Eesti linnukasvatusel on pikaajalised traditsioonid. Arenguperspektiiv sõltub suurel määral sellest, millisel määral suudab Eesti linnukasvatus konkureerida maailmaturul.

Tuntuimad on lindude ekstensiivne ja intensiivne pidamissüsteem. Nende vahele jäävad mitmed üleminekuvormid, mida tuntakse kombineeritud või poolintensiivse pidamissüsteemi nimetuse all.

Ekstensiivse pidamissüsteemi tunnusteks on linnukasvatussaaduste sesoonne tootmine, jalutusaedade ja -koplite kasutamine. Ekstensiivne lindude pidamisviis, nn. vabapidamine on omane kodumajapidamiste linnukasvatusele. Linnud onsiin looduslikele lähedastes oludes, mis aga alati ei taga nende genotüübile omast produktiivsust.

Tööstuslikus linnukasvatuses kasutatakse ainult intensiivset ja poolintensiivset pidamissüsteemi.

  • Poolintensiivse pidamissüsteemi puhul saavad linnud minna suvel välja piiratud pindalaga jalutusaedadesse.
  • Intensiivse pidamissüsteemi põhitunnus on lindude pidamine ainult spetsiaalselt sisustatud lindlates allapanul, rest või võrkpõrandail (ka köetavatel põrandatel) või puurides.

Tänapäevased lindlad ja nende tehnoloogiline sisustatus, sealhulgas kütte-, ventilatsiooni , valgustus-, jootmis-, söötmis ja sõnnikukoristusseadmed võimaldavad linnukasvatussaadusi toota aastaajale ja kliimatsoonile vaatamata.

Lindude pidamisviisidest tuntakse peamiselt kahte:

  • põrandal (allapanul)
  • puurides.

Nende kahe pidamisviisi sobitamisel saame nn. kombineeritud pidamisviisid, näit. noorkana kasvatatakse allapanul, munema paigutatakse aga kanad puuri. Põrandal (allapanul) peetakse tänapäeval peamiselt lihalinde, munakanad on aga saanud tüüpilisteks puurilindudeks. Munakanatibusid, noorkanu ja munejaid kanu peetakse põrandal seni veel väikefarmides, mõnevõrra ka tõulinnukasvandustes. Allapanul pidamisel kasutatakse meie klimaatilistes tingimustes peamiselt sügavallapanu, mida vahetatakse ainult iga linnupartii realiseerimise järel.

Sügavallapanu materjaliks sobivad saepuru, höövlimasina laastud, hekseldatud põhk, freesturvas või mitme materjali segu. Freesturbal on teiste allapanumaterjalide ees mitmeid eeliseid. Tal on antiseptilised omadused ja temas neelduvad hästi niiskus ja gaasid. 1 kg põhku suudab imada 3,0…3,5 kg vett, 1 kg turvast aga  10…12 kg.  Turvasallapanu on kuiv, pehme ja soe ning lindla õhk on puhtam kui teiste allapanu materjal.

Enne allapanu kohaleasetamist kaetakse põrand värskelt kustutatud lubja kihiga (0,5 kg lupja 1m2 kohta). Lubjale laotatakse 15…20 cm paksune allapanukiht. Allapanus toimuvad põhimõtteliselt samad protsessid, mis kompostihunnikuski. Mikrobioloogilistes protsessides eralduv soojus on sügisel ja talvel lindla temperatuuri säilitamisel oluline. Suvel tuleb jälgida, et allapanu liigse kuivuse tõttu ei tolmaks, see mõjub halvasti lindude tervisele, ka määrduvad munad siis rohkem. Liiga kuivale allapanule tuleb niisutamiseks piserdada vett.

Ühe kana kohta kulub aastas allapanumaterjali järgmiselt:

  • freesturvast 12…15 kg;
  • hekseldatud põhku 18…20 kg;
  • saepuru või peeni höövlilaaste 9 kg.

Eri linnuliikide ning produktiivsuse ja vanuserühmade sügavallapanul pidamiseks on välja töötatud vastavad sisustuse komplektid, milledes on palju unifitseeritud seadmeid, seadmete osi ja detaile. Broilerite paigutustihedus on sügavallapanul pidamise korral keskmiselt:

  • 16,5 lindu/m2;
  • pardibroileritel 10 lindu/m2;
  • kalkunibroileritel 3-4,5 lindu/m2;
  • munakanadel 5 lindu /m2;

Lindude puurispidamine on kõige ökonoomsem pidamisviis, vaatamata asjaolule, et lähtudes lindude bioloogiast ei ole nad kuigi “linnusõbralikud”.

Euroopa Ühenduse direktiiv 1999/74 sätestab, et munakanadel peab olema kasutada linnu kohta täiustamata puurides vähemalt 550 cm2, täiustatud puurides 750 cm2 puuripinda, söödaküna 10 cm, rennjootja korral 10 cm renni, automaatjootja korral vähemalt 2 jootjat puuri kohta. Direktiivi nõuded ei kehti tõulinnukasvandustekle ja farmidele kus on 300 või vähem kana.

Uueks sõnaks pidamissüsteemide iseloomustamisel on saanud alternatiivne pidamissüsteem, mis on siis kõige linnusõbralikum. Siin on kombineeritud omavahel nii puuris kui ka põrandal pidamise elemendid. Puurikorrustel ei ole seinu, lind saab liikuda vabalt eri tasapindade vahel ja minna ka põrandale siblima. Samuti on linnul võimalik minna jalutusaedadesse. Selline pidamisviis peaks EL likmesriikides alates 2012. aastast valdav olema, traditsiooniline täiustamata puurides pidamine keelustatakse.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Nõuded aretuse eesmärgil kasvatatavate  lindude pidamistingimustele  on  fikseeritud põllumajandusministri määruses „Nõuded kanade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumile või ehitisele“.

Intensiivse tootmise korral peetakse munejaid linde enamasti puurides. Lindude kasutusperiood on tavaliselt üks munemistsükkel, kestusega 12…15 kuud alates üleskasvatamisperioodi (16…20 nädalat) lõpust. Munemistsüklit võib pikendada, kutsudes 8…12 munemiskuul esile sulgimise. Pärast sulgimist kestab munemisperiood veel vähemalt 7 kuud. Põrandalpidamise korral algab lindude munemisperiood keskmiselt 20 elunädalal ning kestab ca 15 kuud. Munemistsükli pikendamist, sulgimise esilekutsumise kaudu, nimetatud pidamisviisi korral ei kasutata.

Lindude arv pindalaühiku kohta sõltub kasutatavast pidamissüsteemist. Puuripatareides pidamisel, kus lindude vaba liikumine on minimaalne, võib ruutmeetril olla rohkem kui 40 lindu. Täiustatud puurides loetakse optimaalseks tiheduseks 12…13 lindu/m2. Lindude tihedus kujuneb väikseimaks põrandal (allapanul) pidamise korral, keskmiselt 7 lindu/m2.

Puuripatareides pidamisel ei võimalda piiratud liikumisvõimalus, suur asustustihedus ning puuride konstruktsiooniline ebatäiuslikkus lindudel liigiomaselt käituda. See toob kaasa lindude sulestiku kahjustusi, jalgade deformeerumist ning ebaloomulikku käitumist (kannibalism). Kannibalismi on täheldatud ka täiustatud puurides pidamisviisi korral. Sellest tulenevalt (EL direktiiv 1999/74/EC) on pärast 1.jaanuari 2003.a. rajatud kanalates klassikaliste puuripatareide kasutamine keelatud. Olemasolevates kanalates tuli nimetatud pidamisviisi kasutamine lõpetada 1. jaanuariks 2012. a.

Intensiivne linnuliha tootmine (broilerikasvatus) toimub suhteliselt lihtsa konstruktsiooniga soojapidavates sundventilatsiooniga hoonetes. Broilerite asustustihedus on keskmiselt 18…24 lindu/m2. EL määruse kohaselt võib ühes lindlas pidada maksimaalselt 40 000 broilerit. Broilereid peetakse allapanul (põhuhekslid, saepuru, höövlilaastud). Lindlate põrand on ehitatud kas monoliitbetoonist või betoonplaatidest. Allapanuga kaetakse kogu lindla põrand. Väljaheidetega saastunud allapanu (sõnnik) eemaldatakse lindlast pärast üleskasvatamisperioodi lõppu. Kasutatakse automaatseid söödakünasid ning jootureid.

Ülevaade erinevate linnuliikide (munejad linnud, broilerid, noorlinnud) pidamisel kasutatavatest tehnoloogilistest lahendustes (söötmine, jootmine, ja sõnniku käitlemine)  on leitav materjalist „Saastuse kompleksne vältimine ja kontroll. Parim võimalik tehnika sigade- ja lindude  intensiivkasvatuses“.

Autor: Allan Kaasik (november 2014)

Mida kiiremini tibud pärast koorumist tibulasse paigutatakse ning sööda ja vee juurde pääsevad, seda kiiremini resorbeerub rebujääk ja seda vähem esineb tibupartiis kängunuid. Tibud tuleb viia inkubatooriumist tibulasse eriautodega, milles nii temperatuur kui ka õhuvahetus on automatiseeritud. Transportimiseks paigutatakse tibud tibutranspordi-karpidesse. Karbi põhja on soovitatav paigutada paber ja pehmeid höövlilaaste või muud pehmet poorset materjali, mis ei tolma. Siis ei libise tibud kasti põhjal ning väljaheidetega määrdumise oht on väiksem. Üks ööpäev enne tibude kohaletoomist (talvel 2…3 ööpäeva) tuleb tibulas luua temperatuurirežiim, mis vastab ööpäevaste tibude kasvatamisele. See kehtib nii tibude sügavallapanul kui ka puurides kasvatamisel. Külma ja niiskesse tibulasse paigutatud tibude hulgas on väljalangemine suur ja nad jäävad standardkaalust tunduvalt maha juba kasvuperioodi algul. Tibude paigutamisel puuridesse või sügavallapanule kunstemade alla tuleb neid võimaluse korral sorteerida suuruse, välimuse ja käitumise järgi. Normaalne kanatibu kaalub 36…40 g.

Sõltumata sellest, kas tibud paigutatakse üleskasvatamiseks puuripatareidesse või sügavallapanule, peavad nad kohe saama süüa ja juua. Tibula või tibula üks saal tuleb korraga täita ühevanuste ühe munakanakrossi tibudega.

Ööpäeva kuni 17 nädala vanuseni peavad linnud olema üleskasvatushoonetes, mis on eraldiseisvad munejate kanade hoonetest.

Linnukasvatusfarmides kasvatatakse tibusid ja noorkanu puuripatareides või põrandal.

Võimalik on ka, et tibude ja noorlindude kombineeritud üleskasvatamise korral puuripatareides ja sügav-allapanul kasvatatakse tibusid tavaliselt kuni 60 elupäevani puurides, noorkanu sügav-allapanul. Noorlinnud on paremad ja nende munatoodang suurem kui tibude ja noorkanade üleskasvatamiseks ning munejate kanade pidamiseks valitakse üks ja seesama pidamisviis.. Üleskasvatushoonesse paigutatakse alati ühest tõust ja  ühes vanuses linnud.

Üleskasvatusnõuded

Olenevalt võimalustest kasutatakse järgmisi süsteeme:

  • Tibude ja noorkanade kasvatamine ühes ja sellessamas lindlas kuni üleviimiseni põhikarja, kas põrandal või puuris.
  • Tibusid kasvatatakse tibulas puuris 1….60. elupäevani ja viiakse siis noorkanade kasvatamiseks sisustatud lindlasse, nn. aklimatisaatorisse sügavallapanule.

Noorkanade kasvu ja arengu seisukohalt on parim esimene kasvatusviis. Sügavallapanul üleskasvatatud noorkanu tuleks ka põhikarja lindudena pidada sügavallapanul, sest siis on noorkanade põhikarjast väljalangemine munemisperioodi algul tunduvalt väiksem kui nende pidamisel  puuripatareides. Tibude ja noorkanade paigutustihedus sõltub nende vanusest.

Standardid puurispidamisel:

  • Paigutustihedus: 0-4 näd. vanuseni 50 lindu/m2 (200 cm2/linnule), peale 4 nädalat  25 lindu/m2 (400 cm2/linnnule)
  • Ventilatsiooni maht: mõõdukas kliimas 4m3/kg elusmassi kohta tunnis, kuumas kliimas 6m3/kg elumassi kohta tunnis
  • Söödafronti 5 cm linnule või üks ringsöötja 25 linnule. Esimestel  elupäevadel võib olla vajalik pappalustelt või paberilt söötmine seni kuni tibu õpib sööma sööturist.
  • Joogifronti: 1 vaakumjootja 50 tibule, 1 nippeljootja 10 tibule
  • Valgustatus: Esimene nädal 40 luxi, edasi 10 luxi

Standardid põrandalpidamisel:

  • Põrandapinda:1000 noorkanale kuni 17 nädala vanuseni 100m2, kuumas kliimas  150m2
  • Ventilatsioonimaht: 1000 noorlinnu kohta 5000m3/tunnis, kuumas kliimas 7500m3/tunnis
  • Valgustatus: akendega lindlas 40 luxi, pimedas 10 luxi
  • Söödafronti: algul söödaaluseid ca 20 tk 1000 linnu kohata edasi 8 cm linnule  kuni 17 nädala vanuseni
  • Joogifronti: 10 kellukakujulist või 80 nippeljootjat 1000 noorkana kohta

Liiga suure paigutustiheduse korral hukkub tibusid palju, nende kasv ja areng pidurdub ning hiljem langeb ka produktiivsus. Tihe asustus võib  esile kutsuda kannibalismi.

Tibude ja noorkanade üleskasvatamiseks sügavallapanul kasutatakse seadmete komplekte. Komplekti kuuluvad:

  • kunstemad;
  • kunstema piirdetarad;
  • tibude söödakünad;
  • vaakumjootjad;
  • nippeljootjad;
  • kett-seibtransportöör punkerautomaatsöötjatega.

Jõusööda torutransportöör ja veejuhe on monteeritud lae alla. Sealt juhitakse jõusööt ja vesi sööda- ja joogiautomaatidesse. Allapanu koristatakse buldooseri abil.

Kasutatakse tibula kergete demonteeritavate võrkvaheseintega osakondadeks jaotamist, kuhu mahub 2000-2500 lindu. Eriti vajalik on see tibuperioodil, sest pärast kaitsetara eemaldamist (keskmiselt nädalase kasvuperioodi järel) on tibud väga kartlikud. Juhusliku tugeva müra tõttu võivad nad koonduda lindla ühte otsa, kus suure hulga tibude kuhjumisel osa neist paratamatult lämbub.

Noorlinnukasvatuses on lindlate mikrokliimale esitatavad nõuded eriti ranged. Optimaalset mikrokliimat on noorlindudele kergem tagada akendeta lindlais. Sellistes lindlates on hea termoregulatsiooni, reguleeritava valgustuse, kütte ja ventilatsioonisüsteemi tõttu ilmastiku, aastaaja ning geograafilise asukoha mõju väike.

Mikroklimaatilistest teguritest, mis otseselt mõjutavad tibudelt äraantava soojuse hulka ja nende termoregulatsiooni on õhu liikumiskiirus tibulas üks olulisemaid. Viienda elupäevani s.o. esimeste kontuursulgede ilmumiseni on kanatibud väga tundlikud ka nõrga õhuliikumise suhtes. Kui õhu liikumiskiirus on kuni 0,1 m/s, kaitseb tibu lootesulestik teda veel hästi, kuid kui õhu liikumiskiirus on 0,2 m/s või rohkem, jahtuvad tibud kiiresti. Pärast tibusulgede ilmumist ei mõjuta õhu liikumiskiirus tibude soojusregulatsiooni enam nii tugevasti. Täielikult sulgedega kaetud tibud ja noorkanad taluvad optimaalse temperatuuri korral rahuldavalt ka õhu liikumist kiirusega kuni 0,5 m/s.

Täiskasvanud kanadel on kehatemperatuur 41…42 °C, tibudel võib see olla veel kõrgem. Tibud püüavad soojuskadu vähendada naha kapillaaride ahendamise (füüsikaline termo-regulatsioon) ja ainevahetuse kiirendamisega (keemiline termoregulatsioon). Kui välis-temperatuur veelgi langeb, ei suuda organism ka keemilise termoregulatsiooni abil hoida püsivat kehatemperatuuri ja organism jahtub.

Liiga kõrge temperatuuri korral püüab tibu organismi kogunevast ülemäärasest soojusest vabaneda: ta tuulutab lõõtsutamisega õhukottide suurt niisket pinda ja joob palju. Kui välistemperatuur aina tõuseb, koguneb organismi veel rohkem soojust, millest tibu püüab lahti saada ainevahetuse aeglustamisega. Selle tagajärjel on aga häiritud ainevahetus kudedes: ainevahetus ei kulge lõpuni, selle vaheproduktid satuvad verre ja võivad hakata organismi mürgistama.

Nii optimaalsest madalama kui ka kõrgema ruumitemperatuuri korral võib tibude kasvukiirus väheneda kuni kaks korda. Kui temperatuur on liiga madal, võivad tibud haigestuda külmetushaigustesse, samuti lõppeda kokkukuhjumise tõttu. Kõrge temperatuuri korral on tibud loiud, hingeldavad, joovad palju ja söövad ning kasvavad vähe. Seetõttu ei ole järsud temperatuurimuutused tibude kasvamisel lubatud. Temperatuuri kõikumine lindla eri osades ei tohi optimaalsest erineda üle ± 1…1,5 °C.

Temperatuuri sobivust kontrollitakse mõõteriistade näitude ja tibude käitumise järgi. Kui tibud kuhjuvad kokku ja valjult piiksuvad, on neil külm, joovad nad aga palju, söövad halvasti ja kogunevad puuri eesseina lähedale, on temperatuur liiga kõrge.

Kui tibusid kasvatada ainult ruumi soojusega, peab temperatuur olema esimese 24-36 tunni kestel talvel 32 ja suvel 29 °C. Kui tibud on juba hakanud sööta võtma ja liikuma, alan¬datakse ruumi temperatuuri 28-ni ja pärast seda 3 kraadi võrra nädalas kuni 18…20 °C. Võõrasemaga kasvatades hoitakse ruumis temperatuur 24 °C ja võõrasema all esimese 36 tunni kestel 33-35 °C, hiljem alandatakse temperatuuri võõrasemade all 32-30 °Ci ja pärast kolmandat elunädalat ruumis samuti 18-20 °C.

Kui tibusid kasvatatakse esimestel elunädalatel liiga soojas, jääb neil sulestik viletsaks, sulestik on aga linnul peamiseks kehatemperatuuri reguleerimise abinõuks. Liigne soojus vähendab söödavõttu ja pidurdab sellega tibude kasvu. Liiga soojas lindlas suureneb ka tibude vitamiinitarve. Liiga soojas ruumis muutub linnupartii erutuvaks ja kartlikuks. Erutuvuse põhjuseks peetakse seda, et liiga soe ja kuiv õhk ruumis takistab pärissulgede läbi naha kasvamist. Erutusseisund püsib kuude viisi ja väheneb pikkamööda alles munemisperioodil, kui munejate lindlas on mikrokliima soodne.

Eriti halvasti mõjub soe ruum, kui tibu ei saa mingil põhjusel joogivett. Joogivee saamine esimestel elupäevadel on puudulik kui jootmiseks kasutatakse ainult nippeljootjaid. Nõrge¬mad tibud ei leia niipea niplit ja suremus esimestel elupäevadel suureneb 3-4% võrreldes sellega, kui tibud saavad joogivett rennidest. Nippeljootjatega puuridesse peab esimeseks 3-4 päevaks tibujooginõu või selle puudumisel taldriku, millel on kummuli liitrine purk veega.

Õhutemperatuur on tihedalt seotud õhu niiskusesisaldusega. Ruumi koguniiskus moodus-tab lindude poolt väljahingatud õhu niiskusest, väljaheidetest auruvast niiskusest ja ventileeritava õhu niiskusest.

Õhk, mille niiskusesisaldus on alla 50%, on kuiv ning kutsub esile vee kiire aurumise tibude hingamisorganitest, limaskestadelt ja kogu organismi pinnalt. Sel puhul täheldatakse hingamisteede ja silmade limaskestade ärritust, suled muutuvad hapraks ja nende kasv aeglustub. Tibude veetarve suureneb, isu väheneb.

Eeltoodu vältimiseks peetakse õhu optimaalseks suhteliseks niiskuseks tibude kasvatamisel puurides kuni nende 20-päevaseks saamiseni 65-70%, sügavallapanul pidamise korral 70-80%. Edasisel kasvuperioodil peaks õhu suhteline niiskus olema mõlema kasvatusviisi puhul 55-65%.

Õhu tolmusisaldus on väiksem, kui tibusid ja noorkanu kasvatatakse puurides, suurem sügavallapanul kasvatamise korral. Viimasel juhul sõltub õhu tolmusisaldus suurel määral allapanumaterjalist, temperatuurist ja õhu suhtelisest niiskusest. Kui lindlad asuvad üksteisele lähemal kui 20 m võib tolm kergesti ringlema hakata ja nakkusohtu suurendada. Maksimaalne tolmukogus võib sügavallapanuga lindlates olla kuni 50 g/m3. Selline tolmu-kogus võib tekkida ainult noorkanade paigutamisel saepurust sügavallapanule või lindlate sügavallapanust puhastamise ajal. Õhu tolmusisaldust kuivades lindlates aitab vähendada vee pihustamine sisseimetavasse õhuvoolu.

Noorkanade kasvatamiseks ettenähtud ruumides peaks normidekohase pidamise korral õhu gaasiline koostis olema lähedane välisõhu koostisele. NH3, H2S ja CO2 kontsentratsiooni ei ole sellisel juhul võimalik organoleptiliselt määrata. Nende gaaside kontsentratsiooni tõus on peamiselt lindla halva ventilatsiooni tagajärg. Lindla õhku satuvad reogaasid peamiselt lindude elutegevuse tõttu, aga ka sõnniku ja allapanu laguproduktidena.

Kui CO2 kontsentratsioon tibulas on kõrge pikka aega, väheneb tibude isu ja halveneb sööda seeduvus, mille tagajärjel nende kasv aeglustub. CO2 kontsentratsioon tibude ja noorkanade lindlates ei tohi ületada 0,18…0,20%.

Kui tibude ja noorkanade ruumides on pidevalt veidigi ammoniaaki (NH3) ja divesiniksulfiidi (H2S), nõrgeneb tunduvalt lindude vastupanu (resistentsus) mitmesugustele nakkus¬haigustele ning halveneb gaasivahetus, vereloomeelundite töö ja energia omastamine söötadest.

Ammoniaak lahustub hästi vees, mistõttu adsorbeerub eeskätt lindude suu, nina, neelu, ülemiste hingamisteede ja silmade limaskestades. Sattunud sealt verre, vähendab ammoniaak hemoglobiini hapnikusidumisvõimet ja kutsub sellega organismis esile hapnikuvaeguse. Samal ajal on kesknärvisüsteem, hingamiselundite ja silmade limaskestad tugevasti ärritatud. Ammoniaagi lubatud kontsentratsioon tibude ja noorkanade lindlate õhus on 0,01…0,05 mg/l.

Divesiniksulfiid (H2S) tekib peamiselt väävlit sisaldavate aminohapete lagunemisel. Ta kutsub esile silmade ning hingamisteede limaskestade tugeva ärrituse. Sattunud verre, ühineb H2S hemoglobiinis rauaga, mille tagajärjel väheneb hemoglobiini hapniku-sidumisvõime. Divesiniksulfiidi suure kontsentratsiooni korral õhus võivad tibud hingamis¬elundite ja südame paralüüsi tagajärjel hukkuda. Lubatud kontsentratsioon tibulates ja noorkanade üleskasvatamisel on 0,005 mg/l.

Tibude ja noorkanade üleskasvatamisel mõjutab valgustusrežiim suurel määral kanade hilisemat munatoodangut. Eriti tähtis on seejuures valguspäeva pikkus ja valgustatus. Sugunäärmete talitlust mõjutab valgus peamiselt silma võrkkesta, silmanärvi, peaaju, hüpotaalamuse ja hüpofüüsi kaudu. Valgus, mõjutades silmapõhja retseptoreid, muudab seal ainevahetuse intensiivsust. Saadud närviimpulsid ärritavad vastavaid närvitsentreid, mis omakorda mõjutavad sisesekretsiooninäärmete kaasabil kogu organismi ainevahetuse intensiivsust, suunates reproduktsiooniorganite arengut ja talitlust.

Diferentseeritud valgustusrežiimi korral kasvatatakse tibud ja noorkanad lüheneva valguspäeva juures, munemise algul ja munemise ajal aga peetakse kanu pikeneva valguspäeva tingimustes. Stabiilse valgustusrežiimi korral on valguspäev nii tibude kui ka noorkanade kasvatamisel ühepikkune.

Tuleb silmas pidada ka valgustatust. Kanad ja teised põllumajanduslinnud hakkavad eristama esemeid siis, kui valgustatus on 0,2…0,4 luksi. Optimaalne valgustatus tibudele esimesel kolmel elupäeval on 30-40 luksi, et nad õpiksid sööma ja jooma, edaspidi piisab 5-10 luksi.

Sügavallapanul  pidamise korral peab valgustatus olema 15 luksi. Puurispidamisel peab söödakünade valgustatus olema 10-70 luksi, vahekäikudes 30 luksi. Väga tähtis on see-juures, et valgustatus oleks kogu lindlas ja ka kõikidel puurikorrustel ühtlane. Hämaras söövad linnud halvasti, munemisintensiivsus väheneb ja noorlindude gonaadid ei arene normaalselt.

Väga tähtis on valguspäeva pikkus nende sugulise küpsemise perioodil, 10…18. elu-nädalani. Pikeneva valguspäeva tingimustes (looduslik valguspäev talve- ja kevadkuudel) üleskasvatatud noorkanad hakkavad varakult munema, nende munad on suhteliselt väikesed, munemisperiood jääb lühikeseks ja kanade väljalangemine karjast on suur. Munemist alustanud noorkanadel põhjustab valguspäeva lühendamine munemisinten-siivsuse vähenemist. Kanad hakkavad varakult sulgima.

Mitmed munakanu aretavad firmad on nende poolt toodetavate munakanakrosside noor-kanade üleskasvatamiseks välja töötanud oma soovitused valgustusrežiimi kohta.

Esimetel päevadel peaks valguspäeva pikkus olema 22-23 tundi, et tibud õpiksid sööma jooma.

Põhilised kolm reeglit:

  • iialgi ära suurenda valguspäeva pikkust 8 ja 15 nädala vahemikus;
  • ära suurenda valguspäeva pikkust kui linnud kaaluvad vähem kui 1300 g;
  • iialgi ära vähenda valguspäeva pikkust kui munemine algab.

Talleggis on kasutusel režiim kus esimesel kahel elupäeval on valguspäeva pikkuseks 20 t, 3-60 päevani 14 t, 61-120 päevani 8 tundi 121 päevast kuni munema hakkamiseni ja munemisperioodil 14  t.

Mida enam muutub valguspäeva pikkus (lüheneb või pikeneb) noorkanade üles-kasvatamisel, seda rohkem mõjutab see nende sugulist arenemist. Ööpäevavanustel tibudel hoitakse valguspäev 22 tunni juures ja vähendatakse astmeliselt kuni 10-11 tunnini.

Linde ei tohi valgusega stimuleerida liiga varajasele munemisele. Erinevus on ka pruuni ja valge sulestikuga munakanakrosside vahel. Valge sulestikuga munakanakrossid vajavad rohkem valguse stimulatsiooni kui pruunid. Kui linnud ei ole saavutanud munemiseelset krossile omast kehamassi, siis on soovitav hoida 10-11tunni pikkust valguspäeva ja pikendada valguspäeva, kui on saavutatud 2% munevus. Pruuni sulestikuga noorlinnud peaks olema ca 1,3 kg rasked,  valge sulestikuga võivad olla kergemad. Kui linnud on saavutanud krossile omase kehamassi (105 päeva) siis suurendada 12 – 13 tunnini ja alates 133 päevast 1,2 tunni võrra nädalas kuni 16 tunnini.

Noorlinnud peavad seejuures olema üleviidud munejate kanade lindlasse vähemalt 10 päeva enne munemise algust, et linnud saaksid üle transpordil tekkivatest traumadest põhjustatud stressist, mille tagajärjel langeb ka söödavõtt.

Peale üleviimist noolindude lindlast munakanade lindlasse peaks esimesel päeval olema valguspäeva pikkus 23 tundi, et lind kohaneks uute oludega, õpiks ära kus asuvad söödanõud ja jooginiplid. Ka valgusintensiivsus võiks tugevam olla. Kahe päeva möödudes võib pöörduda tagasi tavareziimile.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Tööstuslikus linnukasvatuses tegeldakse kanakarjaga, väga vähe üksiku kanaga. Kanakarja all mõistetakse üheaegselt koorunud, sama kanaliini tibudest üleskasvatatud suurt (3000….20 000 või enam) kanade rühma.

Toidumunade pidevaks tootmiseks ning tööjõu ja ruumide ökonoomseks kasutamiseks tuleb tootmiskarja komplekteerida palju kordi aastas. Suurmajandites tehakse seda tavaliselt iga 10…20 päeva tagant.

Noorlinnud tuuakse tootmiskarja vähemalt 135…140 päeva vanuselt, et nad jõuaksid munemisperioodi alguseks uue lindlaga kohaneda. Liiga hilise noorlindude ümberpaigutamise korral jääb munatoodang väikeseks.

Tootmiskarja munatoodangut hakatakse arvestama 150-päevaste noorkanade tootmiskarja kandmisel. Noorkanu valitakse tootmiskarja nende elujõulisuse, eluskaalu, arengu ja tõutunnuste järgi. Munemisperioodi kestel praagitud kanu ei ole lubatud asendada teistest tootmisüksustest pärit lindudega. Rääkimata eri vanuses kanade sobimatusest ja tekkivatest kisklemistest, looks see eeldused infektsioonhaiguste levikuks. Seetõttu komplekteeritakse lindla ühes tootmisüksuses uus tootmiskari alles pärast eelmise partii lõplikku praakimist ja hoone desinfitseerimist. Munemisperioodi vältel toimub kanade praakimine, mille eesmärgiks on kõrvaldada karjast väheproduktiivsed ja munemise lõpetanud kanad. Praakimine oleneb ka söötmis-pidamistingimustest, samuti kanade munemisintensiivsusest. Eriti kõrge munemisintensiivsusega kari lõpetab munemise 1…2 kuud varem. Kanade praakimine võimaldab vähendada söödakulu toodanguühikule.

Kanakarjas eraldatakse kolme munemise perioodi:

  • munemise algus – kestab üksikul kanal kaks nädalat, kanakarjas aga kaks kuud või rohkem;
  • normaalne munevus – kestab kümnenda munemiskuu lõpuni;
  • munemise lõpuperiood.

Munemise alguse eel suureneb järsult kanade söödavõtt. Sellel perioodil kasvavad kanad kiiresti, võttes kahe nädala jooksul enne esimese muna munemist kaalus juurde 450…500 g. Munemise algul esineb kanakarjas mitmeid munemishäireid:

  • kana muneb kaks muna ööpäevas, kusjuures mõlemad on nõrga koorega või nahkmunad;
  • muneb normaalse sagedusega, kuid koor on nõrk;
  • osa mune on kahe rebuga;
  • muneb reeglipäratult.

Nimetatud häirete põhjuseks on ovulatsiooni ja munemist reguleerivate hormoonide eritumise ebatasakaal. Peamine abinõu nende häirete ärahoidmiseks on munemise alguse (sugulise valmivuse) edasi lükkamine.

Kanade kehakaal ühes karjas varieerub, kuid mida väiksem see varieerumine on, seda parem. Keskmise kaaluga noorkanad munevad kõige intensiivsemalt. Suured kanad hakkavad küll varem munema, kuid nende toodang jääb keskmisest väiksemaks. Kõige madalamaks jääb aga väikeste kanade toodang, sest nad hakkavad  munema teistest hiljem ning nende munemisperiood jääb lühemaks, kuna kanakari likvideeritakse korraga.

Noorkanade kehakaalu suure varieeruvuse peamiseks põhjuseks on ülitihe paigutus ja sellest tulenev söödarinde nappus.

Kanakarja munevus ja kehakaal tuleb registreerida ja võrrelda kanakrossile omase tüüpilise kõveraga. Toodangunäitajaid on otstarbekohane registreerida 28-päevaste perioodide kaupa. Erineva pikkusega kalendrikuude viisi registreeritud toodangunäitajaid pole õige võrrelda.

Esimese kahe munemiskuu kestel on karjas kolmes seisundis kanu:

  • munejad;
  • kiiresti kasvavad, füsioloogiliselt munemiseks valmistuvad;
  • juveniilsed, mittemunejad kanad.

Neist kahele esimesele rühmale mõjub sööda piiramine kõige drastilisemalt. Kui muneja, veel kasvav noorkana ei saa küllaldaselt sööta, langeb tema toodang, munemisele valmistuv kana aga ei saa kasvada vastavalt perioodi füsioloogilistele vajadustele. Kui tahetakse kanakarjalt maksimaalset toodangut saada, peab karja munemiskurv järsult tõusma.

Üksiku kana puhul on asi teisiti. Pärast esimese muna munemist jätab noorkana ühe päeva vahele ja muneb esimesel nädalal keskmiselt neli muna. Teine nädal on juba rekordiline – 6…7 muna. See tase püsib 3…4 nädalat. Pärast seda munemise intensiivsus langeb ühe protsendi nädalas.

Pärast 10ndat munemiskuud hakkab kanakarja munatoodang kiiresti langema. Kui keskmine munevus on korralike söötmis-pidamistingimuste korral langenud alla 60%, on kanakarjas juba 15% mittemunejaid. Enamasti lõpetavad kõige enne munemise suured kanad, kes hakkasid esimestena munema. Söödakulu kokkuhoiu mõttes on vaja sellised välja praakida, mis nõuab vilumust.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Kõrge produktiivsusega munakanad hakkavad tavaliselt sulgima 10…12 kuise munemise järel ja see kestab neil tavaliselt 6…8 nädalat. Enamikus farmides ei peeta munejaid kanu üle ühe munemisperioodi, sest loomulik sulgimine kestab üsna kaua ja munemisintensiivsus taastub selle järel aeglaselt. Sulgimisaegset ebaproduktiivset perioodi on võimalik lühendada, kui rakendada sundsulgimist.

Füsioloogiliselt toimub sulgimine hormoonide tasakaalu muutuse tagajärjel organismis. Sulgimise alguseks väheneb hüpofüüsi esisagara gonadotroopse hormooni teke, samal suureneb türeotroopse hormooni eritumine, mis soodustab türoksiini teket kilpnäärmes. Viimane omakorda vähendab sulgede verevarustust, mis põhjustabki nende väljalangemist. Gonadotroopse hormooni koguse vähenemist võib kunstlikult esile kutsuda valguspäeva lühendamisega, joogivee või sööda piiramisega, keemiliste või hormoonipreparaatide manustamisega (progesteroon, türoksiin).

Kõige lihtsm on sundsulgimist esile kutsuda valgustuse, joogivee ja sööda piiramisega. Selle nn. klassikalise e. stressmeetodi kasutamise korral hoitakse kanu 36…48 tundi ilma vee ja söödata pimeedas. 3…5. päevani saavad linnnud ainult joogivettt ja valguspäev on 6…8 tundi pikk. Edasi antakse kanadele 10 päevajooksul pool tavalisest söödanormist, kuid vett ei piirata. Katsetatud on paljusid vee ja sööda limiteerimise viise. Eelistatakse kanade veeta ja söödata hoidmist 2 päeva ning seejärel söödata veel 3 päeva. 6. ja 7. Päeval antakse 22…23 g kaeru kana kohta päevas ning 8.päevast peale minnakse üle munejate kanade täisratsioonile.

Klassikalise meetodi ja kemikaalide kasutamise korral hakkasid suled välja langema 10…15. Päeval pärast mõjutamise algust ja sulgimine kestab intensiivselt 2…4. dekaadini. Kaltsiumivaese söödaga söötmisel lükkus sulgimise lõpp 5. dekaadile. Hormoonpreparaatide mõjul langesid suled täielikult välja 5. päevaks. Samast päevast algas ka uute sulgede intensiivne kasv. Kõikide mõjutamisviiside korral taastus munevus keskmiselt 8 nädala jooksul pärast sundsulgimise algust.

Sundsulgimise eelisteks võib pidada järgmisi asjaolusid:

  • kõik isendid sulgivad korraga;
  • sulgimisperiood lüheneb;
  • pikeneb munejate kanade kasutusaeg, mistõttu noorlindude kasvatamiseks vajatakse ligikaudu 40% vähem tootmispinda;
  • mõnevõrra paraneb toodangu kvaliteet (haudemunadeks kõlblike munade kogus suureneb 80…85%);
  • sundsulginud kanad on elujõulised ja väljalangemine nende seast on I munemisprioodi munevate kanadega võrreldes 1,5…2 korda väiksem.

Sundsulgimisel on ka halbu külgi:

  • munemisintensiivsus on II munemisperioodil 2,3…7,1% madalam;
  • II munemisperiood on tavaliselt 2…4 kuud lühem kui I munemisperiood;
  • tootmispinna kasutamine veidi halveneb, sest sundsulginud kanad paigutatakse lindlasse veidi hõredamalt kui äsja põhikarja arvatud noorlinnud.

Linnud, keda sunnitakse sulgima, peavad olema terved, heas konditsioonis, vähemalt keskmise munatoodanguga ega tohi olla sulgimist alustanud. Nõrgad ja alla keskmise konditsiooniga linnud tuleb enne sundsulgimist karjast praakida.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Üleviimine noorkanade lindlast munejate kanade lindlasse toimub 16-17 nädala vanuses. Üleviimine peab toimuma enne esimese muna munemist. Kaks tegurit, mis mõjutavad muna suurust on suguküpsus ja söötmine. Vanus munema hakkamisel mõjutab otseselt muna suurust. Varakult suguküpsuse saavutanud kari toodab palju mune, kuid munad on ka väiksemad. ISA firma uuringud on näidanud, et muna mass on 1g võrra raskem, kui suguküpsus on nädala võrra edasi lükatud. Mune saab küll vähem iga edasilükatud nädala kohta 4,5 muna vähem. Vastavat tehnikat kasutades on võimalik toota sama kogumuna mass.

Umbes 10 päeva enne munemise algust areneb munasari ja munajuha. Ka igasugused vaktsineerimised peaks  olema vähemalt nädal aega enne üleviimist tehtud. Need linnud, kes transporditakse kauge maa taha, peaksid üleviidud olema 15-16 nädala vanuses. Soovitavalt peaks üleviimine toimuma ühe päeva jooksul. Transpordil linnud kaotavad vett. Kohale jõudes peavad nad vett saama. Seetõttu ei ole soovitav neid sööta enne kui 2-3 tundi peale kohalejõudmist. Kui sööta ei ole leiavad nad jootjad ka kiiremini ülesse. Valgus esimesel päeval 22 tundi. Alates kohalejõudmisest kuni tipptoodanguni suureneb söödavõtt 35%. Vähene söötmine sel perioodil põhjustab hiljem tagasilööke niii muna massis kui ka toodangus. Et vältida alasöötmist sel perioodil siis on võimalik rakendada järgmisi võtteid:

  • jäta keskpäevaks söötjad tühjaks;
  • ära sööda liiga sageli (linnud jäävad muidu ootama järgmise korra suuremaid söödaosakesi);
  • valgusta ka öösel 1-2 tundi;
  • söödaosakeste suurus peaks 80% ulatuses olema 0,5-3,2 mm;
  • kasuta munemiseelset sööta kuni 2% munemisintensiivsuseni;
  • hoia temperatuur sama, mis üleskasvatamislindlaski (temp. kasvõi mõnekraadine suurendamine vähendab söödavõttu).

Tänapäeva linnukasvatusfirmades peetakse tootmiskarja enamasti puuripatareides. Tavalise puuripatareidega sisustatud lindla suurus on 18 x 96 m.

Eestis on põhiliselt kasutusel Ungaris valmistatud kahekorruseline puuripatarei. 18 meetri laiusesse hoonesse mahub 6 rida puuripatareisid KKT, igaühes 8 rida puure, mille laius on 450 mm ja sügavus 400 mm. Kana kohta on puuris pinda 450 cm2, söödafronti 11,2 cm. Hoonesse mõõtmetega 18 x 72 m saab puuripatarei KKT korral paigutada 27 260 kana, hoonesse mõõtmetega 18 x 96 m aga 36 480 kana. Maailmas valmistatakse käesoleval ajal väga palju erinevaid puuritüüpe, mis siis omavahel erinevad korruste arvu, puuri mõõtmete ja mehhaniseerituse astme polest. Sõnniku eemaldamine ja söötmine on enamasti kaasaegste puuritüüpide korral mehhaniseeritud, jootmiseks kasutatakse nippeljootjaid. Puurikorruste arv võib ulatuda ühest kümneni. Erineda võib sõnniku eemaldamise tehnoloogia. Kaasaegsete puuripatareide juures on kasutusele võetud sõnnikulindid, mis paiknevad iga puurikorruse all ning lintide kohale on ehitatud õhkkuivatuse torustik, millekaudu eelsoojendatud õhk kuivatab lintidel oleva sõnniku. See võimaldab toota kuivsõnnikut, mis on juba lindlast väljutamisel pakkimiskõlblik. Vedelsõnniku eemaldamisel kasutatakse kraaptransportööre ja ka linte. Söötmiseks kasutatakse kett-söödajaotureid.

Munade kogumine toimub kas käsitsi või linttransportööridega. Ventilatsioon ja küte on automaatselt reguleeritavad.

Puuri põrand ehitatakse 8-120 nurga all kaldu munakogumisrenni suunas. Paigutustiheduseks tuleb arvestada 450 cm2 pinda kana kohta ehk 18…23 kana 1m2, söödafronti 9…12 cm, rennjootja puhul 2..2,5 cm2 joogifronti (nippeljootjaid arvestatakse 100 kana kohta 5…10 tk). Kui kanu on puuris palju, väheneb nende munemisintensiivsus ja muna kaal ning suurenevad söödakulud. Paigutusriheduse kõrval mõjutab kanade munemisintensiivsust ja suremust ka ühes puuris peetava rühma suurus. Suurtes rühmades tuleb sagedamini ette kannibalismi ja väljatõrjutust. Optimaalseks rühma suuruseks peetakse 4 kana puuris, kuid mitmete teadlaste arvates ei vähene toodang ka siis, kui puuris on 8…12 kana.

Sügavallapanuga lindlates kasutatakse spetsiaalseeid sisutuskomplekte, mis sisaldavad söödaautomaate ja nippeljootmissüsteemi. Enamasti on kasutusel ümarsööturid, arvestusega 3 tk. 100-le linnule. Söödarenni arvestatakse 5 m 100-le linnule, joogirenni 1,5 m 6 nädala vanuseni, hiljem 3 m. Kana  kohta kulub 8…10 kg allapanu. Lindlasse paigutatakse 5,5…6 noorkana 1m2 põrandapinna kohta. Pärast praakimist on paigutustihedus 4,5…5 kana 1m2-l.

Valgustatus peab olema vähemalt 10 luksi. Sellest madalama valgustatuse korral hakkab kanade munemisintensiivsus vähenema. Liiga tugev valgustatus (üle 80 luksi) võib põhjustada kisklemist ja kannibalismi. Puuride valgustamisel tuleb arvestada, et ülemistel puurikorrustel on valgustatus palju tugevam kui alumistel.

Valguspäeva optimaalse pikkuse kohta on arvamused erinevad. Kindlasti ei tohi valguspäeva pikkus munemisperioodi kestel lüheneda, sest see kutsub esile sulgimise.

Soovitatakse mitmeid reziime. Talleggis rakendatakse tootmikarja kanade pidamisel stabiilset 14-tunnnist valguspäeva, mis on ka parim variant meie vabariigis. Spetsialistide tähelepanekud on näidanud, et suurem valgustatus kui 30 luksi ja pikem valguspäev kui 14 tundi kanade varasemat sulgimist esimese munemisperioodi lõpul ja kannibalismi sagenemist. Enamikus farmides ei kastata üle 17 tunnist valguspäeva.

Sügavallapanul peetavad kanad munevad kõige paremini, kui temperatuur on 12…16 ºC ja õhu suhteline niiskus 60…70%. Liiga kõrge või liiga madal temperatuur halvendab söödakasutust. Õhku suhtelise niiskusega alla 50% peetakse kuivaks ning see mõjub halvasti kana hingamisteede limaskestadele ja suurendab asjatult veetarbimist. Puurikanadele soovitatav temperatuurivahemik on 18…22 ºC, optimaalne 18…20 ºC. Soovitatakse ka soojemat 23-24 ºC. Temperatuuri langemine alla 15 ºC põhjustab kanadel asjatut energiakadu keha soojendamiseks. Õhu suhteline niiskus peab olema 45…75%, parim on 60…70%. Liiga sooja ja kuiva õhuga lindla esimene tunnus on kanade hingeldamine.

Lindla ventilatsioonisüsteem peab tagama vajaliku hapnikukoguse ja eemaldama lindlast liigniiskuse ning kahjulikud gaasid. Halva ventilatsiooniga lindlas ei anna ka paremad kanad isegi nende väga hea söötmise korral maksimaalset toodangut.

Lindude 1 kg eluskaalu kohta peavad nad sügavallapanuga lindlas saama tunnis värsket õhku talvel keskmiselt 1,4, kevadel ja sügisel 3,9 ning suvel 5,1m3. Puurikanade jaoks on need normid veidi väiksemad. Värske õhu hulga kõrval on oluline ka see, milline on õhu liikumiskiirus, sest tuuletõmbus on kanadele kahjulik. Külmal aastaajal peaks õhu keskmine liikumiskiirus olema 0,3, makasimaalselt 0,6 m/s, soojal aastaajal maksimaalselt 1,2 m/s.

Kahjulike gaaaside kontsentratsioon lindlas ei tohi ületada järgmisi piire:

  • CO2 – 0,35…0,30 mg/l
  • NH3 – 0,01 mg/l
  • H2S – 0,005 mg/l

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Maailma mastaabis esineb tendents ehitada kahte tüüpi lindlaid. Sooja ja niiske kliimaga maades on levinud avatud külgedega, (puuduseks see, et ei saa rakendada kontrollitud režiimi) kerge konstruktsiooniga lindlad, sooja ja kuiva kliimaga maades ka täiendava jahutamise võimalusega lindlad. Karmima kliimaga maades on linnukasvatushooned soojustpidavate katuslagede ja seintega, peamiselt akendeta ehitused. Lindlate soojendamiseks kasutatakse automaatselt reguleeritavaid kütteseadmeid, soojusvaheteid ja kiirgureid. Õhuvahetuse ja ruumi temperatuuri reguleerimiseks on moodsates lindlates automaatika, mis võimaldab hoida lindla temperatuuri vastavalt lindude vanusele ja juurdekasvule optimaalsel tasemel.

Lindlate tüüpmõõtmed on 18 x 49, 18 x 70, 18 x 84, 18 x 96, sõltuvalt lindude paigutustihedusest ja lindude suurusest peetakse ühes lindlas 10 000 – 20 000 broilerit. (1000 m2 -ne linnufarm 25 000-le broilerile maksab 70 000 – 80 000 $ )

Endises N-Liidus olid loodud broilerikasvatuseks majandid, kus mitut tüüpi suurtes lindlates kasvatatakse 3 – 10 miljonit broilerit aastas. Mujal maailmas peetakse broilereid suhteliselt väikestes farmides, tavaliselt 2-4 moodsas lindlas, üheaegselt 50 000 – 120 000 lindu. See kindlustab ühe pere äraelamise. (Kasum 1000 linnu realiseerimisest ca 220 $).

Põhiliselt kasvataksegi broilereid sügavallapanul. Broilerite sügavallapanul kasvatamise edukus sõltub suurel määral lindlate õigeaegsest ettevalmistamisest. Peamiseks nõudeks on hallitusvaba allapanu, milleks võib kasutada saepuru, höövlilaaste, hekseldatud põhku ja turvast. Allapanu niiskusesisaldus ei tohi ületada 20-25%. Ühe broileri kohta kulub 1,5 kg allapanumaterjali. Pärast partii üleskasvatamist vahetatakse allapanu. Keelatud on uue linnupartii paigutamine vanale allapanule, samuti uue allapanu panek vanale.

Soovitatav on kasutada tööstuslikult toodetavaid broilerilindlate sisseseadeid. N-Liidu aegadest on veel kasutusel Broiler-10 ja 20. Broileri puuduseks asjaolu, et lindla puhastamiseks sõnnikust tuleb kõik söödaliinid maha monteerida ja lindlast välja viia. Kaasaegsed broilerite söötmisseadmed, söödatorustikud ja ringkünad on lae alla tõstetavad, ka automaatjootjad on ülestõmmatavad.

Jootmissüsteemidest kasutatakse põhiliselt kahte tüüpi jootureid, nippel- või kellukakujulisi ringjootureid. 1000 ööpäevase tibu kohta arvestatakse kuus 40 cm läbimõõduga kellukasjooturit ja 6 täiendavat vaakumjooturit või plastmassküna. Lindude kasvades peab lisama 2 kellukasjooturit 1000 linnu kohta. Jooturid peavad olema nii paigaldatud, et ükski broiler ei jääks veest kaugemale kui 2 m. Lisajooturid eemaldatakse kui lind on 3-4 päeva vana ja joob juba automaatjootjast. Jootjate kõrgust tuleb nii reguleerida, et alates 18 elupäevast jääb jootja põhi linnu selja kõrgusega ühele joonele. See väldib jooturi reostu- mist väljaheidetega. Nippeljootjaid arvestatakse üks 12 linnule. Raskete broilerite korral üks 9-10 linnule. Seega ca 83 nippeljootjat 1000 linnu kohta. Ka nippeljootjate kõrgust tuleb reguleerida. Kui tibu joob, peab ta selg moodustama põranda suhtes 35-45o  nurga. Tibu suuremaks kasvades tuleb nippeljootureid kõrgemale tõsta, nii et see nurk oleks 75-85o, ning et lind kergelt küünitaks jooma. Farmis peaks olema vähemalt 24 tunni varuga veehoidla, et seda oleks võimalik hädaolukorras kasutada. Kui lindudele antava joogivesi on bakteriterikas siis tuleb seda klooritada või ultraviolettkiirgusega töödelda. Ka liiga külm ja liiga soe vesi vähendavad veevõttu ja seeläbi kasvu. Seetõttu oleks paras veetemperatuur 10-12 C.

Põhilised automatiseeritud söötmissüsteemid on:

  • renn-kettransportöör söötur, 2,5cm linnule ehk 80 lindu m kohta;
  • ümarsöötur 1 söötur 33 cm läbimõõduga 65 linnu kohta;
  • toru e. silindersöötur üks 38 cm läbimõõduga söötur 70 linnu kohta.

Ka siin tuleb jälgida, et sööturi põhi oleks linnu seljaga ühel kõrgusel. See väldib söödaraiskamist ja hiljem sööda maast nokkimist, mis võib juba olla saastunud.

Esimestel elupäevadel söödetakse tibusid madalatelt söödaalustelt. Kui tibud on 3 päeva vanad, vahetatakse madalad söödaalused rennsöödanõude vastu. 6-7 elupäeval nihutatakse rennsöötjad kunstemade lähedusest söödaautomaatide lähedusse.

Kümne esimese elupäeva jooksul muutub tibu keskkond haudejaama omast broilerilindla omaks. Tibude hoidmisel haudejaamas ja transpordil peab temperatuur olema 24 oC ja õhu relatiivne niiskus 75%. Lindla peab olema puhas ja desinfitseeritud, allapanu paksus 3-10 cm. Lindla peab olema ülesköetud. Kõik seadmed peavad olema häälestatud ja söötjad ja jootjad paigas. Tibu ei peaks liikuma üle ühe meetri, et saada vett või sööta. Koorunud broileritibud kaaluvad keskmiselt 38…41 g. Soovitav on et nad juba 12 tunni jooksul peale koorumist pääseksid sööma – jooma. Kui linnud pärinevad siiski erinevatest karjadest, siis peavad nad eri lindla osades üleskasvama. Kui see ei ole võimalik siis ei ole otstarbekas neid enne viie päeva vanuseks saamiseni kokku lasta. See hoiab ära konkurentsivõitluse ja kindlustab karja ühtlikkuse.

Kui tibu on lindlas siis jäetakse ta 2-3 tunniks oludega kohanema, peale seda tuleb vaadata kas kõikidel on pääs joogi ja söödanõudeni ja kui ei siis teha vastavad korrektiivid.

Kui kasutatakse kunstemasid, siis soovitatakse sisse lülitada 24 tundi enne tibude paigutamist lindlasse. 5 m kõrgusel allapanust peab temperatuur olema 32 C. Igale kunstema alla paigutatavale tibule arvestatakse 45 cm2 pinda. Ühe ema alla paigutatakse tavaliselt 500-600 tibu. Esimese 7-10 päeva jooksul on võõrasema ümbrus piiratud ringikujuliselt piirdega. See kujutab endast 30 cm kõrgust plekk või vineerrõngast.

1m2 võib paigutada 12-22 lindu, keskmiselt 16,5 lindu. Liiga suure paigutustiheduse korral suureneb lindude väljalangemine ja halveneb liha kvaliteet. Paigutustihedus tuleb valida sõltuvalt sellest, millises vanuses ja millise elusmassi juures läheb lind tapale. Mida suuremaks tahame broileri kasvatada, seda väiksem paigutustihedus. Näiteks, kui realiseerime broileri 1 kg raskusena, võiksime paigutada 1m2 34,2 lindu, kui 3,8 kg raskusena, siis 9,0 lindu.

Puurides kasvatamise eeliseid sügavallapanul pidamisega võrreldes on mitmeid. Puurispidamine võimaldab saada tunduvalt rohkem broileriliha pinnaühikult ning vähendada söödakulu ja toodangu omahinda. Puurispidamisel pole tarvis allapanu. Broilerid määrduvad vähem, mistõttu ka haigestumise oht on tunduvalt väiksem. Puurides on linnurühmad väiksemad ning sotsiaalne stress tavaliselt nõrgem kui sügavallapanul. Lihtsustub lindude üleandmine tapmiseks. Piiratud liikumisvõimaluste tõttu kasutavad broilerid sööta paremini.

Puudusteks on see, et puurispidamisel on broileritel tunduvalt sagedamini rinnakumuhke ja esineb jalgade nõrkust. Muhkude kohal on vigastatud keha pindmised koed, eriti nahaalused veresooned ning selle tagajärjel tekivad tursed. Puuri põhja kujust ja materjalist oleneb suurel määral rinnakumuhkude teke. Üldise seaduspärasusena märgitakse, et mida tihedam puuripõrand, seda vähem tekib broileritel rinnakumuhke. Puuripõhjaks tuleb eelistada plastmassiga kaetud metallvõrku või elastsete mattidega kaetud põrandaid.

Keskmiselt soovitatakse arvestada ühe broileritibu kohta 300 – 290 cm2 puuripinda. Kui isas ja emasbroilerid kasvatatakse lahus, soovitatakse 1m2  paigutada keskmiselt 28 kukk- või 38 kanabroilerit. Paigutamisel tuleb arvestada konkreetse puuritüübiga ja söödafrondi pikkusega. Söödafronti peab olema 3,2 – 3,8 cm.

Ehkki väljatöötatud on efektiivsed süsteemid broilerite puurispidamiseks, mis praktiliselt lahendab rinnakumuhkude probleemi, ei ole see süsteem laialdast kasutamist leidnud.

Mikrokliima

Broilerikasvatuse edukus sõltub suurel määral õigest temperatuuri-, ventilatsiooni- ja valgustusrežiimist.

Lindla õhutemperatuur avaldab tibude arengule eriti olulist mõju esimestel elupäevadel, mil tibude termoregulatsioon on väljakujunemata.. Tibude kasvades langetatakse temperatuuri nii kunstema all kui ka kogu lindlas järk – järgult.

Broilerite vanus päevades Õhutemperatuur °C
lindlas kunstema all lindla temperatuuril üleskasvatamise korral
ööpäevane 25 30 29
3 24 28 28
6 23 28 27
9 23 27 26
12 22 26 25
15 22 25 24
18 22 24 23
21 22 23 22
24 21 22 21
27 21 21 20

Broilerite kasvatamisel kunstemadeta puurides peab kogu lindla temperatuur olema tibude esimesel elunädalal 30…32 oC. Ka kasvuperioodi lõpul ei tohi see langeda alla 15 oC, sest siis suureneks söödakulu. Optimaalne lindla temperatuur on 20 ºC.

Optimaalne õhuniiskus on 60-70%. Optimaalsest niiskem õhk soodustab haigestumist koksidioosi ja aspergilloosi. Niiskes õhus niiskub ka allapanu ja lindude sulestik määrdub. Liigse niiskuse ja kõrge õhutemperatuuri korral kuumenevad linnud üle. Seetõttu soovitatakse suvel, kui õhutemperatuur ulatub üle 30 ºC, suurendada õhu liikumiskiirust lindlas. Lindla õhu temperatuuri ja suhtelise niiskuse üle saab otsustada ka lindude käitumise järgi (kuhjumine, lõõtsutamine).

Enamasti valgustatakse broilerilindlat ööpäev läbi. Muutub ainult valgustatus.

Broilerite vanus päevades Valgustatus luxides
Kell 6-23 Kell 23-6
1…7 20 15
8…21 15 10
22…42 10 5
43…63 5 Kontrollvalgus

Broilerite kasvatamisel on saadud häid tulemusi ka 12 tunnise valguspäeva korral. See võimaldab hoida kokku elektrienergiat ja ka söödakasutus on veidi parem, kuid arvestada tuleb väiksema massiibe ja suurema suremusega.

Tibude puurispidamisel peaks valgustatus olema esimese 10 elupäeva jooksul sööda ja jooginõude kõrgusel 25 luksi, hiljem 5…6 luxi. Põrandalpidamisel alguses 20 luxi ja seda vähendatakse kuni 21 päeva vanuseni kümnele luxile.

Soovitatakse ka 22-23 tunnist valguspäeva, põhjendusega et broilerite hoidmine 1-2 tundi täielikus pimeduses aitab ära hoida paanikahoogusid, mis võivad tekkida ootamatu voolukatkestuse tõttu. Siis on linnud harjunud paar tundi kestva pimedusega.

On rakendatud ka vahelduvat valgusrežiimi, 2 t pimedust, 2 t valgust. Lisaks elektri kokkuhoiule on saadud paremad tulemused ka söödaväärinduse osas. Tuleb jälgida, et pime periood ei oleks pikem kui 2 tundi. Kaks tundi kulub keskmiselt sööda seedimiseks. Kahe tunni jooksul läbib sööt seedetrakti ja pugu on lindudel tühi. Kui kasutada seda valgusrešiimi, tuleb lindlas suurendada sööda ja joogifronti 20% ulatuses. Suuremat tähelepanu nõuab allapanu seisukord, kuna enamiku ajast istuvad linnud allapanul.

Sundventilatsioon on vajalik mitte ainult hapnikurikka õhu sissetoomiseks vaid ka sobiva temperatuuri säilitamiseks ning liigse niiskuse ja kahjulike gaaside eemaldamiseks. Ventilatsioon peab võimaldama õhuvahetust lindude 1 kg eluskaalu kohta järgmiselt; talvel 1,1..1,5, üleminekuperioodil 3…4 ja suvel 5…7 m3 õhku tunnis. Õhu keskmine liikumiskiirus broilerihoidlas võib olla talvel 0,2…0,3 ja suvel kuni 0,5 m/s.

Broilerite realiseerimine

Et broilerikasvatus oleks rentaabel, tuleb linnud õigel ajal realiseerida. Seejuures on vaja arvestada broilerite kaaluiivet, söödakasutust, tapasaagist ja lihakehade välisilmet. Kanabroileritele on iseloomulik väga kiire kasv. Tibu kehakaal suureneb 40 päevaga  12…15 korda  ja 63 päevaga 30…40 korda. Seejärel hakkab kasvukiirus aegamööda langema. Tibude vanemaks saades suureneb söödakulu 1 kg kaaluiibe kohta tunduvalt.  Kasvatusaja lühendamine aitab vähendada söödakulu ja alandada omahinda. Broilerite realiseerimisvanus jääb vahemikku 42-56 päeva. Tavaliselt alla 49 päeva vanuselt broilereid ei realiseerita, kuna eesmärk on saada suurem lihakeha, sest suund on realiseerimises lihakeha tükeldamisele ja ümbertöötlemisele. Paremad broilerikrossid kaaluvad 7 nädalaselt 2,4 kg ja kulutavad 1 kg juurdekasvu kohta 1,8 kg sööta.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014 

Kalkunikasvatuses rakendatakse mitmesuguseid kalkunite pidamise süsteeme: sügavallapanul, võrk ja restpõrandal, esimesed 20 päeva puuripatareis ja edasi sügavallapanul, esimesest elunädalast kuni realiseerimiseni puuris.

Kalkunite kasvatamiseks sügavallapanul ehitatakse tavaliselt tüüplindlad, mis mahutavad ligikaudu 4000….10 000 kalkunitibu ja noorkalkunit. Lindla jaotatakse võrkvaheseintega sektsioonideks. Igasse sektsiooni paigutatakse 2…4 kunstema. Tibud jäetakse samasse sektsiooni ka pärast kunstemade eemaldamist. Seega kasvatatakse noorkalkuneid koorumisest tapmiseni ühes ja sellessamas hoones ja sektsioonis.

Kunstema periood kestab olenevalt aastaajast, välistemperatuurist ja tibude arengust tavaliselt 30…45 päeva. See lõpetatakse, kui kalkunitibudel on termoregulatsioon sedavõrd välja kujunenud, et  nad suudavad taluda 18…20 kraadist õhutemperatuuri. Piirdetarad paigutatakse kunstemade ümber selleks, et kalkunitibud ei saaks esimestel elupäevadel neist kaugele joosta ega selle tagajärjel külmetuda. Piirdetara soovitatakse teha ringikujuline (läbimõõt 3 m ja kõrgus 30…45 cm). Võrk selleks ei kõlba, küll aga sobib plekk või vineer, sest need vähendavad tõmbetuult kunstema lähedal.

Allapanuks sobivad puitlaastud, saepuru, hekseldatud õled, turvas, ja liiv. Igasugune allapanu peab olema puhas, tolmuta, hallituseta ja kuiv. Liiv soovitatakse algul katta puitlaastudega. Kõige rohkem on levinud puitlaastallapanu, 5…6 cm sügavune höövelmasinalaastude ja saepuru kiht, mis sobib allapanuks ka ööpäevastele tibudele. Esimestel elupäevadel soovitatakse sügavallapanu katta paberi või riidega, et tibud ei sööks allapanumaterjali.

Paigutustihedusest sõltub suurel määral tibude säilivus. Ühe kunstema alla soovitatakse paigutada keskmiselt 200 kalkunitibu. Kui kalkunitibud kasvatatakse kunstema all kuni 8 nädalasteks, peab ühe tibu kohta olema pinda vähemalt 0,09 m2, 10…12 nädalase kalkunitibu kohta 0,13 m2. 15. nädalast alates kuni realiseerimiseni peaks rasket tõugu emaskalkuni kohta olema põrandapinda 0,37 ja isaskalkuni kohta 0,46 m2. Kerget tõugu noorkalkuneid võib selles vanuses pidada 4 lindu ruutmeetril. Suurendatud paigutustiheduse korral arenevad kalkunitibud halvemini, nende aktiivsus, juurdekasv ja söödaväärindus langeb. Kui võimalik, soovitatakse suve perioodiks lindla juurde ehitada kalkunitele jooksuaed 2-4 m2 kalkuni kohta.

Paigutustihedusest oleneb otseselt kalkunite sööda ja joogifrondi pikkus. Söödafronti peab olema:

Vanus nädalates Söödafront rennsöötja korral (cm) Silindriliste söödanõude korral (cm)
1…4 3…4 2,0
4…8 4…5 3,0
8…14 7…8 4,0

Esimesel kahel elunädalal on kalkunitibude termoregulatsioon veel välja kujunemata, mistõttu tuleb eriti hoolikalt jälgida nii ruumi kui ka kunstema all olevat temperatuuri. Üldiselt peab kalkunitibude kasvatamisel nii ruumi kui ka kunstemaalune temperatuur olema veidi kõrgem kui kanatibude kasvatamisel. Tibulat tuleb hakata kütma juba paar-kolm päeva enne tibude sissetoomist. Kunstema all vähendatakse temperatuuri esimese 45 päeva jooksul ligikaudu 2…3 ºC võrra nädalas, algselt on ta 31..32 ºC. 45. päevaseid kalkunitibusid ei ole tavaliselt enam vaja kunstemade abil soojendada, kuid siis peab ruumi temperatuur olema vähemalt 20 ºC.

Sobiv õhuniiskus on 60-75%. Kalkunid vajavad 1 kg eluskaalu kohta keskmiselt 6 mõhku tunnis. Õhu liikumiskiirus lindlas ei tohi ületada külmal aastaajal 0,3 m/s, soojal aastaajal 1,2 m/s. Õhu tugeva tsirkulatsiooni korral kaotavad tibud kehapinnalt palju soojust ning jahtuvad üleliia ka optimaalse õhutemperatuuri korral.

Kalkunitibusid soovitatakse kasvatada akendeta lindlas lüheneva valguspäeva tingimustes. Et kalkunitibude nägemine muutub täiesti normaalseks alles mõni päev pärast koorumist, siis näevad nad algul halvemini neid esemeid, mis asuvad põrandaga ühel tasapinnal. Seepärast on korralik valgustus kalkunitibudele nende esimestel elupäevadel hädavajalik ja nad ei tohi sel ajal olla pimedas üle ühe tunni ööpäevas. Iga kunstema kohta peaks 50 cm kõrgusel sügavallapanust ja 30 cm kõrgusel kunstema servast olema neli 60W lampi. 4. päevased tibud käivad söömas ja joomas juba ilma lisavalgustuseta. Kunstema all peab alati põlema 15W valgusallikas. Pärast viiendat elupäeva lühendatakse valgustuse kestust 18 tunnini ööpäevas. Kahe nädalastele sobib juba 14-tunnine valguspäev. Olenevalt vanusest on optimaalne valgustatus 22…11 luksi. Valgus lülitatakse sisse ja välja aeglaselt, et kalkuneid mitte hirmutada. Kalkunitibusid soovitatakse harjutada iga päev ka mõne minutilise täieliku pimedusega. Siis pole karta lindude paanikat avarii korral elektrivõrgus.

Intensiivse kasvatussüsteemi korral on kõige õigem pidada kalkuneid puurides. Puurides kasvatamine on tulus siis, kui ruumide mikrokliimat saab reguleerida, kui on olemas spetsiaalsed puurid ja kalkuneid söödetakse täisväärtuslike segajõusöötadega. Sel korral on võimalik saada lindla 1m2 -lt 170…200 kg kalkuniliha aastas. Jäävad ära kulutused allapanumaterjalile, lihtsustub haiguste profülaktika, väheneb söödakulu.

Puurides kasvatamise korral on siiski ka raskusi: hea konstruktsiooniga puuride puudumine, kõrge hind ja võimalik lihakehade  välimuse halvenemine. Rinnikumuhke tekib puurispidamisel ligikaudu 3% kalkuneist. Võib esineda ka pugu suurenemist ja noka piirkonna vigastusi.

Suvel võib kalkuneid pidada piiratud jalutusaedades.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Arvestades asjaolu, et haned on munemise võimelised üsna pikka aega, kasvatatakse põhikarja hanesid kuni 4 aastat. Hanekari komplekteeritakse igal sügisel, jättes talveks ainult väärtuslikke linde. Valikul arvestatakse kõiki tunnuseid, mis iseloomustavad hanede häid omadusi. Kodumajapidamises tuleks eelistada hästi hauduvaid emahanesid. Isas sugulinnu väärtus oleneb sugulisest aktiivsusest, mis on tihedas seoses linnu vanusega. C. Ruusi katsetest selgus, et kõige passiivsemad on ühe aasta vanused isashaned. Igal aastal täiendatakse põhikarja üks kord märtsis-aprillis koorunud tibudest. Põhikarjas peetakse isaslinde ainult nii palju, kui on vaja viljastatud munade saamiseks. Loomuliku paarituse korral peab rasket tõugu hanede karjas olema 1 isashani 3 emashane kohta, kergetel tõugudel 1:4…5.

Intensiivse kasvatamise korral realiseeritakse hanebroilerid 56…70 päeva vanuselt, mil nad kaaluvad 4…5 kg. Kilogrammi kaaluiibe kohta kulutatakse 3…4 kg sööta. Hanebroilerite kasvatamine jaguneb kahte perioodi: koorumisest kuni kolme nädala vanuseni (kunstemaperiood) ja sellele järgnev kasvuperiood kuni realiseerimiseni.

Sügavallapanul kasvatamise korral paigutatakse ühe kunstema alla 200…250 hanetibu. Lindla jaotatakse sektsioonideks. Kuni 3 nädala vanuseni võib 1m2- le paigutada 8…10 hanetibu, kasvuperioodi lõpul 3 noorhane.

Parimaks allapanumaterjaliks peetakse esimesel 5 päeval põhuheksleid. Vanematele tibudele sobivad höövlilaastud. Allapanukihi paksus on algul 10…15 cm. Iga 2…3 päeva järel lisatakse allapanumaterjali juurde. Temperatuur on hanetibude kunstema perioodil järgmine:

Tibude vanus päevades Temperatuur kunstema all ºC
1…3 30
4…5 28
6…7 26
8…10 24
11…20 20
21…30 8…20

Soodsate ilmastikuolude korral võib hanetibusid hakata solaariumi laskma juba nädalavanuselt. Valguspäeva pikkus on esimesel nädalal 24 tundi, 7….20 elupäevani 16, edasi 14 tundi ööpäevas. Valgustatus peab olema 15…20 luksi, õhu optimaalseks niiskusesisalduseks peetakse 65…75%.

Hanetibusid joodetakse algul vaakumjootjatest, hiljem voolava veega rennjootjaist. Vaakumjootjaid peab olema vähemalt üks 50 hanetibu kohta, joogifronti kuni kuistele noorhanedele 1 cm, vanematele 2cm. Söödafronti peab olema kuni ühe kuu vanustele noorhanedele 3 cm, vanematele 5 cm.

Võimalik on hanetibusid kasvatada puuris ja võrkpõrandail. Puuris peetakse hanetibusid tavaliselt 11…20 elupäevani ja viiakse siis üle sügavallapanule. Võimalik on hanebroilereid puuris pidada kuni nende realiseerimiseni.

Võrkpõrandail kasvatatakse hanetibusid tavaliselt 20…30 elupäevani. Hilisemal kasvuperioodil viiakse noorhaned enamasti üle sügavallapanule või suvelaagritesse.

Haneliha aastaringsel tootmisel suurendatakse hanebroilerite arvu just suvisel ajal, kasutades selleks ka suvelaagreid. Suvel kasvatatakse lindlas hanetibud 20-30 päevasteks, pärast seda viiakse suvelaagrisse. Arvestama peab, et laagris oleks varikatus, rohumaad vahetatakse mõnepäevase karjatamise järel, laager jaotatakse 500 pealisteks sektsioonideks, igasse sektsiooni ehitatakse kerged edasitõstetavad varikatused, mis kaitsevad linde liigse kuumuse ja halva ilma eest. Jõusööta tuleks anda peamiselt õhtul, kui jõusööt on ka päeval ees, siis haned haljassööta hästi ei söö. Hanebroilerite kasvatamisel suvelaagrites rohukattega pinnasel tuleb lähtuda järgmistest normidest: ühe hanetibu kohta on vahja 2 m2 laagri pinda, varikatuse all igale hanele 0,2 m2 pinda, 1,5-3 cm söödafronti ja 1-3 cm joogifronti. Sellistes tingimustes kasvatatud hanebroilerid saab realiseerida 60-65 päeva vanuselt.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Veekogud on tinglikult vajalikud vaid sugupartide kasvatamisel. Pardibroilereid on võimalik kasvatada ka ainult sügavallapanul või puurides.

Pardiliha omahind on kõige väiksem siis, kui pardibroilereid kasvatatakse esimesest elupäevast kuni tapmiseni ühes ja sellessamas lindlas. Partide kahekordne üleviimine ühest lindlast teise põhjustab stresse ja nõuab palju inimtööjõukulu. Tibude hooldamise kergendamiseks jaotatakse sügavallapanuga lindla tavaliselt vahekäiguga kaheks osaks ja need omakorda sektsioonideks. Joogirenn või jooginõud paigutatakse võrkpõranda kohale, et partide poolt mahaaetav vesi ei teeks allapanu märjaks. Sõnnik koos allapanuga koristatakse mehhaniseeritult pärast broileripartii üleandmist.

Allapanuks sobivad höövlilaastud, saepuru, peenestatud põhk ja turvas. Parimaks allapanuks on höövlilaastude turba segu. Saepuru peab olema kuivatatud, põhk 3…5 cm pikkusteks tükkideks peenestatud. Odrapõhk pole allapanuna soovitatav. Allapanukihi paksus peab olema vähemalt 5cm ja seda tuleb vajaduse korral iga päev juurde lisada. Allapanu ei tohi olla hallitanud (aspergilloosioht), tolmav ega ka märg (määrib partide sulestikku).

Lindla ühte sektsiooni on soovitatav paigutada kuni 200 parditibu. 1 m2 kohta võib ümberpaigutusteta kasvatusviisi korral kasvama võtta 10 parditibu.

Parditibud on esimestel elupäevadel temperatuuri kõikumiste suhtes tundlikud:

Partide vanus päevades Temperatuur ruumis (°C) Temperatuur kunstema all (°C) Õhu suhteline niiskus (%)
1-11 22 30-26 65-75
11-20 20 26-22 65-75
21-30 18 22-20 65-75
31-40 16 65-75
41-50 14 65-75
51-60 12 65-75

Liiga kõrge õhutemperatuuri korral tibud hingeldavad, nokad avatud, on rahutud ega söö. Liiga madal temperatuur põhjustab tibude kuhjumist.

Et parditibud on võrdlemisi kartlikud, siis valgustatakse lindlaid ööpäev läbi. Öösel peab valgustus olema nõrgem. Päevane valgustatus peab olema keskmiselt 15 luksi. 1…5. elupäevani peaks valguspäeva pikkus olema 14…15 tundi, misjärel seda lühendatakse aeglaselt 10…9 tunnini. Teisel elukuul soodustab liiga pikk valguspäev kannibalismi.

Sügavallapanul kasvatamisega  võrreldes võimaldab pardibroilerite võrkpõrandal kasvatamine luua lindlas paremat mikrokliimat ning vähendada tööjõukulu toodanguühikule. Võrkpõranda silma suurus on 1×1 cm. Võrk peab olema roostevaba kattega. Võrkpõranda alla  tehtud süvend, kuhu kukub sõnnik on täidetud veega. Veele tekib orgaanilistest sõnnikuosakestest kiht, mis hoiab ära kahjulike gaaside eraldumise. Veekihi paksus on 20…40 cm. Vee ja võrgu vahele jäetakse 15…20 cm kõrgune õhuruum. Söötmine ja jootmine on automatiseeritud.

Sõnnik koos veega kõrvaldatakse iga broileripartii järel. Võrkpõrandal võib pardibroilereid kasvatada ka ilma võrgualuse veekihita. Sel juhul kõrvaldatakse sõnnik hiljem kas skreeperi või veejoa abil.

Võrkpõrandal võib parte tihedamini pidada: 1 m2-le võib paigutada 1..10. elupäevani 25 tibu, 10…20 elupäevani 18 tibu.

Puurides kasvavad parditibud jõudsalt ja kasutavad hästi söööta. Ruumi temperatuur peab 1…5. elupäevani olema 30..28 ºC, 5…10. elupäevani 26…22 ºC. Parditibusid tuleb puuripatareis hoolikalt jälgida ja nõrgemad paigutada  eraldi puuridesse patarei ülemisel korrusel. Pardibroilerite kasvatamiseks sobib puuripatarei R-15, kui nippeljootmine asendatakse rennjootjaga. Paigutustiheduseks 12 parti 1 m2– l.

Alates 21. elupäevast võib pardibroilereid suvel kasvatada laagrites. Laagrites peetakse tihti ka sugunoorparte ja põhikarja parte sunsulgimise ajal. Ühte laagrisse paigutatavate parditibude vanusevahe ei tohiks ületada 5 päeva. Erilisi kapitalimahutusi partide laagrites kasvatamine ei nõua. Tuleb vaid ehitada varjualused või kerged suvelindlad, piirata laager ja selle sektsioonid võrktaraga ning seada üles rennjootjad. Parte söödetakse punkersöötjatest. Kõige paremini sobib neile granuleeritud sööt.

Laagri tüüpsuurus on 8 ha. Selline laager on mõeldud suve jooksul kuni 4 partii (a 20 000 parditibu) kasvatamiseks. Laager jaotatakse 60 cm kõrguste vaheaedadega 8 väljaks, mis pärast broileripartii realiseerimist küntakse üles.

Pardibroilerite kasvatamine veekogudel on tüüpiline ekstensiivne meetod, mis suurte madalate toitainerikaste veekogude olemasolu korral on hooajaliselt siiski kasutatav. 1 ha veepinna kohta saab üles kasvatada 150…200 parti. Part võib kasvatada ka karpkalanuumatiikidel.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Munejate sööt peab olema alati energiarikkam kui noorkanade või munemiseelne sööt. 2700-2900 kcal kg söödas on noormaalne vahemik. 320 kcal 1,36 MJ linnu kohta päevas. 80-85% aminohapetest kasutatakse ära muna moodustamisel. Seetõttu avaldub aminohapete defitsiit kohe munatoodangus ja munamassis.

Proteiini normi määramisel peaks arvestama linnu poot söödavat päevast söödakogust ja seeduvust. Vahemik 17-20%. Väiksema söödava koguse puhul suurem ja vastupidi. Proteiini ja aminohapete vajadus on suurim munema hakkamisest kuni tipptoodanguni. Sel ajal suureneb linnu kehamass, munamass ja munatoodang.

Kui munemisintensiivsus on üle 85% siis peaks söötma 18-19 g linnu kohta päevas. Peale tipptoodangu saavutamist vajadus väheneb. Oluline on et kogu söödetavast Ca kogusest peaks 65% olema granuleeritud. Need graanulid peaks olema 2-4 mm läbimõõdus.

Munejaid kanu söödetakse põhiliselt jõusöödatehastes valmistatava täisväärtusliku segajõusöödaga. Võimalus on valmistada jõusööta kodusel teel, kus odra, nisu, kaera segule lisatakse spetsiaalseid söödakontsentraate.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2018

Kanatibusid ja noorkanu söödetakse vastavalt nende vanusele. Kõige intensiivsemalt kasvavad noorkanad 2…2,5 kuu vanuseni, mille kestel nende kehamass suureneb keskmiselt 15 korda. Seejärel kasv aeglustub: 2,5…5 kuu vanuses suureneb kehamass kõigest 2,5 korda. Kiire kasvu tõttu peab metaboliseeruva energia ja toorproteiinisisaldus olema esimese kasvujärgu söödas suurim. Kasvukiiruse vähenedes vähendatakse ka metaboliseeruva energia ja toorproteiini kogust söödas.

Ühe kasvujärgu söötmisnormidelt tuleb teisele üle minna pikkamööda, ühe kuni kahe nädala jooksul.

Tibusid allapanul kasvatades tuleb sööda- ja jooginõud asetada lähestikku, võõrasemade juurde. Sööta tuleb anda korraga vähe ja mitu korda päevas. Enne uue sööda panekut tuleb söödajäägid restidelt eemaldada, kuna soojas tibulas saastub sööt kiiresti. Ka automaatsöötjatega varustatud tibulates on soovitav esimestel elupäevadel sööt alustele panna. Tibu on evolutsiooni kestel kohanenud sööta maast nokkima ja alles hiljem õpib ta seda tegema ka künadest või automaatidest.

0-4 nädalani on eesmärgiks anda tibudele kiire kasvustart. Seetõttu kasutatakse spetsiaalset startersööta 0,5-0,6 kg tibu kohta. 4 nädalaselt viiakse läbi kehamassi kontroll ja kui see ei vasta munakanakrossi standardile, siis tuleb startersööta edasi anda.

Munakanatibude ja noorkanade üleskasvatamise edukusest oleneb suurel määral nende hilisem produktiivsus. Noorkana hakkab munema siis, kui ta suguelundid on vastavas arengujärgus ja kui ta kehamass saavutab antud liinile või krossile omase taseme. Juhtivates aretusfirmades püütakse saavutada kanade optimaalset varavalmivust ning seejuures lindude võimalikult optimaalset kehamassi, et seeläbi saavutada kokkuhoidu söödakulus. Vara¬valmivust peetakse endiselt kõrget munatoodangut tagavaks tunnuseks. Noorkanade kasvuperioodiaegne söötmine peab tagama antud krossile omase normaalse kasvuintensiivsuse.

Tibusid tuleb sööta isu järgi vähemalt 3-4 nädalat, et nad saaksid kätte vajaliku kasvuintensiivsuse. Sel perioodil toimub põhiline lihaste ja luustiku areng, mis nõuab ka kõrgemat proteiini taset söödas.

5-17 elunädalani toimub seedeorganite areng. Sel perioodil on oluline arendada välja mahukas seedetrakt. Kui 17 nädalaselt söövad noorkanad ca 75 g siis 10 nädalat hiljem munakanana 30-40 g rohkem. Seetõttu on oluline soodustada isu suurendamist kasvuperioodi algul. Seda on kerge teha kui on automaatsöötjad. Linnud loomupäraselt söövad rohkem õhtuti, seetõttu soovitatakse pool ratsiooni sööta hommikul ja pool pealelõunal. Sööta tuleb anda arvestusega, et linnud söövad keskpäevaks söödakünad tühjaks. Oluline on söödaosakeste suurus. Soovitavalt peaks söödaosakeste suurus olema 80% ulatuses 0,5-3,2 mm.  Kella 11.00-15.00 peaks söödakünad olema tühjad.  Sööta võib ka õhtupoole enne valguspäeva lõppu, arvestusega, et linnud jõuavad poole kogusest ära süüa ja hommikul söövad teise poole

Linnud õpivad sööta kiiresti sööma, sest teavad, et varsti saab sööt otsa. See suurendab pugu mahtu. Sööt peab olema hea kvaliteediga ja sisaldama kõiki vajalikke aminohappeid, vastasel korral võivad linnud rasvuda ja kasv aeglustuda. Samuti peab sööda energiasisaldus olema küllaldane. Samas ei tohi sööda energiasisaldus olla liiga kõrge, kuna see vähendaks lindude poolt söödavat söödakogust, see omakorda ei arendaks seedetrakti mahtu.

15 nädalast kuni munemahakkamiseni  kasvab noorlind kiiresti ca 20 g päevas. Sel ajal areneb ka luuüdi valmistudes olema Ca reserviks munakoore moodustumisel. Seetõttu on oluline lindudele anda sööta, mis on Ca, P ja proteiinirikas. Kaks nädalat enne noorlindude munema hakkamist suurendatakse sööda kaltsiumisisaldust 2,2%-ni. Et linude söödavõtt ei väheneks pulbrilise Ca tõttu peab 50% kaltsiumist olema 2-4mm läbimõõdus.

Noorkanade kasvatamise edukust hinnatakse järgmiste näitajate alusel:

  • noorkana kehamass munemise alguses;
  • linnukarja ühtlikkus;
  • linnu ettevalmistus küllaldase söödakoguse söömiseks.

Kasvu kontrolliks kaalutakse linde iga nädal. 100 lindu peaks andma adekvaatse pildi kogu karja kohta iga suurusega karja puhul.

Karja võib pidada ühtlikuks kui kõik linnud on on vahemikus ± 20%  ehk 80% lindudest langeb vahemikku ± 10% keskmisest.

Kui kari ei ole ühtlik siis peame teada saama ja kõrvaldama põhjuse. Näiteks võib-olla on probleem söödafrondi vähesuses, söödakett liigub liiga aeglaselt, noka lõikamise kvaliteet on halb, haigused.

Kanabroilereid iseloomustab suur kasvukiirus, seetõttu peab sööt olema täisväärtuslik ja kõik vajalikud söödakomponendid tasakaalus. Täielik proteiinitarbe katmine on tähtsaim faktor, mis määrab noorlinnu üleskasvatamise efektiivsuse ja täiskasvanud linnu produktiivsuse. Proteiini söötmise täisväärtuslikkust kontrollitakse asendamatute aminohapete sisalduse järgi söödas.

Energia ja proteiini suhe näitab, mitu MJ metaboliseeruvat energiat on ratsioonis iga proteiini % kohta. Metaboliseeruva energia puudujäägi korral ei kasutata proteiini ära, energia ülejäägi korral algab rasva ladestumine ja produktiivsus langeb. Põhilisteks asendamatute aminohapete allikateks on loomsed söödad ja mõningad taimsed söödad (lõssipulber, kalajahu, sojauba). Loomsete söötade puudusel tuleb aminohapete vajadus katta sünteetiliste aminohapetega.

Soovitatav söödaratsiooni struktuur on järgmine:

Sööt Vanus
1…4 nädalat 5 nädalat ja vanemad
Teravili ja kaunvili 55-65 60-70
Šrotid 15-25 10-25
Loomsed söödad 4-8 4-5
Söödapärm 3-5 3-5
Rohujahu 0-3 1-3
Söödarasv 0-3 2,5
Mineraalsöödad 0,5-1 0,5-2

Broileritele on otstarbekas anda segajõusööta granuleeritult. See võimaldab parandada jõusööda kasutamist ja vähendab söödakadusid. Sööda granuleerimine vähendab linnu poolt söödavõtuks kulutatava energia hulka ning hoiab ära sööda sortimise ohu. Graanulite sobivaks suuruseks on 1- 30 päevastele 1-2 mm ja vanematele mitte üle 3 mm.

Broilerite keskmine söödavajadus (segajõusööt ) on järgmine:

1-5 päevased 12g
6-10 18g
11-20 30g
21-30 45g
31-40 70g
41-50 90g
51-60 105g

Broilerite puuris kasvatamisel peab nende sööt olema veidi energia-, kaltsiumi ja toorproteiinirikkam kui sügavallapanul pidamise korral. Eri sugupoolte lahuskasvatamisel peab sööda toorproteiinisisaldus olema suurem.

Broilerite optimaalne vee ja kuivsööda  vahekord on 1,8:1, nippeljooturite korral 1,6:1.

Veekasutus suureneb temperatuuri tõustes üle 21o C, 6,5% iga kraadi kohta. Troopikaaladel võib broilerite veekasutus pikkade ja kuumade päevade tõttu kahekordistuda.

Kalkunitibude ja broilerite intensiivse kasvu tagab nende täisväärtuslik söötmine. Kahel esimesel elupäeval tuleb sööt puistata õhukestele pappalustele või pestavatele plastmassalustele. Samal ajal peab tibude söödanõus olema sõmerat kruusa. Esimestel elunädalatel peaks söödakünad olema;  4 cm laiad ja sügavad ning 80 – 100 cm pikad; 2-4 elunädalani 6 cm laiad ning 5 cm sügavad; 5-12 elunädalani 14-20 cm laiad ja 14-16 cm sügavad. Rippsöötjates ja söödaautomaatides peab jõusööt ulatuma noorkalkunite selja kõrgusele; siis on söödakaod väikseimad.

Kalkuneid söödetakse segajõusöötadega.  Kõige parem on kalkuneid sööta graanulitega. Kuni 2-nädalastele tibudele söödetakse purustatud graanuleid, kuni 4-nädalastele 2 mm, 4..7 nädalastele 3 mm ja vanematele 3-5 mm läbimõõduga graanuleid. Haljassööda ebaõige söötmise tagajärjel võivad kalkunitibud hukkuda. Tibude kasvu algusest kuni 8nda elunädalani ei tohiks toorkiusisaldus söödas ületada 4-4,5%. Söödakulu 1 kg juurdekasvu saavutamiseks on keskmiselt 3-5 sü.

Kalkunite söödakasutus linnu kohta päevas on järgmine:

Vanus päevades Söödakulu (g)
1-5 10-20
6-10 20
11-20 40
21-30 60
31-40 80
41-50 110
60 125
90 220
120 270
150 280

Sööt peab sisaldama:

Lindude vanus nädalates 0-4 5-13 13-29
Toorproteiini % 28-29 24-26 14-16
Ca % 1,3 1,1 1,0
P % 0,65 0,55 0,50
Metioniin 0,60 0,50 0,28

Puhas värske joogivesi on kalkunitele niisama vajalik kui täisväärtuslik sööt. Joogivesi peab olema kogu aeg saadaval. 1nädala vanuse kalkuni veetarve on 45 ml, suurenedes 12 nädala vanuseks saamiseni 500 ml-ni päevas.  Koduses majapidamises võib lisada söödale alates kaheksandast elunädalast 50 g keedetud kartulit linnu kohta.

Söödaratsioonide näidisstruktuur noorkalkunitele  %:

Söödad Vanus päevades
1-30 31-90 91-120
Teraviljad 35…45 45…50 50…60
Teraviljajäätmed 5…8 5…8 5…8
Šrotid, koogid 20…25 20…22 18…20
Loomsed söödad 12…15 8…10 4…6
Rohujahu 3…5 8…10 7…9
Söödapärm 2…3 2…3 2…3
Mineraalsöödad 3,5…4,5 3,5…4,5 3…3,5

Keskmine söödakulu noorhane 1 kg massi-iibele varieerub 3-4 kg vahel, täisratsioonilisel sötmisel.

Noorhanede segajõusöötade struktuur % on järgmine:

Söödad Noorhanede vanus päevades
1…35 35…70
Teraviljad 60…65 60…65
Hernes, uba 4…5 5…7
Õlikoogid, šrotid 15…20 10…20
Loomsed söödad 5…6 4…5
Söödapärm 4…5 4…5
Rohujahu 4…5 4…5
Mineraalsöödad 3 3

Noorhanede söödakulu päevas sõltuvalt nende vanusest, g

Vanus päevades Söötmine kuiva jõusöödaga Kombineeritud  söötmisel
Segajõusööta Haljassööta
1…5 35 18 20
6…10 90 20 50
11…20 110 50 100
21…30 220 120 200
31…40 280 140 300
41…50 330 160 400
51…60 340 180 500
61…70 340 200 600

Hanetibud ja noorhaned söövad meelsasti granuleeritud jõusööta. Sügavallapnul pidamise korral on siis ka söödakulu väiksem. 5…20 päevastele hanetibudele valmistatakse segajõusöödast graanulid, mille läbimõõt on 2,4 mm, 21..65 päevastele noorhanedele 4,8 mm. Esimestel päevadel söödetakse hanetibudele graanuleid purustatult.

Poolintensiivsel pidamisel on soovitatud noorhanesid sageli karjatada sööta haljasmassi ja mitmesuguseid putrusid. Kolmel esimesel elupäeval on soovitav tibusid sööta pehme söödaseguga, milles on 80% teraviljasõmerikku (ilma kestadeta), 5% purustatud hernest või muud kaunvilja, 3% rohujahu ning 2% lõssi või piimapulbrit (kohupiima). Neljanda-viienda elupäevani võib hanetibusid sööta nisutangudega, munadega ja haljassöödaga. Seejärel võib anda kala-, liha-kondijahu ning alates kümnendast elupäevast alates minnakse vanusekohasele segajõusöödale. Kombineeritud söötmise korral antakse haljassöödad kas segus segajõusöödaga või eraldi. Peenestatud haljassööta võib hanetibudele sööta alates esimesest elupäevast. Meelsasti söövad hanetibud ristikut, lutserni, seahernest, piimohakat, võilille, halvemini kõrrelisi. Haljassöötade puudumisel antakse hanetibudele riivitud porgandit ja teisi juurvilju. 20 päeva vanustele hanetibudele võib anda peenendamata haljassööta või talvisel ajal kuiva heina. Talveperioodil võib haljasssööda asendada hea silo või juurviljadega. Alates 10-15 elupäevast võib hanetibudel 20-30% segajõusöödast asendada keedetud kartulitega.

100 noorhanele vajatakse realiseerimiseni 1…1,5 ha karjamaad. Karjatamisega võib alustada 20-30 päeva vanuselt. Karjamaal söövad haned 1,5-2 kuu vanuselt päevas 1-1,5 kg, 3-4 kuu vanuselt kuni 2 kg rohtu. Nii pehme kui kuiva söötmistüübi korral tuleb anda eraldi söödanõudes kruusa. Kuni 3 nädala vanuste hanede söödas peab olema 20% toorproteiini ja 1 kg söödas 2600 kcal metaboliseeruvat energiat, 4…12 nädalaste ja vanemate noorhanede söödas vastavalt 17% ja 2400 kcal ning 12% ja 2400 kcal.

Hanede nuumamine suure maksa saamiseks
Mitmetes Euroopa maades rakendatakse hanemaksa tootmiseks hanede spetsiaalnuuma. Nuumatud hane maks kaalub keskmiselt 0,5 kg.  Nuumata võib kõiki hanetõuge. Suurt hanemaksa õnnestub saada üksnes siis, kui rakendatakse sundnuuma. Nuumatakse 90…100 päeva vanuseid noorhanesid. 4..5 nädala kestel söödetakse neile päevas 3…5 korda rohkem sööta, kui nad isukohaselt sööksid. Söödaks on umbes 8 tundi enne söötmist leotatud või aurutatud mais, millele on lisatud 0,5…3% loomset rasva. Sundnuuma korral söödetakse noorhanele I nädalal 450…500 g, II nädalal 500…600 g ja III nädalal 700 g või rohkem maisi päevas.

Hanemaksa tootmine on kitsalt spetsialiseeritud hanekasvatusharu.

Pardibroilerite söötmisel tuleb sööda toorproteiin- ja metaboliseeruva energia sisalduse kõrval jälgida ka toorproteiini ja metaboliseeruva energia suhet, sest sellest sõltub nii kaaluiive kui ka lihakvaliteet.

Segajõusööda metaboliseeruva energia sisaldust võib vajaduse korral suurendada loomse söödarasva lismisega. Valgupuudust aitavad katta loomse päritoluga valgusöödad (kala-, liha-kondijahu), samuti pärm. Pärmi ei soovitata ratsiooni võtta üle 5%. Segajõusöötade retsepti koostamisel võetakse tavaliselt aluseks järgmised vahekorrad: 1..20. päevaste parditibude segajõusööt peab sisaldama 70…75% teravilja, 7…10% srotte ja õlikooke, 7…9% loomse päritoluga valgusöötasid, 2..4% söödapärmi, 2…4% rohujahu ja 2…3% mineraalsöötasid. Teisel kasvuperioodil peab teravilja olema söödasegus 75…85%, srotte ja õlikooke 3…5%, loomseid söötasid 5…7%.

Parditibusid söödetaksee esimest korda siis, kui koorumisest on möödunud 18..24 tundi. Kuni 6. elupäevani sobivad neile kõige paremini purustatud graanulid. 7…21 elupäevani söödetavate graanulite läbimõõt peaks olema 2..3 mm, pikkus 4 mm, 22. Elupäevast kuni kasvuperioodi lõpuni vastavalt 5..6 mm ja 8…10 mm.

Parditibudel peab olema kogu aeg kättesaadaval kruus. 100 tibu kohta kulub seda nädalas 1 kg. Ühekordse kruusakoguse kasutab parditibu lihasmaos 7..10 päevaga. Kruusa puudumine vähendab söödaväärindust 25…30%. Kruusaterakeste suurus pab olema I kasvujärgus 1…3 mm, II kasvujärgus 4…5 mm. Suvel antakse haljassööta.

Põllumajanduslindudelt saadav kogutoodang maailmas pidevalt suurenenud, broileriliha 3-4%, kanamunade toodang 3% aastas. Kogutoodangu juurdekasv saavutatakse 50% ulatuses lindude suurema produktiivsuse arvel.

Aastas saadakse munakanadelt 280-300 muna, broilerite ööpäevane massi-iive on 40-45 g. Sellised näitajad on saavutatud tänu kaasaja geneetika, lindude söötmise ja pidamistehnoloogia pidevale muutmisele ning täiustamisele teadusuuringute alusel. Olemasolevate munakanade ja broilerikrosside näitajate parandamine ja uute krosside loomine on koondunud maailmas 5-8 suurkontserni kätte, kellede käsutuses on teadlased alates geneetikutest lõpetades majandusteadlastega. Nimetatud kompaniid varustavad oma tütarettevötete kaudu tõumaterjaliga kogu maailma.

Linnukasvatuse populaarsuse töusu ja kiirete edusammude pöhjuseks toodangunäitajate parandamisel on lindude bioloogilis- majanduslikud iseärasused.

Kiire kasv ja hea söödaväärindus
Kanabroiler suurendab oma koorumiskaalu  8 nädala kestel keskmiselt 50x. Rasked isaskalkunid suurendavad täiskasvanuks saamiseni oma koorumiskaalu keskmiselt 400x.

Paremate krosside kanabroilerid kasutavad 1 kg juurdekasvu kohta 1,6-1,9 kg sööta kaaludes 7 nädalaselt 2,2-2,7 kg. Seakasvatuses on saavutatud ka juba tulemuseks 2,7-2,8 kg eluskaalu kg kohta, kuid see on ja jääb körgemaks kui lindudel. Veistel on see veelgi körgem – 6-7 kg sööta kg juurdekasvu kohta.

Suur sigivus
Munakanalt võib saada 200 järglast aastas, lihakanalt 80-150 järglast. Sealt näiteks 21-23 järglast. Kõige kiirema reproduktsioonitsükliga on vutt, munema hakkab 43-45 päevaselt. Haudeperiood kestab 17 päeva. Seega on vöimalik uus pesakond saada juba kahe kuu pärast.

Vutt saavutab suguküpsuse 45, munakana 150-160 päevaselt. Lindude oluline bioloogiline iseärasus, mis on lubanud  üle minna korraga suurte linnupartiide üleskasvatamisele, on munade kunstliku hautamise voïmalus. Analoogiline olukord on veel kalakasvatuses. Munade kunstlik hautamine on tööstusliku linnukasvatuse tähtsaim eeldus.

Kõik pöllumajanduslinnud taluvad tööstusliku tootmise tingimusi väga hästi. Ei ole täheldatud et kümnete tuhandete lindude üleskasvatamine ühes ja samas ruumis ning tootmise kõrge mehhaniseerimise tase oleks vähendanud lindude produktiivsust.

Ära tuleb märkida ka täiskasvanud lihalindude tapasaagis mis ulatub 70-75%-ni. Tapasaagis on kõrgem kalkuni ja kanabroileritel, väiksem hane ja pardibroileritel. Tapasaagiselt suudab põllumajanduslindudega konkureerida ainult siga. Kaasaegse toitumisteooria seisukohalt hinnatakse noorte lihalindude liha kõrgemalt kui sealiha. Broilerite liha kõrge dieetiline väärtus on tähtsamaid põhjusi, miks neid kasvatatakse aina rohkem. Üheks linnukasvatuse kui tootmisharu senise edukuse põhjuseks on olnud kitsalt spetsialiseeritud krosside kasutamine. St. et ühe tõu baasil aretatud erinevate omadustega liinide ühendamisel saadakse tootmistegevuseks sobivad hübriid- ehk tootmislinnud.

Kanamunade tootmisel maailma mastaabis on selle sajandi 70-st aastatest peale täheldatud huvitavat tendentsi-ostjaskonna nõudluse tõusu pruunikooreliste munade järele. Pruunikoorelisi mune munevate kanade võidukäigu põhjustena võib nimetada alljärgnevat:

  • nende parem säilivus, rahulikkus, vastupidavus tootmises esinevate stressorite suhtes;
  • vastavate krosside tibude autosekssus;
  • nende produktiivsuse järsem töus viimastel aastatel;
  • tarbijaskonna soov;
  • pruunikooreliste munade suurem keskmine mass.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Turukorraldus

Euroopa Liidu linnuliha ja kanamunade turukorralduse rakendamise eesmärk on aidata kaasa stabiilsemate turutingimuste loomisele linnukasvatussektoris tegutsevate tootjate ning töötlejate jaoks.Linnuliha ja kanamunade turukorralduse meetmed hõlmavad nii siseturgu kui ka kauplemist kolmandate riikidega.

Siseturgu puudutavaid meetmeid rakendatakse tõsisemate turuhäirete korral loomahaiguste ning inimeste, loomade või taimede tervisele avalduvast ohust tingitud tarbijate usalduse kaotusega seonduvalt. Siseturu oluliseks osaks on turustamise standardid, mis kehtestavad ühtsed nõuded kvaliteedile, märgistamisele, pakendamisele, ladustamisele ja transpordile.

  • Linnuliha turustamise standard hõlmab kodukana, kalkuni, pardi, hane, ja pärlkana liha.
  • Munade turustamise standard hõlmab kanamunade (Gallus domesticus) liigitamist ja märgistamist.

Turuolukorra hindamiseks kogutakse linnuliha ja kanamunade turu- ja hinnainfot, millega Eestis tegeleb Konjunktuuriinstituut.

Kolmandate riikidega kauplemist reguleeritakse linnuliha ja kanamunade sektoris impordi- ja ekspordilitsentside, imporditollimaksude ning eksporditoetustega. Lähemat teavet litsentside ja toetuste kohta saab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametist (PRIA).

 Viited

Munakanad munevad tänapäeval väga heade söötmis- ja pidamistingimuste korral kuni 10 aastat. Seda näitajat võib pidada munakana eluea piiriks. Tõulinnukasvatuses peetakse väga väljapaistvaid sugukanu 5-6, keskmiselt 2-3 aastat Kanamunade tööstusliku tootmise korral on kana eluiga tavaliselt 14-18 kuud.

Munatoodangut mõjutavad tegurid võib jagada kahte suurde rühma: geneetilised ja väliskeskkonnast tingitud. Kanade munatoodangut mõjutavatest geneetilistest teguritest on tähtsaim kana vanemate, eeskätt isapoolsete eellaste munatoodangu päritavus. Munatoodangupäritavuse on genotüüpi kodeerinud paljud pärilikud tegurid nagu:

  • suguküpsus;
  • stabiilne munemisintensiivsus;
  • munemisperioodi kestus;
  • sulgimiskiirus;
  • kana vanuse mõju munatoodangule;
  • söödakasutus;
  • haudeinstinkt.

Kanade suguküpsus ehk varavalmivus on päritav tunnus, mille määrab kana vanus esimese muna munemisel. Kanade suguküpsust peetakse aretustöös üheks tähtsamaks teguriks, mis võimaldab suurendada munatoodangut.

Stabiilne munemisintensiivsus kui päritav omadus sõltub pikkade munemistsüklite rütmilisusest alates suguküpseks saamisest kuni sulgimiseni esimese munemisperioodi lõpul. Kanad, kes munevad aastas 365 muna, on kõige stabiilsema munemisintensiivsusega. Munemisintensiivsus on suhtarv, mis saadakse teatud ajavahemikus munetud munade arvu jagamisel selle perioodi kestusega.

Kanadel, kes munevad iga päev, toimub ovulaatsioon umbes pool tundi pärast munemist. Munajuha valguosa läbib rebu umbes 3 tunni, munajuha kitsuse umbes 0,5 tunniga. Kõige kauem 19 tundi või rohkem kestab muna moodustumine emakas. Muna moodustamise kestus sõltubki peamiselt emakas viibimise ajast.

Kui muna moodustumine kestab kokku  24 tundi, muneb kana iga päev, kui rohkem kui 24 tundi (maks. 27 tundi) muneb kana ühe- või mitmepäevaste munemispausidega (intervallidega), sest päeva teisel poolel (pärast kella 16) ovulatsiooni tavaliselt ei toimu (juhul kui valguspäev on kestnud vähemalt 9…10 tundi), vaid lükkub edasi järgmisele hommikule. Ööpäevase valgustuse korral toimub munemine ja ka ovulatsioon igal kellaajal ööpäeva kestel. Ovulatsioon toimub kanadel valges, pimedus takistab seda. Munemispausid on seega seletatavad ovulatsiooni pidurdumisega, mis on tõenäoliselt seotud kanade geneetilise erinevusega.

Munemistsükliks nimetatakse kana poolt järjest, iga päev munetud munade arvu. Kahe munemistsükli vahel on ühe- või mitmepäevane munemispaus.

Mida pikemad on munemitsüklid, seda lühemad on tavaliselt munemispausid ja vastupidi. Pikad munemistsüklid on iseloomulikud kõrge munaproduktiivsusega lindudele, lühikesed munemistsüklid ja pikad munemispausid aga halbadele munejatele. Pikkade munemistsüklite korral muneb  kana enamasti ühel ja selsamal kellaajal, välja arvatud üks või mõni päev tsükli algul ja lõpul.

Munemiperioodi ehk munemise bioloogilise tsükli kestus on tänapäeva munakanakrossidel reguleeritava mikroklimaga ruumides 10…12 kuud. Munemisperioodi lõpul munemisintensiivsus langeb ja kana hakkab sulgima.

Munemisperioodi kestus (seega ka munatoodang) ja sulgimise kestus (kiirus) on tavaliselt pöördvõrdelised suurused. Pikale munemisperioodile järgneb lühike sulgimisperiood (4..5 nädalat), lühikesele munemisperioodile pikk sulgimisperiood (5…8 nädalat). Ekstensiivsel pidamisel on põllumajanduslindude sulgimine sesoonne ja toimub hilissuvel või sügisel. Nii sulgimine kui ka munemine sõltuvad suurel määral välistingimustest. Mida kauem on välistingimuste abil võimalik sulgimise algust edasi lükata, seda suurem on kanakarja munatoodang.

Kana vanemaks saades munatoodang väheneb. Munatoodang väheneb teisel munemisaastal võrreldes esimesega 10…15%, kolmandal munemisaastal 20..30% võrra.

Munade tootmisel on üks tähtsamaid ökonoomilisi näitajaid söödakasutus. Sööt moodustab kuni 70% munade omahinnast, mistõttu eri krossidesse kuuluvate kanade võrdlemisel peetakse söödakulu 10 muna või 1 kg munamassi tootmiseks eriti tähtsaks. Parimatel munakanakrossidel on söödakulu 10 muna tootmiseks 1,3…1,4. 1 kg munamassi tootmiseks 2,1…2,4 kg.

Välisteguritest mõjutavad kanade munatoodangut rohkem sööt, söötmisreziim, temperatuur ja valgustus.

Söödast ja söötmisreziimist sõltub suurel määral kanade genotüübis peituvate võimaluste realiseerimine. Söötmisreziimist ja normidest tunduva kõrvalekalde korral jääb ka parimate munakanakrosside kanade munemisintensiivsus tagasihoidlikuks, munemisperiood lühikeseks ja munade kvaliteet madalaks.

Tingimata tuleb luua optimaalsed temperatuuri- ja valgustingimused. Optimaalne temperatuur munakanadele on 12..18 ºC. Valgustusel on samuti oluline osa kanadelt maksimaalse munatoodangu saamisel. Ruumide ebaõige valgustatus ja valguspäeva pikkus võivad munemise intensiivsust mõjutada samal määral kui teised eelloetletud tegurid. Kui näiteks valgustatus on üle 40 luksi, ilmnevad kanadel kannibalisminähud.  Munejate kanade optimaalseks valguspäeva pikkuseks peetakse 14…17 tundi. Linnule ebasobivad välistingimused moodustavad stressorite kogumi, mis mõjuvad munatoodangut vähendavalt. Need võivad olla:

  • Füüsikalised – näit. madal temp;
  • Keemilised – näit. kõrge NH3 kontsentratsioon õhus;
  • Söödast tingitud – näit. järsk ratsiooni vahetamine;
  • Traumaatilised – harja või nokalõikamine;
  • Transpordi – näit. lindude ümberpaigutamine;
  • Tehnoloogiline – näit. liiga tihe asetus;
  • Bioloogilised – näit. infektsioonhaigused;
  • Sotsiaalsed – näit. võitlus liidrikoha eest kanakarjas.

Eelpoolloetletud stressorid võib jagada kahte suurde rühma, välditavad ja vältimatud. Lindude ümberpaigutamine ning veterinaarne töötlemine infektsioon- ja invasioonhaiguste profülaktikaks on vältimatud stressorid. Optimaalsest söötmis- ja pidamisreziimist kinnipidamine ning täpne töökorraldus  vähendavad välditavate stressorite mõju kanakarjas.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Linnumuna kujutab endast emassugurakku, mis on ümbritsetud rebu, munavalge, kiud- ja lubikestadega. Muna on täpselt tasakaalustatud keerukas bioloogiline süsteem, mille struktuur ja biokeemiline koostis tagavad loote täieliku arengu kogu embrüonaalse perioodi kestel. Kõigi organismi arenemiseks ja kasvamiseks vajalike toitainete sisalduse tõttu võib muna pidada inimese jaoks üheks väärtuslikumaks toiduaineks.

Muna on üks väheseid loomseid toiduaineid, mille me saame looduslikus pakendis – munakoores. Tervetelt  lindudelt saadud munade sisu on steriilne.

Morfoloogiliste ja füüsikaliste omaduste ning keemilise koostise poolest on munad lindude vanusest, söötmisest, pidamisest ja geneetilistest teguritest sõltuvalt erinevad. Eri liiki põllumajanduslindude munade mõõtmed, kaal ja ka rida teisi omadusi on väga erinevad. Seejuures on muna üldine morfoloogiline koostis enam-vähem ühesugune, mis lubab muna ehituse etalonina esitada kanamuna.

Kanamuna               45-75 g keskmiselt 60 g
Kalkunimuna            70-90 g
Munapardi muna      60-65 g
Lihapardi muna        80-90 g
Hanemuna               120-200 g
Pärlkana muna         45 g
Vutimuna                 12 g
Jaanalinnu muna      1-1,6 kg

Muna koosneb lubikestast ehk munakoorest, koorealustest kiudkestadest, munavalgest ja munarebust.

Munakoor

Munakoor moodustab munast 10%, rebu 30%, munavalge 60%. Erinevatel linnuliikidel on need vahekorrad erinevad. Munakoore osatähtsus on suurem hanel, pardil ja pärlkanal.

Muna lubikoor on pealt kaetud õhukese kutiikulaga, mis koosneb peamiselt mutsiinist. Kutiikula osatähtsus on suur munast vee aurumise vähendajana ja ka koore tugevuse kujunemisel. Nii arvatakse, et kutiikula eemaldamine vähendab tunduvalt koore tugevust ning pruunikoorelised munad on vastupidavamad just poole paksema kutiikula tõttu. Lubikoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Muna lubikoor on moodustunud kahele kiudkestale – lubikoorealusele kiudkestale, mille paksus on umbes 48 mikromeetrit ja munakiudkestale, mille paksus on ligikaudu 22 mikromeetrit. Mõlemad kiudkestad on tihedalt kokku kasvanud, välja arvatud muna tömbis otsas, kus nende vahele moodustub säilitamisel muna õhuruum.

Munakoores on 7000-17000 poori. Tihedamini on neid muna tömbis otsas. Läbi kutiikula, lubikoore pooride ja kiudkestade aurab munast vett säilitamise ajal ning toimub gaasivahetus inkubeerimise ajal.

Munakoore paksus ja tugevus on munade tootmisel tähtsamaid omadusi. Eri linnuliikide munakoore paksus on 0,2…1,6 mm. Munakoore paksus ja tugevus sõltuvad mitmetest teguritest, nagu tõust ja liinist, muna kujust ja suurusest, söötmis- ja pidamistingimustest, stressist ja haigustest.

Munakoor on valge või värviline.  Munakoore värvus on peamiselt liigi-, vähem tõu- või liinitunnus. Koore värvus on tingitud munakoore pigmenteerumisest.

Kanamunakoor sisaldab keskmiselt 95,1% anorgaanilisi aineid, 3,3% toorproteiini ja 1,6% vett. Muna sisu sisaldab keskmiselt 25% kuivainet. See on mõnevõrra suurem pardil ja hanel. Kuivainest poole moodustab proteiin (12,5%), lipiide on 10,5%, süsivesikuid 1% ja mineraalaineid 1%.

Munavalge

Kana munavalge sisaldab 12% kuivainet, 11% proteiini, süsivesikuid 0,9% ja mineraalaineid 0,6%. Munavalge koosneb neljast kihist: välimisest vedelast kihist, keskmisest tihedast,  keskmisest vedelast kihist ja sisemisest tihedast munavalge kihist. Kogu munavalgest moodustab väline vedel kiht kanamunas 23%. Järgmised kihid moodustavad vastavalt 57, 17 ja 3%.

Munavalge kvaliteedist sõltuvad suurel määral nii muna dieetilised kui ka inkubatsiooniomadused. Tiheda munavalge kõrguse (mm) ja tiheda munavalge keskmise diameetri (mm) jagatist nimetatakse valguindeksiks, mis värsketel kanamunadel on 0,08…0,09. Valguindeks oleneb linnuliigist, tõust, söötmistasemest ja munade säilitamise ajast. Munade säilitamisel valguindeks väheneb.

Kanamunade, eeskätt  munavalge kvaliteeti hinnatakse ka nn. Haughi ühikutes: muna keskmise massi (g) ja tiheda munavalge kõrguse (mm) alusel leitakse vastavaist tabeleist Haughi ühik. Selle ühiku töötas välja Raimond Haugh munavalge kvaliteedi hindamiseks 1937. a.

HU= 100 log (H – 1,7W0,37+7,6)
Kus H on tiheda munavalge kõrgus mm,
W – muna keskmine mass g.

Haughi ühiku kaudu väljendatav munavalge kvaliteet on tihedas positiivses korrelatsioonis munade inkubatsiooniomadustega. Kasutatakse põhiliselt haudemunade kvaliteedi hindamisel.

Rebu

Rebu on kaetud rebu- ehk vitelliinkestaga, on kinnitunud rebuköidikutega muna tsentrisse ja koosneb idukettast, rebutaelast ehk latebrast ning heledast ja tumedast rebust. Rebusse on koondunud suurem osa muna toitaineid. Sisaldades 30…36% lipiide, 16…18% proteiine ja 1,1…1,6% mineraalaineid, on rebu lootele esmaseks toitaineks. Rebu vitamiinisisaldus on teiste loomsete toitainetega võrreldes üks suuremaid.

Munarebu pigmentatsioon sõltub peamiselt kanade söötmisest, vähem muna vanusest, noorkanade üleskasvatamisest ja pidamisreziimist. Põhilise värvuse annavad munarebule kollased taimse päritoluga pigmendid – karotinoidid. Sageli arvatakse ekslikult, et rebu värvuse intensiivsus sõltub munas leiduva A-vitamiini ja karotiini hulgast. Mida intensiivsemalt on rebu värvunud, seda rohkem arvatakse selles olevat A-vitamiiini ja karotiini, seda toitainerikkamaks ning täisväärtuslikumaks muna peetakse. Teoreetilist alust sellel arvamusel ei ole.

Kollased pigmendid-karotinoidid on laialt levinud taimedes. Nad jaotatakse vastavalt omadustele kahte rühma: karotinoidid, mis hästi lahustuvad süsivesinikes, ja ksantofüllid, mis sisaldavad oma molekulis hapnikku ning lahustuvad palju paremini etanoolis. A-vitamiini provitamiinideks peetakse karotinoide, mille molekulis on osa A-vitamiini struktuurist. Ainult niisugused karotinoidid lähevad organismis ainevahetusprotsessides üle A-vitamiiniks. Ksantofüllidest on karotiinile kõige lähedasem krüptoksantiin – pigment, mida leidub ohtralt kollases maisis. Ta on ka tänini ainuke teadaolev ksantofüll, mis toimib kui A-vitamiini provitamiin. Lindudel on omadus ladestada organismi peamiselt ksantofülle, mitte aga karotiine, seevastu imetajad koguvad organismi rohkem karotiine. Inimtoidus ksantofüllidel nimetamisväärset tähtsust ei ole. Munarebu A-vitamiini sisaldus koos karotiiniga, peamiselt beeta-karotiiniga, on munarebu bioloogilise väärtuse seisukohalt kõige olulisem.

Kanamuna sisaldab rohkem kui 30 makro- ja mikroelementi.  Munarebus leidub mikroelementidest peamiselt fluori, joodi, vaske, tsinki, mangaani ja alumiiniumi, munavalges aga rohkesti boori. Keskmiselt sisaldab munarebu 1,6%, munavalge 0,6% mineraalaineid.

Kuju, mass, vastupidavus

Kõigil linnuliikidel, tõugudel ja krossidel on muna kuju isesugune. Kanade, partide ja hanede munad on ümaramad kui kalkunitel ja pärlkanadel. Viimastel on munad koonilisemad. Lihakanade munad on ümaramad kui munakanadel. Arvu, mis saadakse muna lühema diameetri jagamise teel muna pikema diameetriga (väljendatuna %-des), nimetatakse muna kuju indeksiks. Munakanadel peetakse kõige paremaks muna kuju indeksiks 70…76%.

Muna keskmine mass on tähtsaim näitaja, mille alusel määratakse kindlaks kategooria, kuhu muna standardi järgi kuulub, samuti muna hind. Muna keskmine mass sõltub peamiselt linnuliigist ja tõust, linnu vanusest, aga ka söötmis-pidamistingimustest. Muna keskmisest massist sõltub suurel määral ka muna tihedus ning munakoore, munavalge ja munarebu suhteline mass. Muna tihedust mõjutavad tugevasti õhuruumi suurus ja koore paksus. Seetõttu on muna tihedus muutuv suurus ja sõltub muna säilitamise ajast. Värskete munade tihedus on vahemikus 1,055…1,096, säilitamisel see näitaja väheneb.

Koore vastupidavus sõltub tema paksusest  ja muna kujust. Muna purustamiseks tömbist otsast on vaja 4,73, teravast otsast 5,57 kg rõhku. Muna puruksmuljumiseks mööda pikemat diameetrit on vaja 1…2 kg võrra suuremat jõudu kui lühema diameetri korral.

Seoses munas toimuvate oksüdeerumisprotsessidega eraldab kanamuna päevas 0,072 cal/g soojust. Muna koaguleerumistemperatuur on 57 °C. Terve kanamuna võib jahtuda ilma külmumata  -1…-2 °C-ni. Pikem säilitamine temperatuuril  -3…-4 °C viib külmumise järel muna purunemisele. Munas toimub ka gaasidevahetus. Terve viljastamata kanamuna eraldab päevas 3,5 mg CO2. Samal ajal aurub munast pidevalt vett. 10 °C temperatuuril ja 80% suhtelise õhuniiskuse juures kaotab kanamuna iga päev 0,015 g vett (ca 0,25% muna massist).

Munavalge on vastmunetud munal leelise reaktsiooniga, pH varieerub piirides 8,6…9,3. Muna säilitamisel munavalge pH väheneb kuni neutraalse reaktsioonini. Värskes munas on rebu pH 6,1…6,5, muna säilitamisel hakkab see lähenema neutraalsele.

Muna toiduainena

Muna on inimese jaoks üks väärtuslikumaid toiduaineid. Toitlustusspetsialistid soovitavad lastele päevas 1/2 ja täiskasvanule 1 kanamuna. Toiduks kõlblikud on aga ka teiste linnuliikide munad, kuid peale vutimuna puuduvad nende müüki lubavad standardid. Veelindude mune ei soovitata salmonelloosi kartuses toiduks tarvitada toorelt. Kanamuna sisaldab ka kõiki elutegevuseks vajalikke vitamiine koguses, mis juba ühe  muna tarbimisel päevas rahuldab tunduva osa inimese päevasest vitamiinide tarbest.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Hinnatakse munakoore värvust, koore tugevust, muna suurust, kuju, massi, värskust, maitseomadusai, valge tihedust, veretäppide puudumist, rebu värvust ja selle ühtlikkust. Esmane eesmärk on et kanad muneksid võimalikult palju normaalse kuju, keskmise massi ja tugeva koorega mune. Tarbijat huvitab eelkõige muna mass, maitse ja tugevus.

Muna maitse ja lõhn on subjektiivselt määratavad. Erinevaid maitseid ja lõhnu ei saa munadele sööda kaudu anda, isegi mitte kõrge kontsentratsiooniga maitseaineid söötes. Pikaajaline rääsunud rasvade söötmine halvendab siiski muna maitset.  Munade ebameeldiv maitse ja aroom on tingitud peamiselt viletsatest hoiuruumidest, hallitanud taarast või pikaajalisest säilitamisest pärast munade pesemist antisanitaarsetes tingimustes.

Väga oluline näitaja on munakoore paksus, millest otseselt sõltub tema tugevus. Purunenud või mõradega munaad toovad firmadele suurt kahjumit. Munade purunemise põhjused on:

  • nõrk koor;
  • hoolimatus ja oskamatus käsitsemisel;
  • häired munakogumismehhanismide töös ja vead puuride ehituses.

Toodetud munade kvaliteeti määratakse munalaos või pakkekeskuses. Juba lindlates sorteeritakse pragunenud ja määrdunud munad eraldi. Munalaos suunatakse munad pärast pesemist sorteerimismasinasse, kus nad liiguvad konveieril üle tugeva valgustuse (pimendatud kambris). Seal korjatakse välja kõik koore- ja sisuvigadega munad. Läbivalgustamisel jälgitakse munakoore seisundit, õhuruumi suurust, rebu asendit munas, vereplekkide esinemist rebul ja iduketta suurust. Värske muna koor on pinnalt matt. Tume, hall või marmorivärvi koor viitab muna vananemisele. Õhuruumi laius on värskel munal 10-sendise raha suurune. Iduketas ei tohi olla märgatav, rebu peab asetsema muna keskel. Läbivalgustamise järel jaotab sorteerimissmasin munad kaalukategooriate järgi rühmadesse.

Munade EU klassifikatsioon

A klassi munade miinimumnäitajad:

  • koor ja kutiikula: normaalne, puhas, vigastusteta.
  • Õhuruum: statsionaarselt ei ületa kõrgus 6mm, kuid mune markeeritakse sõnaga “ekstra”, siis mitte üle 4 mm. Mune, mida kavatsetakse turustada sõnaga “ekstra”, peab olema väljastatud või kogutud pakenduskeskusesse igal tööpäeval igalt tootjalt. Kui selline väljastamine ja kogumine toimub igal teisel päeval, peab farmis mune ümbritsev temperatuur olema mitte üle 18 ºC.
  • Munavalge: selge, läbipaistev, geelja konsistentsiga, lisanditeta;
  • munarebu: läbivalgustusel vaid varjuna nähtav, selgelt tajutavate piirjoonteta, muna pööramisel tsentrist mittemärgatavalt välja liikuv, lisanditeta;
  • looteketas: areng ei ole tajutav;
  • lõhn: kõrvallõhnata.

A klassi munad ei tohi olla enne ega pärast sorteerimist pestud ega mingil muul moel puhastatud.

B kassi munade miinimumnäitajad:

  • koor: normaalne ja vigastusteta;
  • õhuruum: kõrgus mitte üle 9 mm;
  • munavalge: selge, läbipaistev, lisanditeta;
  • munarebu: läbivalgustusel vaid varjuna nähtav;
  • looteketas: areng ei ole tajutav;
  • lõhn: kõrvallõhnata.

B klass hõlmab kolme tüüpi mune: jahutamata ja konserveerimata munad; jahutatud muna; säilitatud munad.

C klassi munad on munad, mis ei vasta A ja B klassi munadele kehtestatud nõuetele. Need võivad olla üle antud toiduainetetööstusele.

A klassi munade sorteerimine:

Muna mass Miinimum mass
XL väga suur vähemalt 73g 7,3 kg/100 muna
L suur 63…73 g 6,4 kg/100 muna
M keskmine 53…63 g 5,4 kg/100 muna
S väike alla 53 g 4,5 kg/100 muna

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Kanabroilerite kasvatamise põhieesmärgiks on liha tootmine. Kõrvalsaadustena kasutatakse kanabroilerite tapajäätmeid ja sõnnikut, kuid sellest laekuv tulu on väike.

Kanabroilerite tapasaagis ja söödavate osade kogus on suur. 8-nädalaste täielikult roogitud kanabroilerite tapasaagis moodustab 62-65%, koos söödavate siseelundite ja kaelaga aga 69-70% tapaeelsest eluskaalust. Umbes 75% kanabroilerite lihaste massist moodustavad rinna ja jalalihased, olles lihakeha kõige väärtuslikumad osad.

Teiste lihaliikidega võrreldes sisaldab kanabroileriliha rohkem valku, 20-22%, (lambaliha 18, lahja veiseliha 20, lahja sealiha 16,5%), rasva 4,5-10,5%, mineraalaineid 1,1-1,2%. Valges lihas on rohkem toorproteiini 23%, kui punases lihas 18-19%. Punases lihas on rohkem rasva 2,7-2,9%, valges 0,5%.

100 g kanabroileriliha sisaldab 132-182 kcal. Lihakeha keemilist koostist mõjutab vanus ja sugupool. Enamasti on vanemate kanabroilerite lihas rohkem rasva ja vähem toorproteiini.

Broileriliha on skleroproteiinide väikese sisalduse tõttu eriti õrn. Valge liha oma suurema proteiinisisalduse ja väiksema rasvasisalduse tõttu kui punane liha on kõrgete dieetiliste omadustega ja sobib laste, eakate ja haigete dieettoiduna.

Rasva ja proteiini sobivamaiks vahekorraks kanabroilerilihas peetakse 1:2. Seega ei tohiks broileriliha rasvasisaldus liha kvaliteedi seisukohalt ületada 10%. Sellise rasvasisalduse korral on liha maitseomadused isegi paremad, sest linnuliha lipiidides on rikkalikult inimesele asendamatuid rasvhappeid nagu linool-, linoleen- ja arahhidoonhapet. Kodulindude rasv sisaldab inimesele asendamatuid rasvhappeid 2,5-11 korda rohkem kui teised loomsed rasvaliigid.

Kanabroileriliha sisaldab ka rohkesti mineraalaineid ja vitamiine. Keemilisest ja biokeemilisest koostisest lähtudes on kanabroileriliha dieetilised omadused väga head.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Kalkunibroilerite vanemaks saades suureneb nende söödakasutus ja väheneb ruumide läbilaskevõime. Rasketel kalkunitõugudel on lihakehal suhteliselt vähe verisulekontse 9..11, 16…18 ja 26…36 elunädalal, kergete tõugude kalkunitel 10, 15, ja 18 elunädalal. Mida rohkem on lihal verisulekontse, seda madalam on lihakeha kaubanduslik välimus.

Tapasaagis on 3…4-kuistel kalkunibroileritel 3…5% võrra madalam kui 5-kuistel lindudel ja mõnevõrra vähem on nende lihakehas ka söödavaid osi. Keskmiste ja raskete tõugude emasnoorkalkunid kasvavad intensiivselt 4…5 elukuuni, isasnoorkalkunid 5…7 elukuuni. Optimaalne realiserimisvanus sõltub seega paljudest tingimustest, mida iga kalkunikasvatusmajand peab arvestama. Ühtlasi tuleb silmas pidada ökonoomilisi näitajaid. Kalkuneid tapetakse broileritena 12, 14 ja 16 nädala vanuses.

Kalkunite tapasaagis on tavaliselt 60…80%. Emasnoorkalkunite tapasaagis on tavaliselt veidi suurem kui samavanustel isasnoorkalkunitel.

Kõige olulisim lihakeha kvaliteedi näitaja on söödavate osade hulk lihakehas. See moodustab kalkunitel 68…73%. Kõige suurema dieetilise väärtusega on rinnalihas, mille osatähtsus varieerub 23…28% vahel.

Kalkuniliha on kõrge dieetilise väärtusega, sest ta sisaldab teiste põllumajandusloomade ja lindude lihaga võrreldes suhteliselt palju valku ja vähe rasva. Valge liha sisaldab 23-24% ja punane liha 20-21% valku. Rasva sisaldab valge liha kuni 1% ja punane liha kuni 3%. 100g valge liha kalorsus on 140 kcal ja punase liha kalorsus 150 kcal läheduses.   Ta on kergesti seeduv ja inimorganismi poolt kergesti omastatav ning väga rikas B-rühma vitamiinide poolest. Kalkunite vanemaks saades suureneb liha rasvasisaldus ja väheneb proteiinisisaldus ning seega ka dieetiline väärtus.

Aminohappeliselt koostiselt sisaldab kalkuniliha kõiki inimesele asendamatuid aminohappeid.

Makro- ja mikroelementide sisalduse poolest on eriti väärtuslik maks, milles leidub palju rauda. Üldse on söödavate siseelundite toiteväärtus kõrge.

Kalkunimuna  kanamunaga võrreldes on kalkunimunal suhteliselt väike rebu, kuid koor ja koorealused kiudkestad kaaluvad märgatavalt rohkem. Kanamunaga võrreldes sisaldab kalkunimuna rebu vähem toorproteiini ja rohkem rasva, kuid kulinaarselt väärtuselt on nad võrdsed. Kalkunimunas on keskmiselt 70% vett ja veidi alla 30% kuivainet.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Intensiivses hanekasvatuses realiseeritakse noorhaned hanebroileritena lihaks 56…70 päeva vanuselt. Selleks ajaks langeb nende kasvuintensiivsus, halveneb söödaväärindus ja algab uute verisulekontsude moodustumine uueks sulgimiseks, mis raskendab lihakehade töötlemist ja vähendab nende kvaliteeti. Lihahaned realiseeritakse 4-kuiselt või veelgi hiljem, 5-7 kuu vanuselt (mardihaned ja näärihaned). Kodumajapidamises tapetakse haned enamasti pärast 3-4 nädalat kestnud nuumamist 6-7 kg raskustena. Üle 56…70 päevasteks kasvatamisel suureneb küll liha ja eriti rasva osatähtsus lihakehas, kuid see ei kompenseeri suuremaid kulutusi. Seoses rasva intensiivse ladestumisega halveneb hanede söödaväärindus kasvuperioodi lõpul tunduvalt.

Hanedel on võime ladestada organismi suurel hulgal rasva. Seejuures on hanerasv märgatavalt paremate dieetiliste omadustega ja inimorganism omastab seda paremini kui teiste loomade rasva. Hanerasva tuntakse rahvameditsiinis kui tõhusat vahendit külmetushaiguste raviks. Täiskasvanud nuumatud hane lihakeha võib sisaldada 40% ja rohkem rasva. Kolesteriin hanerasvas puudub või esineb ainult jälgedena. Valku on hanelihas ca 16%. Tapasaagis (koos söödavate siseelunditega (kopsud, neerud, maks, süda, lihasmagu) ja sisemise rasvaga) ca 70% ilma söödavate siseelunditeta 62%.

Sulgi ja udusulgi saadakse täiskasvanud hanelt umbes 300 g. Udusulgi kitkutakse ka elusatelt hanedelt. Sel juhul saadakse hanelt mitu korda rohkem udusulgi. Täiskasvanud hanede udusuled on paremad kui noortel. Hanesulgedest valmistatud padjad, tekid, magamiskotid jms. on väga kerged, soojad, pehmed ja vastupidavad.

Värskeid hanemune võib tarvitada toiduks pagarisaadute valmistamisel. Hanemuna mass varieerub tõuti 120-220 grammini. Keskmise massiga 160 g hanemunas on 35% rebu, 55% munavalget ja 10% koort. Hanemuna morfoloogiline ja keemiline koostis ei erine nimetamisväärselt kanamuna koostisest. Hanemuna sisaldab keskmiselt 2,6% rohkem proteiini ja rasvu ning 0,4% rohkem mineraalaineid kui kanamuna.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Realiseerimisaja määrab pardibroilerite juvenaalsulgimise algus. Juvenaalsulgimist alustanud ja veisulekontsudega kaetud parte on väga raske puhastada. Pardibroilerid on õige tappa 49…55 päeva vanuselt. Enne tapmist hoitakse parte tavaliselt 14…18 tundi söömata.

Lihaskoe osatähtsus lihakehas suureneb noorpartide vanemaks saades. Rinnalihas suureneb noorpartide vanemaks saades. Rinnalihas moodustab partide lihaskoest 1/4….1/5, luud moodustavad eluskaalust 15…16%, liha (koos nahaga) 62…63%.  Tapasaagis on keskmiselt 57…58%.

Teiste lihaks kasvatatavate lindude lihaga võrreldes on pardiliha suurema rasvasisaldusega. Veel rohkem rasva sisaldab vaid nuumatud hanede liha. Proteiinisisaldus on suure rasvasisalduse tõttu pardilihas suhteliselt väike. Sellegipoolest on pardiliha proteiinisisalduselt lähedane noorveise lihale.

Liha keemiline koostis oleneb partide konditsioonist, vanusest, kehakaalust ja sugupoolest. Partide kaalu suurenedes suureneb tavaliselt ka liha rasvasisaldus. Isaspartide liha sisaldab rohkem proteiini kui emaspartide liha. Pardiliha sobib paljude delikatesskonservide valmistamiseks ja vääriks senisest mitmekülgsemat kasutamist.

Pardiliha kalorsus on suure rasvasisalduse tõttu kõrge: 100 g pardiliha keskmine kalorsus on 365 kcal, pardibroilerite lihal 294 kcal. Pardiliha sisaldab keskmiselt:

  • Kuivainet 35,9%
  • Proteiini 16,7%
  • Rasva 18,5%
  • Mineraalaineid 0,9%

Keemiliselt koostiselt sarnanevad pardimunad teiste linnuliikide munadega ja sobivad ka toidumunadeks. Pardimuna kaalub keskmiselt 80 g. Sellest moodustab munavalge 52,6%, munakollane 35,4% ja munakoor 12,0%.

Hinnaliseks kõrvalsaaduseks on suled ja udusuled, mida kasutatakse kergetööstuses. Suled moodustavad partide tapaeelsest eluskaalust keskmiselt 4,4…5,0%. Sõnnikust võib valmistada väga head granuleeritud väetist.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Põllumajanduslindude arvukad tõud on aegade vältel saadud kodustatud lindudest nende valiku, paaridevaliku ja ristamise teel erinevates keskkonnatingimustes. Tänapäeva tööstuslikus linnukasvatuses kasutatavad linnutõud ja krossid on enamasti saadud keerukate ristamiste tulemusena.

Maailmas loendatakse üle 100 majanduslikult arvestatava kanatõu, ligikaudu 20 pardi ja kalkuni tõugu, umbes 40 hanetõugu. Pidevalt luuakse juurde uusi tõuge ja tõurühmi. Farmilinnuks on juba kujunenud ka muskuspart, faasan, sinikaelpart, lihatuvi, põldpüü, vutt. 

Suund on puhtatõuliste kanade arvu vähenemisele. Puhtatõulisi linde peetakse vaid sellisel hulgal, mis on hädavajalik hübriid e. tootmiskanade tootmiseks ja uute liinide aretamiseks. Tööstuslikus linnukasvatuses kasutatakse peaaegu eranditult hübriidllinde ehk tootmislinde (eri tõugude ristandeid vöi sama tõu eri liinide ühendamisel saadud linde). Mitmeid erinevaid kanatõuge kasvatavad asjaarmastajad, neid säilitatakse ka genofondide kollektsioonides. Kanabroilerite tootmise aluseks peetakse tänapäeval kahe vöi enama tõu spetsialiseeritud liinide ristamist. Kanabroilerite tootmiseks kasutatakse kahe- kuni viieliinilisi krosse.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2018

Kanatõud jaotatakse muna, liha-muna, liha, võitlus- ja dekoratiiv- ehk ilukanadeks.

Peaaegu kõigist tõugudest on aretatud ka kääbuskanad, umbes 1/3…2/5 suuruses nominaaltõust. Kanatõugude jaotamise aluseks võib olla ka nende jaotamine aretusregioonide kaupa (näit. P.-Ameerika kanatõud, Kagu-Aasia kanatõud jt.). Majandusliku väärtusega kanatõuge on üle 100, kusjuures ühel tõul võib esineda kuni 16 erinevat sulestiku värvust (sulestikumutanti-teisendit).

Munakanatõugudest kõige tuntum on valge leghorn, aretatud 1837. a. Itaaliast USA-sse sisseveetud itaalia valgete munakanade baasil, ristates neid hispaania ja minorka munakanatõugudega ning võitlus- ja dekoratiivkanatõugudega. 1870. a. toodi leghornid USA-st Inglismaale, kus lisati dorkingi kanatõu verd. Aretati musta, kollase põldpüüvärvusega ja valge sulestikuga leghornid, kelledest laiemalt levisid kaks viimast. Põldpüü värvi sulestikuga leghorni tibud on autosekssed. Valge leghorni tõu tunnusteks on täiesti valge sulestik, lihthari, valged keskmise suurusega kõrvalapid, kollased jalad. Praegu tuntakse väga palju valge leghorni teisendeid (genotüübilt erinevaid populatsioone). Nüüdisaegne valge leghorni kana kaalub 1,6…1,8 kg, hakkab munema 20…21-nädalaselt ja muneb aastas 290…310 muna, millede keskmine mass on 60…62 g. Valgete leghornide kõrval on rohkem tuntud põldpüüvärvusega leghornid, keda nüüdisajal madalama munatoodangu tõttu kui valgetel leghornidel kasvatatakse vähe.

Minorka kanatõug on oma nimetuse saanud aretuspaigast, Minorka saartelt Vahemeres. Tuntakse kolme minorkade sulestiku värvust; musta, sinist ja valget. Minorkad on lihtharjaga, eriti suurte valgete kõrvalappidega ja musta värvust jalgadega. Kuked 3,2…3,6, kanad 2,7…3,6 kg raskused. Aastane munatoodang 150…180 suhteliselt suurt (60…65 g) tugeva valge koorega muna. Kasutatakse peamiselt ristamiseks teiste tõugude produktiivomaduste  parandamiseks. Otseselt tööstuslikus linnukasvatuses minorkasid ei kasutata.

Orlovi kanatõug on aretatud Venemaal XIX s. Kurski ja Orlovi oblastites kohalike kanade ristamisel võitluskanadega. Nad on kõrgejalgsed, kehahoiakult meenutavad võitluskanu, sulestiku värvus on väga erinev: kirjud, õlevärvilised, punakaspruunid, mustad, harva valged. Tõug on genofondis, tõenäoliselt leiab kasutamist uute munakanakrosside loomisel. Vene valge kanatõug oli kuni 1970. a. Venemaal laialt levinud, siis tõrjuti kõrvale sisseveetud munakanakrosside poolt, kuna munaproduktiivsus ja söödakasutus oli neil ca 25…30% madalam. Loodud mitmete vanemate valgete leghornipopulatsioonide ühendamisel ja sellele järgnenud selektsioonil. Tõug on genotüübis.

Paljaskaelsed (transilvaania) kanad, paljaskaelsuse geeni Na kandjad. Levinud Kesk-ja Ida Euroopas. Kanad 2…2,2 kg, kuked 2,5…3 kg, munatoodang 150…180 muna aastas, muna keskmine mass 62 g. Sulestik valge, viiruline või must. Kasutatakse ekstensiivsetes talumajapidamistes. Viimasel ajal pakub geenipaar Na huvi kanabroileriaretajatele.

Liha-munakanatõugudest olulisemad on roodailend, njuuhämpšir, sasseks, australorp ja uaiendot.

Roodailendi tõug loodi USA-s Rhode Islandi ja Massachusettsi osariikides eelmise sajandi 40…50 aastail kohaliku kanade, õlevärviliste šanghai ja punakaspruunide malai kukkede ning pruuni leghorni munakanatõu baasil. Roodailendi kanad on lihtharjaga, punaste kõrvalappide, kollaste jalgade ja tume- kuni pruunikaspunase värvusega. Saba- ja osa tiivasulgi mustad roheka helgiga. Tuntakse ka valget sulestikuteisendit. Kuked 3,4…3,8, kanad 2,4…2,9 kg kehamassiga. Munatoodang 170…240 muna keskmise massiga 58…60 g, munakoor tume – kuni punakaspruun. Paljude kanatõugude, kaasajal kanabroileriliinide lähtetõug.

Njuuhämpširi tõug saadi USA-s New Hampšire osariigis roodailendi kanatõust valiku teel, tunnustati tõuna 1938. a., sarnaneb roodailendiga, kuid on sellest heledama sulestikuga, suurema munatoodangu ja varavalmivusega. Eestis väga hinnatud mittetööstuslikus kanapidamises.

Sasseks on vanimaid inglise kanatõuge, aretatud XIX s. esimesel poolel braama, kotšini, dorkingi ja inglise vana võitluskana baasil, lihtkarjaga, valgete jalgadega. Värvused: pruun, punane puna-valgetäpiline, beež, hõbedane, valge ja hele. Viimane kõige enamtuntud, valge üldvärvusega, mustade saba- ja must-valgete kaelasulgedega, populaarseim liha-kana kuni käesoleva sajandi 60-ndate aastateni. Kuked 3,3…4,1, kanad 2,7…3,2 kg. Munatoodang 160…180 muna aastas, muna helepruun, keskmise massiga 58…60 g.

Australorbi kanatõug on aretatud Austraalias mustast orpingtoni kanatõust valiku teel. Sulestik ja jalad mustad, kõrvalapid punased, lihthari. Kuked 3,2…4, kanad 2,7…3 kg. Munatoodang 180…220 muna aastas, munad hele – kuni tumepruunid, keskmise massiga 58…60 g. Eestis vähem levinud kui njuuhämpšir.

Uaiendoti kanatõug on aretatud USA-s 1860.a. paigu kotšini, hamburgi, braama, leghorni, dorkingi ja orpingtoni kanatõugusid kasutades. Tuntakse 14 värvust, jalad kollased, rooshari. Kukkede kehamass 3,6…4, kanadel 3…3,2 kg, munatoodang 170…200 muna aastas, munad helepruunid. Kasutatakse kaasajal muna- ja lihakanade aretustöös.

Kanatõud jaotatakse muna, liha-muna, liha, võitlus- ja dekoratiiv- ehk ilukanadeks.

Lihakanatõugudest üldtuntumad on:korniši, plimutroki, kotšini, braama, langšani ja faverolli kanatõud.

Korniši liha-kanatõug on aretatud Inglismaal ja USA-s. Möödunud sajandi II poolel Gornwallis Inglismaal vanainglise võitluskana ristamisel malai ja ažiili võitluskanadega saadi korniš võitluskanatõug, keda tuntakse ka vana-india võitluskanatõuna. 1987. a. viidi kornišid USA-sse, kus tumeda sulestikuga kornišid standardiseeriti tõuna 1993. a. Valge sulestikuga kornišid saadi valge malai võitluskana ja tumedate kornišidega ristamisel ning tunnustati USA standardiga tõuks 1898. a. Valgetäpilised punased kornišid saadi USA-s jaapani päritoluga amo ja tumedate kornišide ristamisel 1909. a., õlevärvilised kornišid 1938. a. Lihakanatõuna hakati kornšeid aretama II maailmasõda, ristates neid mitmete liha-muna ja lihatõugudega, et suurendada nende munatoodangut, muna keskmist massi, kooruvust ja tibude sulgedega kattumiskiirust. Tänapäeval on valge korniś peamine isasvormi tõug krossides broilerite tootmisel. Kuked 4…5, kanad 3…3,5 kg, munatoodang 130…180 muna. Muna keskmine mass 60…62 g, munakoor helepruun kuni pruun. Korniši sulestik on valge, nahk, nokk ja jalad kollased, kõrvalapid punased, kõrge muru- e. hernesharjaga. Üldvälimuselt tuletab meelde võitluskanatõuge.

Plimutroki kanatõug on oma nime saanud USA Plymonth Rock´i osariigi järgi, kus hispaania, dominikaani, langšani, braama, dorkingi, kotšini ja jaava kanatõugude baasil loodi 1869. a. viirik, 1880. a. paigu ka valge plimutroki liha-munatõug. Tuntakse ka musti ja õlevärvilisi tõuteisendeid. Tõu viirikteisend levis kiiresti Euroopasse, ka Eestisse. Peale II Maailmasõda on valget plimutrokki väga aktiivselt selekteeritud suurema munaproduktiivsuse ja paremate lihaomaduste suunas ja ta on kaasajal kõige tähtsam lihakanatõug emasvormina krossides broilerite tootmisel. Kuked 3,8…4,2 kg, kanad 2,8…3,5 kg, munatoodang 150…200 muna, muna keskmine mass 60…62 g, munakoor pruun. Sulestik valge, nahk, nokk ja jalad kollased, kõrvalapid punased, lihthari.

Kotšin on Hiina ja Kagu-Aasia päritoluga vanimaid ja raskemaid lihakanatõuge, väga dekoratiivne: võimsa lihastiku, täielikult sulistunud jooksma ja välisvarvastega, lihtharjaga. USA-sse ja Euroopasse toodi 1848.a. Peamiselt viis värvusteisendit: õlgkollane, kollane, valge, must ja põldpüüvärviline. Kuked 4,5…5,5, kanad 3,5…4,5 kg, munatoodang kuni 120 pruunikoorelist muna. Kasutatakse lihakanade aretustöös.

Braama on suuruselt, aretusregioonilt, kehaehituselt, jooksme ja varvaste sulgedega kattumuselt, kehamassilt ja produktiivomadustelt sarnane kotšini kanatõule. Braamal on kolmerealine herneshari ja vähem värvusteisendeid kui kotšinil – hele ja tume. Lähtetõugudeks olid kotšin ja malsi kanad. Kasutatakse nagu kotini tõugu.

Langšani lihakanatõug toodi Euroopasse Põhja-Hiinast 1872.a. Värvuselt õlgkollased, mustad, sinised või valged, kõrgejalgsed, kehakujult võitluskanadele sarnane tõug, jookse välisküljelt kergelt sulistunud või sulgedeta, lihtharjaga. Kuked 3…5 kg, kanad 3…4 kg, munatoodang 100-120 muna.

Faverolli tõugu käsitletakse nii liha-muna – kui ka lihakanatõuna. Prantsuse vana kanatõug, loodud 1866.a. tumeda braama, kotini, hudaani, hõbedase dorkingi ja kohaliku kana baasil. Faverollid on lõhevärvilised, mustad, viirulise või valge sulestikuga, viievarbalised, jookse ja varbad kergelt sulistunud, lihtharjaga, kuked täishabemega, kanad suure põskhabemega. Kuked 3,4…4, kanad 3…3,5 kg, munatoodang 100-130 muna, muna keskmine mass 55…65 g. Väga kvaliteetse lihaga. Kasutatakse uute broilerikrosside loomisel.

Võitluskanade hulka kuulub väga palju Hiina, Jaapani, Kagu-Aasia, India ja Euroopa päritoluga tõuge: malai (vana)india, ažiili,belgia, vanainglise, uusinglise jt. Kõiki neid iseloomustab kõrgejalgsus, väga võimsalt arenenud rinna-, jalgade ja tiibade lihasetik, tugev nokk, väga väikesed lokutid ja hari, liibunud sulestik ja kukkede väga lühikesed kaela- ja rübjaripmed ning sabasuled. Malai ja india võitluskanatõugude kuked on 70…80 cm kõrged ja kaaluvad kuni 4,5 kg. Vanainglise, belgia ja ažiili kuked kaaluvad 1…2 kg vähem. Uusinglise tõug on aretatud kergeks, kuked kaaluvad ainult 0,8…0,9 kg. Kaasajal on nad kujunenud rohkem dekoratiivkanatõugudeks. Vähesel määral kasutatakse veel ka lihakanade aretuses. India võitluskana peetakse kõikide kaasaegsete broilerikrosside isasvormi lähtetõuks. Võitluskanadena kasvatatakse neid ainult India ookeaniga piirnevates maades ja Malaisias.

Dekoratiiv e. ilukanatõugude arv on mitmeid kordi suurem kui võistluskanade arv. Dekoratiivkanatõud jaotatakse päritolu alusel Aasia ja Euroopa tõugudeks, suuruse alusel normaalse suurusega ja kääbustõugudeks e. bantamiteks. Tuntumad on Jaapanis loodud vanad normaalsuurusega tõud fööniks (kukkede sirpsulgede pikkus 10 m ja rohkem) ja jokohama. Sunda saartelt pärinev sumatra kana ja Jaapanist pärinev tšabo on kehamassilt lähedasemad kääbuskanadele. Viimased (bantamid) tuntakse mitmed aastasajad omaette tõugudena kui ka paljude kultuurtõugude miniatuursete esindajatena, keskmise kehamassiga 0,6…1 kg. Näiteks kääbusfööniks, vanainglise võitluskana kääbusvorm, kääbuskotšin, kääbussasseks, kääbusleghorn.
Dekoratiivkanade hulka võib tingimisi kanda Euroopas aretatud ja levinud suure täistanuga ja -habemega poola (hudaani) kanad, friisi, breda, araukana, brabanteri, kpevkööri, lafleši jt. väga dekoratiivse välimusega kanatõud.

Liha-munakanatõud

… ei oma tööstuslikus linnukasvatuses suurt tähtsust seepärast,et munakana ja kanabroiler toodavad muna ja liha efektiivsemalt. Sobib talumajapidamisse nii muna kui liha saamise eesmärgil. Kasutatakse uute tõugude ja krosside loomisel.

Lihakanatõugusid kasutatakse põhiliselt uute liha-munatõugukanade saamiseks. Valge kornis on pöhiliselt kasutusel kanabroilerite saamisel isasvormina, kusjuures sulestiku värvus on dominantne tunnus. Valget plimutrokki kasutatakse emasvormina kanabroilerite tootmisel.

Kanabroileritõud

Esimesed lihakanatõud aretati Aasias (braama, kotšin) ja Euroopas dorking, faveroll, bresse, Põhja- Hollandi sinine.

Revolutsiooniline muutus toimus 1948 aastal. Aretati punane korniš ja hiljem dominantne valge korniš. Korniši tõug on aretatud Inglismaal Cornwalli krahvkonnas mitme kohaliku võitluskanatõu ristamise teel ja kuulub lihakanatõugude hulka. Korniši tõugu kanadel on lihastik hästi arenenud, eeskätt rinnaku piirkonnas ja jalgadel. Nad on suhteliselt kõrgejalgsed ja suure peaga, tugeva ja massiivse luustikuga. Kaheksa nädala vanuselt kaaluvad selle tõu noorkanad 1,6..1,8, kuked kuni 4,8 kg. Munajõudlus on suhteliselt on suhteliselt madal, 100-140 muna aastas. Noorkanad hakkavad munema 5-6 kuiselt. Munakoor on helepruun. Haudeinstinkt on hästi arenenud, kuid kooruvus ulatub 65…75%-ni.

Plimutrokki tõug, mis alles hiljuti kuulus liha – munakanatõugude hulka on aretatud Ameerikas üle 100 aasta tagasi. Käesolevaks ajaks on plimutroki tõug intensiivse selektsiooni tõttu lihavormide ja omaduste suunas kujunenud üheks populaarsemaks lihakanatõuks maailmas. Sulestiku värvuse järgi tuntakse 8 teisendit. Broilerikasvatuses eelistatakse valgeid plimutrokke. Plimutroki tõul on tugevasti arenenud jalgade ja rinna piirkonna lihased. Kaheksa nädala vanuselt kaaluvad seda tõugu noorkanad 1,2..1,5 kg, kuked 1,6..1,7 kg. Täiskasvanud kanade standardkaal on 2,7…3,4, kukkedel 3,6…4,3 kg. Munatoodang on kuni 200 muna kana kohta aastas, munakaal 60…63 g. Tibude kooruvus keskmiselt 70…75%. Munemist alustavad noorkanad 160-170 päeva vanuselt.

Kanabroilerikasvatus põhineb hübriidtibude kasvatamisel. Ideaalsel broilerikrossil peab olema palju häid omadusi, nagu suur kasvukiirus ja eluskaal, kiire sulestumine, väike söödakulu, head lihaomadused, munevus, sigivus, tugev elujõud jne. Seepärast peetakse broilerite tootmise aluseks kahe või enama tõu spetsialiseeritud liinide ristamist. Kasvatatakse peamiselt kahe kuni viieliinilisi krosse, kusjuures broiler saadakse kuni kolmekordsel ristamisel. Broilerikrosside loomisel kasutatakse 3/4 ulatuses valge korniši ja valge plimutroki tõugu. Isasvormina kasutatakse korniši liine ja emasvormina plimutrok liine. Kasutama on hakatud ka teisi lihakanatõuge, kuna nahavärvus ei ole enam oluline tänu lihakehade ümbertöötamisele enne kaubandusvõrku saatmist.

Põhja-Ameerika ulukkalkun ja  temast aretatud kodukalkun kannavad ühist nimetust Meleagris gallopavo. Kalkunite kodustamise aeg on tänaseni täpselt teadmata. Ameerika avastamise ajaks (1492 a.) olid kohlikud – indiaanlased – ulukkalkuni juba kodustanud.

XIX sajandi algul hakkasid USA kalkunikasvatajad-selektsionäärid tegelema Euroopas levinud kalkunite ja ameerika ulukkalkunite ristamisega. 1860. aastal demonstreeriti esmakordselt pronkskalkuneid, kelledest on aretatud enamik tänapäeva kalkunitõuge.

Kalkun on suurim põllumajanduslind. Raskete tõugude täiskasvanud isaslindude eluskaal ulatub 18…20 kg-ni, emaslindudel 10…12 kg-ni. Noorkalkunid kasvavad üsna kiiresti: 5-kuised isaskalkunid kaaluvad 7…9, emaskalkunid 5…6 kg.

Kalkuniliha on omapärase maitse ja kõrgete dieetiliste omadustega: see sisaldab palju inimese poolt kergesti omastatavat proteiini. 50…60% kalkunilihast moodustab nn. valge liha, mille dieetilised omadused on eriti head: selles leidub keskmiselt 23…24% kergesti omastatavat proteiini.

Munatoodang võib ulatuda 50…100 munani ühel munemisperioodil. Emaskalkuni kohta on seega võimalik üles kasvatada 35…70 kalkunibroilerit.

Kalkunitel on bioloogilisi iseärasusi, mis raskendavad nende kasvatamist: isas- ja emaslindude eluskaalu suur erinevus, aeglane suguküpseks saamine ja suhteliselt lühike munemisperiood, kalkunitibude ja noorkalkunite kõrgendatud nõudlikkus ratsiooni toorproteiini ja vitamiinisisalduse suhtes ning tibude tundlikkus pidamisrežiimi suhtes.

Kalkunitõugude arv pole eriti suur. Maailma kalkunikasvatust iseloomustab raskete kalkunikrosside järjest laienev levik. Lihakehasid ei realiseerita tervetena, vaid polfabrikaatidena või kulinaarselt töödelduna. Nii on võimalik raskete krosside kalkuneid paremini kasutada ja ära jäävad suurte lihakehade müügiraskused.

Laiarinnaline pronkskalkun on aretatud Ameerika ühendriikides valiku ja paaridevaliku teel pronkskalkunist. Neil on lihalindudele omane välimik, lai, sügav rind, hästi arenenud reie ja sääre lihastik, lai ja sirge selg, tugevad, lühikesed ja laia asetusega jalad. Sulestiku värvus on must kuni mustjaspruun, pronksja helgiga, nokk ja jalad kiltkivivärvilised. Korallid on hästi arenenud, linnu rahulikus olekus tumepunased, ärritunud olekus sinakasvioletse varjundiga. Kasvu lõpetanud isaskalkun kaalub 16 kg, emaskalkun 9 kg, aasta vanuselt vastavalt 15 ja 8 kg. Munatoodang kuni 90 muna aastas.

Laiarinnalised valged – on praegu maailmas juhtiv kalkunitõug. Tõug loodi USA-s valgete hollandi ja inglise kalkunite baasil. Laiarinnalised valged kalkunid on kompaktse keha, ümara rinnaosa ja laia vaagnaga. Sulestik on tihe ja valge, jooksmed ja varbad heledad või hallroosad, silmad punakaspruunid, nokk kergelt pigmenteerunud või roosakas. Lihaskasve ja korallid on isaskalkuneil punased, ärritumisel võivad muutuda erksiniseks. Linnud pole eriti kartlikud, loomult on nad elavaloomulised ja uudishimulikud. Aretusfirmades saadakse nüüdisajal kasutatavaid kalkunikrosse just selle tõu baasil.

Laiarinnaliste valgete kalkunite hulka kuluvad ka krossi Hydon liinide linnud. Nimetatud kross on neljaliiniline.

Beltsvilli väikesed valged. Tõug on loodud USA-s. Laiarinnalistest valgetest erinevad nad peamiselt kehamassi poolest. 12-nädalaselt kaaluvad isaslinnud 3,4 emaslinnud 2,5 kg, 16-nädalaselt 4,7 ja 3,4 kg. Nad on sobivad puuriskasvatamiseks ja neid kasutatakse tihti uute kalkunikrosside aretamisel emasvormina.

Käesoleval ajal põhineb kalkunite aretus samadel printsiipidel nagu kanabroilerite aretus: tõu piirides valitakse välja line, mis garanteerivad järglaste kõrge kasvuintensiivsuse, suure elusmassi ning kõrge munatoodangu, hea söödakasutuse noorlindude kasvatamisel, samuti lihakeha hea välimuse. Liinide ristamisel on loodud hulk 2-, 3- ja 4-liinilisi krosse.

Uute kalkunikrosside loomisega tegeletakse spetsialiseeritud aretusmajandites pidevalt. Aretusfirmadest on tntumad Hollandi firma “Kulen”, Inglise firmad “British United Turkeys” ja Sun Valley Poultry LTD”, USA-s suurfirma “Nicolas Turkey Breeding Farm”. Firma “BUT” tuntumad krossid on big 5 ja big 6. Selle krossi isaskalkunite kehamass 12-, 16- ja 20- nädalaselt on ca 4,1 5,9 ja 7,4 kg, kusjuures söödakulu moodustab vastavalt 2,4, 2,9 ja 3,4 kg  1 kg juurdekasvu kohta.

Kalkunid alustavad munemist keskmiselt 7,5-8,5 kuiselt. Normaalseks munemiseks on vajalik emaskalkunite täiendav valgustamine ligikaudu 30 ööpäeva jooksul enne munemisperiood algust. Intensiivne munemisperiood kestab 5-6 kuud, millele järgneb 3-4 kuud kestev sulgimine. Sulgimise ajaks munemine lakkab või on munemisintensiivsus väga madal. Kogu aasta kestel haudemunade saamiseks tuleb põhikari komplekteeride kaks korda, kevadel ja sügisel, kasutades samaaegselt emaskalkunite sundsulgimist, et saada sugulindudelt mune kahe munemisperioodi kestel. Sundsulgimisele allutatakse 5-6 kuud munenud kalkunid, isalinde sundsulgima ei panna, see vähendaks nende hilisemat viljastamisvõimet. Sundsulgimisega on võimalik saada 2,5-3 kuise munemispausi järel veel 90…100% esimese  munemisperioodi toodangust. Esimesel munemisperioodil munevad kalkunid tavaliselt rohkem kui järgmisel munemisperioodil.

Emaslindude individuaalseks paaritamiseks soovitatakse pidada  raskete tõugude puhul üks isaskalkun 10-15 emaskalkuni, keskmise raskusega tõugude puhul 16-18 ja kergete tõugude puhul 19-20 emaskalkuni kohta. Korralike pidamistingimuste korral on isaskalkunid hea viljastamisvõimega 4-5 kuud. Sulgima hakkavad nad tavaliselt 2-3 kuud emaskalkunitest varem. Isaskalkunite sulgimise korral langeb nende viljastamisvõime 20-30% ja munade viljastatus ulatub vaid 50%-ni. Viljastatuse tõstmiseks munemisperioodi teisel poolel soovitatakse hoida põhikarja reservis 2-3 kuud nooremaid isaskalkuneid, keda peetakse lühendatud valguspäeva  (8-9 tundi) tingimustes.

Kalkunite juures  alustab paaritumist eranditult emane. Peamiseks tunnuseks seejuures on emaslinnu lösutamine isaslinnu läheduses või otsib emaslind karja hulgast isaslinnu ja lösutab selle ette allapanule. Tihti saabub kogu karjas emaslindudel paarituskihu korraga. Sel juhul lösutab iga isaslinnu umber mitu emaslindu. Nii emas- kui ka isaskalkunid eelistavad kindlaid paarituspartnereid. Emaskalkuneist 5% muneb viljastatud mune juba järgmisel päeval pärast paaritust. Mitmete teadlaste andmetel jäävad spermatosoidid emaskalkuni suguteedes eluvõimelisteks kuni 60-70 päevani.

Hanekasvatusega on inimene tegelenud aastatuhandeid. Hallhanest pärineb enamik maailmas praegu kasvatatvaid hanetõuge. Vanimad andmed hanede kodustamise kohta on pärit Iraanist neljandast aastatuhandest e.m.a. Haned kodustati varem kui teised põllumajanduslinnud, mis on seletatav nende kerge kodustamisega.

Vaatamata asjaolule, et looduses elavad hanelised on üsna kergesti kodustatavad, on 25 metsikust hanelisest kõigest kolme liigi järglased tuntud põllumajanduslindudena. Need on hallhani (Anser anser), kühmnokk-hani (Cygnopsis cygnoides) ja kanada lagle (Branta canadensis).

Ainult üks hanetõug – hiina hani – põlvneb kühmnokkhanest, kes pesitseb ka praegu suviti Põhja Hiinas, Ida ja Kagu Siberis. Kanada lagle kodustatud vormi tuntakse kanada hanena.

Vaatamata sellele, et haned on vanimad põllumajanduslinnud, on nende aretamisel olnud tulemused tagasihoidlikumad kui näiteks kanade ja partide aretamisel. See on seletatav nii hanede konservatiivse pärilikkuse kui ka ilmselt nende ebajärjekindla ja ühekülgse valikuga haneliha ning rasva tootmise suunas.

Käesoleval ajal kasvatatakse hanesid peamiselt noorhaneliha, vähem rasva, maksa ja udusulgede tootmiseks.

Hani kasvab põllumajanduslindudest kõige kiiremini. Intensiivseim on noorhanede kasv kuni 75nda elupäevani, mille kestel nende eluskaal suureneb 40…50 korda. Nuumatud hane lihakeha võib sisaldada kuni 50% rasva. Juba kahekuiste noorhanede lihakehas on märgatavalt rohkem rasva kui niisama vanadel kana. või pardibroileritel. Et hanerasv on madala sulamistäpiga ja suure oleiinhappesisaldusega, siis peetakse seda hinnaliseks toiduaineks kui ka ravimiks paljude külmetushaiguste korral. Mõningaid tõuge nuumatakse ülisuure maksa saamiseks (kuni 1,5 kg ühelt hanelt). Sellest valmistatakse delikatesse.

Intensiivse kasvu ajal on noorhaned võimelised tarvitama hästi palju haljassööta, mille arvel on võimalik kokku hoida jõusööta.. Ekstensiivsele hanekasvatusele on iseloomulik munatoodangu sesoonsus, väike munatoodang ja  sellega seoses väike üleskasvatatud noorhanede arv emashane kohta, noorhanede pikk kasvuperiood (5…6 kuud) ja hanelihatoodangu realiseerimine peamiselt sügiskuudel.

Esimesel elukuul on noorhanede kasvuintensiivsus 200%, teisel elukuul 96%, kolmandal 17%, neljandal 13%, viiendal 6% ja kuuendal elukuul 5%. Kasvuintensiivsuse langus seab tootjate ette vajaduse realiseerida noorhaned lihaks 60…65 päevaselt. Selles vanuses kaaluvad nad 3,5…4,5 kg ja kulutavad 1 kg massiiibe kohta umbes 3…3,5 kg jõusööta.

Haned munevad üsna intensiivselt 4…5 aastat. Väikseim on munatoodang esimesel munemisaastal. Teisel munemisaastal suureneb munatoodang esimese aasta toodanguga võrreldes 15…25%, kolmandal munemisaastal 30…45%. Mõnel emashanel võib munatoodang suureneda ka 4. Ja 5. munemisaastal. Seega on suguhanesid otstarbekas pidada pikka aega.

Haneliha tootmisel tuleb arvestada ka hanede bioloogilisi iseärasusi – suurt vastuvõtlikkust välisärritustele, eri rühmade ja perekondade moodustumist karjas, mahlakate ja haljassöötade, sealhulgas ka toorkiurikaste söötade head omastamist, samuti võimet tarbida sööta ka väga väikese valgustatuse korral.

Hanetõugusid võib jagada kergeteks, keskmisteks ja rasketeks. Kergetest hiina hani ja itaalia hani, keskmistest elsassi, pommeri hani, rasketest tuluusi ja emdeni hani. Rasketele hanetõugudele on omane suhteliselt madal munatoodang – nad munevad aastas 30-45 muna.

Hiina haned põlvnevad metsikust luikhanest. Neid tuntakse ka kügar-, kühmnokk-, trompet- ja honkongi hanedena. Otsmikul on suur kügar, mis emashanedel on tavaliselt väiksem kui isashanedel. Kael on väga pikk, luigekaelataoline, saba hoidub veidi üles. Kere on ümar, munakujuline, keskmise pikkusega, kompaktne, hoidub eest veidi üles. Rind on ümar, jalad keskmise pikkusega. Sulestiku värvuselt eristatakse tumehalle, pruune ja valgeid teisendeid. Rohkem on levinud pruun teisend. Sulestik on sellel teisendil seljal ja külgedel šokolaadpruun. Hiina hanele on iseloomulik pruun jutt kaelal. See jääb püsima ka ristanditel. Valgetel teisenditel jookseb kaelaharjast seljale hallikas jutt. Hiina haned on elava loomuga. Söövad meelsasti karjamaasööta. Nende eluskaal on 4,5….5,5 kg, toodang 50…70 muna keskmise kaaluga 140….160 g. Noorlinnud kaaluvad 60…70 päevaselt 3…3,5 kg. Haudeinstinkt on nõrgalt arenenud.

Tuluusi hani on aretatud Prantsusmaal. On üks levinumaid hanetõuge. Isashaned kaaluvad 7…10, emashaned 6…8 kg. Kahekuu vanuse hanebroileri kehamass ulatub 3,8…4 kg. Emashaned munevad aastas umbes 30 muna. Sulestik on tumehall. Igat halli sulge palistab valge serv. Kõhualune ja tagakeeha sulestik on valge, nokk ja jalad punakasoranžid. Kael on lühike ja jäme jalad lühikesed. Emashaned hauvad halvasti või ei hau üldse.

Emdeni hani on aretatud Loode Saksamaal. Emdeni haned on valge sulestikuga hanetõugude hulgas raskeimad: kaaluvad nuumatult 10…13 kg. Keskmine munatoodang on 25…30 muna aastas. 60 päevased noorhaned kaaluvad keskmiselt 3,6 kg. Emdeni haned on suhteliselt head haudujad ja tibude hoidjad. Kael on võrdlemisi pikk, saba lühike, veidi ülespoole hoiduv. Jalad keskmise pikkusega, tugevad. Nokk ja jalad oranžpunased.

Reini hani on emdeni hane üks lahktõuge, aretatud Ungaris. Isashaned kaaluvad keskmiselt 6,5…   7,0 kg, emashaned 5,5…6,0 kg. 60 päevased noorhaned kaaluvad 3,7…4,0 kg. Sulestik on valge. Aastas saadakse ühelt emashanelt 40…80 muna. Reini hanede omapäraks on ööpäevaste tibude autosseksus sulgede värvuse osas.

Kodupardid põlvnevad sinikael-pardist (Anas platyrhynchos), kes käesoleval ajal sisustab tihedasti Euroopa, Aasia, Aafrika ja Ameerika veekogude kaldapiirkondi. Pardid kodustati arvatavasti mitmes maailmajaos üheaegselt, 3-4 tuhat aastat e.m.a. Euroopas kodustati part Rooma Impeeriumi õitseajal. Muskuspart kodustati Lõuna Ameerikas enne Ameerika avastamist.

Koduparte on aretatud peamiselt lihatoodangu ja lihaomaduste parandamise, mõningaid tõuge ka kõrge munatoodangu suunas. Pardid kohanevad kergesti mitmesuguste pidamistingimustega. Parditibud kasvavad kiiresti. Pardibroileri kaal suureneb tapaküpseks saamise ajaks (49-56 päevaks) kuni 60 korda. Põhikarja lihatõugu pardilt võib saada ühe munemisperioodi jooksul (6-7 kuud) 140-150, munatõugu partidelt 200-250 muna. Seega on ühe põhikarja emaspardi kohta võimalik aastas saada rohkem kui 200 parditibu ja toota 400-500 kg pardiliha.

Pardid hakkavad munema 5-6 kuu vanuselt. Erinevalt teistest põllumajanduslindudest munevad nad alates kella 2-3st öösel kuni kella 10-ni hommikul.

Pardibroilerite tootmisel tuleb arvestada asjaolu, et pardibroilerid alustavad kohe pärast sulestiku kujunemist (alates 55-65 elupäevast) juvenaalsulgimist, mis kestab 50-60 päeva. Sel ajal nende kasv aeglustub ja rohkete sulekontsude tõttu ei ole neid võimalik realiseerida. Seepärast tuleb pardibroilerid realiseerida ettenähtud vanuses, 49-52 päevaselt.

Partide bioloogiliste iseärasuste hulka kuulub ka nende võime süüa mitmesuguse päritoluga loomseid söötasid, samuti nende suhteliselt kõrge kehatemperatuur (42), kiire ainevahetus, tundlikkus suure Co2, NH3 ja niiskusesisalduse suhtes, ning kartlikkus.

Partidega tehtav aretustöö on enamikul juhtudel olnud suunatud nende lihaomaduste parandamisele, kuid on püütud suurendada ka nende munatoodangut. Seetõttu jaotatakse parditõud tootmissuuna alusel 3 rühma: liha-, liha-muna, munatõud.

Põhiliselt kasvatatakse pekingi parditõul põhinevaid valge sulestikuga spetsiaalselt aretatud pardikrosse, kuid eramajapidamistes on säilinud varem sissetoodud ja kohalikest pardipopulatsioonidest saadud ristandeid.
Tööstuslikus linnukasvatuses kasutatakse sobivate pardiliinide ja krosside loomiseks ka teisi parditõuge.

Lihatõugu pardid on kiirekasvulised ja suure kehamassiga. Tapaküpseks saavad nad 50…55 päevaga, olles siis 2…3 kg rasked.

Pekingi pardid pärinevad Hiinast, kus see tõug loodi rohkem kui 300 aastat tagasi. 1847. a. toodi pekingi parte Inglismaale ja teistesse Euroopa maadesse ning sellest ajast on see tõug levinud üle maailma. Eri maades aretati pekingi parte erinevates suundades ning seetõttu pole ka lindude tõutunnused ühesugused. Pekingi pardi kehahoid on poolpüstine, kere massiivne, saba poole 30o nurga all allalaskuv. Pea on lühike ja lai, kõrge kumerdunud lauba ja sügaval asetsevate silmadega. Jalad on jämedad, madalad, värvuselt punakasoranzid. Kattesulestik on valge, sügisel kreemikaskollane, nahk helekollane. Kliimatingimuste suhtes pole pekingi pardid nõudlikud. Nad on varavalmivad, kergesti nuumatavad, elujõulised ja paistavad silma hea söödakasutusega. Noorlinnud on tapaküpsed 50…55-päevaselt, kaaludes siis 2…2,5 kg. Täiskasvanud isapart kaalub keskmiselt 4,10 kg, emaspart 3,6 kg.

Pekingi emaspardid on head munejad, nad munevad aastas kuni 200 muna. Muna mass on 70…80 g. Haudeinstinkt on neil väga nõrk. Liha õrnuselt ja kvaliteedilt jäävad pekingi pardid ruaani ja eelsberi partidele alla.

Ruaani on värvilise sulestikuga lihatõugu partidest üks tuntumaid. Tõug on aretatud Prantsusmaal Roueni linna lähistel. Nende sulestik on ilus halli-pruunikirju, pea sulestik on rohekas, metalliläikeline. Üldilmelt meenutab sulestik looduses elutsevat sinikaelparti. Nokk on neil rohekaskollane, jalad oranzkollased. Lihaomadused on neil väga head, liha õrn ja maitsev. Tumedate sulekontsude tõttu jätab nende lihakeha välimus soovida.

Täiskasvanud isaspardid kaaluvad 4…5 kg, emaspardid 3,5…4 kg. Emaspardid munevad aastas 60…90 muna massiga 80…90 g.

Eelsberi  parditõug aretati Inglismaal Aylesbury asula ümbruses XIX s.algul. Puhasvalge sulestiku ja heade lihaomaduste tõttu levisid nad kiiresti kogu Euroopas, hiljem ka Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Eelsberi partide kere on massiivne, rind sügav ja lai. Nokk ja jalad on roosad. Nad on vastupidavad haigustele ja kliimamuutustele, heade reproduktsiooniomadustega ja varavalmivad. Täiskasvanud isaspardid kaaluvad 4…4,5 kg, emaspardid 3,5…4 kg. Emaspart muneb aastas 80…130 muna. Muna mass on 90…110 g. Noorpardid kaaluvad 50…60 päevaselt 2…2,5 kg.

Tuntumaiks aretusfirmadeks on “Cherry-Valley” (pekingi tõug) ja “Cortlang” (eelberi ja kampelli tõug). Teisi tõuge spetsiaalaretuseks (krosside loomisel tööstuslikuks pardiliha tootmiseks) praktiliselt ei kasutata. Krossides saavutavad pardibroilerid 47 päevaga kuni 3 kg kehamassi ja kulutavad seejuures 1 kg juurdekasvuks 2,8 kg sööta.

Orpingtoni on liha-munatõugu part, kes aretati Inglismaal kaiuuga, eelsberi ja india jooksupartide ristamisel. Tõu nimetus pärineb aretusfarmi nimest. Orpingtonid hakkavad vara munema, keskmine munevus on 160 muna aastas. Kere on pikk ja lai, kael pikk, sulestik punakaskollane, ka õlevärvust. Kasv on neil kiire, 8-nädalased pardid kaaluvad ca 2 kg. Täiskasvanud isaspardid kaaluvad 2,6… 3,5, emaspardid 2,5…3,2 kg. Levinud Inglismaal, prantsusmaal, Itaalias. Vähenõudlikud ja head söödakasutajad.

Kampelli on munatõugu part, kes aretati Inglismaal jooksupartide ristamisel uluk- ja ruaani partidega ning sai enesele aretaja nime. Tänu väga heale munevusele saavutas tõug kiiresti populaarsuse. Tuntakse sulestiku värvuselt kolme erinevat teisendit: tume, khakivärvust ja valge.

Kampellid on vähenõudlikud ja kiirekasvulised, tibude väljalangemine on väike. Emaspartide munevus on 180…200 muna. Muna keskmine  mass on 65 g. Täiskasvanud isaspart kaalub 2,5..3, emaspart 2…2,5 kg. Liha on õrn, pehme ja maitsev. 60-päevane noorpart kaalub 1,5..1,7 kg. Tõug on levinud paljudes maailma maades, teda kasutatakse nii puhasaretuses kui ka ristamisel.

India jooksupart on munatõugu part, kes on aretatud Indias. Välimik on neil teistest partidest erinev. Neil on kõrged jalad, pingviinisarnane kehahoiak, pikk ja peenike kael Liikudes nad ei paterda nagu teised pardid, vaid jooksevad kiiresti. Jalad on oranžikaspunased, sulestik valge, punakashall või must. Täiskasvanud emaspardid kaaluvad 1,75, isaspardid 2,0 kg. India jooksupardid on väga head munejad, keskmine toodang on 200 muna aastas.

On mitmeid parditõuge, mida kasvatatakse põhiliselt ilusa välimuse tõttu. Tuntuim neist on mandariinpart. Ta on väikesekasvuline, kuid väga kaunilt paigutunud ja värvunud sulestikuga. Teine tuntum ilupart on karoliinpart, kes pärineb Põhja-Ameerikast. Mõlemad ilupardid on väheste kulutustega peetavad parditiikidel ja teistel veekogudel.

Muskuspartide paljusid teisendeid ei ole seni ametlikult tõugudeks tunnustatud. Teisendite eristamise aluseks on lindude sulestiku värvus, mille poolest muskuspardid on väga varieeruvad. Rohkem on levinud valgetiivaline must, valgetiivaline sinine, must, valge, sinine, must-valge, sini-valge. Tuntakse 11 muskuspartide värvuse geenmutatsiooni.

Kodupartidega võrreldes on muskuspartidel suur ja lai kere, mistõttu ka isasmuskuspartide kehamass ulatub kuni 6,5, emaspartidel 3,5 kg-ni. Muskuspartide võimsad ja pikad (30…35 cm) tiivad tagavad lindude hea lennuvõime. Nende pealael on pikemad, kergelt püstised suled, Ärrituse korral moodustavad need suled omapärase tanutaolise tuti. Laubal silmade lähedal asetsevad neil erilised näärmed, mis suguperioodil võivad eritada muskuslõhnalist nõret; sellest on tuletatud ka nende nimetus. Noka alusel ja ümbruses paiknevad lihanibud. Varvaste vahel on ujulestad, kuigi muskuspardid pole ulukitena mitte vee-, vaid metsalinnud. Varvastel on neil suluspesitsejana tugevad ja teravad küünised, mida tuleb talitajal alati arvestada.

Muskuspardid ei prääksu nagu kodupardid, vaid häälitsevad sisisevalt. Suguinstinkt on neil veel küllalt sesoonne. Munade viljastatus langeb munemisperioodi lõpupoole tunduvalt. Munemist alustavad muskuspardid 6…9 kuu vanuselt, aastane toodang on 60…120 muna, muna mass 70…80 g. Muskuspardi munade hautamiskestus on keskmiselt 34 päeva.

Muskuspardikasvatus on eriti levinud Prantsusmaal, Kanadas, Itaalias ja Hollandis. Tendents muskuspardiliha tootmise suurendamisele iseloomustab kõiki arenenud linnukasvatusega maid. Seetõttu on hakatud muskuspardiliha tootmiseks looma ka kitsalt spetsialiseeritud liine ja krosse. Juhtivaks aretusfirmaks on kujunenud prantsuse “Grimaud Freres”. Firmas on loodud 4 spetsialiseeritud muskuspardiliini ja 3 tööstuslikuks tootmiseks sobivat krossi.

Läänes,  eriti Prantsusmaal on muskuspartide ja kodupartide hübriidide liha tootmine kujunenud linnukasvatuse oluliseks haruks. Hübriidid – mullardid – on tugeva konstitutsiooni, kiire kasvu ja väga heade lihaomadustega. Mullardite lihas on vähe rasva, kuid neid on kerge nuumata rasvase maksa saamiseks. Spetsiaalnuum rasvase maksa saamiseks kestab 20 päeva, söödakulu 1 linnu kohta on 12,5 kg. Maksa mass võib sellise nuuma korral ulatuda 500 grammini.

Mullardite saamiseks kasutatakse isaslinnuna alati muskusparti. Mullardid ise on absoluutselt viljatud. Nad tasuvad tehtud kulutused kiire kasvu ja liha väga hea kvaliteediga.

Tõuaretuses arvestatakse tunnuste päritavusastet, sest madalama päritavuskoefitsiendiga tunnuste valikuedu on väiksem. Üksitunnuste päritavuse aste võib muutuda seoses söötmise ja pidamise muutumisega, samuti linnukarja valiku intensiivsuse tõusuga ja lindude tõulistest iseärasustest tingituna. Üldreeglina esineb üksiktunnuste vahel vastastikune seos ehk korrelatiivne muutlikkus, mis tunduvalt suurendab valiku- ja paaridevaliku edu, sest kui valida ühe tunnuse järgi, paraneb ka teine. Mõned kanade kohta kehtivad positiivsed korrelatiivsed seosed:

  • 49 päevaste kanade kehamassi ja 49 päevaste järglaste kehamassi vahel,
  • täiskasvanud kanade kehamassi, munamassi ja ühe ööpäeva vanuste tibude kehamassi vahel,
  • rinnalihaste massi ja lihakeha söödavate osade massi vahel,
  • noorlindude sulgedega kattumise kiiruse (10 päeva vanuselt), 49 päevaste noorlindude kehamassi ja rinnaku nurga vahel,
  • noorlindude füsioloogilise varavalmivuse (vanus esimese muna munemisel) ja aastase munatoodangu vahel,
  • esimese nelja kuu munatoodangu ja aasta munatoodangu vahel,
  • loote arengu intensiivsuse, kooruvuse ja tibude ning noorlindude elujõulisuse vahel.

Valikul tuleb arvestada ka negatiivseid korrelatiivseid seoseid. Näiteks kalkunitel korreleerub negatiivselt rinna laius rinnakukiilu pikkusega, millest omakorda sõltub suurel määral rinnalihaste mass. Sedasama võib öelda kehamassi ja munatoodangu ning kehamassi ja munade viljastatuse kohta.

Paaritustüübid

Üks populatsiooni geneetilise struktuuri muutmise võimalusi on genotüübisageduse muutmine sõltuvalt paaritustüübist. Paaritustüüpe võib jagada järgmiselt:

  • Sugulusaretus (sisearetus ehk inbriiding) – suureneb populatsiooni homosügootsus).
  • Mittesugulusaretus (välisaretus ehk autbriiding) – suureneb populatsiooni heterosügootsus.

Sugulusaretuseks nimetatakse suguluses olevate lindude omavahelist paaritamist. Need linnud on genotüübilt sarnasemad ja omavad rohkem ühesuguseid alleele kui selle populatsiooni linnud keskmiselt. Seda põhjustavad eelmistest põlvkondadest ühised eellased. Sugulusaretuse eelised on homosügootsuse suurenemine, ühtlikum järglaskond ja asjaolu, et suguluses olevad vanematepaarid pärandavad oma tunnuseid edasi kindlalt. Järglastele pärandatakse samu alleele ja seetõttu ei esine tunnuste lahknemist. Puuduseks on järglaste tundlikkuse suurenemine elutingimuste suhtes, mistõttu nad taluvad ebasoodsaid olusid halvasti. Langeb lindude jõudlus ja sigivus ning väheneb haigustele vastupidavus ja elujõud. Nende nähtuste üheks põhjuseks peetakse populatsioonis varjatud kujul esinevate kahjulike retsessiivsete geenide homosügotiseerumist. Sugulusaretuse kahjulike mõjude vältimiseks tuleb valida aretuseks tugeva kehaehitusega linnud, luua neile head söötmis-pidamistingimused ja aretada sihipäraselt. Teha vaheldumisi mittesugulusaretusega.

Mittesugulusaretuse korral paaritatakse suguluses mitteolevaid linde. Sellega suurendatakse nii populatsiooni kui ka üksikisendi heterosügootsust. Erinevate genotüüpide ühendamine toob esile järglast heterosügootsuse suurenemise, millega kaasneb nii üksikisendi kui ka kogu populatsiooni parem kohanemis- ja eluvõime, suurem jõudlus ja kasvuintensiivsus ning haiguskindlus. Sellist heterosügootsuse suurenemisega kaasnevat ergutavat mõju nimetatakse heteroosiks.

Valiku ehk selektsiooni korral muutub geenisagedus.

Sel viisil luuakse võimalused mõnede genotüüpide eelispaljunemiseks. Valiku kaudu selgitatakse välja soovitud omadustega linnud, kes võetakse aretusse, mittesoovitavad aga jäetakse kõrvale. Nii suurendatakse populatsioonis soovitud omadusi ja vähendatakse mittesoovitavaid tunnuseid kandvate alleelide sagedust ning kujundatakse välja uued genotüübid ja alleelikombinatsioonid. Valiku ülesanne ongi uute genotüüpide ja alleelikombinatsioonide kujundamine, nende kasutamine ja säilitamine.

Individuaalset valikut tehakse linnu igas arengujärgus alates munast kuni täiskasvanud linnuni. Tulemused olenevad suurel määral genotüübi muutlikkusest. Genotüübi vähese muutlikkuse korral osutub individuaalne valik harva tulemusrikkaks. Individuaalse valiku korral tuleb arvestada üksiktunnuse päritavuse astet ja seda, et paljude tunnuste vahel esinevad positiivsed korrelatiivsed seosed, mis kergendavad ja muudavad individuaalse valiku tõhusamaks. individuaalne valik soovitud omaduste suunas hakkab iga järgmise põlvkonnaga vähenema. Lõpuks ei avalda enam soovitud mõju, mis on seletatav genotüübi ühtlustumisega.

Perelisvaliku korral on valikuühikuks aretuspered, st rühm linde, keda paaritab üks isaslind. Linnukasvatuses eristatakse emaperekonda, kuhu kuuluvad isa, ema ja järglased, täisõed ja -vennad, ning isaperekonda, mis koosneb peamiselt poolõdedest ja -vendadest isa järgi ning väiksemast osast täisõdedest ja -vendadest ema järgi. Siia kuuluvad isa, kõik isa poolt paaritatud emaslinnud ja nende järglased. Siin on pere ja perekondade liikmed erinevates sugulusvahekordades. Geneetiline side on kukel või kanal järglaskonnaga 0,5, samasugune side on täisvendade ja -õdede vahel. Poolõel ja -vennal on isa järgi geneetiline side 0,25. Poolõdesid ja -vendi on 10-14 korda rohkem, mistõttu perekonna keskmine geneetiline side ei erine suurt 0,25-st.

Perelisvaliku korral võetakse arvese vanemate jõudlust ja välimikku, aga ka nende järglaste vastavaid näitajaid ning arvestatakse lindude põlvnemisandmeid. Perelisvalikut tehakse puhtal kujul harva, sagedamini ühendatakse see teiste meetoditega. Perelisvaliku järgi hindamine täiendab oluliselt lindude individuaalset hindamist ja suurendab paremate isendite valikukindlust, sest neid on hinnatud vanemate genotüüpe arvestades.

Kombineeritud valiku korral arvestatakse perede ja üksikisendite näitajaid ning tulemused on alati paremad. Kombineeritud valiku korral valitakse edasiseks aretuseks parimad isendid parimatest peredest. Kukke võib hinnata pere või kogu perekonna järglaste andmetel. Kuke hindamine perekonna, s.o poolõdede järgi võimaldab võrrelda tema mõju eri perede kanadele. Nii suureneb hindamise tõenäosus ja väheneb ema mõju keskmisele hindele. Kanu võib hinnata tütarde jõudluse rühmalise arvestuse põhjal keskmiste näitajate alusel. Kukkede hindamine põhineb samuti tema tütarde rühmalisel hindamisel, seega perekonna keskmiste näitajate alusel.

Perelisvalikul on vaja märgistada iga linnu munad perede järgi ja neid hautada eraldi, et põlvnemine oleks täpselt teada. Koorunud tibud märgistatakse ning järgneb järglaskonna arengu ja jõudluse kontroll.

Perelis-rühmasvalik erineb perelisvalikust selle poolest, et aretusrühmas ei ole mitte üks vaid mitu isaslindu. Isaslinnud peaksid pärilike omaduste ühtsuse tagamiseks olema vennad. Selle valikuviisi korral jäävad järglaste isa kohta põlvnemisandmed puudu, sest täpne isa pole teada.

Massvalikul paaritatakse linde fenotüübi alusel, arvestades nende konstitutsiooni, välimikku ja jõudlust, mitte aga päritolu või sugulusastet. Massvalik on vanim valikuviis, mida kasutatakse. Massvalik algab individuaalsete andmete kogumisega tõu kohta ja selgelt väljenduvate tunnuste väljaselgitamisega ning lõpeb väikese jõudluse, välimikuvigadega ja muude puudustega lindude karjast väljapraakimisega. Halvemate lindude järjekindel väljapraakimine parandab linnukarja pärilikke omadusi ja suurendab produktiivsust.

Paaridevalikul lähtutakse geneetika alustest ning arvestatakse lindude genotüüpi, väliskeskkonna tingimusi, valikunõudeid ja muid tegureid. Paaridevalikuga tahetakse anda järglastele vanemate soovitud omadusi, kuid luua ka uusi. Paaridevaliku võib isasloomade kasutamise ulatuse järgi jaotada individuaalseks, rühmaliseks ja massiliseks.

  • Individuaalse paaridevaliku korral moodustatakse vanemapaarid nende tõulisest, liinilisest või krossilisest kuuluvusest lähtudes sooviga saada väärtuslik järglane.
  • Rühmalise paaridevaliku korral paaritatakse ühe isaslinnuga enam-vähem ühesuguste omadustega emaslindude rühma. Seejuures peaks isaslind olema paremate tõu- ja jõudlusomadustega kui emaslinnud.
  • Massilise paaridevaliku korral paaritatakse emaslinde vabalt karja paigutatud isaslindudega. Need peavad olema isaslindudest paremate omadustega. See paaritusviis valitakse ekstensiivse tootmise korral.

Paaridevalikut võib teha veel vanuse alusel, sest erineva vanusega vanemapaar annab erinevate jõudlus- ja bioloogiliste omadustega järglasi. Hinnalisem järglaskond saadakse 2-3 aasta vanuste emaslindude paaritamisel noorte isaslindudega või vastupidi.

Boniteerimine

Valiku ja paaridevaliku osaks on boniteerimine, mille korral emas- ja isaslinde hinnatakse nende eksterjööri, konstitutsiooni, jõudluse, pärilikkuse ja järglaste järgi.

Kompleksne aretussüsteem koosneb neljast põhilülist:

  • sugulindude õige kasutamine ja aretusväärtuse hindamine;
  • sugulindude valik (selektsioon);
  • sugulindude paaridevalik;
  • noorlindude suunav kasvatamine.

Sugulindude õige kasutamine ja aretusväärtuse hindamine seisneb nende õiges söötmises, hooldamises ja pidamises, mis võimaldab genotüübil täielikult realiseeruda. produktiivlinde hinnatakse ja nende aretusväärtust määratakse boniteerimise teel, mis annab aluse edaspidiseks valikuks.

Sugulindude valik järgneb lindude hindamisele ja aretusväärtuse määramisele. Paremad linnud eraldatakse aretusrühma ning aretuse eesmärgile mittevastavad prakeeritakse. Valikuga eraldame üldisest populatsioonist teatud soovitud genotüübi. Valik on tulemusrikkam kui valime nii isas kui emaslinde.

Sugulindude paaridevalik seisneb väljavalitud ja soovitud omadustega isas- ja emaslinnu paaritamises, et saada parimate omadustega järglasi. Sugulindude paaridevalik on keerukas ja seotud teiste aretusvõtetega nagu suguluspaaritus, liinide ühendamine, krosside loomine jne. Tuntakse homosügootset ja heterosügootset paaridevalikut. Puhasaretuse korral, eriti liinide loomisel, tehakse tavaliselt homosügootset, hübriidide loomisel aga heterosügootset paaridevalikut.

Noorlindude suunav kasvatamine tähendab tingimuste loomist genotüübi täielikuks realiseerimiseks.

Aretusmeetodid jaotatakse tavaliselt kaheks, puhasaretus ja ristamine.

  1. I Puhasaretus
    1. Liinaretus
    2. Liinide ühendamine
    3. Sugulasliinide (inbredliinide) aretus ja tõusisene ühendamine
  2. II Ristamine
    1. Tarberistamine
    2. Vahelduv ristamine
    3. Sisestav ristamine
    4. Vältav ristamine
    5. Uudikristamine
    6. Sugulasliinide (inbredliinide ristamine)
  3. III Hübridiseerimine
    1. Tarbeloomade saamine
    2. Uute tõugude kujundamine

Liinaretus on tõu struktuuri kujundamise meetod. Üksikliinid oma eripära ehk genotüübilise erinevusega annavad võimaluse tõusiseseks lahknemiseks. Liiniks nimetatakse linnukasvatuses suure jõudlusega tõulindude rühma, mis põlvneb ühest omadustelt väljapaistvast eellasest ja kelle järglastel on teatud kehaehituse tüüp ja jõudlusomadused. Liinaretuses säilitatakse ja arendatakse edasi liinialustaja omadusi valiku ja ühtliku paaridevalikuga ning sobivate üleskasvatamis-, söötmis- ja pidamistingimuste loomisega.

Liini kujundamise esimesel etapil valitakse välja silmapaistvad isaslinnud ja hinnatakse neid järglaste järgi. Järglaste omaduste hindamise põhjal selgitatakse välja nende heade omaduste päritavus.

Teisel etapil liini täiustatakse. Jätkatakse valikut, eraldatakse liinialustaja järglaskonnast paremad, kõige tüüpilisemad linnud liini jätkajateks ning paaritatakse neid jõudluselt ja tõuomadustelt sobivate emaslindudega, kes on võimelised liinialustaja omadusi säilitama. Liini jätkavaid isaslinde tuleb kontrollida järglaste järgi.

Kolmas etapp on kontrollperiood. Sellel etapil kontrollitakse liinialustaja järglasi ja tehakse valikut järglaste järgi. Liini kujundamise kõigil etappidel peetakse munatoodangu arvestust, hinnatakse munade omadusi, viljastatust, kooruvust, elujõulisust, kehamassi, lihaomadusi, kasvukiirust, kehaehituse tüüpi, sulgimise kiirust jne. Ühtlasi paljundatakse suuretoodangulisi linde.

Liine ühendatakse kahe eri liini lindude omavahelise paaritamise teel eesmärgiga täiustada olemasolevat liini, saada suure jõudlusega linde või kujundada uusi liine.

Liini täiustamiseks valitakse teise liini emaslinnud homogeense paaridevaliku põhimõttel. Nad peavad olema üsna lähedased täiustatavale liinile, et liini omadused laiali ei valguks ja liinile omane genotüüp ei kaoks. Seejuures peavad nad järglaste elujõulisust suurendama. Liine ühendatakse nii tõu- kui tarbekarjades sugu- ja tarbelindude saamiseks.

Sugulasliinide (inbredliinide) aretus ja tõusisene ühendamine on linnukasvatuses kõige laiemalt kasutatav võte. See kujutab endast veresuguluspaaritust mitme põlvkonna vältel astmes II-II, s.o venna-õe ja poolvenna-poolõe paaritust. Selle tulemusena suureneb järglaskonna homosügootsus ja omadused muutuvad püsivamaks aga lindude elujõulisus väheneb. Inbriidingdepressiooni tõttu tuleb teha järglaskonnas regulaarselt valikut ja mittesobivad linnud prakeerida.

Peale sugulasliinide aretamist tuleb katsetada nende ühendamiseks sobivust. Sobivuse korral saadakse hea jõudlusega hübriidlinnud. Sugulasliinide ühendamine (kross) kutsub esile heteroosi.

Ristamine.

  • Tarberistamise eesmärk on saada häid tarbelinde – hübriide. Selleks paaritatakse kahe või mitme tõu linde omavahel ja saadud ristandeid ei kasutata tavaliselt sugulindudena. Linnukasvatuses saadakse tarberistamise teel nii broileri kui ka munakanakrosse. Munakanakasvatuses ei ole tarberistamise osas viimasel ajal vajadust, kuna sugulasliinide ühendamine on andnud häid tulemusi. Otstarbekas aga on tarberistamine lihakanakasvatuses broilerite tootmisel.
  • Vahelduvristamine on tarberistamise vorm, kus ristatakse kaht või enamat tõugu ning saadud ristandemaslinde paaritatakse vaheldumisi eri tõugude isaslindudega. Esimesest ristamisest saadud ristandeid ristatakse teises põlvkonnas juba kolmanda tõuga ja saadud ristandeid jälle uue tõuga. Ristamist korratakse nii mitu korda, kui mitut tõugu ristatakse. Seejärel tõugude vahetuse tsükkel kordub. Vahelduvat ristamist võib teha ka eri liinidega. Kõige sobivamaks on osutunud kolme tõu vahelduva ristamise süsteem.
  • Sisetava ristamise eesmärk on olemasoleva tõu parandamine või täiustamine. Ristatakse üks või kaks korda ning aretust jätkatakse puhasaretuse põhimõttel. Parandaja tõug on vaja valida nii, et uute omaduste kinnistudes ei halveneks need omadused, mida tahetakse tõus säilitada, või halveneksid need minimaalsekt. Esimese põlvkonna ristandite hulgas on vaja teha ranget valikut ja õiget paaridevalikut. Edaspidisel puhasaretusel hakkab parandaja tõu mõju järjest vähenema. Sobib ka liinide omaduste parandamiseks või täiustamiseks.
  • Vältav ristamine. Vähelevinud linnukasvatuses. Tavaliselt parandatakse sel teel ühte tõugu ristates neid kõigis põlvkondades teise parandaja tõuga. Parandaja tõu isaslindudega paaritatakse parandatava tõu emaslinde.
  • Uudikristamine on uute tõugude aretamise võte. Eesmärk on aretada kahe või enama linnutõu ühendamise teel uus tõug.
  • Sugulasliinide ristamine. Paaritatakse kahe eri tõu sugulasliini linde. Need liinid on omavahel väga erinevad, heterosügootsed. Peale tõuliste erinevuste on neil veel veresuguluspaarituse teel kujunenud sugulasliinide erinevused. Saadud hübriidid on tugeva elujõuga ja heteroosi tõttu ka suure jõudlusega.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014