Mullaharimine

Taliteraviljade külvieelne mullaharimine sõltub eelviljast, põldude kultuuristatusest ning ettevõttes kasutatavast tehnoloogiast (künnipõhine või pindmine harimine, otsekülv).

Tugevasti umbrohtunud ja ebatasastel põldudel on õigustatud mustkesa kasutamine. Harimisel võiks kasutada kombineeritud võtete süsteemi. Enne umbrohutaimede generatiivorganite moodustumist pritsida üldhävitava herbitsiidiga (maheviljeluse nõuete järgimisel jääb see tegevus ära); kahe-kolme nädala pärast harida põld (randaal, nugaäke vms) ning seejärel ~2 nädala pärast künda.  Künnisügavus sõltub mullastikust  ja umbrohtumusest (orasheinaga umbrohtunud põllul võiks künda sügavamalt).

Põldheinakesa harimisel on esimeseks tegevuseks I niite rohusaagi koristus või rohusaagi mittekasutamisel enne õitsemist mahaniitmine. Enne pritsimist üldhävitava herbitsiidiga (tavaviljeluses) või koorimist (maheviljeluses) võiks lasta ädalal kasvada 15…20 päeva. Seejärel koorida/künda. Taliviljade väetamisel orgaanilise väetisega võiks sõnnikut anda enne kündi.

Rapsi- ja rüpsikesa sobivad eeskätt talinisule; varemvalmivamad sordid ka talirukkile. Rapsipõllud on tavaliselt suhteliselt umbrohupuhtad, küll on aga siin oht, et koristamisel põllupinnale varisenud seemned hakkavad sügisel tärkama ja taliteraviljataimi alla suruma. Konkurentsi vähendamiseks on soovitav künda või harida pindmiselt; tärganud rüpsi- ja rapsitaimede hävitamiseks võib kasutada 2-iduleheliste tõrjeks sobivaid herbitsiide.

Suviteraviljakesa harimisel võiks esimeseks tööks olla koorimine kohe pärast teraviljakoristust, et meelitada idanema põllule varisenud umbrohuseemned ja terad. Seejärel künda. Kündmine vähendab taimehaiguste ja -kahjurite esinemist ning teraviljapõhu laguproduktide kahjulikku mõju noorele taliviljataimele.

Arvestama peab, et taliteraviljade külvi eel peab muld olema küllaldaselt tihenenud. Hilisemate kündide korral tuleks põldu rullida (adra tihendusrull, rihvelrullid), et tagada taliteraviljadele sobivaim külvisügavus (2…4 cm). Külvieelne kerge kultiveerimine hävitab umbrohte ja loob seemnetele soodsa idanemiskeskkonna.

Mullapind tuleks harida võimalikult siledaks, et talvel lohukestesse kogunev vesi ei ohustaks taimi. Loomulikult on hästikultuuristatud aladel võimalus piirduda pindmise (8…10 cm) randaaliga vms. harimisega või mullaharimisest loobuda ja külvata talivili otsekülvi meetodil (eelkõige rapsi või suviteravilja järgselt).

Äestamine

Orase kevadise äestamise ülesandeks on mullakooriku purustamine, umbrohtude hävitamine, mulla niiskusvaru säilitamine ning talvega hävinenud või haigestunud taimede eemaldamine ning mulla õhustamine. Optimaalne aeg äestamiseks on siis kui muld on piisavalt tahenenud (äke peab tegema põllul tööd, mitte vedama märga mulda kriipse), enne äestamist võiks anda kevadise lämmastikväetise.

Kaasaegsete oraseäkete kasutamisel ei ole töösuunal tähtsust, vanemate (võrkäkete) kasutamisel võiks äestada risti või diagonaalis külviridadega. Äestamine on efektiivsem talinisu põldudel. Rukkipõllu äestamine nõuab ettevaatlikkust, sest rukki võrsed on haprad ja võivad murduda; kevadel kasvanud võrsed ei ole aga produktiivsed, moodustuvad terad on kõlujad ja madala kvaliteediga.

Tekst: M.Paivel, 2014

Väetamine

Väetistega antavate toiteelementide koguste määramisel tuleb lähtuda mulla toitainete sisaldusest, kasvatatava teravilja vajadustest ja planeeritavast saagist.

Taliteraviljad reageerivad hästi orgaanilisele väetisele ning ka selle järelmõjule. Orgaanilistest väetistest sobib künni alla anda sõnnikut (30…40 t/ha) või liblikõieliste ädal haljasväetisena. Iga taliviljale antud sõnnikutonn vähendab mineraalväetistega antavat  N 1…1,5 kg/ha, P 0,3…0,5 kg/ha ja K 2…3 kg/ha võrra. Orgaaniline väetis katab seega, olenevalt kogusest, taimede lämmastikuvajadusest 25…35 kg/ha N; kõrgete saakide saamiseks tuleks seetõttu kasutada lisaks mineraalväetisi.

Põhiväetis antakse enne kesakündi, kultiveerimise alla või koos seemnega, kusjuures antavad kogused sõltuvad mulla varustatusest toiteainetega ja orgaanilise väetise mõjust.

Rukki lämmastikuvajadus kasvuajal on 50…70 kg/ha N, talinisul kuni 120(140) kg/ha N, fosforivajadus 15…20 kg/ha P ja kaaliumivajadus 40…45 kg/ha K.

Tasakaalustatud väetamisel võiks N:P:K suhe olla  1:0,15:0,4.

P,K-väetised on taliteraviljadele vajalikud saagi moodustamiseks ning suhkrute kogunemiseks. Suhkrud suurendavad taimede vastupidavust talvestressile, soodustavad järgmisel kevadel tugikudede kasvu kõrtes ja muudavad taimed lamandumiskindlamaks.

Sügisene lämmastikväetise andmine soodustab taimede vegetatiivset kasvu, millega soojal sügisel võib kaasneda nende ülekasvamine ja talveks ettevalmistumise hilinemine. Vähemviljakatel muldadel võiks sügisene lämmastikukogus ulatuda 20…30 kg/ha N; lämmastik on olemas paljudes taliteraviljadele mõeldus sügisväetistes.

Vegetatsiooniaegne pealtväetamine tähendab eelkõige lämmastikväetiste kasutamist kevadel. Lämmastikväetis soodustab taime vegetatiivmassi suurenemist ja saagi proteiinisisalduse tõusu, arvestama peab aga ka seda, et lämmastikuga üleväetamine võib pikendada taime kasvuperioodi, põhjustada lamandumist, saagi nitraatidesisalduse suurenemist ja keskkonna reostust.

Taliviljadele tuleks esimene lämmastikväetise kogus anda kevadel kümne päeva jooksul pärast vegetatsiooni algust, kusjuures väetisenorm valida liigi/sordi ja orase seisukorra järgi. Väikesed lämmastikväetiste normid võib anda korraga, suuremad (üle 80…90 kg/ha N) jaotatult – suurem osa väetisenormist (2/3) varakevadel ja väiksem osa (1/3)  taimede võrsumise lõpus – kõrsumisfaasi algul. Juhul kui taimed tulevad talve alt välja jõulistena, võib esimese korraga anda väiksema koguse väetist ja teise korraga suurema osa. Teine lämmastikuga pealtväetamine võrsumise lõpul – kõrsumise alguses tõstab eelkõige terade proteiinisisaldust. Talinisu võib saagi kvaliteedi parandamiseks väetada ka kolmas kord terade moodustamise ja täitumise ajal (loomisfaas); eelnevalt tuleks aga teada külvatud sordi omadusi, sest sortide lämmastikväetise kasutuse efektiivsus on erinev. Arvestama peab ka sellega, et rohke lämmastikväetise kasutamine koos teiste intensiivse agrotehnika võtetega pikendab taime kasvuaega.

Olenevalt mullaviljakusest, võib ka väävliga väetamine parandada nii talinisu saagikust kui kvaliteeti. Uurimused on näidanud, et talinisu saagikus on suurenenud ja saagi kvaliteet paranenud viimasel väetamisel (loomisel) ammooniumsalpeetri asemel väävlit sisaldavat N-väetist kasutades.

Lubiväetiste kasutamine mullaomaduste parandamiseks happelisel mullal on igati õigustatud. Tundlikum mulla happelise reaktsiooni suhtes on talinisu, kes eelistab neutraalseid muldi. Lubiväetise kogus võiks olla, olenevalt mulla lõimisest ja reaktsioonist 3…6 t/ha CaCO3 iga 6…7 aasta järel.

Tekst: M.Paivel

Külv

Normaalne külvisügavus on 2–5 cm.Talirukis tahab madalamat külvi (2…4 cm), talinisu võib külvata veidi sügavamale (3…5 cm). Rasketel ja niisketel muldadel võiks külvata madalamale, kergematel ja kuivematel sügavamale.

Liigsügavale külvatud talivili tärkab aeglaselt ja ebaühtlaselt, talvekahjustused on suuremad ning nõrgad taimed nakatuvad kergemini taimehaigustesse.

Külvisenormi määramisel lähtutakse sordi iseärasustest, seemne konditsionaalsusest, külvi ajast, -viisist, ilmastiku tingimustest, mulla tüübist, viljakusest ja põllu ühtlikkusest. Külvisenorm ei tohi olla liiga suur, sest seeme vajab normaalseks arenguks ja kasvuks ruumi. Meie kliimas on taliviljade optimaalne külvisenorm 400…500 idanevat tera ruutmeetrile. Varase külvi puhul võib seemnekogust vähendada, optimaalsest hiljem külvates suurendada(iga külviga hilinetud nädalaga ~10 %).  Külvisenorm arvutatakse järgmise valemi järgi:

Külvisenorm (kg/ha)=idanevate seemnete arv m²(tk) x  1000 tera mass (g) x 100

idanevus (%) x puhtus (%)

Külviaja määramisel arvestatakse sügisel kahaneva valguse ja soojusega. Külvatud seeme vajab tärkamiseks aega ja taimed enne külmade saabumist juurdumist ning karastumist. Rukist külvatakse augusti viimasel või septembri esimesel viispäevakul, läänerannikul ja saartel septembri esimesel kümnepäevakul. Õigeaegselt külvatud rukkil areneb sügisel 3…5 võrset. Väiksema võrsete arvuga taimed ei kogu piisavalt varuaineid ning võivad talvel hukkuda. Sügisel vähevõrsunud taimed jätkavad võrsumist kevadel, kulutades kasvuks ja arenguks vajaminevat energiat. Kevadised võrsed on lühemate peadega, pähikute arv on väiksem ja saak kesine.

Talinisu tuleks külvata septembri esimesel kümnepäevakul. Intensiivtüüpi sorte võib külvata ka kümmekond päeva hiljem. Katsetulemuste põhjal ei ole normaalse sügise korral talinisu saagis olnud suuri erinevusi kui talinisu külvati kuni septembri lõpuni. Kuid aastad on erinevad – mõnel aastal lõpeb vegetatsiooniperiood juba oktoobri keskel, mõnel aastal saab nisu areneda veel isegi novembris.

Külviviisidest on meil kasutusel olnud reaskülv ja vähemal määral hajuskülv. Eelistatuimaks  on reaskülv, reavahega 12…15 cm kus seeme satub ühtlasele sügavusele ja seemnete jaotus  pinnale on ühtlasem. Hajuskülv on küll kiirem kuid puuduseks on eelkõige ebaühtlane sügavus.

Taliviljaseemne puhtimine hävitab seemne sees ja pinnal olevad haigustekitajad ja kaitseb taimi nende varajases arengujärgus mullas olevate haigustekitajate eest. Taliviljade kasvatamisel on puhtimine väga oluline kuna taliviljad nakatuvad lumiseene- ja tüfuloositekitajate-seentega juba sügisel.

Taimekaitse

Umbrohutõrje

Keemilist umbrohutõrjet tehakse taliviljal siis, kui vilja kasv on alanud – vilja võrsumisfaasis. Pritsimisaja valikul tuleb sügisese tugeva umbrohtumise korral samuti (nagu kevadelgi) arvestada, et umbrohtudel peaks olema välja arenenud idulehed või esimene pärisleht, sellisel juhul saab kasutada herbitsiidi väiksemaid norme ning mõju on kiirem. Herbitsiidid mõjuvad paremini sooja (15…20^oC) ja niiske ilmaga Vilja, mis kannatab põua all või kui on öökülma oht, ei ole soovitav pritsida.
Pikakõrrelised taimed suruvad umbrohtu rohkem alla. Tiheda rukkitaimiku, kus on vähe umbrohtu ja ei ole tühikuid, võib jätta ka pritsimata.

Taimehaiguste tõrje

Lumiseen nakatab taimi juba sügisel sombuse ja sajuse ilmaga ning areneb edasi lume all, kui muld on vähe külmunud ja lumikate paks. Kergesti nakatuvad vigastatud ja nõrgenenud taimed ning nendelt levib haigus kiiresti edasi. Lehtede nakatumine ei too kaasa taime hävimist, kuid kui haigusetekitaja levib ka võrsumissõlmes, võivad taimed hukkuda.

Tüfuloos kahjustab rohkem talinisu ja sarnaneb lumiseenele. Kaht haigust on hea eristada kevadel seeneniidistiku värvuse järgi –lumiseenel on niidistik roosakas, tüfuloosil hallikas.

Suve teisel poolel, kui sajab tihti ja õhuniiskus on kõrge, võib pähikute vahel märgata roosat hallitusesarnast kirmet –  punakastet. Nakatunud terad jäävad kõlujaks, saagi mahumass ja 1000 tera mass vähenevad ning langemisarv on madal; ka on punakastest nakatunud terad mürgised.

Jahukaste seeneniidistik või viljakehad talvituvad taimejäänustel ja umbrohul ning nakatavad taimi jahedapoolsel ja sademeterohkel kevadel. Lehtedele tekivad valkjad täpikesed, mis suurenedes ja vananedes muutuvad pruunikas-halliks. Jahukaste hävitab taimede lehed ning fotosünteesi tase alaneb, tulemuseks on väike saak.

Äärislaiksus levib niiske ilmaga. Esimesi tunnuseid on raske märgata, haiguse arenedes tekivad lehtedele hallikad ovaalsed laigud, millel on tume äär. Ulatusliku nakkuse tagajärjel lehed kuivavad, terad jäävad peeneks ja saak väikeseks. Haigus esineb kõigepealt  taliodral, siis rukkil ja edasi võivad haigustekitajad levida suviodrale.

Helelaiksus kahjustab peamiselt nisu. Lehtedel, kõrtel ja pähikutel tekivad heledad laigud, millel hoolikal vaatlemisel võib näha musti punktikujulisi täpikesi (eoslaid) Pähikute haigestumisel tekivad laigud ka sõkaldele ning pähikud muutuvad kirjuks, niiske ilmaga tumedaks.Haigestunud lehed kuhtuvad enneaegselt ning toitepinna vähenemise tõttu valmivad terad enneaegselt ja jäävad kõlujaks.

Pruunlaiksus nakatab eeskätt otra ja nisu.Haigestunud noorel taimel on pruunid laigud juurekaelal, mis hiljem tumeneb ja murdub kahjustatud kohast. Pruune laike võib esineda ka kõrtel ja lehtedel. Peale loomist võib leida pruune ebamäärase kujuga äärtelt heledamaid oliivjaspruuni kirmega laike kõikidel taime maapealsetel osadel.

Leherooste esinemisel tekivad lehtede pealmisele pinnale heleda ringiga ümbritsetud väikesed ovaalsed tumeoranžid pustulid, mis haiguse edenedes suurenevad. Tugeva nakkuse korral on kogu lehepind kaetud ja lehtede hävimine vältimatu. Kui nakatumine toimub varakult ning haiguse arenguks on tingimused soodsad, võib saagikadu olla suur.

Kõrrerooste esineb eelkõige niiskel ja soojal suvel, mil võib kõrtel näha algul tumeoranže, hiljem mustjaspruune piklikke pustuleid. Seeneniidistik kahjustab kõrt ja häirib toitainete liikumist teradesse. Ulatusliku nakkuse tagajärjel väheneb saak.

Juuremädanik esineb peamiselt nisul. Nakatunud taimedel on võrsumine pidurdatud, juured ja kõrre alused tumenevad ning võivad mädaneda juba piimküpsuse ajaks. Pead on tühjad (heledad) ja püstised. Hiljem kattuvad taimed seente mustja kirmega.

Kõvanõgi kahjustab ainult nisu. Haiged taimed erinevad normaalsetest sinakas- või kollakasrohelise värvuse poolest. Nende pead on tervetest kergemad, mistõttu hoiduvad jäigalt püsti. Nisutera asemel arenevad musta nõgieoste massiga täidetud nõgiterad, mille viljakestad on kahjustamata ja tera väliselt terve. Nõgieoste mass haiseb, lõhn meenutab heeringa soolvett. Massilisel esinemisel võib põhjustada inimeste ja koduloomade mürgistust.

Vahaküpsuse faasis võib rukki sõkalde vahelt kasvada välja tumevioletne sarvekujuline moodustis –tungaltera -, mis võib olla normaalsetest teradest mitu korda suurem. Nakkuse ennetamiseks tuleb tõrjuda orasheina (tungaltera esineb ka kõrrelistel heintaimedel) ja külvata rukis õigeaegselt. Hiline rukki õitsemine juuni teises pooles soodustab õite nakatumist tungalseene eostega ja ka hilisvõrsete õied on vastuvõtlikumad.

Taliviljasortidel on erinev vastuvõtlikkus haigusetekitajate suhtes.

Tavaviljeluses on nakkusohu korral võimalik seemet puhtida või kasutada kasvuaegseid tõrjepreparaate (fungitsiide); maheviljeluses saab arvestada vaid eelvilja valikuga ning õigete agrotehniliste võtetega.

Kasvuaegset haigustõrjet peaks tegema siis, kui selleks vajadus ilmneb. Mõnel juhul on ühekordne pritsimine haiguste tõrjeks piisav, samal ajal kui kahekordne pritsimine võib osutuda vajalikuks haigusele vastuvõtliku sordi puhul suurema haiguse survega kasvuhooajal; ka lämmastikväetise suure koguse kasutamisel võib suureneda vajadus teha haiguste tõrjet, sest tasakaalustamata väetamise korral on taimekoed haigustele vastuvõtlikumad.

Kahjuritõrje

Kahjuritõrje on kõige vajalikum teraviljarohkes külvikorras ja kahjurite levikuks ning paljunemiseks soodsate ilmastikutingimuste korral.

Traatuss (naksurlase vastne) närib allpool mulda käigu läbi noore taime varre, mille tagajärjel taim närtsib ja enamasti hukkub.Happelistel muldadel võib kahjustus olla ulatuslik, eriti kui põldu ei ole pikemataega kasutatud või seal kasvas palju orasheina.

Kõrrevaablase röövik närib kõrt seestpoolt. Vilja küpsemise ajal võib ulatusliku kahjustusega põld lamanduda ühes suunas, nagu oleks põllust rulliga üle sõidetud. Röövik talvitub kõrre tüüs, seega on sügiskünd hädavajalik.

Hariliku viljakuke tõugud närivad lehtede pealispinda piklikke auke, lehed kuivavad ja taimede fotosüntees on häiritud ning terasaak väheneb.

Rootsi kärbse vaglad närivad lehe alust; kahjustus on sarnane viljakuke kahjustusele.

Ripslased imevad taimede mahla ja põhjustavad arenevate pähikute kuivamist. Suurema kahjustuse korral võib pärast loomist näha poolikuid viljapäid, kahjustatud poolel on näha pea telg ja kuivanud libled. Ripslased kahjustavad rohkem hõredaid või talvekahjustustega külve.

Lehetäid imevad samuti taimemahla. Kahjustatud taime pea lehetupest ei välju ning lehed kuivavad enneaegselt. Kahjustavad rohkem kevadel kasvavaid võrseid. Sügisel hästi võrsunud taimed kasvavad kevadel kiiresti ja lehetäidel on tugevast taimest raskem taimemahla kätte saada.

Viimastel aastatel on meil suurenenud  rukki-pahksääse levik ja kahjustus. Pahksääse vastsed kahjustavad valmivaid teri, tugevasti kahjustatud terad kaotavad idanemisvõime.

Korralik ja õigeaegne mullaharimine ning vajadusel muldade lupjamine, umbrohtude leviku piiramine, õigeaegne külv ning kasulikud putukad aitavad ära hoida või piirata enamiku kahjurputukate kahjustust külvidel. Kahjurite massilisel esinemisel on tavaviljelejatel võimalik kasutada insektitsiide.

Nakatumist taimehaigustesse ja kahjurite rünnet on võimalik ennetada agrotehniliste võtetega. Haigusetekitajad ja kahjurputukad talvituvad mullas, umbrohtunud põlluservadel, kultuurtaimede jäänustel ning levivad ka seemnega. Samuti on  masinate ja seadmetega võimalik taimehaigusi levitada. Külvikord, kõrre koorimine ja künd, paikkonda sobiv sort ja kvaliteetne seeme, õigeaegne külv, normaalne külvitihedus, ühtlane tärkamine ja taimede optimaalne areng sügisel loovad eelduse haigustest ja kahjuritest puutumata saagi saamiseks. Kahjustusi aitab vähendada ka seemne korrapärane uuendamine.

Arvestada võiks ka asjaoluga, et otsekülv ja minimeeritud mullaharimine pikema aja jooksul tõstab mullas haiguste ja kahjurite arvukust.