Munakanad

Mida kiiremini tibud pärast koorumist tibulasse paigutatakse ning sööda ja vee juurde pääsevad, seda kiiremini resorbeerub rebujääk ja seda vähem esineb tibupartiis kängunuid. Tibud tuleb viia inkubatooriumist tibulasse eriautodega, milles nii temperatuur kui ka õhuvahetus on automatiseeritud. Transportimiseks paigutatakse tibud tibutranspordi-karpidesse. Karbi põhja on soovitatav paigutada paber ja pehmeid höövlilaaste või muud pehmet poorset materjali, mis ei tolma. Siis ei libise tibud kasti põhjal ning väljaheidetega määrdumise oht on väiksem. Üks ööpäev enne tibude kohaletoomist (talvel 2…3 ööpäeva) tuleb tibulas luua temperatuurirežiim, mis vastab ööpäevaste tibude kasvatamisele. See kehtib nii tibude sügavallapanul kui ka puurides kasvatamisel. Külma ja niiskesse tibulasse paigutatud tibude hulgas on väljalangemine suur ja nad jäävad standardkaalust tunduvalt maha juba kasvuperioodi algul. Tibude paigutamisel puuridesse või sügavallapanule kunstemade alla tuleb neid võimaluse korral sorteerida suuruse, välimuse ja käitumise järgi. Normaalne kanatibu kaalub 36…40 g.

Sõltumata sellest, kas tibud paigutatakse üleskasvatamiseks puuripatareidesse või sügavallapanule, peavad nad kohe saama süüa ja juua. Tibula või tibula üks saal tuleb korraga täita ühevanuste ühe munakanakrossi tibudega.

Ööpäeva kuni 17 nädala vanuseni peavad linnud olema üleskasvatushoonetes, mis on eraldiseisvad munejate kanade hoonetest.

Linnukasvatusfarmides kasvatatakse tibusid ja noorkanu puuripatareides või põrandal.

Võimalik on ka, et tibude ja noorlindude kombineeritud üleskasvatamise korral puuripatareides ja sügav-allapanul kasvatatakse tibusid tavaliselt kuni 60 elupäevani puurides, noorkanu sügav-allapanul. Noorlinnud on paremad ja nende munatoodang suurem kui tibude ja noorkanade üleskasvatamiseks ning munejate kanade pidamiseks valitakse üks ja seesama pidamisviis.. Üleskasvatushoonesse paigutatakse alati ühest tõust ja  ühes vanuses linnud.

Üleskasvatusnõuded

Olenevalt võimalustest kasutatakse järgmisi süsteeme:

• Tibude ja noorkanade kasvatamine ühes ja sellessamas lindlas kuni üleviimiseni põhikarja, kas põrandal või puuris.
• Tibusid kasvatatakse tibulas puuris 1….60. elupäevani ja viiakse siis noorkanade kasvatamiseks sisustatud lindlasse, nn. aklimatisaatorisse sügavallapanule.

Noorkanade kasvu ja arengu seisukohalt on parim esimene kasvatusviis. Sügavallapanul üleskasvatatud noorkanu tuleks ka põhikarja lindudena pidada sügavallapanul, sest siis on noorkanade põhikarjast väljalangemine munemisperioodi algul tunduvalt väiksem kui nende pidamisel  puuripatareides. Tibude ja noorkanade paigutustihedus sõltub nende vanusest.

Standardid puurispidamisel:

• Paigutustihedus: 0-4 näd. vanuseni 50 lindu/m² (200 cm²/linnule), peale 4 nädalat  25 lindu/m² (400 cm²/linnnule)
• Ventilatsiooni maht: mõõdukas kliimas 4m³/kg elusmassi kohta tunnis, kuumas kliimas 6m³/kg elumassi kohta tunnis
• Söödafronti 5 cm linnule või üks ringsöötja 25 linnule. Esimestel  elupäevadel võib olla vajalik pappalustelt või paberilt söötmine seni kuni tibu õpib sööma sööturist.
• Joogifronti: 1 vaakumjootja 50 tibule, 1 nippeljootja 10 tibule
• Valgustatus: Esimene nädal 40 luxi, edasi 10 luxi

Standardid põrandalpidamisel:

• Põrandapinda:1000 noorkanale kuni 17 nädala vanuseni 100m², kuumas kliimas  150m²
• Ventilatsioonimaht: 1000 noorlinnu kohta 5000m³/tunnis, kuumas kliimas 7500m³/tunnis
• Valgustatus: akendega lindlas 40 luxi, pimedas 10 luxi
• Söödafronti: algul söödaaluseid ca 20 tk 1000 linnu kohata edasi 8 cm linnule  kuni 17 nädala vanuseni
• Joogifronti: 10 kellukakujulist või 80 nippeljootjat 1000 noorkana kohta

Liiga suure paigutustiheduse korral hukkub tibusid palju, nende kasv ja areng pidurdub ning hiljem langeb ka produktiivsus. Tihe asustus võib  esile kutsuda kannibalismi.

Tibude ja noorkanade üleskasvatamiseks sügavallapanul kasutatakse seadmete komplekte. Komplekti kuuluvad:

• kunstemad;
• kunstema piirdetarad;
• tibude söödakünad;
• vaakumjootjad;
• nippeljootjad;
• kett-seibtransportöör punkerautomaatsöötjatega.

Jõusööda torutransportöör ja veejuhe on monteeritud lae alla. Sealt juhitakse jõusööt ja vesi sööda- ja joogiautomaatidesse. Allapanu koristatakse buldooseri abil.

Kasutatakse tibula kergete demonteeritavate võrkvaheseintega osakondadeks jaotamist, kuhu mahub 2000-2500 lindu. Eriti vajalik on see tibuperioodil, sest pärast kaitsetara eemaldamist (keskmiselt nädalase kasvuperioodi järel) on tibud väga kartlikud. Juhusliku tugeva müra tõttu võivad nad koonduda lindla ühte otsa, kus suure hulga tibude kuhjumisel osa neist paratamatult lämbub.

Noorlinnukasvatuses on lindlate mikrokliimale esitatavad nõuded eriti ranged. Optimaalset mikrokliimat on noorlindudele kergem tagada akendeta lindlais. Sellistes lindlates on hea termoregulatsiooni, reguleeritava valgustuse, kütte ja ventilatsioonisüsteemi tõttu ilmastiku, aastaaja ning geograafilise asukoha mõju väike.

Mikroklimaatilistest teguritest, mis otseselt mõjutavad tibudelt äraantava soojuse hulka ja nende termoregulatsiooni on õhu liikumiskiirus tibulas üks olulisemaid. Viienda elupäevani s.o. esimeste kontuursulgede ilmumiseni on kanatibud väga tundlikud ka nõrga õhuliikumise suhtes. Kui õhu liikumiskiirus on kuni 0,1 m/s, kaitseb tibu lootesulestik teda veel hästi, kuid kui õhu liikumiskiirus on 0,2 m/s või rohkem, jahtuvad tibud kiiresti. Pärast tibusulgede ilmumist ei mõjuta õhu liikumiskiirus tibude soojusregulatsiooni enam nii tugevasti. Täielikult sulgedega kaetud tibud ja noorkanad taluvad optimaalse temperatuuri korral rahuldavalt ka õhu liikumist kiirusega kuni 0,5 m/s.

Täiskasvanud kanadel on kehatemperatuur 41…42 °C, tibudel võib see olla veel kõrgem. Tibud püüavad soojuskadu vähendada naha kapillaaride ahendamise (füüsikaline termo-regulatsioon) ja ainevahetuse kiirendamisega (keemiline termoregulatsioon). Kui välis-temperatuur veelgi langeb, ei suuda organism ka keemilise termoregulatsiooni abil hoida püsivat kehatemperatuuri ja organism jahtub.

Liiga kõrge temperatuuri korral püüab tibu organismi kogunevast ülemäärasest soojusest vabaneda: ta tuulutab lõõtsutamisega õhukottide suurt niisket pinda ja joob palju. Kui välistemperatuur aina tõuseb, koguneb organismi veel rohkem soojust, millest tibu püüab lahti saada ainevahetuse aeglustamisega. Selle tagajärjel on aga häiritud ainevahetus kudedes: ainevahetus ei kulge lõpuni, selle vaheproduktid satuvad verre ja võivad hakata organismi mürgistama.

Nii optimaalsest madalama kui ka kõrgema ruumitemperatuuri korral võib tibude kasvukiirus väheneda kuni kaks korda. Kui temperatuur on liiga madal, võivad tibud haigestuda külmetushaigustesse, samuti lõppeda kokkukuhjumise tõttu. Kõrge temperatuuri korral on tibud loiud, hingeldavad, joovad palju ja söövad ning kasvavad vähe. Seetõttu ei ole järsud temperatuurimuutused tibude kasvamisel lubatud. Temperatuuri kõikumine lindla eri osades ei tohi optimaalsest erineda üle ± 1…1,5 °C.

Temperatuuri sobivust kontrollitakse mõõteriistade näitude ja tibude käitumise järgi. Kui tibud kuhjuvad kokku ja valjult piiksuvad, on neil külm, joovad nad aga palju, söövad halvasti ja kogunevad puuri eesseina lähedale, on temperatuur liiga kõrge.

Kui tibusid kasvatada ainult ruumi soojusega, peab temperatuur olema esimese 24-36 tunni kestel talvel 32 ja suvel 29 °C. Kui tibud on juba hakanud sööta võtma ja liikuma, alan¬datakse ruumi temperatuuri 28-ni ja pärast seda 3 kraadi võrra nädalas kuni 18…20 °C. Võõrasemaga kasvatades hoitakse ruumis temperatuur 24 °C ja võõrasema all esimese 36 tunni kestel 33-35 °C, hiljem alandatakse temperatuuri võõrasemade all 32-30 °Ci ja pärast kolmandat elunädalat ruumis samuti 18-20 °C.

Kui tibusid kasvatatakse esimestel elunädalatel liiga soojas, jääb neil sulestik viletsaks, sulestik on aga linnul peamiseks kehatemperatuuri reguleerimise abinõuks. Liigne soojus vähendab söödavõttu ja pidurdab sellega tibude kasvu. Liiga soojas lindlas suureneb ka tibude vitamiinitarve. Liiga soojas ruumis muutub linnupartii erutuvaks ja kartlikuks. Erutuvuse põhjuseks peetakse seda, et liiga soe ja kuiv õhk ruumis takistab pärissulgede läbi naha kasvamist. Erutusseisund püsib kuude viisi ja väheneb pikkamööda alles munemisperioodil, kui munejate lindlas on mikrokliima soodne.

Eriti halvasti mõjub soe ruum, kui tibu ei saa mingil põhjusel joogivett. Joogivee saamine esimestel elupäevadel on puudulik kui jootmiseks kasutatakse ainult nippeljootjaid. Nõrge¬mad tibud ei leia niipea niplit ja suremus esimestel elupäevadel suureneb 3-4% võrreldes sellega, kui tibud saavad joogivett rennidest. Nippeljootjatega puuridesse peab esimeseks 3-4 päevaks tibujooginõu või selle puudumisel taldriku, millel on kummuli liitrine purk veega.

Õhutemperatuur on tihedalt seotud õhu niiskusesisaldusega. Ruumi koguniiskus moodus-tab lindude poolt väljahingatud õhu niiskusest, väljaheidetest auruvast niiskusest ja ventileeritava õhu niiskusest.

Õhk, mille niiskusesisaldus on alla 50%, on kuiv ning kutsub esile vee kiire aurumise tibude hingamisorganitest, limaskestadelt ja kogu organismi pinnalt. Sel puhul täheldatakse hingamisteede ja silmade limaskestade ärritust, suled muutuvad hapraks ja nende kasv aeglustub. Tibude veetarve suureneb, isu väheneb.

Eeltoodu vältimiseks peetakse õhu optimaalseks suhteliseks niiskuseks tibude kasvatamisel puurides kuni nende 20-päevaseks saamiseni 65-70%, sügavallapanul pidamise korral 70-80%. Edasisel kasvuperioodil peaks õhu suhteline niiskus olema mõlema kasvatusviisi puhul 55-65%.

Õhu tolmusisaldus on väiksem, kui tibusid ja noorkanu kasvatatakse puurides, suurem sügavallapanul kasvatamise korral. Viimasel juhul sõltub õhu tolmusisaldus suurel määral allapanumaterjalist, temperatuurist ja õhu suhtelisest niiskusest. Kui lindlad asuvad üksteisele lähemal kui 20 m võib tolm kergesti ringlema hakata ja nakkusohtu suurendada. Maksimaalne tolmukogus võib sügavallapanuga lindlates olla kuni 50 g/m3. Selline tolmu-kogus võib tekkida ainult noorkanade paigutamisel saepurust sügavallapanule või lindlate sügavallapanust puhastamise ajal. Õhu tolmusisaldust kuivades lindlates aitab vähendada vee pihustamine sisseimetavasse õhuvoolu.

Noorkanade kasvatamiseks ettenähtud ruumides peaks normidekohase pidamise korral õhu gaasiline koostis olema lähedane välisõhu koostisele. NH₃, H₂S ja CO₂ kontsentratsiooni ei ole sellisel juhul võimalik organoleptiliselt määrata. Nende gaaside kontsentratsiooni tõus on peamiselt lindla halva ventilatsiooni tagajärg. Lindla õhku satuvad reogaasid peamiselt lindude elutegevuse tõttu, aga ka sõnniku ja allapanu laguproduktidena.

Kui CO₂ kontsentratsioon tibulas on kõrge pikka aega, väheneb tibude isu ja halveneb sööda seeduvus, mille tagajärjel nende kasv aeglustub. CO₂ kontsentratsioon tibude ja noorkanade lindlates ei tohi ületada 0,18…0,20%.

Kui tibude ja noorkanade ruumides on pidevalt veidigi ammoniaaki (NH₃) ja divesiniksulfiidi (H₂S), nõrgeneb tunduvalt lindude vastupanu (resistentsus) mitmesugustele nakkus¬haigustele ning halveneb gaasivahetus, vereloomeelundite töö ja energia omastamine söötadest.

Ammoniaak lahustub hästi vees, mistõttu adsorbeerub eeskätt lindude suu, nina, neelu, ülemiste hingamisteede ja silmade limaskestades. Sattunud sealt verre, vähendab ammoniaak hemoglobiini hapnikusidumisvõimet ja kutsub sellega organismis esile hapnikuvaeguse. Samal ajal on kesknärvisüsteem, hingamiselundite ja silmade limaskestad tugevasti ärritatud. Ammoniaagi lubatud kontsentratsioon tibude ja noorkanade lindlate õhus on 0,01…0,05 mg/l.

Divesiniksulfiid (H₂S) tekib peamiselt väävlit sisaldavate aminohapete lagunemisel. Ta kutsub esile silmade ning hingamisteede limaskestade tugeva ärrituse. Sattunud verre, ühineb H2S hemoglobiinis rauaga, mille tagajärjel väheneb hemoglobiini hapniku-sidumisvõime. Divesiniksulfiidi suure kontsentratsiooni korral õhus võivad tibud hingamis¬elundite ja südame paralüüsi tagajärjel hukkuda. Lubatud kontsentratsioon tibulates ja noorkanade üleskasvatamisel on 0,005 mg/l.

Tibude ja noorkanade üleskasvatamisel mõjutab valgustusrežiim suurel määral kanade hilisemat munatoodangut. Eriti tähtis on seejuures valguspäeva pikkus ja valgustatus. Sugunäärmete talitlust mõjutab valgus peamiselt silma võrkkesta, silmanärvi, peaaju, hüpotaalamuse ja hüpofüüsi kaudu. Valgus, mõjutades silmapõhja retseptoreid, muudab seal ainevahetuse intensiivsust. Saadud närviimpulsid ärritavad vastavaid närvitsentreid, mis omakorda mõjutavad sisesekretsiooninäärmete kaasabil kogu organismi ainevahetuse intensiivsust, suunates reproduktsiooniorganite arengut ja talitlust.

Diferentseeritud valgustusrežiimi korral kasvatatakse tibud ja noorkanad lüheneva valguspäeva juures, munemise algul ja munemise ajal aga peetakse kanu pikeneva valguspäeva tingimustes. Stabiilse valgustusrežiimi korral on valguspäev nii tibude kui ka noorkanade kasvatamisel ühepikkune.

Tuleb silmas pidada ka valgustatust. Kanad ja teised põllumajanduslinnud hakkavad eristama esemeid siis, kui valgustatus on 0,2…0,4 luksi. Optimaalne valgustatus tibudele esimesel kolmel elupäeval on 30-40 luksi, et nad õpiksid sööma ja jooma, edaspidi piisab 5-10 luksi.

Sügavallapanul  pidamise korral peab valgustatus olema 15 luksi. Puurispidamisel peab söödakünade valgustatus olema 10-70 luksi, vahekäikudes 30 luksi. Väga tähtis on see-juures, et valgustatus oleks kogu lindlas ja ka kõikidel puurikorrustel ühtlane. Hämaras söövad linnud halvasti, munemisintensiivsus väheneb ja noorlindude gonaadid ei arene normaalselt.

Väga tähtis on valguspäeva pikkus nende sugulise küpsemise perioodil, 10…18. elu-nädalani. Pikeneva valguspäeva tingimustes (looduslik valguspäev talve- ja kevadkuudel) üleskasvatatud noorkanad hakkavad varakult munema, nende munad on suhteliselt väikesed, munemisperiood jääb lühikeseks ja kanade väljalangemine karjast on suur. Munemist alustanud noorkanadel põhjustab valguspäeva lühendamine munemisinten-siivsuse vähenemist. Kanad hakkavad varakult sulgima.

Mitmed munakanu aretavad firmad on nende poolt toodetavate munakanakrosside noor-kanade üleskasvatamiseks välja töötanud oma soovitused valgustusrežiimi kohta.

Esimetel päevadel peaks valguspäeva pikkus olema 22-23 tundi, et tibud õpiksid sööma jooma.

Põhilised kolm reeglit:

• iialgi ära suurenda valguspäeva pikkust 8 ja 15 nädala vahemikus;
• ära suurenda valguspäeva pikkust kui linnud kaaluvad vähem kui 1300 g;
• iialgi ära vähenda valguspäeva pikkust kui munemine algab.

Talleggis on kasutusel režiim kus esimesel kahel elupäeval on valguspäeva pikkuseks 20 t, 3-60 päevani 14 t, 61-120 päevani 8 tundi 121 päevast kuni munema hakkamiseni ja munemisperioodil 14  t.

Mida enam muutub valguspäeva pikkus (lüheneb või pikeneb) noorkanade üles-kasvatamisel, seda rohkem mõjutab see nende sugulist arenemist. Ööpäevavanustel tibudel hoitakse valguspäev 22 tunni juures ja vähendatakse astmeliselt kuni 10-11 tunnini.

Linde ei tohi valgusega stimuleerida liiga varajasele munemisele. Erinevus on ka pruuni ja valge sulestikuga munakanakrosside vahel. Valge sulestikuga munakanakrossid vajavad rohkem valguse stimulatsiooni kui pruunid. Kui linnud ei ole saavutanud munemiseelset krossile omast kehamassi, siis on soovitav hoida 10-11tunni pikkust valguspäeva ja pikendada valguspäeva, kui on saavutatud 2% munevus. Pruuni sulestikuga noorlinnud peaks olema ca 1,3 kg rasked,  valge sulestikuga võivad olla kergemad. Kui linnud on saavutanud krossile omase kehamassi (105 päeva) siis suurendada 12 – 13 tunnini ja alates 133 päevast 1,2 tunni võrra nädalas kuni 16 tunnini.

Noorlinnud peavad seejuures olema üleviidud munejate kanade lindlasse vähemalt 10 päeva enne munemise algust, et linnud saaksid üle transpordil tekkivatest traumadest põhjustatud stressist, mille tagajärjel langeb ka söödavõtt.

Peale üleviimist noolindude lindlast munakanade lindlasse peaks esimesel päeval olema valguspäeva pikkus 23 tundi, et lind kohaneks uute oludega, õpiks ära kus asuvad söödanõud ja jooginiplid. Ka valgusintensiivsus võiks tugevam olla. Kahe päeva möödudes võib pöörduda tagasi tavareziimile.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Toidumunad

Tööstuslikus linnukasvatuses tegeldakse kanakarjaga, väga vähe üksiku kanaga. Kanakarja all mõistetakse üheaegselt koorunud, sama kanaliini tibudest üleskasvatatud suurt (3000….20 000 või enam) kanade rühma.

Toidumunade pidevaks tootmiseks ning tööjõu ja ruumide ökonoomseks kasutamiseks tuleb tootmiskarja komplekteerida palju kordi aastas. Suurmajandites tehakse seda tavaliselt iga 10…20 päeva tagant.

Noorlinnud tuuakse tootmiskarja vähemalt 135…140 päeva vanuselt, et nad jõuaksid munemisperioodi alguseks uue lindlaga kohaneda. Liiga hilise noorlindude ümberpaigutamise korral jääb munatoodang väikeseks.

Tootmiskarja munatoodangut hakatakse arvestama 150-päevaste noorkanade tootmiskarja kandmisel. Noorkanu valitakse tootmiskarja nende elujõulisuse, eluskaalu, arengu ja tõutunnuste järgi. Munemisperioodi kestel praagitud kanu ei ole lubatud asendada teistest tootmisüksustest pärit lindudega. Rääkimata eri vanuses kanade sobimatusest ja tekkivatest kisklemistest, looks see eeldused infektsioonhaiguste levikuks. Seetõttu komplekteeritakse lindla ühes tootmisüksuses uus tootmiskari alles pärast eelmise partii lõplikku praakimist ja hoone desinfitseerimist. Munemisperioodi vältel toimub kanade praakimine, mille eesmärgiks on kõrvaldada karjast väheproduktiivsed ja munemise lõpetanud kanad. Praakimine oleneb ka söötmis-pidamistingimustest, samuti kanade munemisintensiivsusest. Eriti kõrge munemisintensiivsusega kari lõpetab munemise 1…2 kuud varem. Kanade praakimine võimaldab vähendada söödakulu toodanguühikule.

Kanakarjas eraldatakse kolme munemise perioodi:

• munemise algus – kestab üksikul kanal kaks nädalat, kanakarjas aga kaks kuud või rohkem;
• normaalne munevus – kestab kümnenda munemiskuu lõpuni;
• munemise lõpuperiood.

Munemise alguse eel suureneb järsult kanade söödavõtt. Sellel perioodil kasvavad kanad kiiresti, võttes kahe nädala jooksul enne esimese muna munemist kaalus juurde 450…500 g. Munemise algul esineb kanakarjas mitmeid munemishäireid:

• kana muneb kaks muna ööpäevas, kusjuures mõlemad on nõrga koorega või nahkmunad;
• muneb normaalse sagedusega, kuid koor on nõrk;
• osa mune on kahe rebuga;
• muneb reeglipäratult.

Nimetatud häirete põhjuseks on ovulatsiooni ja munemist reguleerivate hormoonide eritumise ebatasakaal. Peamine abinõu nende häirete ärahoidmiseks on munemise alguse (sugulise valmivuse) edasi lükkamine.

Kanade kehakaal ühes karjas varieerub, kuid mida väiksem see varieerumine on, seda parem. Keskmise kaaluga noorkanad munevad kõige intensiivsemalt. Suured kanad hakkavad küll varem munema, kuid nende toodang jääb keskmisest väiksemaks. Kõige madalamaks jääb aga väikeste kanade toodang, sest nad hakkavad  munema teistest hiljem ning nende munemisperiood jääb lühemaks, kuna kanakari likvideeritakse korraga.

Noorkanade kehakaalu suure varieeruvuse peamiseks põhjuseks on ülitihe paigutus ja sellest tulenev söödarinde nappus.

Kanakarja munevus ja kehakaal tuleb registreerida ja võrrelda kanakrossile omase tüüpilise kõveraga. Toodangunäitajaid on otstarbekohane registreerida 28-päevaste perioodide kaupa. Erineva pikkusega kalendrikuude viisi registreeritud toodangunäitajaid pole õige võrrelda.

Esimese kahe munemiskuu kestel on karjas kolmes seisundis kanu:

• munejad;
• kiiresti kasvavad, füsioloogiliselt munemiseks valmistuvad;
• juveniilsed, mittemunejad kanad.

Neist kahele esimesele rühmale mõjub sööda piiramine kõige drastilisemalt. Kui muneja, veel kasvav noorkana ei saa küllaldaselt sööta, langeb tema toodang, munemisele valmistuv kana aga ei saa kasvada vastavalt perioodi füsioloogilistele vajadustele. Kui tahetakse kanakarjalt maksimaalset toodangut saada, peab karja munemiskurv järsult tõusma.

Üksiku kana puhul on asi teisiti. Pärast esimese muna munemist jätab noorkana ühe päeva vahele ja muneb esimesel nädalal keskmiselt neli muna. Teine nädal on juba rekordiline – 6…7 muna. See tase püsib 3…4 nädalat. Pärast seda munemise intensiivsus langeb ühe protsendi nädalas.

Pärast 10ndat munemiskuud hakkab kanakarja munatoodang kiiresti langema. Kui keskmine munevus on korralike söötmis-pidamistingimuste korral langenud alla 60%, on kanakarjas juba 15% mittemunejaid. Enamasti lõpetavad kõige enne munemise suured kanad, kes hakkasid esimestena munema. Söödakulu kokkuhoiu mõttes on vaja sellised välja praakida, mis nõuab vilumust.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Sundsulgimine

Kõrge produktiivsusega munakanad hakkavad tavaliselt sulgima 10…12 kuise munemise järel ja see kestab neil tavaliselt 6…8 nädalat. Enamikus farmides ei peeta munejaid kanu üle ühe munemisperioodi, sest loomulik sulgimine kestab üsna kaua ja munemisintensiivsus taastub selle järel aeglaselt. Sulgimisaegset ebaproduktiivset perioodi on võimalik lühendada, kui rakendada sundsulgimist.

Füsioloogiliselt toimub sulgimine hormoonide tasakaalu muutuse tagajärjel organismis. Sulgimise alguseks väheneb hüpofüüsi esisagara gonadotroopse hormooni teke, samal suureneb türeotroopse hormooni eritumine, mis soodustab türoksiini teket kilpnäärmes. Viimane omakorda vähendab sulgede verevarustust, mis põhjustabki nende väljalangemist. Gonadotroopse hormooni koguse vähenemist võib kunstlikult esile kutsuda valguspäeva lühendamisega, joogivee või sööda piiramisega, keemiliste või hormoonipreparaatide manustamisega (progesteroon, türoksiin).

Kõige lihtsm on sundsulgimist esile kutsuda valgustuse, joogivee ja sööda piiramisega. Selle nn. klassikalise e. stressmeetodi kasutamise korral hoitakse kanu 36…48 tundi ilma vee ja söödata pimeedas. 3…5. päevani saavad linnnud ainult joogivettt ja valguspäev on 6…8 tundi pikk. Edasi antakse kanadele 10 päevajooksul pool tavalisest söödanormist, kuid vett ei piirata. Katsetatud on paljusid vee ja sööda limiteerimise viise. Eelistatakse kanade veeta ja söödata hoidmist 2 päeva ning seejärel söödata veel 3 päeva. 6. ja 7. Päeval antakse 22…23 g kaeru kana kohta päevas ning 8.päevast peale minnakse üle munejate kanade täisratsioonile.

Klassikalise meetodi ja kemikaalide kasutamise korral hakkasid suled välja langema 10…15. Päeval pärast mõjutamise algust ja sulgimine kestab intensiivselt 2…4. dekaadini. Kaltsiumivaese söödaga söötmisel lükkus sulgimise lõpp 5. dekaadile. Hormoonpreparaatide mõjul langesid suled täielikult välja 5. päevaks. Samast päevast algas ka uute sulgede intensiivne kasv. Kõikide mõjutamisviiside korral taastus munevus keskmiselt 8 nädala jooksul pärast sundsulgimise algust.

Sundsulgimise eelisteks võib pidada järgmisi asjaolusid:

• kõik isendid sulgivad korraga;
• sulgimisperiood lüheneb;
• pikeneb munejate kanade kasutusaeg, mistõttu noorlindude kasvatamiseks vajatakse ligikaudu 40% vähem tootmispinda;
• mõnevõrra paraneb toodangu kvaliteet (haudemunadeks kõlblike munade kogus suureneb 80…85%);
• sundsulginud kanad on elujõulised ja väljalangemine nende seast on I munemisprioodi munevate kanadega võrreldes 1,5…2 korda väiksem.

Sundsulgimisel on ka halbu külgi:

• munemisintensiivsus on II munemisperioodil 2,3…7,1% madalam;
• II munemisperiood on tavaliselt 2…4 kuud lühem kui I munemisperiood;
• tootmispinna kasutamine veidi halveneb, sest sundsulginud kanad paigutatakse lindlasse veidi hõredamalt kui äsja põhikarja arvatud noorlinnud.

Linnud, keda sunnitakse sulgima, peavad olema terved, heas konditsioonis, vähemalt keskmise munatoodanguga ega tohi olla sulgimist alustanud. Nõrgad ja alla keskmise konditsiooniga linnud tuleb enne sundsulgimist karjast praakida.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Tootmiskari

Üleviimine noorkanade lindlast munejate kanade lindlasse toimub 16-17 nädala vanuses. Üleviimine peab toimuma enne esimese muna munemist. Kaks tegurit, mis mõjutavad muna suurust on suguküpsus ja söötmine. Vanus munema hakkamisel mõjutab otseselt muna suurust. Varakult suguküpsuse saavutanud kari toodab palju mune, kuid munad on ka väiksemad. ISA firma uuringud on näidanud, et muna mass on 1g võrra raskem, kui suguküpsus on nädala võrra edasi lükatud. Mune saab küll vähem iga edasilükatud nädala kohta 4,5 muna vähem. Vastavat tehnikat kasutades on võimalik toota sama kogumuna mass.

Umbes 10 päeva enne munemise algust areneb munasari ja munajuha. Ka igasugused vaktsineerimised peaks  olema vähemalt nädal aega enne üleviimist tehtud. Need linnud, kes transporditakse kauge maa taha, peaksid üleviidud olema 15-16 nädala vanuses. Soovitavalt peaks üleviimine toimuma ühe päeva jooksul. Transpordil linnud kaotavad vett. Kohale jõudes peavad nad vett saama. Seetõttu ei ole soovitav neid sööta enne kui 2-3 tundi peale kohalejõudmist. Kui sööta ei ole leiavad nad jootjad ka kiiremini ülesse. Valgus esimesel päeval 22 tundi. Alates kohalejõudmisest kuni tipptoodanguni suureneb söödavõtt 35%. Vähene söötmine sel perioodil põhjustab hiljem tagasilööke niii muna massis kui ka toodangus. Et vältida alasöötmist sel perioodil siis on võimalik rakendada järgmisi võtteid:

• jäta keskpäevaks söötjad tühjaks;
• ära sööda liiga sageli (linnud jäävad muidu ootama järgmise korra suuremaid söödaosakesi);
• valgusta ka öösel 1-2 tundi;
• söödaosakeste suurus peaks 80% ulatuses olema 0,5-3,2 mm;
• kasuta munemiseelset sööta kuni 2% munemisintensiivsuseni;
• hoia temperatuur sama, mis üleskasvatamislindlaski (temp. kasvõi mõnekraadine suurendamine vähendab söödavõttu).

Tänapäeva linnukasvatusfirmades peetakse tootmiskarja enamasti puuripatareides. Tavalise puuripatareidega sisustatud lindla suurus on 18 x 96 m.

Eestis on põhiliselt kasutusel Ungaris valmistatud kahekorruseline puuripatarei. 18 meetri laiusesse hoonesse mahub 6 rida puuripatareisid KKT, igaühes 8 rida puure, mille laius on 450 mm ja sügavus 400 mm. Kana kohta on puuris pinda 450 cm2, söödafronti 11,2 cm. Hoonesse mõõtmetega 18 x 72 m saab puuripatarei KKT korral paigutada 27 260 kana, hoonesse mõõtmetega 18 x 96 m aga 36 480 kana. Maailmas valmistatakse käesoleval ajal väga palju erinevaid puuritüüpe, mis siis omavahel erinevad korruste arvu, puuri mõõtmete ja mehhaniseerituse astme polest. Sõnniku eemaldamine ja söötmine on enamasti kaasaegste puuritüüpide korral mehhaniseeritud, jootmiseks kasutatakse nippeljootjaid. Puurikorruste arv võib ulatuda ühest kümneni. Erineda võib sõnniku eemaldamise tehnoloogia. Kaasaegsete puuripatareide juures on kasutusele võetud sõnnikulindid, mis paiknevad iga puurikorruse all ning lintide kohale on ehitatud õhkkuivatuse torustik, millekaudu eelsoojendatud õhk kuivatab lintidel oleva sõnniku. See võimaldab toota kuivsõnnikut, mis on juba lindlast väljutamisel pakkimiskõlblik. Vedelsõnniku eemaldamisel kasutatakse kraaptransportööre ja ka linte. Söötmiseks kasutatakse kett-söödajaotureid.

Munade kogumine toimub kas käsitsi või linttransportööridega. Ventilatsioon ja küte on automaatselt reguleeritavad.

Puuri põrand ehitatakse 8-120 nurga all kaldu munakogumisrenni suunas. Paigutustiheduseks tuleb arvestada 450 cm2 pinda kana kohta ehk 18…23 kana 1m2, söödafronti 9…12 cm, rennjootja puhul 2..2,5 cm2 joogifronti (nippeljootjaid arvestatakse 100 kana kohta 5…10 tk). Kui kanu on puuris palju, väheneb nende munemisintensiivsus ja muna kaal ning suurenevad söödakulud. Paigutusriheduse kõrval mõjutab kanade munemisintensiivsust ja suremust ka ühes puuris peetava rühma suurus. Suurtes rühmades tuleb sagedamini ette kannibalismi ja väljatõrjutust. Optimaalseks rühma suuruseks peetakse 4 kana puuris, kuid mitmete teadlaste arvates ei vähene toodang ka siis, kui puuris on 8…12 kana.

Sügavallapanuga lindlates kasutatakse spetsiaalseeid sisutuskomplekte, mis sisaldavad söödaautomaate ja nippeljootmissüsteemi. Enamasti on kasutusel ümarsööturid, arvestusega 3 tk. 100-le linnule. Söödarenni arvestatakse 5 m 100-le linnule, joogirenni 1,5 m 6 nädala vanuseni, hiljem 3 m. Kana  kohta kulub 8…10 kg allapanu. Lindlasse paigutatakse 5,5…6 noorkana 1m2 põrandapinna kohta. Pärast praakimist on paigutustihedus 4,5…5 kana 1m2-l.

Valgustatus peab olema vähemalt 10 luksi. Sellest madalama valgustatuse korral hakkab kanade munemisintensiivsus vähenema. Liiga tugev valgustatus (üle 80 luksi) võib põhjustada kisklemist ja kannibalismi. Puuride valgustamisel tuleb arvestada, et ülemistel puurikorrustel on valgustatus palju tugevam kui alumistel.

Valguspäeva optimaalse pikkuse kohta on arvamused erinevad. Kindlasti ei tohi valguspäeva pikkus munemisperioodi kestel lüheneda, sest see kutsub esile sulgimise.

Soovitatakse mitmeid reziime. Talleggis rakendatakse tootmikarja kanade pidamisel stabiilset 14-tunnnist valguspäeva, mis on ka parim variant meie vabariigis. Spetsialistide tähelepanekud on näidanud, et suurem valgustatus kui 30 luksi ja pikem valguspäev kui 14 tundi kanade varasemat sulgimist esimese munemisperioodi lõpul ja kannibalismi sagenemist. Enamikus farmides ei kastata üle 17 tunnist valguspäeva.

Sügavallapanul peetavad kanad munevad kõige paremini, kui temperatuur on 12…16 ºC ja õhu suhteline niiskus 60…70%. Liiga kõrge või liiga madal temperatuur halvendab söödakasutust. Õhku suhtelise niiskusega alla 50% peetakse kuivaks ning see mõjub halvasti kana hingamisteede limaskestadele ja suurendab asjatult veetarbimist. Puurikanadele soovitatav temperatuurivahemik on 18…22 ºC, optimaalne 18…20 ºC. Soovitatakse ka soojemat 23-24 ºC. Temperatuuri langemine alla 15 ºC põhjustab kanadel asjatut energiakadu keha soojendamiseks. Õhu suhteline niiskus peab olema 45…75%, parim on 60…70%. Liiga sooja ja kuiva õhuga lindla esimene tunnus on kanade hingeldamine.

Lindla ventilatsioonisüsteem peab tagama vajaliku hapnikukoguse ja eemaldama lindlast liigniiskuse ning kahjulikud gaasid. Halva ventilatsiooniga lindlas ei anna ka paremad kanad isegi nende väga hea söötmise korral maksimaalset toodangut.

Lindude 1 kg eluskaalu kohta peavad nad sügavallapanuga lindlas saama tunnis värsket õhku talvel keskmiselt 1,4, kevadel ja sügisel 3,9 ning suvel 5,1m³. Puurikanade jaoks on need normid veidi väiksemad. Värske õhu hulga kõrval on oluline ka see, milline on õhu liikumiskiirus, sest tuuletõmbus on kanadele kahjulik. Külmal aastaajal peaks õhu keskmine liikumiskiirus olema 0,3, makasimaalselt 0,6 m/s, soojal aastaajal maksimaalselt 1,2 m/s.

Kahjulike gaaaside kontsentratsioon lindlas ei tohi ületada järgmisi piire:

• CO2 – 0,35…0,30 mg/l
• NH3 – 0,01 mg/l
• H2S – 0,005 mg/l

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Broilerid

Maailma mastaabis esineb tendents ehitada kahte tüüpi lindlaid. Sooja ja niiske kliimaga maades on levinud avatud külgedega, (puuduseks see, et ei saa rakendada kontrollitud režiimi) kerge konstruktsiooniga lindlad, sooja ja kuiva kliimaga maades ka täiendava jahutamise võimalusega lindlad. Karmima kliimaga maades on linnukasvatushooned soojustpidavate katuslagede ja seintega, peamiselt akendeta ehitused. Lindlate soojendamiseks kasutatakse automaatselt reguleeritavaid kütteseadmeid, soojusvaheteid ja kiirgureid. Õhuvahetuse ja ruumi temperatuuri reguleerimiseks on moodsates lindlates automaatika, mis võimaldab hoida lindla temperatuuri vastavalt lindude vanusele ja juurdekasvule optimaalsel tasemel.

Lindlate tüüpmõõtmed on 18 x 49, 18 x 70, 18 x 84, 18 x 96, sõltuvalt lindude paigutustihedusest ja lindude suurusest peetakse ühes lindlas 10 000 – 20 000 broilerit. (1000 m2 -ne linnufarm 25 000-le broilerile maksab 70 000 – 80 000 $ )

Endises N-Liidus olid loodud broilerikasvatuseks majandid, kus mitut tüüpi suurtes lindlates kasvatatakse 3 – 10 miljonit broilerit aastas. Mujal maailmas peetakse broilereid suhteliselt väikestes farmides, tavaliselt 2-4 moodsas lindlas, üheaegselt 50 000 – 120 000 lindu. See kindlustab ühe pere äraelamise. (Kasum 1000 linnu realiseerimisest ca 220 $).

Põhiliselt kasvataksegi broilereid sügavallapanul. Broilerite sügavallapanul kasvatamise edukus sõltub suurel määral lindlate õigeaegsest ettevalmistamisest. Peamiseks nõudeks on hallitusvaba allapanu, milleks võib kasutada saepuru, höövlilaaste, hekseldatud põhku ja turvast. Allapanu niiskusesisaldus ei tohi ületada 20-25%. Ühe broileri kohta kulub 1,5 kg allapanumaterjali. Pärast partii üleskasvatamist vahetatakse allapanu. Keelatud on uue linnupartii paigutamine vanale allapanule, samuti uue allapanu panek vanale.

Soovitatav on kasutada tööstuslikult toodetavaid broilerilindlate sisseseadeid. N-Liidu aegadest on veel kasutusel Broiler-10 ja 20. Broileri puuduseks asjaolu, et lindla puhastamiseks sõnnikust tuleb kõik söödaliinid maha monteerida ja lindlast välja viia. Kaasaegsed broilerite söötmisseadmed, söödatorustikud ja ringkünad on lae alla tõstetavad, ka automaatjootjad on ülestõmmatavad.

Jootmissüsteemidest kasutatakse põhiliselt kahte tüüpi jootureid, nippel- või kellukakujulisi ringjootureid. 1000 ööpäevase tibu kohta arvestatakse kuus 40 cm läbimõõduga kellukasjooturit ja 6 täiendavat vaakumjooturit või plastmassküna. Lindude kasvades peab lisama 2 kellukasjooturit 1000 linnu kohta. Jooturid peavad olema nii paigaldatud, et ükski broiler ei jääks veest kaugemale kui 2 m. Lisajooturid eemaldatakse kui lind on 3-4 päeva vana ja joob juba automaatjootjast. Jootjate kõrgust tuleb nii reguleerida, et alates 18 elupäevast jääb jootja põhi linnu selja kõrgusega ühele joonele. See väldib jooturi reostu- mist väljaheidetega. Nippeljootjaid arvestatakse üks 12 linnule. Raskete broilerite korral üks 9-10 linnule. Seega ca 83 nippeljootjat 1000 linnu kohta. Ka nippeljootjate kõrgust tuleb reguleerida. Kui tibu joob, peab ta selg moodustama põranda suhtes 35-45^o  nurga. Tibu suuremaks kasvades tuleb nippeljootureid kõrgemale tõsta, nii et see nurk oleks 75-85^o, ning et lind kergelt küünitaks jooma. Farmis peaks olema vähemalt 24 tunni varuga veehoidla, et seda oleks võimalik hädaolukorras kasutada. Kui lindudele antava joogivesi on bakteriterikas siis tuleb seda klooritada või ultraviolettkiirgusega töödelda. Ka liiga külm ja liiga soe vesi vähendavad veevõttu ja seeläbi kasvu. Seetõttu oleks paras veetemperatuur 10-12 C.

Põhilised automatiseeritud söötmissüsteemid on:

• renn-kettransportöör söötur, 2,5cm linnule ehk 80 lindu m kohta;
• ümarsöötur 1 söötur 33 cm läbimõõduga 65 linnu kohta;
• toru e. silindersöötur üks 38 cm läbimõõduga söötur 70 linnu kohta.

Ka siin tuleb jälgida, et sööturi põhi oleks linnu seljaga ühel kõrgusel. See väldib söödaraiskamist ja hiljem sööda maast nokkimist, mis võib juba olla saastunud.

Esimestel elupäevadel söödetakse tibusid madalatelt söödaalustelt. Kui tibud on 3 päeva vanad, vahetatakse madalad söödaalused rennsöödanõude vastu. 6-7 elupäeval nihutatakse rennsöötjad kunstemade lähedusest söödaautomaatide lähedusse.

Kümne esimese elupäeva jooksul muutub tibu keskkond haudejaama omast broilerilindla omaks. Tibude hoidmisel haudejaamas ja transpordil peab temperatuur olema 24 ^oC ja õhu relatiivne niiskus 75%. Lindla peab olema puhas ja desinfitseeritud, allapanu paksus 3-10 cm. Lindla peab olema ülesköetud. Kõik seadmed peavad olema häälestatud ja söötjad ja jootjad paigas. Tibu ei peaks liikuma üle ühe meetri, et saada vett või sööta. Koorunud broileritibud kaaluvad keskmiselt 38…41 g. Soovitav on et nad juba 12 tunni jooksul peale koorumist pääseksid sööma – jooma. Kui linnud pärinevad siiski erinevatest karjadest, siis peavad nad eri lindla osades üleskasvama. Kui see ei ole võimalik siis ei ole otstarbekas neid enne viie päeva vanuseks saamiseni kokku lasta. See hoiab ära konkurentsivõitluse ja kindlustab karja ühtlikkuse.

Kui tibu on lindlas siis jäetakse ta 2-3 tunniks oludega kohanema, peale seda tuleb vaadata kas kõikidel on pääs joogi ja söödanõudeni ja kui ei siis teha vastavad korrektiivid.

Kui kasutatakse kunstemasid, siis soovitatakse sisse lülitada 24 tundi enne tibude paigutamist lindlasse. 5 m kõrgusel allapanust peab temperatuur olema 32 C. Igale kunstema alla paigutatavale tibule arvestatakse 45 cm2 pinda. Ühe ema alla paigutatakse tavaliselt 500-600 tibu. Esimese 7-10 päeva jooksul on võõrasema ümbrus piiratud ringikujuliselt piirdega. See kujutab endast 30 cm kõrgust plekk või vineerrõngast.

1m² võib paigutada 12-22 lindu, keskmiselt 16,5 lindu. Liiga suure paigutustiheduse korral suureneb lindude väljalangemine ja halveneb liha kvaliteet. Paigutustihedus tuleb valida sõltuvalt sellest, millises vanuses ja millise elusmassi juures läheb lind tapale. Mida suuremaks tahame broileri kasvatada, seda väiksem paigutustihedus. Näiteks, kui realiseerime broileri 1 kg raskusena, võiksime paigutada 1m² 34,2 lindu, kui 3,8 kg raskusena, siis 9,0 lindu.

Puurides kasvatamise eeliseid sügavallapanul pidamisega võrreldes on mitmeid. Puurispidamine võimaldab saada tunduvalt rohkem broileriliha pinnaühikult ning vähendada söödakulu ja toodangu omahinda. Puurispidamisel pole tarvis allapanu. Broilerid määrduvad vähem, mistõttu ka haigestumise oht on tunduvalt väiksem. Puurides on linnurühmad väiksemad ning sotsiaalne stress tavaliselt nõrgem kui sügavallapanul. Lihtsustub lindude üleandmine tapmiseks. Piiratud liikumisvõimaluste tõttu kasutavad broilerid sööta paremini.

Puudusteks on see, et puurispidamisel on broileritel tunduvalt sagedamini rinnakumuhke ja esineb jalgade nõrkust. Muhkude kohal on vigastatud keha pindmised koed, eriti nahaalused veresooned ning selle tagajärjel tekivad tursed. Puuri põhja kujust ja materjalist oleneb suurel määral rinnakumuhkude teke. Üldise seaduspärasusena märgitakse, et mida tihedam puuripõrand, seda vähem tekib broileritel rinnakumuhke. Puuripõhjaks tuleb eelistada plastmassiga kaetud metallvõrku või elastsete mattidega kaetud põrandaid.

Keskmiselt soovitatakse arvestada ühe broileritibu kohta 300 – 290 cm² puuripinda. Kui isas ja emasbroilerid kasvatatakse lahus, soovitatakse 1m²  paigutada keskmiselt 28 kukk- või 38 kanabroilerit. Paigutamisel tuleb arvestada konkreetse puuritüübiga ja söödafrondi pikkusega. Söödafronti peab olema 3,2 – 3,8 cm.

Ehkki väljatöötatud on efektiivsed süsteemid broilerite puurispidamiseks, mis praktiliselt lahendab rinnakumuhkude probleemi, ei ole see süsteem laialdast kasutamist leidnud.

Broilerite realiseerimine

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Kalkunid

Kalkunikasvatuses rakendatakse mitmesuguseid kalkunite pidamise süsteeme: sügavallapanul, võrk ja restpõrandal, esimesed 20 päeva puuripatareis ja edasi sügavallapanul, esimesest elunädalast kuni realiseerimiseni puuris.

Kalkunite kasvatamiseks sügavallapanul ehitatakse tavaliselt tüüplindlad, mis mahutavad ligikaudu 4000….10 000 kalkunitibu ja noorkalkunit. Lindla jaotatakse võrkvaheseintega sektsioonideks. Igasse sektsiooni paigutatakse 2…4 kunstema. Tibud jäetakse samasse sektsiooni ka pärast kunstemade eemaldamist. Seega kasvatatakse noorkalkuneid koorumisest tapmiseni ühes ja sellessamas hoones ja sektsioonis.

Kunstema periood kestab olenevalt aastaajast, välistemperatuurist ja tibude arengust tavaliselt 30…45 päeva. See lõpetatakse, kui kalkunitibudel on termoregulatsioon sedavõrd välja kujunenud, et  nad suudavad taluda 18…20 kraadist õhutemperatuuri. Piirdetarad paigutatakse kunstemade ümber selleks, et kalkunitibud ei saaks esimestel elupäevadel neist kaugele joosta ega selle tagajärjel külmetuda. Piirdetara soovitatakse teha ringikujuline (läbimõõt 3 m ja kõrgus 30…45 cm). Võrk selleks ei kõlba, küll aga sobib plekk või vineer, sest need vähendavad tõmbetuult kunstema lähedal.

Allapanuks sobivad puitlaastud, saepuru, hekseldatud õled, turvas, ja liiv. Igasugune allapanu peab olema puhas, tolmuta, hallituseta ja kuiv. Liiv soovitatakse algul katta puitlaastudega. Kõige rohkem on levinud puitlaastallapanu, 5…6 cm sügavune höövelmasinalaastude ja saepuru kiht, mis sobib allapanuks ka ööpäevastele tibudele. Esimestel elupäevadel soovitatakse sügavallapanu katta paberi või riidega, et tibud ei sööks allapanumaterjali.

Paigutustihedusest sõltub suurel määral tibude säilivus. Ühe kunstema alla soovitatakse paigutada keskmiselt 200 kalkunitibu. Kui kalkunitibud kasvatatakse kunstema all kuni 8 nädalasteks, peab ühe tibu kohta olema pinda vähemalt 0,09 m², 10…12 nädalase kalkunitibu kohta 0,13 m². 15. nädalast alates kuni realiseerimiseni peaks rasket tõugu emaskalkuni kohta olema põrandapinda 0,37 ja isaskalkuni kohta 0,46 m². Kerget tõugu noorkalkuneid võib selles vanuses pidada 4 lindu ruutmeetril. Suurendatud paigutustiheduse korral arenevad kalkunitibud halvemini, nende aktiivsus, juurdekasv ja söödaväärindus langeb. Kui võimalik, soovitatakse suve perioodiks lindla juurde ehitada kalkunitele jooksuaed 2-4 m² kalkuni kohta.

Paigutustihedusest oleneb otseselt kalkunite sööda ja joogifrondi pikkus. Söödafronti peab olema:

Vanus nädalates	Söödafront rennsöötja korral (cm)	Silindriliste söödanõude korral (cm)
1…4	3…4	2,0
4…8	4…5	3,0
8…14	7…8	4,0

Esimesel kahel elunädalal on kalkunitibude termoregulatsioon veel välja kujunemata, mistõttu tuleb eriti hoolikalt jälgida nii ruumi kui ka kunstema all olevat temperatuuri. Üldiselt peab kalkunitibude kasvatamisel nii ruumi kui ka kunstemaalune temperatuur olema veidi kõrgem kui kanatibude kasvatamisel. Tibulat tuleb hakata kütma juba paar-kolm päeva enne tibude sissetoomist. Kunstema all vähendatakse temperatuuri esimese 45 päeva jooksul ligikaudu 2…3 ºC võrra nädalas, algselt on ta 31..32 ºC. 45. päevaseid kalkunitibusid ei ole tavaliselt enam vaja kunstemade abil soojendada, kuid siis peab ruumi temperatuur olema vähemalt 20 ºC.

Sobiv õhuniiskus on 60-75%. Kalkunid vajavad 1 kg eluskaalu kohta keskmiselt 6 m³ õhku tunnis. Õhu liikumiskiirus lindlas ei tohi ületada külmal aastaajal 0,3 m/s, soojal aastaajal 1,2 m/s. Õhu tugeva tsirkulatsiooni korral kaotavad tibud kehapinnalt palju soojust ning jahtuvad üleliia ka optimaalse õhutemperatuuri korral.

Kalkunitibusid soovitatakse kasvatada akendeta lindlas lüheneva valguspäeva tingimustes. Et kalkunitibude nägemine muutub täiesti normaalseks alles mõni päev pärast koorumist, siis näevad nad algul halvemini neid esemeid, mis asuvad põrandaga ühel tasapinnal. Seepärast on korralik valgustus kalkunitibudele nende esimestel elupäevadel hädavajalik ja nad ei tohi sel ajal olla pimedas üle ühe tunni ööpäevas. Iga kunstema kohta peaks 50 cm kõrgusel sügavallapanust ja 30 cm kõrgusel kunstema servast olema neli 60W lampi. 4. päevased tibud käivad söömas ja joomas juba ilma lisavalgustuseta. Kunstema all peab alati põlema 15W valgusallikas. Pärast viiendat elupäeva lühendatakse valgustuse kestust 18 tunnini ööpäevas. Kahe nädalastele sobib juba 14-tunnine valguspäev. Olenevalt vanusest on optimaalne valgustatus 22…11 luksi. Valgus lülitatakse sisse ja välja aeglaselt, et kalkuneid mitte hirmutada. Kalkunitibusid soovitatakse harjutada iga päev ka mõne minutilise täieliku pimedusega. Siis pole karta lindude paanikat avarii korral elektrivõrgus.

Intensiivse kasvatussüsteemi korral on kõige õigem pidada kalkuneid puurides. Puurides kasvatamine on tulus siis, kui ruumide mikrokliimat saab reguleerida, kui on olemas spetsiaalsed puurid ja kalkuneid söödetakse täisväärtuslike segajõusöötadega. Sel korral on võimalik saada lindla 1m² -lt 170…200 kg kalkuniliha aastas. Jäävad ära kulutused allapanumaterjalile, lihtsustub haiguste profülaktika, väheneb söödakulu.

Puurides kasvatamise korral on siiski ka raskusi: hea konstruktsiooniga puuride puudumine, kõrge hind ja võimalik lihakehade  välimuse halvenemine. Rinnikumuhke tekib puurispidamisel ligikaudu 3% kalkuneist. Võib esineda ka pugu suurenemist ja noka piirkonna vigastusi.

Suvel võib kalkuneid pidada piiratud jalutusaedades.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Haned

Arvestades asjaolu, et haned on munemise võimelised üsna pikka aega, kasvatatakse põhikarja hanesid kuni 4 aastat. Hanekari komplekteeritakse igal sügisel, jättes talveks ainult väärtuslikke linde. Valikul arvestatakse kõiki tunnuseid, mis iseloomustavad hanede häid omadusi. Kodumajapidamises tuleks eelistada hästi hauduvaid emahanesid. Isas sugulinnu väärtus oleneb sugulisest aktiivsusest, mis on tihedas seoses linnu vanusega. C. Ruusi katsetest selgus, et kõige passiivsemad on ühe aasta vanused isashaned. Igal aastal täiendatakse põhikarja üks kord märtsis-aprillis koorunud tibudest. Põhikarjas peetakse isaslinde ainult nii palju, kui on vaja viljastatud munade saamiseks. Loomuliku paarituse korral peab rasket tõugu hanede karjas olema 1 isashani 3 emashane kohta, kergetel tõugudel 1:4…5.

Intensiivse kasvatamise korral realiseeritakse hanebroilerid 56…70 päeva vanuselt, mil nad kaaluvad 4…5 kg. Kilogrammi kaaluiibe kohta kulutatakse 3…4 kg sööta. Hanebroilerite kasvatamine jaguneb kahte perioodi: koorumisest kuni kolme nädala vanuseni (kunstemaperiood) ja sellele järgnev kasvuperiood kuni realiseerimiseni.

Sügavallapanul kasvatamise korral paigutatakse ühe kunstema alla 200…250 hanetibu. Lindla jaotatakse sektsioonideks. Kuni 3 nädala vanuseni võib 1m2- le paigutada 8…10 hanetibu, kasvuperioodi lõpul 3 noorhane.

Parimaks allapanumaterjaliks peetakse esimesel 5 päeval põhuheksleid. Vanematele tibudele sobivad höövlilaastud. Allapanukihi paksus on algul 10…15 cm. Iga 2…3 päeva järel lisatakse allapanumaterjali juurde. Temperatuur on hanetibude kunstema perioodil järgmine:

Tibude vanus päevades	Temperatuur kunstema all ºC
1…3	30
4…5	28
6…7	26
8…10	24
11…20	20
21…30	8…20

Soodsate ilmastikuolude korral võib hanetibusid hakata solaariumi laskma juba nädalavanuselt. Valguspäeva pikkus on esimesel nädalal 24 tundi, 7….20 elupäevani 16, edasi 14 tundi ööpäevas. Valgustatus peab olema 15…20 luksi, õhu optimaalseks niiskusesisalduseks peetakse 65…75%.

Hanetibusid joodetakse algul vaakumjootjatest, hiljem voolava veega rennjootjaist. Vaakumjootjaid peab olema vähemalt üks 50 hanetibu kohta, joogifronti kuni kuistele noorhanedele 1 cm, vanematele 2cm. Söödafronti peab olema kuni ühe kuu vanustele noorhanedele 3 cm, vanematele 5 cm.

Võimalik on hanetibusid kasvatada puuris ja võrkpõrandail. Puuris peetakse hanetibusid tavaliselt 11…20 elupäevani ja viiakse siis üle sügavallapanule. Võimalik on hanebroilereid puuris pidada kuni nende realiseerimiseni.

Võrkpõrandail kasvatatakse hanetibusid tavaliselt 20…30 elupäevani. Hilisemal kasvuperioodil viiakse noorhaned enamasti üle sügavallapanule või suvelaagritesse.

Haneliha aastaringsel tootmisel suurendatakse hanebroilerite arvu just suvisel ajal, kasutades selleks ka suvelaagreid. Suvel kasvatatakse lindlas hanetibud 20-30 päevasteks, pärast seda viiakse suvelaagrisse. Arvestama peab, et laagris oleks varikatus, rohumaad vahetatakse mõnepäevase karjatamise järel, laager jaotatakse 500 pealisteks sektsioonideks, igasse sektsiooni ehitatakse kerged edasitõstetavad varikatused, mis kaitsevad linde liigse kuumuse ja halva ilma eest. Jõusööta tuleks anda peamiselt õhtul, kui jõusööt on ka päeval ees, siis haned haljassööta hästi ei söö. Hanebroilerite kasvatamisel suvelaagrites rohukattega pinnasel tuleb lähtuda järgmistest normidest: ühe hanetibu kohta on vahja 2 m² laagri pinda, varikatuse all igale hanele 0,2 m² pinda, 1,5-3 cm söödafronti ja 1-3 cm joogifronti. Sellistes tingimustes kasvatatud hanebroilerid saab realiseerida 60-65 päeva vanuselt.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014

Pardibroilerid

Veekogud on tinglikult vajalikud vaid sugupartide kasvatamisel. Pardibroilereid on võimalik kasvatada ka ainult sügavallapanul või puurides.

Pardiliha omahind on kõige väiksem siis, kui pardibroilereid kasvatatakse esimesest elupäevast kuni tapmiseni ühes ja sellessamas lindlas. Partide kahekordne üleviimine ühest lindlast teise põhjustab stresse ja nõuab palju inimtööjõukulu. Tibude hooldamise kergendamiseks jaotatakse sügavallapanuga lindla tavaliselt vahekäiguga kaheks osaks ja need omakorda sektsioonideks. Joogirenn või jooginõud paigutatakse võrkpõranda kohale, et partide poolt mahaaetav vesi ei teeks allapanu märjaks. Sõnnik koos allapanuga koristatakse mehhaniseeritult pärast broileripartii üleandmist.

Allapanuks sobivad höövlilaastud, saepuru, peenestatud põhk ja turvas. Parimaks allapanuks on höövlilaastude turba segu. Saepuru peab olema kuivatatud, põhk 3…5 cm pikkusteks tükkideks peenestatud. Odrapõhk pole allapanuna soovitatav. Allapanukihi paksus peab olema vähemalt 5cm ja seda tuleb vajaduse korral iga päev juurde lisada. Allapanu ei tohi olla hallitanud (aspergilloosioht), tolmav ega ka märg (määrib partide sulestikku).

Lindla ühte sektsiooni on soovitatav paigutada kuni 200 parditibu. 1 m² kohta võib ümberpaigutusteta kasvatusviisi korral kasvama võtta 10 parditibu.

Parditibud on esimestel elupäevadel temperatuuri kõikumiste suhtes tundlikud:

Partide vanus päevades	Temperatuur ruumis (°C)	Temperatuur kunstema all (°C)	Õhu suhteline niiskus (%)
1-11	22	30-26	65-75
11-20	20	26-22	65-75
21-30	18	22-20	65-75
31-40	16		65-75
41-50	14		65-75
51-60	12		65-75

Liiga kõrge õhutemperatuuri korral tibud hingeldavad, nokad avatud, on rahutud ega söö. Liiga madal temperatuur põhjustab tibude kuhjumist.

Et parditibud on võrdlemisi kartlikud, siis valgustatakse lindlaid ööpäev läbi. Öösel peab valgustus olema nõrgem. Päevane valgustatus peab olema keskmiselt 15 luksi. 1…5. elupäevani peaks valguspäeva pikkus olema 14…15 tundi, misjärel seda lühendatakse aeglaselt 10…9 tunnini. Teisel elukuul soodustab liiga pikk valguspäev kannibalismi.

Sügavallapanul kasvatamisega  võrreldes võimaldab pardibroilerite võrkpõrandal kasvatamine luua lindlas paremat mikrokliimat ning vähendada tööjõukulu toodanguühikule. Võrkpõranda silma suurus on 1×1 cm. Võrk peab olema roostevaba kattega. Võrkpõranda alla  tehtud süvend, kuhu kukub sõnnik on täidetud veega. Veele tekib orgaanilistest sõnnikuosakestest kiht, mis hoiab ära kahjulike gaaside eraldumise. Veekihi paksus on 20…40 cm. Vee ja võrgu vahele jäetakse 15…20 cm kõrgune õhuruum. Söötmine ja jootmine on automatiseeritud.

Sõnnik koos veega kõrvaldatakse iga broileripartii järel. Võrkpõrandal võib pardibroilereid kasvatada ka ilma võrgualuse veekihita. Sel juhul kõrvaldatakse sõnnik hiljem kas skreeperi või veejoa abil.

Võrkpõrandal võib parte tihedamini pidada: 1 m²-le võib paigutada 1..10. elupäevani 25 tibu, 10…20 elupäevani 18 tibu.

Puurides kasvavad parditibud jõudsalt ja kasutavad hästi söööta. Ruumi temperatuur peab 1…5. elupäevani olema 30..28 ºC, 5…10. elupäevani 26…22 ºC. Parditibusid tuleb puuripatareis hoolikalt jälgida ja nõrgemad paigutada  eraldi puuridesse patarei ülemisel korrusel. Pardibroilerite kasvatamiseks sobib puuripatarei R-15, kui nippeljootmine asendatakse rennjootjaga. Paigutustiheduseks 12 parti 1 m²– l.

Alates 21. elupäevast võib pardibroilereid suvel kasvatada laagrites. Laagrites peetakse tihti ka sugunoorparte ja põhikarja parte sunsulgimise ajal. Ühte laagrisse paigutatavate parditibude vanusevahe ei tohiks ületada 5 päeva. Erilisi kapitalimahutusi partide laagrites kasvatamine ei nõua. Tuleb vaid ehitada varjualused või kerged suvelindlad, piirata laager ja selle sektsioonid võrktaraga ning seada üles rennjootjad. Parte söödetakse punkersöötjatest. Kõige paremini sobib neile granuleeritud sööt.

Laagri tüüpsuurus on 8 ha. Selline laager on mõeldud suve jooksul kuni 4 partii (a 20 000 parditibu) kasvatamiseks. Laager jaotatakse 60 cm kõrguste vaheaedadega 8 väljaks, mis pärast broileripartii realiseerimist küntakse üles.

Pardibroilerite kasvatamine veekogudel on tüüpiline ekstensiivne meetod, mis suurte madalate toitainerikaste veekogude olemasolu korral on hooajaliselt siiski kasutatav. 1 ha veepinna kohta saab üles kasvatada 150…200 parti. Part võib kasvatada ka karpkalanuumatiikidel.

Jaanus Hämmal, Eesti Maaülikool, 2014