Söödad

Kõiki taimedes ja loomorganismis leiduvaid lämmastikkusisaldavaid ühendeid nimetatakse ühise nimetusega – proteiin. Selle väärtuslikuma osa moodustab valk. Valk on iga keharaku põhikomponent. Valgud seisavad organismi ainevahetuses kesksel kohal, kuna kõik eluprotsessid on seotud valgu ainevahetusega.

Loomorganism ei deponeeri valku varuainena sel määral nagu rasvu. Valk peatub organismis vaid rakuainena. Reservvalke mõnesugusel hulgal veres ja maksas siiski leidub. Piiratud valguvarud organismis ning asjaolu, et organismi valgutarvet ei ole võimalik katta ühegi teise toitainega (näit rasvade või süsivesikutega, kuna need ei sisalda lämmastikku), muudab valgu loomorganismi toitumise seisukohalt eriti tähtsaks toitaineks. Valgud on vajalikud keharakkude uuendamiseks, kasvamiseks, sigimiseks, toodangu moodustamiseks (piim, munad, vill). Sellepärast peab iga loom saama päevas teatud koguse valku s.o sööda proteiini.

Valgud koosnevad aminohapetest.

Üldse tuntakse looduses ligi 50 aminohapet, valgu koostises olevaid aminohappeid on 20-22. Loomorganismi toitumise seisukohalt jagunevad aminohapped asendatavateks (neid võib loom oma kehas ise sünteesida lämmastikkusisaldavatest ühenditest) ja asendamatuteks.

Asendamatuid aminohappeid on produktiivloomade söötmisel 9 (treoniin, metioniin, valiin, leutsiin, isoleutsiin, lüsiin, fenüülalaniin, trüptofaan ja histidiin). Neid loomad ise sünteesida ei suuda, vaid peavad saama söödaga. Et loomade metioniinitarbest võib umbes poole asendada tsüstiin, siis praktikas arvestatakse metioniini asemel väävlitsisaldavaid aminohappeid koos S-aminohapetena. Looduses suudavad asendamatuid aminohappeid sünteesida vaid taimed ja mikroorganismid. Just viimased ongi mäletsejaliste proteiinitarbe katmisel suured abimehed. Elunedes arvukalt mäletsejaliste eesmagudes (eeskätt vatsas), suudavad nad sünteesida kõrgeväärtuslikku loomset valku (oma keha baktervalku) ka mittevalgulistest lämmastikuühenditest, mida siis peremeesloom saab ainevahetuse käigus edukalt kasutada oma proteiinivajaduse katmiseks.

Tavalistes ratsioonides on asendamatuid aminohappeid enamasti piisavalt. Need, millest sagedamini puudu tuleb on: – lüsiin, metioniin+tsüstiin (S-aminohapped), treoniin ja trüptofaan. Neid nimetatakse kriitilisteks aminohapeteks. Kõige kriitilisem aminohape on lüsiin. Lüsiinivaesed söödad on teravili, kliid, mõned srotid (maisiidu-, päevalillesrott,) Lüsiin on vajalik lämmastikuainevahetuse reguleerimiseks. Lüsiini ja metioniini lisamine ratsioonile tõstab noorloomade ja lindude kehamassi juurdekasve, suurendab piimatoodangut, kanadel munatoodangut. Metioniin võtab osa rasvade ainevahetusest. Ta on vajalik rakkude kasvuks ja paljunemiseks. Trüptofaan võtab osa vereplasma uuendamisest, on vajalik hemoglobiini ehk verevärvniku sünteesis.

Palju või vähe

Kui ratsioonis on proteiini vajadusest vähem, kahaneb valgusisaldus veres, maksas, lihastes, nahas ja mujal. Valguvarude kahanemisega organismis halveneb noorloomade juurdekasv, lihased jäävad kiduraks, jalad nõrgaks, täiskasvanud loomadel viljakusenäitajad halvenevad, toodang väheneb, vastupanuvõime haigustele nõrgeneb. Proteiinivaegus võib tekkida kui loomi söödetakse ühekülgselt süsivesikuterikaste söötadega.

Proteiinitarve on suhteliselt suur noortel kasvavatel loomadel – vasikatel, põrsastel, lambatalledel, tibudel, sest nad võtavad kaalus juurde peamiselt valgurikka lihasmassi arvel. Selle moodustamiseks kulub aga palju sööda proteiini.

Täiskasvanud loomadest vajavad proteiinirikkaid söötasid suure toodanguga piimalehmad, munakanad, sest nad eraldavad toodanguga kehast palju valku. Näiteks läheb 40 kg-se piimatoodanguga lehmal ainuüksi piimaga päevas kehast välja 1,1-1,3 kg valku (piimas on 3-3,3% valku). Seevastu rasvasead, nuumveised, kes võtavad kaalus juurde peamiselt rasvkoe arvel, vajavad proteiini vähem. Neid tuleks sööta süsivesikuterikaste söötadega.

Ka proteiiniliig söödas võib olla kahjulik. Sel korral püsivad loomad küll heas toitumuses, karv läigib, lehmad lüpsavad hästi ja noorloomad võtavad kaalus kiiresti juurde, kuid proteiini ülesöötmine ei ole loomadele tervislik ega majanduslikult kasulik. Liigse proteiini omastamine koormab looma ainevahetust, üle tarbe antud kallist söödaproteiini ei kasuta organism mitte valkude ainevahetuses, vaid süsivesikute ja rasvade asendamiseks, sellejuures osa energiast ja valgu lämmastikust läheb ainevahetuse käigus kaduma ning võib sattuda väljaheidete näol keskkonda.

Söötade proteiinisisaldus varieerub suuresti.

Üldiselt on taimsed söödad proteiinivaesed, sisaldades rohkesti süsivesikuid – tärklist, suhkruid, toorkiudu. Proteiinirikkad on kaunviljad, liblikõielised ja enamus loomsetest söötadest.

Söötade hindamisel proteiinisisalduse järgi tuleks lähtuda loomade keskmisest proteiinitarbest. Keskmise looma proteiinitarve saab kaetud kui sööda kuivaines on 15% või rohkem proteiini.

Kuivaine proteiinisisalduse järgi jaotataksegi söödad:

• väga proteiinirikkad: üle 40% proteiini kuivaines:
  verejahu  94%
  kalajahu  65-70%
  sojasrott  50%
  maapähklisrott  48%
  rapsiskook  34-40%
  puuvillasrott  40-42%
• proteiinirikkad: 20-40% proteiini kuivaines:
  rapsiskook  34-40%
  kaunviljad (hernes, uba) 25-29%
  lõssipulber  36-38%
• rahuldava ehk keskmise proteiinisisaldusega söödad: 15-20% proteiini kuivaines:
  hea karjamaarohi 16-20%
  ristiku, lutserni rohi ja silo 16-22%
  nisuterad 15,5%
  nisukliid 17,5%
• napi proteiinisisaldusega söödad: 10-15% proteiini kuivaines:
  oder, kaer, rukis, mais (terad) 10-13%
  hea kõrreliste hein ja silo 11-14%
• proteiinivaesed söödad: alla 10% proteiini kuivaines:
  maisi- ja vilisesilo 9-11%
  kartul, juurvili 6-9%
  vähemväärtuslik hein, põhk 4-5%

Toorrasv

Rasv on loomorganismis tähtsaks varuaineks. Tugeva söötmise korral ladestub rasv nn depoorasvana naha alla, neerude ümbrusse, rasvikusse, kust organism saab seda vajadusel kasutada energiatarbe katteks.

Loomorganismis on rasva väga erineval hulgal. Sisaldus kõigub 2-50%-ni, keskmiselt 18-25%. Vähe on rasva vastsündinute ja noorloomade kehas, rohkem hästi nuumatud loomade kehas.

Rasv ei ole loomadele nii oluline toitaine (toitefaktor) kui proteiin, mineraalelemendid või vitamiinid.

Kui söödas on rasva vähe, võivad loomad oma keharasva sünteesida sööda süsivesikutest (tärklis, suhkrud, toorkiud), samuti proteiinist. Ka piimarasva tekke allikaks ei ole niivõrd söödast saadud rasv, vaid süsivesikud, millest vatsa käärimisel moodustuvad lihtsad madalmolekulaarsed orgaanilised happed (äädik-, propioon-, võihape). Nimetatud hapetest oluline osa piimarasva tekkel on äädikhappel, propioonhappel tunduvalt väiksem. Keharasva sünteesil on olukord vastupidine.

Seepärast polnud pikka aega selge, kas loom peab ikka söödaga ka rasva saama, või saab ka selleta läbi. 1926. a selgus, et päris rasvavaba söödaga loomi siiski sööta ei saa ja seda kolmel põhjusel:

• rasva koostises on 3 nn küllastumata rasvhapet (linool-, linoleen- ja arahhidoonhape), mida loomad tingimata vajavad, kuid ise ei sünteesi;
• rasvas lahustuvad 4 vitamiini (A, D, E, K), mille omastamine söödast on rasva defitsiidi korral takistatud;
• rasv on energiaallikana vajalik vastsündinud loomadele, kelle seedeelundid ei ole veel täielikult välja kujunenud, et süsivesikutest keharasva sünteesida. Nad peavad seda saama piimarasva näol.

Taimsete söötade toorrasvasisaldus ei ole suur, enamasti kuni 5% kuivaines. Rohkesti on seda aga õlitaimede seemnetes – (päevalille-, 30%, lina-, 37,0, rapsiseemnetes üle 40%), kuid neid kasutatakse töötlemata kujul loomasöödaks harva. Suhteliselt rasvarikkad on ka õlikoogid (linakoogis 17,0%, rapsikoogis sageli samapalju). Rohkesti rasva on ka täispiima kuivaines (üle 30%). Vähe on toorrasva heinas, teraviljas (1,7-2,0%), ainult kaeras ja maisiterades on rohkem 4,5-4,7%.

Toorkiudu leidub ainult taimsetes söötades.

Toorkiud ei lõhustu loomorganismis seedefermentide toimel, tema lõhustamiseks on vaja mikroorganismide abi. Mäletsejaliste s.o veiste, lammaste, kitsede vatsas on arvukalt mitmesuguseid mikroorganisme, seetõttu seedivad mäletsejalised toorkiurikkaid söötasid (rohusöödad, põhk) võrdlemisi hästi. Lihtmaoga loomad (sead, samuti linnud), seevastu seedivad toorkiudu väga piiratult.

Teatud kogus toorkiudu peab aga olema kõikide produktiivloomade ja ka lindude söödaratsioonis. See on vajalik normaalseks seedimiseks. Veiste söödaratsiooni kuivaines peaks sisalduma vähemalt 14% (suure toodanguga lehmade lühiajaliselt ka kuni12%) täiskasvanud sigadel kuni 7-10%, nuumikutel 6-6,5%, põrsastel 3,5%, lindudel 4-5%.

Söötade toorkiusisaldus on tihedalt seotud taime eaga. Nooremates taimedes on toorkiudu vähe ning selle koostises on ülekaalus tselluloos, mis on mäletsejaliste poolt (vatsa mikroorganismide kaasabil), hästi seeditav. Taimede vananedes rakukestad puituvad, tõuseb rakukesta ligniinisisaldus, mis on praktiliselt seedumatu. Ligniini leidub rohkesti hilises arengufaasis koristatud heinas ja põhus.

Söötadest on rohkesti toorkiudu põhus – üle 40% kuivaines, heinas – 25-35%.
Toorkiudu on vähe teraviljades, juurviljades  ja kartulis.

Lämmastikuvabad ekstraktiivained

Sellesse rühma kuuluvatest ühenditest on tähtsamad kergesti seeduvad süsivesikud (tärklis, suhkrud), orgaanilised happed, ka taimelimad, park- ja pektiinained.

Kergesti seeduvad süsivesikud on loomale peamiseks energiaallikaks, nad soodustavad mäletsejalistel loomadel vatsakäärimist, parandavad söötade kasutamist ning soodustavad piimalehmadel piimarasva sünteesi. Teraviljade kuivaines on lämmastikuvabu ekstraktiivaineid 65-75%,  rohusöötades kuni 50%.

Tärklisrikkad söödad on teraviljad, juurviljad ja kartul (45-70% kuivaines).

Suhkruid on haljasmaisis (6%), teraviljas ja kõrrelistes heintaimedes.

Orgaanilisi happeid (piim-, äädik-, võihape) leidub heas silos.

Mineraalelemendid on normaalseks toitumiseks sama vajalikud kui orgaanilised ained (valgud, rasvad, süsivesikud), kuigi organism nendest energiat ei saa.

Normaalse elutegevuse tagamiseks peab loomorganism sööda ja joogiveega saama järjekindlalt teatava hulga mineraalaineid, mis on tähtsateks ehitusaineteks organismis ja kuuluvad elementidena paljude keerulise ehitusega ühendite molekulidesse, osaledes otseselt või kaudselt praktiliselt kõigis organismis toimuvates biokeemilistes reaktsioonides.

Luukoes, mõningal määral ka teistes kudedes esinevad mineraalelemendid mineraalainetena (näiteks luukoes luuapatiidina), osa mineraalelemente (eriti kaalium, naatrium, kloor) on organismis ioonidena, osa vahetult seotud orgaanilise ainega (näiteks raud hemoglobiinis ja müoglobiinis).

Mineraalelemendid on hädavajalikud ehitusainena luukoe moodustamiseks (luudesse on ladestunud üle 80% organismis leiduvatest mineraalelementidest), kuid nad kuuluvad ka paljude pehmete kudede ja kehavedelike koostisse. Organism vajab neid närvi- ja lihasrakkude talitluseks, biokeemiliste reaktsioonide aktiveerimiseks ensüümide aktiveerimise kaudu. Mitmed mineraalelemendid (vask, mangaan, tsink, jood, koobalt jt) kuuluvad ensüümide, hormoonide või vitamiinide koostisse ja mõjutavad nende kaudu üldist ainevahetust. Ainevahetuse korrashoidmisel on neil sama suur tähtsus kui vitamiinidel või valkudel.

Mineraalelemendid on vajalikud pH taseme hoidmiseks veres ja seedemahlades (hapete-aluste tasakaal), osmootse rõhu tagamiseks keha kudedes ja vedelikes, seedekulgla mikrofloora normaalseks elutegevuseks. Nad etendavad tähtsat osa valkude, süsivesikute, rasvade omastumisel. On põhilised elektrilaengute kandjad organismis. Peamiselt mineraalelementidest sõltub kehavedelike elektrolüütiline bilanss. Nad aitavad reguleerida organismi veerežiimi. Ühinedes ainevahetuse lõpp-produktidega moodustavad nad soolade näol kahjutuid ühendeid, mis kehast eemaldatakse. Sel viisil soodustavad nad organismi puhastumist ainevahetusjääkidest.

Omavahelised seosed

Mineraalelementide ainevahetus organismis on omavahel ja teiste sööda toitainetega (toitefaktoritega) tihedalt seotud, moodustades osa organismi kui terviku ainevahetusest. Igat elementi ja selle tähtsust toitumisel võib küll eraldi käsitleda, kuid paljusid funktsioone täidavad nad paaride või rühmadena, mistõttu ühe elemendi defitsiit või liig söödas võib mõjutada teiste elementide ja kogu organismi ainevahetust. Üksikute mineraalelementide vastastikune toime võib avalduda juba söödas või siis seedekanalis seedeprotsesside käigus, aga samuti koe või raku metabolismi tasandil. Söötmispraktika seisukohalt aitab mineraalelementide vastastikuste seoste seaduspärasuste tundmine teatud määral vältida loomadel tekkida võivaid sekundaarseid mineraalelementide puudushaigusi.

Seos üksikute mineraalelementide vahel võib olla antagonistlik või sünergistlik. Sünergistid ainevahetuses soodustavad üksteise imendumist seedetraktis, kasutamist kehaainete sünteesiks, avaldavad üksteisele positiivset mõju kudede ja rakkude ainevahetuse tasandil (kaltsiumi ja fosfori koosmõju luuaine loomisel, raua ja vase osavõtt vere hemoglobiini moodustamisest). Antagonistlikud elemendid aga pidurdavad üksteise imendumist seedekanalis, põhjustades elemendi suuremat eritumist või avaldavad vastandlikku mõju mingile biokeemilisele protsessile organismis. Antagonistid on näiteks kaalium ja magneesium, kaltsium ja magneesium, seleen ja väävel, molübdeen ja tsink, samuti vask ja molübdeen, vask ja väävel jt.

Vastastikused seosed üksikute mineraalelementide vahel on tõepärased elementide optimaalsete suhete puhul ratsioonis. Need seosed võivad aga muutuda kui mõnda elementi on ratsioonis liiga palju või liiga vähe.

Mineraalelemente on palju

Praeguseks ajaks on kõrgemate loomorganismide kudede ja organite tuhas määratud üle 60 mineraalelemendi, millest 45 on määratud kvantitatiivselt ja need on organismi püsivateks koostiskomponentideks. Paljusid nendest leidub organismis küll ainult sellepärast, et nad kuuluvad söötade koostisse ning satuvad koos söödaga organismi, omamata erilist tähtsust ainevahetuses.

Organismi toitumise seisukohalt on nn asendamatuid ehk biogeenseid mineraalelemente ligikaudu 30. Need jaotatakse olenevalt nende sisaldusest looma kehas makro-, mikro- ja ultramikroelementideks. Makroelemendid on: kaltsium, fosfor, kaalium, naatrium, väävel, magneesium, kloor; mikroelemendid – raud, mangaan, tsink, vask, seleen, koobalt, jood, kroom; ultramikroelemendid – fluor, molübdeen, nikkel, tina, vanaadium, alumiinium, räni, arseen, kaadmium, liitium, seatina, boor jt.

Mineraalelemente vajavad suhteliselt palju suure toodanguga piimalehmad, kiire kasvuga noorloomad, hästi munevad kanad. Nii väljutab 40 kg-se päevatoodanguga lehm üksnes piimaga päevas 280 g mineraalelemente (7 g/l-s). Selle peab ta kompenseerima söötade ja joogiveega saadavate mineraalelementidega.

Liig on toksiline

Ühelt poolt on mineraalelemendid loomadele vajalikud, teisalt tuleb mõnda biogeenset elementi vaadelda ka toksilisena, sest nende liig söödas võib esile kutsuda mürgistuse või raskemal juhul põhjustada isegi looma surma. Oleneb sellest kuipalju loom seda söödaga saab.

On hästi teada, et arseen on mürk,  kuid samas on teada, et väga väikestes kogustes on arseen loomadele elutähtis. Hästi on teada ka molübdeeni mürgisus. Suured vase-, seleeni- ja kroomiannused võivad samuti esile kutsuda mürgistuse. Vask ja fluor on kumulatiivsed mürgid, loomorganism ei suuda nende liiast vabaneda. Isegi väikesed üle tarbe antud kogused võivad esile kutsuda mürgistusnähte.

Sama tuleb tunnistada pea kõikide elementide kohta. Iga elemendi lisamisel söödale on kuskil piir, mille ületamine ei ole loomale kasulik ja võib olla isegi ohtlik. Paraku ei ole seda piiri aga katseliselt kuigi kerge määrata, sest see erineb loomaliigiti. Ka ühe ja sama loomaliigi puhul võib see näitaja küllalt ulatuslikult varieeruda, sõltudes looma vastupanuvõimest, teatavate kehavarude olemasolust, söötmise tugevusest jpt asjaoludest. Sellest tulenevalt on kirjanduses loomade mineraalelementide taluvuse kohta toodud andmed sageli küllalt erinevad.

Edaspidi on kasutatud USA Rahvusliku Uurimisnõukogu (NRC) loomade söötmise komisjoni vastava alakomisjoni pakutud mineraalelementide taluvuse piirmäärasid. Öeldud on, et toodud piirväärtustest väiksemad mineraalelementide kontsentratsioonid ei kahjusta looma tervist ega põhjusta jääkainete kogunemist inimtoiduks kasutatavatesse loomakasvatussaadustesse.

Mineraalelementidest lähemalt lugeda on võimalik siit:

Energia on kõikide elusorganismide tähtsaim toitefaktor, kuna elu ja kõik selle arvukad avaldused, nagu ainevahetus, kehatemperatuuri säilitamine, liikumine, toodangu moodustamine, on seotud pideva energia kulutusega.

Energia ei ole materiaalne, sellepärast on õige söötades sisalduvat energiat nimetada toitefaktoriks, mitte toitaineks. Energia materiaalseks kandjaks on sööda orgaanilised toitained (rasv, süsivesikud, proteiin). Nende lõhustumisel organismis energia vabaneb. Peamise koguse vajaminevast energiast saavad loomad sööda süsivesikutest (tärklis, kiudaine, suhkrud), teatud koguse ka rasvast ja proteiinist. Kuigi rasv on kõige energiarikkam toitaine, leidub teda taimsetes söötades vähe, mitte üle 5% kuivaines.

Energia mõõtühikuid on mitmeid (džaul, kalor, kilovatt-tund jt).

Varematel aastatel kasutati kalorit (cal), kilokalorit (kcal), megakalorit (Mcal). Viimastel aastatel aga rahvusvahelise leppe kohaselt on põhiühikuks siiski džaul (J). See on aga väga väike ühik, seepärast mõõdetakse söötade energiat kas kilodžaulides (kJ), lindude ja väikeloomade söötmisel, või megadžaulides (MJ) suurloomade söötmisel. Nende energiaühikute seos on järgmine:

• 1 cal = 4,1868 J või 1J = 0,2389 cal,
• 1 kcal = 4,1868 kJ või 1 kJ = 0,2389 kcal,
• 1 Mcal = 4,1868 MJ või 1 MJ = 0,2389 Mcal.

Energia kategooriad

Söötade energiasisalduse arvestamisel ning loomade energiavahetuses tehakse vahet mitme energiakategooria vahel n.o koguenergia (ka põlemissoojus), seeduv energia, metaboliseeruv ehk ainevahetuslik energia, netoenergia.

Koguenergia on mõõdetav soojusega, mis vabaneb sööda orgaanilise aine täielikul põlemisel. See nn põlemissoojus on füüsikaline suurus, mis ei sõltu loomast, kes seda sööta kasutab. See kogus energiat on talletunud sööda orgaanilises aines.

Koguenergiat määratakse kas vahetult söödaproovi põletamisel kalorimeetris ning vabanenud soojushulga mõõtmisega või arvutatakse keemilise koostise järgi. Arvutamine toimub sööda nelja keemilise fraktsiooni – proteiini, toorrasva, toorkiu ja lämmastikuvabade ekstraktiivainete sisaldusest lähtudes. Oluline on teada nende fraktsioonide keskmisi põlemissoojuse arve (kalorimeetrilisi kordajaid). Meil on kordajatena kasutusel Kellneri-nim Loomade Söötmise Instituudi (Saksamaa) teadlaste poolt pakutud (katsetel põhinevad) keskmised väärtused, mis näitavad kui palju energiat sisaldab sööda iga fraktsiooni üks gramm või kilogramm.

• 1 g proteiini põlemisel vabaneb  23,9 kJ soojust e energiat (1 kg põlemisel vastavalt  23,9 MJ)
• 1 g toorrasva põlemisel vabaneb  39,8 kJ
• 1 g toorkiu põlemisel vabaneb  20,1 kJ
• 1 g lämmastikuta ekstraktiivainete põlemisel vabaneb 17,5 kJ
• *MJ=1000 kJ

Nagu toodud arvudest näha, on soojusväärtus kõige suurem rasvadel, kõige väiksem süsivesikutel. Kui süsivesikute põlemisväärtus (17,5 kJ/g kohta) võtta üheks, siis on proteiini (valkude) soojusväärtus 1,4 ja rasvade soojusväärtus 2,2-2,4 st soojusväärtuselt suhtuvad valgud, rasvad, süsivesikud omavahel 1,4:2,2(2,4):1.

Biooksüdatsioonil looma kehas on toitainete soojusväärtused veidi madalamad kui tavalisel põlemisel.
Toitainete soojusväärtuste arvude järgi koostatud võrrandi kohaselt (Ü. Oll, 1994) võrdub sööda koguenergiasisaldus:

KE = (23,9 PR + 39,8 TR + 20,1 TK + 17,5 N-ta e.a) : 100, kus

KE – koguenergia (MJ/kg)
PR – proteiinisisaldus (%)
TR – toorrasvasisaldus (%)
TK- toorkiusisaldus (%)
N-ta e.a – lämmastikuvabade ekstraktiivainete sisaldus (%).

Selle valemi järgi arvutades on mõningate söötade koguenergiasisaldused järgmised (vt. järgnev tabel):

*LL-loomise lõpul (35% kuivainet)

Sööda koguenergia sisaldus sõltub kõige rohkem sööda rasvasisaldusest. Mida rohkem on söödas rasva, seda suurem on selle koguenergiasisaldus. Et aga taimsed söödad enamuses on rasvavaesed (v.a õlikultuuride seemned) ja süsivesikute rikkad, siis on enamiku taimsete söötade kuivaine koguenergiasisaldus enam-vähem ühesugune s.o 18,3-18,5 MJ/kg kuivaines.

Seega koguenergiasisaldus ei iseloomusta kuigi hästi sööda energeetilist väärtust. Nii on odrapõhu kuivaines (tabel 2) koguenergiat samapalju kui odraterades (jahus). Ometi ei saa odrapõhku ja odrajahu (teri) pidada samaväärseks söödaks. Põhjus on selles, et odrapõhust on energia tunduvalt raskemini organismile kättesaadav kui teradest. Seega sööda väärtust iseloomustab mitte niivõrd see, kui palju üks või teine sööt koguenergiat sisaldab, vaid see kui palju loomorganism sellest energiast ära kasutab s.t omastab. Sellepärast loomade söötmisel (söödaratsioonide koostamisel) kasutatakse energia mõõdupuuna mitte söödas leiduvat koguenergiat vaid energia füsioloogilisi kategooriaid: seeduvat, metaboliseeruvat või netoenergiat.

Seeduva energia all mõistetakse loomorganismis seedunud orgaanilistes ainetes sisalduvat energiat. Et eri loomaliigid seedivad sööda toitaineid erinevalt, siis arvutatakse sööda seeduva energia kogused loomaliikide kaupa, s.t veistele ja sigadele eraldi (lindudele seeduvat energiat eraldi ei arvutata vaid metaboliseeruva energia sisaldus leitakse vahetult sööda koguenergiast).

Seeduv energia leitakse, kui loomale söödaga antud koguenergiast lahutatakse maha roojaga väljutatud energia kogus.

SE = KE – RE, kus

SE – seeduv energia,
KE – koguenergia,
RE – rooja energia.

Kuipalju erinevate söötade söötmisel söödaenergiat roojaga kaduma läheb, tehakse kindlaks nn seedekatsetega. Seedekatsete andmete alusel leitakse üksikute söötade energia seedekoefitsiendid. Seedekoefitsient on protsentarv, mis näitab mitu protsenti söödaga antud orgaanilistes ainetes sisalduvast energiast loomorganismis ära kasutatakse. Söötade energia seedekoefitsient on ligilähedane sööda orgaanilise aine seedekoefitsiendile. Toorkiuvaeste söötade puhul ulatub see veistel 70%-ni või isegi üle selle (teraviljad, õlikoogid, srotid), sigadel 80-90%. Toorkiurikaste söötade puhul (hein, põhk) on energia seeduvus aga märksa halvem.

Peale rooja energia tuleb arvestada energia kadu organismist veel uriini ja seedegaasidega. Kui nimetatud energia kaod seeduvast energiast maha arvestada, jääb järgi nn metaboliseeruv energia e ainevahetuslik energia.

Metaboliseeruva energia sisaldus leitakse järgmise valemi kohaselt:

ME = SE – (UE + GE), kus

ME – metaboliseeruv energia,
UE – uriini energia,
GE – gaaside energia.

Sööda metaboliseeruva energia sisalduse võib leida kas lähtudes koguenergiast või seeduvast energiast. Energia metaboliseeruvus koguenergiast veiste ratsioonides on ligikaudu 50-60%, seeduvast energiast 84-86% (energia kadu uriini ja seedegaasidega on suhteliselt püsiv suurus). Söötade energia metaboliseeruvuse koefitsendid veistele ja sigadele on toodud “Söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse tabelites” (Tartu, 2004).

Energia kategooria on veel netoenergia. See on energia, mida loom kasutab siseelundite ja lihaste mõningaks tööks magavas olekus ja mis eritub organismist toodangu – piima, munade, kehamassi juurdekasvus talletunud energiana.

NE = NEe + NEt, kus

NE – netoenergia,
NEe – netoenergia elatuseks,
NEt – toodangu energia.

Energia kategooriaid selgitab järgmine joonis:

Vitamiinid on väga mitmekesise koostisega, enamasti taimse päritoluga orgaanilised ained, mis toimelt kuuluvad biokatalüsaatorite (ensüümide ja hormoonidega ühisesse) rühma. Nad ei ole loomadele energia allikaks nagu teised sööda orgaanilised toitained ega ka plastiliseks materjaliks.

Vitamiinid on väga kõrge bioloogilise aktiivsusega ained, mis juba väga väikestes kogustes avaldavad loomadele aktiivset mõju. Nad normaliseerivad ainevahetusprotsesse, kesknärvisüsteemi funktsionaalset seisundit, paljud vitamiinid kuuluvad ensüümide koostisse või aktiviseerivad ensüümisüsteeme, mis katalüüsivad valkude, rasvade ja süsivesikute muundumist organismis. Sellepärast on nad organismi normaalseks ainevahetuseks tingimata vajalikud. Neid leidub organismi rakkudes ja kudedes väga väikestes kogustes, kuid ka loomad vajavad neid vähe, kuid tingimata vajavad.

Vitamiinid liigitatakse:

• rasvlahustuvateks (A, D, E, K);
• vesilahustuvateks (B-rühma vitamiinid, vitamiinid H, P, C, paraaminobensoehape, foolhape, inosiit).

Vitamiinide puudus põhjustab loomadel mitmesuguseid ainevahetushäireid, vähendab organismi vastupanuvõimet haigustele, pidurdab noorloomade kasvu ja arenemist, vähendab suguloomade reproduktiivseid funktsioone ja toodangut. Kui söödas on vähe vitamiine, siis on neid vähe ka loomadelt saadud toodangus – piimas, võis, munades.

Vitamiinide toime on omavahel seotud.

Ühe vitamiini puudumine ja sellest tekkiv avitaminoos võib nõrgendada teise vitamiini kasulikku toimet, samahästi võib üks vitamiin teise toimet tõhustada. Nii on omavahel seotud B-rühma vitamiinide (ligikaudu 20 erineva ehituse ja funktsiooniga ühendit) toime, samuti vitamiinide C ja A, C ja B1, C ja P toime. Selles ilmneb ainevahetuse terviklik iseloom.

Ainevahetushäired ilmnevad mitte ainult mõne vitamiini täieliku puudumise, vaid ka pikemaajalise vaeguse korral. Sellist seisundit nimetatakse hüpovitaminoosiks. Sageli võib olla tegemist mitme vitamiini samaaegse vaegusega, seda nimetatakse polühüpovitaminoosiks.

Mitme vitamiini vaegust on raske diagnoosida, eriti kui samal ajal saavad loomad vajadusest vähem ka näit. mineraalelemente, asendamatuid aminohappeid (sead, linnud), küllastumata rasvhappeid. Vitamiinide vaegushaigusi esineb loomadel peamiselt talvel, eriti just kevad-talvel, kuna paljud vitamiinid söötade pikemaajalisel säilitamisel ja ka töötlemisel (konserveerimisel) lagunevad.

Suvel rahuldavad mäletsejalised haljassöötadega oma vitamiinitarbe täielikult ja koguvad isegi tagavara, mida kasutavad talveperioodil (vitamiin A, karotiin). B-rühma vitamiinid ei salvestu organismi.

Eriti kannatavad vitamiinide vaeguse all tiined- ja noorloomad, samuti suure toodanguga loomad, sest nende vitamiinitarve on suur.

Nüüdisajal tuntakse umbes 30 vitamiini, milledest loomade normaalseks ainevahetuseks on tingimata vajalikud: vitamiin A (retinool), B1 (tiamiin), B2 (riboflaviin), B3 pantoteenhape, B5 (niatsiin), B6 (püridoksiin), B12 (kobalamiin), koliin, müoinosiit, foolhape, vitamiin H (biotiin), vitamiinid D (kaltsiferool), E (tokoferool), K.

Täiskasvanud mäletsejalised vajavad söödaga ainult rasvlahustuvaid vitamiine. B-rühma vitamiine, samuti vitamiini K, on nad võimelised ise sünteesima vatsa mikrofloora kaasabil.

Tänapäeval on kõikide vitamiinide keemiline koostis teada. Neid lisatakse tööstuslikult valmistatud söödasegudesse.

Vitamiinidest on võimalik lähemalt lugeda siit:

Vett vajab elusorganism õhuhapniku kõrval kõige enam.

Ükski keharakk ei saa veeta oma ülesandeid täita. Kuna organism suudab omastada ainult vees lahustunud toitaineid ning seedimine ja ainevahetusprotsessid saavad toimuda üksnes vett sisaldavas keskkonnas, siis on veel lahustajana ja transpordivahendina organismis oluline roll. Vesi kergendab ka sööda mälumist. Vee tähtsaks ülesandeks on kehatemperatuuri säilitamine. Tänu vee aurustumisele nahapinnalt ja kopsude kaudu, säilib kehatemperatuur normaalsena isegi siis, kui õhutemperatuur ulatub 40-50 soojakraadini. Vesi seob organismi tervikuks, mistõttu tal on närvisüsteemiga võrdväärne osa.

Organismi normaalseks elutegevuseks on tähtis, et kehas oleks kindel kogus vett.

Vee puudusel tekivad korratused ainevahetuses, sööda seedimine ja toitainete imendumine on häiritud, veri pakseneb, keha temperatuur tõuseb. Sellises palavikulises olukorras suureneb keha rasvade ja valkude lagunemine. Kui vee puudus vältab pikka aega, kahaneb loomadel söögiisu ja tekib iseäralik vastikus kuiva sööda vastu. Vee puudust talub organism halvemini kui sööda puudust. Kui organismis on rasv või pool valkude kogusest lammutatud, jääb organism ellu, kaotab ta aga 1/10 oma veekogusest, tähendab see organismi surma.

Loomorganismi veesisaldus vanusega muutub, täiskasvanud veise kehas on 55-60% (550 kg-se eluskaaluga lehma kehas seega 303-330 l vett), vastsündinud vasika kehas isegi 75% või rohkemgi vett, nuumatud looma kehas 50-55%.

Kõik söödad sisaldavad teatud koguse vett. Isegi need, mis käega katsudes tunduvad kuivadena.

• Vett on rohkesti:
  • juurviljades 85-90%;
  • haljasrohus, kartulis  75-85%;
  • silos 40-80%.
• Vähe on vett:
  • terades, seemnetes, 14%;
  • heintes, põhkudes 17%;
  • loomsetes söötades (kala-, verejahu, lõssipulber jt) 10%.

Veerikkaid söötasid (haljasrohi, silo) nimetatakse ka mahlakateks söötadeks. Söötades leiduva vee arvel katavad loomad osa oma päevasest veetarbest.

Söötade veesisalduse teadmine on mitmeti tähtis.

Et vesi ei ole loomadele energia- ega ka toitainete allikaks, tuleb veerikkaid söötasid anda suuremates kogustes, et katta loomade toitainete- ja energiavajadust. Selleks et piimalehm saaks päevas näiteks 4 kg sööda kuivainet, tuleb talle sööta 5 kg kuiva heina, mis sisaldab 17% vett ja 83% kuivainet (5 × 0,83 = 4,15 kg) või 20 kg haljasrohtu, milles on 80% vett, 20% kuivainet (20 × 0,20 = 4,00 kg).

Veesisaldus mõjutab ka söötade säilivust. Mida veerikkamad söödad, seda kiiremini nad riknevad.

Söötade paremaks omavaheliseks võrdlemiseks ja arvutuste lihtsustamiseks, on kõikides uuemates söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse tabelites söötade toiteväärtust puudutavad andmed toodud kuivaines (metaboliseeruva energia sisaldus, keemiline koostis, aminohapete, mineraalelementide sisaldus). Ka söödaratsioonide koostamisel on arvestuse aluseks toitainete ja metaboliseeruva energiasisaldus sööda kuivaines, mitte aga naturaalses söödas.

Meie oludes on vesi seni olnud loomadele kergesti kättesaadav, suhteliselt odav, mistõttu ta pole kriitiline toitefaktor. Tavaliselt loomad ei joo vett vajadusest rohkem. Kui nad saavad liiga kuivainerikkaid söötasid, siis janu suureneb, samuti on veetarve suurem kõrge välistemperatuuri korral.

1 kg sööda kuivaine kohta vajavad:

• sead –  7-8 l vett;
• lehmad –  4-6 l vett;
• hobused –  3-4 l vett;
• lambad –  1,5-2 l vett.

Seega vajavad sead suhteliselt vesisemat sööta (või kuivsöödale lisaks rohkem vett) kui veised ja hobused, kõige kuivem sööt peab olema lammastel.