Alustaja kogemuslugu

Populaarsus

Lambakasvatus oli 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oma mahult põllumajanduses väga olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Peale Eesti iseseisvumist ja üleminekut turumajandusele toimus lammaste arvu drastiline langus.  Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha- ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik ning probleemid  lambaliha ja villa realiseerimisel.

Kõige madalamale tasemele langes lammaste arvukus 2000. aastal, mil Eestimaal peeti ületalve alla 30000 lamba. Alates 1999. aastast hakati Eestis riigipoolselt maksma ute kasvatamise toetust. Lammaste pidamise majanduslik tasuvus paranes ja lammaste arvukus hakkas aasta-aastalt kasvama. Positiivselt mõjus ka Eesti ühinemine Euroopa Liiduga.

Lambakasvatuse tasuvusest rääkis 2021. aasta konverentsil Marko Gorban Maaeluministeeriumist

Kui üheksakümnendatel aastatel tarbiti Eestis keskmiselt 1,2-1,3 kg lambaliha inimese kohta aastas, siis 2007.a. toodeti ja ka tarbiti ca 400 g lambaliha aastas. Võrdluseks – 1939. a tarbiti Eestis ligikaudu 7 kg lambaliha inimese kohta, tänapäeval Euroopa Liidus 3 kg inimese.

Arvestused näitavad, et kattetulu olulisima osa andsid lambaliha realiseerimisest saadavad sissetulekud 78 % ja ute toetus 14%, lambavill andis 3 % ja lambanahad 5 % sissetulekutest. Sellised sissetulekute proportsioonid on juhul, kui vill müüakse pesemata kujul ning lambanahad turustatakse toornahkadena. Proportsioonid võivad muutuda juhul, kui lambavilla ja lambanahku müüakse töödeldud kujul või kui neist talus mingisuguseid tooteid valmistatakse ja turustatakse.

Lambakasvatuse tulukust aitab tõsta tegelemine mahelambakasvatusega. Üleminek mahelambakasvatusele ei ole niivõrd probleemne  võrreldes teiste loomakasvatusharudega. Lambakasvatuse tulukus suureneb, sest lisandub mahepõllumajandustoetus. Eestis on olemas ka kaks mahelihatöötlejat: AS Saaremaa Liha-ja Piimatööstus ja OÜ Märjamaa lihatööstus.

Lammas on väikemäletsejaline loom, kes on hea rohusööda kasutaja. Lamba peamiseks söödaks karjatamisperioodil on karjamaarohi ja laudaperioodil hein ja rohusiloLambaid saab edukalt karjatada kõikidel karjamaatüüpidel alates kultuurkarjamaadest kuni looduslike ja poollooduslike karjamaadeni. Karjamaal eelistab lammas madalat karjamaarohtu, rohu kõrgusega vaid 4–8 cm.

Lambal on mitmekambriline magu, mis koosneb eesmaost ja näärmelisest pärismaost ehk libedikust. Eesmagu omakorda koosneb kolmest kambrist: vatsast, võrkmikust, kiidekast, millest suurem vats võtab enda alla 75% magude mahust. Eesmagudes toimub sööda seedumine tänu mikroorganismidele: bakteritele, algloomadele ja seentele. Mikroorganismid vajavad viis päeva sööda muutustega harjumiseksmis nõuab praktikas kiirete söödaratsiooni muutuste vältimist.

Lammaste suurimaks eripäraks on nende sigimisbioloogia, sest lambad on sesoonselt polüestrilised loomad. Uted indlevad aastas teatud perioodil, mida nimetatakse innasesooniks. Polüestrilisus tähendab seda, et utt võib ühel innasesoonil omada mitut innatsüklit, kusjuures ühe tsükli pikkuseks on tavaliselt 16–17 päeva. Kui indlevat utte ei ole õnnestunud ühel innatsüklil paaritada, siis indleb utt uuesti 16–17 päeva pärast.

Eestis peetavatel lambatõugudel on uttede aktiivne innasesoon augustikuust detsembrikuu lõpuni ja uttede viljastamine toimub just sellele ajavahemikul. Uttede paaritusaja valik on üks olulisemaid otsuseid lambafarmis. Sellega pannakse paika kogu järgnev lambakasvatusaasta alates uttede paaritamisest kuni sündinud tallede orienteeruva realiseerimiseni.

Sõltuvalt lammaste paarituse ajast toimub lammaste poegimine põhiliselt kahel erineval perioodil, kusjuures eristatakse uttede talvist ja kevadist poegimist. Uttede talvine poegimine toimub detsembrist veebruarini – seega kõige külmemal ajal. Talvist poegimist on Eestis enam kasutatud varasematel aastatel. Kevadine poegimine toimub soojematel kevadkuudel – märtsis, aprillis või isegi mais. Kindlasti sobib kevadine poegimine lambafarmidesse, kus lambaid peetakse külmlautades, kergehitistes või ka aastaringsel väljaspidamisel.

Ühel utel sünnib poegimisel tavaliselt 1–3 talle. Kuid ute viljakus sõltub tõust. Tänapäeva liha-villalammaste uttede keskmine viljakus on 150–180 sündinud talle 100 poeginud ute kohta. Kuid on teada ka kõrgema viljakusega lambatõud (soome lammas, romaanovi lammas), kellel sünnib 250–270 talle 100 poeginud ute kohta. Lammaste sugulise kasutuse algus sõltub tõust, lambakasvatajast, pidamistehnoloogiast. Tavaliselt viljastatakse emasloomad loomuliku paarituse teel 1,5 aasta vanuses, kuid paaritusele võib panna ka hästi kasvanud 9–10 kuu vanuseid nooruttesid. 

Indlemise sesoonsus toob kaasa selle, et kõik peamised sündmused lambafarmis (uttede viljastamine/paaritamine, poegimine, tallede sünd, võõrutamine ja realiseerimine) sõltuvad just uttede viljastamise ajast ning toimuvad järgnevalt kindlatel kalendrikuudel. Seepärast on kogu tallede üleskasvatamise ja lihaks realiseerimise protsess seotud sesoonsusega.

Tallede müük lihaks ja elusloomadeks toimub enamasti sügiskuudel. See toob omakorda kaasa probleeme lihatöötlejatele, sest tööstustele ei müüda aastaringselt lambaid ühtlase sagedusega. Kuid tarbijatele on vajalik lihatooteid pakkuda ühtlaselt kogu kalendriaasta jooksul ja see võib tõsta lihatöötlejate kulutusi lambalihatoodete valmistamisel.

Tänapäeval on erinevad lambatõud spetsialiseerunud teatud toodanguliigile (liha, vill, piim, lambanahad) ja seepärast räägitakse liha-, villa-, piima- ja nahalammastest. Enamikes maailma piirkondades on lambaliha tootmine kõige suuremaks tuluallikaks.

Vaatamata toodangusuunale on kõikidel lambatõugudel seljas villkate ja seepärast tuleb lammaste pidamisel vähemalt üks kord aastas tegeleda nende pügamisega. Tavaliselt saadakse ühel pügamisel utelt 3–4 kg pesemata villa. Kõige rohkem on maailmas liha-villalambatõuge, kellelt saadakse nii lambaliha kui villa. Kuid tänapäeval tuntakse eraldi lihalamba tõuge (näiteks suffolki, tekseli jt, ka eesti tumedapealine ja eesti valgepealine lambatõug), villalambatõuge (peamiselt meriino lambatõud), piimalambatõuge (näiteks ida-friisi ja lakooni tõud), kõrge viljakusega lambatõuge (soome lammas, romaanovi lammas) ja teisi, näiteks maastikuhooldustõuge või väikese arvukusega aborigeenseid lambatõuge (kihnu maalambatõug).

Autor: Peep Piirsalu, Eesti Maaülikool

Lambaid võib pidada erinevates hoonetes ja kasutada selleks erinevaid pidamistehnoloogiad. Lammaste pidamishooneteks võivad olla soojustatud laudad või külmlaudad.

Tänapäeval eelistatakse sageli just külmlautasid, sest lambad on vastupidavad külmale, kuid tundlikud liigse niiskuse suhtes. Külmlautade ehitus on lihtsam ja odavam, sest ehitusmaterjalide kulu on väiksem. Kui laut on soe ja niiske, muutub vill märjaks ja märja villaga lambad võivad  külmetuda ja haigestuda erinevatesse hingamisteede haigustesse. Samas võib soojades lautades esineda lammastel kuumastressi ja seda just tiinetel uttedel kevad-talvisel perioodil. Paljudes välisriikides kasutatakse lambalautadena kiletunneleid ehk polütunneleid, mida on kergem ehitada ja püstitada.

Külmlautades on seinad soojustamata. Materjalidena kasutatakse mitmesuguseid plaate, laudist jm. Põrandast kuni ca 1,8-2 m kõrguseni peavad seinad olema tuulekindlad, et vältida tuuletõmbuse tekkimist laudas. Kõrgemal asetsev osa seinast võib olla ehitatud avatuna. Külmlautades on hoone sisetemperatuur praktiliselt vaid mõne kraadi võrra kõrgem välisõhu temperatuurist.

Külmlautade puhul on sageli kasutusel pidamisviis, kus lammastele tagatakse aastaringne vaba väljapääs jalutuskoplitesse. Jalutuskoplites toimub lammastele koresöötade etteandmine (silo, hein). Teraviljasöötade (teravili, koogid, jõusöödad) ja mineraalsöötade andmine korraldatakse enamasti laudas. Koresöötade väljas söötmine suurendab lauda kasutamise efektiivsust, sest ühes hoones on võimalik rohkem lambaid pidada.

Tänapäeval, ka Eesti tingimustes, leiab järjest rohkem kasutust lammaste aastaringne väljaspidamine. Sel juhul peab lammastele kindlustama kergehitise, kuhu loomadel on võimalik varjuda niiske ilma ja tuulega. Kergehitise põrand kaetakse sügavallapanuga. Lammaste aastaringse väljapidamise puhul eelistavad lambad isegi kõige külmema pakasega välja viibida. Sisetingimustesse tulevad nad vihmase ja tuulise ilmaga.

Külmlautade puhul kasutatakse lammaste jootmiseks külmakindlaid jootureid. Külmlautade kasutamise ja lammaste aastaringse väljaspidamise eelduseks on uttede kevadine poegimine, mis kindlustab tallede sündimised soojemal aastaajal (märts, aprill, mai), et vältida tallede sünnijärgset alajahtumist ning sellest tingitud tallede suuremat surevust.

Traditsiooniliselt on uttede poegimisajad Eestis langenud talvekuudele (detsember, jaanuar, veebruar). Seda nimetatakse uttede talviseks poegimiseks. Selline poegimisaeg sobib rohkem lammaste pidamisega soojemates lautades.

Lambaid peetakse lautades enamasti sügavallapanul ja tunduvalt vähem restpõrandatel. Sügavallapanuna kasutatakse turvast ja põhku ning sõnnikut koristatakse reeglina 1 kord aastas.  Turbakord tuleb katta põhuga, et lammaste vill ei saastuks. Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes.

Soojustatud lautades toimub lammaste söötmine ja talvine pidamine laudas. Sellistes lautades peab toimima välisõhu loomulik ventilatsioon, kus on tagatud värske välisõhu sissevool ning niiske õhu ja gaaside väljavool ventilatsioonikorstna (või korstnate) kaudu. Laed peavad olema soojustatud, et hakkaks toimima õhu väljavool ventilatsioonikorstnate kaudu. Loomulik ventilatsioon toimib hästi kui ventilatsioonikorstnate läbimõõt on vastavuses ruumi mahuga ning ventilatsioonikorstna seinad on soojustatud.

Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes. Rühmasulu mõõtmed sõltuvad hoone suurusest. Ühes sulus soovitatakse pidada kuni 50 utte.

Söödasõimed ja sulud ehitatakse nihutatavatena, et oleks tagatud kergem sõnniku väljaviimine. Vaheaiad on  95-100 cm kõrgused. Söödasõimedena sobivad hästi nn. skandinaavia tüüpi söödasõimed, mille sõime põhi on horisontaalne ja kus saab sööta kõiki söötasid (hein, silo, juurviljad, sool, mineraal-ja teraviljasöödad , proteiinsöödad).  Skandinaavia tüüpi söödasõimes toimub lamba poolt söödapalade valimine sõime sees ning seepärast läheb vähe sööta raisku, sest seda ei tõmmata lammaste jalgade alla.

Lambalautade ruumi põrandad peavad olema ehitatud nii, et oleks tagatud vedelate väljaheidete äravool või nende imendumine allapanusse. Loomadel peab olema kasutada kuiv lamamissala, kuhu nad kõik korraga ära mahuksid.

Lammaste pidamise ruum või ehitis peab olema piisavalt valgustatud kas loomuliku valguse või kunstliku valgustusega.

Karjatamisperioodil peab olema tagatud lammaste pääs karjamaale või väliaedikusse.

Lammaste pidamisel peab olema tagatud pidev juurdepääs joogiveele alates esimesest elunädalast. Kui lambaid ei söödeta vabalt, siis peab olema tagatud lammaste üheaegne ligipääs söödasõimele. Söötmiskohal arvestatakse vähemalt 35 cm pikkuse söödafrondiga ja vähemalt 45 cm sõimepikkusega tiine ute kohta. Ühe tallega utt vajab 60 cm, kahe tallega utt ca 70 cm söödafronti. Vaba põrandapinna vajadused sõltuvad lamba suurusest ja kehamassist ja need on esitatud tabelis.

Tabel. Vaba põrandapinna vajadus lammastel tavatingimustes

Nimetus Lamba kehamass (kg) Täidispõhjaline sulg (m2) Perforeeritud põrand (m2) Restpõrand (m2)
Tall alla 15 kg 0,25 0,25
Tall 30 kg 0,50 0,50
Tall üle 30 kg 0,75 0,75
Lammas 55 kg 1,0 0,80 0,80
Lammas 75 kg 1,3 1,0 1,0
Tiine utt 55 kg 1,3 1,1 1,3
Tiine utt 75 kg 1,7 1,3

Restpõrandate konstruktsioon peab olema selline, et lambad ei vigastaks oma sõrgasid. Restpõrandate puhul peab materjali laius olema vähemalt 80 mm ja laudade vahe mitte suurem kui 25 mm, Restpõrandaid ei lubata kasutada poegimissulgudes ja tallede pidamiskohtade põrandates.

Mahetingimustes peab olema ühe ute kohta tagatud 1,5 m2  lauda põrandapinda ja 2,5 m2 jalutusala pinda ning talledele vastavalt 0,35 ja 0,5 m2. Samuti peab olema mahetingimustes vähemalt 50 % põrandast sile ja jäik.

Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes. Vabapidamisel või lammaste jalutusalal viibimisel  läheb poegiv utt tavaliselt ise ehitisse, kus põrand on kaetud kuiva põhuga.  Vahetult pärast poegimist tuleb utt koos talle/talledega eraldada üheks-kaheks päevaks sulgu, mille mõõtmed lubavad utel vabalt ringi pöörata ning mis asub laudas või ehitises. Sellises sulus tekib ute ja talle vaheline side, tall võetakse ute poolt omaks, ta lakutakse ema poolt kuivaks ning tall saab esimesel päeval kätte tallele vajaliku koguse ternespiima. Külmal ajal saab sellise sulu kohale riputada tallede soojendamiseks spetsiaalsed lambid.

Uttede ja tallede eraldamine individuaalsulgu kindlustab tallele suurema elujõulisuse, vähendab orvuks jäävate tallede arvu ja vähendab oluliselt tallede surevust.

Vahetult peale talle sündi kontrollitakse, kas utel on ternespiima. Ternespiima vajadus talle kohta sõltub tallede kehamassist. Tall vajab esimesel elupäeval keskmiselt 200 g ternespiima talle 1 kg sünnimassi kohta. Seega 4 kg sünnimassiga tall vajab esimese 18 elutunni jooksul keskmiselt 800 g ternespiima. Kui sünnijärgselt on tall väga nõrk ja ta ei saa utelt ternespiima, siis võib tekkida tallede alajahtumine ehk hüpotermia. Hüpotermilisteks talledeks loetakse tallesid, kelle kehatemperatuur on langenud alla 37 kraadi. Selliste tallede keha tuleb üles soojendada ning nendele antakse maosondiga ternespiima. Ühel jootmiskorral on tallele vajalik ternespiima kogus 50 mg kehamassi kilogrammi kohta ehk 4 kg tall vajab ühel jootmiskorral 200 ml ternespiima.

Sünnijärgselt soovitatakse talle nabanöör joodiga desinfitseerida. Alates teisest elupäevast tall identifitseeritakse, vajadusel  kastreeritakse ja kärbitakse sabad kasutades selleks vastavaid tange ja kummirõngaid.  Mahetootmises on kummirõngastega kastreerimine ja sabade kärpimine keelatud.

Juba esimesest elunädalal peaksid talled saama juurdepääsu heina või mõne muu rohusööda juurde. Alates kümnendast elupäevast soovitatakse talledele kindlustama lisasöötmisala, kuhu pääsevad vaid talled ja kus söödetakse talledele teraviljasöötasid (kas kaer teradena, jämejahvatusega oder, kaera odra segujahu, tallede startersööt või jõusööt). Teraviljasöötade söötmine kindlustab talledele suurema kasvukiiruse ja hea arengu.

Vaata artikleid ALLPOOL, nt

  • Tallede kaks esimest elukuud – ellujäämise põhitalad
  • Võõrustaja komistuskivid
  • Põhikarja ja jäära valik
  • Footrot ehk lammaste nakkav sõramädanik
  • Raudkärbes – kes ta on, kust ta tuleb ja kuidas temast vabaneda
  • Lammaste (ja kitsede) sooleparasiidid – äratundmine, vältimine ja tõrje

Autor: Viive Sikk, Eesti Maaülikool, 2018

Suvel saab lammaste kogu söödavajadus kaetud karjamaarohuga. Lammaste karjatamisperiood kestab u 165 päeva. Karjatamist alustatakse mai algul ja see lõpeb hilissügisel.

Kuna lambad on väga liikuvad loomad ja nende söödavajadus on väike, saavad nad kõhu täis ka madalasaagilistel looduslikel karjamaadel, kus teisi loomi ei tasu karjatada. Lambaid või edukalt karjatada ka võsastunud karjamaadel. Ühel hektaril keskmise rohusaagiga karjamaal saab pidada 4…6 lammast. Rikkaliku rohukasvuga kultuurkarjamaal aga kuni 10…15, isegi 25 lammast.

Tuleb jälgida, et lammaste karjateede ääres ei oleks takjaid, ohakaid, mis jäävad villakusse ja rikuvad villa. Lambaid ei tohi ajada ka mööda tolmust teed. Heaks abiliseks suuremate lambakarjade karjatamisel on koer. Hea dresseeritud koeraga võib iga karjane (ka lapsed) karjatada suuri lambakarju ka võsastunud karjamaadel, teede ja kraavide kallastel, viljapõldude ääres. Lambur käib koeraga ees ja pidurdab lammaste tormamist ja laiali jooksmist. Dresseeritud koer käib lamburi poolt näidatud piiri või viljapõllu ääres edasi-tagasi ja ei lahku sealt enne kui karjane selleks märku annab. Õpetatud koer ei lahku karja juurest ka siis, kui karjane koju läheb või lahkub.

Lammaste laudaperiood on lühem kui teistel põllumajandusloomadel (keskmiselt 200 päeva). Laudaperioodi jooksul uttede söödavajadus muutub, see tuleneb nende füsioloogilisest seisundist. Lambad on sesoonselt paarituvad ja poegivad loomad. Uted indlevad põhiliselt sügisel, augustis-septembris. Tiinus kestab 5 kuud. Poegivad enamasti talvel, detsembrist-märtsini.

Vastavalt uttede füsioloogilisele seisundile tuleb talve jooksul muuta nende söödaratsioone. Laudaperioodi algul on uttede toitainete tarve väike ning selle võib katta ainult hea peenekõrrelise heinaga. Kahel viimasel tiinusekuul s.o alates novembrist, suureneb nende toitainete tarve 30…40% võrra ja proteiinivajadus isegi 40…50% võrra. Eriti suur on ute söödavajadus tiinusperioodi lõpul ja imetamiseperioodi algul. Selleks perioodiks tulevad jätta kõige paremad söödad. Lisaks heinale tuleb uttedele anda ka jõusööta. Imetavatele uttedele võimaluse korral ka mõnda mahlakat sööta – kartulit, juurvilja või selle asemel head silo. Päevas peaks imetav utt saama:

  • 2,0 kg heina;
  • 3 kg juurvilja või 2 kg kartulit (või selle asemel 2…2,5 kg silo);
  • 500…600 g  jõusööta;
  • 13…15 g segamineraalsööta või mõnda söödafosfaati;
  • 12…17 g keedusoola.

Päevas joovad lambad ka 2…3 l vett.

Kui lammaste hein või põhk ei ole kõige parema kvaliteediga, siis tuleks viletsamat heina või põhku sööta külmemate, kuivade ilmadega, siis söövad nad seda paremini. Kehvemat heina tuleks anda hommikul, kui lambal on parem isu. Lambaid söödetakse 2 korda päevas.

Tiinuse lõpul ei tohi uttedele sööta riknenud söötasid. Väikegi hulk kuumaks läinud teraviljast valmistatud jahu, hallitanud koresööta, külmunud või mädanenud kartulit, võib kutsuda esile abordi või sünnivad nõrgad elujõuetud talled.

Tallede söötmine

Talled sünnivad talvel, sellepärast vajavad nad esimestel elupäevadel lisasooja. Temperatuur nende sulus peaks olema 14…16 C. Vastsündinud tallede soojendamiseks tuleks sulu kohale asetada reflektorlamp või kasutada suuri 250 W elektripirne.

Esimesel 3…4 elupäeval on tallede ainukeseks ja asendamatuks söödaks ema ternespiim. Tall peab seda saama poole tunni jooksul pärast sündi. See puhastab soolestiku looteperioodi ainevahetusjääkidest, mille järel algab normaalne seedimine. Ka antakse ternespiimaga talledele emalt üle resistentsus haiguste suhtes. Ternespiima peab tall saama küllaldaselt. Pärast ternespiimaperioodi toituvad talled põhiliselt emapiimast, mis sisaldab kõiki nende kiireks arenguks vajalikke toitaineid. Teise elunädala lõpul ainult emapiimast ei piisa ja talled hakkavad näksima ka jõusööta, kolmandal nädalal juba ka heinakõrsi.

Talledele tuleks anda lisasööta ute sulu kõrval olevas sulus, kuhu nad pääsevad väikese ava kaudu, millest vanad lambad läbi ei mahu, muidu söövad uted talledele mõeldud lisasööda ära.

Talled tuleks emast võõrutada 3…4 kuu vanuselt. Kodumajapidamises kus lambaid on vähe, seda tavaliselt ei tehta. Talled lastakse koos emaga kevadel karjamaale, kus nad edasi imevad. Sageli imetavad uted tallesid veel poole aasta vanuses. See võib häirida ute normaalset sigimistsüklit, pidurdab uttede õigeaegset paaritamist.

Lammas nagu veiski on mäletsejaline loom. Tema seedeorganite ehitus ja talitlus ei erine oluliselt veise seedeelundite ehitusest ja seedetalitlusest. Ka lambal on mahukas, mitmekambriline eesmagu, kus sööt seedub mikroobide toimel. Eesmao mikroobid, mida on 1 grammi maosisu kohta miljardeid, lõhustavad sööda kiulise osa ja muudavad selle loomale kättesaadavaks. Sööda kiudaine lõhustamisel tekkinud lihtsad ained imenduvad vatsast verre ja toidavad lammast. Lambad on sööda suhtes veistest vähenõudlikumad. Neile piisab odavatest omatoodetud söötadest.

Suvel on lammaste põhisöödaks karjamaarohi, mida täiskasvanud lambad söövad päevas 6…12 kg.

Laudaperioodil on tähtsamaks lammaste söödaks koresöödad ja nendest põhiline on hea, peenekõrreline, leherikas hein. Kõige paremini sobib lammastele looduslike niitude hein (metsa-, aasa-, aru-, luhahein), hea on ka kõrreline kultuurniiduhein. Lutsern- ja ristikhein on proteiinirikkad ja nende söötmisel saab jõusööta kokku hoida. Ka ida-kitsehernest (galeega) võib lammastele valmistada proteiinirikast heina. Heina söödetakse lambale 1,0…2,0 kg päevas.

Osa heinast võib asendada põhuga. Põhku võib täiskasvanud lambale sööta 0,5…1,0 kg päevas, see kogus moodustab 15…20% päevasest energiavajadusest. Paremini kõlbab suviviljapõhk (kaera-, odra- ja segaviljapõhk). Lambad söövad ka allapanuks kasutatud põhust ära peenemad osad.

Lammastele võib heina asemel sööta ka kuivsilo. Päevane kogus on 1…3 kg.

Mahlakatest söötadest on väga heaks söödaks lammastele juurvili, eriti uttedele imetamisperioodil, kuna see soodustab piima teket, muudab sööda maitsvamaks ja paremini seeditavaks. Juurviljadest sobivad lammastele söödapeet, poolsuhkrupeet, kaalikas. Neid võib sööta 3 kg päevas ja enamgi.

Juurvilja asemel võib anda ka kartulit. Seda söödetakse vähem (1…2 kg päevas), sest see on kuivainerikkam kui juurvili.

Kartulit ja juurvilja söödetakse lammastele toorelt, pestult ja korralikult peenestatult. Siis ei ole karta, et suured tükid neile kurku kinni jääks. Peenestatud kartulit ja juurvilja võib segada teraviljajahuga.

Võib sööta ka korralikult pestud ja peenestatud kartuli- ja juurviljakoori.

Mahlakatest söötadest on heaks lammaste söödaks ka silo. Silo peab olema hea kvaliteediga. Lambaid tuleb silo sööma harjutada. Alul tuleks anda vähe (200…300 g päevas), päev-päevalt koguseid suurendades võib sööta lambale 1…3 kg silo päevas.

Kõiki veerikkaid söötasid (kartul, juurvili, silo) tuleks lammastele sööta enne jootmist. Lammas on ulukloomana mäestikuloom ja harjunud kuiva söödaga, sellepärast kui lammas on enne veerikaste söötade saamist joonud, sööb ta neid vähe.

Lisaks toodud põhisöötadele tuleb lammastele anda ka jõusööta. Selleks sobib omatoodetud teraviljajahu (kaera-, odra-, segaviljajahu). Teraviljajahu söödetakse lammastele jämejahuna, kaera ka teradena. Jõusööta antakse tavaliselt 200…300 g päevas, imetavatele uttedele (olenevalt tallede arvust) 300…800 g päevas.
Rukkijahu ei ole soovitav lambale sööta, kuna ta tekitab palju gaase.

Lambad vajavad iga päev ka mineraalsööta. Hea on anda segamineraalsööta, kuid selle asemel võib anda ka mõnda söödafosfaati või söödakriiti (10…15 g päevas). Samuti tuleb neile anda keedusoola (10…15 g päevas). Keedusoola võib anda ka lakukivina vabalt lakkumiseks, kuid tuleb arvestada, et lambad on väga maiad soola peale ja võivad seda liiast tarbida ning mürgituse saada.

Autor: Viive Sikk, EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Autor: Peep Piirsalu, Eesti Maaülikool

Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu – eesti tumedapealine lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug.

Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum.

Eesti tumedapealine lambatõug

… on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm. Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta.

Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus, tailiha sisaldus) ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana.

Eesti valgepealine lambatõug

… on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel.

Eesti valgepealiste lammaste aretus- ja tõukarjade 1997-2001. a jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli, dorseti, dala ja soome maalambatõug.

Eesti maalammas

… oli eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu saamise lähtematerjaliks. Eesti kohalike maalammaste jäljed kaovad ca 20 saj neljakümnendatel aastatel ehk 65-70. a tagasi, sest sooviti pidada kõrgema produktiivsusega lambaid ja maalambad sulandusid teiste kodumaiste tõugude sisse. Võib väita, et eesti maalambad on tänapäevaks hävinud ja kui praegu räägitakse eesti maalammastest, siis tegelikult on nende lammaste näol tegemist erinevate lambatõugude vaheliste ristandlammastega, kes mõnevõrra eristuvad oma välimiku poolest meie teistest eestimaistest lambatõugudest.

Viimaste aastate geneetilised uuringud on näidanud, et eesti maalammasteks võib pidada vaid Kihnu saare lambaid, keda peetakse kas Kihnu saarel või mujal, eelkõige Pärnu maakonnas. Need lambad on eristunud nii välimikutunnuste kui genotüübi poolest teistest tõugudest.

Teised tõud

Tumedapealised lihalambatõud:

Suffolki tõug, mis on pärit Inglismaalt. Tõugude klassifikatsiooni järgi liigitatakse suffolki lambaid nn dauni tõugu kuuluvaks (Down Breed). Dauni tõu rühma loetakse veel oksforddauni, hämpširdauni, dorsetdauni ja sautdauni tõugu lambaid. Dauni tõu puhul kasutatakse ristamisel eelkõige isasloomi, et saada väga kvaliteetse lihaga tallesid. Suurbritannias kasutatakse ristamistel kõige enam suffolki tõugu isasloomi. Suffolki lambaid kasvatatakse igasugustes tingimustes, nii mäestikes kui tasandikel, nii et tegemist on väga vastupidavate loomadega. Suffolki tõug on saadud 19. sajandi alguses sautdauni (ingl. k. Southdown) jäärade ja sarvilise norfolki (Norfolk Horned) tõugu uttede ristamisel ning tunnustati 1810. aastal. Norfolki tõugu mustapealised lambad olid väga vastupidavad, keda kasvatati tuulise ja külma kliimaga Inglismaa kaguosas. Tänapäeval on suffolki lambad suured, heade lihavormidega. Jäärad kaaluvad rohkem kui 110 kg (113-150 kg), uted 80-110 kg. Uttede villa peenus on tavaliselt 30-36 µm, pikkus 7-8 cm, villatoodang 2,5-3 kg. 2001. aastal on Eestisse toodud kolm suffolki jäära ning 2002. a kolme erinevasse farmi 40 utte ja 5 jäära.

Oksforddauni tõug, mille aretus algas 1830. a Inglismaal Oxfordi krahvkonnas hämpširi (ingl. k. Hampshire) uttede ja pikavillaliste kotsvoldi jäärade ristamisega. Inglismaa Põllumajanduse Kuninglik Liit tunnistas oksforddauni lambatõu iseseisvaks tõuks 1862. a ning selle tõu esimene tõuraamat trükiti juba 1889. a.
Tänapäeval on oksforddauni tõug üks suurema kehamassiga lambatõuge Suurbritannias ning tõujäärasid kasutatakse isastõugudena laialdaselt ristamisel. Isaloomade kasutamisel päranduvad järglastele hästi edasi head lihavormid, kasvukiirus ja neid võib kasvatada nii niisketes kui külmades ilmastikutingimustes. Oksforddauni lammastelt saadakse suure tailiha sisaldusega raskeid lihakehasid, mistõttu nende lammaste arv on Suurbritannias viimasel kahel aastakümnel järsult tõusnud. 1992. a oli oksforddauni uttede kehamass Suurbritannia jõudluskontrolli karjades enne paaritusperioodi keskmiselt 89 kg, poeginud utelt saadi 1,39 talle ning 8-nädalaste tallede kehamass oli jäär- ja utt-üksiktalledel vastavalt 26,3 ja 24,5 kg ning kaksiktalledel vastavalt 20,0 ja 18,8 kg. Uttede villatoodang oli keskmiselt 3,5-4,5 kg, villapeenus 31-33 µm (50 Bradfordi kvaliteeti).

Valgepealised lihalambatõud:

Tekseli lambatõug

… on aretatud 19. sajandi keskel niiske, merelise kliimaga Texeli saarel Põhja-Hollandis kohalike ranniku ehk marši jämevilla uttede ristamisel linkolni, leisteri jt. jääradega. Tänapäeval on teksel tähtsamaks lambatõuks Hollandis (ca 95% lammastest on tekseli tõugu). Samuti on ta laia levikuga lambatõug Saksamaal, Taanis, Suurbritannias, Iirimaal, Uus-Meremaal.

Tekseli tõugu lambad on suured, väga heade lihaomaduste ja lihavormidega, suure villatoodangu ja kvaliteetse villaga. Uted kaaluvad 65-80 kg, jäärad 100-150 kg. Uttedelt saab aastas 4-5 kg villa, jääradelt 5-6 kg. Vill on valge rasuhigiga, peenusega 33-36 µm (Bradfordi kvaliteet) ja pikkusega 10-15 cm. Tekselid on suhteliselt hea viljakusega, 100 poeginud ute kohta saadakse 150-210 talle.

Tänapäeval loetakse tekseli lammaste hinnatavamateks omadusteks häid tapajõudlusnäitajaid (eriti lihakehade head lihavormid) ning vastupidavust aastaringseks karjatamiseks. Inglismaal tehtud võrdluskatsed, kus tasandiku uttede paaritamine parimate lihatõugu jääradega (dorsethorn, ildefrans, oldenburg, suffolk, oksfordaun, teksel) näitas, et tekseli ristandtalled kasvasid sünnist tapmiseni mõnevõrra aeglasemalt kui oksforddauni ja suffolki veresusega eakaaslased (tabel 3). Kuid tekseli ristandtalledel olid parimad tapajõudlusnäitajad (tabel 4). Tekseli ristandtalledel oli parim tapasaagis, nende lihakehad olid suurima tailiha- ja väiksema rasvasisaldusega ning parima tailiha/rasva suhtega. Geneetilised uuringud on näidanud, et tekseli tõul on nn topelt lihastuse geen (double muscle gene), mis annabki sellele tõule väljapaistvad lihavormid. Paaritusküpseks saavad tekseli utt-talled 6-8 kuu vanuses ning hea söötmise juures võivad 5 kuu vanused talled kaaluda 45-48 kg. Tekseli tõu puuduseks loetakse nõrku jalgu ja raskemaid sünnitusi vastsündinud tallede suurema kolju tõttu.

Eestisse imporditud tekseli jäärasid on intensiivselt kasutatud eesti valgepealiste lammaste tõufarmides alates 1993. aastast, kusjuures tulemustega võib igati rahule jääda. Tekseli jäärad annavad järglastele hästi edasi ilusaid lihavorme. Tekseli ristandtalled tunneb ilma suurema vaevata ära nende täidlaste kintsude ja ümarate kehavormide poolest. Nad on silma paistnud rahuldava kasvukiiruse ja kvaliteetse liha poolest (lihakehade lihastus vähemalt R, tailiha osakaal suur, rasva osakaal väike). Ka villa kvaliteet on olnud hea, sest ristandtalledel on normaalse säbarusega, valge või helekreemika rasuhigiga vill. Villa peenus imporditud jääradel on keskmiselt 33 µm (50 Bradfordi kvaliteeti). Raskete poegimiste arv eesti valgepealiste lammaste farmides ei ole tekseli jäärade kasutamisega märgatavalt tõusnud. Alates 2001. a kasvatatakse ka Eestis tekseli tõugu puhasaretuse teel. Loodud on 4 tekseli aretuskarja. Tekseli lambaid on Eestisse toodud põhiliselt Taanist, s.o 2000. a 7 jäära, 2001. a 4 jäära ja 19 utte ning 2002. a 4 jäära ja 47 utte.

Dorseti tõug, millel on kolm alatõugu.

Nudi dorseti (ingl. k. Poll Dorset) ja sarvilise dorseti tõugu lambad (ingl. k. Dorset Horn) on valgepealised ning dorsetdauni lambad (Dorset Down) on mustapealised. Suurema populaarsuse on võitnud valgepealised dorsetid. Paljudes riikides, eriti Ameerika Ühendriikides on nad suffolkite järel lihatõugudest arvukuselt teisel kohal. Tumedapealistest dorsetdauni lammastest kasutatakse aretuses eelkõige isasloomi. Arvatakse, et dorseti tõug on saadud Inglismaal sellel ajal, kui hispaanlased üritasid vallutada Inglismaad. Nad tõid kaasa oma meriino uttesid, keda paaritati Edela-Inglismaal Walesi sarviliste lammastega. Nii saadi sarviline dorset, kellest hiljem aretati nudi dorset. Tänapäeval kasutatakse valgepealise dorseti puhul nii emas- kui isasloomi. Paljud kasvatajad eelistavad emasloomana just nudi dorsetit, keda ristatakse kas tekseli või suffolki jääradega, et saada järglastelt kõrge kvaliteediga lihakehasid. Dorsetil on üks unikaalne, hinnatav omadus, mille poolest ta erineb teistest lihatõugudest. Nimelt on dorsetile omane pikk innasesoon (vähemalt 8 kuud), mistõttu selle tõuga on võimalik lihtsamini organiseerida tihendatud poegimisi (2 aasta jooksul 3 poegimist), sest uted indlevad ka innavälisel sesoonil (kevadel, suvel) palju sagedamini kui teised lihatõugu uted. Inglise keeles on kasutusel termin “out of season” breeding – paaritamine “mitte innasesoonil”, mida kasutatakse just dorseti tõu puhul. Dorseti uted on väga heade emaslooma omadustega ja suure piimakusega, seepärast paljud lambakasvatajad eelistavad just neid. Dorseti lambad on keskmise suurusega, pika kere ja hea lihastikuga. Uted on üldiselt teistest lihatõugu uttedest kergemad, kuid nad annavad talledele edasi häid lihavorme, mistõttu neilt saadud lihakehad on hinnatud. Dorseti lambaid kasvatatakse Eestis ühes aretuskarjas ning neid on imporditud Taanist, kui 2001. a imporditi 1 jäär ning 2002. a 4 jäära ja 19 utte.

Dala tõug,

… mille lambaid kasvatatakse Eestis alates 1994. aastast, kui Norrast imporditi 25 utte ja 5 jäära. Praegu kasvatab dala tõugu lambaid Maa -Investeeringute AS. Dala lambatõug on Norras arvukaim, selle osatähtsus moodustas 1993. a 45% jõudluskontrolli all olevatest lammastest. Dala lambatõug on saadud eelmise sajandi lõpul kohalike norra lammaste ristamisest briti jääradega (põhiliselt leisester ja ševiot). Dala lammaste aretuses on hiljem kasutatud oksforddauni, tekseli, staigari (kohalik norra lambatõug) ja soome maalammast.

Tänapäeval tuntakse dala tõugu kui head karjamaakasutajat, kes on suure viljakusega ning hea liha-ja villajõudlusega. Eestisse imporditud dala uttedelt on saadud 2,02 talle poegimise kohta, 50% dala veresusega ristanditelt saadi 1,84 talle poegimise kohta. Dala tõugu jäärade paaritamisel lihatõugu uttedega on võimalik Eestis saada suure viljakusega ristanduttesid. Selliseid pooleverelisi ristanduttesid oleks otstarbekas paaritada näiteks tekseli või suffolki jääraga, et saada kolme tõu vahelise ristamise tulemusena talled, kellel oleksid silmapaistvad lihavormid ja suur viljakus. See oleks üks võimalik tee suurima kasumi teenimiseks.

Dala lambad on kõrge villajõudlusega ning annavad väga kvaliteetset villa. Dala lammaste vill on pikk (15-20 cm), suhteliselt peen (11-12 kuu vanuste uttede villa keskmine peenus oli 28,6 µm, varieeruvusega 25-31 µm), ilusa ühtliku säbarusega ja praktiliselt ainult valge või helekreemika rasuhigiga. Nii oli 85,7% dala uttedest valge ja 14,3% uttedest kreemikas rasuhigi. Kollast rasuhigi ei esinenud mitte ühelgi utel. Võrdluseks võib öelda, et uuritud eesti valgepealistel lammastel oli rasuhigi 67% ulatuses valge, 30% kreemjas ja 3% kollane ning eesti tumedapealistel uttedel esines valget rasuhigi 48%-l, kreemjat 43%-l ja kollase rasuhigiga uttesid oli 9%.

Suure villajõudluse ja kvaliteetse villa kõrval on dala lammastel rahuldav kasvukiirus. Liha kvaliteedilt ja varavalmivuse osas jäävad dala lambad tüüpilistele lihatõugudele mõnevõrra alla. Seepärast saavutavad dala talled täiskasvanud looma suuruse (täiskasvanud dala utt kaalub 80-90 kg) ja kehamassi pikema aja jooksul. Praegune dala lammaste kasvatamise praktika on näidanud, et nad on head karjamaakasutajad ning neilt saab suurt juurdekasvu ka vaid karjamaarohuga, ilma et neile oleks vaja jõusöötasid juurde sööta. Seepärast on häid tulemusi saadud dala lammaste kevadisel poegimisel, kui imetavaid uttesid koos talledega on olnud võimalik kiiresti pärast poegimist karjamaale saata. Eestis on dala tõug (ka soome maalambatõug) perspektiivikas eelkõige kolme tõu vahelise ristamisskeemi kasutamisel, et saada nendelt pooleverelisi viljakaid uttesid, keda paaritada puhtatõuliste lihatõugu jääradega, millega kaasneb kolme tõu vaheliste ristandtallede saamine kvaliteetse lambaliha tootmiseks.

Tabel 5. Lammaste jõudlus tõugude kaupa (British Sheep, 1992)

Tõug Ute kehamass Sündinud tallesid poeginud ute kohta Tallede kehamass 8 nädala vanuselt, kg Villa peenus (µm) Villa toodang (kg) Villa pikkus (cm)
üksikud kaksikud
jäär utt jäär utt
Oksforddaun 89 1,39 26,3 24,5 20,0 18,6 54-56 3,5-4,5 10-13
Suffolk 83 1,71 24,6 22,0 20,8 19,1 54-58 2,5-3 8
Teksel 79 1,76 24,3 22,5 21,4 19,8
Dorset nudi 74 1,67 21,3 19,3 18,3 16,5 54-58 2,5 9

Tabel 6. 35-40 kg raskustena tapetud ristandtallede tapajõudlusnäitajad, kes on saadud erinevat tõugu jäärade kasutamisel (Speedy, 1982)

Tõug Vanus tapmisel, päevades ööpäevane massi iive sünnist tapmiseni, g Tapasaagis (%)
Oksforddaun 152 248 43
Suffolk 160 238 43
Dorsetdaun 173 218 44
Teksel 173 216 44

Tabel 7. Lihakeha kvaliteet ristandtalledelt, kes saadud erinevat tõugu jäärade kasutamisel (Speedy, 1982)

Tailiha osakaal lihakehas (%) Rasva osakaal lihakehas (%) Tailiha/luude suhe
Teksel 59 Teksel 24 Teksel 3,8
Suffolk 55 Oksforddaun 27 Dorsetdaun 3,6
Oksforddaun 55 Suffolk 28 Suffolk 3,4
Dorsetdaun 53 Dorsetdaun 30 Oksforddaun 3,4

Autor: Peep Piirsalu, Eesti Maaülikool, 2018

Lammaste olulisimad lihajõudlusnäitajad on tapaeelne kehamass, lihakeha mass, tapasaagis, lihakeha morfoloogiline koostis, liha keemiline koostis.

Lambaliha kvaliteet sõltub lihaks tapetud lammaste vanusest.

Kvaliteetsemat, väiksema rasvasisaldusega lambaliha saadakse alla 12 kuu vanuste noorlammaste e. tallede tapmisel.  Noorlammaste optimaalne kehamass enne tapmist on Eestimaa turutingimustes 45-47 kg, kelle tapmisel saadakse suure lihasusega lihakehad, milledes on mõõdukas rasvaladestus.

Soovitud lihakeha mass sõltub turunõudlusest. Võib öelda, et Eestis soovitakse võrreldes paljude Lääne Euroopa riikidega raskemaid lihakehasid. Meie poolt tehtud uurimuses Saaremaa LPT-s 2002.aastal selgus, et kui tallede lihajõudlust hinnati lihakehade SEUROP klassifitseerimistulemuste alusel, siis kõrgeimat liha hinda saadi 21 kg lihakehade realiseerimisel. Enamikes Euroopa riikides on soovitud lihakehad 15-20 kg raskused. Näiteks Prantsusmaale eksporditavate tallede lihakehad kaaluvad 16.-19 kg. Paljudes Lääne-ja Kesk Euroopas riikides, Vahemeremaades, Hispaanias saadakse märkimisväärne osa tallelihast vaid 3-3,5 kuu vanuste tallede, nn. lihavõttetallede (Eastern lamb) tapmisel ja nende lihakehad kaaluvad 11-12 kg. Nendelt talledelt saadud liha on kõige kvaliteetsem ja hinnalisem. Eestis puudub veel lihavõttetallede tootmise ja tarbimise traditsioon.

Tabel. Lammaste ligikaudsed lihajõudlusnäitajad erinevatel vanuserühmadel

Nimetus Kehamass Tapasaagis (%) Lihakeha mass (kg) Rasva ja valgu sisaldus (%) Liha kvaliteet
Täiskasvanud utt 70 50 35 rasva 30%, valku 17% suure rasvasisaldusega liha
Tall (6-7 kuu vanune) 45 45-47 20-21 rasva 30%, valku 17% kvaliteetne dieetliha
Tall (3-3,5 kuu vanune) 25 45 11 rasva 30%, valku 17% väga kvaliteetne dieetliha

Lammaste lihakehade mass varieerub täiskasvanud uttedel 30-40 kg vahel, noorlammastel keskmiselt 18-25 kg ja lihavõttetalledel 8-12 kg vahel. Täiskasvanud lammastel on liha tapasaagis tavaliselt 45-50%, noorlammastel 43-47%. Tapasaagis, tailiha hulk ja teised lihajõudlusnäitajad suurenevad lihatõugu lammaste kasutamisel. Eestis kasvatatakse suffolki, tekseli, dorseti jt. lihatõugu lambaid, kelle jäärade kasutamine tõstab ristandtallede lihavorme ja liha kvaliteeti.

Tabel. 8 kuu vanuste noorjäärade kontrolltapmise tulemused Aravete OÜ

Nimetus Oksforddauni ja eesti tumedapealiste jäärtallede ristand Eesti tumedapealised jäärtalled
Tapaeelne kehamass (kg) 48,8 48,0
Tapasaagis (%) 45,6 46,4
Lihakehamass (%) 22,3 22,3
Rümba morfoloogiline koostis
     tailiha (%) 67,0 61,5
     luid (%) 21,5 22,7
     rasv (%) 11,5 15,8

Autor: Peep Piirsalu, Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, Eesti Maaülikool (2018)

Olulisim lammaste villajõudlusnäitaja on villatoodang. Villatoodanguks peetakse aasta jooksul lambalt saadud pesemata villa kogus kilogrammides (orienteeruvalt 3-5 kg villa aastas). Villatoodangu saamiseks kaalutakse vill peale pügamist igalt üksikult lambalt. Momendil lammaste jõudluskontrollis ei fikseerita lamba villatoodangut ning kasvatajad ei pea vaeva nägema selle määramisega.

Põhikarja lambaid (uted, jäärad) pügatakse kas üks kord aastas, kaks korda aastas või kahe aasta jooksul kolm korda. Kahekordsel pügamisel pöetakse põhikarja lambaid kevadel ja sügisel. Tallesid pügatakse esmakordselt ca 6 kuu vanuselt kui neilt saadakse nn. tallevillatoodang (ca 1,3-1,5 kg). Tänapäeval pügatakse lambaid enamasti vaid üks kord aastas, sest pügamiskulud on suured ja villa müügist tulud väikesed.

Lammaste tervise seisukohalt on parim lammaste kahekordne pügamine. Kuid majandusliku otstarbekuse tõttu eelistatakse lammaste ühekordset pügamist. Ühekordselt pügamisel pöetakse Eestis  lambaid sõltuvalt karjas kasutatavast pidamistehnoloogiast kas kevadel (aprill, mai, juuni) või sügisel (september, oktoober, november). Viimasel ajal räägitakse rohkem ka talvisest pügamisest. Erinevatel pügamisaegadel on omad eelised ja puudused ning iga kasvataja peab valima sellise tee, mis kõige paremini sobib tema farmi tehnoloogiaga.

Kevadisel pügamisel on lambad soojadel suvekuudel lühema villaga ja lambad higistavad sel ajal vähem. Samal ajal talvekuudel on neil seljas pikem vill, mis teatud tingimustel võib olla eeliseks, kuid ka puuduseks (märgades lautades vill imab vett, lammaste vill muutub märjaks ja suureneb lammaste külmetuse ja haigestumise oht).

Tavaliselt sügisene pügamine on otstarbekas korraldada vahetult peale lammaste lauta jätmist. Vahetult peale pügamist ei soovitata lambaid saata vihmase, tuulise ilmaga välja. Kui sel ajal on külmad ilmad, siis peaks lambaid peale pügamist hoidma 4-5 päeva laudas. Külmal ajal pügamisel soovitatakse kasutada pügamisteri, mis jätavad lambale 0,5… 1 cm villa selga. Peale lammaste pügamist intensiivistub lammaste ainevahetus ja on teada, et lambad tarbivad pügamisjärgselt enam sööda kuivainet. Seepärast arvatakse, et tallede sünnimass on 10-15 % võrra kõrgem just pügatud lammastel. Samuti on teada, et ka söödakasutus on efektiivsem, sest toit on vatsas lühemat aega ja seetõttu proteiini lõhustub vatsas vähem, mis parandab söödakasutust. Ka on uttede söötmist kergem korraldada, sest pügatud lammastel on kergem toitumust hinnata. Nii on probleemseid lahjasid lambaid kergem karjast välja korjata. Pügatud lambaid mahub ka rohkem samasse sulgu ning loomadel esineb vähem nn. kuumastressi kevad-talvisel perioodil kui väljas õhutemperatuur on hakanud kiiresti tõusma ja loomi hoitakse kinnises laudas.

Puhasvillamäära e. rendementi (R) on võimalik pesemata villal määrata, kuid tänapäeval hinnatakse seda vaid üksikutes riikides, kus villa majanduslik osatähtsus on kõrge (näit. Austraalia meriino lambakasvatuses). Puhasvillamääraks nimetatakse pestud ja absoluutkuiva villa massi (koos konditsioonilise niiskusega 17%) suhet pesemata villa algmassi väljendatuna protsentides.

R= P* (100 + K) / m

R = 98 * (100 + 17) / 210  = 54,6%

R-puhasvillamäär, %-des
P- pestud absoluutkuiva villaproovi mass, g
K- konditsiooniline niiskus 17% (kokkulepitud koefitsient)
m- villaproovi algmass, g

Kui lamba villatoodang on 3,8 kg ja puhasvillamäär 54,6%, siis puhasvillatoodang 3,8*0,546= 2,07 ~2,1 kg. Täiskasvanud poolpeenvilla lammastel on puhasvillamäär sõltub paljudest teguritest varieerudes 50-65% vahel. Talle villal on see üldiselt kõrgem olles 60-70%.

Kvaliteet

Lambavilla kvaliteet sõltub paljuski ka villa pügamisjärgsest käitlemisest. Nõuetekohane villa pügamisjärgne käitlemine tõstab villa kvaliteeti ja ka kokkuostjate huvi villa osta, sest tooraine on kvaliteetsem. Lammaste pügamine peab toimuma kõval, puhtal alusel, mida puhastatakse iga lamba pügamise järgi. Vill pügatakse villakuna. Iga pügatud villak heidetakse pügamisjärgselt villa sortimislauale lõikepinnaga allapoole. Sortimislaud on valmistatud puidust lippidest. Sortimislaua mõõtmed on 2 x 1,5 m, mille liistude vahe on ca 2 cm. Sortimislauale heidetud villakust langeb osa prahti ja sõnnikutükke välja. Laiale laotatud villakust korjatakse heinakõrred, õled, sõnnikutükid, sõnnikuga  määrdunud villatükid ja muu suurem praht välja. Seejärel villaku ääred keeratakse kokku ning alustatakse alates saba poolt villaku kokku rullimist. Kui on jõutud kaela osani, siis keeratakse kaela osa tugevasti keerdu ja fikseeritakse sellega kokkurullitud villak. Kokkurullitud villakud pannakse õhku läbilaskvatesse kottidesse, kus säilitatakse villa kuni realiseerimise või pesemiseni.

Villa omadused

Villkarval on väga palju erinevaid tehnilisi omadusi (peenus, pikkus, tugevus, säbarus, venitatavus, vetruvus, elastsus, vormitatavus, läige, värvus, niiskus, hügroskoopsus jm.). Mõned nimetatud omadustest on lõpptoodangu kvaliteeti silmas pidades olulisemad teistest. Alljärgnevalt keskendume põhiliselt just nendele tehnilistele omadustele, mis viimaste aastate uurimistöö tulemustel on kõige enam seotud villast toodete lõppkvaliteediga.

Villkarva diameeter e. üldisemalt villa peenus on tähtsaim villa kvaliteeti iseloomustav omadus, sest peenemast villast on võimalik teha parema kvaliteediga (eelkõige pehmemat, ühtlasemat ja suurema väljatulekuga) lõnga ja riiet. Villa peenus määrab ära villa kasutamise otstarbe. Peenemast villast on otstarbekas teha tooteid, mis peavad olema pehmemad (sallid, kampsunid, laste rõivad), jämedamast lõngast aga esemeid ,mis peavad olema tugevamad, vastupidavamad ja võivad olla karmimad (sokid, kindad, mööbliriie, vaibad ). Kuigi villa peenus ja pehmus on omavahel tihedalt seotud ei ole seos absoluutne (vt. villa läige). On teada, et villkarva diameetrist sõltub ka toodete torkivus. Kui vill on jämedam kui 30 µm, siis kootud esemed on sõltuvalt villa peenusest vähem või rohkem torkivad (Naylor, 1992). Kuna villkarv on  väga peenike, siis peenuse täpseks määramiseks kasutatakse kas okulaarmikromeetiga varustatud mikroskoopi, spetsiaalset villa peenuse mõõturit lanameetrit või kaasaegset optilist või lasertehnikat. Villa peenust saab ekspert hinnata ka silma järgi.  Villkarva peenust iseloomustab tema diameeter, mida mõõdetakse mikromeetrites (µm) või väljendatakse Bradfordi kvaliteedinumbritena (vt. tabel 2).

Tabel 2. Villa peenusklassid Eestis

Villa peenusklass Bradfordi kvaliteedinumbrites (s) Peenusklassi piirid mikromeetrites (µm) Villa peenusklasside üleviimine mikromeetrites Villakarva loogete arv 1 sentimeetril, looget/cm
80 18 ja peenem 17 7
70 18.1 … 20 19 6
64 20.1 … 22 21 5
62 22.1 … 24 23 4
50 24.1 … 26 25 3.3
58 26.1 … 28 27 3
56 28.1 … 30 29 2.7
50 30.1 … 33 32 2.5
48 33.1 … 36 34 2.3
46 36.1 … 39 37 2.2
44 39.1 … 41 40 2
40 41.1 … 43 42 1.5
36 43.1 ja jämedam 43 1

Bradfordi kvaliteedinumbri all mõistetakse ühe inglise naela (458,6 grammi) töödeldud puhta kammvilla ketramisel saadava lõnga pikkust vihtidest. Ühe lõngavihi standardpikkus on 560 jardi ehk 512 meetrit. Mida peenem ja ühtlikum on vill, seda pikemat lõnga saadakse ühe inglise naela kammvilla ketramisel ning seda suurem on Bradfordi number (Jaama, 1984).

Villkarva diameetri erinevused üksikute villkarvade vahel sõltuvad lamba tõust, soost, vanusest, söötmisest ja individuaalsetest omadustest. Kõige peenemat villa annavad meriino lambad, kellel on aga halb lihajõudlus, mistõttu nende tõugude populaarsus Euroopas on viimasel aastakümnel tunduvalt vähenenud. Probleem seisneb selles, et villa peenus on negatiivses korrelatsioonis lamba lihajõudlusega. Seepärast on problemaatiline teha valikut ainult lamba villa peenuse järgi, sest see vähendab kehamassi ja lihajõudlusnäitajaid. Seetõttu on väga peene villaga lambad (meriino) tavaliselt väikse suuruse ja kehvemate lihajõudlusnäitajatega.

Lamba halva söötmise tulemusena võib villkarva diameeter erineda üksiku villkarva piires. Nälgimise puhul tekib villkarvale nn. “näljapeenus”, mis vähendab oluliselt villa tugevust ja sellisest villast ei saa tugevat ja vastupidavat lõnga.

Villa peenuse järgi on hakatud lambatõugusid klassifitseerima: peenvilla- (meriino),  poolpeenvilla-  või jämevillalammasteks. Ingliskeelsetes riikides kasutatakse peenuse kategooriate väljendamiseks veidi teistsuguseid nimetusi: meriino-, krossbred- ja vaibavill. Täpseid piire villa peenuse kategooriate osas kindlaks määratud ei ole, kuid orienteeruvalt peetakse kuni 26 µm jämedusega villa meriino-, 26…41 µm krossbred- ja villakut ,mille keskmine villkarvade diameeter on üle 41 µm vaibavillaks.

Villkarva pikkusel on praktiline tähtsus just villa töötlejale.

Eesti villatöötlejad eelistavad tänu olemasolevale masinapargile (kraasvillavabrikud) 5…10 cm pikkust villa, kuid nad tulevad toime ka kuni 13 cm pikkuse villa töötlemisega.  Villa keskmise pikkuse määramiseks mõõdetakse villaproovi teatud arvu (50-100) villkarva pikkus, mille alusel arvutatakse aritmeetiline keskmine ja selle variatsiooni-koefitsient. Lõnga kvaliteedi suhtes on oluline just see viimane näitaja. Mida väiksem  variatsioonikoefitsient on villa pikkusel, seda paremat ja ühtlikumat lõnga saadakse. Nii näiteks Uus Meremaa standardi järgi (Cranswick, 1995) loetakse villa väga heaks, kui pikkuse variatsioonikoefitsient on väiksem kui 12%, heaks kui see on 13…20% ning villa peetakse pikkuselt ebaühtlikuks kui see ületab 21%.

Villkarva värvus võib olla valge, must, hall või pruun.

Kõige rohkem saadakse lammastelt valget villa. Maailmaturul on valge villa hind  kõrgem, sest selle kasutamisotstarve on  laiem. Kohalikel turgudel (ka Eestis) võib aga pigmenteerunud villakul olla isegi kõrgem hind, sest turul on hinnatud originaalvärviga hall, must ja pruun lõng.

Valge villa puhul mõistetakse värvuse all eelkõige villa tooni, mis jääb villale peale selle pesemist. Seda näitajat nimetatakse kolletumise asteks (yellowness) ja see sõltub rasuhigi värvist. Hinnatud on valge ja valgele võimalikult lähedased toonid nagu helekreem ja kreem. Kollane rasuhigi seevastu soodustab villa kolletumist. Kolletunud vill on võrreldes valge villaga hoopis halvemate tehnoloogiliste omadustega, sest ta on väikese tugevusega, värvub halvasti, teda ei saa värvida pastelsetesse toonidesse ning on väiksema värvikindlusega. Austraalia ja Uus-Mere-maa on ühed vähestest  riikidest maailmas, kus toimub villa kvaliteedi osas ka täna-päeval väga põhjalik teaduslik uurimistöö ning seal on peetakse villa kolletumise astet villa peenuse, pikkuse variatsiooni, säsikihti omavate villkarvade osakaalu, taimsete lisandite hulga, villa läike ja villa mahu kõrval üheks näitajaks, millest oleneb kõige rohkem lõpptoote kvaliteet (Burling-Claridge, 1995; Carnaby,1995).

Villkarva läige on väga oluliseks näitajaks just käsitöölõnga puhul. Villa läige ehk lüstrilisus iseloomustab villkarva omadust temale langenud valguskiiri suuremal või vähemal määral tagasi peegeldada. On teada konkreetsed lambatõud, kelle villakuid tuntakse just nende ilusa läike poolest (leister, linkoln, border leister). Haruldaselt ilusa läikega villa annab angoora villakits. Villa läiget tuleb hinnata pestud villal, sest rasuhigi suurendab villa läiget. Ilusa läikega tooted sädelevad päevavalguses ning käega katsudes on nad tuntavad pehmetena. Seepärast leisteri, linkolni ja angora vill tundub käega katsudes pehme, kuigi on küllaltki jämedakiuline.

Säsikihti omavate villkarvade hulk protsentides e. villaku medullatsiooni protsent on samuti lõpptoote kvaliteeti määrav näitaja (Sumner, 1994; Carnaby, 1995; Burling-Claridge, 1995), millest on juttu olnud eespool (vt. villkarva ehitus).

Taimsete jääkide protsendi arvutamiseks kaalutakse nii pestud villaproov kui taimsed lisandid selles ning arvutatakse nende osakaal protsentides pestud villaproovi massist. Loomulikult on taimsete jääkide hulk villas seotud eelkõige karjamaade olukorraga (takjad), kuid on seotud ka pidamisviisist (milliseid söödasõimed), söötmisest (milliseid söötasid kasutatakse), villasäugu tüübist (kas kinnine või lahtine säuk) jt. vähem olulistest teguritest. Taimsete jääkide hulk pestud villas on oluline seetõttu, et villa töötlemisel nende lisandite hulk küll väheneb, kuid nad jäävad ikkagi kedratud lõnga sisse. Kui rohkete taimsete lisanditega lõnga kudumismasinatel kasu-tada, katkeb lõng sageli. Samuti kanduvad need lisandid lõngast üle lõpptoodangule, mis vähendab toote pehmust ja õrnust.

Villa mahutavus

Villa mahutavus (ing. k. wool bulk) on täiesti uus villa kvaliteeti iseloomustav näitaja, mis on võetud kasutusele alles pärast 1994.a. Uus Meremaal toimunud Massey konverentsi, kui anti selle näitaja kohta tehniline iseloomustus (Burling-Claridge, 1995). Praegu on see juba kasutusel koos ülal seletatud näitajatega rahvusvahelistes villatestides ja villakaubanduses. See on võimalikuks osutunud tänu tehnoloogia täiustumisele (uued mõõtmismeetodid). Tänapäeval toimub maailmaturul villapartiide ost-müük nn. villa spetsifikatsioonide alusel mitte villa näidistega nagu seda varem tehti. Villa spetsifikatsioon sisaldab endas lisaks villa mahutavusele (cm3/g) järgmised kvaliteedinäitajad: villkarva diameeter (µm), villa pikkus (mm ja variatsioonikoefitsient), säsikihti omavate villkarvade osatähtsus (%), värvus (kolletumise aste 1st kuni 5-ni), villa läige (1st kuni 5ni). Spetsifikatsiooni on valitud need näitajad, mis iseloomustavad kõige paremini villa kvaliteeti.

Mis siis ikkagi on villa mahutavus?
Defineeritakse seda kui villa spetsiifilist mahtu teatud puhta villa massi kohta (cm3/g) ja see väljendub villkarvade erinevas mahu moodustumise võimes ning on seotud villkarvade erineva koostoimega (vt. joonis 4) nii kraasimisel, ketramisel kui kudu-misel.  Seepärast antakse see omadus edasi villalt heidele, lõngale ja isegi lõpptoo-dangule (Sumner, 1994). On teada, et villa mahutavus on  sõltuv villa säbarusest ja villkarva diameetrist, sest säbaram vill haarab enda alla rohkem nähtavat mahtu. Suurema mahutavusega villast saab ketramisel suurema mahutavusega lõnga, s.t. lõnga diameeter on suurem sama villa pikkuse juures. Järelikult ka lõngakera on suurem ja toodetel on parem, õhulisem väljanägemine. Kudumisel lõng katkeb vähem (Burling-Claridge, 1995).

Uus-Meremaa teadlase Sumneri (1994) arvates on villa mahutavusel väga kõrge päritavus 0.6 (kõrgem teistest villkarva füüsikalistest omadustest), mis näitab, et söötmine ja pidamine mõjutavad antud näitajat vaid 40 % ulatuses. Villa mahutavuse alusel on Uus Meremaa lambatõud jaotatud 3 erinevasse rühma:

  • Madala villa mahutavusega (17…23 cm3/g) tõud, kuhu kuuluvad pikavillalised linkolni ja leisteri tõugu lambad.
  • Keskmise villa mahutavusega (24…30 cm3/g) on korrideili ja perendeili tõugu lambad.
  • Kõrge villa mahutavusega (30…35 cm3/g) lambatõugude hulka arvatakse tekseli, shevioti ja meriino lambad.

Villasäugu määrdunud osa osakaal villasäugu üldpikkusest (protsentides) iseloomustab eelkõige pesemata villaku kvaliteeti. Mida väiksem on silmaga nähtav määrdunud osa villasäugu üldpikkusest, seda parem on rasuhigi kvaliteet ning tema kaitsevõime keskkonna tegurite ees (tolm, ultraviolettkiired, uriin). Optimaalne rasu kogus rasuhigis, rasu ja higi osakaal ning säugu tüüp suurendavad villaku kaitsevõimet ning tänu sellele moodustab soovitud juhul villasäugu määrdunud osa vaid ligikaudu veerandiku villasäugu üldpikkusest. Kui villasäuk on määrdunud üle 50% ulatuses on tegemist halva rasuhigiga ja lahtise, hõreda villakuga, mis on keskkonna-tegurite suhtes väiksema kaitsevõimega.

Pigmenteerunud villkarvade esinemine valges villakus vähendab villa kvaliteeti. Teada on, et valgepealiste lambatõugude (nagu eesti valgepealine, teksel, dala jt.)  villakud ei sisalda pigmenteerunud villkarvu. Kuid tumedapealiste lambatõugude (eesti tumedapealine, oksforddaun, saksa mustapealine, läti tumedapealine jt.) valged villakud sisaldavad suuremal või vähemal tumedaid, pigmenteerunud villkarvu, mis vähendavad selle kvaliteeti.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kvaliteetsete lambavillast toodete saamine ei ole kerge ülesanne, sest see sõltub paljudest erinevatest etappidest alates lammaste aretusest, söötmisest, pidamisest, villa pügamisjärgsest käsitlemisest (sorteerimine, pesemine, säilitamine), villa töötlemisest, aga ka lambakasvatajate villaalastest teadmistest.

Autor: Peep Piirsalu, Eesti Maaülikool, 2018

Arenenud põllumajandusega riikide eksisteerib piimalambakasvatus erinevate piimasaaduste tootmiseks, eriti lambajuustu tootmiseks.

Lambajuustu tootmisele ollakse spetsialiseerunud Prantsusmaal, Suurbritannias (näiteks sinihallitusjuust Rokfori juust jt.). Lambajuustu ja jogurti tootmisele ollakse spetsialiseerunud Hispaanias. Vahemereäärsetes riikides toodetakse nii lambajuustu, jogurtit kui kohupiima (Kreekas- Feta juust ja kuulus lambapiima jogurt, Itaalias lambajuust Sitsiilia Canelotti, poolkõva juust Pecarino, värske juust Riccota Romana). Türgis peetakse lambaid paljudes, väikestes kodumajapidamistes koos kitsedega, kus uttede piimakus ei ole kõrge. Sealjuures aitavad piimalambad kindlustada nende maaperede toidulauda piimasaadustega. Kesk-Idas, Põhja-Aafrikas, näiteks Marokos peetakse piimalammaste ja kitsede ühiskarjasid tagasihoidliku saagikusega looduslikel rohumaadel. Palju peetakse piimalambaid Iisraelis (avassi piimalammas), kes on hästi kohanenud tagasihoidlike söötmis- ja pidamistingimustega andes piima sellistes tingimustes, kus ei ole võimeline elama ükski piimalehm. Piimalambakasvatus on oluline Rumeenias, Bulgaarias, Serbias, Sloveenias, Slovakkias, Iraanis ja Iraagis.

Eestis on lambaid kasvatatud ikka liha-, villa- ja  nahkade pärast. Viimastel aastakümnetel on kõige olulisem olnud lammaste lihajõudlus, sest liha realiseerimisest saadakse olulisem osa lambafarmi sissetulekutest.

Samas leiab maailmas järjest rohkem tähelepanu piimalambakasvatus, mis on eestlasele  uudne ja võõras loomakasvatusharu. Piimalammaste kasvatamise põhiliseks väljundiks on lambapiimast valmistatud juust või jogurt. Piimalambakasvatuse areaali laienemise põhjuseks võib olla järjest halvenev olukord villaturul, eriti peenvillalambakasvatuses. Seepärast otsitakse lambapidamisest uusi sissetulekuallikaid, mis oleks alternatiiviks villa tootmisele (Kesk-ja Ida Euroopa riigid, Hispaania). Samas on maailmas piirkondi, kus piimalambakasvatuse traditsioon on kestnud sajandeid  (Itaalia, Kreeka, Prantsusmaa, Hispaania, Portugal). On ka riike ja piirkondi, kus lambapiima tootmine on seotud suuremate tõusude ja mõõnadega ja põhiliselt on see seletatav lambaliha hindade  tõusu või langusega (Belgia, Saksamaa, Holland). Lambaliha hindade langemisel hakatakse uttesid lüpsma, et saada lambapiima toodetest lisasissetulekut. Eksisteerib reegel,  et ettevõtetes, kus lambapiima toodetakse, toimub ka lõpptoote- lambajuustu või jogurti valmistamine. Muidugi on majanduslikus mõttes lambapiimal raske  konkurentsi pakkuda lehmapiimale. On ju lammaste piimajõudlus kümnetes kordades väiksem ja arusaadavalt on piimatootmine  lambafarmis  ühiku liitri kohta kallim, mistõttu ka lambapiimatooted on  tarbija jaoks palju kallimad. Teadlaste poolt on välja arvutatud, et 1 kg kõva  juustu Chedar  tootmiseks lehmapiimast on kulu  ca 3 USA dollarit, kitsepiimast 5 ja lambapiimast 8 dollarit (Wendorff, 1995).

Huvitavaid majanduslikke kalkulatsioone on tehtud  USA-s, kus on võrreldud 300 pealisest lihalambafarmi sama suure lambapiimafarmiga.  Kui piimafarmis ühe ute kohta on müüdud 200 l piima aastas hinnaga 1,12 €/l, siis tulu ühe ute kohta saadi 101 eurot, mittepiimafarmis aga 47 eurot ehk kaks korda vähem (Berger, 1998). Sissetulek  piimafarmis ühe ute kohta oli 323 eurot ja kulud 222 eurot, kusjuures piima osakaal sissetulekute struktuurist moodustas 52,6%. Võrreldavas mitte piimalambafarmis oli sissetulek vastavalt 212 eurot ja kulud 165 eurot ute kohta, kusjuures liha realiseerimisest saadi 98 % sissetulekutest. Muidugi vajab lambapiimatootmine lisainvesteeringuid piima lüpsmise, – jahutus, -ja säilitusseadmetesse, samuti ka juustuköögi ehitamiseks.

Seepärast on raske ühest vastust anda, et miks ikkagi piimalambakasvatus. Kas on see alternatiiv villa- ja lambaliha tootmisele või alternatiiv piimaveisekasvatusele, mille turg on kvootidega seotud või on see  niššitoode, mille osas nõudlus on seotud just maksejõulisema tarbijaga. Ilmselt  õige vastus peitub kusagil vahepeal.

Juustutoodete valmistamiseks on lambapiim sobiv eelkõige oma koostise tõttu. Lambapiim ületab nii kvalitatiivse kui kvantitatiivse  koostise poolest nii lehma kui kitsepiima (tabel 1). Lambapiim on tunduvalt kuivainerikkam tänu kõrgemale piima proteiini ja rasva sisaldusele. Lambapiimas on keskmiselt 6 % proteiini ja 7 % rasva ning piima kuivainet on ca 1,6 korda rohkem kui lehmapiimas. Seetõttu ühe kilogrammi tahke juustu saamiseks vajatakse vaid 8 l lambapiima, aga  12 l lehma-või  kitsepiima (Mills, 1989). Lambapiimas on võrreldes lehma ja kitsepiimaga rohkem mineraale nagu kaltsiumi, rauda, magneesiumi, tsinki, aga ka olulisi vitamiine (B grupi vitamiinid, A, D, E vitamiini) ja kõiki kümmet asendamatut aminohapet. Viimaste aastate uuringud on näidanud, et 45% rasvhapetest  on kas mono- või polüküllastama rasvhapped. Polüküllastamatuid rasvhappeid, sealhulgas omega 3 rasvhapetest inimese poolt sünteesimatut alfa linoleenhapet,  on ca 2 korda enam kui kitse või lehmapiimas. Piimarasv koosneb sarnaselt kitsepiimaga väikese läbimõõduga rasvakuulikestest ning seetõttu on piim homogeenne ja väga heaks tooraineks juustu valmistamisel. Piima homogeensus annab võimaluse lambapiima sügavkülmutada ilma, et väheneks selle kvaliteet. Lambapiim sobib allergikutele, kelle organism ei kannata lehma või kitsepiima ( http: //www. sheepdairying.com). Dietoloogide poolt on välja arvestatud, et kaks klaasi (490 g) lambapiima päevas katab täielikult inimese päevase kaltsiumi, riboflaviini (B2 vitamiini) ja 5 asendamatu aminohappe vajaduse ilma, et inimene peaks ühtegi teist toiduainet tarbima. Kuna lambapiima toorpiimana juuakse vähe, siis samale piima kogusele vastab 93 g lambajuustu või kahe klaasi jogurti tarbimine (Haenlein, 2005).

Tabel. Lamba-, kitse-, ja lehmapiima  koostis ( Kon, Cowie, 1961; Posati, Orr, 1976; Alichanidis, Polychroniadou, 1996; Renner, 1982).

Nimetus Lambapiim Kitsepiim Lehmapiim
Kuivaine (%) 19,30 12,97 12,01
Energia (kcal) 108 69 61
Proteiin (%) 5,98 3,56 3,29
Rasv (%) 7,0 4,14 3,34
Piimasuhkur (%) 5,36 4,45 4,66
Ca (mg) 193 134 119
Mg (mg) 18 14 13
P (mg) 158 111 93
Zn (mg) 0,57 0,30 0,38
Vitamiin B2 (mg) 0,355 0,138 0,162
Vitamiin B1 (mg) 0,417 0,277 0,084
Vitamiin B6 (mcg) 80 60 60
Vitamiin B12 (mcg) 0,711 0,065 0,357
Vitamiin D, mcg 0,18 0,11 0,03
Vitamiin E, mg 0,11 0,03 0,09
Vitamiin C, mg 5 1 1
Polüküllastamatud rasvhapped (g) 0,31 0,15 0,12
    sh C18:2 (g) 0,18 0,11 0,08
    sh C18:3n3 (alfalinoleenhape, g) 0,13 0,04 0,05
Kolesterool (mg) 11 10 13

Autor: Peep Piirsalu, Eesti Maaülikool, 2018