Veiste pidamine on reguleeritud:

Veiste pidamisel on levinud kaks tehnoloogiat: vaba- ja lõaspidamine. Pidamisviisi valik sõltub veiste vanusest, soost, loomade arvust, olemasolevate/renoveeritavate loomapidamishoonete võimalustest, traditsioonidest jms. Lõaspidamise osatähtsus intensiivses veisekasvatuses Eestis pidevalt väheneb, uued (renoveeritavad) laudad projekteeritakse ja ehitatakse enamasti vabapidamisega.

Lõaspidamine

Lõas peetakse tavaliselt lüpsilehmi, harvem ka lehm- ja pullmullikaid. Vasikate lõaspidamine on keelatud. Lõastatud pidamistehnoloogiaga loomapidamishooned on harilikult soojustatud ehitised. Lõaspidamisega piimakarja laudad on tavaliselt varustatud torusse-, harvemini kannu- või platsilüpsi seadmetega. Sõnnik eemaldatakse lõaspidamisega laudast kas traktori või skreeperseadmetega. Allapanu kogus, mida vajatakse asemete kuivuse ning loomade puhtuse tagamiseks on küllaltki suur. Seetõttu saadakse sellise pidamisviisiga lautadest tahesõnnikut. Suveperioodil lõaspeetavaid loomi harilikult karjatatakse, harvemini rakendatakse aastaringset laudaspidamist. Lõaspidamise eeliseks loetakse loomade individuaalse kohtlemise võimalust. Suurimateks puudusteks on loomade liikumisvabaduse piiramine (loomad ei saa liigiomaselt käituda), raskused aseme puhtana hoidmisel ning suurem inimtöö kulu.

See pidamisviis on talukarjades kõige enam levinud. Sel puhul on igal lehmal laudas oma kindel koht ja naabrid. Lehmad on laudas tihedalt üksteise kõrval pikiridadena. Nad on oma kohale fikseeritud kettlõõgadega ning peavad kogu laudaperioodi olema ühel kohal. Nende liikumisvabadus on piiratud (vt joonis 1 ja 2).

A                                                                                        B

C

Joonis 1. Lõad A-neljaharuline kettlõõg, B-Grabneri lõõg, C-ranglõõg

Joonis 2. Ühise söödakäiguga lõaspidamislaut

Loomakohad on varustatud nimetahvlitega, mille lehmapoolsel küljel on lehma nr, sünniaeg, poegimise ja seemendamise aeg, suurim laktatsioonitoodang, viimase kontrollpäeva toodang jne. Kasutatakse tavaliselt musti tahvleid, kuhu saab andmeid kriidiga kirjutada ja kustutada. Nimetahvli teisel poolel, mis jääb söödakäigu poole, on märgitud lehma söötmisklass ning tavaliselt on ära toodud jõusööda päevased kogused.

Selle pidamisviisi headeks külgedeks on:

  • hea ülevaade loomadest, nende toodangust, füsioloogilisest seisundist;
  • loomad on harjunud naabritega;
  • lihtne korraldada normidekohast söötmist.

Puuduseks on:

  • Lehmad on fikseeritud ühele kohale ja neid tuleb teenindada. Sellisteks mobiilseteks objektideks laudas on talitajad, söötjad n.o laudatöötajad, kes toovad lehmadele sööta ette, koristavad sõnniku, piim transporditakse lehma juurest piimaruumi.

Lehmi peetakse tavaliselt puhaslautades, taludes või perefarmides võib olla ka sõnnikulautu. Puhaslaudad on sellised, kust sõnnik koos määrdunud allapanuga koristatakse kohe peale selle kogunemist sõnnikurenni, seda tehakse mitu korda päevas. Puhaslaut tuleks ehitada sellise arvestusega, et lehma kohta tuleks 5,5…6 m2 põrandapinda ja 20…25 m2 laudaruumi.

Oluline on puhaslautades lehmade asemepikkus. Sellest olenevad lüpsjate töötingimused, töötamise mugavus, hügieeninõuete täitmine laudas. On kolme tüüpi asemeid:

  • Lühikesed asemed, mille pikkuseks on 150…165 cm s.o söödalava servast kuni sõnnikurenni servani, aseme laius on 110…120 cm. Moodsamates lautades on aseme taga restiga kaetud sõnnikukanal. Väljaheited langevad ca 80% sõnnikurenni või restpõrandale. Sõnnikukoristamisele kulub vähem aega. Lehmad on puhtad. Lühikeste asemete kasutamisel peab söödalava serv olema madal, et lamades saaks lehm hoida pead söödalava kohal.
  • Pikad asemed. Nende pikkuseks on 200…220 cm. Lehmal on palju ruumi ette-taha liikumiseks. Sõnnik langeb aga suures osas (u 70%) asemele, lehmad on mustad, sageli ka nende udarad on sõnnikused.
  • Poolpikad asemed, mille pikkuseks on 165…200 cm.

Iga aseme vahel on metallist painutatud toru – eralduskaar. See takistab lehmal naaberasemele sattumast, mispuhul võib lamades udar viga saada, naaber võib peale astuda (vt joonis 3).

A                                                                B

C

Joonis 3. Pikk (A), lühike (B) ase ja lamav lehm lühikesel asemel (C). 1 – asemeeraldaja; 2 – joogiautomaat; 3 – puhketsoon; 4 – söötmistsoon; 5 – sõnnikutsoon; 6 – klambriga Grabneri lõõg.

Suuremad laudasisesed tööd on sõnniku eemaldamine. Sellele kulub u 45% laudatööde ajast. Sõnnik tõmmatakse lehma asemelt sõnnikurenni, kust eemaldatakse mitmesuguste kraap-, latt-transportööridega või frontaallaadijaga. Väikestes talufarmides ka käsikäruga. Sõnnik tuleb ladustada sõnnikuhoidlasse selliselt, et ei saastaks loodust. Peab hoolitsema, et virts ei satuks põhjavette.

Teine suur ja raske tööoperatsioon laudas on lehmade söötmine. Lehmi söödetakse kaks korda päevas (talvel) pärast hommikust ja enne õhtust lüpsi. Söödad antakse ette maitsvuse järjekorras – kõigepealt jõusööt. Kui lehmi lüpstakse lüpsiplatsil, saavad nad jõusööda seal. Suurte jõusöödakoguste puhul, kui lehm ei jõua kogu jõusöödakogust lüpsiplatsil ära süüa, antakse osa laudas. Jõusööda järel antakse silo ning lõpuks hein ja põhk. Tavaliselt antakse hommikuse söötmiskorra ajal hein, põhk aga pannakse ööseks ette.

Söötade etteandmine väiksemates talulautades toimub tavaliselt söödakärudega (metallist ratastel kärud), suurtes farmides traktoriga, mille järelhaakes on söödakäru. Traktor sõidab läbi söödakäigu ning kärult saab kahele loomareale sööda korraga ette anda. Jõusööt jagatakse käsikärust kühvliga, mille maht on teada. Selliselt on igale lehmale võimalik anda talle söödaratsioonis ettenähtud jõusööda kogus (joonis 4).

Joonis 4. Lehmalauda ristlõige. Sõnniku eemaldamine traktori-frontaal-laaduriga ja sööda ettejaotamine traktori-söödajaguriga. Mõõtmed millimeetrites.

Kannulüpsi puhul lüpstakse 1…2 lehma piim lüpsiaparaadiga 20 l mahutavasse kannu, kust kurnatakse suuremasse 40 l mahutavusega kannu ning käruga viiakse kannud piimaruumi. Sellise lüpsmise korral puutub piim kokku lauda õhuga, mille tõttu kannatab piima kvaliteet. Piimaruumis tuleb piim jahutada. Piima jahutamiseks kasutatakse praegu enam Soome firma MKT, Läti firma Sarma ning Pärnu firma AS Masinaehitaja kannjahuteid. Kannud piimaga asetatakse jääveepaaki, kus piim jahtub 1,5…2 t jooksul 4 ºC-ni (joonis 5).

Joonis 5. Lüpsiseadme üldskeem:1 – vaakumpump; 2 – elektrimootor; 3 – vaakumballoon; 4 – vaakumregulaator; 5 -vaakummeeter; 6 – vaakumtorustik; 7 – lüpsikann; 8 – pulsaator; 9 – kollektor; 10 – nisakannud; 11 – voolikud.

Torusselüpsi puhul juhitakse piim otse udarast, torude kaudu läbi filtrite ja vanemate seadmete puhul ka läbi plaatjahuti, piimaruumi suure mahuga piima vannidesse või reservuaaridesse. Sel puhul on laudas palju piima torusid, mida tuleb pärast lüpsi kaks korda päevas pesta ja regulaarselt desinfitseerida. 300 pealises laudas on u 700 m piimatorusid. Piima jahutamiseks suurtes farmides kasutatakse suuri 4000…6000 l mahutavusega piimatanke, mis jahutavad piima kiiresti, ei ole tarvis kasutada vahepeal plaatjahuteid, kus piim võib bakteritega saastuda. Õhtusele piimale võib juurde lisada hommikuse sooja piima, see jahtub 4º-ni 10…15 minutiga.

Vabapidamine (lõastamata)

Vabapidamine tagab loomadele paremad liigiomase ja sotsiaalse käitumise võimalused. Lõastamata (individuaal- või rühmasulgudes) võib pidada kõiki toodangu- ja vanuserühmi. Vabapidamisega loomapidamishooned võivad olla nii soojustatud kui soojustamata ehitised. Eestis on enamlevinud soojustamata ning viimasel ajal ka osaliselt soojustatud farmid. Vabapidamisega piimakarjalaudad on enamasti varustatud lüpsiplatsi või lüpsirobotiga. Vabapidamistehnoloogiaga lautades on võimalik rakendada nii aastaringset laudaspidamist kui ka suvist karjatamist. Sõnnik eemaldatakse vabapidamisega lautadest sõltuvalt lauda konstruktsioonist ning rakendatavast tehnoloogiast kas traktori, skreeperseadmete või valgkanalite süsteemi (restpõrandad) abil. Tulenevalt tehnoloogilisest lahendusest ja kasutatava allapanu kogusest saadakse vabapidamisega lautadest nii tahe-, poolvedel kui ka vedelsõnnikut.

Lehmade lõastamata pidamine on viimastel aastakümnetel kiiresti levinud. Selle pidamiseviisi puhul lüpstakse lehmi alati lüpsiplatsil. Võrreldes lõaspidamisega võimaldab lõastamata pidamine loomadel rohkem liikuda, mõnedel juhtudel lihtsustab ka söötade ja allapanu jaotust ning sõnniku eemaldamist.

Käesoleval ajal kasutatakse selle pidamisviisi mitmesuguseid variante:

  • sügavallapanuga puhkealal pidamine;
  • söötmis-puhkelatrites pidamine;
  • puhkelatrites pidamine.

Sügavallapanuga puhkealal pidamine on nendest kõige odavam ja tehnoloogiliselt kõige lihtsam. Sel puhul on laudad odavad kergehitused, soojustamata, lauda üks külg on tavaliselt avatud (joonis 1). Laudas on lehmadel eraldi:

  • söötmisruum;
  • puhkeruum;
  • lüpsiruum.

1 – Puhkeala 37 lehmale
2 – Söötmiskäik
3 – Söödakäik
4 – Lüpsiplats
5 – Lüpsieelne plats
6 – Piimaruum
7 – Mootoriruum
8 – Personaliruum

Joonis 1. Sügavallapanuga laut 37 lehmale, söödalava asub lamamisalaga ühes ruumis.

Põhisöötasid (heina, silo, põhku) ei normeerita, neid antakse loomadele söötmisruumis. Jõusööta saavad toodangu järgi lüpsi ajal lüpsiruumis.

Lehmi peetakse 20…30 pealiste rühmadena (suuremates lautades võivad rühmad olla suuremad. Lehmad puhkavad puhkeruumis paksul sõnnikukihil, mis annab sooja. Sõnnik koristatakse laudast 1…2 korda aastas. Lehmad saavad piiratud alal laudas ja õues (ka talvel) vabalt liikuda. See tugevdab nende tervist. Probleem on aga selles, et laudatöötajad peavad talvel päev otsa töötama külmas.

Söötmis-puhkelatrites pidamine. Laut sarnaneb oma põhiplaanilt lõaspidamislaudaga. Loomad on laudas pikiridadena, igal loomal on oma lamamisase. Erineb lõaspidamislaudast selle poolest, et lõad puuduvad. Lehmad on latrisse eest ja tagant fikseeritud. Ees on metallist painutatud torud, et lehm ei saaks söödakäiku ronida, taga kett, külgedel metallist painutatud torud, millega eraldatakse lehmakohad. Lehm saab samas ruumis süüa, juua, puhata. Lüpsmas käib lüpsiplatsil. Kindlaid kohti lehmadel laudas ei ole.

Puhkelatrites pidamine. Laudas on piiratud ala 30…50 lehmale. Puhkealal on igale lehmale eraldi puhke- ehk lamamisala, mis on tagant lahti. Lehm saab vabalt sisse ja välja. Aseme taga on restiga kaetud sõnnikukanal. Väljaheited sõtkutakse jalgadega läbi resti, selle all olevasse sõnnikukanalisse. Eraldi ruumis saavad lehmad sööta ja ka lüpsiruum on eraldi (joonis 2).

1 – Puhkeboksid 56 tk
2 – Söötmiskäik
3 – Söödalava
4 – Lüpsiplats
5 – Lüpsieelne plats
6 – Puhkeruum-kontor
7 – Piimaruum
8 – Mootoriruum

Joonis 2. Puhkelatritega laut 56 lehmale, puhkelatrid ja söödalava paiknevad kõrvuti

Lõastamata pidamise korral lüpstakse lehmi lüpsiplatsil e lüpsikojas. Tänapäeval on väga erinevaid lüpsiplatse (kalasaba, tandem, uuemad suurema tootlikkusega polügoon, karusell jne). Kuna lüpsitehnika on kallis, peab valima sellise lüpsiplatsi, kus loomakohtade arv oleks kooskõlas loomade arvuga farmis. Lehmade lüpsmisele peaks kuluma ühel lüpsikorral 1,5…2 tundi.

Meil on farmides enamlevinud nn kalasaba e kuusekujulised lüpsiplatsid, kus ühel platsil saab korraga lüpsta 10 lehma. Tavaliselt on kaks lüpsiplatsi kõrvuti (joonis 3).

Kalasaba lüpsiplats

Koridorplats (suletud tandem)

Polügoon lüpsiplats

Kolmnurk lüpsiplats

Kalasaba-karusell lüpsiplats

Joonis 3. Lüpsiplatsid

Noorveise periood kestab sünnist kuni põhikarja viimiseni s.o 28…30 elukuuni, nuumpullikutel kuni realiseerimiseni. Seega moodustab noorveiseiga lehmikutel u 40% nende elueast (praegu on lehmade keskmine eluiga u 6 aastat). Sellel perioodil on noorveistel pidamistingimuste (nagu söötmistingimustegi) suhtes oma erinõuded, mis on tingitud eaga kaasnevatest muutustest – kehamass, kehamõõtmed suurenevad, muutub söötmistüüp. Selletõttu tuleb suurtes farmides noorveiseid tihti ümber paigutada.

Kõige nõudlikumad nii söötmise kui ka pidamise suhtes on vasikad esimestel elukuudel. Siis võib neid pidada väga mitut moodi. Tähtis on, et nende ase oleks kuiv, puhas, soe. Sulud või boksid peaksid olema sellise ehitusega, et neid oleks kerge puhastada, pesta ja desinfitseerida (et vältida nakatumist).

Taludes ja väikestes perefarmides, kus on vähe lehmi, peetakse vasikaid pärast sündi tavaliselt puidust või metallvarbadest valmistatud individuaalsulgudes, kus vasikas saab vabalt liikuda, kepsutada. Suurtes farmides, kus kevad-talvel poegib päevas sageli mitu lehma, peetakse vasikad eraldi vasikate ruumis, mis on lehmalauda kõrval – kas sulgudes, boksides või raamsulgudes. Vasikate sulud või boksid võivad olla puidust, metallist, ratastel liikuvad. Boksid on kitsad, selle mõõtmed ei võimalda vasikal ennast ümber pöörata, mistõttu vasikad ei saa lakkuda boksi sõnnikuga määrdunud tagumise osa seinu. Kuid selline pidamine, kus vasikas ei saa jalgu sirutada, liikuda, kepsutada, võib vasikatel stressi põhjustada. Raamsulud on tagant avatud. Vasikas lõastatakse kohe pärast sündi. Asemete vahel on kergesti lahtivõetavad vaheseinad. Vasikad ei saa üksteist ega ka sulu tagumise osa määrdunud vaheseinu imeda ega lakkuda, kuid liikumisvabadus vasikatel on piiratud.

Et vasika ase oleks kuiv ja puhas, võib vasika boksi või sulu põranda teha puidust restpõrandana 50 cm võrra põrandast kõrgemale. Allapanuks kasutada põhku. Söödaanumad tulevad paigutada väljapoole boksi või sulgu, nii et sõnnik ei satuks söödanõusse.

Kui laudas eraldi ruumi vasikatele ei ole, jäetakse nad vabadele lehma kohtadele. Vabadele lehma kohtadele võib paigutada vasika sulud. Vasikad peaksid laudas asuma kohas, kus ei ole tuuletõmbust.

Vasikaid tuleks pidada lüpsikarjafarmis 6…8 nädala vanuseni. Edasi peetakse neid tavaliselt lõastamata rühmasulgudes, et võimaldada liikuda.

Kuue-seitsme kuu vanuselt eraldatakse lehmikud pullikutest, kuna nad saavad suguküpseteks. Lehmikuid peetakse edasi lahtiselt rühmasulgudes kuni tiinuse lõppjärguni. Lõpptiined lehmikud viiakse 1…2 (3) kuud enne loodetavat poegimist lüpsikarjalauta ja peetakse edasi lõastatult.

Pullikud, kes lähevad nuumale, peetakse tavaliselt lõastatult, kuid neid võib 9…10 kuu vanuseni pidada ka lahtiselt rühmasulgudes. Pullikute lõastamine on majanduslikult põhjendatud, kuna lõaspidamisel võtavad nad kaalus paremini juurde.

Lehmade pidamine külmlaudas hakkas Eestis laiemalt levima hiljuti. Esmasteks initsiaatoriteks said väiketalunikud, kel tekkis vajadus piimatootmist suurendada, kuid investeeringuks nappis raha. Esimesed külmlaudad ehitati väikeste karjade jaoks (30-60 lehma) 1990. aastate esimesel poolel (joonis 1).

Neis puidust kergehitistes kasutati enamasti sügavallapanu, mis nüüdseks on paljudes kohtades asendatud puhkelatrites pidamisega. Esmaste kogemustega veenduti, et külmas pidamisega kaasneb muidki (kui ainult ehituslikke) eeliseid ning külmlautade arv on sellest alates kiiresti kasvanud. Väiketootjate edu andis eeskuju ka paljudele suurtootjatele ning viimastel aastatel on tekkinud hulgaliselt soojustamata suurlautasid.


Joonis 1. Puhkelatritega väikelauda sisevaade

Külmlaudas kõrge piimatoodanguga lehmadel nn külmastressi praktiliselt ei teki, sest Eestis võib talvel esineda vaid lühemaid perioode, mil temperatuur langeb alla -20 °C. Talve keskmine temperatuur jääb suhteliselt kõrgeks. Nii näiteks oli 2000-2001. aasta septembrist aprillini keskmine õhutemperatuur 2,6 ºC ja sama aasta kolme kõige külmema kuu (novembrist jaanuarini) keskmine temperatuur 0,9 ºC.

Need temperatuurid jäävad lehma termokomfordi tsooni piiridesse. Raskem on neil lehmadel, kes viiakse soojast laudast külmlauta üle vahetult enne talve kõige külmemat perioodi, kuid ka siis on nad suhteliselt hästi kohanenud.
Osalt tingib lehmade külmaresistentsust vatsaseede, mille käigus toimuvad käärimisprotsessid tõstavad vatsasisese temperatuuri peaaegu alati kehatemperatuurist kõrgemale. Vatsa võib selles mõttes võrrelda kehasisese küttekehaga, millest eralduv soojushulk tuleb organismi ülesoojenemise vältimiseks keskkonda suunata. Pealegi on lehma nahk ja karvkate väga hea isolaator.

Külmlaudas tiheneb lehmade karvkate sooja lauda lehmade karvkattega võrreldes kahe- kuni kolmekordseks. Ka sooja lõaspidamisega lauda lehmadel, kes paiknevad välisukse lähedal, on tihedam karvkate. Loomapidajate arvates loob kerge külm (näiteks -5 ºC) olukorra, mis, võrreldes nullilähedase temperatuuriga, on lehmadele meeldivam. Ka sõnnik on siis tahkunud, hõlpsasti eemaldatav, ei eralda nii palju ammoniaaki ega ebameeldivaid lõhnu.

Üldiselt on külmlauda sisekliima lehma jaoks Eesti oludes hea. Halvaks peetakse nullilähedase temperatuuriga ja kõrge niiskusesisaldusega tuuliseid perioode, mida kahjuks meie talve jooksul samuti esineb. Külmlauda värske õhk on tervislikum kui sooja lauda oma. Külmlaudas paraneb lehmade heaolu ja söömus, mis omakorda suurendab toodangut.

Kui sööt on vabalt saadaval, võib madala temperatuuri korral piimatoodang suureneda just söömuse arvel. Ka jõudluskontrolli näitajate statistilise analüüsi kohaselt on külmlautades peetavate lehmade toodang keskmisest kõrgem (näiteks 2000. aastal 5667 kg, võrreldes Eesti keskmisega, mis oli siis 5182 kg).

Enamiku külmlautade põhiosadeks on puhkeala, söömisala, söödalava ja lüpsiplats koos ootealaga. Väikelautades kasutatakse enamasti ühte puhke- ja söömisala. Sügavallapanu ja puhkelatrite kasutamisel on lauda üldplaneering mõningal määral erinev (joonis 2).

Puhkeala võtab laudas kõige enam ruumi. Seal saavad lehmad lamada ja mäletseda, mistõttu see peab olema projekteeritud nii, et lehmale oleks tagatud rahu ning komfortsed tingimused. Puhkeala läheduses paikneb söömisala, kus lehm saab regulaarselt käia söömas. Sööt jaotatakse söödalavale, kust lehm seda läbi sõimevõre süüa saab. Sööda etteandmiseks kasutatakse enamasti traktori järelhaagisena toimivaid söödajaotureid (joonis 2A). Otstarbekas on kasutada selleks miksereid, millega saab valmistada mitmekomponendilise monosööda. Tänapäevastes külmlautades antakse sööta ette vabalt, et lehm võiks süüa isu järgi. Söödaküllusega kaob stressifaktor, mida põhjustavad konfliktid sööda eest konkureerimisel, ning avaneb võimalus isu järgi süüa ka alama hierarhilise astakuga loomadel.

Sügavallapanuga puhkealale moodustub laudaperioodi jooksul paks sõnnikukiht, mille käärimisel eralduv soojus aitab siluda lauda sisetemperatuuri järske kõikumisi talvisel ajal. Puhkeala tühjendatakse sõnnikust enamasti kevadel, seoses karjatusperioodi algusega. Sellise lauda puhkeala toimib ühtlasi sõnnikuhoidlana, mis on oluliseks eeliseks.

Joonis 2. Väikese külmlauda skeem: A – sügavallapanu kasutamisel, B – puhkelatrite kasutamisel, 1 – söödalava, 2 – söömisala, 3 – puhkeala, 4, 5 – ooteala, 6 – hoidla, 7 – lüpsiplats, 8 – piimaruum, 9 – puhkelatrid

Allapanu kogust vähendab puhkelatrite kasutamine, mille puhul puistatakse seda vaid lamamisasemetele. Sõnnikukäiku kogunev sõnnik eemaldatakse regulaarselt statsionaarse transportööriga või traktoriga (joonis 3B). Samuti saab selleks rakendada restpõrandaid. Puhkelatrite kasutamisel tuleb lauda juurde rajada spetsiaalne sõnnikuhoidla.

Joonis 3. Traktoriga käitatavad mobiilsed seadmed: A – söödajaoturi väljutussõlm, B – sõnnikusahk

Väiksemate kergehituslike külmlautade söömisala paikneb kas lauda keskel või avatud katusealuses ühe pikiseina ääres (vt joonis 2). Söömisalale kogunev sõnnik eemaldatakse traktoriga vastavalt vajadusele, enamasti paar korda päevas. Sõnnikukoristamise ja lehmade liikumise hõlbustamiseks ei tohi ala olla kitsas.

Ka söödalava peab olema avar ja traktoriga läbisõidetav. Väikelauda puhul on see lehmade heaolu seisukohast otstarbekas rajada lauda lõunapoolsesse külge ja tuultest varjatud asukoha puhul jätta ülaosa avatuks või varustada teisaldatava kattega. Suurlauda planeering erineb väikelauda omast eelkõige selle poolest, et seal on puhke- ja söömisalasid mitu (joonis 4).

Enamasti paiknevad söömisalad paralleelselt lauda pikiteljega, kahel pool söödalava (joonis 5). See võimaldab lehmadel pääseda kummaltki poolt söödale ligi, mis vähendab söötmisega seotud töökulu, sest sööta saab siis jaotada söödajaoturi edasi-tagasi liikumise käigus. Kasutatakse ka teistsugust planeeringut, näiteks kahte söödalava koos nende juurde kuuluvate söömis- ja puhkealadega. Sellise dubleeritud planeeringu korral peab laut ehituslikult olema topeltlaiusega. Söömis- ja puhkealad võivad olla ka ristisuunaliselt osadeks jaotatud vastavate piirete abil. See võimaldab suurendada lehmagruppide arvu.

Joonis 4. Külmlauda söödalava: A – suurlauda keskel, B – väikelauda lõunapoolsel küljel (paremal sõimevõre ja selle taga söömisala)

Vabapidamislautade suur loomade arv ei tohi olla takistuseks sujuvale töökorraldusele. Selleks peavad olema hästi läbi mõeldud lehmade liikumisteed suunamiseks lüpsile ja sealt tagasi, lehmade eraldamiseks karjast, laudapersonali liikumiseks jms.

Joonis 5. Suure vabapidamisega külmlauda planeeringu näide: 1 – puhkelatrid, 2 – sõnnikukäik, 3 – söödaala, 4 – söödalava, 5 – liikumiskäik ootealale, 6 – liikumiskäik lüpsiplatsilt lauta, 7 – tuulekoda, 8 – väravad, 10 – jooturid

Samuti ei tohi sõnnikueemaldamise ja söödajaotamise operatsioonid olla takistuseks lüpsi korraldamisel ega põhjustada olulisi sisekliima muutusi. Lehmade otstarbekas liikumine tagatakse mitmesuguste vahepiirete, suunavate väravate, käikude, eraldussõlmede jms abil (joonis 6).

Suurte külmlautade külgseinte ülaosa jäetakse enamasti kinni ehitamata. Moodustunud avasse aga paigutatakse tekstiilplastikust kardin, mida saab vajadusel lahti või kinni rullida. See võimaldab suvel seinaava laiendamisega lauta intensiivselt ventileerida, talvel aga selle sulgemisega parandada lauda soojustust (joonis 7). Õhu väljutus laudast toimub piki lauda katuseharja paikneva pilu või ventilatsioonikorstnate kaudu.

Joonis 6. Suunatud ja ohutuks liikumiseks kasutatavad vahendid: A – lüpsiplatsi ooteala juures, B – vahekäigu sõnnikukanali kohal, 1 – piirded, 2 – töötajate läbikäik, 3 – automaatne eraldusvärav, 4 – hooldusaedikud

Lehmade heaolu seisukohast on oluline, et külmal ajal oleks õhu liikumise kiirus väike (alla 0,1-0,2 m/s) ja õhu relatiivne niiskusesisaldus võimalikult madal. Eesti oludes on otstarbekas kondenseerunud veega seotud probleemide vältimiseks lauda katus altpoolt soojustada. Siis ei moodustu külmadele pindadele veepiisku, mis tilguvad lehmadele peale ja vähendavad nende heaolu.

Ehituslike konstruktsioonide märgumine vähendab ka üldist laudahügieeni ja lühendab ehituse eluiga. Soovitav oleks, kui õhu relatiivne niiskusesisaldus ei tõuseks üle 75%, mida Eesti oludes on teatud perioodidel kahjuks võimatu saavutada.

Külmlauda lüpsiplats tuleb tingimata soojustada, et tagada inimestele vajalikud töötingimused. Sageli paikneb lüpsiplats koos olmeruumidega eraldi hooneosas, mis on laudaga ühendatud vastava koridori abil. Lüpsiplats on külmlauda üks suurematest investeeringutest. Mida mitmekülgsema seadmestikuga on see varustatud, seda väiksem on tavaliselt lüpsiga seotud töömaht, kuid seda kallimaks kujuneb investeering. Seetõttu kaalutakse lüpsiplatsi komplektsust enne soetamist eriti hoolikalt. Lüpsiplatsiga samas hooneosas paikneb tavaliselt ka piimaruum, sest siis on ühendustorustikud lühemad ja piima kvaliteeti on lihtsam tagada.

Joonis 7. Kaasaegse külmlauda sein: 1 – tekstiilplastik, 2 – seinaava reguleerimiseks kasutatav mehhanism, 3 – seestpoolt soojustatud lagi

Vaatamata paljudele eelistele, toob lehmade pidamine külmlautades kaasa ka mitmeid tehnilisi probleeme. Talvised madalad temperatuurid esitavad rangemaid nõudeid seadmetele, eelkõige võib külmuda joogivesi. Seetõttu tuleks kasutada eelsoojendusega automaatjootureid.

Tugev külm võib halvata sõnnikueemaldamise söömisalalt ja puhkelatrite kasutamisel ka puhkealalt. Sügavallapanu korral võib varane külmade ilmade saabumine raskendada sõnniku normaalset käärimist. Samuti ei tohi unustada inimest, kes laudas töötab. Tema jaoks pole külmade ilmade korral lauda keskkond komfortne. Õnneks saab mõistlikult projekteeritud vabapidamislaudas päevase söötmise, allapanu laotamise ja sõnnikueemaldamisega hakkama paari tunni jooksul. Sellele lisandub töö lüpsiplatsil, mis tuleb igal juhul soojustada ja varustada kütmisvõimalusega.

Lehmade harjutamist madalate temperatuuridega tasub alustada juba vasikaeas, mil nad pärast võõrutamist paigutatakse õue kergetesse, kuid tuuletõmbuse eest kaitstud kuutidesse. Kuutide avad peaksid olema suunatud lõunasse ja nende juurde peaksid kuuluma jalutusaedikud, kus vasikas saab soovi korral liikuda (joonis 8). Mullikatele tuleb samuti anda võimalus väljas liikuda, näiteks lauda juurde rajatud jalutusaladel, kus nad meelsasti viibivad ka külmade ilmade korral.

Joonis 8. Noorloomade kohanemine külmlaudas pidamisele: A – vasikad kuutidega aedikutes, B – mullikad külmlauda aedikutes

Eestisse on viimastel aastatel ehitatud mitmeid meie olude kohta ülisuuri külmlautade komplekse, mis mahutavad enam kui tuhat lehma. Uute laudakomplekside loomisel tuleb peale laudahoonete arvestada suurte ehitusmahtudega ka sööda- ja sõnnikuhoidlate puhul, rajada siseteed ning muud kommunikatsioonid. Nii suurte komplekside puhul on oluline kujundada maastikuarhitektuuriliselt korralikuks ka laudaümbrus ning see vastavalt haljastada (joonis 9).

Joonis 9. Vorbuse vabapidamisega külmlauda esimene ehitusjärk

Kirjandus

  • Andrews, J., Davison, T. 2002. Dairy Farm Design and Layout. Building and Yard Design, Warm Climates. – Roginski, H. (Editor-in-Chief). Encyclopedia of Dairy Sciences. Academic Press, p. 656-672.
  • Bickert, W. G., Radostits, O. M. 2001. Housing and Environment for Dairy Cattle. – Radostits, O. M (Editor). Heard Health. Food Animal Production Medicine. Philadelphia: W. B. Sounders Company, p. 475-507.
  • Efficient… 2005a. Efficient Calf Management. – Dairy Knowledge. http://www.delaval.com/Dairy_Knowledge/EfficientCalfMgmt/default.htm
  • Efficient… 2005b. Efficient Dairy Herd Management. – Dairy Knowledge. http://www.delaval.com/Dairy_Knowledge/EfficientDairyHerdMgmt/default.htm
  • Management… 1999. – Edited by Ewbank, R., Kim-Madslien, F., Hart C. B. (Editors). Management and Welfare of Farm Animals. UFAW Farm Handbook, 4th edition, 308 p.
  • Pajumägi, A., Veermäe, I., Miljan, J., Praks, J., Poikalainen, V. 2003. Soojustamata vabapidamislauda sisekliima. – Agraarteadus, 14 ak, Nr. 1, lk. 35-47.
  • Praks, J., Miljan, J., Poikalainen, V., Veermäe, I. 1998. Mikrokliima sügavallapanuga külmlaudas. – Veterinaarmeditsiin’98, 17.-19. september. Tartu: Farmax, lk 136-144.
  • Veiselautade…2000. – Luts, V. (koostaja). Veiselautade käsiraamat. Jäneda: Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskus, 185 lk.

Lüpsi automatiseerimise eesmärkideks on vähendada lüpsiga seotud töökulu (näit nisakannude automaatne eemaldamine lüpsi lõpul) ja parandada lüpsikvaliteeti. Samuti on lüpsiprotsessi muudetud lehma füsioloogilistele nõuetele vastavamaks, kusjuures reguleeritakse lüpsivaakumit ja selle pulsatsiooni sõltuvalt lüpsi käigust (vaata pilti – Elektroonselt juhitavad automaatse altvõtuga lüpsiaparaadid lüpsiplatsil)

Automaatsed lüpsisüsteemid võimaldavad lehmi lüpsta täielikult inimsekkumiseta.

Väino Poikalainen, 2014

Ülevaade erinevate pidamistehnoloogiate juures kasutatavatest tehnoloogilistest lahendustest (söötmine, jootmine, lüpsmine ja sõnniku käitlemine)  on leitav materjalist „Saastuse kompleksne vältimine ja kontroll. Parim võimalik tehnika veiste intensiivkasvatuses“ (https://www.envir.ee/sites/default/files/pvt_tooversioon_28_03_2014.pdf ).

Autor: Allan Kaasik (2014), lingid kontrollitud aprill 2022

Vaata ka: