Hobusekasvatus2022-09-08T10:55:59+02:00

Hobused on olnud inimese kõrval palju aastatuhandeid — aidanud teha raskeid töid, jõuda punktist A punkti B. Tänaseks peetakse hobuseid eelkõige meelelahutuslikel eesmärkidel.

Võistlushobuse elu on kaugel sellest, mida elasid tema esivanemad. Konkurents hobusekasvatuses on kujunenud väga tugevaks, sest rangelt jälgitavad aretusprogrammid, kunstlik seemendus ja embrüosiirdamine võimaldavad üha rohkem toota heade eeldustega hobuseid. Eelduste avaldumiseks on aga määrava tähtsusega kasvatus ja treening. Igast hobusest ei saa tipphobust, hoolimata sellest, et tema sugupuu on igati paljutõotav. Aretus on teatud määral ka lotomäng ja kuigi vanemateks võivad olla valitud parimatest parimad, pole tulemus kunagi täpselt ennustatav.

Eestis on ohustatud tõugu loomade loetellu on kantud eesti hobune, tori hobusetõu universaalsuuna ja vana-tori suuna alampopulatsioon, eesti raskeveohobune, eesti maatõugu veis ja eesti vutt. Nende tõugude puhul on aretusvalikutel suur tähtsus tõu säilimisele.

  • Tõug või eristatud osa ühte tõugu kuuluvate loomadest loetakse ohustatuks, kui aretuses kasutatavate emasloomade arv on alla tuhande või isasloomade arv alla kahekümne ja emaslindude arv alla kümne tuhande või isaslindude arv alla tuhande.
  • Ohustatuks loetakse kohalikku päritolu põllumajanduslooma tõug, mille päritolu ja populatsiooni olemasolu on teaduslikult tõestatud ning mille aretus on Eestis kestnud hobuste puhul vähemalt 50 aastat.
  • Ohustatud tõugude puhul on lubatud ainult puhasaretus, sugulastõuge võib kasutada ainult piiratud aja jooksul ühekordsel ristamisel teaduslikult tõendatud sugulusaretuse vältimiseks.

Eesti hobune on madalajalgne ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune, keda saab edukalt kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena. Loe lähemalt Põllumajandus- ja toiduameti kodulehelt.

Tori hobune on elava temperamendiga, healoomuline ja suure veotahtega. Tori hobuse aretamine on tihedalt seotud Tori Hobusekasvandusega, mis asutati 1856. aastal. Tänapäeval on tõusiseselt eristatud kolm erineva aretuseesmärgiga aretussuunda ja moodustunud on kolm alampopulatsiooni: aretussuuna hobuste alampopulatsioon, universaalsuuna hobuste alampopulatsioon ja vana-tori suuna hobuste alampopulatsioon. Loe lähemalt Põllumajandus- ja toiduameti kodulehelt.

Eesti raskeveohobune on tugeva konstitutsiooniga hobune, kes on aretatud peamiselt Rootsist ja Belgiast sissetoodud ardennide ning kohalike hobuste ristamise teel. Hobused on rahuliku temperamendiga, energilised ja healoomulised. Loe lähemalt Põllumajandus- ja toiduameti kodulehelt.

Eesti sporthobuse aretuse eesmärgiks on võimalikult kõrge saavutusvõimega sporthobune (või ratsaponi), kelle tüüp, kehaehitus, liikumine, iseloom, kehaline ja psüühiline vastupidavus, intelligents, temperament ja tervis on sellised, nagu vajatakse klassikalise ratsaspordi aladel. Eesti sporthobuse ajalugu algab 2000. aastast. Loe lähemalt Eesti Sporthobuste Kasvatajate veebilehelt.

Trakeeni hobune aretati 19. sajandil Saksamaal Ida-Preisi provintsis tarpanist põlvneva kohaliku hobuse baasil. Hobuse pea on kuiv, sirge profiiliga, selg sirge, liigesed ja kõõlused reljeefsed, värvustest on sagedasemad kõrb, mustjaskõrb ja must. Eestisse on trakeeni hobuseid toodud 20. sajandi algul ja hiljem alates 1969. aastast. 2004. aastal anti Eesti Hobusekasvatajate Seltsile (EHS) trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamise ja tõudokumentide väljastamise õigus. Vaata Eesti Hobusekasvatajate Seltsi veebilehelt.

Kehamass

Parim oleks, kui saaks hobust üle kaaluda, kui see aga võimalik ei ole, tuleb lähtuda keskmisest väärtustest või arvutada see rinnaümbermõõdu järgi.

Eesti hobuse kohta konkreetseid teaduslikke kaalumisi teada ei ole. Arvestuslikult peaks tõu kehamass olema 390-480 kg.

Tõug Keskmine hobuste kehamass (kg)
Šetlandi poni 150-200
Ratsaponi, tk alla 120cm 220-250
Ratsaponi, tk 120-135cm 250-300
Ratsaponi, tk 135-147cm 300-350
Traavel 440-450
Araabia hobune 450
Inglise täisvereline 450-520
Soome hobune 540-550
Soojavereline ratsahobune 560-590
Saksa külmavereline 700-740

Kehamassi (kg) sõltuvus rinnaümbermõõdust erinevat tüüpi hobuste puhul

Rinnaümbermõõt
Hobuse tüüp või tõug 155 cm 160 cm 165 cm 170 cm 175 cm 180 cm 185 cm 190 cm 195 cm 200 cm 205 cm 210 cm
Soome hobune 340 370 400 430 460 490 520 550 580 610 640 670
Traavel 310 340 370 400 430 460 490 520 550 580 310
Ratsahobune 305 340 370 400 435 470 500 535 570 600 635 670

Euroopa Liidu liikmetele on kehtestatud mitmeid nõudeid, sealhulgas hobuste pidamisele.
Eesmärgiks on pidada hobuseid nii, et ei tekitaks neile asjatult valu, rahulolematust ja stressi.

  • Hobuste pidamiseks mõeldud tallides, boksides, latrites ja muudes vajalikes ruumides tuleb kasutada materjale, mis on kergesti puhastatavad ja desinfitseeritavad. Ei tohi kasutada värve ega muid hobustele mürgiseid aineid.
  • Hobused tuleb paigutada nii, et neil oleks võimalik näha ja kuulda ümbruses toimuvat, samuti sotsiaalselt suhelda teiste hobustega.
  • Boksi ehitus peab olema selline, et hobusel ei oleks võimalik ennast vigastada. Söötmise ja jootmise vahendid tuleb paigutada hobusele sobivalt.

Talli ehitus peab olema selline, et hobust on hädaolukorras võimalik sealt kiiresti välja viia.

   Talli sisekõrgus peab olema vähemalt hobuse turjakõrgus korrutatud 1,5, kuid mitte vähem kui 2,2 meetrit. Bokside vahesein peab olema sobivas kõrguses, et kõrvuti seisvad hobused ei saaks teineteist vigastada. Boksi põrand peab olema selline, et eritised  saavad ära voolata või imenduda allapanusse. Talli akende pindala peaks olema 5% põrandapinnast. Talli ukse mõõtmed peaksid olema vähemalt: laius 1,5 m., kõrgus 2,2 meetrit; boksi ukse mõõtmed vastavalt 1,2 m. ja 2,2 meetrit.

Talli ventilatsioon peab tagama piisava õhuvahetuse, et niiskus, tolm ja mürgiste gaaside sisaldus ei tõuse liiga kõrgeks. Talli niiskus ei tobiks olla üle 50 – 80% ja temperatuur alla +5 °C. Hobust ei saa pidada pideva müra käes, mis ületab 65 detsibelli.

Vaata: Arhitekt Siiri Nõva loeng esmastest nõuetest tallidele.

Hobuse boksi mõõtmed

Hobuse turjakõrgus (m) Minimaalne boksi pindala (m2)
kuni 1,08 4,0
üle 1,08 kuni 1,30 5,0
üle 1,30 kuni 1,40 6,0
üle 1,40 kuni 1,48 7,0
üle 1,48 kuni 1,60 8,0
üle 1,60 9,0

Eelpool toodud nõudeid ei tarvitse täita, kui hobust peetakse boksis lühiajaliselt, näiteks näitused, matkad.
Kui hobuse  turjakõrgus on üle 170 cm. saab boksi pindala arvutada järgmise valemi järgi: hobuse turjakõrgus korrutatuna 1,8, ruudus. Näiteks hobusele turjakõrgusega 175 cm  –    (1,75 m x 1,8)² =  9,92 m²

Kui hobuseid peetakse rühmas, arvestatakse iga hobuse kohta pindala järgmiselt:

Täiskasvanud hobused Sama pindala, kui üksikboksis
12-24 kuu vanused noorhobused 75% üksikboksi pindalast
Alla 12 kuu vanused varsad 50% üksikboksi pindalast

Kui hobuseid peetakse rühmaboksides, peab iga kümne hobuse kohta olema üks üksikboks või muu võimalus hobuse eraldi paigutamiseks. Kui boksid paiknevad tallis mitmes rivis, peaks vahekäigu laius olema vähemalt 2,5 meetrit.

Hobustel peaks olema võimalus pääseda igapäevaselt välja jalutama.

  Jooksuaiad, koplid ja sinna viivad teed peavad olema hobustele ohutud. Nendes peab olema piisavalt ruumi vastavalt hobuste arvule, suurusele ja temperamendile. Jooksuaiad ja koplid tuleb ehitada hobustele turvalisest materjalist. Jooksuaias ja karjamaal okastraadi kasutamine ei ole lubatud. Äkilisi muutusi hobuste pidamisel tuleks vältida.

Andres Tuvi, loomaarst, 2018

Hobuste eduka aretuse eelduseks on, et aretajad määraksid kindlaks aretuse eesmärgi ja püsiksid sellel suunal pikemat aega. Selleks tuleb ette näha, milliseid omadusi oodatakse hobustelt 40-50 aasta pärast. Tõenäoliselt peetakse enamus hobuseid inimeste vajaduste rahuldamiseks vaba aja veetmisel, spordis ja looduses liikumisel. Sellest olenevalt on suurim tarve hobuste järele, kes on hea iseloomuga, kuulekad, rahuliku temperamendiga, kergesti õpetatavad, meeldiva välimusega ning spordihobusena suure liikumiskiiruse ja vastupidavusega.

  • Puhasaretuse kasutamise puhul kuuluvad paaritatavad täkud ja märad samasse tõugu. Saadud järglased kasvatatakse üles sellele tõule kohastes tingimustes.
  • Ristamine on hobusekasvatuses väga laialt levinud. Selle meetodi järgi kasutatakse eri tõugudesse kuuluvaid täkke kohalike märade paaritamiseks. Saadud ristandid on tavaliselt suuremad, töövõimelisemad kui kohalikud hobused, kuid samal ajal söötmis- ja pidamistingimuste suhtes nõudlikumad.

Paaride valik

Hobuste tõuaretuseks tuleb valida niisugused märad, kellest on võimalik saada ja üles kasvatada häid noorhobuseid. Sugutäkkudele esitatakse karmimaid nõudeid – ta peab täielikult vastama tõutüübile, peab kuuluma kõige sobivamasse aretuseks valitud tõugu, peab olema märadest parem, parandaja, ei tohi olla märade veresugulane. Tõuhobuste hindamise eesmärk on nende arvelevõtmine, tõuomaduste hindamine ja sel teel paremate tõuhobuste väljavalimine aretuseks. Hobuseid hindab enamasti selleks moodustatud hindamiskomisjon. Hobust hinnatakse tema eluea jooksul reeglina tõuraamatusse kandmisel ja pärast järglaste aretusväärtuse kindlakstegemist.

Ükski valik ei taga hea varsa saamist, kuid paare valides ei tohiks ära unustada mära omadusi ja võimalusi. Valides aretuseks sobivat mära, tuleks pöörata tähelepanu järgmistele aspektidele:

  • kehaehitus – teatud kindlad aspektid hobuse kehaehituses on päritavad, seega tuleks aretuseks valida ainult neid märasid, kellel ei ole eksterjöörivigu;
  • temperament – varss võib pärida oma ema temperamendi ja iseloomu, ka on hea iseloomuga mära tõenäoliselt hea ema;
  • vereliinid – hea sugupuuga varssa on tõenäoliselt kergem müüa kui tundmatu päritoluga looma;
  • võistlustulemused – planeerides aretatava hobuse tüüpi, näiteks kolmevõistlus-hobust, annab heade võistlustulemustega mära tõenäoliselt parema järglase.

Enamasti on head täkud hästi reklaamitud ja nende järglaste kvaliteet teada. Enne lõpliku valiku tegemist tuleks täkke vaatamas käia. Täku valimiseks tuleks koostada lühinimekiri arvestades järgmiseid aspekte:

  • võistlustulemused – vali täkk, kes on valitud ala oma võimeid näidanud;
  • järglaste andmed – on otstarbekas kasutada täkku, kellel juba on edukaid järglaseid,
  • kehaehitus – ära vali täkku samade eksterjöörivigadega, mis on märal. Kui mõlemal vanemal on sama viga, siis on tõenäoline, et ka järglasel esineb just see;
  • suurus – suuremalt täkult on võimalik saada suurem varss, kuid üle pingutada ei tohi.

Mida vähem on valikuomadusi, seda kiiremini saavutatakse edu. Hobuste valikul on vaja eristada olulisi omadusi mitteolulistest ja vähendada valikuomaduste arvu miinimumi, kuid arvestades kõiki olulisi omadusi. Tähtsad on omadused, millest sõltub looma aretusväärtus ja hobuste aretuse eesmärgile jõudmine. Põhilisi valikuomadusi võib jaotada järgmiselt: viljakus, liikumiskiirus, veojõudlus, sammuomadused, eksterjöör ja mõõtmed, tervis, temperament ja iseloom, värvused jm.

Aretusväärtuse hindamine

Pärilikkus üldiselt on organismi võime anda omataolisi järglasi. Päritavus on hinnang selle kohta, kui palju võiks vanema konkreetne omadus päranduda järglasele. Päritavus on üks olulisematest aspektidest, mida arvestatakse paaride valikul. Päritavus mõõdab pärilikkuse suhtelist tõenäosust ja keskkonnamõjusid konkreetse tunnuse arenguks.

Hindamine toimub iga looma fenotüübi järgi ja seetõttu tuleb arvestada, et looma genotüüpi mõjutab arvukalt keskkonnategureid. Neist tulevad arvesse söötmine, pidamine, vanus, aastaaeg, tehnoloogia. Keerukamaks muudab arvestamise olukord, et erinevad genotüübid on välistegurite poolt erinevalt mõjutatavad.

Aretusväärtus on tõulooma geneetiline potentsiaal, võrreldes tõukaaslastega, arvestades majanduslikku tasuvust. Hobusekasvatusse toodi indeksarvutamine sisse 1979. aastal ametliku eeskirjaga täkkude tõuaretusse valimise kohta. Indeksi arvutamiseks määravad aretusühistud üldjuhul oma aretusprogrammis kindlaks suhtelise kaalu ehk tähtsuse üksikutele jõudlustunnustele olenevalt aretussuunast. Näiteks koolisõiduhobuse või hüppehobuse omadused. Indeksist ei ole tingimata alati abi. Ta on ainult niisama hea kui on ta aluseks olevad andmed. Ebaõiged andmed annavad ebaõige tulemuse. Ka ei ole indeks absoluutne; ta on ainult üks informatsiooniallikatest, mida aretaja saab kasutada. Kuna igas tõus on suurem osa loomi lähedal keskmisele tasemele ja kuna on kokku lepitud, et standardhälve (hajumise suurus) on numbriliselt 20, siis on 60% loomade indeks 80 ja 120 vahel.

Täkutestid – 100-päeva testi korraldatakse noortele täkkudele. Hinnatakse täkkude iseloomu, temperamenti, koostöövalmidust, ratsastatavust, samuti hüppevõimeid, liikumist ja tulemuste potentsiaalsust. Testi korraldatakse nii Põhja-Ameerikas kui Saksamaal, vähem ka Taanis ja Belgias (enamasti Saksas aretatud tõugudele, ka Hollandi ja Belgia tõud), nii kooli- kui takistussõiduhobustele. Hindeid antakse 10-palliskaalas. Nelja-aastastele ja vanematele täkkudele antakse 5 lisapunkti vanuse eest. Testist kõrvaldatakse hobused, kes said vastava osa eest 2 või vähem punkti. Testist kõrvaldatakse ka hobused, kes ei läbi veterinaarkontrolli. Iga täku saadud punkte võrreldakse selle ja paljude eelmiste sarnaseid teste läbinud täkkude keskmiste hinnetega. Täkk saab plusspunkte, kui tema tulemused on keskmisest paremad ja miinuseid, kui halvemad. Neid saadud punkte kaalutakse iga kategooria kohta arvutiprogrammi abil. Arvutatakse kaks eraldi indeksit koolisõidu- ja hüppeomaduste kohta.

Soomes on hinnatud noortäkke kolmepäevase testiga. Esimesel päeval hinnatakse välimikku, teisel liikumist ja vabahüpet, kolmandal hinnatakse allüüre võõrratsaniku poolt.

Hanna Kreen, EESTI HOBUSE KAITSE ÜHING, 2014

Hobuste indentifitseerimine ja märgistamine

Hobuslased on individuaalselt identifitseerimisele kuuluvad põllumajandusloomad.
Identifitseerida tuleb hobuslane peale võõrutamist, kuid mitte hiljem kui kuue kuu jooksul looma sünnist.

  • Hobuslase identifitseerib ja hobuslase passi väljastab tunnustatud aretusühing (näiteks Eesti Hobusekasvatajate Selts, Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts, Eesti Traaviliit vm). Selleks tuleb hobusepidajal esitada aretusühingule vastav taotlus (varsa sünnitunnistus).
  • Aretusühing kannab ka andmed hobuslase kohta hobuslaste registrisse. 

Identifitseerimine hõlmab: identifitseerimislehe täitmist aretusühingu esindaja poolt ning  veterinaararsti poolt loomale kiibi paigaldamist.


Maailmas kasutatakse mitmeid erinevaid hobuste märgistamise viise: ID sertifikaat, põletusmärk või vedela lämmastikuga “külmutatud” märk, moka tätoveering, elektrooniline mikrokiip ja DNA-test.

2001. aasta alguses otsustati hakata Eestis kasutama hobuste märgistamist elektroonilise mikrokiibiga. See on maailmas arvestatav, kõrgtehnoloogiline ja arvutiga ühtesobiv identifitseerimise viis. Mikrokiibi pikkus on 12 mm, läbimõõt 2,1 mm. Pisike mikrokiip sisaldab numbrilist ID-koodi ja see on unikaalne igale hobusele. Kiip on aktiveeritud madalasagedusliku raadiosignaaliga, mis edastab ID-koodi lugeja süsteemi.

Kiip paigaldatakse spetsiaalse süstlaga hobuse kaela vasakule poole, sügavalt lihasesse, kus ta jääb paigale. Mikrokiipi võib paigaldada igas vanuses hobusele ning see ei jäta kaelale mingit defekti, ei põhjusta valgete karvade teket ega karvade kaotust. Süst on hobusele, kas natuke või üldse mitte ebamugav. Süstekoht tuleb desinfitseerida, väikese ala pügamine on vajalik juhul, kui karvkate on väga pikk. Kiipi on raske kirurgilisel teel eemaldada ilma traumat põhjustamata ja see võib lõppeda hobuse surmaga.

Hobust tuleb sööta tähelepanelikult, tasakaalukalt ja korrapäraselt. Ratsiooni koostamisel tuleb arvestada hobuse kasutusviisi, koormust, vanust, suurust, sugu, arengujärku, söödakasutusvõimet ja muid eripärasid.

Tasakaalustatud söötmine tähendab, et sööt katab kõik hobuse vajadused – piisavalt energiat, proteiini, mineraalaineid ja vitamiine. Tasakaalustatud sööt sisaldab teatud minimaalkoguse koresööta (nt. 4-6 kg heina päevas). Vajalike toitainete suhe söödakoguses peab olema õige, oluline on energia ja proteiini ning mineraalide suhe.

  • Hobune vajab energiat ainevahetuse, lihastöö, kasvu, tiinuse ja piimatootmise jaoks. Energiavajadus sõltub suuresti hobuse suurusest, tööaja kestusest ja raskusest. Oma osa on vanusel, sool, söödakasutusvõimel, hammaste ja soolestiku seisundil, aktiivsusel ja muul.
  • Ainult kvaliteetsetest põhisöötadest ei piisa rasket tööd tegevate või kasvavate hobuste jaoks. Lisaks esineb söötade ladustamise ajal märgatavaid toitainete kadusid, seepärast on tihti vaja kasutada lisasöötasid. Mõningaid lisandeid (nt. suhkrusöödad) võib kasutada ka sööda maitse parandamiseks.
  • Väljas peetavatele hobustele on tarvis lisasööta anda alates temperatuurist 10 C, kuna osa nende energiast kulub kehatemperatuuri säilitamiseks.
  • Pea kõik hobusepidajad ülehindavad oma hobuse töökoormust. Kui hobuse koormus kasvab, vähendatakse heina osakaalu ja lisatakse jõusöötasid. Väga koormatud võistlushobuse energiatarbe rahuldamine võib tekitada raskusi, kuna hobune võib sööta süüa ainult piiratud koguses.
  • Lihavuse astme kindlaks tegemiseks tuleb jälgida hobuse ribisid. Ribisid ei tohi välisel vaatlusel näha olla, aga neid peab olema võimalik kergesti läbi naha katsuda.

Söötmise kavandamine

Kõiki vajalikke söötmismuudatusi tuleb teostada aeglaselt, kõige parem oleks üldse mitte midagi muuta. Uute söötadega tuleb looma harjutada 1-2 nädala jooksul (kohanevad ka jämesoole bakterid). Söötmismuudatuste vältimiseks tuleb söötasid varuda piisavalt kogu talveperioodi jaoks.

Hobust tuleks sööta vähemalt kolm korda päevas ning söötmiskorrad jagada võimalikult ühtlaselt kogu päeva peale. Päeval peaks söötmisvahe olema 6-7 tundi ja öine vahe  10-12 tundi. Sõltuvalt söödakoguse suurenemisest tuleb suurendada ka söötmiskordade arvu. Söötmiskorrad tuleb mugandada hobuse kasutamis-intensiivsusega, kuid sama talliosa hobuseid tuleb sööta üheaegselt.

Hobuse jaoks oleks ideaalne, kui ta saaks väikese portsjoni iga 2-3 tunni järel. Selline korraldus on harva võimalik. Hobusele tuleks anda neljandik kogusest hommikul, neljandik lõunaajal ja pool õhtul, sest öö on pikk.

Hobune peab saama rahus süüa. Söötmiseks ja sellele järgnevaks puhkeajaks tuleb arvestada 2-3 tundi. Hobust ei tohi sööta enne tema väsitamist ega kohe pärast seda, ainevahetus peab jõudma puhketasemele. Jämedalt võttes tuleb enne ja pärast tööd jätta vähemalt tund aega, nii välistatakse seedehäired.

  • Söötmisel tuleb järgida ajagraafikut, kuna hobune harjub ruttu rütmiga ning rütmi rikkumine takistab sööda täisväärtuslikku omandamist.

Jõusööda kogus jagatakse võrdselt söötmiskordade vahel, nii kindlustatakse toitainete ühtlane jaotumine ning välditakse jämesoole bakterite töö äkilisi muudatusi. Iga söötmiskorraga antakse heina, kuid heina kogus võib söötmiskordadel vahelduda. Siiski tuleks mõtelda sellele, et suur hobune ei suuda kasutada korraga rohkem kui 2 kg jõusööta, poni veel vähem.

Hobuse magu on väike ja ainevahetus kiire. Soovitatav on anda hein enne jõusööta, see takistab jõusööda liiga kiiret ahmimist ning kindlustab rikkaliku süljeerituse, mis valmistab seedeelundid ette jõusööda töötlemiseks. Parim oleks sööta jõusööta koos hekseldatud põhu või heinaga – nii ei saa hobune suurt jõusöödakogust sisse ahmida.

Hobuse söögi- ja töövalmidust, samuti seisundit (karvastik, lihavus, limaskestad) ja väljaheidete kvaliteeti tuleb pidevalt jälgida. Sööda maitsvust ja söötmisratsiooni tuleb vajadusel parandada, söödakoguseid suurendada või vähendada, allergiat põhjustavad söödad kõrvaldada, söötade koguse suhteid muuta ja toitainetepuudust vajalikul määral korvata. Sõnniku tiheduse ja lõhna muutumine väljendab seedehäireid.

Hoolitseda tuleb ka söötmisnõude puhtuse eest. Söödajäätmed ja muu üleliigne tuleb kõrvaldada iga päev. Kui hobune jätab sööta pidevalt järele, tuleb kontrollida lisaks kõigele muule ka tema hambumust.

Vesi

Veel on organismis mitmeid olulisi ülesandeid. Vesi osaleb sööda töötlemisel ja imendumisel, on oluline leotusvahend ning aineosakeste transportija. Vett on vaja ka keha termoregulatsioonil (higistamine). Hobune saab palju kauem hakkama söödata kui veeta. Juba väikenegi vedelikukaotus halvendab võimekust.

Hobune vajab umbes 30-40 liitrit vett päevas, kuid sõltuvalt koormusest, piimatoodangust ning ümbruse temperatuurist võib veevajadus olla ka kahekordne. Lisaks sellele sõltub veevajadus ka sööda veesisaldusest, hobuse vanusest, jootmiskordade arvust ja individuaalsetest eripäradest (higistamine).

  • Suurekasvuline hobune joob päevas 50 liitrit,
  • 200 kg raskune šetlandi poni vajab 10-20 liitrit.
  • Reeglina vajab hobune 100 kg kehamassi kohta 5-10 kg vett päevas.

Vesi peaks alati olema hobusele kättesaadavas kohas, kui see pole võimalik, tuleb kindlatest jootmisaegadest kinni pidada. Karjamaadel peavad jootmisnõud kindlasti pidevalt olemas olema ja nende puhtust tuleb regulaarselt kontrollida. Vesi peab olema sellise kvaliteediga, et ka inimene seda juua ei karda. Jootmisnõud peavad olema puhtad – hobune, kes ei joo, ei söö ka. Mõni hobune võib keelduda kunstmaterjalidest valmistatud nõudest jooma, ka võib teistsuguse maitsega veega harjumiseks aega kuluda.

Söötmisnormidest on võimalik lugeda, kui palju toitaineid loom vajab. Kuid see, kui palju hobune süüa suudab, on väga erinev. Näiteks on varsal suured vajadused, aga ta suudab süüa väikese koguse. Enamasti on väikesed, kompaktsed tõud võimelised sööma suurema koguse 100 kg kehamassi kohta kui suured ja sihvakad tõud. Samas vajavad varsad ja imetavad märad sööta tavalisest rohkem.

Reegel on, et hobused kehamassiga 400-600 kg ja pea kõik tõud, kes suudavad täiskasvanud ratsanikku kanda, suudavad süüa sööda kuivmassi umbes 2,5% oma kehamassist. Hobused kehamassiga 100-300 kg suudavad süüa umbes 3,5% oma kehamassist.

Keskmine täiskasvanud hobuse söödavõtt keskmise töökoormuse juures:

Kehamass (kg) Võimalik kuivaine kogus (% kehamassist) Umbkaudne söödakogus (kuivmass) kg
100 3,3-4,8 3,3-4,8
200 3,1-4,5 6,2-9
300 2,9-4,2 8,7-12,6
400 2,7-3,8 10,8-15,2
500 2,1-3,6 10,5-18
600 1,5-3,5 9-21

Söödavajadus

Erinevate hobuste aastane ligikaudne söödavajadus (kg)

Sööt  Sporthobune  Sugumära*  Võõrutatud märss*  1-3 aastane sälg*
Hein 2500-3000 2200 1400 1800
Kaer 1000 300 250 500-1000
Kuivised 3000-4500 1000 1000
Rohu- või heinajahu 500 600 350 300-350
Nisukliid 100 100
Melassilõigud 180 100
Melassisegu 180 (100)
Valgusöödad 200 100
Mineraalid 20 20 15 20

* sisesöötmisel umbes 270 päeva aastast.

Toitainete vajadused

Seeduva proteiini ja metaboliseeruva energia vajadused vastavalt hobuse suurusele ja töökoormusele:

Täiskasvanud hobuste kehakaal (kg)
200 300 400 500 600
Ülalpidamine Energia (MJ) 32 43 54 64 73
Proteiin (g) 160 216 268 318 363
Kerge töö Energia (MJ) 32-40 43-54 54-67 64-80 73-91
Proteiin (g) 160-200 215-270 270-335 320-400 365-455
Keskmine töö Energia (MJ) 40-48 54-65 67-81 80-96 91-109
Proteiin (g) 200-240 270-325 335-405 400-480 455-545
Raske töö Energia (MJ) 48-64 65-86 81-107 96-427 109-154
Proteiin (g) 240-320 325-430 405-535 480-635 545-725

Vanemad hobused ei suuda sööta enam väga efektiivselt ära kasutada ja vajavad seetõttu rohkem toitaineid. Erinevate hobusetõugude vajadused võivad ka suuresti erineda tabelis esitatud numbritest. Paljud täisverelised hobused suudavad omastada söödast vähem toitaineid kui niinimetatud keskmine hobune. Paljud aborigeensed tõud, kelle hulka kuulub ka eesti hobune, kasutavad sööta maksimaalselt (kes ei tunneks šetlandi ponist “heinapalli”).

Mida rohkem jõusööta toit sisaldab, seda regulaarsemalt, tihedamalt ja väiksemates annustes peab söötmine toimuma. Ühekülgne süsivesikute (vili ja suhkrusööt) kasutamine energiaallikana võib kasvatada lihaste glükogeenivarud liiga suureks – tekib lihaste valu, jäikus, isegi puusahalvatus. Kehtib reegel: hobune vajab 1 MJ metaboliseeruva energia kohta 5 grammi seeduvat proteiini. See reegel kehtib ka ponide puhul, kes vajavad 100 kg kehamassi kohta sama palju proteiini kui suured hobused. Erinevus on vaid sööda üldkoguses.

Söödas sisalduv valk on hobusele seda tähtsam, mida rohkem ta sisaldab selliseid aminohappeid, mida hobune ise ei suuda valmistada. Imetavad märad ja alla aasta vanused varsad vajavad kõige rohkem ja kõige parema kvaliteediga valku; lihastööks on valku vaja vähem. Liigne valgu söötmine avaldub sooletalitluse häiretena või lisanduva virtsa eritumisega (kaob ka tähtsaid mineraale). Tulemusena võib see kasvavatel varssadel põhjustada luustiku arenemise häireid.

Suurim erinevus hobuste toitainetevajaduses on naatriumi (Na) puhul. Naatriumi kui soola koostisosa eraldub higistamise ja sülje kaudu ning ta tuleb uuesti sisse sööta. Seepärast peab ka igale hobusele soolakivi kättesaadav olema. Kaltsiumi (Ca) ja fosfori (P) vahekord peaks söödas olema 2:1 (mõnede allikate järgi 1,5:1). Liiga palju kaltsiumi toob esile mürgistuse ja fosforiliia puhul võetakse vajalik kaltsiumikogus luudest.

Tavaliselt saavad hobused söödast rasvas lahustuvaid vitamiine, neid suudab hobune varuda 2-3 kuu jaoks. Hobune ei suuda ka teisi vitamiine ja mineraalaineid endale suures koguses varuks koguda ja need lähevad “kaduma”. Mõned üleliigsed mineraalained võivad blokeerida ainevahetust ja takistada vajalike aminohapete moodustumist.

Hanna Tamsalu, Eesti Hobuse Kaitse Ühing, 2018

Söötmisreeglid

  • Sööda hobust regulaarselt ja võimalikult tihti. Järgi sama graafikut iga päev.
  • Kasuta puhast ja kvaliteetset sööta.
  • Kaalu või mõõda sööta. Sööda vastavalt koormusele ja lihavusele.
  • Väldi äkilisi söötmise muutusi, harjuta hobust uute söötadega.
  • Lase hobusel enne söötmist täielikult rahuneda. Ära anna higisele ja hingeldavale hobusele vett või jõusööta enne tema rahunemist.
  • Ära koorma hobust kohe pärast söötmist.
  • Anna hobusele söögirahu.
  • Jälgi kore- ja jõusöötade õiget vahekorda. Väldi suuri teraviljakoguseid.
  • Jälgi pidevalt hobuse söömist ning söögiisu ja töötahtmist. Jälgi ka sõnniku kvaliteeti, karvastiku olukorda ja lihavuse muutusi.
  • Kui hobuse koormus äkitselt väheneb (vigastus), ole ettevaatlik jõusööda andmisega.
  • Hoia soolakivi pidevalt hobusele kättesaadaval. Seda ka karjatamise ajal.
  • Kontrolli hobuse hambaid 1-2 korda aastas.
  • Kontrolli, et ussitõrje oleks piisav.
  • Võimalda hobusele piisavalt liikumist.

Jäta meelde

  • Oma hobuse kehakaalu peaks teadma. Kaalumiseks võib kasutada ka autokaalusid. Tabelitest on võimalik leida vaid tõu keskmist kehakaalu.
  • Hobuse koormust jaotatakse töö kestuse ja iseloomu järgi ülalpidamiseks, kergeks, keskmiseks ja raskeks tööks. Enamasti arvatakse, et hobuse töökoormus on suurem, kui see tegelikult on.
  • Hobuse poolt söödaval kogusel on piirid. Reeglina suudab 300 kg raskune hobune süüa oma kehakaalust 3,5% sööda kuivainet, 400-600 kg raskune hobune aga 2,5%.
  • Hobuse energia-, proteiini- ja mineraalainete vajadust on võimalik vaadata mitmetest tabelitest. Reeglina vajab hobune 1 MJ metaboliseeruva energia kohta 5 grammi seeduvat proteiini. Kõige rohkem kõigub naatriumivajadus, kuna see eraldub higistamisel. Kaltsiumi ja fosfori vahekord peaks söödas olema 2:1. Ühe toitaine liig võib blokeerida teise ainevahetust.
  • Sööda kogus tuleb jaotada mitme söötmiskorra vahel, korraga ei ole soovitatav anda üle 2 kg jõusööta, kindlatest söötmisaegadest tuleb kinni pidada, koos iga jõusööda söötmiskorraga tuleb sööta ka koresööta. Söötmisnõud peavad olema puhtad. Hobust ei tohi kohe pärast söötmist tööle rakendada.
  • Ükskõik, milline on söödaratsioon, vajavad hobused koresööta, mitte iga ratsioon ei sisalda piisavalt toorkiudu. Ratsioonis peab olema minimaalselt 16-18% toorkiudu.
  • Kui palju vett hobune päevas vajab, sõltub tema elutegevuse aktiivsusest. 100 kg kehamassi kohta vajab hobune 5-10 liitrit vett päevas.
  • Sööda hoiustamisel tuleks jälgida, et teekond kõige rohkem kasutatava söödani oleks võimalikult lühike. Sööda hoiustamisel talli lakas tuleb jälgida, et tallis tekkivad gaasid ja niiskus ei koguneks sööta. Sööta ei tohi hoida otse maapinnal ja tuleb jälgida, et see oleks kindlalt kaitstud.

Erijuhtumid

  • Sugumärad peaksid hakkama kaks nädalat pärast paaritust rohkem beeta-karotiini saama, kuna siis on suurem tõenäosus, et nad on tiined. Esimese seitsme kuu jooksul tuleb märasid sööta ülalpidamistasemel, hiljem vajavad nad rohkem proteiini, energiat, kaltsiumi ja fosforit, kuna varss kasvab järjest kiiremini.
  • Varsa jaoks piima tootmiseks vajab mära rohkem energiat, proteiini ja kaltsiumi. Suurte jõusöödakogustega, mis selle jaoks vajalikud on, tuleb mära enne harjutada. Samuti ei tohi jõusöödakoguse vähendamine alates varsa neljandast elukuust juhtuda äkitselt. Umbes kuue kuu vanuselt varss võõrutatakse ja mära võib jälle sööta vastavalt ülalpidamis-tasemele või töökoormusele.
  • Varsad ja sälud vajavad oma luustiku ja lihastiku arenguks suuremat kogust kaltsiumi, fosforit ning kõrge lüsiini ja metioniini sisaldusega proteiini. Esialgu saab noorhobune seda emapiimast ja karjamaarohust. Umbes neljandast elukuust tuleb sööta ka jõusööta, millesse võiks lisada ka startersööta.
  • Vanad hobused mäluvad hambumisvigade ja äratulnud hammaste tõttu halvemini. Kord või kaks aastas peaks loomaarst hobuse hambad üle raspeldama. Halb hambumine ei võimalda vanematel hobustel söödast piisavalt toitaineid kätte saada ning proteiini ja kaltsiumi lagundamise võime väheneb. Reeglina vajab vana hobune normidest 20% rohkem toitaineid. Kui hambad on väga halvas korras ja sööt väga tugev, võib osutuda vajalikuks söödakogust isegi kahekordistada. Vanade hobuste söödad peavad olema kergesti seeduvad ja sisaldama kõrgekvaliteedilist proteiini. Eelistatud on noor karjamaarohi, hea rohusilo, kuumkuivatatud hein ning muljutud teravili. Väga halva mälumisvõimega hobustele võib heina ja kuiviseid vees leotada, loomulikult peab hobusel olema ka piisavalt koresööta. Hea mõjuga on ka melassilõigud (parandavad kaltsiumi imenduvust) ja linaseemnekört.

Sagedasemad söötmisvead

  • Proteiini ülesöötmise vältimiseks tuleb meeles pidada, millised söödad sisaldavad palju proteiini: sojasrott, linaseemned, noor karjamaarohi, ristik ja lutsern, kuumkuivatatud hein, rohusilo, nisukliid ja teravili. Kui hobune on kevadisel karjamaal, tuleb talle lisaks sööta proteiinivaest ja toorkiurikast põhku. Haiguste (nt. kapjade lõhenemine) vältimiseks tuleb hobuseid uue söödaga aegamööda harjutada.
  • Energia ülesöötmist põhjustavad lenduvad süsivesikud, mis tekitavad ainevahetushäireid. Robustsed hobusetõud lähevad energia liigsöötmisel paksuks, temperamentsed tõud elavad selle välja liikumisega.
  • Hallitav sööt on sama kõlbmatu kui mürgised taimed, väga peeneks jahvatatud sööt, kääriv silo, porised juurviljad, leotamata melassilõigud, noor ristik ja lutsern ning peeneks jahvatatud rohi.
  • Ühekülgne söötmine võib põhjustada liiga temperamentset käitumist, vähese toorkiu tõttu koolikuid, kaltsiumi-fosfori tasakaalustamatuse tõttu ainevahetushäireid. Ka ühekülgne, palju koresööta sisaldav sööt võib põhjustada tiirusid.

Pea kõik hobusepidajad ülehindavad oma hobuse töökoormust.

Hobuse koormust jaotatakse töö kestuse ja iseloomu järgi ülalpidamiseks, kergeks, keskmiseks ja raskeks tööks.

Ülalpidamine

  • Grupiboksis pidamine ja kaks jooksutamist nädalas
  • Boksis pidamine, üks tund rahulikku tööd päevas

Kerge töö

  • Grupiboksis pidamine, üks tund rahulikku tööd päevas
  • Boksis pidamine, üks tund intensiivset kooli-, hüppe- või vankritreeningut päevas

Keskmine töö

  • Igapäevane kahe- kuni kolmetunnine treening kokku 30-minutise galopiga
  • Igapäevane tunnine intensiivne kooli- või hüppetreening ja mõned pikemad väljasõidud
  • Intensiivne kooli- või hüppetreening neli kuni viis korda nädalas ja võistlused nädalavahetusel
  • Igapäevane intensiivne kaarikusõit künklikul maastikul ja maastikusõit nädalavahetusel

Raske töö

  • Igapäevane matkatreening kuue- kuni kaheksatunnise rahuliku tööga
  • Igapäevane kolme- kuni neljatunnine treening kokku 45 minuti galopiga
  • Igapäevane kahe- kuni kolmetunnine intensiivne kooli- või hüppetreening
  • Vankrimatkad künklikul maastikul või terve päeva kestev põllutöö

Kasutamise viisid

Hobuste kasutamine tööloomadena vähenes suuresti pärast Teist maailmasõda seoses tehnika hüppelise arenguga. Ajal, mil vanemad inimesed väärtustasid traditsioonilist töökaaslast, vaimustas noori neljarattaline tehniline seade. Hobust tuleb ka pühapäeviti sööta ja hooldada, mistõttu väheneb loomapidaja vaba aeg, samal ajal kui traktor on garaažis alati töövalmina ootamas. Siiani on hobuse kasutamine aktuaalne Aafrikas, enamasti ratsuna, vähem transpordiloomana, harvem põllutöödel. Poolas, Jugoslaavias ja Venemaalgi kasutatakse hobuseid koormavedudel.

Tööloomana kasutatakse hobust järgmiselt:

  • ratsahobune (hobuse kasutamine näiteks lammaste karjatamisel);
  • põllutööhobune;
  • metsatööhobune;
  • sõjaväehobunepolitsei. Ratsapolitsei eksisteerib alates 1758. aastast (London) ja on tänapäeval tuntud terves maailmas (kõige kuulsam on arvatavasti Kanada kuninglik ratsapolitsei). Eriline tähendus on ratsapolitseil ka arengumaades: enamikus India linnades kasutatakse just ratsapolitseid suurte palverännakute ajal püha Gangese juurde saabuvate rändurite üle valvamiseks, samuti kasutatakse Indias ratsapatrulle Pakistani piiri valvamiseks; ratsapolitseinikke on Indias tõenäoliselt rohkem kui ülejäänud maailmas kokku.

Ratsasport

Ratsasport kui sõna tähistab üldist terminit. Ratsaspordi all mõistetakse erinevaid hobuste ja inimese koostöös toimivaid spordialasid, kuid palume seda mitte segi ajada traavispordi ja hobuste võiduajamistega.

Tuntuim, maailmas enim harrastatav ja üks kaheksast FEI (Federation Equestrian International) ametlikust võistlusalast on takistussõit (jumping), kus ratsanik ja hobune ületavad võistlusväljakule asetatud takistusi. Tuntuselt järgnevad on koolisõit (dressage), kus põhirõhk hobuse liikumiste koordineeritusel ning kolmevõistlus (eventing). Viimane sisaldab endas nii kooli- kui takistussõitu, lisaks maastikusõitu ehk krossi, kus ületatakse nn. looduslikke takistusi. Nimetatud kolm ala kuuluvad ka olümpiamängude programmi. Kõikidel FEI patronaaži all korraldatavatel ratsaspordi aladel on ülimuslik hobuste heaolu!

Ametlikest ratsaspordi aladest saame nimetada veel kestvusratsutamistvoltižeerimist ja rakendisporti.

  • Kestvusratsutamises (endurance), mida Eestis on nimetatud ka rännakuks, läbitakse arvestatava pikkusega vahemaid (30 – 160 km), kus põhitähtsaks on hobuse vastupidavus ja taastumine. Viimastel aastatel on eestlased ka sel spordialal lülitunud rahvusvahelisse konkurentsi.
  • Voltižeerimine on lihtsamalt öeldes võimlemine hobuse seljas, kes  jookseb galoppi 15 m ringil (ratsutamises nimetatakse voldiks ringi diameetriga 6, 8 või 10 m). Kuulub alates 1983.a. FEI alade hulka. Volitžeerimist harrastatakse nii individuaalselt kui ka võistkondlikult.
  • Rakendisport seisneb hobuse juhtimises kaarikutest. Rakendispordi võistlusaladena harrastatakse koolisõitu (dressage), maastikusõitu (marathon) ja täpsus ehk keeglisõitu (obstacle-cone driving). Võistlusi peetakse ühehobuse-, paaris- ja neljahobuse rakenditega.
  • Eraldi FEI aladena harrastatakse veel reining’ut (nn. lääneratsutamine) ja erivajadustega inimeste ratsutamist.

Loe edasi: http://www.ratsaliit.ee/

Metsatööd

Metsamajanduses on juhtumeid, kus puumaterjali transport hobustega on kas odavam või sobivam kui transport masinatega. Rahvastatud metsades, maastikuhoolduses, suvilaõuedel, saartel, tuulemurdudes, suurte puude eemaldamisel või vineerikaskede eemaldamisel kuusikutest on hobune tõsiselt mõeldav võimalus. Seda näitab ka hobumetsnike populaarsus näiteks Rootsis.

Hobuseid on hea kasutada kaitsealadel, rannikualadel, saartel ning seal kus maapind on väga pehme ja õrn, samuti seal kus sooja talve ja õhukese jää tõttu ei pääse raskete metsamasinatega tööpiirkondadele ligi. Masinate kasutamisel pinnas vajub ja juurestik saab kannatada, hobutöö puhul on kahjustused väiksemad. Keskmine hoburakend täiskoormaga kaalub 4500 kuni 5000 kg. Jää, millele sellise koormaga minna saab, peab olema 35-40 cm paks.

Hobusetöö on reeglina 15-20% kallim kui masinatöö. Hobused ei asenda masinaid, neile tuleb leida õiged kasutuskohad kõrvuti masinatega. On selge, et suurte alade ja suuremahuliste tööde puhul ning aladel, kus tuleb metsamaterjali transportida väga kaugele, ei suuda hoburakend võistelda, kuid ta sobib näiteks noore istutatud metsa harvendamise juures. Vanad metsamehed, kes on harjunud kasutama traditsioonilisi töövahendeid, ei suuda aru saada praeguse tehnika võimalustest. Korraliku tehnikaga suudab rakend liikuda efektiivselt ja töötada tulusalt. Künklikul maastikul peavad sõidukil olema libisemise takistamiseks korralikud pidurid.

Vahel kasutatakse hobutööd ka aladel, kus nõutakse töötegemise esteetilisust. Liikudes rahvarikastes kohtades, ei tulda kunagi vaatlema masinat, küll aga hobuseid. Koolideski tuuakse hobuse kasutamist metsatöödel ühe näitena võimalusest, mis on keskkonnasõbralik ja loob uusi töökohti tühjadesse maapiirkondadesse.

Metsatehnika

Metsatöödeks sobilik varustus tuuakse enamasti Rootsist. Seal on umbes 20 väikeettevõtet, mis tegelevad tänapäevale kohaste masinate ja rakendite valmistamisega. Valmistatakse väga erinevaid tarvikuid ühe- ja kahehobuserakendite jaoks, samuti erineva mehhaniseerituse tasemega. Väga palju mõjutab hobuse kasutamist just sobiliku tehnika ja varustuse olemasolu. Hobuste kasutamine vähenes suuresti 60-ndatel, kui puudus vastav sobilik tehnika.

Tänapäeval pööratakse väga suurt tähelepanu töö efektiivsusele, samas väheneb aga tööhõivega, näiteks suudab hüdraulilise tõstukiga kahehobuserakend edukalt konkureerida kergemate samalaadsete metsamasinatega. Samas on hoburakendi soetusmaksumus kolm korda odavam. Masina efektiivseks kasutuseaks loetakse 3-5 aastat, hobune suudab õigesti kohelduna töötada 5. eluaastast kuni 15 või 20 aasta vanuseni. Sama hobust on võimalik kasutada ka laatadel vankri vedamiseks või põllutöödel.

Elav tööjõud

Loomulikult tuleb arvestada, et hobuste hooldamisele kulub aega. Hobuse eest tuleb pidevalt hoolitseda, teda ei saa jätta ööseks metsa hommikut ootama. Muidugi pikendab see tööpäeva, kuid hobusemeestele ei ole see lisakoormuseks.

Metsatööhobuse sobilikule kehakaalule (600-800 kg) lisaks on oluline tihke konstitutsioon, tugevad lihased ja ümarad vormid, tugevad liigesed ja jalad. Samas ei tohi hobune olla liiga suur ja kohmakas, ta peab olema ka energiline, liikuv ja paindlik, et suudaks edukalt ja vigastamatult puude vahel liikuda.

Väga oluline on hobuse ja metsamehe omavaheline suhe. Hobuse väljaõpe on aeganõudev protsess. Hobust tuleb harjutada inimesega, varustuse kandmisega, veotöödega, erinevate veokite ja müraga. Hobune ei tohi kunagi tunda, et inimene ei ole ta sõber või mõni töö on talle liiga raske. Väljaõpe algab poole kuni ühe aasta vanuselt ja alles 4-5 aasta vanuselt võetakse hobune kergematele metsatöödele kaasa. Vastavalt hobuse arenguastmele võib teda rakendada paarisrakendisse ja raskematele töödele.

Alla 8-aastane hobune ei suuda siiski töötada metsatöödel tervet päeva ja päevade kaupa. Teda ei tohi küllastada, töö ei tohi olla tüütav, eriti veel töökoormuse juures 200-250 päeva aastas. Hobune on küll täiskasvanud, kuid ta meel on noor. Pika tööperioodi järel vajab ta tingimata ka pikka puhkust.

1999. aasta kevadel läbi viidud küsitluse põhjal oli Soomes kaubandusliku puumaterjali transpordist huvitatud ja selleks võimelisi hobusemetsnikke 37, nendest 5 naist. Nendel metsnikel oli kokku peaaegu 100 hobust. Suurema arvu hobuste omanikel oli üks teistest parem metsahobune ja teised kasvatuse erinevatel etappidel. Ühine joon kõigi oma teenust pakkuvate hobumetsnike juures on nende tugev kiindumus hobusesse. 23 metsamehel on hobuse ja varustuse samaaegseks transportimiseks eraldi auto. Metsameeste rühm on väga heterogeenne, nende seas on erineva vanuse ja tasemega mehi ja naisi, osa neist on võlgades, aga teised saavad hästi hakkama; nende hulgas on töötuid ja teist põhitööd tegevaid, samuti põliseid hobusemehi ja paarisrakendiga hüdraulilise tõstukiga töötajaid.

Hobust kasutatakse järgmiste toorainete tootmisel:

  • liha. Suurimad hobuselihatootjad on Maroko, Alžeeria ja Tuneesia, sealt toimub ka suurim eksport Prantsusmaale, Belgiasse, Itaaliasse ja Hispaaniasse. Samuti kasvatatakse hobuseid lihatootmise eesmärgil Ladina-Ameerikas ja Aasias. Samas on saksa keelt kõnelevate rahvaste hulgas hobuseliha tarbimine alati taunitav olnud, vastupidiselt prantsuse keelt kõnelevatele rahvastele;
  • nahk. Hobuste, eeslite ja muulade nahka kasutatakse enamasti kingade valmistamisel. Varsanahast valmistatakse mantleid, jakke või kindaid. Varsanahka kasutatakse nahatööstuses kõige rohkem Mongoolias;
  • piim. Hobusepiima kasutatakse värskelt, fermenteeritult (kumõss on 1-3% alkoholisisaldusega) ja piimapulbrina. Enamasti lüpstakse käsitsi, harva ka spetsiifilise lüpsimasinaga. Euroopas lüpstakse haflingi hobuseid; nõukogude raskeveohobuse keskmine piimatoodang ühe laktatsiooni jooksul on 3490 kg. Kalmõkkias Kasahstanis on asutatud isegi kumõssi-sanatoorium kopsuhaigetele;
  • jõhvid. Hobuste saba- ja lakajõhve kasutatakse madratsite täitmiseks ning harjade ja luudade valmistamiseks. Selleks jõhvid pestakse, keedetakse, sorteeritakse ja värvitakse. Ühe luua valmistamiseks kulub umbes 100 g jõhve;
  • veri. Hobuseid kasutatakse ka seerumite tootmiseks. Hobusele süstitakse surmav kogus mürki ning verre moodustuvatest antikehadest ekstrahheeritakse seerum;
  • uriin. Tiine mära uriinist toodetakse östrogeeni antibeebipillide ning menopausi leevendamise jaoks. Ontario provintsis Kanadas on umbes 100 just selle tootmissuunitlusega hobusefarmi;
  • väetis. Hobusesõnnik on väga kõrge väärtusega. Seda tuntakse šampinjoni- ja roosikasvatuse alusmaterjalina. Ühe hobuse poolt “toodetud” sõnniku abil on võimalik kasvatada 1 kuni 1,5 tonni tooršampinjone.

Muud kasutusvaldkonnad:

  • riiklik sümbol. Indias eksisteerib veel praegugi 200 aastat vana presidendi ihukaitsevägi, mille ratsanikud ja hobused elavad samades tingimustes kui aastaid tagasi Briti asekuninga jaoks moodustatud ihukaitsevägigi. See üksus on alates 1773. aastast tuntud kui “kuberneri moguli-grupp”. Kasutatakse kõrbe ja valgeid india hobuseid, ratsanikud peavad olema vähemalt 185 cm pikad. Meile kõigile on tuntud ka Viini Hispaania Ratsakool, mida mainiti esmakordselt juba 1572. aastal.
  • religioon. Eriline väärtus on hobustel islami usundis. Prohvet Muhamed olevat valinud välja viis araabia mära ning nendest pärinevat kõik praegused araabia hobused. Hiinas edastatakse uusaastasoove alati koos hobuse kujutisega.

Hanna Tamsalu, EESTI HOBUSE KAITSE ÜHING, 2018

Lisateavet hobusekasvatusest

Hobusealast teavet leiab:

Põllumajandus- ja Toiduametis registreeritud aretusühingute veebidest: https://pta.agri.ee/ettevotjale-tootjale-ja-turustajale/loomakasvatus/touaretus

Vaata ka:

Go to Top