Mesindus2022-08-26T12:15:13+02:00

Mesindussaadusi kasutatakse toiduainetena, ravimitena ning toor- ja abimaterjalidena paljudes tööstusharudes. Mesinikud saavad põhitulu mee müügist. Vähem tulu saadakse vahast, mesilasemadest, taruvaigust, mesilasmürgist ja mesilasema toitepiimast.

Kuid kõige suuremat tulu toovad mesilased siiski taimede tolmeldamisega. Kultuuride tolmeldamisel on mesilased põllumajanduses tänapäeval asendamatud. Eriti vajalikud on mesilased viljapuude ja marjapõõsaste tolmeldamisel .

Suurt rõhku tuleb panna tõupuhaste mesilasemade kasvatamisel, kuna emast sõltub kõik. Halvasti muneva emaga jääb pere nõrgaks ja mesinik ei saa loodetud tulu.

Autorid: I. Nõmmisto, P. Pihlik, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Rassiks nimetatakse ühe liigi mesilasperesid, kellel on sarnased järglastele edasiantavad füsioloogilised, morfoloogilised ja majanduslikult kasulikud tunnused ning kes on kohastunud teatud väliskeskkonna tingimustega. Mesilastel puuduvad seni kultuurrassid (tõud), kuna nende teke pole toimunud inimese abil, vaid nad on kujunenud looduslike tingimuste toimel.

Vastavalt asukoha looduslikele ja korje tingimustele tuleb mesinikul teha valik, millise mesilasrassiga mesindama hakata. Eelistada tuleks kohalikke rasse, kes on kohanenud aastatuhandete jooksul, sealsete elutingimuste ja taimedega. Eestisse tuuakse mesilasemasid sisse põhiliselt lõunapoolt, kes ei talu Eesti karmi kliimat ja hukkuvad sageli karmidel talvedel. Kahjuks on kohalik tumemesilase populatsioon hävinud, kellest oleks saanud edasi aretada kohalikuks oludeks sobivaid mesilasi.

Leviku järgi jaotatakse mesilased Euroopa, Kaukaasia, Aafrika ja Aasia mesilasteks.

  • Euroopa mesilased on tumedad või kuldkollased. Tumedad mesilased on agressiivsemad kui kollased. Kaukaasia mesilased on euroopa mesilastest väiksemad, kuid neil on hästi pikk iminokk. Värvuselt hallid või kollased.
  • Aasia mesilased on üleminekuvorm aafrika ja euroopa mesilaste vahel. Mesilased on värvuselt kollasekirjud, suure sülemlemis- ja vargustungiga.
  • Aafrika mesilased on värvuselt kas mustad või punakas-kuldsete vöötidega kollasekirjud. Iseloomult väga tigedad.

Mesilaste välimik muutub seoses nende geograafilise paiknemisega.

  • Värvus on põhjapoolsemate piirkondade mesilastel tume ilma kollaste triipudeta. Mida rohkem lõunapoole, seda kollasemaks muutub tagakeha seljaloogete värvus. Sellest järeldub, et kollane värvus on soojanõudlikkuse näitaja.
  • Iminokk on pikem lõunapoolsetel mesilastel. Samuti on iminokk pikem mägedes kõrgemal elavatel mesilastel.
  • Tiibade ja jalgade pikkus suureneb samuti lõuna suunas.
  • Keha suurus ja vahanäärmed suurenevad lõunast põhja suunas.
  • Mida rohkem lõunapoole, seda rahulikumaks muutuvad mesilased. Rahulikud mesilased jäävad pesa läbivaatamisel kärgedele, laskmata haudmel jahtuda. Põhjapoolsematel aladel asuvad mesilased ärrituvad kergesti pesa läbivaatamisel, mesilased jooksevad tarus ringi ja püüavad igal võimalikul juhul nõelata.
  • Ehitavate sülemikuppude arv suureneb põhja poolt lõuna poole ja väheneb kõrgmäestiku suunas.

I. Nõmmisto, P. Pihlik, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Tuntud on kolm aretusmeetodit: hübridiseerimine, puhasaretus ja ristamine.

Hübridiseerimisel paaritatakse kaht eri liiki isendit. Siiani pole õnnestunud meemesilaste hübridiseerimine ühegi mesilaste perekonna teise liigiga.

Puhasaretuse puhul on nii isas- kui ka emasisend ühest ja samast rassist. Mesilaste puhtatõulisust hinnatakse vastavalt rassidele esitatud standardite järgi. Igal rassil on kindel värvus, agressiivsus, käitumine, eksterjööri iseärasused, sülemlemiskainus või- tung, talvekindlus jm.

Mesilaspered, kellel on kahe või mitme rassi tunnused, ei loeta puhtatõulisteks. Puhasaretuse aluseks on valik. Mida suurem on majanduslikult kasulike tunnuste muutlikus, seda suurem on valiku efekt. Mesilasperede  valik tehakse kas tunnuste kompleksi või üksiku tunnuse järgi. Tunnuste kompleksi järgi valides kulub rohkem aega kui üksiku tunnuse järgi valides.

Puhasaretus põhineb nii mittesugulus- (autbriiding) kui ka suguluspaaritusele (inbriiding). Inbriidingu kasutamisel tekib sageli mesilaste elujõule ja –tegevusele negatiivne mõju. Inbriidingu kasutamisel suureneb diploidsete leskede arv, mille tõttu väheneb pere arvukus ja meekorjamisvõime, haudme ellujäämus 30% võrra, eksterjööri tunnused 10% võrra, emade viljakus, leskede ja töömesilaste eluiga. Kuigi inbriidingul on negatiivne mõju, on ta vajalik uutel liinidel teatud omaduste kinnitamiseks.

Puhasaretuse kõige kõrgemaks vormiks on liinaretus. Eristatakse genealoogilist, aretus-, inbred- ja spetsiaalliine. Genealoogiline liin algab ühest kindlast liinialustajast ega ole allutatud aretustööle. Liini alustajaks mesilaste puhul on mesilasema, kuna ta annab rohkem järglasi kui lesk.

  • Aretusliini moodustavad kõrgetoodangulised mesilapered, kes pärinevad ühest väljapaistvast liinialustajast (mesilasemast), kellel on teatud majanduslikud kasulikud tunnused. Aretusliini saamiseks peab olema 100-150 peret, mis asuvad kahes-kolmes isoleeritud mesilas. Liinialustajate ema- ja leseperede päritolu peab olema teada.
  • Aretusliini kujundamise viimaseks etapiks on liinialustajate väärtuslike omaduste kinnistamine. Kasutatakse lühiajalist inbriidingut. Sel juhul pärinevad nii emad kui ka lesed ühest ja samast liinialustajast..
  • Spetsiaalliinide moodustamiseks on vajalik üksiku tunnuse järgi valitud väljapaistev liinialustaja. Spetsiaalliinide puhul kasutatakse inbriidingut. Üksikud spetsiaalliinid ühendatakse omavahel ja saadakse liinide kross.

Ristamine on eri rassi mesilaste ühendamine. Mesilastel esineb heteroos (kõrgenenud) elujõud ainult I põlvkonnas. Ristandite omavahelisel paarumisel järgnevates põlvkondades heteroos kaob. Eristatakse lihtsat ja keerulist tarberistamist. Lihtsa tarberistamise puhul ühendatakse kahe eri rassi mesilased. Keeruka tarberistamise puhul paaritatakse kahe rassi ristandemasid kolmanda rassi leskedega. Näiteks võib ema olla kaukaasia ja karpaati rassi ristand ja teda paaritatakse tumemesilase leskedega. Tarberistamise korral on vajalik iga 2-3 aasta järel sisse tuua mesilasse algrasside materjal.

P. Pihlik, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut (2014)

Mesilaste haigustest Põllumajandus- ja Toiduameti veebis

Mesilaste rassid

Algselt olid Eestis põhja-euroopa tumemesilased. Tumemesilased (Apis mellifera mellifera L.) jagunevad järgmisteks rühmadeks:

  • Põhja-euroopa tumemesilane;
  • Kesk-euroopa tumemesilane;
  • Lääne-euroopa tumemesilane;
  • Lõuna-euroopa tumemesilane.

Tumemesilased on keskmise kuni suure keha ja enamasti laia tagakehaga, lühikese iminoka 5,9…6,4 mm ja jalgadega, kolmanda tergiidi laius on keskmiselt 5,0 mm, kubitaalindeks on 60..65 %. Ühepäevane töömesilane kaalub 110 mg, viljastamata mesilasema190 mg, viljastunud 210 mg. Mesilasema ööpäevane munevus on munemise kõrgperioodil 1500.. 2000 muna ööpäevas. Keha värvus tume – alates helepruunist kuni mustani. Karvkate pruunikas, karvavööd tagakehal kitsad ja vähem silmapaistvad kui teistel tõugudel. Lesed mustjaspruunid kitsaste heledamate ristvöötidega. Ema on suure ja tugeva kehaehitusega. Emade värvus on muutlik, üldiselt on nad teistest isenditest heledamad.

Iseloomult on tumemesilased tigedad ja rahutud. Pere läbivaatamisel jooksevad mesilased tarus ringi , väljavõetud kärge ei kata, kogunevad kärje ühte nurka ja kukuvad sealt maha. Selle tulemusena jahtub haue kiiresti ja võivad tekkida günandromorfid. Kärje raputamisel langevad mesilased kergesti maha. Rahutu ja kartlik on ka ema. Pesa läbivaatamisel püüab ta end peita või jookseb koos mesilastega mööda taru seinu. Seepärast on tumemesilaste ema ülesleidmine aeganõudev.

Tumemesilased on suhteliselt vastupidavad nosematoosile ja euroopa haudmemädanikule. Vargustung on tumemesilasel väike ja varaste vastu kaitsevad nad pesa võrdlemisi nõrgalt. Võivad langeda suure vargustungiga mesilaste ohvriks.

Talvekindlus on neil rahuldav kuni äga hea ja talverahu sügav. Põhjalangetis ja talvine söödakulu on vähene. Talvepesa CO² sisaldus on suhteliselt kõrge ( 4% ), mistõttu nad ei reageeri talvistele temperatuuri kõikumistele. Õhusoojuse tõusudele reageerivad loiult ega lenda varajasele puhastuslennule. Seepärast hilineb ka kevadine haudmearengu algus. Kui talvitumisel esineb kõhulahtisust , siis ei kipu mesilased puhastuslendudele, vaid roojavad talvekobara ümbruse kärgedele.

Haudme areng on tumemesilastel hiline ja aeglane, sest kevadiste jahedate ja muutlike ilmadega on mesilased väljalendamisega ettevaatlikud. Seepärast ei jõua pered ka varakevadeks ja -suveks küllalt tugevaks areneda. Hilisema korjega piirkondades võivad anda suurt toodangut.

Sülemlemistung on keskmine. Tumemesilased annavad 1-2 sülemit ja ehitavad keskmiselt 5-6 sülemikuppu. Sülemlemishooaeg kestab tavaliselt kolm nädalat.

Kärgi ehitavad tumemesilased hästi. Mee paigutavad nad kärje ülemisse ossa haudme kohale ja meelsasti ka magasini. Meekaanetis on hele, kuid mitte eriti ilus. Kärgi ei ühendata vahast sillakestega.

Pesa propoliseerivad tumemesilased keskmiselt. Nad lähevad aeglaselt ühelt korjetaimelt üle teisele taimele. Neile meeldib korjata nektarit liblikõielistelt taimedelt.

Kuna tumemesilased on vaenulikud võõrast rassi mesilaste vastu, tuleb perede ühendamisel olla ettevaatlik. Tumemesilasi ei saa hästi pidada korpustarudes, kuna korpustarud ei meeldi neile.

Tumemesilased sobivad ristamiseks kraini ja itaalia mesilastega, kuid häid tulemusi annavad ainult I põlvkonna ristandid.

Autorid: I. Nõmmisto, P. Pihlik. EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Kraini mesilased (Apis mellifera carnica Pollm.) jagunevad järgmisteks rühmadeks:

  • kraini mägimesilane;
  • alam-austria mesilased;
  • banati mesilased;
  • ukraina stepimesilased;
  • tagakarpaati mesilased.

Kraini mägimesilase levikupiirkonnaks on Ida-Alpid, Tshehhi massiiv, Karpaadid ning Balkani mägised maad. Kõige tüüpilisemad on nad Kraina piirkonnas Jugoslaavias, Kärnteni ja Lõuna-Staiermargi liidumaal Austrias ning Lõuna-Tiroolis.

Alam-Austria mesilane on levinud Alam-, Ülem-Austria, Salzburgi ja Staiermargi liidumaal Austrias. Hetkel tuuakse ka Eestisse mesilasemasid tõuparandamise eesmärgiga Austriast.

Banati mesilane eluneb Banati künklikul maa-alal Rumeenias ning ka Ungariga piirnevatel Jugoslaavia lagendikel.

Ukraina mesilane (kraini ja tumemesilase üleminekuvorm) Asub peale Ukraina veel Venemaa Euroopa-osa stepialadel kuni metsavööndini ja lõuna pool kuni Musta ja Aasovi mereni.

Tagakarpaati mesilane asub väikesel maaalal Tagakarpaatias. Mesilased on sülemlemiskained, iseloomult rahulikud ja katavad hästi tarust väljavõetud kärgi. Väliselt on tal nii kraini kui ka kaukaasia halli mägimesilase tunnuseid.

Kraini mesilased kuuluvad hallide mesilaste hulka. Töömesilaste tagakehal on 3 keskmist kuni laia valkjashalli karvavööd. Mõnel mesilasel esineb ka 1-2 kitsast kollakat või pruunikat viirgu, mistõttu võib jääda kollakashall üldmulje. Tumemesilasest on nad saledama tagakehaga.

Iseloomustus

Iminoka pikkus on keskmiselt 6,4…6,8 mm, kolmanda tergiidi (seljalooge) laius keskmiselt 4,8 mm, kubitaalindeks 45….50 %. Ühepäevane töömesilane kaalub 110 mg, viljastamata mesilasema 185 mg, viljastatult 205 mg. Mesilasema munevus munemise kõrgperioodil on 1700…2000 muna ööpäevas.

Kraini leskede turjavärvus on kas hall või tumehall. Emad on keskmise suurusega kuni suured ja võrdlemisi pika elueaga. Värvus kõigub helepruunist kuni tumepruunini.

Iseloomult on nad rahulikud ja vagurad. Pere läbivaatamisel jäävad mesilased ja ka ema rahulikult kärgedele. Ka tarust väljavõetud kärgi katavad mesilased ühtlaselt. Nad on rahulikud ja sõbralikud ka perede ühendamisel. Orienteeruvad looduses hästi, mesilased eksivad harva teistesse peredesse. Tarudesse tagasilennul on neil omapärane lennuviis – enne lennulauale laskumist hõljuvad nad taru ees üles- alla. On väga ettevõtlikud uute saagiallikate otsimisel.

Vargustung on väike, kuid mõningal määral tumemesilase omast suurem, kuid jääb aga kaugele maha itaalia ja kaukaasia mesilaste vargustungist. Varaste eest kaitsevad nad oma pesa hästi.

Vastupidavad haigustele. Pesas puhtuse -ja korraarmastajad. Kõhulahtisuse korral talvitumisel püüavad mesilased isegi jahedamate ilmadega tarust välja lennata, määrides roojaga taru seinu, mitte kärgi.

Talvekindlus on kraini mesilastel rahuldav kuni hea. Talvine söödakulutus on keskmine, põhjalangetist vähe kuni keskmiselt (vähene põhjalangetis on 1 teeklaasi täis, suur 0,5 liitrit). Talverahu ei ole eriti sügav , sest nad reageerivad õhusoojuse kõikumistele kiiresti. Kuna kraini mesilased on hästi vastupidavad ebasoodsale ilmastikule, töökad, tugeva lennuvõimega , lendavad ning töötavad ka jahedama ilmaga, mistõttu sooritatakse ka kevadine puhastuslend varakult ja võrdlemisi jaheda ilmaga.

Haudme arenemine algab kraini mesilastel väga varakult, tavaliselt juba talve lõpul. Mesilased asuvad ka võimalikut varakult välistööle. Selleks ajaks , kui teiste tõugude mesilased teevad alles kevadist puhastuslendlust, on kraini mesilastel juba haudmest koorunud noored mesilased ning pered on tunduvalt tugevamad. Seepärast on neil ka kevadtalvine söödakulutus suurem ning vähese talvevaru korral võivad juba varakevadel nälga jääda. Normaalse meekorjega kevade ja suve korral ning kui emal on munemiseks ruumi , kestab hoogne haudme areng kuni sügiseni. Seoses varajase ja hoogsa haudme arenguga arenevad pered varakult tugevaks, mis võimaldab meie tingimustes peresid paljundada ja saada kõrget meetoodangut. Kauaaegsed praktilised kogemused on näidanud, et kraini mesilane on meie kohaliku mesilase tõuomaduste parandamiseks kõige kohasemaks võõrtõuks.

Sülemlemistung on kraini mesilastel võrdlemisi suur ning see ongi tema kõikide heade omaduste kõrval ainukeseks puuduseks. Sülemlemiseks kasvatavad nad 20-30 sülemikuppu. Sülemlemistungi tekkimise vältimiseks tuleb nende perede hooldamisel, tavaliselt isegi enneaegselt pesasid laiendada ja pidada peresid ainult suuremahulistes tarudes. Et jõuda pesa laiendamisel sammu pidada pere loomuliku arengutempoga, tuleb normaalselt areneva tugeva mesilaspere pesa laiendamiseks anda 4-6 kärge korraga. Tekkinud sülemlemistung on pere arengutingimuste parandamisega ka kergesti likvideeritav. Kõige suurem sülemlemistung on kraini mägimesilastel, kelle juures seda omadust on aegade jooksul soodustatud ja süvendatud suurema sülemlemistungiga perede väljavaliku teel paljundusmaterjaliks, et realiseerimiseks rohkem sülemeid saada. Alam-Austriast toodud mesilastel on valikuga sülemlemistungi vähendatud

Kärgi ehitavad nad palju ja väga hästi. Alustavad varakult ka lesekärgede ehitamisega. Meekaanetis on valge ja ilus. Mee paigutavad nad otstarbekalt pesakärgede ülaossa ja magasini. Mee paigutamiseks küllaldase ruumi olemasolu korral ei piira meesaagi ajal ema munemist. Taruvaiku koguvad nad vähe. Kraini mesilased sobivad varase kevadise ja suvise korjega asukohtadesse.

Autorid: I. Nõmmisto, P. Pihlik. EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Karpaati mesilased (Apis mellifera carpatica ) on levinud Põhja-Ukraina mägises piirkonnas. Välimikult küllaltki sarnane kraini mesilasega. Mõnede autorite arvates on karpaati mesilane väljaarenenud ukraina stepimesilasest.

Välimikult on karpaatia mesilased hallid. Iminoka pikkus on 6,3…6,7 mm, kubitaalindeks on 45….50 %, kolmanda tergiidi laius 4,4…5,1mm . Ööpäevase mesilase mass on 110mg, viljastamata mesilasema mass on 185 mg ja viljastatult 205 mg. Mesilasema munevus kõrgperioodil on 1100….1800 muna ööpäevas.

Iseloomult on karpaati mesilased rahulikud, jäävad kärjele kui raam pesast välja tõsta.

Meekaanetis on hele. Peameekorje ajal paigutavad mee esmalt magasini ja alles seejärel pessa. Karpaati mesilased  on küllalt head toidu otsijad. Pesa propoliseerivad mõõdukalt.

Talvekindlus küllaltki hea. Vastupidav nosematoosile ja euroopa haudmemädanikule.

Levinud vaikne ema vahetus. Pere areng on kevadel kiire, see on võrreldav kraini mesilaste arenguga. Kevadine kiire areng loob eeldused, et peakorje ajaks on pere arenenud väga tugevaks. Karpaati mesilased on sülemlemiskained.

Autor: P. Pihlik. EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Itaalia mesilased (Apis mellifera ligustica Spin.) on pärit Itaalia ja Shveitsi aladelt. Nende karvkate on kollane. I, II ja III tergiid on oranzhkollase karvastikuga, tagakehal on kolm kollast karvavööd, tagakeha viimased tergiidid on mustad. Iminoka pikkus on 6,3…7,0 mm, kolmanda tergiidi laius on 4,8 mm, kubitaalindeks on 40…45 %. Ööpäevane töömesilane kaalub 115 mg, viljastamata mesilasema 190 mg , viljastunult 210 mg.

Mesilasema munevus on munemise kõrgperioodil 1600….2500 muna ööpäevas. Mesilasemadel on lühike eluiga.

Itaalia mesilased on rahulikud ja vagurad. Mesilasema jätkab munemist ka tarust väljavõetud kärjel, muneb tihedalt ja korrapäraselt. Suhteliselt sülemlemiskained. Sülemlemismeeleolu on võimalik vastavate abinõudega tagasi viia töömeeleollu. Sülemikuppe on vähe, lesehauet on vähe. Emasid vahetab salajase emavahetuse teel.

Kaitsevad pesa hästi vahakoi eest. Pesas hoiavad puhtust. Lähevad kiiresti ühelt toiduallikalt üle teisele ja on head toiduotsijad. Mee korjavad magasini. Suvisel korjevaesel ajal ei piira itaalia mesilased haudme arengut, mistõttu sööda puudusel jätkab ema munemist ja samal ajal kantakse tarust välja vastseid ja nukke. Nõrgad pered võivad tarust ära lennata.

Itaalia mesilastel on suur vargustung. Taluvad halvasti lehemee olemasolu talvel kärgedes. Talvekindlus nõrk, kuid pideva valikuga on võimalik talvekindlust parandada. Jahedate ilmadega algab haudme areng hilja ja varajase peakorjega piirkondades ei arene pere selleks ajaks küllaldaselt suureks. Reageerivad talvistele temperatuuri kõikumistele, mistõttu talvine söödakulu on suur. Meekaanetis on inetu, tume.

Ei haigestu kergesti akarapidoosi, sest hingeavad on kitsad ja need takistavad akaraapis lesta (Acarapis wood) tungimist trahheedesse.

Itaalia mesilased sobivad varase ja suvise pika meekorjega asukohtadesse, eriti aga rändmesinduseks korpustarudesse. Ebasoodsate ilmadega suvel tuleb neile anda lisasööta.

Autorid: I. Nõmmisto, P. Pihlik. EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Kaukaasia hallid mägimesilased (Apis mellifera subs. Caucasia Gorb. )  jagunevad alamtõugudeks :

  • Abhaasia mesilased;
  • Migreelia mesilased;
  • Svani mesilased;
  • Ahaltsihhe mesilased;
  • Kabahtapa mesilased.

Üleminekutõud:

  • Armeenia mägimesilased;
  • Põhja-kaukaasia mesilased;
  • Taga-kaukaasia mesilased.

Kaukaasia halli mägimesilase pere kõik isendid on tumemesilse isenditest tunduvalt väiksemad.

Tööliste tagakeha on tumeda värvusega ja tihedalt kaetud hallide karvakestega, mis moodustavad laiu ja pakse valkjashalle karvavöösid. Vanemaid töölisi on pärast karvkatte ärakulumist raske värvuselt eristada tumemesilastest. Tagakeha tipp on must ja näib teravana. Rindmik on kaetud tiheda, kuid tagakehast tumedamate karvadega. Kaukaasia hallid mägimesilased on kõige pikema iminokaga mesilased- 6,6…7,2 mm. Kolmanda tergiidi laius on 4,7 mm, kubitaalindeks on suhteliselt väike 45…50 %. Ühepäevane töömesiane kaalub 90 mg, viljastamata mesilasema 180 mg, viljastunult 200 mg. Mesilasema ööpäevane munevus munemise kõrgperioodil on 1100…1500 muna. Värvuselt on emad tumedad kuni mustad. Lesed sarnanevad värvuselt tumemesilase leskedega, erinedes vaid rindmikku karvkatte värvuse poolest. Tiibade pindala võrreldes keha suurusega on suurem kui tumemesilastel, mistõttu on nad suure lennuvõimega. Lendavad nad võrdlemisi jaheda ilmaga, hommikul vara ja õhtul hilja.

Iseloomult on kaukaasia hall mägimesilased rahulikud ja vagurad. Nendega võib töötada vähese suitsuga. Suitsu on vaja selleks, et mesilasi eemale peletada raami õlgadelt, kust sõrmedega kinni võetakse. Tegelikult ei karda kaukaasia hallid mägimesilased isegi suitsu. Mesilased katavad paksult pesast väljavõetud kärgi, kärje raputamisel kukuvad kärjelt küllaltki kergelt maha.

Vargustung on kaukaasia hallil mägimesilasel väga suur. Nad on hea haistmis- ja orienteerumisvõimega, leidlikud ning kavalad. Isegi suhkrulahuse lõhna tunnevad nad ära kaugelt.

Pärast meekorje lõppu saab talvepesasid korrastada ainult õige vara hommikul või hilja õhtul, kuna keskpäeval mesilaste massilise varguse tõttu töötada ei saa. Nad ootavad juba süüdatud suitsulõõtsa juures ja lendavad mesiniku järel niikaua, kuni mõne mesilaspere pesa avatakse, et siis kohe meekärgedele laskuda. Kaukaasia mesilaste suur vargustung vähendab tunduvalt mesiniku tööjõudlust ja soodustab mesilaste endi haigestumist nakkushaigustesse. Varaste vastu kaitsevad pesa rahuldavalt.

Talvekindlus põhjapoolsemates piirkondades on võrdlemisi rahuldav. Talvituvad nad rahulikult, pööramata tähelepanu temperatuuri kõikumistele. Puhastuslendluse teevad kevadel võrdlemisi varakult ja küllaltki madalal temperatuuril.

Haiguskindlus on väga väike. Haigestuvad kergesti nosematoosi ja haudmemädanikesse. Nende haigestumise üheks põhjuseks on nähtavasti suur vargustung. Teiste perede röövimisel satuvad nad ka lennuraadiuses leiduvatele nõrkadele ja haigetele peredele, keda hõlpsam röövida, ja nakatuvad siis ka ise.

Sülemlemistung on vähene. Kasvatavad sülemikuppe vähe kuni keskmiselt – mitte üle 20 ja leski keskmiselt. Haudme areng algab kevadel hilja. Ema alustab intensiivset munemist alles 1-1,5 kuud pärast puhastuslendlust. Seetõttu jäävad pered kevadel väga nõrgaks ega jõua varajase korjega piirkondades küllalt tugevaks areneda. Ema muneb intensiivselt kuni peakorje alguseni, siis piiratakse järsult ema munemist.

Kaukaasia mesilaste üheks halvaks omaduseks on ka mee paigutamine ainult pesakärgedesse ja kõigepealt pesa keskele haudme alt vabanenud ja haudme kõrval asuvatesse kärjekannudesse. Sellega pidurdatakse ema munemist ja noorte mesilaste juurdekasvu ning sügiseks jäävad pered jälle nõrgaks. Hea korje korral võivad pesakärjed olla mett täis, kuid pole üldsegi hauet. Nad ei paiguta mett magasinikärgedesse enne, kui pesakärjed on mett täis. Ka siis alustavad nad selle tööga mitte kärje ülemisest servast nagu teiste tõugude mesilased, vaid selle alumisest servast. Vähese korjega aastatel ei lähegi nad magasini tööle ega ehita üles ka pessa antud kunstkärgi.

Meekaanetis on tume ja inetu. Mesi on heleda värvusega ja võrdlemisi vedel.

Kaukaasia halli mägimesilasi on paljud mesinikud pidanud üheks töökamaks ja suuremat meesaaki andvaks mesilasteks. Selline arvamus võib tekkida temaga esialgsel kokkupuutumisel, kus üksikud kaukaasia tõugu mesilaspered asuvad teiste rasside peredega ühes mesilas või nende naabruses. Sel juhul saavad nad saagilisa ka teistelt peredelt varguse teel. Mõne aja möödudes pered haigestuvad nosematoosi ja jäävad kiratsema. Halvaks omaduseks on veel see, et nad ei võta vastu teisest tõust pärinevaid emasid, mis omakorda raskendab nende hilisemat ümberemastamist.

Eestisse on keelatud sisse tuua kaukaasia mesilasi.

Autorid: I. Nõmmisto, P. Pihlik, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Buckfasti mesilased on aretatud Inglismaal, Buckfasti kloostris orduvend Adam Kerle poolt. Aretuses on kasutatud paljusid rasse (tumemesilasi, itaalia , prantsuse jne. mesilasi. Ristatakse buckfasti ema teiste tõugude leskedega.

Mesilased on hea toodanguga, rahulikud, püsivad hästi väljavõetud kärgedel, sülemlemiskained. Esineda võiv sülemlemismeeleolu möödub tavaliselt juba sülemikuppude eemaldamise järel. Moodustab tugevaid peresid, seega saab neid pidada ainult ruumikates korpustarudes (Dadant).

Tarud tuleb paigutada üksteisest suhteliselt kaugele, kuna mesilased eksivad taruga küllalt kergelt. Kalduvad vargusele. Ema ei katkesta munemist ka halbade korjetingimuste juures ning pere võib ka suvel nälga jääda. Talvitub suure perena, kevadel areneb kiiresti.

Kuna mesilastel puuduvad ühtlased morfoloogilised välistunnused, ei saa nende puhtatõulisust kontrollida.

Eestis sobib neid pidada saartel või rannikualal, kuna aretus on toimunud merelise kliimaga piirkonnas, kus on lühike talvitumisperiood. Ristamisel kraini või tumemesilasega tekkinud ristandid on küll I põlvkonnas head korjajad, kuid nad on agressiivsed ja kurjad.

Autorid: I. Nõmmisto, P. Pihlik. EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Mesilasemade kasvatamine, põhjalikult

Mesilasemade kasvatamisel peetakse silmas mitmeid olulisi tegureid.

Nendest olulisem on algmaterjal, millest mesilasemad üles kasvatatakse. Mesilasemasid tasub paljundada ainult puhtatõulistest ja mesinikule vajalike omadustega ning suure meetoodanguga peredest. Mesilasemade kasvatamisel on olulised nende üleskasvatamise tingimused ja vajalik suuretoodanguliste mesilasperede leskede olemasolu. Väga oluline on ka mesilasemade hindamine järglaste järgi, et anda mesilasemadele lõplik aretusväärtus. Kui on jälgitud kõiki olulisi tingimusi mesilasemade kasvatusel, siis ja ainult siis võib loota, et üles kasvatatavad emad on kõrge väärtusega ja on loota tulu.

Mesilasema kvaliteeti mõjutavad tegurid on järgmised:

  • Muna suurus, millest areneb mesilasema.
  • Rikkalik korje olemasolu.
  • Mesilasemade üles kasvatamise aeg.
  • Pere suurus, kus mesilasema üles kasvatatakse.
  • Erinevas vanuses haudme olemasolu.
  • Mesilasema toitepiima küllus.
  • Vagla vanuse määramine vageldamise korral.
  • Perele antavate üles kasvatatavate emakuppude arv.

Suurest munast kasvab suurem mesilasema ja suurem mesilasema muneb suuremaid mune. See on nagu nõiaring. Kui meil ei ole suurt mesilasema, kes muneks suuri mune, siis pole ka loota, et saaksime ise suuri mesilasemasid. See ei kehti mitte ainult mesilasemade vaid ka töömesilaste kohta. Suurest munast areneb ka suurem töömesilane ja suurem töömesilane kannab tarru rohkem nektarit kui väiksema kehamassiga töömesilane.

Mesilasema suur kehamass on oluline seetõttu, et suuremal mesilasemal on munasarjades rohkem munatorukesi ja mune ning töömesilased võtavad meelsamini vastu suuremaid mesilasemasid kui väikesi mesilasemasid. Mesilasema muneb suuremaid mune nii kevadel kui sügisel võrreldes suvega, kuid kahjuks pole sel ajal erilisi võimalusi mesilasemasid kasvatada, kuna puuduvad lesed.

Mesilasemad jaotuvad oma päritolu järgi järgmiselt:

  • Aseemad.
  • Vahetusemad.
  • Sülemiemad.
  • Kunstlikult kasvatatud emad.

Mesilased ehitavad aseemakupud siis, kui ema on kas perest ära võetud või ta on hukkunud kas haiguste või mesiniku hooletuse tagajärjel. Mesilasemata jäänud pere ärritunud mesilased hakkavad aseemakuppe ehitama ligi kahe tunni pärast peale mesilasema eemaldamist või hukkumist.

Aseemakupud ehitatakse peres olemasolevale töömesilashaudmele, tavaliselt haudmekärje keskossa, kus leidub kuni 3 päeva vanuseid vaklu. Nende kuppude arv on väga erinev, olenevalt mesilaste tõuomadustest, aseemakuppude ehitamise ajast ja pere tugevusest. Suurema sülemlemistungiga mesilaspered ehitavad haudmele rohkem aseemakuppe kui väiksema sülemlemistungiga pered. Ka perede tugevuse kõrgpunkti, s.o. sülemlemise ajal, ehitatakse aseemakuppe rohkem kui varakevadel ja suve teisel poolel. Nende arv kõigub tavaliselt 5-st kuni 20- ni.

Aseemakuppudes kasvanud mesilasemad on väga erineva kvaliteediga. Osa nendest võib olla küllaltki kvaliteetsed ja eriti siis, kui mesinik hävitab vanemad s.o. vanemale vaglale ehitatud emakupud ja kasutab noorematest kuppudest kooruvaid mesilasemasid. Tavaliselt saadakse aseemakuppudest võrdlemisi väikesed, madala munemisvõimega ja lühikese elueaga mesilasemad. Seda seepärast, et mesilasemata jäänud mesilasperes on igasuguses vanuses töölisvaklu ja töömesilased ei erista vagla vanust.

Tavaliselt ehitatakse osa emakuppe küll noortele vakladele, kuid osa ka vanematele, isegi kuni kolmepäevastele vakladele. Viimastest arenevad küll mesilasemad, kuid need on madalama kvaliteediga. Kõige vanemale vaglale ehitatud emakupust väljub mesilasema varem kui teistest ja hävitab teised emakupud. Siin peaks mesinik ise mesilaste eest valiku tegema ja vanemad aseemakupud hävitama, sest muidu jääbki peresse väikese munemisvõimega noor mesilasema.

Vahetusema kasvatavad mesilased ise nn. vaikse emavahetuse korras siis, kui peres olev ema on kaotanud osa normaalsest munemisvõimest kas mingi haiguse või vanuse tõttu ja mesinik ei ole õigel ajal ema uuendanud. Töömesilased sunnivad mesilasema munema emakuppudesse ega lase vanal mesilasemal emakuppe hävitada. Vana ema muneb niikaua kuni noor ema on paarunud ja alustanud munemist.

Vaikse vahetuse korras kasvanud mesilasema kvaliteet võib olla küllaltki hea juhul, kui ema vahetatakse välja enne pere nõrgenemist. Tavaliselt on aga viletsaks jäänud ema tõttu ka mesilaspere juba nõrgenenud ja nõrgas peres üles kasvamine võib halvendada vähendada ema kvaliteeti. Sellise emavahetuse korral ehitavad mesilased väga vähe emakuppe, tavaliselt ainult ühe emakupu.

Võrreldes vahetus- ja aseemadega on sülemiemade kvaliteet tunduvalt parem. Nad on kasvanud õige vanusega vaglast ja küllaldase söödaga.

Kuid ka sülemiemadel on mõned puudused. Nimelt pärinevad nad tavaliselt sülemlemisele kalduvatest peredest, kellede meetoodang pole kuigi kõrge. Nende kasutamisel antakse edasi sülemlemistung (h2 = 0,6…0,7) ka nendesse mesilasperedesse, kuhu sülemiemad pannakse. Oluliseks puuduseks ongi siin emade juhuslik päritolu. Emakuppe võetakse nendelt peredelt, kus neid juhtub olema, arvestamata nende perede toodangunäitajaid. Selliste mesilasemade kasutamise tagajärjeks on mesilasperede omaduste ja toodangu pidev langus.

Kõigi loomulike emadekasvatamise viiside paheks on nende väike arv, mis ei rahulda mesila vajadusi ja et neid ei saada vajalikul ajal. Eriti juhuslik on sülemiemade saamine, sest mõnel aastal mesilaspered üldse ei sülemle. Selleks, et neid puudusi kõrvaldada tuleb mesilasemasid kunstlikult kasvatada.

Mesilasemade kunstlikul kasvatamisel on järgmised eelised:

  • Mesilasemasid kasvatatakse plaani järgi, vajalikul arvul ja kindlaksmääratud tähtajaks.
  • Emasid saadakse produktiivsematest ja sülemlemiskainetest peredest. Mesinik saab teha valiku millistest peredest mesilasemasid paljundada.
  • Emakupud ehitatakse kupualustele, mistõttu saab kuppe hõlpsasti puuristada ja teistesse mesilas- või emaperedesse paigutada.

Küllaldase korje puudumisel tuleks peredele anda lisasööta nii emaperele, ammperele, kui ka leseperele. Lisasöötmist tuleks alustada paar päeva varem kui alustatakse emadekasvatamisega. Korraga antakse 0,5…1 liitrit suhkrulahust (1:1) iga 2…3 päeva järel. Mesilasemasid pole soovitav kasvatada peameekorje ajal., kuna siis rakendatakse ka ammmesilased korjele ja mee töötlemisele ning haudme eest hoolitsejaid jääb väheseks.

Ajaliselt sobib mesilasemade kasvatamiseks kõige rohkem peameekorjeeelne aeg, mis on mai lõpust kuni juuni lõpuni. Mesilasemade kasvatusega ei saa alustada enne, kui on looduslik korje ja ilmad püsivalt soojad (võilille õitsemine) ning peredes tekib vähese ruumi tõttu sülemlemistung. Mesilasema areng munast kuni paarunud emani kestab üks kuu. Seega tuleb mesilasemasid hakata kasvatama üks kuu varem, kui neid soovitakse saada. Leseperede ettevalmistus peab algama aga paar nädalat varem kui emadekasvatus, kuna leskede areng on pikem. Varasem mesilasemade kasvatamine on parem see tõttu, et nõrgad pered pole veel omi leski veel üles kasvtanud ja paarumislennule tulevad lesed pärinevad tugevatest ja suurtest mesilasperedest..

Mesilasemade kasvatamiseks sobib selline pere, kus on kasvatamise ajal vähemalt 8 raami hauet. See tagab suure hulga ammmesilasi ja mesilasema vaglad saavad külluslikult toidetud. Välisel vaatlusel peab mesilasemavagel ujuma emakannus toitepiima sees. Vähese toitepiimaga mesilasemavaglad tuleb prakeerida.

 -> vaata kasvatamise viise kõrvalolevates sakkides

Mesilasemade kontroll algab pihta juba vagla staadiumis. Kokku tehakse neli kontrollimist: kaks ennem mesilasema koorumist ja kaks peale koorumist.

Esimene kontroll tehakse kolmandal päeval peale kasvatusraami andmist perele ja siis vaadatakse, kui palju emakuppe on pere vastuvõtnud. Tehakse esimene emakuppude väljapraakimine. Kui kasutati vageldamist, siis hinnatakse vagla suurust ja toitepiima kogust. Teistest suuremad vaglad prakeeritakse, sest nendest vakladest ei saa me häid mesilasemasid. Samuti eemaldatakse kupud, kus vakladel on vähe toitepiima. Mesilasemade kasvatamisel munadest hinnatakse ainult toitepiima kogust.

Teine emakuppude kontroll toimub enne kuppude puuristamist, s.o. siis kui mesilasema koorumiseni jääb 2 päeva. Välja praagitakse kõik teistest väiksemad ja kõvera kujuga emakupud.

Pärast mesilasemade emakuppudest koorumist viiakse läbi noorte mesilasemade kontrollimine ja praakimine. Vaatluse alla võetakse mesilasema välimik. Vaadeldakse mesilasemade suurust, tiibu ja jalgu. Vigaste jalgade puhul muneb mesilasema läbisegi viljastatud ja viljastamata mune ehk haue on ebaühtlane.

Kõigi loomulike emadekasvatamise viiside paheks on nende väike arv, mis ei rahulda mesila vajadusi ja et neid ei saada vajalikul ajal. Eriti juhuslik on sülemiemade saamine, sest mõnel aastal mesilaspered üldse ei sülemle. Selleks, et neid puudusi kõrvaldada tuleb mesilasemasid kunstlikult kasvatada.

Mesilasemade kunstlikul kasvatamisel on järgmised eelised:

  • Mesilasemasid kasvatatakse plaani järgi, vajalikul arvul ja kindlaksmääratud tähtajaks.
  • Emasid saadakse produktiivsematest ja sülemlemiskainetest peredest. Mesinik saab teha valiku millistest peredest mesilasemasid paljundada.
  • Emakupud ehitatakse kupualustele, mistõttu saab kuppe hõlpsasti puuristada ja teistesse mesilas- või emaperedesse paigutada.

Kunstliku emadekasvatuse korral on kasutusel nelja tüüpi pered :

  • Emapered.
  • Ammpered.
  • Lesepered.
  • Paarumispered.

Emapereks nimetatakse peret, kust võetakse mesilasemade kasvatamiseks vajalik algmaterjal (munad, vaglad). Emapere peaks olema mesila kõige parem pere. Emaperele esitatakse hulk nõudmisi mida tuleks kindlasti arvestada, kui soovitakse saada häid mesilasemasid.

Ammpere võetakse kasutusele siis, kui mesilasemasid ei kasvatata üles emaperes. Ammpere peab samuti vastama kõrgetele nõudmistele, sest ammmesilased annavad söötmisel edasi selle pere omadusi, kust nad pärit on. Meil võib küll olla hea paljundusmaterjal, kuid kui me paneme selle kehvade näitajatega tarru üles kasvatamiseks, siis pole meil loota häid emasid. Ammperedeks eraldavate perede arv sõltub sellest, kui palju mesilasemasid on vaja üles kasvatada. Normaalsete tingimuste korral saab ühes ammperes kuu aja jooksul üles kasvatada ligikaudu 80 mesilasema (korraga antakse 20 emakuppu).

Mesilasemade paaritumise kindlustamiseks on vajalikud kõrgetoodangulised lesepered. Lesepered valitakse samuti mesila parimate perede hulgast, kes ei tohi olla suguluses emaperedega.

Suurema hulga paarunud mesilasemade saamiseks on vajalik kasutusele võtta spetsiaalsed paarumispered. Paarumispere minimaalseks mesilaste koguseks on 200 g noori 3…13 päevaseid mesilasi. Mida rohkem on paarumisperes mesilasi, seda kiiremini mesilasema paarub ja ka ta kvaliteet on parem. Kasutatakse kas spetsiaalseid paarumistarusid (¼ pesaraami suurusest) või tehakse lamavtaru taskuosasse 3…4 raamiline paarumispere.

Mesilasemasid on võimalik ka seemendada, kuid kuna seemendatud emade vastuvõtt on perede poolt väga madal, siis pole see laialt levinud. Seemendamist kasutatakse põhiliselt aretustöös, kuna siis saab mesilasema viljastada aretajale sobilike leskede spermaga.

Kui mesilasemade üleskasvatamisel kasutatakse vageldamist, siis on oluline kindlaks teha töölisvagla vanus.

Kõige paremad mesilasemad saadakse kuni 12 tunni vanustest vakladest kui vagel ei ole veel loogakujuline. Mesilasema areneb ka veel kuni 3,5 päeva vanusest töölisvaglast, kuid nende kvaliteet on halb. Kuigi hetkel kasutatakse veel hulgaliselt vageldamist, tuleks sellest loobuda, sest arenedes töölisvaglast ei ole mesilasema saanud vastavat toitu ja seetõttu kannatab mesilasemade kvaliteet (tabel 1).

Töömesilase- ja mesilasemavagel kasvatatakse üles erinevate toitepiima koostistega. Erinev toitepiima koostis määrabki ära kas vaglast areneb töömesilane või mesilasema. Vageldamisel on ümber tõstetud vagel mõnda aega näljas, mis viib mesilasema kvaliteedi alla.

Vageldamine vakladega vanuses 3 kuni 4 päeva viib mesilasemade kehamassi, munatorukeste arvu, seemnehoidla läbimõõdu ja mahu vähenemisele. Peale selle võivad tekkida emad, kellel on olemas sellised töömesilaste tunnused nagu suirakorvikesed tagajalgadel, kidadega astel, töömesilastele omased ülalõuanäärmed, mis kõik kokkuvõttes halvendavad mesilasemade kvaliteeti. Vageldamisest tuleks kindlasti loobuda, sest vageldamine vähendab mesilasema munemisvõimet ja sellega seoses langeb ka pere toodang.

Kui aga siiski jäädakse vageldamise juurde peaksime täitma teatud nõudeid.

Vaklade ümbertõstmine peab toimuma soojas (+25….+30ºC), küllaldase niiskusega ja valgusküllases ruumis. Suurema õhuniiskuse tagamiseks riputatakse üles niisked rätikud, aknad kaetakse kardinatega, et ruumi ei paistakse otsene päikesevalgus. Väljavalitud kärg koos vakladega võetakse emaperest ja viiakse vastavasse ruumi kastis mis on soojustatud. Vältida tuleks põrutusi.

Kärjekannudes olevad vaglad tõstetakse vageldusnõela abil kunstlikesse emakupualgetesse. Emakupualged on kinnitatud kasvatusraami liistu külge. Vagla tõstmisel kupualgesse tuleb olla väga ettevaatlik, et ei vigastataks vakla. Vagel võetakse kärjekannust vagla kumerama külje poolt ja asetatakse kupualgesse, samasugusesse asendisse nagu ta oli enne ümbertõstmist. Kui vagel jääb lebama kupualgesse kuidagi teisiti kui enne, siis mesilased ei võta selliseid vaklu vastu.

Kui vageldamine on lõpetatud, siis viiakse kasvatusraam (samuti soojustatud kastis) koheselt perele üles kasvatamiseks. Seejärel paigutatakse emaperesse tagasi sealt noorte vaklade saamiseks võetud haudmekärg.

Vageldamisel tuleb meeles pidada, et haudmekärg ei oleks pesast väljas üle poole tunni, vastasel juhul mõjub see halvasti haudmele. Samuti kardavad kuivamist ümbertõstetud vaglad, neid ei tohi hoida väljaspool taru üle 10 minuti. Samad nõuded kehtivad ka munade kohta.

Tabel 1. Munade või vaklade eri vanuses ülekandmise mõju tööliskannust emakuppudesse (vageldamisel) mesilasemade peamistele näitajatele

Mesilasemade näitajad Ülekandmine
Munana Vaglavanus päevades
1 2 3 4
Ema kehamass (mg) 209 189 172 147 119
Munatorukeste arv (tk) 317 308 292 272 224
Spermahoidla läbimõõt (mm) 1,31 1,28 1,21 1,16 1,03
Spermahoidla maht (mm) 1,18 1,09 0,94 0,82 0,59

Peresse kus toimub mesilasemade üles kasvatamine, olgu see siis emapere või ammpere, ei tohiks korraga anda üle 20 emakupu korraga. Üle 20 emakupu andmisel perele hakkab mesilasemade kvaliteet kõvasti langema, sest ammmesilased ei suuda nii suure hulga emakuppude eest hoolitseda.

Väga head mesilasemad saadakse, kui korraga antakse 3 emakuppu  pere kohta (tabel 2). Kui emakupud on juba kaanetatud võib anda perele järgmise partii emakuppe.

Tabel 2. Ühes seerias erineval arvul kasvatatud emade munemine ja perede meetoodang

Näitajad Ühesseerias kasvatatud mesilasemade arv
3 5 10 15 20 25 30 35 40 50
Pere meetoodang (kg) 42,1 37 34,7 33 30,2 27,5 21 20,7 17 11,5
Mesilasema suurim ööpäevane munemine (tk) 2230 2100 1900 1560 1500 1300 1200 1050 1000 950

Mesilasema kasvatamise viise on mitmeid. Kasvatusviisi valiku tegemisel tuleks lähtuda kasvatatavate mesilasemade vajadusest. Suurtes mesilates ja emadekasvatusega tegelevates mesilates on vaja korraga üles kasvatada suur hulk emasid, väiksemates mesilates on emade vajadus tunduvalt väiksem. Seega tuleks valida enda jaoks sobivaim viis.

Põhilised erinevused emadekasvatamise viiside vahel on järgmised:

  • Mesilasemad kasvatatakse munadest, ilma mune ümber tõstmata (Nicot ja Jenter`i meetod).
  • Mesilasemad kasvatatakse munadest, kuid munad tõstetakse ümber (Örösi-Pali).
  • Mesilasemad kasvatatakse vakladest, ilma vaklu ümber tõstmata (Zander, Gankevitš, Kramer, Miller, Alley).
  • Mesilasemad kasvatatakse vakladest, kuid vaglad tõstetakse ümber (vageldamine, Doolittle-Pratti).
  • Mesilasemad kasvatatakse emaperes ema eemaldamisega.
  • Mesilasemad kasvatatakse emaperes ema eemaldamiseta.
  • Mesilasemad kasvatatakse ammperes.

Nicot ja Jenteri süsteem on oma olemuselt sarnased. Mesilasemad kasvatatakse üles munadest ilma mune ringi tõstmata. Mõlemad süsteemid kasutavad plastmassist emakupualgeid, mis on ümbertõstetavad.

Kupualged paiknevad plastmassist kasseti sees, mis on ühelt poolt kaetud emalahutusvõrega, et töömesilased saaksid mesilasema toita. Raami ühel küljel on tööliskärg, et mesilaema muneks viljastatud mune. Raami teisele poolele kinnitatakse kupualged. Jenteri raam sisaldab 100 kupualget ja Nicot oma 110 kupualget. Emakasvatusraam paigutatakse tavalise pesaraami sisse ja pannakse väljavalitud pere pesa keskele, avashaudme raamide vahele. Raami hoitakse peres üks ööpäev, et kasvatusraam omandaks selle pere lõhna.

Mesilasema paigutatakse kasvatusraamile läbi emalahutusvõre avause, mis seejärel suletakse kaanega. Pärast ööpäeva möödumist tuleb kontrollida, kas mesilasema on hakanud munele. Kui mesilasema on munenud kupualgetesse, siis võime mesilasema vabastada. Munadega (2,5 päevased) kupualged kasutatakse aga vastavalt üleskasvatus viisile. Kuna mesilasemad kasvatatakse üles munadest, saame suurema kehamassiga ja elujõulisemad mesilasemad kui vakladest kasvatamisel (Rohtla, 2003).

Örösi-Pali meetodi korral antakse algul ammperele kupualgmed noorte vakladega. Järgmisel päeval, kui vaglad on vastuvõetud, need eemaldatakse pintsetiga ja asendatakse 3-päevaste munadega, mis on koos tööliskannu põhjaga kärjest välja lõigatud ja asetatakse seejärel emakupu algetesse. Munadest kooruvad mõne tunni pärast vaglad.

Zanderi, Krameri ja Gankevitši meetodi korral lõigatakse haudmekärjest välja üksikud kärjekannud, mis lõigatakse poole lühemaks ja laiendatakse ülemist serva 9 mm. Seejärel kleebitakse vakladega kärjekannud alustele (Zander, Kramer) või kolmnurksetele kiiludele (Gankevitš). Kiiludele kleebitud kärjekannud saab torgata otse kärje sisse ilma kasvatusraami kasutamata.

Milleri meetodi puhul kleebitakse tühjale raamile kolmnurksed kunstkärje ribad. Kui mesilased on need ribad ülesehitanud ja mesilasema sinna munenud ning munadest on arenenud 1 päevased vaglad, siis anda see raam ammperesse üles kasvatamiseks. Seda moodust peetakse üheks lihtsamaks mesilasemade üles kasvatamise viisiks.

Alley meetodi korral lõigatakse haudmekärjest, kus on 1 päevased vaglad, välja kaarjas riba. Ühelt kärje alumiselt poolelt hävitatakse kõik haudmekannud. Teiselt poolt hävitatakse üle 2 haudmekannu, et mesilased ei ehitaks emakuppe liiga tihedalt. Milleri ja Alley meetodi suureks puuduseks on see, et emakuppe on raske puuristada ja emakuppude eemaldamine kärgedelt küllaltki tülikas.

Doolitle-Pratti meetodi puhul kasutatakse vaklade ümbertõstmist (vageldamine). Üks kuni kaks päeva enne vaklade ümbertõstmist asetatakse kasvatusraam ammperesse. Selle aja jooksul puhastavad mesilased kunstkupu alged (vahast), mis on kinnitatud kas kupu alusplaadile või kasvatusraami liistu külge ja ehitavad need vajalikult ümber. Seejärel tõstetakse 1 päeva vanused vaglad kupualgmetesse. Vagel asetatakse kupualgmetesse samas asendis, milles ta lebas kärjekannus, muidu ta lämbub. Pärast vaklade ümbertõstmist määritakse kasvatusraami liistud mesilaste juurdemeelitamiseks meega või piserdatakse meeveega üle ning pannakse kiiresti ammperesse üles kasvatamiseks.

Mesilasemade kasvatamisel emaperes kasutatakse kahte võtet, kas mesilasema eemaldamisega või mitte.

Mesilasema eemaldamisel tehakse vana mesilasemaga uus 4-5 raamiline pere (varupere). Uue perele antakse paar kinnishaudme kärge ja paar söödakärge. Kui aga mesilasema ei eemaldata, siis eraldatakse ta emalahutusvõre abil lamavtaru korral 4…5 raamile taru taskuossa. Korpustaru puhul toimub eraldamine korpuste kaupa. Kõige ülemisse korpusesse tõstetakse noored mesilased koos lahtise haudmega, keskmisesse korpusesse jäävad meega kärjed ja alumisse korpusesse jääb ema koos kinnisehaudme ja sööda kärgedega.

Suurema hulga mesilasemade kasvatamisel tuleb kasutada ammperesid, kust siis enne kasvatusraami andmist perele eemaldatakse mesilasema, kellega moodustatakse varupere.

Kõige paremad tulemused on saadud mesilasemade üles kasvatamisel emaperes mesilasema eemaldamata ja paljundusmaterjaliks on olnud munad.

Mesilasemade märgistamisel on mitu põhjust. Märkimine aitab mesinikul mesilasema perest kiiremini üles leida, saab määrata mesilasema vanust ja tõuliini ning avastada salajast emavahetust.

Märgistamisel kasutatakse kas mitmevärvilisi märgiseid või värvi.

Kasutatakse ka veel mesilasema märkimist tiivalõigetega. Paarisaastal sündinud mesilasemadel lõigatakse paremast ja paaritul aastal vasakust tiivast osa ära. Mesilasema tiiva lõikamine takistab ka sülemi ära lendu. Kuid üldiselt kipuvad mesilased tiivalõikega mesilasemasid välja vahetama, sest tiibade lõikamisel vigastame mesilasema tiivasooni. Tiivasoontes paiknevad närvid, trahheed on ümbritsetud hemolümfiga ning neis toimub ainevahetus.

Märgiste ja värvi värvus on kokkuleppeliselt iga aasta erinev ja see vaheldub kindlas järjekorras.

  • Kui aastaarv lõppeb 0 või 5-ga – sinine, 1 või 6-ga valge, 2 või 7-ga – kollane, 3 või 8-ga – punane, 4 või 9-ga – roheline.
  • Värvidest ja liimidest ei tohi kasutada kitiini lahustavaid aineid (alkohol, atsetoon) sisaldavaid värve ja liime.
  • Märgise või värvi kandmisel tuleb mesilasema fikseerida kas märkimisraamis või -kolvis, mille võrgu silma ava on 3 x 3 mm.
  • Värv tuleks kanda hoolikalt, ringjate liigutustega mesilasema seljakilbile, sest kui värviga saavad kokku ainult karvad kulub see värv kiiresti maha.
  • Kleebitava märgise diameeter ei tohiks olla üle 2,7 mm.
Go to Top