Meil on lihaveiste söötmise puhul rakendatud kolme võimalust: intensiivset, mõõdukat ja ekstensiivset söötmist.

Intensiivse söötmisega tagatakse veiste hea massi-iive kogu aasta jooksul; mõõduka söötmise puhul toimub intensiivne lõppnuum ainult paari viimase kuu jooksul; ekstensiivse söötmise puhul (veistele antakse põhiliselt väheväärtuslikke söötasid) on veiste juurdekasv minimaalne. Väärib märkimist lihaveiste erakordne võime küllaldase sööda puhul (eriti karjamaal) jõuda lühikese ajaga (1,5…2 kuud) lahjast toitumusest keskmisse või kõrgemassegi konditsiooni.

Lihaveiste ööpäevaringne vaba liikumine karjamaal on eelduseks suurepärasele tervisele ning aitab vältida haigusi. Karjamaarohu rohke söömine on parim viis looma toiteainete vajaduste rahuldamiseks. Päikesevalguses sünteesib looma organism enesele vajalikus koguses D-vitamiini. Kogu suve laudas pidamisel võivad loomadel tekkida ainevahetushäired, sigimise langus jne.

Hea saagikusega kultuurrohumaal võiks ühel hektaril olla kuni 2,5 ammlehma koos vasikatega, puis- ja rannaniitudel 0,8…1,0 ja metsa ning niidukarjamaadel 0,3…0,5 ammlehma. Aastavanuseid noorveiseid võib olla kõikidel juhtudel peaaegu kaks korda rohkem. Karjamaaperiood peab olema maksimaalselt pikk, varakevadest hilissügiseni. Karjamaa saagikuse languse korral sügisel, tuleks karjamaal anda loomadele lisasööta.

Talvine söötmine. Kui meie vabariigis hakati lihaveiseid alates 1978. aastast rohkemaarvuliselt kasvatama, püstitati esialgu eesmärk mitte oluliselt kasutada piimaveistele varutud kvaliteetseid söötasid. Talveperioodil söödeti neid möödukalt, anti peamiselt põhku ja vähesel määral silo, kasutati kõige madalakvaliteetsemaid söötasid. Neile kogemustele tuginedes pidid lihaveiseid kasvatavad farmid neid seisukohti hiljem korrigeerima, sest madalakvaliteetsete söötade kasutamise puhul ei saadud täisväärtuslikke järglasi, loomad tiinestusid halvasti ja neil esines hulgaliselt tervisehäireid. Kvaliteetseid söötasid kasutades ja söödakoguseid suurendades paranes olukord tunduvalt

Ammlehmadele antakse laudaperioodil tavaliselt rullsilo ja põhku. Loomulikult on sobiv sööt ka hein, kui seda on võimalik ise toota või osta. Rullsilo võib arvestada looma kohta umbes 30 kg päevas. Kui lehmad on karjatamisperioodi lõpul heas toitumuses, siis võivad nad talveperioodi jooksul poegimisperioodi alguseks lahjuda ja kaotada oma kehamassist 50…100 kg. Sellistele lehmadele võib laudaperioodi algul anda 10…20% vähem tavapäraselt ettenähtud söödast. Lehmad saavad puudujääva energia karjamaaperioodil naha alla kogutud rasvast. Kui ratsioon on proteiinivaene, siis võetakse organismi elutegevuseks vajalik proteiinihulk looma lihaskoest. Heas toitumuses lehmale ei ole see kahjulik, siiski ei või teda lasta ka liialt lahjuda. Eesmärgiks peaks ikkagi olema lehmade suhteliselt ühesugune toitumus kogu aasta jooksul. Sügisel on oht, et vanemad lehmad liialt rasvuvad, see on aga halb seetõttu, et nende poegimine kevadel on raske. Mõnedel juhtudel ei anta neile talveperioodil peale põhu midagi. Üldjuhul söödetakse ammlehmi ainult põhisöödaga, jõusööta võiks ratsiooni lisada kuni 2 kg vaid pärast poegimist, eriti kui lehmad ei ole veel täiskasvanud.

Prantsuse päritoluga tõugude (šarolee, limusiin ja nende ristandid piimatõugudega) ammlehmade söötmisel peab hoolikamalt jälgima loomade toitumust. Lehmi ei tohi liialt hästi sööta, kuna neil võib sel juhul kergesti esineda poegimisraskusi. Seetõttu tuleks heas toitumuses lehmi talveperioodil sööta 5…10 % alla normi.

Esimese põlvkonna liha- ja piimatõu ristandlehmad nõuavad ratsioonis normikohast energia- ja proteiinihulka ja keskmise kvaliteediga koresööta. Neil loomadel puudub organismis karjamaaperioodijärgne rasvavaru, sest kogu sööt kulub piima tootmiseks.

Lehmikuid tuleks sööta selliselt, et nende ööpäevane juurdekasv ei ületaks 800…1000 g piiri. Vastasel korral ei arene nende eesmaod vajalikul määral hilisemaks põhisöötade maksimaalseks kasutamiseks. Liigse nuumamise korral kannatab loomade sigimisfunktsioon.

Pullmullikaid peaks pärast võõrutamist kohe tugevalt söötma, et saada nende realiseerimisel rümba kõrgeväärtuslikud tapaomadused. Pärast võõrutamist anda isukohaselt head heina või põhku ja rullsilo. Kindlasti peaks lisama ratsiooni ka jõusööta. Rusikareegel on selline, et iga 100 kg elusmassi kohta anda 1 kg jõusööta. Jahu peaks olema jämeda struktuuriga, veel parem kui antakse pressitud e. valtsitud teravilja. Ka enne realiseerimist oleks nende 3 kuuline lõppnuum vajalik, sest see parandab tunduvalt rümba kvaliteeti, mis lõppkokkuvõttes suurendab müügihinda. Näiteks Prantsusmaal antakse 800 kg-le nuumpullile kuni 12 kg jõusööta päevas. Kuid selliste noorpullide lõppnuum ei anna efekti, kes eelneval perioodil ebapiisavalt kasvasid.

Sugupulle söödetakse samade söötadega nagu ammlehmigi. Jälgida tuleb seda, et pullid paaritusvabal perioodil liialt ei rasvuks, sest see vähendab nende hilisemat sugulist aktiivsust.

Lihaveiste söötmiseks sobivad paljud sellised söödad, mille kasutamine lüpsikarjas ei ole otstarbekohane ega isegi soovitatav. Lihaveisekasvatuses on eesmärk muuta veistele antav sööt kvaliteetseks lihatoodanguks.

Üheks söötmise eeltingimuseks on, et varutud söötade hulk ja loomade arv oleks õiges vahekorras. Kui sööta on varutud liiga palju, tuleb kaaluda loomade arvu suurendamist, söötade säilitamist järgmiseks aastaks või üleliigse sööda müümist. Korralikult täidetud söödahoidlad loovad loomakasvatajale turvatunde, kuid on asjatu säilitada suurt hulka sööta järgmiseks aastaks, kuna söötade toiteväärtus väheneb säilimisaja pikenedes. Kui aga sööta on liiga vähe, tuleks osa loomi ära müüa või osta sööta juurde. Liiga väikese söödahulgaga on asjatu üritada loomi pidada üle talve. Ka võib sel juhul loomadel tulla kevadtalvel tervisehäireid, poegimisraskusi ja lõppemisigi.

Teiseks tingimuseks on see, et sööda jagamine loomarühmade vahel toimuks õiges vastavuses. Kvaliteetsemad ja toitaineterikkamad söödad tuleb anda võõrutatud vasikatele, kellel on suurem toiteainete vajadus. Järgmisteks rühmadeks oleksid 1…2 aastased noorpullid ja tiined mullikad. Sellele järgneva rühma moodustavad vanemad sugupullid ja lahjad ning korra poeginud lehmad. Kehvemaid söötasid võib anda vanematele, heas toitumuses olevatele lehmadele.

Kolmandaks tingimuseks on, et loomade söötmisrühmad moodustataks toiteainete tarbe ja sugupoolte põhjal. Mida rohkem söötmisrühmasid on võimalik moodustada, seda vähema söödakogusega saab selgitada, kas mingi loom saab sööta üle või alla oma tarbimisvajaduse.

Neljandaks peab söötmine olema nii planeeritud, et siirdeperioodi pikkuseks oleks vähemalt kaks nädalat. Mida suurem on veiste kasvuintensiivsus, seda pikem peaks olema siirdeperiood. Siirdeperiood on ju vajalik selleks, et mäletsejal oleks aega harjuda uue söödaga.

Karjamaasööt on tähtsaim lihaveiste sööt, kuna seda sööta kasutavad nad kõige pikema perioodi vältel.

Lihaveistele kasutatakse mitmesuguseid karjamaa liike.

Looduslikult karjamaalt saadud sööda hulk ja kvaliteet on väga erinev, sõltudes suuresti karjamaa taimekooslusest ja saagikusest. Loodusliku karjamaa rohi on suve algul hästi söödav ja selle mineraalainete sisaldus on ligilähedane kultuurkarjamaa omale. Kui looduslikku karjamaad ei väetata, on rohus proteiinisisaldus märgatavalt väiksem kui väetatud aladel.

Väetatud karjamaarohi sisaldab lihaveiste jaoks küllaldaselt vitamiine. Siin on ka rohkelt mineraalaineid. Näiteks 45…60 kg karjamaarohtu (ammlehma päevane tarve), sisaldab talle vajalikul hulgal kaltsiumit, fosforit ja magneesiumi. Naatriumit on karjamaarohus küll väga vähe, aga kaltsiumit seevastu enam kui vaja. Soola peab lisama kogu karjatamisperioodi vältel. Lisaks tuleks veel anda magneesiumit sisaldavat mineraalainet.

Kui loodusliku karjamaa taimekoosluses on ristikut, tõuseb rohu proteiinisisaldus. Suve algul on noores rohus lihaveiste jaoks proteiini piisavalt.

Kultuurkarjamaa rohi on lihaveistele parim ja oma saagikuselt võib see ületada keskmise loodusliku karjamaa oma kümnekordselt.

Silo on lihaveistele suurepärane sööt.

Seda kasutatakse viimasel ajal üha rohkem, kuna heinategemine sõltub ilmastikust ja selle tegemise tehnoloogiline protsess on küllaltki aeganõudev.

Silo valmistamine ja selle kasutamine söötmiseks on aga üsna lihtne. Silo kasutatakse lihaveiste söödana peamiselt suuremates karjades. Sobiv aeg silo tegemiseks on siis kui taimede õitsemisfaas on läbi ja algab peade moodustumine. Silo toiteväärtus sõltub suuresti sileeritavast materjalist. Silo on sobiv sööt nii noorkarjale kui ka ammlehmadele. Viimasel ajal valmistatakse kuivainerikkamat ehk nn. kuivsilo. Selleks niidetud heina närvutatakse kuni 1 ööpäeva vältel ja seejärel pressitakse rullidesse ning kiletatakse.

Hein

Talveperiood kestab meil u 7,5 kuud e 225-230 päeva, s.o 1. oktoobrist kuni 15-20. maini. Sel perioodil on lehmade ratsioonis rohusöötadest suuremal või vähemal hulgal heina.

Päevased heina kogused olenevad silo ja põhu kogustest ratsioonis. Kui hein on ainsaks rohusöödaks, söövad lehmad seda keskmiselt 10-13 kg, maksimaalselt kuni 15 kg päevas Nii palju ei ole harilikult otstarbekas sööta, sest suure toorkiusisalduse tõttu ei ole võimalik ainult heinaga söötes saada lehmadelt eriti suuri toodanguid. Ka jätab heina kvaliteet tihti soovida. Heina kvaliteet ja toiteväärtus kujunevad heina tegemise ajal. Kui heinakoristustööd venivad, hein seisab kaua maas, saab vihma, kaotab ta palju oma väärtusest.

Kvaliteetse heina saamiseks on rohi vaja vara niita (kõrrelistel loomise, liblikõielistel nuppumise ajal) ja kiiresti kuivatada. Praegu kasutuseloleva heinategemise tehnoloogia puhul ei õnnestu see alati. Heina kuivatamisel võivad toitainete kaod ulatuda 20-40%-ni võrreldes algmaterjaliga. Viimastel aastatel tehaksegi heina vähe, rohi konserveeritakse põhiliselt siloks.

Seemneheinapõhk

Heinaseemne koristamise kõrvalproduktiks saadakse seemneheinapõhku. Lisaks heinakõrrele esineb siin veel alusheina, mis vastab toiteväärtuselt tavalisele kuivale heinale. Seemneheinapõhu toiteväärtus ongi heina ja teraviljapõhu vahepealne. Seemneheinapõhk sobib talveperioodil hästi lehmadele, aga seda võib kasutada ka mullikatele. Kuna seemneheinapõhk sisaldab suhteliselt vähe proteiini, tuleks selle söötmisel anda juurde mõnda proteiinirikkamat sööta. Sademeterikka sügise puhul on soovitav seemneheinapõhku ammoniseerida, mille tulemusena põhu söödavus paraneb ja toitainete väärtus suureneb.

Teraviljapõhk

Teraviljapõhku kasutatakse lihaveiste söötmisel väga palju. Kõige parem on kaerapõhk, peaaegu sama hea on odrapõhk. Nisu ja rukkipõhk on toiteväärtuselt kehvemad. Põhu toiteväärtust parandatakse selle ammoniseerimisega, mida tasub teha sel juhul, kui muud koresööta on vähe ja põhku palju.

Ainult põhku ei tohiks nuumloomadele anda koresöödana, seda võiks sööta koos heina ja siloga. Heas toitumuses vanematele lehmadele sobiks koresöödana anda ka ainult põhku. Hea põhu seeduvus läheneb kehva heina omale. 1 kg odrapõhku sisaldab 6 MJ/kg metaboliseeruvat energiat ja 7 g seeduvat proteiini.

Lihaveiste söödana kasutatakse tavaliselt otra või kaera. Teravilja energia- ja toorproteiinisisaldus sõltub oluliselt vilja kvaliteedist.Teravilja on kerge säilitada ja kasutada söötmiseks, see sobib söödaks nii lehmadele, sugupullidele kui ka noor- ja nuumkarjale. Kaeras on toorproteiini rohkem kui odras, seetõttu sobib kaer koresöödalisse söötmistüüpi paremini.

On levinud veel konservvilja valmistamine konservantide abil hermeetiliselt suletud hoidlates. Sel meetodil säilitatud teravilja söödaväärtuse ja seeduva proteiini sisalduse arvestamiseks tuleb teada teravilja niiskust. Vilja võib enne konserveemist muljuda ja siis lisatud konservantidega hermeetiliselt säilitada.Värskelt säilitatud vili on osutunud loomadele väga maitsvaks söödaks.

Söödahernes on sobiv lihaveiste sööt sel juhul, kui teistes söötades on toorproteiini vähe. Siis saab hernega tõsta söödas olevat proteiinihulka. Probleemiks on vaid see, et hernes ei ole loomadele eriti maitsev. Herne kasutamist söödana tuleb seetõttu ettevaatlikult harjutada.

Juurvili

Juurvili parandab loomade seedimisprotsessi, sest see sisaldab vähe proteiini ja kiudainet, kuid palju suhkrut. Kuigi juurviljade hektarisaak on võrdlemisi kõrge, on nende kasutamine söödaks viimasel ajal vähenenud seoses kasvatamise suure tööjõukulu tõttu, samuti on nende talvisel säilitamisel vajalikud küllaltki mahukad hoidlad. Väikese arvu loomade puhul on nende kasutamine siiski mõeldav.

Juurviljapealsed

Juurviljapealsed on heaks söödaks lihaveistele. Neid söödetakse värskelt juurvilja koristamise ajal või pärast seda. Kui aga neid ei jõuta loomadele ära sööta, siis võib ülejäägi teha siloks. Suhkrupeedipealsed ja nendest tehtud silo on suure veesisaldusega, kuid küllaldaselt toorproteiini sisaldavad. Nende söötmisel loomadele tuleks lisaks anda vabalt põhku või heina, sest nende kiudainesisaldus on väike. Juurviljapealseid soovitatakse anda eelkõige noorkarjale.

Tööstusjäätmed

Tööstusjäätmetest on heaks söödaks õlleraba. Kuna viimane sisaldab küllaldaselt proteiini, tuleks seda sööta noorkarjale. Õlleraba säilivusaeg on lühike. Melass, suhkrutööstuse kõrvaltoode, sisaldab palju suhkrut, mistõttu on maitsev, suurepärane sööt, muide ka seetõttu, et parandab hästi teiste söötade seeduvust.