Mesindus

kodu » Loomakasvatus » Mesindus
Mesindus2023-02-01T12:11:45+02:00

Üldiselt

Mesindussaadusi kasutatakse toiduainetena, ravimitena ning toor- ja abimaterjalidena paljudes tööstusharudes. Mesinikud saavad põhitulu mee müügist. Vähem tulu saadakse vahast, mesilasemadest, taruvaigust, mesilasmürgist ja mesilasema toitepiimast.

Kuid kõige suuremat tulu toovad mesilased siiski taimede tolmeldamisega. Kultuuride tolmeldamisel on mesilased põllumajanduses tänapäeval asendamatud. Eriti vajalikud on mesilased viljapuude ja marjapõõsaste tolmeldamisel .

Suurt rõhku tuleb panna tõupuhaste mesilasemade kasvatamisel, kuna emast sõltub kõik. Halvasti muneva emaga jääb pere nõrgaks ja mesinik ei saa loodetud tulu.

Autorid: I. Nõmmisto, P. Pihlik, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Mesilaste rassid

Rassiks nimetatakse ühe liigi mesilasperesid, kellel on sarnased järglastele edasiantavad füsioloogilised, morfoloogilised ja majanduslikult kasulikud tunnused ning kes on kohastunud teatud väliskeskkonna tingimustega. Mesilastel puuduvad seni kultuurrassid (tõud), kuna nende teke pole toimunud inimese abil, vaid nad on kujunenud looduslike tingimuste toimel.

Vastavalt asukoha looduslikele ja korje tingimustele tuleb mesinikul teha valik, millise mesilasrassiga mesindama hakata. Eelistada tuleks kohalikke rasse, kes on kohanenud aastatuhandete jooksul, sealsete elutingimuste ja taimedega. Eestisse tuuakse mesilasemasid sisse põhiliselt lõunapoolt, kes ei talu Eesti karmi kliimat ja hukkuvad sageli karmidel talvedel. Kahjuks on kohalik tumemesilase populatsioon hävinud, kellest oleks saanud edasi aretada kohalikuks oludeks sobivaid mesilasi.

Leviku järgi jaotatakse mesilased Euroopa, Kaukaasia, Aafrika ja Aasia mesilasteks.

  • Euroopa mesilased on tumedad või kuldkollased. Tumedad mesilased on agressiivsemad kui kollased. Kaukaasia mesilased on euroopa mesilastest väiksemad, kuid neil on hästi pikk iminokk. Värvuselt hallid või kollased.
  • Aasia mesilased on üleminekuvorm aafrika ja euroopa mesilaste vahel. Mesilased on värvuselt kollasekirjud, suure sülemlemis- ja vargustungiga.
  • Aafrika mesilased on värvuselt kas mustad või punakas-kuldsete vöötidega kollasekirjud. Iseloomult väga tigedad.

Mesilaste välimik muutub seoses nende geograafilise paiknemisega.

  • Värvus on põhjapoolsemate piirkondade mesilastel tume ilma kollaste triipudeta. Mida rohkem lõunapoole, seda kollasemaks muutub tagakeha seljaloogete värvus. Sellest järeldub, et kollane värvus on soojanõudlikkuse näitaja.
  • Iminokk on pikem lõunapoolsetel mesilastel. Samuti on iminokk pikem mägedes kõrgemal elavatel mesilastel.
  • Tiibade ja jalgade pikkus suureneb samuti lõuna suunas.
  • Keha suurus ja vahanäärmed suurenevad lõunast põhja suunas.
  • Mida rohkem lõunapoole, seda rahulikumaks muutuvad mesilased. Rahulikud mesilased jäävad pesa läbivaatamisel kärgedele, laskmata haudmel jahtuda. Põhjapoolsematel aladel asuvad mesilased ärrituvad kergesti pesa läbivaatamisel, mesilased jooksevad tarus ringi ja püüavad igal võimalikul juhul nõelata.
  • Ehitavate sülemikuppude arv suureneb põhja poolt lõuna poole ja väheneb kõrgmäestiku suunas.

I. Nõmmisto, P. Pihlik, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014

Aretusmeetodid

Tuntud on kolm aretusmeetodit: hübridiseerimine, puhasaretus ja ristamine.

Hübridiseerimisel paaritatakse kaht eri liiki isendit. Siiani pole õnnestunud meemesilaste hübridiseerimine ühegi mesilaste perekonna teise liigiga.

Puhasaretuse puhul on nii isas- kui ka emasisend ühest ja samast rassist. Mesilaste puhtatõulisust hinnatakse vastavalt rassidele esitatud standardite järgi. Igal rassil on kindel värvus, agressiivsus, käitumine, eksterjööri iseärasused, sülemlemiskainus või- tung, talvekindlus jm.

Mesilaspered, kellel on kahe või mitme rassi tunnused, ei loeta puhtatõulisteks. Puhasaretuse aluseks on valik. Mida suurem on majanduslikult kasulike tunnuste muutlikus, seda suurem on valiku efekt. Mesilasperede  valik tehakse kas tunnuste kompleksi või üksiku tunnuse järgi. Tunnuste kompleksi järgi valides kulub rohkem aega kui üksiku tunnuse järgi valides.

Puhasaretus põhineb nii mittesugulus- (autbriiding) kui ka suguluspaaritusele (inbriiding). Inbriidingu kasutamisel tekib sageli mesilaste elujõule ja –tegevusele negatiivne mõju. Inbriidingu kasutamisel suureneb diploidsete leskede arv, mille tõttu väheneb pere arvukus ja meekorjamisvõime, haudme ellujäämus 30% võrra, eksterjööri tunnused 10% võrra, emade viljakus, leskede ja töömesilaste eluiga. Kuigi inbriidingul on negatiivne mõju, on ta vajalik uutel liinidel teatud omaduste kinnitamiseks.

Puhasaretuse kõige kõrgemaks vormiks on liinaretus. Eristatakse genealoogilist, aretus-, inbred- ja spetsiaalliine. Genealoogiline liin algab ühest kindlast liinialustajast ega ole allutatud aretustööle. Liini alustajaks mesilaste puhul on mesilasema, kuna ta annab rohkem järglasi kui lesk.

  • Aretusliini moodustavad kõrgetoodangulised mesilapered, kes pärinevad ühest väljapaistvast liinialustajast (mesilasemast), kellel on teatud majanduslikud kasulikud tunnused. Aretusliini saamiseks peab olema 100-150 peret, mis asuvad kahes-kolmes isoleeritud mesilas. Liinialustajate ema- ja leseperede päritolu peab olema teada.
  • Aretusliini kujundamise viimaseks etapiks on liinialustajate väärtuslike omaduste kinnistamine. Kasutatakse lühiajalist inbriidingut. Sel juhul pärinevad nii emad kui ka lesed ühest ja samast liinialustajast..
  • Spetsiaalliinide moodustamiseks on vajalik üksiku tunnuse järgi valitud väljapaistev liinialustaja. Spetsiaalliinide puhul kasutatakse inbriidingut. Üksikud spetsiaalliinid ühendatakse omavahel ja saadakse liinide kross.

Ristamine on eri rassi mesilaste ühendamine. Mesilastel esineb heteroos (kõrgenenud) elujõud ainult I põlvkonnas. Ristandite omavahelisel paarumisel järgnevates põlvkondades heteroos kaob. Eristatakse lihtsat ja keerulist tarberistamist. Lihtsa tarberistamise puhul ühendatakse kahe eri rassi mesilased. Keeruka tarberistamise puhul paaritatakse kahe rassi ristandemasid kolmanda rassi leskedega. Näiteks võib ema olla kaukaasia ja karpaati rassi ristand ja teda paaritatakse tumemesilase leskedega. Tarberistamise korral on vajalik iga 2-3 aasta järel sisse tuua mesilasse algrasside materjal.

P. Pihlik, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut (2014)

Haigused

Mesilaste haigustest Põllumajandus- ja Toiduameti veebis

Go to Top