Poegimise planeerimine

Emiste paarituste ja poegimiste planeerimisel tuleb alati lähtuda kohalikest oludest, mille moodustavad söödabaas, sigalate ja suvelaagrite olemasolu, tööjõu kasutamise võimalused jne. Meie kliimavöötmes on sobivamaks poegimisajaks talv.

Paaritamiseks ja poegimiseks sobiv aeg on omavahel seotud sigade söötmis-pidamistingimuste kaudu. Nimelt septembris-oktoobris paaritatud emised poegivad detsembris-jaanuaris. Sügisel paaritatud emised saavad eelseisvaks imetamisperioodiks hästi ette valmistatud, sest nende söödaratsioon on sel ajal piisav ja mitmekesine (teraviljajahu, kartul, söödapeet, haljassööt).

Emiste söödaratsiooni on sügisel suhteliselt kergem tasakaalustada, mistõttu talvel sündinud põrsad on tugevad ja terved. Talvised põrsad kasvavad jõudsasti ja suvel saab neid edukalt pidada suvelaagrites, kus kesikute söötmine ja hooldamine on lihtne ega nõua suuri kulutusi. Kesikute söötmine suvel on odavam, kuna neile saab anda ka odavat haljassööta. Sügisel nuumatakse kesikuid värske teravilja ja juurviljaga ning realiseeritakse lihaks. Taoliselt kasvatasid sigu meie esivanemad ja nii toimub seapidamine ka praegu paljudes majapidamistes ja väiketaludes.

Nõuetele vastavate sigalate ja korraliku söödabaasi olemasolul paaritatakse emiseid ja lastakse neil poegida aasta ringi. See võimaldab sealiha toota pidevalt ja nii sigalaid kui emiseid kasutada ratsionaalselt. Suuremates seafarmides lastakse emistel poegida lühikese aja jooksul voorudena ja sigade eri vanuserühmi peetakse isoleeritult nendele sobivates sigalates. Sigade voorpoegimine hakkas levima meie seafarmides 60-ndatel aastatel, kui levisid veel mõned sigade nakkushaigused nagu influentsa ja atroofiline riniit. Voorpoegimisega pidurdati haiguste levikut ning parandati eri vanuses ja füsioloogilises seisundis olevate sigade pidamistingimusi.

Sigade voorpoegimisel seemendatakse/paaritatakse 1-2 nädala jooksul nii palju emiseid, kui neid mahutab poegimissigala (arvestades, et kõik emised ei tiinestu, paaritatakse tavaliselt 20-30% rohkem). Tiinestunud emised viiakse umbes üks nädal enne poegimist poegimissigalasse, kus nad poegivad ja kus neid peetakse kuni põrsaste võõrutamiseni. Seejärel viiakse emised uuesti vabade ja tiinete emiste sigalasse, kus nad uuesti tiinestatakse. Põrsad viiakse üle võõrdepõrsaste sigalasse.

Poegimissigala jääb tühjaks ja seal tehakse korralik puhastus, sulud ja põrandad pestakse ning desinfitseeritakse. Pärast desinfitseerimist peaks sigala jääma mõneks ajaks (päevaks) kuivama, tavaliselt kuivab ta soojal ajal kiiresti, kuid sügisel ja talvel tuleb sigalat kütta (tihtipeale lülitatakse põrsaste soojenduslambid sisse enne uue vooru emiste sisseajamist).

Seega kasutatakse poegimissigalat ainult põrsaste saamiseks ja nende üleskasvatamiseks kuni võõrutamiseni. Täistsükliga seafarmis on lisaks poegimissigalale veel vabade ja tiinete emiste sigala, kus peetakse ka sugukulte ja oma karja uuendamiseks kasvatatavaid noori sugusigu. Võõrutatud põrsaid peetakse tavaliselt kuni 4 kuu vanuseni võõrdepõrsaste sigalas ja nuumsigu eraldi nuumikute sigalas.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Poegimine

Tugevate ja elujõuliste põrsaste saamiseks tuleb tiineid emiseid sööta vastavalt füsioloogiliselt põhjendatult tarbenormidele ning pidamistingimused peavad olema korralikud. Emiste poegimisperiood on seakasvatuses kõige vastutusrikkam periood. Sel ajal vajavad nii emised kui vastsündinud põrsad suurt tähelepanu ja hoolt. Nii emistele kui põrsastele tuleb luua vajalikud söötmis-pidamistingimused.

Tiineid emiseid peetakse tavaliselt eraldi sigalas, kust nad aetakse poegimissigalasse. Poegimissigalasse tuleb tiined emised ajada õigeaegselt. Vääraks tuleb lugeda sellist seisukohta, et piisab, kui poegimissigalasse aetakse emised mõni päev enne poegimist. Nimelt peab emis enne poegimist harjuma uue kohaga, siis on ta poegimisel rahulikum, üleajamise stress on poegimise ajaks möödas. Asja teine aspekt seisneb selles, et igas keskkonnas on oma mikrobiaalne foon, s.t. sellele paigale omane mikroobide kooslus. Nagu teada, sisaldab emise ternespiim antikehi, mis on vastsündinud põrsale vajalikud ja tekitavad tal immuunsuse. Emis moodustab aga oma kehas selliseid antikehi, mis on seotud konkreetsete tingimuste ja keskkonnaga.

Poegimise lähenedes tuleb sulgu panna puhas allapanu, milleks kõige enam sobib põhk. Uurimistulemused näitavad, et allapanuga pidamisel on emised rahulikumad, nad saavad enne poegimist teha pesa. Allapanuta sulus vahetavad emised poegimise ajal sagedamini asendit (külge) kui allapanul ja seda just poegimise algul. Emise asendi muutused poegimisel raskendavad aga põrsastel nisade leidmist, ka suureneb põrsaste äramagamise oht. Allapanuta pidamisel kulub viimastena sündinud põrsastel nisa leidmiseks rohkem aega, kuna põrand muutub lootevedelikust libedaks.

Lähenevat poegimist oskab kogenud seakasvataja alati õigeaegselt märgata. Mõned päevad enne poegimist tursub emise udar ja enamasti poegimiseelsel päeval, vahel ka alles poegimispäeval ilmub emise udarasse tugevalt pigmenteerunud viskoosne sekreet, mida nimetatakse prekolostrumiks. Selle peamisteks koostisaineteks on albumiin ja globuliin. Et immuunglobuliinide kontsentratsioon on ternes kõige suurem just poegimise ajal, siis on oluline, et põrsad saaksid kohe pärast sündimist imema. Normaalse poegimise korral ei ole vaja emist seejuures abistada. Seatalitaja peab vastsündinutel puhastama vaid limast suu ja ninasõõrmed ning hõõruma põrsa rätiku või õlgedega puhtaks ja kuivaks. Mõnikord sünnivad põrsad lootekotis ja sel juhul tuleb nad sealt vabastada, muidu võivad põrsad lämbuda. Nabaväät lõigatakse läbi 5…6 cm kauguselt nabast ja nabaväädi ots desinfitseeritakse jooditinktuuriga. Pikaleveninud poegimise korral, mil põrsaste väljutamine on aeglane, võivad nad kauaks suguteedesse jäädes lämbuda. Sel juhul tuleb püüda neid elustada. Põrsas tuleb kuivaks hõõruda, katsuda teda masseerida ja võib proovida teha ka kunstlikku hingamist, enne seda puhastada suu ja ninasõõrmed limast. Kasutatakse ka põrsaste pistmist korraks leigesse vette (40-45 °C), vesi ei tohi sattuda kõrva ja suhu. Vees hakkab põrsas tavaliselt hingama. Vastsündinud põrsal on kokku 8 hammast (4 kihva ja 4 külgmist lõikehammast), mis sünnijärgselt tangidega ära murtakse. Peale hammaste eemaldamist tuleb näpuga põrsa suus katsuda, et murdekohad ei jääks teravad. Vastsündinud põrsastel murtakse ära hambad seetõttu, et nad imemisel ei vigastaks emise udarat. Hammaste eemaldamist tehakse paljudes seafarmides, kuigi mitte kõikjal. Seal, kus seda ei tehta, ei ole täheldatud, et emised oleksid närvilisemad ja ei laseks põrsaid imema. Mõnikord võib emis poegimisel olla tugevasti ärritunud ja oma põrsastele kuri. Sellisel juhul tuleb katsuda teda rahustada ja olla juures seni, kuni ta põrsaste imemisega harjub ja rahuneb. Mõnel emisel esineb põrsaste söömise voom. Tavaliselt sellistel emistel järgnevate päevade jooksul emainstinkt taastub ja nad muutuvad rahulikuks. Poegimise lõppemise üle saab otsustada päramiste eemaldumise järgi. Päramised väljuvad emisel tavaliselt 0,5-3 tunni jooksul pärast viimase põrsa sündimist, osa päramisi aga juba mõne põrsa sündimise järel. Päramised ja surnud põrsad eemaldatakse sulust ja maetakse maha. Päramiste peetust esineb emisel harvemini kui lehmal, kuid sellel juhul tuleb õigeaegselt loomale abi osutada, vastasel korral tekib emisel sepsis ja ta võib hukkuda.

Kui emis on poeginud, vahetatakse määrdunud allapanu kuiva ja puhtaga. Emise tagakeha pestakse puhtaks. Samuti tuleb jälgida, et emise udar oleks puhas, vajadusel tuleb see pesta ja kuivatada.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Põrsad

Et vastsündinud põrsa organismis on palju vett, siis on keha energiasisaldus väike – ligikaudu 5 MJ/kg. Kuivainet on tema kehas aga vähe – ainult 250 g, millest 60% (kokku 160-170 g) kuulub proteiinile. Rasva on vastsündinud põrsa kehas ainult 20 g, suurem osa sellest on rakumembraanides, seega n.-ö. struktuurse rasvana, mis pole energiaallikana kasutatav. Soojusregulatsiooniks vajalik pruun rasvkude (pruun värvus on tingitud suurest tsütokroomisisaldusest), mis teiste liikide (hobune, veis) vastsündinutel esineb õlapiirkonnas ja seljal, puudub põrsastel täiesti või on seda väga vähe. Rasvaga võrreldes on süsivesikute varud suuremad – keskmiselt 23 g ühe kilogrammi kehamassi kohta. Põhiosa sellest moodustab lihastes olev glükogeen (21 g kg kehamassi kohta), mille kontsentratsioon on suurem kui teiste põllumajandusloomade vastsündinuil. Glükogeen on vastsündinud põrsal esimestel elutundidel energiaallikaks.

Põrsad kasvavad ja arenevad kiiresti. Ühe kuuga suureneb põrsaste sünnimass 5-6 korda ja kahekuuselt kaaluvad hästi arenenud põrsad 16-18 kg, mis ületab nende sünnimassi 12-15-kordselt. Põrsaste ainevahetus on täiskasvanud sigade omast mitu korda kiirem (1 kg kehamassi kohta arvestatuna). Hästi arenevad ja kasvavad põrsad nuumuvad kiiremini ja väärindavad paremini sööta.

Aeglaselt arenenud väikesed põrsad kasvavad ka nuumamise ajal tunduvalt vähem ja kulutavad juurdekasvule sööta  rohkem. Nende lihakehad on madalama kvaliteediga, sest neis on tailiha vähem ja rasvkude rohkem kui hästi arenenud põrsastel. Seega saab efektiivsemalt nuumata neid sigu, kes juba põrsaeas on hästi arenenud ja kaaluvad 2-kuuselt vähemalt 16-18 kg.

Emisepiim rahuldab esimestel elunädalatel põrsaste kõikide toitainete tarbe peale raua ja vee ning on kogu imemisperioodi ajal peamiseks põrsaste söödaks. Vastpoeginud emis produtseerib ternespiima, mis erineb oma koostiselt normaalpiimast, sest selles on rohkem kuivainet, mineraalaineid, valku, energiat ja C-vitamiini, vähem aga rasva ja piimasuhkrut.

Sündinud põrsa soolte sisepind on kaetud soolepigiga (mekoonium). Selle eemaldumist soodustavad ternes olevad mineraalsoolad, eriti magneesiumisoolad, ja põrsaste seedetegevus normaliseerub alles pärast soolepigi eemaldumist.

Oma koostise tõttu on ternespiim vastsündinud põrsale esimestel elupäevadel asendamatu sööt. Poegimisel on parem põrsaid lasta imema kohe, ilma et oodataks ära teiste pesakonnakaaslaste sündi. Mida rutem saab põrsas sünni järel ternespiima, seda suuremad on tema ellujäämise šansid. Pealegi mõjub põrsaste imemine ka poegivale emisele stimuleerivalt ja sünnitus kulgeb tavaliselt kergemini. Juhul kui põrsad kasti korjata, hakkavad nad seal nälja tõttu varsti häälitsema ja see ärritab tihtipeale emist. Ternespiima omadusi tuleb arvestada ka vastsündinud põrsaste teise emise juurde paigutamisel. Parem on, kui põrsad saavad enne ümberpaigutamist ternespiima oma emalt. Põrsaste kasvu ja arenemist mõjutavad piima hulk ja selle koostis. Toitainete-, eriti rasvasisaldus võib emiste piimas kõikuda kahekordselt. Põrsad kasvavad normaalselt, kui nad saavad emisepiima esimestel päevadel 125-150 g, hiljem 500-600 g päevas, 1 kg juurdekasvu kohta kulub 2,5-5 kg piima (emisepiima koostis võib tugevasti varieeruda).

Põrsad vajavad esimesel paaril elunädalal 5-7 mg rauda päevas. Emisepiim (2,4 mg/kg) ei rahulda põrsaste rauatarvet. Juba esimese elunädala lõpul tekib põrsastel rauavaegus, mis põhjustab aneemiat. Rauda vajab põrsas vere hemoglobiini moodustamiseks, mis on erütrotsüütide peamine koostisosa. Põrsaste vere normaalne hemoglobiinisisaldus on 10-12 g/dl. Selle vähenemine 8 grammini põhjustab aneemiat, suuremal vähenemisel põrsas hukkub. Juba esimesel elunädalal tekib põrsal rauavaegusest tingitud aneemia. Põrsa nahk kaotab roosaka varjundi, muutub kahvatuks, halliks, karv on sassis.

Aneemilised põrsad liiguvad vähe, imevad loiult ja on isutud. Tugevalt väljakujunenud aneemiaga kaasneb tihti kõhulahtisus, põrsad hingeldavad, muutuvad haigustele vastuvõtlikuks ja hukkuvad. Haiguse läbipõdenud põrsaste areng aga pidurdub. Aneemiat süvendab ka tiinete ja imetavate emiste söötmine ühekülgse ratsiooniga, mis ei rahulda nende proteiini-, mineraalelemendi- ja vitamiinitarvet. Peab aga mainima, et ka emise normidekohasel söötmisel ei suurene emisepiima rauasisaldus sedavõrd, et see tagaks põrsaste täieliku rauatarbe.

Põrsad kasvavad kiiresti ja seega on nende rauatarve suurem kui teiste liikide noorloomadel. Rauatarbe rahuldamiseks süstitakse põrsastele 2.-4. elupäeval rauapreparaate, mis rahuldab põrsa rauatarbe selle ajani, mil nad hakkavad sööma lisasööta. Kui põrsaid hakatakse lisasöödaga söötma suhteliselt hilja (alles 2. elukuul), tuleks rauapreparaati süstida veel üks kord.

Aneemia esineb sigalas kasvavatel põrsastel. Kui imetavaid emiseid peetakse suvelaagris, tuhnivad põrsad mulda, kust saavad rauda. Rauapreparaatide puudusel tuleb varuda murumättaid ja panna põrsastele sulgu.

Põrsaste rauatarvet on võimalik rahuldada ka joogivette lisatud rauasooladega. Et need joogivees ei sadestuks, tuleb lahus stabiliseerida viinhappega. Pangetäie vee kohta tuleb võtta 10 g viinhapet ja 15 g raudsulfaati. Rauavett joodetakse künast ja seda vahetatakse paar korda päevas. Raua manustamine udarale määrituna või põrsastele suhu antuna on töömahukas ja ei õigusta end.

Põrsad vajavad vaatamata piima veerikkusele ka vett. Ainult emisepiimaga ei ole võimalik rahuldada põrsaste veetarvet. Vett peavad nad saama alates 4.-5. elupäevast soovi järgi. Vee puudusel tekib põrsastel janu ja nad hakkavad imema virtsa, mis kahjustab nende tervist, ning põrsad haigestuvad, känguvad ja võivad ka lõppeda. Põrsad võivad juua puhast keetmata vett puu-, metall- või plastmasskünast, mida nad ei saa ümber lükata. Küna tuleb puhastada ja selles vett vahetada vähemalt 2 korda päevas. Uutes seafarmides kasutatakse ka nippeljootureid. Künad või jooturid tuleb paigutada sõnnikukäigu äärde, et mahaaetud vesi ei märgaks sulu põrandat, eriti põrsaste lamamisaset.

Kui põrsastele hakatakse andma vedelat sööta, kulub vett vähem, kuid puhas joogivesi peab pidevalt saadaval olema. Tavaliselt joodetakse põrsaid pärast söötmist. Kuivsöödaga söötmisel peavad põrsad saama vett soovi järgi.

Vastsündinud põrsad peavad saama imeda kohe, kui nad selleks juba võimelised on. Sel teel saavad põrsad ternega mitte ainult toitefaktoreid, vaid ka antikehi. Et põrsaste mao maht on väike (1. elupäeval 25-40 cm3) ja saadud piim, mida on vähe, valgub ruttu soolde (1 tunni jooksul 60% ja 2 tunni pärast 90% saadud piimast), siis peavad põrsad algul iga tunni järel imema. Selleks tuleb kindlustada põrsastele vaba pääs emise juurde alates sünnist. Esimestel elupäevadel õpivad põrsad imema kindlat nisa (nisapaari). Tugevamad ja suuremad põrsad valivad tavaliselt esimesed nisad. Et nende nisade piimakus on suurem, siis kasvavad sealt imevad põrsad kiiremini, tagumisi nisasid imevad põrsad jäävad aga kasvus maha.

Emise udara näärmekude väheneb esimestest nisadest tahapoole. Emise nisapaaride vahekaugus väheneb rinna poolt tahapoole. Kui esimese ja teise nisapaari pikikaugus on keskmiselt 10,5 cm, siis viienda ja kuuenda nisapaari vahe on vaid 8 cm. Kuuenda ja seitsmenda nisapaari vahekaugus on tavaliselt jälle veidi suurem. Eesmised nisad on tihti ka pikemad, mistõttu põrsad saavad arvatavasti neist paremini piima kätte. Emise lamamisel jäävad esimesed nisad vähem külje alla kui tagumised, mistõttu põrsad saavad alati imeda.

Nõrgemate põrsaste kinnistamine esimeste nisade juurde pole vajalik. Kui nõrgemad ja väiksemad põrsad panna keskmiste nisade juurde, kasvavad nad niisama hästi kui tagumiste nisade juurde kinnistatud suurema sünnimassiga põrsad.

Kui põrsaid on rohkem kui emisel nisasid, tuleb nisata jäänud põrsad paigutada selle emise alla, kellel on mõni nisa vaba. Seda tuleb teha üsna ruttu, sest need nisad, mida põrsad ei ime, lakkavad piima produtseerimast. Väga suurearvuline pesakond tuleb jagada kaheks ja lasta imema kordamööda, lisaks tuleks aga anda lehmapiima.

Emisel kõigub nisade arv 6 kuni 20 (3-10 paari). Nisade arv võib emisel olla ka paaritu, s.o. vasakul või paremal pool ei pruugi olla ühesugune arv nisasid. Iga nisa funktsioneerib autonoomselt ja ei ole seotud teiste nisadega. Sigade valiku tegemisel tuleb arvestada, et nisade arvu päritavus ei ole suur. Päritavuskoefitsient h2 nisade arvul on 0,1-0,2. Enamiku tõugude standardiga on nisade lubatud miinimumpiiriks kehtestatud 12, s.o. vähemalt 12 nisaga sigu valitakse sugusigadeks.

Sigadel on täheldatud kolme tüüpi nisasid: normaalsed nisad, liignisad ja anaalsed (rektaalsed) nisad. Normaalsed nisad on korrapäraste vahedega ja põrsad saavad neist normaalselt imeda. Igal normaalselt arenenud imetil (nisal) on kaks või kolm nisajuha. Liignisad paiknevad normaalsete nisade vahel ja harilikult on neid enam 3. ja 4. nisapaari vahel. Tavaliselt on liignisad alaarenenud, kuigi võivad olla ühenduses näärmekoega (enamasti ei ole piimakanalit). Anaalsed ehk rektaalsed nisad on rudimentaalsed ja asetsevad viimastest nisadest tagapool. Nad võivad olla paaris või paaritud (1 või 2). Lisaks eelpool toodud nisatüüpidele esineb emistel kraaternisasid. Kraaternisa korral moodustab nisatipp lehtri või kraatri, mistõttu põrsad ei saa sellisest piima kätte.

Sea udarasse voolab veri kahe arteri kaudu. Udara näärmekoe esimest poolt toidab unearter ja tagumist osa kõhuaort. Nii udaraarterid kui -veenid on omavahel anastomoseerunud (ühendatud), mistõttu emise lamades ei teki kunagi verepaisu.

Suurt valget ja peekonitõugu emised toodavad kahekuuse imetamisperioodi keskmisena 7-8 kg piima ööpäevas. Piimatoodangu maksimum saabub emistel 4. laktatsiooninädalal ja hakkab seejärel aeglaselt langema. Heade emiste päevatoodangud võivad ulatuda 10 kg-ni ja rohkem.

Emise piimatoodangut mõjutavad väga paljud tegurid:

  • põrsaste arv pesakonnas,
  • emiste söötmistase ja vanus (poegimiskord),
  • keskkonna (lauda) temperatuur,
  • emise kehavarude suurus laktatsiooni algul.

Paljude uurimuste kohaselt muutub emise piimatoodang ja selle koostis kogu laktatsiooniperioodi jooksul. Et iga põrsas valib esimeste elupäevade jooksul oma nisa (kusjuures eespoolsed nisad on piimakamad, mistõttu tavaliselt suuremad ja tragimad põrsad saavad nad endale), siis väikeste pesakondade puhul osa imeteid taandareneb ja neis lakkab piimasekretsioon. Suurema põrsaste arvuga emised toodavad ka rohkem piima

Noorte emiste piimaand on väiksem kui korduvalt poeginud emistel. Kolmandal ja neljandal poegimisel on emised kõige viljakamad, sel ajal saavutavad nad ka maksimaalse piimatoodangu.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Kastreerimine

Kastreerimine põhjustab muutusi sigade kasvus ja arengus.

Kuigi kuldid kasvavad kiiremini, kasutavad sööta efektiivsemalt, toodavad rohkem tailiha ja vähem pekki, vähendab nende liha väärtust pärast sugulist valmimist spetsiifiline lihal esinev kuldilõhn. Orikpõrsad on rahulikumad ja neid saab seetõttu paremini pidada ja hooldada.

Lihakombinaati viidavad peekonisead peavad olema kastreeritud enne 2 kuu vanuseks saamist.

Tavaliselt kastreeritakse kõik kultpõrsad, keda sugusigadeks ei valita, juba imetamisperioodil. Ei ole soovitav, et kastreerimine langeks kokku võõrutamisega.

Sageli taluvad kastreerimist halvemini ka 3 nädala vanused põrsad, eriti siis, kui põrsastel tekib vajadus lisasööda järele, kui emis ei anna piisavalt piima ja lisasööt ei rahulda põrsaste toiteainetetarvet piisavalt.

Suurtes seavabrikutes kastreeritakse põrsaid ka mõne päeva vanuselt, mil seda teha on kerge ja kastreerimine ei nõua palju töö- ega ajakulu. Kastreerimise ajaks puhastatakse sulg ja pannakse puhas allapanu.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja. 2014

Võõrutamine

Põrsaste võõrutamise viise on kaks:

  • põrsaste järkjärguline võõrutamine,
  • põrsaste kohene e. järsk võõrutamine.

Järkjärgulisel võõrutamisel püütakse mõni päev enne tegelikku emiste ja põrsaste lõplikku eraldamist neid järk-järgult selleks ette valmistada. Selleks peetakse põrsad emistest lahus ja lastakse esimesel võõrutuspäeval imema 3 korda, järgmisel päeval 2 korda ja kolmandal võõrutuspäeval 1 kord. Järkjärgulisel võõrutamisel välditakse põrsastel järsku üleminekut ühelt söötmisre¸iimilt teisele ja taoliselt toimides väldime emisel udarapõletiku teket. Võõrutamise eel jäetakse emise söödaratsioonist välja sellised piimaproduktsiooni soodustavad söödad nagu lõss, vadak ja juurvili. Lisaks nende söötade äravõtmisele vähendatakse ratsiooni kogust ja piiratakse ka joogivee andmist.

Põrsaste järsul võõrutamisel tuleb emis ja põrsad selleks ette valmistada. Tüsistusi väldime siis, kui mõni päev enne võõrutamist hakkame piirama emiste söötmist ja jätame nende ratsioonist välja piima tekkele soodsalt mõjuvad söödad. Põrsaste võõrutamisel on õigem emis ära ajada teise (vabade ja tiinete emiste) sigalasse ning põrsad jätta veel mõneks päevaks oma vanale kohale. Selliselt toimides ei tekita me põrsastel kahekordset stressi (emast lahutamine ja uude kohta viimine). Kasutatakse ka teist võimalust – põrsad paigutatakse kohe teise sigalasse. Mõnikord võib hea piimatoodanguga emiseid kasutada pärast oma pesakonna põrsaste võõrutamist teiste, kasvus mahajäänud põrsaste lisatoitmiseks. Et emis võõrad põrsad omaks võtaks, on tarvis emist ja põrsaid piserdada nõrga kreoliinilahusega võõraste lõhnade segamiseks, kuid tavaliselt on emised sel ajal juba üsna leplikud ja ka põrsad oskavad end hoida tigeda emise eest ohutusse kaugusse (puuris pidamisel).

Võõrutamisaegne vanus

Põrsaste võõrutamise ajast oleneb otseselt seakasvatuse tulukus. Majanduslikult on tulus võõrutada põrsad varakult, sest mida varem põrsad võõrutatakse, seda intensiivsemalt saab kasutada emiseid ja toota rohkem põrsaid emise kohta aastas. Põrsaste varasemal võõrutamisel lahjuvad emised imetamise ajal vähem ja vähem kulub ka sööta sugukarja pidamisele. Imetamise ajal tugevasti lahjunud emised vajavad järgneval tiinusperioodil rohkem sööta võrreldes normaalses toitumuses olevate emistega.

Mida varem põrsad võõrutatakse, seda lähedasem peab põrsaste lisasööt oma koostiselt olema emisepiimale ja seda paremad peavad olema põrsaste pidamistingimused. Liiga varajane põrsaste võõrutamine ei too veel kaasa emise reproduktsioonitsükli lühenemist, sest emise suguorganite taandarenemiseks (involutsiooniks) pärast põrsaste sündi kulub vähemalt 3 nädalat. Ka kolmenädalasele imetamisperioodile järgneval esimesel indlemisel paaritatavatest emistest tiinestub vähem või nende viljakus on väiksem kui 4-5-nädalase imetamisperioodi järel võõrutatud emistel. Seetõttu pole varajane võõrutamine laialdasemat kasutamist leidnud. Käesoleval ajal takistab varajast võõrutamist eelkõige heade põrsasöötade kõrge hind.

Seakasvatuse tulemuslikkus sõltub suuresti põrsaste võõrutamise edust või ebaedust.

Võõrutusjärgselt aeglustub mõneks ajaks põrsaste kasv ning nad on sellel perioodil haigustele vastuvõtlikud. 1-2 kuu vanuste põrsaste kasvupotentsiaal on väga kõrge, kuid võõrutatud põrsastel takistab selle realiseerimist:

  • nende piiratud söömus,
  • põrsaste kohanematus uue söödaratsiooniga,
  • mittetäielikult välja arenenud (resp. funktsioneerivad) seedeorganid.

Viimaste aastate uurimused tõestavad, et üheks oluliseks takistuseks põrsaste edukal üleskasvatamisel on põrsaste mao vähene happesus. Happesus on oluline kahel põhjusel. Esiteks, kui maos ei produtseerita küllaldaselt soolhapet ja pH ei lange 2-ni, ei aktiveeru pepsinogeen pepsiiniks ja proteiini hüdrolüüs maos ei ole eriti oluline. Piimaga toituvatel põrsastel tekib maos vajalik happesus piimhappebakterite poolt produtseeritava piimhappe abil. Teiseks, mao happesusel on sea organismis täita veel teine tähtis ülesanne. Nimelt pärsib kõrge happesus mikroorganismide arengut mao-sooletraktis (välja arvatud piimhappebakterid, mis on kõrge happesusega kohanenud). Katsetega on tõestatud, et mao aluselise reaktsiooniga põrsastel on patogeensete mikroobide esinemissagedus oluliselt suurem kui neil, kelle maos pH on normi piires.

Võõrdepõrsaste söötmisel tuleb arvestada veel asjaoluga, et paljud söödad (sojasrott, kalajahu, lõss ja mineraalsöödad) ja söödalisandid on suure puhverdusvõimega ja aitavad sellega kaasa aluselise reaktsiooni tekkele maos. Eelnevast lähtudes on hakatud põrsastele võõrutamisjärgselt antavaid söötasid hapestama, et alandada mao pH-d. Selleks kasutatakse mitmesuguseid orgaanilisi happeid (2% fumaraati või 1% tsitraati). Põrsaste joogiveele on lisatud ka piimhapet. USA-s toodetakse tööstuslikult spetsiaalseid hapestajaid, mis sisaldavad tsitraati, naatriumtsitraati, ensüüme, elektrolüüte, maitseaineid ning Lactobacillus sp. ja Streptococcus faecium´i tüvesid. Katsetega on kindlaks tehtud, et hapestaja kasutamine on odav viis taimsete söötade omastamise parandamiseks võõrdepõrsaste üleskasvatamisel.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Võõrdepõrsad

Põrsaste üleskasvatamine võõrutusest kuni nuumale panekuni on oluline etapp sealiha tootmise tehnoloogilises protsessis. Emast ilmajäämine, söötmistüübi muutumine koos sigalate vahetusega ja ümbergrupeerimine – need on stressorid, mis toimivad negatiivselt võõrdepõrsaste adaptatsioonile uutes tingimustes. Tulemuseks on kasvuenergia tunduv alanemine kuni haigestumise ja suremiseni. Stressorite negatiivse toime vähendamiseks tuleb luua optimaalne sigala mikrokliima, nõuetekohane sulg ja tagada õige söötmine.

Võõrdepõrsad peetakse rühmasulus, mis on ette nähtud 30-120 päeva vanuste põrsaste kasvatamiseks, s.o. põrsastele kehamassiga 6-45 kg. Optimaalne võõrdepõrsaste arv sulus võib ulatuda 20-ni, suurema arvu puhul alaneb nende kasvuhoog. Olenevalt sigade arvust sulus ja sigade kehamassist leitakse õige sulupinna, sulusügavuse ja künafrondi suhe. Liigne sulupind reostatakse, suureneb tööde maht sõnniku koristamisel ja sigala tootmispinda kasutatakse ebaratsionaalselt. Normist väiksema sulupinna korral ei ole tagatud mugavaid lamamis- ja söömisvõimalusi ning põrsad häirivad pidevalt üksteist. Sulu suuruse valikul on soovitatav lähtuda tabelis toodud andmetest.

Tabel. Sulupinna suurus ühe võõrdepõrsa kohta, m2

Näitaja Kehamass (kg)
20 30 40 50
Sulu kogupind 0,30 0,35 0,41 0,46
sh. lamamisala 0,15 0,20 0,26 0,31
Sõnnikuala 0,15 0,15 0,15 0,15

Puhkealaks valivad võõrdepõrsad tavaliselt vaikse, valguse eest varjatuma ala sulus; roojamiseks aga külmema ja valgema ala. Lamamisala vahepiirded tuleb teha läbipaistmatud, ülejäänud aga läbipaistvad. Kui lamamisala on vahetult söödaküna või söödaautomaadi ees, häirivad küna juures käivad loomad lamavaid põrsaid. Lamavate loomade häiritus on suurem ka kitsaste (sügavate) sulgude korral. Lamamisala on puhtam, kui see on sõnnikualast piirdega eraldatud. Sõnnikuala minimaallaiuseks on 80 cm, see võimaldab sigadel end sõnnikualal vabalt ümber keerata.

Künast söötmisel peavad kõik sead mahtuma samaaegselt küna äärde sööma. Ühele võõrdepõrsale tuleb sirge küna korral tagada söödafronti 0,2 m ja fassongküna (söödaküna on kas ringi-, ovaali- või tilgakujuline ja paikneb sulus) korral 0,15 m. Groba 20 söödaautomaadiga saab sööta kuni 16 siga, 20-põrsalisse sulgu tuleks panna 2 söödaautomaati. Vaba juurdepääsu söödakünale söömise ajal kindlustab 1,1 m laiune ala küna serva ja tema vastas asuva piirde vahel. Fassongküna kasutamisel võib vahemaa olla kuni 0,8 m. Universaalne sulg võimaldab ette anda nii vedel- kui ka kuivsööta. Söötade etteandmiseks mobiilsete vahenditega peab küna paiknema söödakäigu ääres ja olema sulurea kogu ulatuses pidev. Talitamine on lihtsam, kui sulg võimaldab küna puhastada ilma sulgu sisenemata. On täheldatud, et sead püüavad oma sulgu naabersulgudest eraldada roojamisalaga. Seepärast on otstarbekam teha lamamisala piirded läbipaistmatud, sõnnikuala piirded aga läbipaistvad. Sellises sulus roojavad sead peamiselt sõnnikualale ning lamamisala säilib suhteliselt puhtana. Seatalitaja peab saama igasse sulgu siseneda ning loomi sisse ja välja ajada vahetult teeninduskäigust. Sigade ajamine peaks aga toimuma sõnnikukäigust. Kui sulu sügavus on üle 3,5 m, on sigade jälgimine ning hooldustööde tegemine raske. Eeltoodud tingimuste täitmine loob eeldused võõrutusjärgsel kasvuperioodil sigade normaalseks kasvuks ja arenguks.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Nuumikud

Valdav nuumaliik on peekoni- ja lihanuum. Nuumikusulg peab kindlustama loomadele optimaalsed kasvutingimused ning vähendama stressi miinimumini nende ületoomisel võõrdepõrsaste sigalast.

Nuumikusulud on ette nähtud 120-240 päeva vanuste sigade kasvatamiseks, kelle kehamass on 40-50-60…100-130 kg. Arvestades sigade nuumajõudlust, töökulu, sulumaterjalide kulu, aga samuti sigade käitumist, on leitud, et optimaalseks paigutustiheduseks tuleb pidada 10 nuumikut sulus. Tuleb arvestada, et sulu pind peab olema vastavuses sigade arvu ja kehamassiga. Sulu suuruse valikul on soovitav lähtuda tabelis toodud andmetest.

Tabel. Vajalik sulupind ühe nuumiku kohta, m2

Näitaja Kehamass (kg)
60 70 80 90 100 110 120 130
Sulu kogupind 0,6 0,65 0,70 0,75 0,80 0,85 0,90 1
sh. lamamisala 0,38 0,41 0,44 0,47 0,50 0,53 0,56 0,63
Sõnnikuala 0,22 0,24 0,26 0,28 0,30 0,32 0,34 0,37

Eelistatav on mitteläbikäidav piiretega eraldatud lamamisala. Lamamisala on puhtam, kui sõnnikuala on sellest madalam ja kaetud restpõrandaga. Sõnnikuala laius peab olema vastavuses looma kere pikkusega, võimaldamaks sigadel end vabalt ümber keerata. Nuumikusulu sõnnikuala minimaalseks laiuseks on 120 cm. Nuumsigade normeeritud söötmisel arvestatakse ühele nuumikule sirge küna korral künafronti 0,3 m (praktikas arvestatakse sageli 1 m künafronti 3 peekonisea kohta). Groba 40 söödaautomaat mahutab 40 kg kuivsööta ja on arvestatud 16 nuumsea kohta. Vaba juurdepääsu söödakünale kindlustab vähemalt 1,4 m laiune ala küna serva ja selle vastas asuva piirde vahel. Sulupiirded tuleks teha lamamisala osas läbipaistmatud ja sõnnikuala osas läbipaistvad. Sellises sulus roojavad sead peamiselt sõnnikualale ning lamamisala säilib suhteliselt puhtana. Sõnniku koristamine lihtsustub, kui sõnnikuala on teeninduskäigu poolses servas.

Talitaja peab saama igasse sulgu siseneda ning loomi sisse ja välja ajada vahetult teeninduskäigust. Sigade ajamine peaks toimuma sõnnikukäigust. Sulu sügavus üle 3,5 m raskendab sigade jälgimist ja nende hooldamist. Nuumatulemusi mõjutab lamamisala temperatuur. Külmal betoonpõrandal peetud nuumikute massi-iive väheneb ja nende söödaväärindus halveneb võrreldes kuival alusturbal peetud sigadega. Nõuetekohaste tingimuste loomine nuumikutele võimaldab maksimaalselt ära kasutada meie seatõugude nuumajõudluspotentsiaali, s.o. saavutada 100-kilone kehamass 170-180 päevaga ja saada 700-800-grammised ööpäevased massi-iibed.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Emised ja kuldid

Vabadele ja tiinetele emistele optimaalsete pidamistingimuste loomine eeldab nende käitumisharjumuste tundmist.

  • Võõrutusjärgselt on emised rahutud. Rühmasulus peetavad vastvõõrutatud emised kaklevad alluvusvahekordade paikapanemiseks.
  • Vabad emised eelistavad lamada üksteise lähedal lamamisalal.
  • Pärast tiinestumist jäävad emised rahulikumaks ja lamavad rohkem. Enam meeldib emistele lamada küljel.

Tiined emised saavad üksikpidamisel ühtemoodi süüa ja nende pesakonnad on ühtlasemad võrreldes rühmasulus peetutega ning nendel on ka põrsaste sünnimass suurem. Vabu ja tiineid emiseid peetakse ka individuaalsulgudes (-lõas). Individuaalne söötmine tiinusperioodil avaldab mõju emiste piimaproduktsioonile imetamisperioodil. Emiste piimakus (põrsapesakonna mass) suureneb ja põrsaste hukkumine väheneb.

Emiste latter on normaalselt 0,55-0,65 m lai, kusjuures nooremiste tarvis vajatakse kitsamaid (0,55 m) latreid, sest liiga laias latris olles pöörab emis end tihti ümber.

Tiinete emiste söötmine normeeritult vähendatud söötmisnormidega on võimalik, kui iga emis on kindlustatud söötmiskohaga.

Emis sööb ära 2 kg jõusööta 8-26 minutiga. Tiinete emiste söötmise organiseerimisel tuleb selle faktiga arvestada ja probleemi ei teki siis, kui emiseid saab sööta individuaalselt. Osaliselt saab seda arvestada ka siis, kui rühmasulus on söötmiskohad eraldatud vahepiiretega – sellega kindlustatakse igale emisele ettenähtud söödakoguse kättesaamine. Et emised söövad oma söödakoguse ära erineva ajaga, on nende rühmasulus pidamisel hädavajalik söötmise momendil kõikide emiste vaba juurdepääs söödakünale. Vastasel juhul sööb osa emiseid teiste sööda, ise seejuures rasvudes ja muutudes suguloomana kõlbmatuks. Küna serva ja piirde vaheline kaugus peab olema vähemalt 1,8 m, et emised saaksid normaalselt süüa.

Emised eelistavad enamiku (80%) magamisajast olla lamamisalal, harvem sõnnikualal.

Normaalne lamamisala emise kohta ei tohi olla alla 1,1 m2. Lamamisala hoiavad emised puhta, kui see ei paikne küna ja sõnnikuala vahel. Kuival ja soojal lamamisalal eelistavad emised lamada üksteise lähedal ja nad on puhtamad. Külm ja libe põrand põhjustab vabadel ja tiinetel emistel traumasid, mis omakorda tekitab aborte ja suurendab embrüonaalset suremust.

Rühmasulus pidamisel on oluline emiste arv sulus.

Üldistades katsete tulemusi, loetakse optimaalseks paigutustiheduseks 4-10 emist sulu kohta. Liialt palju emiseid sulgu pannes ei kujune välja normaalseid alluvusvahekordi ja sead on stressis kogu selle aja, millal neid koos peetakse. Normaalne asustustihedus kindlustatakse, kui sulu pind emise kohta rühmasulus on vähemalt 1,9 m2 (künata) ja üksikpidamisel 1,4 m2 (künata).

Vabade ja tiinete emiste sulg peab olema selline, et söötade etteandmine oleks lihtne. Künale peaks olema juurdepääs kogu ulatuses ja see peaks olema võimalik sulgu minemata, siis on lihtne emiseid sööta ja künasid puhastada. Igale emisele tuleks arvestada 0,4-0,5 m künafronti.

Sõnnikukoristus on töömahukas. Selle töö juures tuleb püüda vältida emiste liigset häirimist.

Vabade ja tiinete emiste sigalas või sektsioonis toimub emiste inna määramine, nende paaritamine (kunstlik seemendamine), tiinuse kindlakstegemine, korduspaarituste läbiviimine jne. Igasse sulgu peab saama siseneda vahetult teeninduskäigust ja emiste sulgu ja sulust välja ajamine olgu lihtne.

Pärast põrsaste võõrutamist hakkavad emised uuesti indlema juba 4-7 päeva pärast. Mitte kõikidel emistel ei väljendu ind ühesuguse aktiivsusega. 90% juhtudel on inna kindlakstegemine küllalt kerge. Inna ilmnemisel ja õige tiinestamisaja määramisel on oluline kontakt kuldiga. Kult mõjub soodsalt inna ilmnemisele. Järelikult võõrutusjärgselt inna karakteerseks ilmumiseks peab sulg võimaldama emistel pideva kontakti kuldiga. Ka kunstliku seemendamise rakendamisel peab vahetult pääsema emiste sulust kuldi sulgu, et proovikuldiga kindlaks määrata paigalseisurefleksi olemasolu.

Kunstlikul seemendamisel on vajalikuks osutunud emise fikseerimine. Eelistatav on sulg, mis seda võimaldab emise latrisse panemisega või mõne seadme abil. Põhikarja täienduseks on nooremiseid soovitatav kasvatada oma karjast, sest nad on immuunsed antud seafarmi mikrofloora suhtes ja see on ka majanduslikult tasuvam. Sulgu paigutatakse 10 nooremist ja sulupinda olgu 10% enam kui samaealistel nuumikutel. Ülejäänud zootehnilised nõuded nende sulgudele on analoogilised täiskasvanud emiste sulgudele esitatavate nõuetega.

Sugukuldid

Sugukulte peetakse tavapäraselt üksiksulgudes, mille pindala on 6-7 m2. Noorkulte võib pidada esialgu ka rühmasulus (2-4), kusjuures ühele kuldile on ette nähtud 2-3 m2 sulupinda. Tähtis on, et kuldid regulaarselt jalutaksid, muidu nad rasvuvad, halveneb sperma kvaliteet ja alaneb suguline aktiivsus.

Kultide sulud peaksid asuma emisesulgude kõrval, et kuldi lõhn, hääl ja tema nägemine mõjuks stimuleerivalt emiste inna avaldumisele.

Väga tähtis on, et käik emiste sulu ja kuldi sulu vahel oleks otsene ja võreline, värav kergesti kinni-lahti käiv. Kuldi sulg on sageli ka emiste paaritamise kohaks, mistõttu kuldi sulu põrand peab olema sile ja ei tohi olla libe.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja

Imetavad emised

Poegimissigala peab kindlustama nii emistele kui põrsastele optimaalsed elamistingimused, sest emiste piimatoodang oleneb oluliselt ka keskkonnatingimustest. Ebasoodne sisustus ja mikrokliima on emisele stressoriks – emised muutuvad rahutuks, alaneb lümfisüsteemi aktiivsus, suureneb neerupealiste hormooni eritus, veres alaneb albumiinide ja tõuseb gammaglobuliinide sisaldus, langeb eosinofiilide sisaldus. Nende agensite mõjul väheneb emiste kehamass, kahjustuvad kaksteistsõrmiksoole ja mao limaskest ning neis tekivad haavandid.

Imetavale emisele optimaalsete pidamistingimuste loomiseks peame tundma ja arvestama tema käitumist ja harjumusi.

Et põrsad imevad väga tihti (umbes iga tunni järel), siis suurema osa ööpäevast imetavad emised lamavad. Siit järeldub, et õigesti kujundatud lamamisase on väga suure tähtsusega. Emise lamamisala põrand peab olema soe ja kuiv ning latris pidamisel sulu ülejäänud pinnast vähemalt 5 cm kõrgem. Sulu pinna minimaalne suurus sõltub imetamisperioodi pikkusest – 30-päevaste põrsaste võõrutamisel vähemalt 4-5 m2, kahekuuselt võõrutamisel 6,0-7,5 m2.

Sigade kahefaasilisel üleskasvatamisel (poegimissigalast viiakse põrsad edasi nuumsigalasse, võõrdesigalat ei ole), kui põrsaid peetakse pärast emise äraviimist samas sulus vähemalt 90 päeva vanuseni, peab emise sulg olema piisavalt suur ja söödafronti ühe pesakonna võõrdepõrsastele vähemalt 1,2 m. Kahefaasilist pidamist kasutatakse juhul, kui puudub nõuetekohane võõrdepõrsaste sigala, imetamisperiood on 60 päeva või poegimiste kestus voorus venib üle kahe nädala. Viimasel juhul jäetakse varem sündinud põrsad poegimissulgu seniks, kuni hiljem sündinud põrsad saavutavad võõrutamiseks sobiliku kehamassi ja vanuse.

Põrsastel peab olema pidevalt vaba juurdepääs emise juurde.

Emise ja põrsasulu vaheline piire olgu põrsastele läbitav, kusjuures ava kõrgus põrandast ei või varavõõrutusel olla väiksem kui 25 cm, hilisemal võõrutamisel 28 cm. Latriga sulus peavad põrsad pääsema emise juurde mõlemalt poolt emise udara pikkuse ulatuses. Sulus peab põrsaste äramagamise oht olema viidud miinimumini. Emise vabalt pidamisel esineb põrsaste äramagamist peamiselt sünnijärgsel kolmel päeval, pärast 10. elupäeva seda tavaliselt ei juhtu.

Emise latris pidamisel tuleb ette põrsaste äramagamist nende kolme nädala vanuseks saamiseni – latris pidamisel muutuvad emised mahaheitmisel hooletuks. Põrsaste äramagamise vältimiseks vabasulus tuleb kasutada tõkkeid, vältimaks emise lamamist vahetult vastu piiret. Tõkkeks on sobiv kasutada metalltorusid, mis paiknevad piirdest 17-20 cm kaugusel ja põrandast 20-25 cm kõrgusel.

Emise latris pidamine on soovitatav ainult varavõõrutamise korral. Latris pidamisel on pesakonna kasv ebaühtlasem, võõrutamise ajaks on alaarenenud põrsaid tavaliselt rohkem kui emise vabalt pidamisel. Selle tingivad udara saastatusega kaasnevad haigestumised.

Esmaspoegijatel emistel väheneb latris pidamisel isu ja nende piimakus alaneb 4-5%. Vabalt pidamisel on emiste udarad puhtamad ja põrsastel esineb vähem tervisehäireid.

Üldjuhul söödetakse imetavaid emiseid puderja söödaga.

See eeldab, et emise küna asub söödakäigu ääres, ulatudes servaga söödakäiku. Põrsaste lisasöötmiseks kasutatakse tavaliselt kuivsöödakünasid, mis ei pea olema nii pikad, et kõik põrsad korraga sööma mahuksid, sest vabalt eesolevat sööta ei tarbi põrsad üheaegselt. Teine võimalus on anda põrsastele puderjat sööta, siis peab söödaküna olema nii pikk, et kõik põrsad korraga sööma saaksid tulla (vähemalt 1,2 m). Küna peaks asetsema söödakäigu ääres, et põrsaid oleks kergem sööta.

Põrsaste ala

Põrsaste lamamisala peab olema kompaktne, pindalaga mitte alla 1 m2, et kõik põrsad saaksid korraga kiirguri all olla (pikal ja kitsal alal ei mahu kõik põrsad kiirguri alla). Lamamisalal paikneb lisasoojusallikas (soojuskiirgur) või on soojendatav lamamisala põrand (elekterküte). Lisasoojus on tähtis põrsaste arengule eriti esimestel elupäevadel, mil nende võime kehatemperatuuri säilitada ja reguleerida on piiratud.

Kahenädalastel põrsastel on juba hästi arenenud termoregulatsioon. Selle tagab naha soojusisolatsiooni suurenemine. Vastsündinul põrsal on kehas rasva ainult 1-2% ja sellest suurem osa on struktuursete lipiididena, mistõttu ei saa seda rasva energiaallikana kasutada ja põrsas ei suuda ise oma kehatemperatuuri hoida. Kahenädalase põrsa kehas on rasva juba 15% (põhiliselt nahaaluse rasvkoena). Kahenädalasel põrsal on paranenud ka nahapinna ja kehamassi suhe. 1 kg kehamassi kohta tuleb 2-nädalasel põrsal 550 cm2 nahapinda, vastsündinud põrsal 900 cm2.

Oluline on lamamisala eraldatus söötmisalast ning põrsaste roojamise ja urineerimise kohast, siis saavad põrsad sellel rahulikult puhata ja nende “pesakoht” on soe ja puhas. Lamamisala põranda temperatuur olgu 30-32 °C, õhu relatiivne niiskus 60-70% ja õhu liikumiskiirus mitte üle 0,15 m/sek. Tõmbetuule vältimiseks tuleb lamamisalal kasutada tihedaid piirdeid. Tihedate piiretega võiks eraldada ka naabersulud. Et emis saaks põrsaid jälgida, olgu vahepiire emise ja põrsaste lamamisala vahel läbipaistev. Põrsaste kasvamisel alandatakse lamamisala temperatuuri soojuskiirguri kõrgemale tõstmisega.

Allapanu

Poegimissigalas on tingimata vajalik vähese allapanu, 1,5-2,0 kg/päevas, kasutamine. Allapanu kindlustab kuiva ja puhta põranda, tagab pehme, sooja ja mugava lamamisaseme nii emistele kui põrsastele, vähendab loomade haigestumist. Allapanu tuleb vahetada või uuendada iga päev.

Sulu konstruktsioon peab võimaldama lamaval emisel vabalt jälgida puhkealal olevaid põrsaid. On oluline, et seejuures ei ole emis sunnitud viibima sõnnikualal või tagumise poolega söödaküna suunas. Viimasel juhul reostab ta küna ja selle ümbruse ning lõpptulemuseks on kogu sulu mustumine ja emisel on udar pidevalt määrdunud.

Sulg peab kindlustama loomade ratsionaalse ja mugava hooldamise. Seatalitaja töö lihtsustamiseks peab sulul olema piirkond, kuhu põrsad ajutiselt eraldada. Põrsaste sulgemine sellele alale võib toimuda kas spetsiaalse luugi või värava abil, aga samuti teisaldatava piirdega.

Põrsaste alale peab talitaja pääsema igast teeninduskäigust (nii söötmis- kui sõnnikukäigust) ja emiste alale vähemalt ühest teeninduskäigust. Tavaliselt on põrsaste ala piiratud madala aiaga, kust talitaja hõlpsasti üle saab astuda. Nii emise kui põrsaste künasid peab saama puhastada, ilma et oleks vaja sulgu minna.

Sulu piirded ja konstruktsioon ei tohi raskendada sõnniku koristamist ja sulu põranda puhastamist. Emiste latris pidamisel kulub sulu puhastamisele rohkem aega, sest latris pidamisel satub roe latri keskele ning maha heites saastub emise udar. See sunnib talitajat latriga sulgu sagedamini puhastama. Lisatööd nõuab ka emise udara pidev puhastamine.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja