Talirukis

Iseloomustus

Rukis pärineb Aasia edelaosast, teiste sealt pärinevate teraviljadega võrreldes hakati teda kasutama suhteliselt hilja. Eesti praegusel territooriumil kasvatati rukist juba 4…5. sajandil alepõldudel ning 11. sajandist alates kolmevälja-külvikorras.

Kultuuris kasvatatakse ainult harilikku rukist, millel on tali- ja suvivormid. Rukki kõrs on 90…200 cm pikkune ja 3…6 sõlmevahega. Pea koosneb lülilisest peateljest ja sellele kinnituvatest kaheõielistest (harva kolmeõielistest) pähikutest. Rukis on paljasteraline (valmimisel eralduvad terad sõkaldest).

Eesti rukkis on keskmiselt 9…10% proteiini, 1…2% rasva, 2…3% kiudu ~70% lämmastikuta ekstraktiivaineid ja 2..3% tuhka.

Peamiselt valmistatakse rukkist leiba jt. pagaritooteid kuid temast tehakse ka õlut, viina, viskit ning kasutatakse biokütusena. Rukki  söödavus ei ole nii hea kui odral ja nisul, seetõttu ei sobi ta ainsaks jõusöödaks, haljasmassi väärtus söödana on sarnane  kõrreliste heintaimedega.

Kasvunõuded

Rukis on kõige külmakindlam teravili, hästi karastunud taimed taluvad -25…-35 C. Idanemisest tera valmimiseni vajab rukis aktiivsete temperatuuride (üle +10 ^oC) summat 1200…1400 ^oC. Rukki juurestik on ulatuslik ja sügavaletungiv, mistõttu vee ja mulla toitainetesisalduse suhtes on ta vähemnõudlikum kui talinisu. Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 250…280. Põuakartlik  on rukis ainult sügisel võrsumise ajal, saaki (eelkõige 1000 tera massi) vähendab ka juulikuine põud.  Talirukki põld peab olema ühtlase reljeefiga ning põllu madalamatesse kohtadesse ei tohiks liigvett koguneda; ei sobi ka kõrge põhjavee tase.

Rukis on risttolmleja ning seetõttu kehtib seemnekasvatuses kaugusisolatsiooni nõue – erinevate sortide põllud peavad puhta seemne saamiseks maastikul üksteisest eraldatud olema.

Rukis on hea umbrohtude allasurumisvõimega teravili – ta kasvab kiiremini ja võrsub rohkem kui teised teraviljad ja surub sellega umbrohud alarindesse. Ühtlaselt tihedas rukkipõllus on lisaks kaheidulehelistele pärsitud ka üheiduliste umbrohtude elutegevus ning seemnete levik.

Vähem viljakatel, happelisema reaktsiooniga ja väljauhutud toitainetega muldadel on rukkil võrreldes teiste teraviljadega suurem saak, sest rukki juurestik on tugev ja tungib sügavale, saades hapnikku, toitaineid ja vett kätte sügavamatest mullakihtidest.  Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad aga taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised) ning rukkil võivad olla ulatuslikud talvekahjustused. Raskematel muldadel saab rukist kasvatada mulla struktuuri parandava eelvilja (näit. ristik) järel. Turvasmullad talirukki kasvatamiseks ei sobi, sest turvas paisub ja tõmbub temperatuuri kõikudes kokku (varakevadel) ning rukki juured võivad rebeneda.

Sordid

Eesti Sordilehel 2010 on 8 rukkisorti, neist 2 hübriidsorti. Eestis aretatud sortidest on ‘Sangaste’  oma 135 aastase ajaloo jooksul väga hästi kohastunud meie ilmastikutingimustega. Ta on vähenõudlik kasvutingimuste suhtes ja annab rahuldavat saaki ka väheviljakatel muldadel (lepissort),  hea talvekindlusega.

‘Elvi’ on hea talvekindlusega, keskmise kõrrepikkusega ja taimehaigustele vastupidav, kõrge saagikusega ja hea terakvaliteediga. Kasvatamiseks sobivad ka raskema lõimisega mullad. ‘Vambo’ ja ‘Tulvi’ sobivad  keskmise või kergema lõimisega viljakatele muldadele. Sordid on rahuldava talve- ja haiguskindlusega ning hea terakvaliteediga.

Talinisu

Iseloomustus

Nisu on maailma vanimaid kultuurtaimi. Esimesed andmed nisu kasvatamisest pärinevad Ees-Aasiast 7…6. aastatuhandest e. Kr.; Euroopas hakati nisu kasvatama 3. aastatuhandel e. Kr. Eesti aladel on nisu kasvatatud üle 3000 aasta.

Kultuuris kasvatatakse peamiselt 2 paljasteralist (valmimisel eralduvad terad sõkaldest) nisuliiki – harilik e. pehme nisu ja kõva nisu; Eestis kasvatatakse pehme nisu sorte kuna kõva nisu vajab kasvuks kuivemat ja mandrilisemat kliimat.

Nisul esinevad nii tali- ja suvivormid. Suvinisu kasvupind oli 2010. a. meil ~80 000 ha, talinisu ~41 000 ha. Talinisu annab reeglina suuremat saaki kuid suvinisu kasvatamisel jäävad ära talvitumisega seotud riskid.
Nisu kõrs on 60…80 cm pikkune ja 3…6 sõlmevahega. Pea koosneb lülilisest peateljest ja sellele kinnituvatest 3…5-õielistest pähikutest.

Viimasel ajal on meil (maheviljeluses) hakatud kasvatama ka sõkalteralist speltanisu (üheteranisu, dinkel) kui vähenõudlikku ja tervisele kasulikku nisuliiki.

Eesti nisu sisaldab keskmiselt 9…15% proteiini, kleepvalku on terades 25…40%; toorkiudu 2…3%, rasva ~2% ja tärklist ~65%. Nisu kasutatakse toiduviljana (leib, sai, kondiitritooted, pastad, manna jm) ning viina ja õlle valmistamisel; oma suure proteiini- ja väikese toorkiusisalduse tõttu sobib ta hästi ka jõusöödasegudesse.

Kasvunõuded

Talinisu on kasvutingimuste suhtes nõudlikum kultuur kui talirukis. Hästi karastunud talinisutaimed taluvad külma -20…-25^oC. Idanemisest tera valmimiseni vajab talinisu aktiivsete  temperatuuride (üle +10_^o C) summat 1400…1500^oC. Talinisu juurestik on rukki omast nõrgem mistõttu peavad toitained ja vesi olema paremini kättesaadavad. Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 450…500. Saaki määrava tähtsusega on niiskuse olemasolu kevadise kasvu algusest loomiseni. Talinisu on rukkist tundlikum talvekahjustuste ning taimehaiguste suhtes, seetõttu peaks  nisupõld olema väikese kallakuga, et kevadel sulavesi kiirelt eemalduks ja ei moodustaks jääkatet. Samuti on tähele pandud, et tuulte eest kaitstud põllud, kus lumikate paremini püsib, on talinisule talvitumiseks soodsamad.

Talinisu eelistab parasniiskeid, keskmise ja raskema lõimisega, neutraalse reaktsiooniga viljakaid muldi. Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised) ning nisul võivad olla ulatuslikud talvekahjustused. Turvasmullad talinisu kasvatamiseks ei sobi, sest turvas paisub ja tõmbub temperatuuri kõikudes kokku (varakevadel) ning juured võivad rebeneda.

Talinisu kasvab aeglasemalt kui rukis. Võrsumine algab sügisel ja jätkub kevadel, seetõttu võivad taastuda talvel kahjustada saanud taimed (taastumine oleneb sordist). Hõredamaks jäänud põllul võivad taimed hakata rohkem võrsuma, tekib palju järelvõrseid. Kõrval- ja peavõrsetel kasvavate terade küpsuse saabumise ajad on erinevad ning koristades peavõrsete terade küpsuse faasis, ei ole kõrvalvõrse terad jõudnud veel valmida; väikesed ja kõlujad terad vähendavad aga mahumassi.

Talinisu hakkab looma 2…3 nädalat pärast rukist kuid õitsemisaeg on nisul lühem ja seetõttu nihkuvad nisu ja rukki  valmimisajad teineteisele lähedale.

Sordid

Sordi valik oleneb nisu kasvatamise eesmärgist (toidunisu, söödanisu); mullastikust; sortide omadustest jms. Talinisu sortidest on Eesti sordilehel 2010. a. 17 sorti.

Talioder

Oder on üks vanemaid kultuurtaimi, Lähis-Idas kasvatati otra juba üle 9000 aasta tagasi. Eesti aladel on otra kasvatatud üle 4000 aasta. Kultuuris kasvatatakse peamiselt 2 sõkalteralist (valmimisel jäävad terad sõkaldega kokku) odraliiki – kaherealine ja kuuerealine oder. Eestis kasvatatakse peamiselt kaherealise odra sorte. Kuuerealised on mõned varajased ning ka taliodra sordid.

Odral esinevad nii tali- ja suvivormid. Suviodra kasvupind oli 2010. a. meil ~122 000 ha, taliotra on viimastel aastatel kasvatatud 1000…1500 ha.

Oder on üks lühema kõrrega teravili;  kõrs on kuni 80 cm pikkune ja 4…8 sõlmevahega. Pea koosneb lülilisest peateljest ja sellele kinnituvatest 3-õielistest pähikutest. Oder on isetolmlev kultuur ja seetõttu ei avane õied tavaliselt õitsemise ajal. Avatud õitsemine võib esineda siis, kui õhutemperatuur on kõrge, loomine kiire ja mullas on piisavalt niiskust. Õitsemine algab pea keskosast ja terve pea õitsemine kestab 3…4 päeva.

Kehvades tingimustes ja tugeva põua korral võib õitsemine toimuda enne loomist; sellisel juhul jääb taime ülemine kõrrelüli lühikeseks ja pea ei jõua lehetupest välja tulla.

Otra kasutatakse toiduviljana (jahu, tangud) ning  õlle valmistamisel; suurem osa odratoodangust läheb loomasöödaks; odrapõhk on meil tavalisim sööda- ja allapanupõhk.  Odra terade proteiinisisaldus on tavaliselt 9…13 (20) %; terades esineb lisaks kiudaineid 3…4%, rasva ~2% ja süsivesikuid 60…70%. Madalamat proteiinisisaldust, mis vastaks õlleodra nõuetele, soodustab pikk küpsemisperiood, jahe öö, mõõdukas temperatuur päeval, mõõdukas väetamine ja madal taimehaigustesse nakatumise tase.

Talioder on tänuväärne kultuur oma varajase küpsemise poolest, mistõttu sobiks ta hästi koristuskonveierisse. Negatiivseks omaduseks on teistest taliviljadest tunduvalt nõrgem talvekindlus, raskel 2009/2010 aasta talvel hukkusid praktiliselt kõik taliodra külvid. Ka külma talub talioder teistest halvemini (kuni ~-15 ^oC).

Eesti sordilehel on  2010. a  3 taliodra sorti.

Talitritikale

Tritikale on kaugristamisel saadud hübriid, mille emastaim on nisu (Triticum) ja isastaim rukis (Secale).  Ühendada on püütud eeskätt nisu suurt saagivõimet ja kõrget kvaliteeti ning rukki vastupidavust keskkonnatingimustele. Tritikalel on nii tali kui ka suvivormid; enamlevinud on talivormid. Talitritikale võrsub sügisel vähem kui rukis kuid intensiivsemalt nisust; tritikale talvekindlus jääb alla nii rukkile kui ka nisule.

Talitritikale kasvupind Eestis olnud 6000…8000 ha, saagikus 2,5…3,5 t/ha. Suvitritikalet viimastel aastatel meil kasvatatud ei ole; suvitritikale jaoks jäävad meie suved lühikeseks ja päikesevaeseks.

Algul kasvatati tritikalet söödaviljana, nüüdisaegseid sorte kasvatatakse ka inimtoiduks mitmete küpsetiste tegemiseks. Tritikale proteiin on oma koostiselt sarnane rukki proteiinile. Tritikales leiduv teraliim on koguselt väiksem ja tagasihoidlikuma kvaliteediga kui nisu teraliim; võimalik on teda kasutada segatuna nisujahuga (kuni 40 % tritikalejahu) ning sellisest segujahust valmistatud pätsid on nii ruumalalt kui ka sisu poolest igati vastuvõetava kvaliteediga. Tritikalejahu saab toidutööstuses kasutada nuudlite, küpsiste ja putrude valmistamisel. Toiduna on tritikalejahu kasutamine igati soovitatav, kuna tema porteiin sisaldab rohkem asendamatuid aminohappeid kui nisu proteiin.

Loomasöödana on tirikale leidnud laialdast kasutamist. Peamiseks põhjuseks on kõrge asendamatute aminohapete sisaldus (lüsiin, treoniin, fenüülalaniin jt.) ja samuti söövad koduloomad ja -linnud teda meelsasti. Erinevalt rukkist, mis on tuntud oma suhteliselt suure asendamatute aminohapete sisalduse poolest, ei põhjusta tritikale söötmine koduloomadel ja -lindudel kõhulahtisust.

Tritikale pea on tihe, tugevate ohetega.

Eesti sordilehel on 5 talitritikale sorti.