Varroalestade arvu määramiseks mesilasperes on mitmeid võimalusi:

Diagnoosida lesehauet (selle puudumisel töölishauet) – uuritav haue peab olema nukustaadiumis. Kärjekahvliga nukkusid kärje kannudest välja tõmmates võib saada ettekujutuse lestade hulgast peres. Inspekteerida tuleb ka kannude külgi, millel võib avastada lestade ekskremente (kui lestad ise silma ei hakka).

Uurida täiskasvanud mesilasi – varroalestade täiskasvanud emasisendeid (pruunid, ovaalse kehaga, ca 1,1 mm pikad ja 1,6 mm laiad) võib näha liikumas mesilastel ja kärgedel. Kui suvisel ajal on mesilastel näha liikumas kasvõi üksikut lesta, on juba hilja ja mesinikul tuleb ülikiiresti asuda lesta tõrjuma.

Diagnoosida lestade loomulikku langemist – Varroalestade arvukust mesilasperes võib hinnata, pannes mesilaspere raamide alla lestavõrgu, et mesilased varroalesti tarust välja ei kannaks. Võrk jäetakse paigale üheks nädalaks (nt 25. nädalal). Kui ööpäevas langeb maha keskmiselt üle kaheksa lesta, tuleb teha kohe lestatõrjet! Kui langemine on alla ühe lesta ööpäevas, siis on varroatõrjestrateegia osutunud piisavaks. Samas mesilas võivad tulemused perest peresse varieeruda.

Töödelda töömesilasi tuhksuhkrumeetodiga – pane tuhsuhkur ja mesilased kinnise kaanega anumasse, raputa mõnda aega. Läbi peene võrgu raputa tuhksuhkur koos lestadega anumast välja – suhkru sulades muutuvad lestad nähtavaks ja saad need kokku lugeda.

Loe infolehest: Kutsumata külalised mahemesilas. Varroos.

Mesindustehnilisi võtteid võib mahemesilas kasutada nii eraldi kui ka kombineerituna orgaaniliste hapetega. Biotehnilised meetodid tuginevad asjaolule, et lestad paljunevad eranditult kinnises haudmes. Kui osatakse reguleerida kaanetamiseks valmis haudme hulka, saab piirata ka lestade paljunemisvõimalusi. Nendeks on näiteks lesehaudme väljalõikamine, varroosi profülaktika iduperede abil, kärjeisolaatori kasutamine (püüniskärg), haudmepausi tekitamine. Biotehniliste meetodite pluss on see, et neid saab kasutada meekorje ajal, kui nt hapete ja tümooli kasutamine on keelatud.

Lesehaudme eemaldamine

Varroalest eelistab lesehauet. Korduv kaanetatud lesehaudme eemaldamine varasuve jooksul vähendab oluliselt varroalestade hulka mesilasperes. Kuid lest on kohanemisvõimeline ja paljuneb väga hästi ka töölishaudmes. Lesehaudme eemaldamisest üksi ei piisa. Lesehaudme süstemaatiline kasvatamine ja eemaldamine peab moodustama osa ökoloogilisest tõrjekavast.

Leseraami kasutamine annab mesilaspere kohta olulist infot, näiteks kas mesilasema muneb või on pere juba sülemlemismeeleolus, sest tavaliselt ehitatakse sülemikupud esmalt lesehaudme raamile (leseraam on nn sülemibaromeeter). Kui mesilased leseraami vastu ei võta (ei ehita kärge), on mesilasperel probleem, mille põhjuseks võib olla korjepuudus (sh ebapiisav söödakogus tarus), sülemlemismeeleolu või ema puudumine.

Leseraami kasutamine on alati hea mõte, sest see hoiab varroalestade arvukust madalal ja aitab samal ajal mesilaspere toimimisel silma peal hoida.

Leseraam asetatakse:

• mai alguses, kui ilmad on jahedamad ja mesilaspere kogub alles hoogu, haudmeraamide keskele;
• alates mai keskpaigast, ilmade soojenedes ja mesilaspere arengu intensiivistudes, haudmeala serva.

Ajal, mil lesehauet eemaldatakse, käib mesilasperedes juba vilgas haudmetegevus ja pere areneb jõudsalt. Pere kasvades jõuab leseraam, mis pannakse esialgu haudmeala serva, väga kiiresti haudmeala keskele (Joonis 1).

Leseraami valik (Joonis 2) sõltub hooldusintervallist, kas mesilasi vaadatakse läbi kord nädalas või iga 10 päeva tagant. Kutselistel mesinikel on rutiiniks mesilaspere läbivaatus iga 10 päeva tagant. Harrastusmesinikel, kes enamasti peavad mesilasi teise töö kõrvalt, on sobilikum teha pere läbivaatust kord nädalas.

Kolmeosalist leseraami (Joonis 3) kontrollitakse kord nädalas, kindlal nädalapäeval. Haudmeraamide kõrvale või vahele pannakse tühi kolmeosaline raam.

Õige intervall rütmi saavutamiseks:

1. pärast esimest nädalat lõigatakse välja 2. osa;
2. pärast teist nädalat lõigatakse välja 3. osa;
3. pärast kolmandat nädalat lõigatakse välja 1. osa, milles peaks olema juba kaanetatud haue.

Järgnevatel kordadel lõigatakse välja osa, milles haue on kaanetatud. Kui üks kord juhtub vahele jääma, siis lõigatakse järgneval nädalal välja kaks kaanetatud haudmega osa. Nii taastatakse õige rütm ja leski ei kooru.

Kaheosalist raami kontrollitakse iga 10 päeva tagant. Alguseks pannakse tühi raam haudmeraamide lähedale või vahele.

1. Esimese kontrollimise käigus, 10 päeva pärast, lõigatakse raamist välja üks osa.
2. Järgnevate kontrollimiste käigus lõigatakse välja täielikult kaanetatud kärjeosa.

Lesehaudme väljalõikamist tuleb rutiinselt (iga 10 päeva tagant) korrata, kuni mesilased lesekanne ehitavad

Üheosalises raamis (Joonis 4 – vaata galeriis allpool) lõigatakse lesehaue välja iga kolme nädala tagant või asendatakse tühja raamiga.

Mõnikord tuleb mesiniku hooldusvõtete tõttu ette olukord, et mesilased ehitavad lesekärgi tühjale kohale (Joonis 5 – vaata galeriis allpool). Sel juhul tuleb metsik ehitis ja selles olev lesehaue eemaldada.

Mida teha lesehaudmega?

Väljalõigatud lesehaudmega kärje tükke võib talvisel ajal anda lindudele. Selleks tuleb hooaja jooksul kogunenud lesehaue talvekuude saabumiseni hoida sügavkülmas. Talvel tuleb lesehaudme kärjed asetada kahelt poolt võrguga kaetud raami sisse, mida on mugav puude okste külge riputada. Kõige lihtsam on seda teha täisraamiga. (Joonis 6 – vaata galeriis allpool).

Võitlus varroosiga iduperede abil

Mesila heaks ja hästi juhitud toimimiseks on soovitatav teha piisaval hulgal iduperesid. Idupered lisavad mesindusele paindlikkust, võimalusi ja reserve.

Iduperedel on ka varrositõrjes tähtis roll. Idupere moodustamine põhiperest võetud mesilastest ja haudmest aitab vähendada põhipere lestasust kuni kolmandiku võrra. Iduperedes on ka lihtne lestatõrjet teha, kuna pered on väiksed ja nende esimesel hooajal kogutud mesi kulub perede endi arenguks. Nad annavad võimaluse teha varakult varroositõrjet ja saata uued pered talvituma üsna madala lestasuse tasemega.

Vajadusel on iduperedest samaaegselt kasu ka muudes mesindustegevustes, nagu näiteks:

• Iduperesid on hea kasutada mesilasemade paarumisel;
• Iduperedes võib hoida nn reservemasid, et kasutada neid pärast talve mõnes põhiperes, kus ema on viga saanud, muneb kehvasti või puudub hoopis. Emata idupere võib ühendada teise iduperega;
• Idupered on hea võimalus kindlustada end iga-aastaste talvekahjude vastu, vajadusel asendades või tugevdades peresid;
• Kui idupered moodustada varakult hooaja alguses, saab need sügisel panna talvituma juba tootmisperedena.

 Põhireeglid, mida iduperede moodustamisel järgida

Idupere moodustamiseks on vaja noori amm-mesilasi, kellele antakse suira ja sööta, et nad saaksid esialgu ise hakkama ega sõltuks looduslikust korjest. Seda põhjusel, et iduperedes ei ole korjemesilasi.

Iduperele võib anda kas paarunud ema, paarumata ema või mesilasemakupu:

• Kui antakse paarunud ema, on tähtis, et lisatakse ülesehitatud kärg, et ema saaks kohe munema asuda.
• Kui antakse paarumata ema, siis lisatakse kärjepõhi.

5-raamilise idupere näidisretsept:

• 1 korralik suirakärg;
• 1 ülesehitatud kärg;
• 1 korralik haudmeraam kaanetatud haudmega, millest peagi hakkavad kooruma noored mesilased;
• 1 kärjepõhi;
• 1 korralik söödakärg, soovitatavalt kaanetamata mee ja suiraga;
• umbes 1,5 liitrit noori mesilasi (2−3 haudmekärjelt). Idupere kõik kärjed peavad olema mesilastega kaetud.

Iduperesid saab teha alates juuni algusest, mil kooruvad esimesed emad, kuni augustini välja. Nende moodustamisel peab arvestama, kui palju aega on mesilasperel arenguks jäänud, et minna talvele vastu piisaval hulgal talvemesilastega.

Kuldreeglina võetakse idupere moodustamiseks:

• mais: 1 korralik kaanetatud haudmekärg;
• juunis: 2 korralikku kaanetatud haudmekärge;
• juulis: 3 korralikku kaanetatud haudmekärge.

Idupere lennuava tuleb kitsendada!

Reeglina kitsendatakse idupere lennuava 5 cm laiuseks (1 cm kärjetänava kohta). Kui teha mesilaspere samas mesilas, kust mesilased pärit on, soovitatakse esialgu lennuava kitsendada 1 cm laiuseks või võimalusel idupere lennuava paariks päevaks sulgeda. Uutel mesilasperedel ei ole valvurmesilasi ja nad võivad langeda röövimise ohvriks. Lennuava võib sulgeda nt värske rohuga, mis paari päeva pärast ära kuivades lennuava eest ise maha pudeneb. Kõige parem olesk viia uued mesilaspered uude mesilasse (min 2 km kaugusele).

Näide idupere moodustamiseks varroositõrje eesmärgil

Varroositõrje tegemiseks (Joonis 7) moodustatakse idupere umbes 10 päeva enne mesilasema andmist. Uue ema andmise õnnestumiseks ei tohi peres olla lahtist hauet ja kõik emakupud tuleb eemaldada.

Tõhusa varroositõrje tegemiseks tuleb anda peatselt kooruv emakupp või paarumata mesilasema. Orienteeruvalt 14 päeva jooksul noor ema paarub ja hakkab munema. Umbes 11−12 päeva pärast uue mesilasema andmist on pere viimane kinnine haue koorunud (töömesilase areng 21 päeva). Uus ema ei ole veel munema hakanud või on seda kohe tegemas. Oluline on jälgida, et jääks nädala jagu aega, mil peres ei ole kinnist hauet ja saab teha varroositõrjet (näiteks oblikhappe tilgutamise, aurustamise või piserdamisega). Sellises peres on lestasus väga madal. Kui perele antakse emakupp ja tarus on veel lahtist hauet, tekib siiski lühem haudmevaba või vähese haudmega periood, mis võimaldab teha väga tõhusat lestatõrjet.

• Moodusta idupere;
• 10 päeva pärast eemalda emakupud ja anna uus paarumata mesilasema;
• 14 päeva pärast tee perele näiteks oblikhappe tilgutamine;
• Mesilasema munemise ergutamiseks tuleb korje puudumisel uuele perele
  ülepäeva anda ergutussööta u. 0,5 liitrit vedelat 40-protsendilist suhkrulahust.

Varroositõrje kärjeisolaatori abil

Kärjeisolaator on emalahutusvõrega külgedelt kaetud kast, kuhu pannakse ülesehitatud kärg ja mesilasema (Joonis 8). Mesilasema kasvatuses kasutatakse seda ka ühevanuste vaklade saamiseks.

Kärjeisolaator on tuntud meetod mesilasema isoleerimiseks ühele kärjele, nn. püüniskärjele. Kui mesilasema on ühel kärjel kinni, on see peres kindlalt ainus paik, kus on kaanetamiseks valmis hauet ja kuhu lestad saavad paljunema suunduda.

Kärjeisolaatori toimimismehhanism on toodud joonisel 9.

Ülesehitatud kärg (püüniskärg), milles on küllaldaselt ruumi munemiseks, pannakse koos mesilasemaga kärjeisolaatorisse. Kärjeisolaator asetatakse haudmeraamide vahele.

• 7−9 päeva pärast vahetatakse püüniskärg uue kärje vastu ja mesilasema pannakse sellele munema. Vana püüniskärg pannakse isolaatori taha. Emakupud eemaldatakse, kui neid on.
• Järgmise 7−9 päeva pärast vahetatakse püüniskärg jälle välja. Esimene püüniskärg, millel nüüd on kinnine haue, eemaldatakse tarust. Isolaatoris olev püüniskärg pannakse selle asemele.
• Järgmise 7−9 päeva pärast eemaldatakse väljatõstetud püüniskärg taas ja mesilasema lastakse vabaks. Kärjeisolaatoris olev püüniskärg võib veel üheks nädalaks paigale jääda ning siis eemaldatakse tarust ka viimane.

Tarust eemaldatud kinnise haudmega kärjed hävitatakse või tehakse neile varroositõrje (nt sipelghape, termiline töötlus vms).

Kärjeisolaatori kasutamine on väga töömahukas, sest kärgi tuleb mitu korda ringi tõsta. Samas on võimalus tõrjuda varroalestad täielikult tõrjevahendeid kasutamata ja teha seda enne meevõttu. Lisaks varroalestade kinnipüüdmisele takistab see meetod ka sülemlemist.

Orgaaniliste hapete ja eeterlike õlide kasutamine varroalesta tõrjel

Mahemesilas kasutatakse varroalesta kontrolli all hoidmiseks ja tõrjeks erinevaid meetodeid, nendeks on mesindustehnilised võtted ning orgaaniliste hapete ja eeterlike õlide kasutamine. Järgnevalt tutvustame enamlevinud orgaaniliste hapete ja eeterlike õlide kasutusmeetodeid.

Varroositõrje orgaaniliste hapetega

Mahemesinduses võib orgaanilisi happeid varroositõrjeks kasutada nii iseseisvalt kui kombineeritult biotehniliste võtetega (näiteks püüniskärje ja iduperede töötlemisel vms). Erinevalt biotehnilistest meetoditest ja BeeVital HiveCleanist ei ole orgaanilisi happeid tootmisperes korje ajal lubatud kasutada.

Happelahuste valmistamisel ja tõrje tegemise ajal tuleb kanda happekindlaid kummikindaid, prille ja hingamisteede kaitsemaski, mis on varustatud ABE1-filtritega (EN141 – orgaanilised aurud).

Oblikhape

Hapetest laialdast kasutust leidnud tõrjevahend on oblikhape. Oblikhape on orgaaniline hape, mida esineb looduses sageli. Näiteks annab oblikhape hapu maitse rabarberile ja hapuoblikale. Oblikhapet esineb looduslikult ka mees. Oblikhape levib mesilaste vahel kehalise kontakti kaudu. Orgaanilised happed muudavad lesta organismis hapete-leeliste tasakaalu, see pärsib lestade elutegevust ja nad hukkuvad.

Oblikhappe tilgutamist (Joonis 1) kasutatakse lestatõrjeks mais-juulis sülemites ja iduperedes. Järeltõrjet tehakse hilissügisel, haudmevabal perioodil. Oblikhappe tilgutamine ei mõju kaanetatud haudmesse, mistõttu tuleb tõrje teha ajal, mil hauet on võimalikult vähe.

Oblikhappe suhkrulahus

Valmistamiseks on vaja:

• 1 liiter vett (keedetud ja jahutatud)
• 1 kg suhkrut
• 75 grammi oksaalhappe dihüdraati (valge pulber).

Sellest saab 1,66 l, millest piisab ca 55 mesilasperele.

Oblikhappesegu peab olema leige. Vesi peab olema soe, eelnevalt keedetud ja jahutatud.
Doseerimissüstlaga tilgutatakse iga mesilastega kaetud kärjetänava kohta:

• 4-5 ml lahust Eesti raami puhul;
• 4 ml lahust Langstrothi raami puhul.

Oblikhappesegu tuleb tilgutada otse ja ainult mesilastele. Mesilastega katmata kärjetänavatele ei ole vaja lahust tilgutada.

Oblikhappe vesilahusega piserdamine

Variant 1 – Oblikhappe 2,1−2,3% vesilahuse valmistamiseks võetakse:

• 30 g kristallilist oblikhapet
• 1 l vett (soovitavalt keedetud ja jahutatud)

Vahendit piserdatakse käsipihustiga pesaruumist väljatõstetud kärgedel olevatele mesilastele, kummalegi kärjeküljele 3−4 ml.
Meetod on efektiivne, kuid töömahukas!

Variant 2  

Kalle Toomemaa katse kohaselt piserdatakse oblikhappe 0,4−0,5% vesilahust 30 ml kärje kohta, kuni mesilaste täieliku märgumiseni.

Soovituslik kasutusaeg

Oblikhappe vesilahust kasutatakse mais-juunis varroatõrjel sülemite ja iduperede töötlemisel ning septembri lõpus-oktoobri alguses tootmisperedes.
NB! Hilissügisese tõrje korral tuleb ilm valida selliselt, et mesilastel oleks võimalus käia tõrjejärgsel puhastuslennul.

Oblikhappeaurustid

Eesti mesinike hulgas on levinud ka oblikhappeaurustite kasutamine. Aurustid on mõeldud kristallilise oblikhappe aurustamiseks. Kuna oblikhappeaurud imenduvad hingamisteede kaudu, tuleb sissehingamise vältimiseks kasutada spetsiaalset kaitsemaski.

Saadaval on väga erinevaid aurusteid, näiteks Varrox plaataurusti, Asteni oblikhappe aurusti, Sublimox (Joonised 2-4 – vaata galeriis allpool) jms. Iga aurusti puhul on eelnevalt vaja põhjalikult tutvuda tootjapoolse juhendiga.

Sipelghape

Sipelghape on orgaaniline hape, mida esineb mees loodulikult. Selle korrektne ja õpetust järgiv kasutamine varroositõrjes ei tohiks jätta mee sisse olulisi jääke, kuid tootmisperes korje ajal ei ole seda siiski lubatud kasutada. Sipelghappe tõhusus võib olla kuni 95%, mis võib kõikuda, sest sipelghappe on kapriisne kasutustingimuste suhtes.

Kuidas toimib?

Lestade kitiinkest on õhem kui mesilastel, mistõttu sipelghappeaurud tungivad lesta kestast läbi ning hävitavad tema rakud ja hingamissüsteemi. Mesilaste kitiinkest on sipelghappeaurude suhtes oluliselt vastupidavam.

Kuidas valmistada?

85 protsendilise happe lahjendamiseks 65 protsendliseks tuleb 1 liitrile 85 protsendilisele sipelghappele lisada 3 dl puhast vett.

NB! Tuleb meeles pidada, et hape tuleb panna vette, sest vastasel juhul võib segu “üle keeda”.

Happe lahjendamine on OHTLIK, seetõttu (kui ise ei oska) on targem õige lahuse saamiseks pöörduda vastava ala spetsialisti poole!

Millal kasutada?

Sipelghappetõrjega saab alustada pärast viimast meevõtmist. Tõrje eel tuleb jälgida, et mesilasperel on tõrjeperioodiks piisavalt sööta, näiteks 5−6 kg.

Sipelghappe tõrje ajal peab välistemperatuur jääma 12−25 kraadi vahele.

• Kui tõrjet teha perioodil, mil välistemperatuur on kõrgem, tuleb valida päevas see aeg, mil temperatuur on madalam;
• Abiks on ka happe eelnev külmutamine ja jahedas transportimine, et tarusse jõudes toimuks aurustumine aeglasemalt.

Sipelghappe kiire aurumise meetod

• 65 % sipelghapet antakse 1,5 ml kärjetänava kohta.
  

  Joonis 5. Sipelghappe kasutamine kiire aurumise meetodil. Foto: F. Vejsnæs

• Tõrjet tehakse 3−4 korda 3−4-päevaste vahedega.

Sipelghape kantakse doseerimissüstlaga imavale materjalile, nt põrandalapile, soome papile, nõudepesulapile (Joonis 5).

Ühe kärjeraami kohta, millel mesilaspere talvitub, antakse 1 ml (80-85%) või 1,5 ml (60-65%).

 Aeglase aurumise meetodid

Aeglase aurustumise puhul peab aurusti jääma tarru 10−12 päevaks. Eestis enamlevinud ja kasutust leidnud aeglase aurustumise vahenditeks on:

• Nassenheider (nii harrastus- kui kutselisele mesinikule);
• sipelghappelapp (kilekotis), mis sisaldab 120-130 ml 65% sipelghapet;
• Krämeri plaat, mis sisaldab 200−250 ml 80−85% sipelghapet.

 

Varroositõrje tümooliga

Tümool on tugevalõhnaline eeterlik õli, mille lõhn on äratuntav kõikjal, kus seda on kasutatud või säilitatud. Seetõttu ei saa tümooli kasutada korje ajal. Lisaks tüümianile leidub tümooli veel näiteks harilikus punes ja põldubades ning see on ka mee looduslik koostisosa. Samuti on tümool tuntud kui bakteri- ja seenevastane vahend. Temperatuuril alla 51 kraadi esineb tümool kristallidena.

Mõju

Tümool aurub ja levib tarus. Mesilased, kellele tümooli lõhn ei meeldi, püüavad geeli tarust välja kanda, mis tümooli levimist tarus võimendab. Tümooli mõju sarnaneb orgaaniliste hapete mõjule, kuid ta toimib aeglasemalt. Seetõttu toimub ka suurem lestade mahalangemine hiljem kui väga kiiretoimeliste sipelg- ja oblikhappe kasutamisel.

Varroositõrjeks üks tuntum ja lihtsamini kasutatav toode on Apiguard geel. Selle toimeaine on tümool, mis vabaneb aeglaselt õiges koguses. Apiguardi toime on sama, mis orgaanilistel hapetel: tümool hävitab lesta rakumembraanid ning mõjutab kõiki lesta rakkudes toimuvaid protsesse. Sarnaselt sipelghappele, on tümooli soovitav kasutada alles pärast viimast meevõtmist ja kõige tulemuslikumalt toimib see välistemperatuuril 15-25 kraadi.

Apiguardi fooliumkarp sisaldab 15 grammi tümooli, mis sõltuvalt pere suurusest ja õhutemperatuurist aurub ca 10-14 päeva jooksul. Hiljemalt 14 päeva pärast lisatakse uus doos. Ühe mesilaspere kohta tuleb arvestada 2−3 karpi. Seega võib üks tõrjekuur kesta kuni kuus nädalat.  Fooliumkarp avatakse ja asetatakse raamiliistudele, lahtine pool ülespoole. Tuleb jälgida, et karbi kohale jääks tühi ruum, et mesilased pääseksid geelile kergesti ligi. (Joonis 6).

Tümooli kasutatakse ka ribadena, mida mesinikud valmistavad ise. Selleks sulatatakse õhurikkas ruumis tümoolikristalle veevannil ja doseeritakse saadud vedelikku ühekordse kasutusega lappidele. Üks riba sisaldab 12 g tümooli. Ribasid hoitakse kuni tarvitamiseni sügavkülmas. Varroatõrjes kasutatakse 1 riba mesilaspere kohta ja hiljemalt 14 päeva pärast lisatakse teine annus. Tümoolitõrje ajal kasutusel olnud raame ei soovitata hiljem meekorpuses kasutada.

Kuna tümool on söövitava toimega, tuleb rakendada ohutusmeetmeid nagu orgaaniliste hapete puhul, kasutades happekindlaid kindaid ja kaitseprille.