spetsiaalseid rikastamissegusid.

Tabel. Noorkultidele vajalikud summaarsed (elatuseks ja juurdekasvuks) energia ja proteiini kogused

Kuldi kehamass (kg) Metaboliseeruv energia (MJ) Proteiin (g)
100 23,6 190
120 25,6 200
140 27,6 210
160 29,4 219
180 31,3 228
200 33 237
220 34,8 246
240 36,5 254

Taimsete proteiinsöötade kasutamisel tuleb kindlasti ratsiooni võtta ka mineraalsöötasid. Tähelepanuta ei või jätta ka kultide vitamiinitarvet – seda on võimalik katta näiteks AS AICO AGRO vitaminiseeritud mineraalsööda SIII lisamisega või tuleks kasutada spetsiaalseid vitamiinipreparaate. Kuldile võib väikestes annustes sööta ka mahlakaid söötasid, kuid kindlasti vähem kui emistele. Paljudes farmides söödetakse sugukultidele emiste segajõusööta. Oluline on teada, et sperma kvaliteet halveneb kas kuldi liigse koormuse või söötmisvigade tõttu alles mitmenädalase ajanihkega.

Hea tervise ja pika kasutuskestuse kultidel tagab lisaks õigele söötmisele ka motsioon.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014