Suviteraviljasid kasvatatakse Eestis ~80% teraviljade kasvupinnast. Enam levinumad on oder, nisu ja kaer, väiksemal pinnal (100…200 ha) kasvatatakse tatart.

Suviteraviljad on üheaastased kultuurid; kasvuperiood (ööpäevakeskmine temperatuur üle +5 oC) 80…120 päeva.

Teraviljadel on kasvu alguses vajalik läbida jarovisatsioonistaadium (vernalisatsioon), mil moodustuvad peaalgmed. Suviviljad läbivad selle perioodi +10…+12 oC juures 7…14 päeva  jooksul.

Iseloomustus

Nisu on maailma vanimaid kultuurtaimi. Esimesed andmed nisu kasvatamisest pärinevad Ees-Aasiast 7…6. aastatuhandest e. Kr.; Euroopas hakati nisu kasvatama 3. aastatuhandel e. Kr. Eesti aladel on nisu kasvatatud üle 3000 aasta.

Kultuuris kasvatatakse peamiselt 2 paljasteralist (valmimisel eralduvad terad sõkaldest) nisuliiki – harilik e. pehme nisu ja kõva nisu; Eestis kasvatatakse pehme nisu sorte kuna kõva nisu vajab kasvuks kuivemat ja mandrilisemat kliimat.

Nisul esinevad nii tali- ja suvivormid. Suvinisu kasvupind oli 2010. a. meil ~80 000 ha, talinisu ~41 000 ha. Talinisu annab reeglina suuremat saaki kuid suvinisu kasvatamisel jäävad ära talvitumisega seotud riskid.

Nisu kõrs on 60…80 cm pikkune ja 3…6 sõlmevahega. Pea koosneb lülilisest peateljest ja sellele kinnituvatest 3…5-õielistest pähikutest.

Viimasel ajal on meil (maheviljeluses) hakatud kasvatama ka sõkalteralist speltanisu (üheteranisu, dinkel) kui vähenõudlikku ja tervisele kasulikku nisuliiki.

Eesti nisu sisaldab keskmiselt 9…15% proteiini, kleepvalku on terades 25…40%; toorkiudu 2…3%, rasva ~2% ja tärklist ~65%. Nisu kasutatakse toiduviljana (leib, sai, kondiitritooted, pastad, manna jm) ning viina ja õlle valmistamisel; oma suure proteiini- ja väikese toorkiusisalduse tõttu sobib ta hästi ka jõusöödasegudesse.

Kasvunõuded

Suvinisu on kasvutingimuste suhtes nõudlikum kultuur kui teised teraviljad. Idanemisest tera valmimiseni vajab suvinisu aktiivsete temperatuuride (üle +10 oC) summat 1300…1600 oC. Idanema hakkab nisu küll juba +1…2 oC juures kuid normaalne idanemine toimub alates +5 oC. Öökülmasid talub oras lühiajaliselt -5…-7 oC. Võrsumisperioodil (suvinisul tekib 1…3 võrset) on soodne temperatuur +10…15 oC, jahe ilm soodustab võrsumist ja lisajuurte kasvu. Kõik võrsed ei pruugi areneda üheaegselt, eriti sademeterohkel suvel. Neid võrseid, mis tekivad hiljem ja moodustavad pea, nimetatakse järelvõrseteks, veelgi hiljem  moodustunud võrseid, millel ei teki pead, nimetatakse hilisvõrseteks – need võivad raskendada koristamist ja alandada tera kvaliteeti.

Nisu juurestik on suhteliselt nõrga toitainete omastamise võimega ja ka veevajadus on suurem kui odral ja taliviljadel. Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 450…500. Saaki määrava tähtsusega on niiskuse olemasolu kasvu algusest loomiseni kuna siis toimub suur vegetatiivse massi juurdekasv; hilisem veepuudus mõjutab eelkõige terade massi juurdekasvu.Saagi kvaliteeti (proteiini- ja kleepevalgu sisaldus) mõjutab päikesepaisteliste päevade hulk ja ka õhusoojus; jahedamatel aastatel võivad kvaliteedinäitajad olla madalamad.

Suvinisu eelistab parasniiskeid, keskmise ja raskema lõimisega, neutraalse reaktsiooniga viljakaid muldi. Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised). Nisu kasvatamiseks ei sobi kerged liivmullad ja rasked savimullad, samuti turvasmullad.

Sordid

Suvinisu sortidest on Eesti sordilehel 2010. a. 19 sorti, neist 1 Eestis (Jõgeva SAI) aretatud sort ’Mooni’.

Sordi valik oleneb nisu kasvatamise eesmärgist (toidunisu, söödanisu); mullastikust; sortide omadustest jms. Meie tingimustes võiks eelistada sorte, mille kasvuaeg ei ületa 106 päeva. Sel juhul on võimalik koristada õigeaegselt külvatud nisu enne suuremate vihmade tulekut ning sellega vältida terade peas kasvamaminekut (langemisarvu vähenemist) ja terade nakatumist hallitusseentega.

Iseloomustus

Oder on üks vanemaid kultuurtaimi, Lähis-Idas kasvatati otra juba üle 9000 aasta tagasi. Eesti aladel on otra kasvatatud üle 4000 aasta.

Kultuuris kasvatatakse peamiselt 2 sõkalteralist (valmimisel jäävad terad sõkaldega kokku)  odraliiki – kaherealine ja kuuerealine oder. Eestis kasvatatakse peamiselt kaherealise odra sorte. Kuuerealised on mõned varajased ning ka taliodra sordid.

Suviodra kasvupind oli 2010. a. meil ~122 000 ha, taliotra on viimastel aastatel kasvatatud 1000…1500 ha.

Oder on üks lühema kõrrega teravili,  kõrs on kuni 80 cm pikkune ja 4…8 sõlmevahega. Pea koosneb lülilisest peateljest ja sellele kinnituvatest 3-õielistest pähikutest. Oder on isetolmlev kultuur ja seetõttu ei avane õied tavaliselt õitsemise ajal. Avatud õitsemine võib esineda siis, kui õhutemperatuur on kõrge, loomine kiire ja mullas on piisavalt niiskust. Õitsemine algab pea keskosast ja terve pea õitsemine kestab 3…4 päeva.

Kehvades tingimustes ja tugeva põua korral võib õitsemine toimuda enne loomist; sellisel juhul jääb taime ülemine kõrrelüli lühikeseks ja pea ei jõua lehetupest välja tulla.

Otra kasutatakse toiduviljana (jahu, tangud) ning  õlle valmistamisel. Suurem osa odratoodangust läheb loomasöödaks; odrapõhk on meil tavalisim sööda- ja allapanupõhk.  Odra terade proteiinisisaldus on tavaliselt 9…13 (20) %, kiudaineid sisaldab tera 3…4%, rasva ~2% ja süsivesikuid 60…70%. Madalamat proteiinisisaldust, mis vastaks õlleodra nõuetele, soodustab pikk küpsemisperiood, jahe öö, mõõdukas temperatuur päeval, mõõdukas väetamine ja madal taimehaigustesse nakatumise tase.

Kasvunõuded

Oder on võrreldes teiste teraviljadega paremini kohanenud erinevate ilmastiku- ja mullastikutingimustega. Kevadel hakkavad odra terad aeglaselt idanema juba +1…3 oC juures. Idanemine on normaalne kui temperatuur tõuseb üle +5 oC. Odra oras talub öökülmasid teistest suviteraviljadest halvemini, sordid on öökülmade suhtes erineva vastupidavusega, kusjuures põhjapoolsetes riikides aretatud sordid on tugevamad; kõrget temperatuuri talub oder nisust ja kaerast paremini. Idanemisest tera valmimiseni vajab suvioder aktiivsete temperatuuride (üle +10 oC) summat 1200…1400 oC.

Odrale sobivad üldreeglina jahedad ja niisked ilmad; varajane külv ja jahe temperatuurirežiim (kuni +15 oC) tärkamisjärgsel perioodil soodustavad tugeva juurestiku arenemist ja võrsumist. Kõik võrsed ei pruugi areneda üheaegselt, eriti sademeterohkel suvel. Neid võrseid, mis tekivad hiljem ja moodustavad pea, nimetatakse järelvõrseteks, veelgi hiljem  moodustunud võrseid, millel ei teki pead, nimetatakse hilisvõrseteks – need võivad raskendada koristamist ja alandada tera kvaliteeti. Ka kõrsumisest loomiseni vajab oder jahedat (kuni 20 oC), pilvist ja sademeterohket ilma. Loomise ja piimküpsuse ajal on kõige soodsam jahe ja päikesepaisteline ilm, kuid öökülmade suhtes on oder sel ajal tundlik.  Küpsemise ajal on optimaalne temperatuur 23…24 oC.

Niiskuse suhtes on oder suhteliselt vähenõudlik. Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 350…450. Idanemiseks vajab oder vähem vett kui teised teraviljad. Mida viljakam on muld ja parem agrotehnika, seda ökonoomsemalt ta vett kasutab. Kuigi oder vajab niiskuse olemasolu kogu kasvuperioodi on kõige kriitilisem aeg kõrsumisest loomiseni (30…40% kogu veetarbest).

Muldadest sobivad odrale paremini viljakamad neutraalse reaktsiooniga liivsavimullad. Odra juurestik on vähemarenenud kui kaeral ning ta vajab kiire kasvu ja suhteliselt väikese juurestiku tõttu rohkesti toitaineid. Eriti tundlik on oder toitainete puuduse suhtes kasvu alguses.

Sordid

Suviodra sortidest on Eesti sordilehel 2010. a. kokku 33 sorti; 1 varajane, 8 keskvalmivat ning 24 hilise (90…110 päeva) valmimisajaga. Hiliste sortide nimistusse kuuluvad ka 3 Eestis (Jõgeval) aretatud sorti – ’Anni’ , ’Leeni’ ja ’Viire’.  Sordi valik oleneb odra kasvatamise eesmärgist (toiduoder, õlleoder, söödaoder); mullastikust; sortide omadustest jms.

Iseloomustus

Võrreldes teiste teraviljadega (nisu, oder) kuulub kaer nooremate kultuurtaimede hulka. Lähis-Idas hakati kaera kasvatama 1700…1500 a. e. K.; Eestis I aastatuhande II poolel.

Kaera perekonnas on nii väärtuslikke toidutaimi (harilik kaer) kui ka tülikaid umbrohtusid (tuulekaer).

Kultuuris kasvatatakse peamiselt sõkalteralisi (valmimisel jäävad terad sõkaldega kokku)  kaeraliike kuid olemas on ka paljasteralised (valmimisel eralduvad terad sõkaldest) kaerad, mis on külmaõrnemad. Eestis kasvatatakse peamiselt avapöörisega sõkalteralisi kaerasorte.

Kaer on olnud läbi aegade traditsiooniline hobuste sööt – maitsev, kergesti seeditav ja kõrge toiteväärtusega. Suurenenud on kaera populaarsus ka toiduviljana (kaerahelbed, jahu) – põhjuseks on  proteiini ja rasva kõrge kvaliteet ning lahustuvate kiudainete sisaldus. Kaera teri iseloomustab suur sõklasus (25%); sõklad kaitsevad teri haiguste ja vigastuste eest, kuid nende toiteväärtus on väike. Sõkalde kiuline koostis vähendab terade üldist seeduvust ja alandab toitainete kontsentratsiooni, mistõttu kaera energiasisaldus on väiksem kui teistel teraviljadel. Suure sõklasuse tõttu on ka kaera terade proteiinisisaldus mõnevõrra madalam kui odral ja nisul. Viimasel ajal on suurenenud huvi kaera kui energeetilise kultuuri vastu. Kaera kasvupind oli 2010. a. meil ~36 000 ha.

Kaera kõrs on 60…120 cm pikkune. Õisik on pööris, mille harud laiuvad igasse külge (avapööris). Pööriseharude tipus on 1…4-õielised pähikud, mille libled on sõkaldest pikemad. Kaera tera ei ole sõkaldega kokku kasvanud (nagu odral) vaid on nendest ümber haaratud ja ainult alusel kergelt kinnitunud; seetõttu jäävad sõklad terade valmimisel siledapinnalisteks.

Fütosanitaarse kultuurina vähendab kaer viljavahelduses teraviljade sagedasel kordumisel esinevat taimehaiguste saastavat mõju.

Kasvunõuded

Kaer kasvab kõige paremini mõõdukalt jahedas kliimas. Maksimaalse terasaagi annab kaer temperatuuridel vahemikus 15…20°; kõrgeid kasvuaegseid temperatuure talub kaer halvemini kui nisu ja oder. Idanemisest tera valmimiseni vajab kaer aktiivsete temperatuuride (üle +10 oC) summat 900…1300 oC Kaera terad hakkavad idanema juba temperatuuril +1…+2° C, idanemine kiireneb tunduvalt temperatuuri tõustes üle +5° C.  Lühiajalistele madalatele temperatuuridele on kaera oras küllaltki vastupidav; ta talub hästi mõõdukaid miinustemperatuure (-3…-4° C), kahjustused ilmnevad alles tugevamate külmade (-7…-8° C) korral. Tänu heale vastupidavusele madalatele temperatuuridele võib kaera külvata varakult, esimesel võimalusel. Varajane külv võimaldab kaera taimedel kasutada kevadist niiskust ja mõõdukalt jahedaid temperatuure.

Kaer on niiskusenõudlik kultuur. Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 500…600.  Suur veevajadus algab kaeral võrsumise algusest. Kõik võrsed ei pruugi areneda üheaegselt, eriti sademeterohkel suvel. Neid võrseid, mis tekivad hiljem ja moodustavad pea, nimetatakse järelvõrseteks, veelgi hiljem  moodustunud võrseid, millel pead ei kujune, nimetatakse hilisvõrseteks – need võivad raskendada koristamist ja alandada tera kvaliteeti. Eriti tundlik on kaer niiskuse puuduse suhtes 10…15 päeva enne loomise algust.

Oma hästi arenenud juurestiku tõttu on kaer mullastiku suhtes  leplikum kui teised teraviljad (v.a. rukis). Teda võib kasvatada nii savi-, saviliiv-, liivsavi- kui ka turvasmuldadel; ebasobivad on ainult õhukesed rähkmullad ja liivmullad kuna neil on väike veemahutavus.

Happelistel muldadel kasvab kaer samuti paremini kui teised teraviljad.

Sordid

Kaera sortidest on Eesti sordilehel 2010. a. 13 sorti; nimistusse kuuluvad ka 2 Eestis (Jõgeva SAI) aretatud sorti – ’Jaak’ ja ’Villu’. Sordi valik oleneb kaera kasvatamise eesmärgist (toiduks, söödaks); mullastikust; sortide omadustest jms.

Tatar kui kultuurtaim on välja kujunenud Aasia mägistes piirkondades ligikaudu 2500 aastat tagasi, Euroopas hakati tatart kasvatama 15. sajandil. Eestisse toodi tatar 18. sajandil Siberist, rohkem on tatar olnud levinud Lõuna-Eestis. Käesoleval ajal kasvatatakse tatart meil, olenevalt aastast, 150…350 hektaril.

Tatratangudest ja jahust valmistatud toodetel on suur toiteväärtus. Inimorganism omastab tatras olevaid toitaineid kergesti, temas on rohkem asendamatuid aminohappeid kui kõrrelistes teraviljades.

Valkjasroosade  aromaatsete õitega harilik tatar on ka  hea meetaim.

Tatar kasvab ~50 cm kõrguseks, tema vars on kasvu alguses valkjasroheline, hiljem punakatooniline. Õitest arenevad välja kastanpruunide kestadega kolmnurksed viljad.

Tatra kasvuaeg on, sõltuvalt sordist, 60…120 päeva. Erinevaid kasvufaase on raske piiritleda, sest vegetatiivkasv on pidev kogu kasvuaja. Tatar vajab kasvuks võrreldes kõrreliste teraviljadega rohkem soojust. Seemned alustavad idanemist +7…+8 °C juures. Tõusmed külmakraade ei talu; seetõttu võiks tatart külvata alles öökülmade ohu möödumisel ja mulla soojenemisel +10…+ 12 °C-ni.

Tatra veevajadus on suur, sest üheaegselt toimub taimel vegetatiivkasv, õitsemine ja viljade moodustamine. Paremini sobivad tatra kasvatamiseks hästi soojenevad kergema lõimisega mullad. Mulla happesuse suhtes tatar tundlik ei ole, kasvades happelisematel muldadel paremini kui lubjarikastel.

Tatar on võimeline toitaineid omastama ka mullas olevatest raskesti lahustuvatest ühenditest; ta kasutab hästi nii orgaanilise väetise kui ka mineraalväetiste järelmõju.  Toitainete üleküllus võib pikendada kasvuperioodi niivõrd, et tatra seeme ei valmi (sama võib juhtuda ka niiskel ja jahedal kasvuperioodil).

Tatart võib külvata tavalises reaskülvis (külvinorm 80…90 kg/ha) või ka laiema reavahega. Laiema reavahe kasutamisel kasvab rohkem esimese järgu külgharusid ja õitsemine-valmimine seega ühtlasem.

Maailmas kasutatakse odra kogutoodangust õlle tegemiseks ~10%. Õlleodra kasvatamine põhineb meil käesoleval ajal lepingutele õlletööstustega.

Õlleodra tera peab olema ühtlane (suure 1000 seemne massiga), terve (haigustest kahjustamata), läikiv, helekollase, kollase või hallikaskollase värvusega ja odrale omase lõhnaga (ei ole lubatud kopitus-, linnase- ega muu võõras lõhn ). Terade niiskusesisaldus peaks olema 11…13,5%. Kvaliteetne tera ei tohi olla liiga kuiv ega ka niiske; ülekuivatatud vili nõuab ettenähtust pikemat aega leotamiseks, liiga suur niiskus aga võib rikkuda säilimist ja seega ka idanevust.

Õlleodras ei tohi olla lisandeid – teiste teraviljade (kaer, rukis, nisu) seemneid, mehaanilisi vigastusi või kahjurite poolt rikutud teri, samuti kõrbenud ja idanenud teri (piirmääraks 2%); peentera võib olla kuni 3%.

Väga tähtis õlleodra kvaliteedi näitaja on idanevus, sest üksnes korralikult idanevates terades tekib piisavalt ensüüme, mille mõjul endosperm muutub lahustuvaks. Terade idanevus peaks olema mitte alla 95%. Tähtis on ka idanemisenergia; kõrge idanemisenergia näitab seemnete idanemise ühtlikkust.

Toorproteiinisisaldus terades peaks olema alla 11,5%. Suurema proteiinisisaldusega odrast on raskem linnaseid ja õlut valmistada ning linnastamisel on kaod suuremad. Iga lisaprotsent proteiini tähendab ekstraktiivsuse langust ligikaudu ühe protsendi võrra.

Õlleodra kasvatamiseks ei sobi rasked savimullad ja happelised liivmullad, sobivaim mulla reaktsioon on pH 6,0…6,5. Eelviljaks sobivad rukis, kartul, raps; ei soovitata liblikõielisi, sest need jätavad mulda lämmastikku ja seega on vajamineva lisalämmastiku koguste  määramine keerulisem.

Hea kvaliteediga saagi eeldus  on nõuetekohane mullaharimine ja külv. Külvata võiks võimalikult vara, et kasutada ära mulla kevadist veevaru ja jahedamaid ilmasid; ka on varasemad külvid võimalik koristada varem. Sobivaks külvitiheduseks on 500…550 idanevat seemet m2-le; enne külvi tuleks seeme puhtida.

Kompleksväetis on soovitav anda külviga koos, arvestusega kasvuperioodil 50…60 (80) kg/ha lämmastikku; kasvuaegselt võiks lämmastikuga väetada võrsumisfaasis (hilisem väetamine võib liigselt suurendada proteiinisisaldust terades).

Suurt tähelepanu tuleb kasvuajal pöörata umbrohtude, kahjurite ja haiguste tõrjele, sest nakatumine jms. võivad terade kvaliteeti pöördumatult alandada.

Õlleoder tuleb koristada täisküpsuses, kohe pärast koristust alustada kuivatamist seemnevilja reziimil (suurim lubatud teratemperatuur 35…45 kraadi).