Põrsakasvatus

Emiste paarituste ja poegimiste planeerimisel tuleb alati lähtuda kohalikest oludest, mille moodustavad söödabaas, sigalate ja suvelaagrite olemasolu, tööjõu kasutamise võimalused jne. Meie kliimavöötmes on sobivamaks poegimisajaks talv.

Paaritamiseks ja poegimiseks sobiv aeg on omavahel seotud sigade söötmis-pidamistingimuste kaudu. Nimelt septembris-oktoobris paaritatud emised poegivad detsembris-jaanuaris. Sügisel paaritatud emised saavad eelseisvaks imetamisperioodiks hästi ette valmistatud, sest nende söödaratsioon on sel ajal piisav ja mitmekesine (teraviljajahu, kartul, söödapeet, haljassööt).

Emiste söödaratsiooni on sügisel suhteliselt kergem tasakaalustada, mistõttu talvel sündinud põrsad on tugevad ja terved. Talvised põrsad kasvavad jõudsasti ja suvel saab neid edukalt pidada suvelaagrites, kus kesikute söötmine ja hooldamine on lihtne ega nõua suuri kulutusi. Kesikute söötmine suvel on odavam, kuna neile saab anda ka odavat haljassööta. Sügisel nuumatakse kesikuid värske teravilja ja juurviljaga ning realiseeritakse lihaks. Taoliselt kasvatasid sigu meie esivanemad ja nii toimub seapidamine ka praegu paljudes majapidamistes ja väiketaludes.

Nõuetele vastavate sigalate ja korraliku söödabaasi olemasolul paaritatakse emiseid ja lastakse neil poegida aasta ringi. See võimaldab sealiha toota pidevalt ja nii sigalaid kui emiseid kasutada ratsionaalselt. Suuremates seafarmides lastakse emistel poegida lühikese aja jooksul voorudena ja sigade eri vanuserühmi peetakse isoleeritult nendele sobivates sigalates. Sigade voorpoegimine hakkas levima meie seafarmides 60-ndatel aastatel, kui levisid veel mõned sigade nakkushaigused nagu influentsa ja atroofiline riniit. Voorpoegimisega pidurdati haiguste levikut ning parandati eri vanuses ja füsioloogilises seisundis olevate sigade pidamistingimusi.

Sigade voorpoegimisel seemendatakse/paaritatakse 1-2 nädala jooksul nii palju emiseid, kui neid mahutab poegimissigala (arvestades, et kõik emised ei tiinestu, paaritatakse tavaliselt 20-30% rohkem). Tiinestunud emised viiakse umbes üks nädal enne poegimist poegimissigalasse, kus nad poegivad ja kus neid peetakse kuni põrsaste võõrutamiseni. Seejärel viiakse emised uuesti vabade ja tiinete emiste sigalasse, kus nad uuesti tiinestatakse. Põrsad viiakse üle võõrdepõrsaste sigalasse.

Poegimissigala jääb tühjaks ja seal tehakse korralik puhastus, sulud ja põrandad pestakse ning desinfitseeritakse. Pärast desinfitseerimist peaks sigala jääma mõneks ajaks (päevaks) kuivama, tavaliselt kuivab ta soojal ajal kiiresti, kuid sügisel ja talvel tuleb sigalat kütta (tihtipeale lülitatakse põrsaste soojenduslambid sisse enne uue vooru emiste sisseajamist).

Seega kasutatakse poegimissigalat ainult põrsaste saamiseks ja nende üleskasvatamiseks kuni võõrutamiseni. Täistsükliga seafarmis on lisaks poegimissigalale veel vabade ja tiinete emiste sigala, kus peetakse ka sugukulte ja oma karja uuendamiseks kasvatatavaid noori sugusigu. Võõrutatud põrsaid peetakse tavaliselt kuni 4 kuu vanuseni võõrdepõrsaste sigalas ja nuumsigu eraldi nuumikute sigalas.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Tugevate ja elujõuliste põrsaste saamiseks tuleb tiineid emiseid sööta vastavalt füsioloogiliselt põhjendatult tarbenormidele ning pidamistingimused peavad olema korralikud. Emiste poegimisperiood on seakasvatuses kõige vastutusrikkam periood. Sel ajal vajavad nii emised kui vastsündinud põrsad suurt tähelepanu ja hoolt. Nii emistele kui põrsastele tuleb luua vajalikud söötmis-pidamistingimused.

Tiineid emiseid peetakse tavaliselt eraldi sigalas, kust nad aetakse poegimissigalasse. Poegimissigalasse tuleb tiined emised ajada õigeaegselt. Vääraks tuleb lugeda sellist seisukohta, et piisab, kui poegimissigalasse aetakse emised mõni päev enne poegimist. Nimelt peab emis enne poegimist harjuma uue kohaga, siis on ta poegimisel rahulikum, üleajamise stress on poegimise ajaks möödas. Asja teine aspekt seisneb selles, et igas keskkonnas on oma mikrobiaalne foon, s.t. sellele paigale omane mikroobide kooslus. Nagu teada, sisaldab emise ternespiim antikehi, mis on vastsündinud põrsale vajalikud ja tekitavad tal immuunsuse. Emis moodustab aga oma kehas selliseid antikehi, mis on seotud konkreetsete tingimuste ja keskkonnaga.

Poegimise lähenedes tuleb sulgu panna puhas allapanu, milleks kõige enam sobib põhk. Uurimistulemused näitavad, et allapanuga pidamisel on emised rahulikumad, nad saavad enne poegimist teha pesa. Allapanuta sulus vahetavad emised poegimise ajal sagedamini asendit (külge) kui allapanul ja seda just poegimise algul. Emise asendi muutused poegimisel raskendavad aga põrsastel nisade leidmist, ka suureneb põrsaste äramagamise oht. Allapanuta pidamisel kulub viimastena sündinud põrsastel nisa leidmiseks rohkem aega, kuna põrand muutub lootevedelikust libedaks.

Lähenevat poegimist oskab kogenud seakasvataja alati õigeaegselt märgata. Mõned päevad enne poegimist tursub emise udar ja enamasti poegimiseelsel päeval, vahel ka alles poegimispäeval ilmub emise udarasse tugevalt pigmenteerunud viskoosne sekreet, mida nimetatakse prekolostrumiks. Selle peamisteks koostisaineteks on albumiin ja globuliin. Et immuunglobuliinide kontsentratsioon on ternes kõige suurem just poegimise ajal, siis on oluline, et põrsad saaksid kohe pärast sündimist imema. Normaalse poegimise korral ei ole vaja emist seejuures abistada. Seatalitaja peab vastsündinutel puhastama vaid limast suu ja ninasõõrmed ning hõõruma põrsa rätiku või õlgedega puhtaks ja kuivaks. Mõnikord sünnivad põrsad lootekotis ja sel juhul tuleb nad sealt vabastada, muidu võivad põrsad lämbuda. Nabaväät lõigatakse läbi 5…6 cm kauguselt nabast ja nabaväädi ots desinfitseeritakse jooditinktuuriga. Pikaleveninud poegimise korral, mil põrsaste väljutamine on aeglane, võivad nad kauaks suguteedesse jäädes lämbuda. Sel juhul tuleb püüda neid elustada. Põrsas tuleb kuivaks hõõruda, katsuda teda masseerida ja võib proovida teha ka kunstlikku hingamist, enne seda puhastada suu ja ninasõõrmed limast. Kasutatakse ka põrsaste pistmist korraks leigesse vette (40-45 °C), vesi ei tohi sattuda kõrva ja suhu. Vees hakkab põrsas tavaliselt hingama. Vastsündinud põrsal on kokku 8 hammast (4 kihva ja 4 külgmist lõikehammast), mis sünnijärgselt tangidega ära murtakse. Peale hammaste eemaldamist tuleb näpuga põrsa suus katsuda, et murdekohad ei jääks teravad. Vastsündinud põrsastel murtakse ära hambad seetõttu, et nad imemisel ei vigastaks emise udarat. Hammaste eemaldamist tehakse paljudes seafarmides, kuigi mitte kõikjal. Seal, kus seda ei tehta, ei ole täheldatud, et emised oleksid närvilisemad ja ei laseks põrsaid imema. Mõnikord võib emis poegimisel olla tugevasti ärritunud ja oma põrsastele kuri. Sellisel juhul tuleb katsuda teda rahustada ja olla juures seni, kuni ta põrsaste imemisega harjub ja rahuneb. Mõnel emisel esineb põrsaste söömise voom. Tavaliselt sellistel emistel järgnevate päevade jooksul emainstinkt taastub ja nad muutuvad rahulikuks. Poegimise lõppemise üle saab otsustada päramiste eemaldumise järgi. Päramised väljuvad emisel tavaliselt 0,5-3 tunni jooksul pärast viimase põrsa sündimist, osa päramisi aga juba mõne põrsa sündimise järel. Päramised ja surnud põrsad eemaldatakse sulust ja maetakse maha. Päramiste peetust esineb emisel harvemini kui lehmal, kuid sellel juhul tuleb õigeaegselt loomale abi osutada, vastasel korral tekib emisel sepsis ja ta võib hukkuda.

Kui emis on poeginud, vahetatakse määrdunud allapanu kuiva ja puhtaga. Emise tagakeha pestakse puhtaks. Samuti tuleb jälgida, et emise udar oleks puhas, vajadusel tuleb see pesta ja kuivatada.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Et vastsündinud põrsa organismis on palju vett, siis on keha energiasisaldus väike – ligikaudu 5 MJ/kg. Kuivainet on tema kehas aga vähe – ainult 250 g, millest 60% (kokku 160-170 g) kuulub proteiinile. Rasva on vastsündinud põrsa kehas ainult 20 g, suurem osa sellest on rakumembraanides, seega n.-ö. struktuurse rasvana, mis pole energiaallikana kasutatav. Soojusregulatsiooniks vajalik pruun rasvkude (pruun värvus on tingitud suurest tsütokroomisisaldusest), mis teiste liikide (hobune, veis) vastsündinutel esineb õlapiirkonnas ja seljal, puudub põrsastel täiesti või on seda väga vähe. Rasvaga võrreldes on süsivesikute varud suuremad – keskmiselt 23 g ühe kilogrammi kehamassi kohta. Põhiosa sellest moodustab lihastes olev glükogeen (21 g kg kehamassi kohta), mille kontsentratsioon on suurem kui teiste põllumajandusloomade vastsündinuil. Glükogeen on vastsündinud põrsal esimestel elutundidel energiaallikaks.

Põrsad kasvavad ja arenevad kiiresti. Ühe kuuga suureneb põrsaste sünnimass 5-6 korda ja kahekuuselt kaaluvad hästi arenenud põrsad 16-18 kg, mis ületab nende sünnimassi 12-15-kordselt. Põrsaste ainevahetus on täiskasvanud sigade omast mitu korda kiirem (1 kg kehamassi kohta arvestatuna). Hästi arenevad ja kasvavad põrsad nuumuvad kiiremini ja väärindavad paremini sööta.

Aeglaselt arenenud väikesed põrsad kasvavad ka nuumamise ajal tunduvalt vähem ja kulutavad juurdekasvule sööta  rohkem. Nende lihakehad on madalama kvaliteediga, sest neis on tailiha vähem ja rasvkude rohkem kui hästi arenenud põrsastel. Seega saab efektiivsemalt nuumata neid sigu, kes juba põrsaeas on hästi arenenud ja kaaluvad 2-kuuselt vähemalt 16-18 kg.

Emisepiim rahuldab esimestel elunädalatel põrsaste kõikide toitainete tarbe peale raua ja vee ning on kogu imemisperioodi ajal peamiseks põrsaste söödaks. Vastpoeginud emis produtseerib ternespiima, mis erineb oma koostiselt normaalpiimast, sest selles on rohkem kuivainet, mineraalaineid, valku, energiat ja C-vitamiini, vähem aga rasva ja piimasuhkrut.

Sündinud põrsa soolte sisepind on kaetud soolepigiga (mekoonium). Selle eemaldumist soodustavad ternes olevad mineraalsoolad, eriti magneesiumisoolad, ja põrsaste seedetegevus normaliseerub alles pärast soolepigi eemaldumist.

Oma koostise tõttu on ternespiim vastsündinud põrsale esimestel elupäevadel asendamatu sööt. Poegimisel on parem põrsaid lasta imema kohe, ilma et oodataks ära teiste pesakonnakaaslaste sündi. Mida rutem saab põrsas sünni järel ternespiima, seda suuremad on tema ellujäämise šansid. Pealegi mõjub põrsaste imemine ka poegivale emisele stimuleerivalt ja sünnitus kulgeb tavaliselt kergemini. Juhul kui põrsad kasti korjata, hakkavad nad seal nälja tõttu varsti häälitsema ja see ärritab tihtipeale emist. Ternespiima omadusi tuleb arvestada ka vastsündinud põrsaste teise emise juurde paigutamisel. Parem on, kui põrsad saavad enne ümberpaigutamist ternespiima oma emalt. Põrsaste kasvu ja arenemist mõjutavad piima hulk ja selle koostis. Toitainete-, eriti rasvasisaldus võib emiste piimas kõikuda kahekordselt. Põrsad kasvavad normaalselt, kui nad saavad emisepiima esimestel päevadel 125-150 g, hiljem 500-600 g päevas, 1 kg juurdekasvu kohta kulub 2,5-5 kg piima (emisepiima koostis võib tugevasti varieeruda).

Põrsad vajavad esimesel paaril elunädalal 5-7 mg rauda päevas. Emisepiim (2,4 mg/kg) ei rahulda põrsaste rauatarvet. Juba esimese elunädala lõpul tekib põrsastel rauavaegus, mis põhjustab aneemiat. Rauda vajab põrsas vere hemoglobiini moodustamiseks, mis on erütrotsüütide peamine koostisosa. Põrsaste vere normaalne hemoglobiinisisaldus on 10-12 g/dl. Selle vähenemine 8 grammini põhjustab aneemiat, suuremal vähenemisel põrsas hukkub. Juba esimesel elunädalal tekib põrsal rauavaegusest tingitud aneemia. Põrsa nahk kaotab roosaka varjundi, muutub kahvatuks, halliks, karv on sassis.

Aneemilised põrsad liiguvad vähe, imevad loiult ja on isutud. Tugevalt väljakujunenud aneemiaga kaasneb tihti kõhulahtisus, põrsad hingeldavad, muutuvad haigustele vastuvõtlikuks ja hukkuvad. Haiguse läbipõdenud põrsaste areng aga pidurdub. Aneemiat süvendab ka tiinete ja imetavate emiste söötmine ühekülgse ratsiooniga, mis ei rahulda nende proteiini-, mineraalelemendi- ja vitamiinitarvet. Peab aga mainima, et ka emise normidekohasel söötmisel ei suurene emisepiima rauasisaldus sedavõrd, et see tagaks põrsaste täieliku rauatarbe.

Põrsad kasvavad kiiresti ja seega on nende rauatarve suurem kui teiste liikide noorloomadel. Rauatarbe rahuldamiseks süstitakse põrsastele 2.-4. elupäeval rauapreparaate, mis rahuldab põrsa rauatarbe selle ajani, mil nad hakkavad sööma lisasööta. Kui põrsaid hakatakse lisasöödaga söötma suhteliselt hilja (alles 2. elukuul), tuleks rauapreparaati süstida veel üks kord.

Aneemia esineb sigalas kasvavatel põrsastel. Kui imetavaid emiseid peetakse suvelaagris, tuhnivad põrsad mulda, kust saavad rauda. Rauapreparaatide puudusel tuleb varuda murumättaid ja panna põrsastele sulgu.

Põrsaste rauatarvet on võimalik rahuldada ka joogivette lisatud rauasooladega. Et need joogivees ei sadestuks, tuleb lahus stabiliseerida viinhappega. Pangetäie vee kohta tuleb võtta 10 g viinhapet ja 15 g raudsulfaati. Rauavett joodetakse künast ja seda vahetatakse paar korda päevas. Raua manustamine udarale määrituna või põrsastele suhu antuna on töömahukas ja ei õigusta end.

Põrsad vajavad vaatamata piima veerikkusele ka vett. Ainult emisepiimaga ei ole võimalik rahuldada põrsaste veetarvet. Vett peavad nad saama alates 4.-5. elupäevast soovi järgi. Vee puudusel tekib põrsastel janu ja nad hakkavad imema virtsa, mis kahjustab nende tervist, ning põrsad haigestuvad, känguvad ja võivad ka lõppeda. Põrsad võivad juua puhast keetmata vett puu-, metall- või plastmasskünast, mida nad ei saa ümber lükata. Küna tuleb puhastada ja selles vett vahetada vähemalt 2 korda päevas. Uutes seafarmides kasutatakse ka nippeljootureid. Künad või jooturid tuleb paigutada sõnnikukäigu äärde, et mahaaetud vesi ei märgaks sulu põrandat, eriti põrsaste lamamisaset.

Kui põrsastele hakatakse andma vedelat sööta, kulub vett vähem, kuid puhas joogivesi peab pidevalt saadaval olema. Tavaliselt joodetakse põrsaid pärast söötmist. Kuivsöödaga söötmisel peavad põrsad saama vett soovi järgi.

Vastsündinud põrsad peavad saama imeda kohe, kui nad selleks juba võimelised on. Sel teel saavad põrsad ternega mitte ainult toitefaktoreid, vaid ka antikehi. Et põrsaste mao maht on väike (1. elupäeval 25-40 cm3) ja saadud piim, mida on vähe, valgub ruttu soolde (1 tunni jooksul 60% ja 2 tunni pärast 90% saadud piimast), siis peavad põrsad algul iga tunni järel imema. Selleks tuleb kindlustada põrsastele vaba pääs emise juurde alates sünnist. Esimestel elupäevadel õpivad põrsad imema kindlat nisa (nisapaari). Tugevamad ja suuremad põrsad valivad tavaliselt esimesed nisad. Et nende nisade piimakus on suurem, siis kasvavad sealt imevad põrsad kiiremini, tagumisi nisasid imevad põrsad jäävad aga kasvus maha.

Emise udara näärmekude väheneb esimestest nisadest tahapoole. Emise nisapaaride vahekaugus väheneb rinna poolt tahapoole. Kui esimese ja teise nisapaari pikikaugus on keskmiselt 10,5 cm, siis viienda ja kuuenda nisapaari vahe on vaid 8 cm. Kuuenda ja seitsmenda nisapaari vahekaugus on tavaliselt jälle veidi suurem. Eesmised nisad on tihti ka pikemad, mistõttu põrsad saavad arvatavasti neist paremini piima kätte. Emise lamamisel jäävad esimesed nisad vähem külje alla kui tagumised, mistõttu põrsad saavad alati imeda.

Nõrgemate põrsaste kinnistamine esimeste nisade juurde pole vajalik. Kui nõrgemad ja väiksemad põrsad panna keskmiste nisade juurde, kasvavad nad niisama hästi kui tagumiste nisade juurde kinnistatud suurema sünnimassiga põrsad.

Kui põrsaid on rohkem kui emisel nisasid, tuleb nisata jäänud põrsad paigutada selle emise alla, kellel on mõni nisa vaba. Seda tuleb teha üsna ruttu, sest need nisad, mida põrsad ei ime, lakkavad piima produtseerimast. Väga suurearvuline pesakond tuleb jagada kaheks ja lasta imema kordamööda, lisaks tuleks aga anda lehmapiima.

Emisel kõigub nisade arv 6 kuni 20 (3-10 paari). Nisade arv võib emisel olla ka paaritu, s.o. vasakul või paremal pool ei pruugi olla ühesugune arv nisasid. Iga nisa funktsioneerib autonoomselt ja ei ole seotud teiste nisadega. Sigade valiku tegemisel tuleb arvestada, et nisade arvu päritavus ei ole suur. Päritavuskoefitsient h2 nisade arvul on 0,1-0,2. Enamiku tõugude standardiga on nisade lubatud miinimumpiiriks kehtestatud 12, s.o. vähemalt 12 nisaga sigu valitakse sugusigadeks.

Sigadel on täheldatud kolme tüüpi nisasid: normaalsed nisad, liignisad ja anaalsed (rektaalsed) nisad. Normaalsed nisad on korrapäraste vahedega ja põrsad saavad neist normaalselt imeda. Igal normaalselt arenenud imetil (nisal) on kaks või kolm nisajuha. Liignisad paiknevad normaalsete nisade vahel ja harilikult on neid enam 3. ja 4. nisapaari vahel. Tavaliselt on liignisad alaarenenud, kuigi võivad olla ühenduses näärmekoega (enamasti ei ole piimakanalit). Anaalsed ehk rektaalsed nisad on rudimentaalsed ja asetsevad viimastest nisadest tagapool. Nad võivad olla paaris või paaritud (1 või 2). Lisaks eelpool toodud nisatüüpidele esineb emistel kraaternisasid. Kraaternisa korral moodustab nisatipp lehtri või kraatri, mistõttu põrsad ei saa sellisest piima kätte.

Sea udarasse voolab veri kahe arteri kaudu. Udara näärmekoe esimest poolt toidab unearter ja tagumist osa kõhuaort. Nii udaraarterid kui -veenid on omavahel anastomoseerunud (ühendatud), mistõttu emise lamades ei teki kunagi verepaisu.

Suurt valget ja peekonitõugu emised toodavad kahekuuse imetamisperioodi keskmisena 7-8 kg piima ööpäevas. Piimatoodangu maksimum saabub emistel 4. laktatsiooninädalal ja hakkab seejärel aeglaselt langema. Heade emiste päevatoodangud võivad ulatuda 10 kg-ni ja rohkem.

Emise piimatoodangut mõjutavad väga paljud tegurid:

  • põrsaste arv pesakonnas,
  • emiste söötmistase ja vanus (poegimiskord),
  • keskkonna (lauda) temperatuur,
  • emise kehavarude suurus laktatsiooni algul.

Paljude uurimuste kohaselt muutub emise piimatoodang ja selle koostis kogu laktatsiooniperioodi jooksul. Et iga põrsas valib esimeste elupäevade jooksul oma nisa (kusjuures eespoolsed nisad on piimakamad, mistõttu tavaliselt suuremad ja tragimad põrsad saavad nad endale), siis väikeste pesakondade puhul osa imeteid taandareneb ja neis lakkab piimasekretsioon. Suurema põrsaste arvuga emised toodavad ka rohkem piima

Noorte emiste piimaand on väiksem kui korduvalt poeginud emistel. Kolmandal ja neljandal poegimisel on emised kõige viljakamad, sel ajal saavutavad nad ka maksimaalse piimatoodangu.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Kastreerimine põhjustab muutusi sigade kasvus ja arengus.

Kuigi kuldid kasvavad kiiremini, kasutavad sööta efektiivsemalt, toodavad rohkem tailiha ja vähem pekki, vähendab nende liha väärtust pärast sugulist valmimist spetsiifiline lihal esinev kuldilõhn. Orikpõrsad on rahulikumad ja neid saab seetõttu paremini pidada ja hooldada.

Lihakombinaati viidavad peekonisead peavad olema kastreeritud enne 2 kuu vanuseks saamist.

Tavaliselt kastreeritakse kõik kultpõrsad, keda sugusigadeks ei valita, juba imetamisperioodil. Ei ole soovitav, et kastreerimine langeks kokku võõrutamisega.

Sageli taluvad kastreerimist halvemini ka 3 nädala vanused põrsad, eriti siis, kui põrsastel tekib vajadus lisasööda järele, kui emis ei anna piisavalt piima ja lisasööt ei rahulda põrsaste toiteainetetarvet piisavalt.

Suurtes seavabrikutes kastreeritakse põrsaid ka mõne päeva vanuselt, mil seda teha on kerge ja kastreerimine ei nõua palju töö- ega ajakulu. Kastreerimise ajaks puhastatakse sulg ja pannakse puhas allapanu.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. 2014

Põrsaste võõrutamise viise on kaks:

  • põrsaste järkjärguline võõrutamine,
  • põrsaste kohene e. järsk võõrutamine.

Järkjärgulisel võõrutamisel püütakse mõni päev enne tegelikku emiste ja põrsaste lõplikku eraldamist neid järk-järgult selleks ette valmistada. Selleks peetakse põrsad emistest lahus ja lastakse esimesel võõrutuspäeval imema 3 korda, järgmisel päeval 2 korda ja kolmandal võõrutuspäeval 1 kord. Järkjärgulisel võõrutamisel välditakse põrsastel järsku üleminekut ühelt söötmisre¸iimilt teisele ja taoliselt toimides väldime emisel udarapõletiku teket. Võõrutamise eel jäetakse emise söödaratsioonist välja sellised piimaproduktsiooni soodustavad söödad nagu lõss, vadak ja juurvili. Lisaks nende söötade äravõtmisele vähendatakse ratsiooni kogust ja piiratakse ka joogivee andmist.

Põrsaste järsul võõrutamisel tuleb emis ja põrsad selleks ette valmistada. Tüsistusi väldime siis, kui mõni päev enne võõrutamist hakkame piirama emiste söötmist ja jätame nende ratsioonist välja piima tekkele soodsalt mõjuvad söödad. Põrsaste võõrutamisel on õigem emis ära ajada teise (vabade ja tiinete emiste) sigalasse ning põrsad jätta veel mõneks päevaks oma vanale kohale. Selliselt toimides ei tekita me põrsastel kahekordset stressi (emast lahutamine ja uude kohta viimine). Kasutatakse ka teist võimalust – põrsad paigutatakse kohe teise sigalasse. Mõnikord võib hea piimatoodanguga emiseid kasutada pärast oma pesakonna põrsaste võõrutamist teiste, kasvus mahajäänud põrsaste lisatoitmiseks. Et emis võõrad põrsad omaks võtaks, on tarvis emist ja põrsaid piserdada nõrga kreoliinilahusega võõraste lõhnade segamiseks, kuid tavaliselt on emised sel ajal juba üsna leplikud ja ka põrsad oskavad end hoida tigeda emise eest ohutusse kaugusse (puuris pidamisel).

Võõrutamisaegne vanus

Põrsaste võõrutamise ajast oleneb otseselt seakasvatuse tulukus. Majanduslikult on tulus võõrutada põrsad varakult, sest mida varem põrsad võõrutatakse, seda intensiivsemalt saab kasutada emiseid ja toota rohkem põrsaid emise kohta aastas. Põrsaste varasemal võõrutamisel lahjuvad emised imetamise ajal vähem ja vähem kulub ka sööta sugukarja pidamisele. Imetamise ajal tugevasti lahjunud emised vajavad järgneval tiinusperioodil rohkem sööta võrreldes normaalses toitumuses olevate emistega.

Mida varem põrsad võõrutatakse, seda lähedasem peab põrsaste lisasööt oma koostiselt olema emisepiimale ja seda paremad peavad olema põrsaste pidamistingimused. Liiga varajane põrsaste võõrutamine ei too veel kaasa emise reproduktsioonitsükli lühenemist, sest emise suguorganite taandarenemiseks (involutsiooniks) pärast põrsaste sündi kulub vähemalt 3 nädalat. Ka kolmenädalasele imetamisperioodile järgneval esimesel indlemisel paaritatavatest emistest tiinestub vähem või nende viljakus on väiksem kui 4-5-nädalase imetamisperioodi järel võõrutatud emistel. Seetõttu pole varajane võõrutamine laialdasemat kasutamist leidnud. Käesoleval ajal takistab varajast võõrutamist eelkõige heade põrsasöötade kõrge hind.

Seakasvatuse tulemuslikkus sõltub suuresti põrsaste võõrutamise edust või ebaedust.

Võõrutusjärgselt aeglustub mõneks ajaks põrsaste kasv ning nad on sellel perioodil haigustele vastuvõtlikud. 1-2 kuu vanuste põrsaste kasvupotentsiaal on väga kõrge, kuid võõrutatud põrsastel takistab selle realiseerimist:

  • nende piiratud söömus,
  • põrsaste kohanematus uue söödaratsiooniga,
  • mittetäielikult välja arenenud (resp. funktsioneerivad) seedeorganid.

Viimaste aastate uurimused tõestavad, et üheks oluliseks takistuseks põrsaste edukal üleskasvatamisel on põrsaste mao vähene happesus. Happesus on oluline kahel põhjusel. Esiteks, kui maos ei produtseerita küllaldaselt soolhapet ja pH ei lange 2-ni, ei aktiveeru pepsinogeen pepsiiniks ja proteiini hüdrolüüs maos ei ole eriti oluline. Piimaga toituvatel põrsastel tekib maos vajalik happesus piimhappebakterite poolt produtseeritava piimhappe abil. Teiseks, mao happesusel on sea organismis täita veel teine tähtis ülesanne. Nimelt pärsib kõrge happesus mikroorganismide arengut mao-sooletraktis (välja arvatud piimhappebakterid, mis on kõrge happesusega kohanenud). Katsetega on tõestatud, et mao aluselise reaktsiooniga põrsastel on patogeensete mikroobide esinemissagedus oluliselt suurem kui neil, kelle maos pH on normi piires.

Võõrdepõrsaste söötmisel tuleb arvestada veel asjaoluga, et paljud söödad (sojasrott, kalajahu, lõss ja mineraalsöödad) ja söödalisandid on suure puhverdusvõimega ja aitavad sellega kaasa aluselise reaktsiooni tekkele maos. Eelnevast lähtudes on hakatud põrsastele võõrutamisjärgselt antavaid söötasid hapestama, et alandada mao pH-d. Selleks kasutatakse mitmesuguseid orgaanilisi happeid (2% fumaraati või 1% tsitraati). Põrsaste joogiveele on lisatud ka piimhapet. USA-s toodetakse tööstuslikult spetsiaalseid hapestajaid, mis sisaldavad tsitraati, naatriumtsitraati, ensüüme, elektrolüüte, maitseaineid ning Lactobacillus sp. ja Streptococcus faecium´i tüvesid. Katsetega on kindlaks tehtud, et hapestaja kasutamine on odav viis taimsete söötade omastamise parandamiseks võõrdepõrsaste üleskasvatamisel.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Põrsaste üleskasvatamine võõrutusest kuni nuumale panekuni on oluline etapp sealiha tootmise tehnoloogilises protsessis. Emast ilmajäämine, söötmistüübi muutumine koos sigalate vahetusega ja ümbergrupeerimine – need on stressorid, mis toimivad negatiivselt võõrdepõrsaste adaptatsioonile uutes tingimustes. Tulemuseks on kasvuenergia tunduv alanemine kuni haigestumise ja suremiseni. Stressorite negatiivse toime vähendamiseks tuleb luua optimaalne sigala mikrokliima, nõuetekohane sulg ja tagada õige söötmine.

Võõrdepõrsad peetakse rühmasulus, mis on ette nähtud 30-120 päeva vanuste põrsaste kasvatamiseks, s.o. põrsastele kehamassiga 6-45 kg. Optimaalne võõrdepõrsaste arv sulus võib ulatuda 20-ni, suurema arvu puhul alaneb nende kasvuhoog. Olenevalt sigade arvust sulus ja sigade kehamassist leitakse õige sulupinna, sulusügavuse ja künafrondi suhe. Liigne sulupind reostatakse, suureneb tööde maht sõnniku koristamisel ja sigala tootmispinda kasutatakse ebaratsionaalselt. Normist väiksema sulupinna korral ei ole tagatud mugavaid lamamis- ja söömisvõimalusi ning põrsad häirivad pidevalt üksteist. Sulu suuruse valikul on soovitatav lähtuda tabelis toodud andmetest.

Tabel. Sulupinna suurus ühe võõrdepõrsa kohta, m2

Näitaja Kehamass (kg)
20 30 40 50
Sulu kogupind 0,30 0,35 0,41 0,46
sh. lamamisala 0,15 0,20 0,26 0,31
Sõnnikuala 0,15 0,15 0,15 0,15

Puhkealaks valivad võõrdepõrsad tavaliselt vaikse, valguse eest varjatuma ala sulus; roojamiseks aga külmema ja valgema ala. Lamamisala vahepiirded tuleb teha läbipaistmatud, ülejäänud aga läbipaistvad. Kui lamamisala on vahetult söödaküna või söödaautomaadi ees, häirivad küna juures käivad loomad lamavaid põrsaid. Lamavate loomade häiritus on suurem ka kitsaste (sügavate) sulgude korral. Lamamisala on puhtam, kui see on sõnnikualast piirdega eraldatud. Sõnnikuala minimaallaiuseks on 80 cm, see võimaldab sigadel end sõnnikualal vabalt ümber keerata.

Künast söötmisel peavad kõik sead mahtuma samaaegselt küna äärde sööma. Ühele võõrdepõrsale tuleb sirge küna korral tagada söödafronti 0,2 m ja fassongküna (söödaküna on kas ringi-, ovaali- või tilgakujuline ja paikneb sulus) korral 0,15 m. Groba 20 söödaautomaadiga saab sööta kuni 16 siga, 20-põrsalisse sulgu tuleks panna 2 söödaautomaati. Vaba juurdepääsu söödakünale söömise ajal kindlustab 1,1 m laiune ala küna serva ja tema vastas asuva piirde vahel. Fassongküna kasutamisel võib vahemaa olla kuni 0,8 m. Universaalne sulg võimaldab ette anda nii vedel- kui ka kuivsööta. Söötade etteandmiseks mobiilsete vahenditega peab küna paiknema söödakäigu ääres ja olema sulurea kogu ulatuses pidev. Talitamine on lihtsam, kui sulg võimaldab küna puhastada ilma sulgu sisenemata. On täheldatud, et sead püüavad oma sulgu naabersulgudest eraldada roojamisalaga. Seepärast on otstarbekam teha lamamisala piirded läbipaistmatud, sõnnikuala piirded aga läbipaistvad. Sellises sulus roojavad sead peamiselt sõnnikualale ning lamamisala säilib suhteliselt puhtana. Seatalitaja peab saama igasse sulgu siseneda ning loomi sisse ja välja ajada vahetult teeninduskäigust. Sigade ajamine peaks aga toimuma sõnnikukäigust. Kui sulu sügavus on üle 3,5 m, on sigade jälgimine ning hooldustööde tegemine raske. Eeltoodud tingimuste täitmine loob eeldused võõrutusjärgsel kasvuperioodil sigade normaalseks kasvuks ja arenguks.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Valdav nuumaliik on peekoni- ja lihanuum. Nuumikusulg peab kindlustama loomadele optimaalsed kasvutingimused ning vähendama stressi miinimumini nende ületoomisel võõrdepõrsaste sigalast.

Nuumikusulud on ette nähtud 120-240 päeva vanuste sigade kasvatamiseks, kelle kehamass on 40-50-60…100-130 kg. Arvestades sigade nuumajõudlust, töökulu, sulumaterjalide kulu, aga samuti sigade käitumist, on leitud, et optimaalseks paigutustiheduseks tuleb pidada 10 nuumikut sulus. Tuleb arvestada, et sulu pind peab olema vastavuses sigade arvu ja kehamassiga. Sulu suuruse valikul on soovitav lähtuda tabelis toodud andmetest.

Tabel. Vajalik sulupind ühe nuumiku kohta, m2

Näitaja Kehamass (kg)
60 70 80 90 100 110 120 130
Sulu kogupind 0,6 0,65 0,70 0,75 0,80 0,85 0,90 1
sh. lamamisala 0,38 0,41 0,44 0,47 0,50 0,53 0,56 0,63
Sõnnikuala 0,22 0,24 0,26 0,28 0,30 0,32 0,34 0,37

Eelistatav on mitteläbikäidav piiretega eraldatud lamamisala. Lamamisala on puhtam, kui sõnnikuala on sellest madalam ja kaetud restpõrandaga. Sõnnikuala laius peab olema vastavuses looma kere pikkusega, võimaldamaks sigadel end vabalt ümber keerata. Nuumikusulu sõnnikuala minimaalseks laiuseks on 120 cm. Nuumsigade normeeritud söötmisel arvestatakse ühele nuumikule sirge küna korral künafronti 0,3 m (praktikas arvestatakse sageli 1 m künafronti 3 peekonisea kohta). Groba 40 söödaautomaat mahutab 40 kg kuivsööta ja on arvestatud 16 nuumsea kohta. Vaba juurdepääsu söödakünale kindlustab vähemalt 1,4 m laiune ala küna serva ja selle vastas asuva piirde vahel. Sulupiirded tuleks teha lamamisala osas läbipaistmatud ja sõnnikuala osas läbipaistvad. Sellises sulus roojavad sead peamiselt sõnnikualale ning lamamisala säilib suhteliselt puhtana. Sõnniku koristamine lihtsustub, kui sõnnikuala on teeninduskäigu poolses servas.

Talitaja peab saama igasse sulgu siseneda ning loomi sisse ja välja ajada vahetult teeninduskäigust. Sigade ajamine peaks toimuma sõnnikukäigust. Sulu sügavus üle 3,5 m raskendab sigade jälgimist ja nende hooldamist. Nuumatulemusi mõjutab lamamisala temperatuur. Külmal betoonpõrandal peetud nuumikute massi-iive väheneb ja nende söödaväärindus halveneb võrreldes kuival alusturbal peetud sigadega. Nõuetekohaste tingimuste loomine nuumikutele võimaldab maksimaalselt ära kasutada meie seatõugude nuumajõudluspotentsiaali, s.o. saavutada 100-kilone kehamass 170-180 päevaga ja saada 700-800-grammised ööpäevased massi-iibed.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Vabadele ja tiinetele emistele optimaalsete pidamistingimuste loomine eeldab nende käitumisharjumuste tundmist.

  • Võõrutusjärgselt on emised rahutud. Rühmasulus peetavad vastvõõrutatud emised kaklevad alluvusvahekordade paikapanemiseks.
  • Vabad emised eelistavad lamada üksteise lähedal lamamisalal.
  • Pärast tiinestumist jäävad emised rahulikumaks ja lamavad rohkem. Enam meeldib emistele lamada küljel.

Tiined emised saavad üksikpidamisel ühtemoodi süüa ja nende pesakonnad on ühtlasemad võrreldes rühmasulus peetutega ning nendel on ka põrsaste sünnimass suurem. Vabu ja tiineid emiseid peetakse ka individuaalsulgudes (-lõas). Individuaalne söötmine tiinusperioodil avaldab mõju emiste piimaproduktsioonile imetamisperioodil. Emiste piimakus (põrsapesakonna mass) suureneb ja põrsaste hukkumine väheneb.

Emiste latter on normaalselt 0,55-0,65 m lai, kusjuures nooremiste tarvis vajatakse kitsamaid (0,55 m) latreid, sest liiga laias latris olles pöörab emis end tihti ümber.

Tiinete emiste söötmine normeeritult vähendatud söötmisnormidega on võimalik, kui iga emis on kindlustatud söötmiskohaga.

Emis sööb ära 2 kg jõusööta 8-26 minutiga. Tiinete emiste söötmise organiseerimisel tuleb selle faktiga arvestada ja probleemi ei teki siis, kui emiseid saab sööta individuaalselt. Osaliselt saab seda arvestada ka siis, kui rühmasulus on söötmiskohad eraldatud vahepiiretega – sellega kindlustatakse igale emisele ettenähtud söödakoguse kättesaamine. Et emised söövad oma söödakoguse ära erineva ajaga, on nende rühmasulus pidamisel hädavajalik söötmise momendil kõikide emiste vaba juurdepääs söödakünale. Vastasel juhul sööb osa emiseid teiste sööda, ise seejuures rasvudes ja muutudes suguloomana kõlbmatuks. Küna serva ja piirde vaheline kaugus peab olema vähemalt 1,8 m, et emised saaksid normaalselt süüa.

Emised eelistavad enamiku (80%) magamisajast olla lamamisalal, harvem sõnnikualal.

Normaalne lamamisala emise kohta ei tohi olla alla 1,1 m2. Lamamisala hoiavad emised puhta, kui see ei paikne küna ja sõnnikuala vahel. Kuival ja soojal lamamisalal eelistavad emised lamada üksteise lähedal ja nad on puhtamad. Külm ja libe põrand põhjustab vabadel ja tiinetel emistel traumasid, mis omakorda tekitab aborte ja suurendab embrüonaalset suremust.

Rühmasulus pidamisel on oluline emiste arv sulus.

Üldistades katsete tulemusi, loetakse optimaalseks paigutustiheduseks 4-10 emist sulu kohta. Liialt palju emiseid sulgu pannes ei kujune välja normaalseid alluvusvahekordi ja sead on stressis kogu selle aja, millal neid koos peetakse. Normaalne asustustihedus kindlustatakse, kui sulu pind emise kohta rühmasulus on vähemalt 1,9 m2 (künata) ja üksikpidamisel 1,4 m2 (künata).

Vabade ja tiinete emiste sulg peab olema selline, et söötade etteandmine oleks lihtne. Künale peaks olema juurdepääs kogu ulatuses ja see peaks olema võimalik sulgu minemata, siis on lihtne emiseid sööta ja künasid puhastada. Igale emisele tuleks arvestada 0,4-0,5 m künafronti.

Sõnnikukoristus on töömahukas. Selle töö juures tuleb püüda vältida emiste liigset häirimist.

Vabade ja tiinete emiste sigalas või sektsioonis toimub emiste inna määramine, nende paaritamine (kunstlik seemendamine), tiinuse kindlakstegemine, korduspaarituste läbiviimine jne. Igasse sulgu peab saama siseneda vahetult teeninduskäigust ja emiste sulgu ja sulust välja ajamine olgu lihtne.

Pärast põrsaste võõrutamist hakkavad emised uuesti indlema juba 4-7 päeva pärast. Mitte kõikidel emistel ei väljendu ind ühesuguse aktiivsusega. 90% juhtudel on inna kindlakstegemine küllalt kerge. Inna ilmnemisel ja õige tiinestamisaja määramisel on oluline kontakt kuldiga. Kult mõjub soodsalt inna ilmnemisele. Järelikult võõrutusjärgselt inna karakteerseks ilmumiseks peab sulg võimaldama emistel pideva kontakti kuldiga. Ka kunstliku seemendamise rakendamisel peab vahetult pääsema emiste sulust kuldi sulgu, et proovikuldiga kindlaks määrata paigalseisurefleksi olemasolu.

Kunstlikul seemendamisel on vajalikuks osutunud emise fikseerimine. Eelistatav on sulg, mis seda võimaldab emise latrisse panemisega või mõne seadme abil. Põhikarja täienduseks on nooremiseid soovitatav kasvatada oma karjast, sest nad on immuunsed antud seafarmi mikrofloora suhtes ja see on ka majanduslikult tasuvam. Sulgu paigutatakse 10 nooremist ja sulupinda olgu 10% enam kui samaealistel nuumikutel. Ülejäänud zootehnilised nõuded nende sulgudele on analoogilised täiskasvanud emiste sulgudele esitatavate nõuetega.

Sugukuldid

Sugukulte peetakse tavapäraselt üksiksulgudes, mille pindala on 6-7 m2. Noorkulte võib pidada esialgu ka rühmasulus (2-4), kusjuures ühele kuldile on ette nähtud 2-3 m2 sulupinda. Tähtis on, et kuldid regulaarselt jalutaksid, muidu nad rasvuvad, halveneb sperma kvaliteet ja alaneb suguline aktiivsus.

Kultide sulud peaksid asuma emisesulgude kõrval, et kuldi lõhn, hääl ja tema nägemine mõjuks stimuleerivalt emiste inna avaldumisele.

Väga tähtis on, et käik emiste sulu ja kuldi sulu vahel oleks otsene ja võreline, värav kergesti kinni-lahti käiv. Kuldi sulg on sageli ka emiste paaritamise kohaks, mistõttu kuldi sulu põrand peab olema sile ja ei tohi olla libe.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Poegimissigala peab kindlustama nii emistele kui põrsastele optimaalsed elamistingimused, sest emiste piimatoodang oleneb oluliselt ka keskkonnatingimustest. Ebasoodne sisustus ja mikrokliima on emisele stressoriks – emised muutuvad rahutuks, alaneb lümfisüsteemi aktiivsus, suureneb neerupealiste hormooni eritus, veres alaneb albumiinide ja tõuseb gammaglobuliinide sisaldus, langeb eosinofiilide sisaldus. Nende agensite mõjul väheneb emiste kehamass, kahjustuvad kaksteistsõrmiksoole ja mao limaskest ning neis tekivad haavandid.

Imetavale emisele optimaalsete pidamistingimuste loomiseks peame tundma ja arvestama tema käitumist ja harjumusi.

Et põrsad imevad väga tihti (umbes iga tunni järel), siis suurema osa ööpäevast imetavad emised lamavad. Siit järeldub, et õigesti kujundatud lamamisase on väga suure tähtsusega. Emise lamamisala põrand peab olema soe ja kuiv ning latris pidamisel sulu ülejäänud pinnast vähemalt 5 cm kõrgem. Sulu pinna minimaalne suurus sõltub imetamisperioodi pikkusest – 30-päevaste põrsaste võõrutamisel vähemalt 4-5 m2, kahekuuselt võõrutamisel 6,0-7,5 m2.

Sigade kahefaasilisel üleskasvatamisel (poegimissigalast viiakse põrsad edasi nuumsigalasse, võõrdesigalat ei ole), kui põrsaid peetakse pärast emise äraviimist samas sulus vähemalt 90 päeva vanuseni, peab emise sulg olema piisavalt suur ja söödafronti ühe pesakonna võõrdepõrsastele vähemalt 1,2 m. Kahefaasilist pidamist kasutatakse juhul, kui puudub nõuetekohane võõrdepõrsaste sigala, imetamisperiood on 60 päeva või poegimiste kestus voorus venib üle kahe nädala. Viimasel juhul jäetakse varem sündinud põrsad poegimissulgu seniks, kuni hiljem sündinud põrsad saavutavad võõrutamiseks sobiliku kehamassi ja vanuse.

Põrsastel peab olema pidevalt vaba juurdepääs emise juurde.

Emise ja põrsasulu vaheline piire olgu põrsastele läbitav, kusjuures ava kõrgus põrandast ei või varavõõrutusel olla väiksem kui 25 cm, hilisemal võõrutamisel 28 cm. Latriga sulus peavad põrsad pääsema emise juurde mõlemalt poolt emise udara pikkuse ulatuses. Sulus peab põrsaste äramagamise oht olema viidud miinimumini. Emise vabalt pidamisel esineb põrsaste äramagamist peamiselt sünnijärgsel kolmel päeval, pärast 10. elupäeva seda tavaliselt ei juhtu.

Emise latris pidamisel tuleb ette põrsaste äramagamist nende kolme nädala vanuseks saamiseni – latris pidamisel muutuvad emised mahaheitmisel hooletuks. Põrsaste äramagamise vältimiseks vabasulus tuleb kasutada tõkkeid, vältimaks emise lamamist vahetult vastu piiret. Tõkkeks on sobiv kasutada metalltorusid, mis paiknevad piirdest 17-20 cm kaugusel ja põrandast 20-25 cm kõrgusel.

Emise latris pidamine on soovitatav ainult varavõõrutamise korral. Latris pidamisel on pesakonna kasv ebaühtlasem, võõrutamise ajaks on alaarenenud põrsaid tavaliselt rohkem kui emise vabalt pidamisel. Selle tingivad udara saastatusega kaasnevad haigestumised.

Esmaspoegijatel emistel väheneb latris pidamisel isu ja nende piimakus alaneb 4-5%. Vabalt pidamisel on emiste udarad puhtamad ja põrsastel esineb vähem tervisehäireid.

Üldjuhul söödetakse imetavaid emiseid puderja söödaga.

See eeldab, et emise küna asub söödakäigu ääres, ulatudes servaga söödakäiku. Põrsaste lisasöötmiseks kasutatakse tavaliselt kuivsöödakünasid, mis ei pea olema nii pikad, et kõik põrsad korraga sööma mahuksid, sest vabalt eesolevat sööta ei tarbi põrsad üheaegselt. Teine võimalus on anda põrsastele puderjat sööta, siis peab söödaküna olema nii pikk, et kõik põrsad korraga sööma saaksid tulla (vähemalt 1,2 m). Küna peaks asetsema söödakäigu ääres, et põrsaid oleks kergem sööta.

Põrsaste ala

Põrsaste lamamisala peab olema kompaktne, pindalaga mitte alla 1 m2, et kõik põrsad saaksid korraga kiirguri all olla (pikal ja kitsal alal ei mahu kõik põrsad kiirguri alla). Lamamisalal paikneb lisasoojusallikas (soojuskiirgur) või on soojendatav lamamisala põrand (elekterküte). Lisasoojus on tähtis põrsaste arengule eriti esimestel elupäevadel, mil nende võime kehatemperatuuri säilitada ja reguleerida on piiratud.

Kahenädalastel põrsastel on juba hästi arenenud termoregulatsioon. Selle tagab naha soojusisolatsiooni suurenemine. Vastsündinul põrsal on kehas rasva ainult 1-2% ja sellest suurem osa on struktuursete lipiididena, mistõttu ei saa seda rasva energiaallikana kasutada ja põrsas ei suuda ise oma kehatemperatuuri hoida. Kahenädalase põrsa kehas on rasva juba 15% (põhiliselt nahaaluse rasvkoena). Kahenädalasel põrsal on paranenud ka nahapinna ja kehamassi suhe. 1 kg kehamassi kohta tuleb 2-nädalasel põrsal 550 cm2 nahapinda, vastsündinud põrsal 900 cm2.

Oluline on lamamisala eraldatus söötmisalast ning põrsaste roojamise ja urineerimise kohast, siis saavad põrsad sellel rahulikult puhata ja nende “pesakoht” on soe ja puhas. Lamamisala põranda temperatuur olgu 30-32 °C, õhu relatiivne niiskus 60-70% ja õhu liikumiskiirus mitte üle 0,15 m/sek. Tõmbetuule vältimiseks tuleb lamamisalal kasutada tihedaid piirdeid. Tihedate piiretega võiks eraldada ka naabersulud. Et emis saaks põrsaid jälgida, olgu vahepiire emise ja põrsaste lamamisala vahel läbipaistev. Põrsaste kasvamisel alandatakse lamamisala temperatuuri soojuskiirguri kõrgemale tõstmisega.

Allapanu

Poegimissigalas on tingimata vajalik vähese allapanu, 1,5-2,0 kg/päevas, kasutamine. Allapanu kindlustab kuiva ja puhta põranda, tagab pehme, sooja ja mugava lamamisaseme nii emistele kui põrsastele, vähendab loomade haigestumist. Allapanu tuleb vahetada või uuendada iga päev.

Sulu konstruktsioon peab võimaldama lamaval emisel vabalt jälgida puhkealal olevaid põrsaid. On oluline, et seejuures ei ole emis sunnitud viibima sõnnikualal või tagumise poolega söödaküna suunas. Viimasel juhul reostab ta küna ja selle ümbruse ning lõpptulemuseks on kogu sulu mustumine ja emisel on udar pidevalt määrdunud.

Sulg peab kindlustama loomade ratsionaalse ja mugava hooldamise. Seatalitaja töö lihtsustamiseks peab sulul olema piirkond, kuhu põrsad ajutiselt eraldada. Põrsaste sulgemine sellele alale võib toimuda kas spetsiaalse luugi või värava abil, aga samuti teisaldatava piirdega.

Põrsaste alale peab talitaja pääsema igast teeninduskäigust (nii söötmis- kui sõnnikukäigust) ja emiste alale vähemalt ühest teeninduskäigust. Tavaliselt on põrsaste ala piiratud madala aiaga, kust talitaja hõlpsasti üle saab astuda. Nii emise kui põrsaste künasid peab saama puhastada, ilma et oleks vaja sulgu minna.

Sulu piirded ja konstruktsioon ei tohi raskendada sõnniku koristamist ja sulu põranda puhastamist. Emiste latris pidamisel kulub sulu puhastamisele rohkem aega, sest latris pidamisel satub roe latri keskele ning maha heites saastub emise udar. See sunnib talitajat latriga sulgu sagedamini puhastama. Lisatööd nõuab ka emise udara pidev puhastamine.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Sigade aretuses on 20. sajandil hakatud järjest rohkem kasutama puhasaretuse asemel ristandaretust. Hübriidid on elujõulisemad. Sigade aretajad on vaatluse alla võtnud kõrge päritavusega tunnused nagu sigade kasvukiirus ja lihakeha tailiha sisaldus. Kasutades arvutitehnoloogiaid on kasutama hakatud ka madalama päritavusega tunnuste aretamist nagu pesakonna suurus ja põrsaste elujõulisus.

Sigade ristandaretuse programm Marmorliha on alguse saanud 1995 .aastal, millal imporditi Rootsist Eestisse hämpširi tõugu ja 1999.a. Austriast pieträäni tõugu emiseid ja kulte, et võimaldada kvaliteetse liha tootmist ristandaretuse baasil.

Eesti Tõusigade Aretusühistu (ETSAÜ) eesmärgiks on aretada ja levitada väärtuslikke tõusigu, et tagada sigade jõudlusvõime ja geneetilise väärtuse suurenemine ning seakasvatuse majanduslik tasuvus. Efektiivne ja jätkusuutlik seakasvatus nõuab nii kompetentsust kui ka erinevate standardite järgimist. ETSAÜ aretusprogramm taotleb lisaks aretuse juhtimisele suunata Eesti seakasvatust arvestama ka ühiskonna tervist, keskkonna ja loomade heaolu. ETSAÜ püüab kindlustada tasakaalustatud valikut ehk kompenseerida puudujääke ühes tunnuses mõne teise valikutunnuse kõrge tasemega. Selleks on kasutusele võetud aretusväärtused jõudlusele ja viljakusele.

ETSAÜ jätkusuutliku aretusprogrammi raames jälgitakse kuut valdkonda: loomade tervis ja heaolu, liha kvaliteet, efektiivne tootmine, keskkond, toiduohutus ja ühiskonna tervis ning geneetiline mitmekesisus.

Loe lähemalt Eesti Tõusigade Aretusühistu koduleheküljelt http://www.estpig.ee/

Seatõud

Seatõuge on maailmas palju. Ligikaudu sajal neist on praktiline tähtsus, kuid kohalikke, aborigeenseid ja hääbuvaid tõuge kokku arvates ulatub nende arv 400-ni.

Viljakusnäitajad – pesakonna suurus, pesakonnamass ja säilivus võõrutamisel – on suure majandusliku tähtsusega (Yen jt., 1987). M. Varley ja R. Stedman (1994) on määranud emise näitajate osatähtsuse pesakonna suurusele (joonis 1), kust nähtub emise isiklike omaduste oluline mõju viljakusele. Eksperiment eelduseks oli, et suure varieeruvusega isiklike tunnuste mõned algandmed võivad selgitada olulist osa sigade viljakuse üleüldisest variatsioonist.


Joonis 1. Emise näitajate mõju pesakonna suurusele (Varley ja Stedman, 1994)

Üks tähtsamaid viljakust ja piimakust mõjutavaid tegureid on kindlasti põrsa sünnimass. L. Rydhmer (1992) leidis fenotüübilise ja geneetilise korrelatsiooni pesakonna suuruse ja põrsamassi vahel tiheda seose. Leiti, et pesakonna suurenemine on negatiivselt seotud põrsa-massiga. Suuremaid pesakond iseloomustab tendents, et sünnivad kergemad põrsad kui väiksemates pesakondades, niisiis võib aretus suurete pesakondade suunas viia suremuse suurenemiseni.

J.C. Kerr ja N.D. Cameron (1995) leidsid, et kui pesakonnas sünnib üks põrsas rohkem väheneb põrsaste võõrutuseelne suremus proportsionaalselt 0,12 põrsa võrra kuni põrsaste arv pesakonnas võrdub viiega, seejärel aga pesakonna suurenedes ühe põrsa võrra tõuseb ka põrsaste suremus proportsionaalselt 0,01 põrsa võrra (joonis 2).


Joonis 2. Põrsaste võõrutuseelse suremuse sõltuvus pesakonna suurusest (Kerr ja Cameron, 1995)

Väikestes pesakondades sündinud põrsad on suuremad, tugevamad ja elujõulisemad (Rydhmer, 1992; 1993). Nad haigestuvad vähem ja kasvavad kiiremini, mistõttu eriti suurte (nõrkade põrsastega) pesakondade tootmine ei ole majanduslikult õigustatud. Tootmisfarmides võiks eesmärgiks seada 10…11 põrsast pesakonnas, aasta keskmisena peaks emiselt saama vähemalt 20 põrsast (Meisner, 1990; Kersten, 1995).

J.C. Kerr ja N.D. Cameron (1995) on oma katsete põhjal koostanud graafiku põrsaste surevuse sõltuvuse kohta sünnimassist (joonis 3). Põrsaste suremus väheneb kiiresti põrsa sünnimassi suurenedes. Põrsamassi korral üle 1,5 kg on suremus on alla 10%.

Joonis 3. Põrsaste võõrutuseelse suremuse sõltuvus sünnimassist (Kerr ja Cameron, 1995)

Oma töös on M.H. Fahamy ja C. Bernard (1971) põhjalikult käsitlenud pesakonna suuruse ja põrsaste elujõulisuse seost. Elusaltsündinud põrsaste suur arv ei taga veel, et suur arv põrsaid ka võõrutatakse. Põrsa sünnimass on aga elujõulisusega positiivselt seotud just esimeste nädalate kestel. Seega tuleb põrsaste arvu kõrval arvestada ka põrsaste sünnimassiga.

Ka H.E. Nielsen (1975) väidab, et suuremas pesakonnas väheneb tugevasti põrsaste elujõulisus põrsaste väiksema massi tõttu. Põrsaste suremus on kõige suurem siis, kui põrsa sünnimass on alla 1,20 kg.

Vaatamata pesakonna suuruse negatiivsele seosele teiste viljakusnäitajatega on üheks aretuseesmärgiks suurte pesakondade saamine võõrutamisel. Elusaltsündinud põrsaste arv on üheks selektsiooni programmi valikutunnuseks Rootsis ja paljudes teistes maades (Brandt, 1990; Webb, 1991; Estany jt., 1993; Rydhmer, 1993; Sehested ja Ianssin, 1993). Sündinud põrsaste arvu asemel võõrutatud põrsaste arvu valiku aluseks võtmast takistab arvatavasti suhtumine, et sündinud põrsaste arv sõltub emisest, hiljem aga mõjutab ka farmer põrsaste säilivust. Et põrsad on esimeste elunädalate jooksul väga tundlikud keskkonnatingimuste muutuste suhtes, siis peab farmer tagama soodsad tingimused põrsaste säilimiseks ja arenguks. Põrsaste arvu kasvuga pesakonnas suureneb ka suremus, seega on geneetiline edu vähe väärt, kui see ei kajastu võõrutatud põrsaste arvu suurenemises. Seepärast on pesakonna suurus võõrutamisel parem valikutunnus kui pesakonna suurus sünnil, sest parem põrsaste säilivus näitab nende suuremat elujõulisust antud tingimustes. Siiski, kui kasutatakse ristandeid ja võõrutusvanus varieerub, on raske kehtestada standardit pesakonna suurusele võõrutamisel (Rydhmer, 1993).

Ristamise mõju hindamisel sigade viljakusele tuleb arvestada võrreldavate rühmade suurust. Katsetes on sigade arv sageli väike, mis ei võimalda teha objektiivseid järeldusi uurimistulemustest. Pig Improvement Company (1983) poolt on esitatud pesakondade miinimumarvud ja keskmiste 95% tõenäosusega erinevused (tabel).

Nendest nähtub, et objektiivsete järelduste tegemiseks peab pesakondade arv võrreldavates rühmades olema küllaltki suur. Siit võib ka selgust tuua küsimusele, miks mõned katsetulemused ei ühti teiste katsetulemustega.

Tabel. Pesakondade miinimumarvud ja keskmiste erinevus (Pig Improvenent Company, 1983)

Pesakondade arv kummaski rühmas Rühmade keskmiste erinevus, korda
25 1,58
50 1,02
100 0,79
150 0,64
250 0,50
500 0,35

Väikeste rühmadega saab kergemalt hinnata siis, kui need on läbi viidud mitmes korduses ja tulemused on ühesuunalised. Edaspidi tuleks sigade viljakust käsitlevates uurimustes suuremat tähelepanu pöörata võrreldavate rühmade suurusele.

Seakasvatuse efektiivsust saab parandada kahel viisil:

  • parandades genotüüpi;
  • parandades keskkonda ehk mittegeneetilisi tegureid.

Genotüüp seab lae, mil määral fenotüüpi saab parandada keskkonnategurite, pidamise ja söötmise parandamisega, aga alati on tähtis taotleda sigade geneetilise võime parandamist (English jt., 1988).

Paljud uurijad on püüdnud kindlaks teha geneetilise edu puudumise põhjusi pesakonna suuruses nii aretuskarjades kui ka valikueksperimentides (Skjervold, 1979; Johansson, 1981; Southwood ja Kennedy, 1991; Bolet jt., 1989). Mitmed kaasaegsed uurimistulemused, mis baseerusid viljakate emiste pesakonna andmetele, näitasid, et valik suuremate pesakondade järgi võib olla edukas (Legault, 1985; Bichard ja David, 1985). Tänapäeva teadlased on optimistlikud pesakonna suuruse geneetilise potentsiaali suhtes (Avalos ja Smith, 1987; Haley jt., 1988). A.J. Webb (1991) konstateerib, et on praktiline tegelikkus geneetiliselt suurendada pesakonda aastas 0,2…0,3 põrsa võrra.

Väike geneetiline edu viljakuses, eriti pesakonna suuruses, on saavutatud kaasajal (Kaplon jt., 1991; Southwood ja Kennedy, 1991). Võrreldes metssigadega on toimunud oluline muutus (Aumaitre jt., 1982). Väikese valiku edu põhjuseks pesakonna suuruses pole variatsiooni madal tase, sest tõugudevaheline geneetiline variatsioon on suur. Hiinast pärit meishani tõu kõrge viljakus on potentsiaali sobivaks näiteks, kuid pesakonna suuruse päritavus on sellest hoolimata madal (Bidanel, 1988). 1970. aastatel tõstatasid G.S. Strang ja J.W.B. King (1970) küsimuse pesakonna suuruse aretusväärtusest. Sellel ajal põhines peaaegu kogu valik toodangunäitajatel, peamiselt massi-iibel ja tailiha osatähtsusel. Nende tunnuste osas on saavutatud suurt edu (Lundeheim ja Eriksson, 1984) ja paljud uurijad eeldavad et tailiha optimum saavutatakse peatselt (Ollivier jt., 1990). Pealegi on selektsioon sega-mudelitega suurendanud lootust, et geneetilist edu võib saavutada tunnuste osas, millel on madal päritavus ja mida on mõjutavad rohkem keskkonna tingimused (Long jt., 1991). Pesakonna suurust on käsitletud näitajana, millel on suur majanduslik väärtus (Legault, 1978; Smith jt., 1983). See on samuti ainus viljakusnäitaja, mis on kantud paljudesse aretusprogrammidesse (Rydhmer, 1993). Tänapäeval on paljud aretusfirmad ja tõuraamatud seadnud prioriteediks suurendada viljakusnäitajate osa valikul.

Ebasoodne geneetiline korrelatsioon viljakuse ja teiste valikus kasutatavate näitajate vahel, keskkonna mõju ja nõrk geneetiline korrelatsioon esimese pesakonna viljakuse ning eluaja viljakuse vahel võivad olla viljakuse tähtsust vähendavad faktorid. Enamik teadlasi on seisukohal, et otstarbekam on parandada viljakusnäitajaid ristamiskombinatsioonidega, saavutades edu soovitud tunnustel ja täiendavalt manipuleerida keskkonnategurite ning majandamisega. Selline valiku ja pidamise koosmõju arvestamine kehtib ka lihakehanäitajate parandamisel (Johansson, 1981). Näiteks leidsid G. Bolet jt. (1984) negatiivse geneetilise seose lihasuse ja pesakonna suuruse vahel, mis on üks viljakust vähendavaid tegureid. L. Rydhmer (1993) seevastu leidis soodsa geneetilise korrelatsiooni lihasuse ja pesakonna suuruse vahel. Ka O. Vangen (1980) leidis, et valik suure toodangu suunas võib olla seotud pesakonna suuruse väikese kasvuga sünnil. Kontrastiks sellele leidsid   K. Johansson ja B.W. Kennedy (1983) ebasoodsa geneetilise korrelatsiooni pekipaksuse ja pesakonna suuruse vahel. Vastupidiselt neile leidis L. Rydhmer (1993) ebasoodsa geneetilise korrelatsiooni kasvukiiruse ja pesakonna suuruse vahel. D.J.A. Cole (1971) andmetel pole aga ilmnenud tõendeid negatiivsete geneetiliste seoste kohta viljakuse ja teiste majanduslikult kasulike tunnuste vahel. P.W. Ferguson jt. (1985) leidsid positiivse geneetilise korrelatsiooni emise kehamassi ja pesakonna suuruse vahel. Soodsa korrelatsiooni massi-iibe ja 3-nädalase pesakonna suuruse vahel leidsid K. Johansson ja B.W. Kennedy (1983), ehkki see oli nõrgem võrreldes pesakonna suurusega sünnil. Põrsamass pole positiivselt seotud mitte ainult elujõulisusega, vaid kogu eluaja jõudlusega (Rydhmer, 1993). Geneetiline varieeruvus põrsa sünnimassis on suur. Järelikult näib kasulik olevat seada ka see aretuseesmärgiks.

L.D. Young jt. (1976) leidsid uurimuses soodsa geneetilise korrelatsiooni toodangunäitajate ja põrsamassi vahel. Emiste valikul kõrge toodanguindeksi järgi suureneb põrsa sünnimass (Vangen, 1980) ning saadakse suuremad sead (Jacques ja Vangen, 1987). R.M. McKay (1990) võttis valiku aluseks suure massi-iibe ja lihasuse seitsmes põlvkonnas, aga ei leidnud olulist seost emise kehamassi ja pesakonna suuruse vahel. On tõsiasi, et ühest viljakama tõu – meishani emised on üsna väikesed, mis näitab, et suur kasv ei ole suurte pesakondade saamiseks vajalik (Bidanel jt., 1990). Seoseid massi-iibe, keha mõõtmete ja pesakonna suuruse vahel on üldistavalt käsitlenud F.D. Brien (1986), märkides, et tulemused sigadel olid vastuolulised. K. Johansson (1981) ja L. Rydhmer (1993) on seisukohal, et vastuolusid erinevates uurimustes viljakuse ja toodangunäitajate vahel peab käsitlema ettevaatlikult, sest tunnuste definitsioonid ja keskkonnatingimused erinevad uurimustes suuresti.

Seakasvatusettevõtetes kasutatakse sageli suurema kasumi saamiseks heteroosi, sest ristandloomade jõudlus ületab nende puhtatõuliste kaaslaste keskmisi näitajaid. Tõugude ristamisel tekib heteroos, kui ristandite jõudlus on suurem puhtatõuliste vanemate keskmisest (joonis 1). Ristandite jõudlus võib olla suurem või väiksem kui parima puhtatõulise vanema oma, sõltudes ristatavatest tõugudest (Clutter jt., 1990).

Joonis 1. Heteroosi erinev käsitlus. Ristandjärglaste jõudluse üleolek ühe (B) või mõlema (A) vanema jõudlusest (Clutter jt., 1990)

Heteroos on suurem madala päritavusega tunnustel, nagu pesakonna suurus, pesakonna võõrutusmass ja põrsaste säilivuse tase (tabel 1).

Tabel 1. Heteroosi tase ristamisel üle vanema keskmise (Webb, 1994)

Näitaja F1 % F2 %
Pesakonna suurus sünnil 8 3
Pesakonna suurus võõrutamisel 11 6
Pesakonna võõrutusmass 10 12
Võõrutusjärgne massi-iive 0 6
Söödaväärinduse tase 0 3
Lihakeha koostis 0 0

Kui emasloom ja tema järglased on ristandid, võib pesakonna suuruse heteroos võõrutamisel kasvada 1,5 põrsa võrra (17%) ja pesakonna võõrutusmass 22% (Webb, 1994).

Ristamine ei muuda populatsioonis esinevaid geene, vaid sobitab neid palju soodsamatesse kombinatsioonidesse (Buchanan jt. 1990).

Ristamise heteroos ja sugulusaretuse depressioon ei avaldu ühesuguselt kõikidel jõudlusnäitajatel. Intensiivsemalt ilmneb see reproduktsiooninäitajatel ning peaaegu puudub lihajõudluse näitajatel. Seega on ristamise efekt madala päritavusega tunnustel suurem kui kõrge päritavusega tunnustel. Viimaste parandamiseks on aga paremad võimalused valiku abil (Meisner, 1985).

Tabelis 2 on antud jõudlusnäitajad, mida on võimalik mõjutada ristamise abil heteroosi kaudu.

Tabel 2. Heteroosi hinnangud sigade toodangunäitajatele (English jt., 1988)

Näitaja F1 jõudluse ülekaal vanemate keskmisest Täiendav heteroosiefekt ristandemiste kasutamisel
diferents % diferents %
Sündinud põrsaste arv, põrsas +0,30 3 +0,7 8
Põrsaste arv võõrutamisel, põrsas +0,45 6 +0,85 11
Põrsa võõrutusmass, kg +0,5 5 0 0
Pesakonna võõrutusmass, kg +9 12 +8 10
Võõrutusjärgne massi-iive, kg/päevas +0,04 6 0 0
Söödaväärinduse tase, kg sõõta/kg kehamass -0,08 3 0 0

Tabelist on näha viljakuse, elujõulisuse ja piimakusega seostuvad tunnused, kusjuures heteroosiefekt on väiksem söödakasutuses, lihakehanäitajatel puudub aga hoopis. Need tunnused on kõrge päritavusega ja seetõttu on neid võimalik parandada valikuga. See annab aretajale võimaluse parandada valikuga paremini päritavaid tunnuseid ja rakendada heteroosi parandamaks madala päritavusega, kuid olulisi tunnuseid (English jt., 1988).

Arvestades sellega, et ristamise positiivne mõju on suurem madala päritavusega tunnustele, siis peaks ristamine olema efektiivne eeskätt reproduktsioonijõudluse parandamiseks (Meisner, 1985).

Valikul viljakusnäitajate järgi tuleb arvestada peale päritavuse ka genotüübi ja keskkonna vahelisi seoseid ning toodangunäitajate majanduslikku väärtust (Rydhmer, 1993).

Kui on kindlaks tehtud, et emisel on kuldi suhtes paigalseisurefleks ja kui seda saab esile kutsuda ka inimese poolt, tuleb hakata tegema ettevalmistusi emiste kunstlikuks seemenduseks:

  1. Spermatuub võetakse säilituspakendist välja, raputatakse ettevaatlikult ja soojendatakse kuni 38 °C.
  2. Seemendamisel tuleb kaasa võtta seemenduskateeter, käärid, parafiin ja puhas paber. Kateetreid tuleb säilitada nii, et nad oleksid kasutamisel puhtad ja tolmuvabad.
  3. Emise paigalseisurefleksi esilekutsumine.

Kõrvaldada tuleb segavad faktorid: emise tähelepanu ei tohi kõrvale pöörata (sööt), teda ei tohi rahutuks ajada (lärm, võõrad isikud) või hirmutada (toores kohtlemine); seemendust peab läbi viima inimene, kellega loomad on harjunud. Seemendatav emis tuleks enne kunstlikku seemendust puhastada.

Emise stimuleerimine kuldi poolt: seemendatav emis eraldatakse teistest emistest ja viiakse kuldi lähedusse. Sel teel on võimalik pilk-, kuulmis- ja haistmiskontakt kuldiga läbi suluvõrestiku. Samuti võib lasta kuldil läbi vahekäigu emiste eest mööda joosta.

Emise stimuleerimine inimese poolt: pärast esimest ettevaatlikku kontakti stimuleeritakse emise paigalseisurefleksi külje- ja landehaarde abil ning ratsatestiga. Seda võib teha seemendaja ise või keegi abiline.

Paigalseisurefleksi esilekutsumiseks võib mängida emistele helilinti (kuldi paaritusaegsed ruiged) või pihustada kuldi lõhna.

Emakakaelakanali vahelduva rütmilise kokkutõmbumise ja lõtvumise tõttu transporditakse sperma aegamööda emakasse. See protsess võib kesta 10-15 minutit. Tugevasti väljenduva inna ja seemendamisel esilekutsutud paigalseisurefleksi puhul toimub kontraktsioon sageli kiiremini ja sperma “imetakse” tihti juba umbes 5 minuti jooksul emaka poolt sisse.

Seemenduse ajal peab kateeter olema õige asendi puhul emakakaelakanalis sedavõrd tihedalt, et sperma voolaks emaka suunas ja mitte tagasi tuppe. Pipetid on seemendusseadmed, mis on ette nähtud kas korduvaks (kummipipetid) või ühekordseks kasutuseks (plastmassist pipetid). Hügieenilistel ja majanduslikel põhjustel kasutatakse tänapäeval enamasti plastmassist pipette, mis pärast kasutamist hävitatakse. Neid seemenduskateetreid saab osta seemendusjaamadest. Kasutatavad pipetid on 40-50 cm pikkused. Nad erinevad üksteisest oluliselt oma otsiku kuju poolest. Viimased võivad olla erineva suurusega, ovaalse kuni peaaegu täisnurkse paksendiga või varustatud korgitsalaadse vasakule pööratud vindiga.

Viimasena nimetatud kateetrimudel sarnaneb kuldi peenisega ja see keeratakse seemendusel emakakaela. Mugava käsitsemise tõttu kasutatakse taolist kateetrit sageli.

Kunstliku seemenduse läbiviimine:

  • Häbememokad tuleb vajadusel puhastada kuiva puhta paberiga, et vältida mustuse sattumist tuppe.
  • Pipetiotsik tehakse mõne parafiinitilga või eelnevalt lahtilõigatud tuubist võetud spermaga libedaks.
  • Häbememokad aetakse laiali pöidla ja nimetissõrmega, nii et kateeter oleks kontaktis ainult tupeesiku limaskestaga.
  • Seemenduskateeter lükatakse nüüd altpoolt, umbes 450 nurga all tupe suunas tupeesikusse. Kui ligikaudu 10 cm pipetist on sisse viidud, tõstetakse tema otsa veidi üles ja lükatakse pipetti edasi horisontaalses (rõhtsas) asendis mööda tupevõlvi. Sel viisil ei satuta kusejuha avausse, mis asub tupepõhjal.
  • Ligikaudu 20-25 cm järel on tunda vastupanu, mis tuleneb emakakaela kurdudest.
  • Nüüd püütakse tundliku vajutusega kateetrit nii kaugele kui võimalik emakakaela kurdudesse sisse keerata.
  • Kui edasi ei ole enam võimalik keerata, on pipetiotsik piisavalt kindlalt paigal.

Seemendamine

  • Seemenduspipeti otsik painutatakse ülespoole ja soojendatud spermatuub paigutatakse horisontaalselt ning hoitakse nii kogu seemenduse vältel. Kateetri õige asendi korral hakkab sperma emaka rütmiliste imemisliigutuste tõttu aeglaselt spermatuubist välja voolama.
  • Kerge surve seemendustuubile toetab seda protsessi.
  • Sigade edukaks viljastamiseks on spermide arvu ja kvaliteedi kõrval väga tähtsal kohal ka kogu spermaportsjoni maht. Seetõttu tuleb jälgida, et alati kasutataks ära terve tuubi sisu. Seemendusprotsessi võib pidada lõppenuks alles siis, kui ka kateetri sisu on jõudnud emakasse. Seejärel eemaldatakse pipett sisseviimisele vastupidises suunas ettevaatlikult keerates emakakaelast ja tõmmatakse välja.

Raskused sperma sisseviimisel võivad olla põhjustatud kateetri valest asendist või spermatuubi liiga tugevast pigistamisest. Kui sperma ei voola üldse välja, voolab tagasi tuubi või tupest välja, tuleb korrigeerida pipeti asendit. Kui seemendusel kasutatakse liiga tugevat survet, voolab sperma emaka asemel tuppe. Kui emis muutub seemenduse ajal rahutuks või veritseb, võib see olla põhjustatud tupepiirkonna või kusejuha vigastustest.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Kuldisperma, selle käsitlemine seemendusjaamas
Kultidelt võetud sperma kontrollitakse laboris. Seal viiakse läbi sensoorsed uuringud värvusele, konsistentsile, lõhnale, lisanditele jm. ning mikroskoopilised uuringud liikumisaktiivsusele ja anomaalsete spermide väljaselgitamiseks. Edasi määratakse ejakulaadi maht ja tihedus. Tihedus, s.t. spermide arv mm3 kohta, võib erinevatel kultidel kõikuda 100 000 kuni 500 000-ni. Et ühe spermaportsjoni jaoks on vaja vähemalt 2 miljardit spermi, tuleb iga kuldisperma kohta eraldi määrata kindlaks lahjendusmäär.
Töödeldakse ja turustatakse ainult kvaliteedinõuetele vastavat spermat.

Sperma konserveerimine
Et kvaliteetse värske sperma säilivusaeg on piiratud, pikendatakse spermide eluiga ja viljastamisvõimet aeglase jahtumise ja lahjendamise abil. Sperma säilitustemperatuur peab püsima 17° C  juures, kontsentratsioon peab olema 2,5 – 3 miljardit spermi doosis. Nende abinõude eesmärgiks on spermide viimine munandimanuses valitseva keskkonna sarnasesse keskkonda. Selleks tuleb spermide ainevahetus- ja liikumisaktiivsust piirata.

Seega on väga oluline hoida spermat kahjustavate mõjude eest sperma võtmise, töötlemise, transportimise ja säilitamise ajal kuni selle kasutamiseni. Sperma ei tohi kahjustada suured temperatuuri kõikumised, külmašokk, valgusmõju, vesi, desinfitseerimisained, veri jms. Teisalt ei tohi nende liikumisaktiivsust liiga vara suurendada (tugev raputamine, temperatuuritõus).

Pärast lahjendusaine lisamist jagatakse kuldisperma 90-100 ml doosidesse ning pakitakse plastiktuubidesse. Seejärel tuleb tuubid märgistada kleebisega, millel on kuldi nimi, identifitseerimisnumber, tõug ja kuupäev.

Pakendamine ja transport
Tellitud spermatuubid pakitakse mitmekihiliselt tsellofaani ning paksuseinalisse polüstüreenkarpi. Tuleb vältida suuri temperatuurikõikumisi.

Sperma säilitamine ja hooldamine kohapeal
Seemendusjaamas tehtud uuringute tulemusel on tagatud saadetava sperma kõrge kvaliteet. Sperma viljastamisvõime jääb eeskirjadele vastaval käsitsemisel püsima vähemalt kolmeks päevaks. Ebaõige kasutamise puhul võib aga sperma kvaliteet väga kiiresti langeda ning viljastamistulemused halvenevad. Seetõttu tuleb jälgida järgmist:

  • Spermadoose tuleb säilitada pimedas, vältides nende tugevat raputamist.
  • Säilitamistemperatuur peab püsima 16-18 oC piires.
  • Üks kuni kaks korda päevas tuleb spermatuube ettevaatlikult loksutada. Sel teel jaotuvad spermirakud, mis vajuvad kiiresti tuubi põhja, uuesti ühtlaselt lahjendaja-toitelahusesse. See pikendab nende eluiga.

Soovitav on hoida spermadoose paksuseinalises, hästi isoleeritud anumas jahedas ruumis. Säilitamisruumis ja -anumas tuleb regulaarselt kontrollida temperatuuri. Kui temperatuur langeb või ületab õiget säilitamistemperatuuri, tuleb valida muu anum või sobivam ruum.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja, ETSAÜ

Seemendusjaama kuldid
Seemendusjaama kulte kontrollitakse regulaarselt sperma kvaliteedi, seemendustulemuste ja anomaaliate esinemiste suhtes vastavalt jõudluskontrolli andmetele. Kontrolltulemustest lähtuvalt vahetatakse baasaretusfarmide jaoks ettenähtud seemendusjaama kuldid välja järjest paremate aretusväärtustega noorkultidega. Seemendusjaama tulnud puhtatõuliste noorte kultide sperma müük toimub järgmise skeemi alusel:

  • 3 kuu jooksul eelistatuna baasaretusfarmid;
  • järgmise 4 kuu jooksul eelistatuna aretusfarmid.

Kultide tunnustamine seemendusjaamas toimub regulaarselt iga kuue kuu tagant aretuskomisjoni poolt vastavalt aretusseadusele. Hinnatakse:

  • sperma kvaliteeti;
  • kuldi sigimisvõimet ja pesakondade suurust (puhasaretuses ja ristandkarjades);
  • kuldi järglasi (puhasaretuses ja ristandkarjades);
  • kuldi välimikku ja arengut.

Hea aretusväärtusega kulte kasutatakse seemendusjaamas kuni parema aretusväärtusega kultide leidmiseni.

Kuldisperma, selle käsitlemine kuldijaamas
Kultidelt võetud spermat kontrollitakse laboris, mille käigus määratakse sperma värvus, konsistents, lõhn, lisandite olemasolu jm. näitajad ning tehakse mikroskoopilised uuringud spermide liikumisaktiivsusele ja anomaaliate esinemisele. Samuti määratakse ejakulaadi maht ja tihedus. Tihedus, s.t spermide arv mm3 kohta, kõigub erinevatel kultidel 100 000 kuni 700 000-ni. Et ühe spermadoosi jaoks on vaja vähemalt 2,5 miljardit spermi, tuleb iga kuldisperma kohta eraldi määrata kindlaks lahjendusmäär.

Töödelda ja turustada võib ainult kvaliteedinõuetele vastavat spermat. Kuldisperma kvaliteeti jälgitakse 24, 48 ja 72 tundi pärast töötlemist kolme kontrollprooviga.

Vara indlev emis pikk innaperiood
Inna algus: 3/4. päev pärast võõrutamist
Inna kestus: 3 päeva (või kauem)
Seemendamise aeg: 1.kord=24-36 tundi pärast inna algust*
2.kord=12-16 tundi pärast 1.seemendust
3.kord=12-16 tundi pärast 2.seemendust
*ainult väga pika innaperioodi puhul
Normaalselt indlev emis
Inna algus: 5.päev pärast võõrutamist
Inna kestus: 2,5 päeva
Seemendusaeg: 1.kord=12-24 tundi pärast inna algust*
2.kord=12 tundi pärast 1.seemendust
Hilisev indlev emis lühike innaperiood
Inna algus: 6/7 päev pärast võõrutamist
Inna kestus: 2 päeva (või vähem)
Seemendusaeg 1.kord=12 tundi pärast inna algust*
2.kord=12 tundi pärast 1.seemendust, kui emisel on veel paigalseisurefleksi
*Soovitatud paaritus- ja semendusajad kehtivad ainult siis, kui innakontrolli viiakse läbi kaks korda päevas

Teoreetiliselt võib ka ühekordse paarituse või seemendusega saavutada häid viljastamistulemusi. Eelduseks on õige paaritus- või seemendusaeg. Isegi kaks korda päevas läbiviidava innakontrolli puhul, kui tehakse kindlaks täpne innaperioodi algus, on keeruline ovulatsiooni aega täpselt prognoosida. Praktikas on seetõttu soovitav kasutada topeltseemendust või -paaritust.

Inna stimuleerimine
Inna stimuleerimisel on väga tähtis kontakt kuldiga haistmis-, kuulmis-, nägemis- ja kompimisorganite kaudu. Tänapäeva kogemusi arvestades ei tohiks emisepidaja loobuda paarituslaudast. Ümberpaigutamine paarituslauta ei tähenda võõrutatud emiste ja nooremiste jaoks mitte ainult kontakti kuldiga, vaid ka uusi keskkonnamõjusid. See stimuleerib ja aitab emistel kergemini inda esile kutsuda. Ka enamasti kunstlikku seemendust kasutavad ettevõtted ei tohiks katsukuldi kasutamisest loobuda.
Kui emistel on indlemisega probleeme, võib sellel olla mitmeid põhjusi. Emisepidaja peaks siis kontrollima järgmist.

  • Kas paarituslaudas on piisavalt valgust? Kui valgust on liiga vähe, võib olla abi kunstliku valguse (12 tundi ööpäevas) kasutamisest. Loomalaudas peaks olema sama valge kui büroos.
  • Kas kult stimuleerib emiseid optimaalselt? Noored kuldid stimuleerivad hästi alles 10 kuu vanuselt. Seetõttu ei ole kasulik vana kulti enne välja vahetada, kui noor kult piisavalt kogenud on.
  • Kas paarituslaut on hästi isoleeritud ja piisavalt õhutatud? Talvine niiskus ja külm ning suvine kuumus võivad olla inna puudumise põhjuseks. Lisasoojusallikas paarituslaudas aitab vältida suuri päevaseid ja öiseid temperatuurikõikumisi. Suvine suur kuumus tekitab loidust. Selle tagajärjeks on ebapiisav indlemine, ümberindluse suur osakaal ja väikesed pesakonnad.
  • Kas emisel on piisavalt liikumisvabadust ja sotsiaalseid kontakte? Nooremiseid tuleks hoida gruppides. Liiga varane lõastamine või puuri panemine mõjuvad ebasoodsalt. Ka võõrutatud emistele mõjub liikumine inda stimuleerivalt.
  • Kas emist söödetakse õigesti? Liiga suur massikadu imetamisperioodil, eriti pärast esimest pesakonda, või nooremiste ülesöötmine avaldavad viljastumisele ebasoodsat mõju. Mitte mingil juhul ei tohi anda emistele riknenud sööta.
  • Kas nooremised on piisavalt vanad ja täielikult karja integreerunud? Nooremiseid ostetakse karja enamasti 180 päeva vanuselt. Nn. transpordi-inna ajal ei tohiks nooremist veel seemendada. Selle kohta tuleks teha hoopis märkmeid ja oodata seejärel järgmist või ülejärgmist innaperioodi. Nooremis peaks olema esmasel paaritamisel vähemalt 210 päeva vanune ja kaaluma 110 kg.
  • Kas emised on terved? Põletikud, sõravigastused või muud haigused on sageli inna puudumise põhjused. Õigeaegse ravi ja järjekindla vaktsineerimise abil saab hoida karja hea tervise juures. Siinkohal tuleks regulaarselt konsulteerida loomaarstiga. Kui haigussümptomid korduvad, tuleks otsida põhimõttelisi vigu loomade karja toomise, karja majandamise ja hügieeni tasandil.

Üksikjuhtudel on mitteindlemise puhul mõttekas kasutada hormoonravi. Kui nn. mitteindlejal käib siiski juba korrapärane tsükkel ja inda ei avastatud õigeaegselt, on oluline, et hormoonravi toimuks tsükli jooksul õigel ajal.
Probleememiste hormoonravi võib vajadusel läbi viia ainult loomaarsti järelevalve all. Hormoonravi ei ole mitte ainult väga kallis, vaid enamasti pole vastava sisustuse ja töökorras paarituslaudaga farmis selle järele vajadust.

Näpunäiteid innakontrolliks:

  • Kes ei soovi innakontrolli ja seemendusi läbi viia nädalavahetusel, peaks võõrutama neljapäeval või reedel.
  • 3. päeval pärast võõrutamist peaks esimest korda kontrollima, kas loom ei indle, et teha kindlaks enneaegsed indlejad. Mõnes farmis võetakse raskemad põrsad mõni päev enne õiget võõrutuspäeva emise juurest ära. Sellistel emistel algab innaaeg sageli varem.
  • Indlemist tuleks põhimõtteliselt kontrollida 2 korda päevas. Üks kord päevas kontrollides ei ole võimalik täpselt kindlaks teha paigalseisurefleksi esinemist.
  • Innakontrolli on kõige parem läbi viia siis, kui ajada emised kuldi juurde või vastupidi. Kartlikud ja väga uudishimulikud loomad peaksid jääma harjumuspärasesse keskkonda ja paarituspartner tuleks nende juurde tuua. Kui kulti pole, on abi kuldilõhna kasutamisest.
  • Inna kontrollimine peaks toimuma laudas “vaiksel tunnil”. Mingil juhul ei tohiks kontrollida emiseid söötmisaegadel. Loomadega tegelemisel peaks tingimata vältima närvilisust, kuna muidu võib juhtuda, et paigalseisurefleks tuleb esile liiga hilja ja indlevat looma ei tunta õigel ajal ära. Inna algus ja pikkus on ühe looma puhul tihti korduvad. Seetõttu on selliste andmete jäädvustamisest hilisemate seemenduste puhul palju kasu.

Näpunäited kunstlikuks seemenduseks ja sperma säilitamiseks:

  • Paljudes ettevõtetes viiakse emis kuldi sulu ette ja paigalseisurefleksi tekkides seemendatakse teda kunstlikult. On väga tähtis, et seemendus viidaks läbi sobival ajal ning seda tehtaks rahulikult.
  • Kasutada ainult puhtaid, tolmuvabu, ühekordseks või mitmekordseks kasutamiseks ettenähtud pipette.
  • Häbet puhastada kuivalt, kui vaja, siis tselluloospaberiga.
  • Enne seemendamist kutsuda esile paigalseisurefleks landehaarde, ratsatesti või paaritamiskoti abil. Pipett teha libedaks ainult parafiinõli või sperma abil, kuna muud ained võivad spermat kahjustada.
  • Pipett tuleb viia sisse põiki altpoolt ülespoole kuni emakakaelakanali keskosani. Emis peab pipetti “kinni hoidma”, s.t. pipeti tagasitõmbamisel peab olema tunda kerget vastupanu.
  • Tuubi otsa eemaldamisel ja tuubi pipetile asetades peab sperma voolama ilma surveta või ainult kerge survega emise suguorganitesse.
  • Seemendus peaks kestma kauem kui 3 minutit ja emist tuleks enne ja pärast seemendust ning seemenduse ajal stimuleerida.
  • Kui spermatuub on tühi, ei tohiks pipetti kohe välja tõmmata. See väldib sperma tagasivoolu.
  • Sperma säilitamine. Kunstliku seemenduse õige läbiviimise kõrval on oluline sperma nõuetekohane säilitamine ettevõttes.
  • Sperma säilitamistemperatuur on 16 kuni 18o C. Eriti kahjulikult mõjuvad spermale madalamad temperatuurid (alla 12o C). Kõrgete temperatuuride puhul (üle 20o C) säilivusaeg väheneb. Vältida tuleb tugevaid temperatuurikõikumisi.
  • Spermat tuleb kaitsta päikesekiirte (UV-kiirte) eest.
  • Spermadoose tuleks kaks korda päevas loksutada, et spermid oleksid toitelahuses hästi segunenud. Optimaalsetes tingimustes säilitamisel püsib sperma viljastamisvõime ühtlaselt kolme päeva jooksul.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. Eesti Maaülikool, 2014

Sigade süstimiseks kasutatakse mitmesuguse suurusega süstlaid ja nende juurde kuuluvaid süstlanõelu e. kanüüle. Nõela ühendamiseks süstlaga võib vahetükina kasutada peenikest kummivoolikut, mis väldib nõela murdumist. Süstlad ja nõelad steriliseeritakse enne süstimist keetmisega. Kui süstal ja nõelad ei ole mäda ning mustusega saastunud, võib neid desinfitseerida ka 70° alkoholiga.

Naha alla süstitakse neisse piirkondadesse, kus alusnahk on hästi arenenud ning nahk seetõttu hästi liikuv ja kergesti volti tõstetav. Sigadele tehakse nahaalust süstimist tavaliselt kõrva taha või kubemevolti. Enne protseduuri tuleb süstimiskoht desinfitseerida (70° alkohol, joodi/piirituslahus). Süstimisel tõstetakse vasaku käe pöidla ja nimetissõrme abil nahavolt üles ja viiakse parema käega ainult nõel või süstla otsa asetatud nõel voldi jalamilt naha alla umbes pooles pikkuses. Kui nõel on naha all, siis ta ots liigub vabalt. Süstimine toimub kergesti ja süstekohale tekib kubel.

Lihasesse süstitud ravimilahused imenduvad aeglasemalt kui nahaalusest sidekoest. Seetõttu on lihasesse süstitud ravimite toimeaeg pikem. Lihasesse süstimine on vähem valus kui süstimine naha alla. Süste tehakse tavaliselt paksu lihaste kihiga piirkonda, nagu abapiirkonda ja kaela. Vanematele sigadele lihastesse harilikult ei süstita, sest paksu nahaaluse rasvakihi tõttu võib süstitud lahus kergesti sattuda pekisse, kust ta aga ei imendu ega avalda toimet. Süstimisel viiakse nõel pärast torkekoha ettevalmistamist järsu tõukega risti läbi naha lihasesse, millele järgneb ravimilahuse sissesurumine.

Süstimine veeni toimub sigadel tavaliselt kõrvalesta välisküljel paiknevatesse veenidesse. Süstimisel sea kõrvaveeni tõmmatakse kõrvajuure ümber nöör või kummivoolik, mille tagajärjel veenid kõrvalestas täituvad. Algul süstekoht desinfitseeritakse, nõel viiakse läbi naha mõnesse suuremasse veeni ja hoitakse kinni koos kõrvalestaga. Kaltsiumkloriidi, kloraathüdraadi jt. ärritavate ravimite manustamisel peab hoolikalt jälgima, et süstitavat lahust ei satuks veeni ümbruse kudedesse (tekivad kudede kärbus ja veenipõletik). Selleks tulebki nõel süstimisel pikalt veeni viia, et ta looma rabelemisel kergesti välja ei tuleks. Pärast süstimist veen komprimeeritakse (surutakse kokku), lastakse verd läbi nõela välja voolata. Seejärel lõpetatakse komprimeerimine, haaratakse nahk nõela ümber pöidla ja nimetissõrme vahele, surutakse vastu kõrva ja tõmmatakse nõel välja. Pärast nõela väljatõmbamist torkekoht desinfitseeritakse.

Süstimine kõhuõõnde on levinuim põrsastele ja kesikutele ravimite manustamise viis. Kõhuõõnde süstimisel hoitakse põrsad ja kesikud tagajäsemest rippu, pea allapoole. Pärast süstekoha desinfitseerimist viiakse nõel lühikese torkega häbemeluu ja naba vahe keskkohalt (tagapool naba) 1-2 cm kaugusel keskjoonest läbi kõhuseina ning tehakse süste.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. 2014