Lupjamine2022-08-20T07:39:37+02:00

LUBIVÄETIS – olemuselt väetis ehk aine, mis soodustab taimede kasvu. Lisaks parandab lubiväetis mullaomadusi.

Kuula taskuhäälingut: Agrofaanaatika. Osa 4: Muldade lupjamine. Märkmed (pdf).

Miks on vaja mulda lubjata? 

Miks lubjata? PDF

Kaltsiumivaesed mullad on väheviljakad

Kaltsiumiga hästi varustatud muldades on taimedel õiged kasvutingimused. Kaltsiumivaesed mullad on väheviljakad, piltlikult võib neid muldi ka haigeteks nimetada (puudushaigus). Lubimaterjalide kaltsium muudab taimedele mürgiste alumiinium- ja raskmetallioonid väheliikuvaks ja pidurdab saviosakeste lagunemist.
Lupjamine aktiveerib toitainete rikkas ja kõrge veesidumisvõimega huumuses mullaorganismide elu, kiirendas sellega orgaanilise aine ümbertöötlemist. Savi, huumuse ja lubja koosmõjul moodustub vastupidav stabiilne mullastruktuur ja seetõttu paraneb õhu- ning veeläbilaskvus rasketes muldades oluliselt.

Kaltsium on hädavajalik nii mullale kui ka taimedele

Mulla huumusesisalduse kõrval iseloomustab mullaviljakust ka mulla kaltsiumisisaldus. Igal aastal leostub sademete tõttu igalt põllumajandusliku maa hektarilt 200-300 kg Ca. Saagiga eemaldatakse lisaks veel ca 35 kg Ca hektarilt.

Eemaldatud kaltsiumi ilma reeglipärase asendamiseta muutuvad mullad varsti viljatuks. Seepärast on praktikas korrapärane lupjamine juba aastakümneid olnud üheks olulisemaks tegevusi põllupidamises.

Lubi neutraliseerib happelised mullad. Tänu lupjamisele muutub mullareaktsioon soodsaks, mis omakorda soodustab huumusesisalduse suurenemist ja seeläbi paraneb mullaviljakus.

1) Lupjamine hoiab mullareaktsiooni optimaalsel tasemel. – Ainult siis, kui kõik kasvufaktorid on kooskõlas taimede vajadusega, võib saada saagist tulu. Optimaalse mullareaktsiooni eeltingimuseks on õige kaltsiumisisaldus mullas.

2) Lupjamine stabiliseerib mullastruktuuri. – Lupjamine suurendab huumusesisaldust ja parandab selle kvaliteeti. Huumus omakorda stabiliseerib mullastruktuuri ja taimede kasvutingimused paranevad. Eriti vajalik on lupjamine karbonaadivaestel muldadel.

3) Lupjamine suurendab bioloogilist aktiivsust. – Ainult kaltsiumiga piisavalt varustatud muldades leiavad endale sobiva elupaiga kasulikud mullaorganismid. Lupjamine aktiveerib mullaorganismide elu toitaineterikkas ja kõrge veesidumisvõimega huumuses, kiirendades sellega orgaanilise aine ümbertöötlemist ning huumusvarud täienevad.

4) Lupjamine parandab vee- ja õhuläbilaskvust. – Kaltsiumiga hästivarustatud muldade poorid on õhu- ja veerikkamad ning võivad vastu võtta suuri veehulki ja hoida neid. Samuti tänu paremale poorsusele lasevad need mullad kergemini läbi üleliigse vee.

5) Lupjamine vähendab mulla kooriku ja muda teket. – Savi, huumuse ja lubja koosmõjul moodustub vastupidav stabiilne mullastruktuur ja seetõttu paraneb õhu- ning veeläbilaskvus rasketes muldades oluliselt. Seeläbi ka kuivab ja soojeneb muld kiiremini, mis omakorda suurendab vastupanu tihenemisele ja erosioonile.

6) Lupjamine suurendab juurte kasvusügavust. – Kui mullas kaltsium puudub lagunevad koost mullaosakesed ja muld tiheneb. Küllaldase kaltsiumivaruga (ka alumistes kihtides) muldades tungivad taimejuured sügavamale .

7) Lupjamine aitab kokku hoida kulutusi väetistele. – Parim toiteelementide omastamine taimede poolt on kindlustatud ainult kaltsiumiga hästivarustatud muldadel. Kaltsiumiga hästivarustatud mullas lagundatakse orgaaniline aine kiiresti ja vabaneb taimedele kättesaadavat fosforit ja lämmastikku.

8) Lupjamine parandab saagi kvaliteeti. – Tasakaalustatud toitainete sisaldusega mullal kasvavad terved taimed. Kaltsiumivaesed mullad on väheviljakad, piltlikult võib neid muldi ka „haigeteks” nimetada (puudushaigus).

Terve muld = terved taimed = terve toit

9) Lupjamine kaitseb mullaviljakust. – Kaltsium, huumus ja savi on viljaka mulla alustugedeks. Ainult siis, kui muld on alati kaltsiumiga hästi varustud, võivad soodsad kasvutingimused anda kõrge ja stabiilse saagi.

Mulla huumusesisalduse kõrval iseloomustab mullaviljakust ka mulla kaltsiumisisaldus.

Autor: Valli Loide (detsember 2014)

Muldade lupjamisel tuleb lähtuda maa kasutusotstarbest, külvikorrast (st vastavusest kultuuride nõudlusele) ning mulla omadustest. Liigse happesuse neutraliseerimiseks vajalikku lubjakogust nimetatakse lubjatarbeks, mida väljendatakse CaCO3-na tonnides hektari kohta. Lihtsustatud lähenemisel lähtutakse lubjatarbe arvestamisel ainult mulla pH näitajast, ent kindlasti on otstarbekas arvestada ka mulla teiste omadustega (vt täpsemat teavet lubjatarbe määramise tabelist).

Lubiväetiste normi määramisel võetakse arvesse ka lubiväetise neutraliseerimisvõimet. Käesoleval ajal koostab mullaproovi analüüsidele tuginedes lubjatarbe kaarte Põllumajandusuuringute Keskus.

Majanduskaalutlustest lähtuvalt on soovitav põldu lubjata vajadusest poole väiksema normiga. Korraga antava lubiväetise annuse kõrgemaks määraks on 5…6 t/ha. Suurema lubjavajadusega põldudel tuleks lupjamist teha kahes osas (üks osa künni alla, teine külvieelse mullaharimise eel). Sellega tagatakse lubja ühtlasem mullaga segunemine kogu künnikihis.

Õigel lupjamisel paranevad taimede toitumistingimused. Eestist pärit lubiväetistest tuleks eelistada mitmekülgseid, s.o neid, mis sisaldavad lisaks kaltsiumile ka teisi taimetoiteelemente (K, Mg, S, P jne), samuti tolmjaid lubiväetisi (klinkritolmu ja põlevkivituhka) ning dolomiitjaid lubiväetisi (magneesiumirikast lubjakivijahu). Muldade taashapestumise tõttu tuleb põldude lupjamist teha iga 4…7 aasta järel.

Toimetaja: Alar Astover (september 2014)

Kaltsiumivaesed mullad on ka magneesiumivaesed

Muldade lupjamisega saab mulda ühtlasi ka magneesiumiga rikastada. Selleks segatakse lubjakivi hulka dolokivi.

Magneesium kuulub klorofülli koostisse, kus tal on taime elus täita tähtis osa. Ilma klorofüllita poleks rohelisi taimi ja ilma nendeta poleks elu meie planeedil. Vabariigi põllumuldadest on ca 50-60% keskmise kuni väga suure Mg-tarbega. Osaledes paljudes protsessides koos lämmastiku ja fosforiga parandavad magneesiumväetised saagi kvantiteeti ja kvaliteeti.

Samuti on täheldatud Mg positiivset mõju mügarbakterite juures, kus ta on suurendanud liblikõieliste kultuuride lämmastiku sidumise võimet. Mg-lembelisemad põllukultuurid on mugul- ja juurviljad, liblikõielised ja ristõielised kultuurid rüps ja raps. Teraviljadest on kõige tundlikum Mg-puuduse suhtes kaer.

Magneesium tugevdab tärklise sünteesi teraviljade terades, mistõttu lüheneb terade valmimisaeg. Mg-puudusel suureneb kartulimugulate vastuvõtlikkus haigustele ja mehaaniliste vigastuste risk.

Tabel 2. Põllukultuuride orienteeruv Mg-tarve keskmise sisalduseastmega põllumuldadel

Kultuur Saagiootus, t/ha Mg, kg/ha
Talinisu 5 10-15
6-7 15-20
Talirukis, tritikale 4-5 10-15
6 15-20
Oder, kaer 4-5 5-15
Raps, rüps 2,5 15-20
3,5 20-25
Hernes, uba, vikk 3 10-15
Mais siloks 10-15 (kuivaines) 15-20
Kartul 20 10-15
30-40 15-30
Põldhein, ristik, lutsern 40-60 20-30

Peale Mg-sisaldavate mineraal- ja orgaaniliste väetiste on oluliseks Mg-allikaks lubiväetised, eriti dolokivijahu. Nendega on soovituslikud muldaviidavad Mg-kogused sõltuvalt tarbeastmest (keskmine- väga suur) 50-150 kg Mg hektarile, mis katab enamiku põllukultuuride 2-3 aasta vajaduse. Suuremad Mg-kogused põhjustavad antagonismi teiste toiteelementide suhtes ja seetõttu on soovitatav mulda viidava dolokivi kogus kuni 1,5-2 t/ha.

Magneesiumipuudust esineb ka lupjamist mittevajavatel nagu näiteks rähkmuldadel ja sel juhul on samuti soovitatav kasutada dolokivijahu. Alljärgnevas tabelis 3 on toodud dolokivijahu mõjul saadud mõnede põllukultuuride saagilisa.

Tabel 3. Dolokivijahu mõju teraviljade ja rapsi saagile

Autor: Valli Loide (detsember 2014)

Väetised põhjustavad mulla happesust

Mitmed väetised muudavad nende kasutamisel mulla happeliseks. Nendest enamkasutavad on ammooniumnitraat ja ammooniumsulfaat ja nende baasil valmistatud väetised. Nende, füsioloogiliselt hapude väetiste mõjul toimub lühema või pikema aja jooksul mulla vaesumine kaltsiumist. Alljärgneval joonisel 3 on toodud lubja (CaCO3) kogused, millega on vaja tasakaalustada väetise poolt tekitatud negatiivset mõju. Mulla ja mullaviljakuse kaitseks on soovitatav mulda viia vastavalt kasutatud väetiste poolt tekitatud kahju korvamiseks ka lubiväetisi või kasutada väetisi, mis juba sisaldavad vastava koguse kaltsiumi.


Joonis 3. Erinevate väetiste mulda hapestava toime neutraliseerimiseks vajalik lubiväetise hulk

Autor: Valli Loide (detsember 2014)

Muldade lupjamine jaguneb vastavalt muldade hapestumise tasemest taastuslupjamiseks ja säilituslupjamiseks.

Taastuslupjamise käigus lubjatakse keskmiselt kuni tugevalt happelisi muldi eesmärgiga taastada muldade optimaalne (Ca – 1500 mg/kg) kaltsiumiseisund.

Säilituslupjamise eesmärk on nõrgalt happeliste muldade lupjamisega säilitada taastuslupjamisega saavutatud Ca-seisundit. Säilituslupjamisega asendatakse mullast leostumise teel ja saagiga eemaldunud kaltsium. Eriti tuleb säilituslupjamist kasutada pindmise mullaharimise tingimustes, sest ülemine mullakiht, mis on ühtlasi seemnetele idanemiskeskkonnaks, hapestub kõige kiiremini. Säilituslupjamisel kasutatakse väikesi, 1-2 t lubiväetist hektarile 2-3 aastase intervalliga.

Nii talitades püsib Ca-sisaldus mullas stabiilne ja sellega on loodud soodsad tingimused kasulikele mikroorganismidele ja mullaviljakuse kasvule, mis märgatavate tulemusteni jõudmiseks vajab aega. Lupjamist korrates pika ajavahe järel hakkab mikroorganismide elukeskkond taashapestumise tulemusena halvenema ja nende aktiivsus pidurdub või lakkab.

Põldude lupjamine

Taastuslupjamiseks on otstarbekas mulda viia põhiliselt lubjakivi tooteid, vastavalt lubjatarbele, mis on toodud lubjatarbekaardil (joonis 2) või selle puudumisel tule see leida lubjatarbe määramise tabelist 1, kas kõik korraga või jaotatult 1-2 aasta jooksul. Lupjamistöid võib teha kui põld kannab ja tööde hajutamiseks võib lubjakiviga lubjata taimede kasvuperioodil kuni taimiku kõrguseni 20 cm (foto 2).

Säilituslupjamisel sobivad lisaks lubjakivi toodetele hästi ka tolmjad toitaineterikkamad tuhad, mida on majanduslikel kaalutlustel mõistlik kasutada väikestes kogustes, mille toitained taimed suudavad kohe ära kasutada. Kergesti veeslahustuvatena S, K, Mg lähevad järgmiseks kasvuperioodiks suures osas mullast kaduma.

Lubiväetis ei ole alati ühtlaseks peentolmuks jahvatatud, vaid sisaldab ka jämedamaid fraktsioone, mis on aeglasema lahustuvusega. Paremaks lubiväetise iseloomustamiseks kasutatakse peale neutraliseerimisvõime ka reaktiivsuse (e kiire neutraliseerimisvõime) näitajat. Reaktiivsus 20% näiteks näitab, et 1/5 lubiväetisest asub kohe mullahappesust neutraliseerima e reaktsioonivõimeline.


Joonis 2. Elektrooniliselt toodetav lubjatarbekaart

Rohumaade lupjamine

Ka rohumaad vajavad  lupjamist. Mineraalainete rikka ja tervisliku rohusööda ning rikkaliku piimaanni jaoks on rohumaid vaja reeglipäraselt ja küllaldaselt lubjata. Kaltsium on hädavajalik ka loomade tervisele ja jõudlusele. Magneesiumirikas lubimaterjal aitab ära hoida karjamaatetaaniat.

Rohumaadest 1/3 on soovitatav igal aastal lubjata 2 – 3 t/ha magneesiumirikka lubimaterjaliga. Rohumaa tugevamal hapestumisel tuleb teha põhjalikum lupjamine, mida on soovitatav teha uue rohumaa rajamisel vastavalt mullaanalüüsi tulemustele.

Lupjamine kasvava taimikuga põllul - odrapõld peale lubjakiviga lupjamist 10 t/ha
Foto 2. Odrapõld peale lubjakiviga lupjamist 10 t/ha.

Igal aastal leostub sademete tõttu igalt põllumajandusliku maa hektarilt 200 – 300 kg Ca. Saagiga eemaldatakse lisaks veel ca 35 kg Ca hektarilt. Eemaldatud kaltsiumi ilma reeglipärase asendamiseta muutuvad mullad varsti viljatuks.

Tabel 1. Põllumuldade lubjatarve

*Lisaks

  • Mineraalmullad, mille pH on 5,6-6,5, vajavad lupjamist kui mulla kaltsiumisisaldus on <1500 mg/kg; -normiga 3,1-4,5 t/ha CaCO3
  • Turvasmullad, mille pH on 5,0-5,5, vajavad lupjamist kui mulla kaltsiumisisaldus on <5500 mg/kg normiga 3,1-4,5 t/ha CaCO3

Põllumuldade lubjatarbe tabelist leitakse mullaliigi, huumusesisalduse ja pH järgi lupjamiseks vajalik CaCO3 kogus. Kuna erinevates lubiväetistes on CaCO3-sisaldus erinev, leitakse lubiväetise füüsiline kogus järgmiselt:

lubiväetise kogus, t/ha=CaCO3× koefitsient,
kus lubjakivijahu koefitsient (Mg-puudusel+dolokivijahu) – 1,1; klinkritolm – 1,3; tolmpõlevkivituhk – 1,2.

Lubjakivijahu võib mulda viia kogu tarbekoguse korraga, klinkritolmu ja tuhkasid anda jaotatult 1-2 aasta jooksul.

Lubjatarbe vajadus mullagruppidele sõltuvalt maakasutusest

Mullagrupp Maakasutus CaCO3 kg/ha aastas
Kerged mullad Põld 720
Rohumaa 450
Keskmised Põld 900
Rohumaa 540
Rasked mullad Põld 1100
Rohumaa 630

Autor: Valli Loide (detsember 2014)

Põldude lupjamiseks sobivad materjalid ja happeliste muldade levik

Alljärgnevas tabelis 4 on toodud looduslikud ja tööstuslikud lubimaterjalide asukohad. Aasta-aastalt on lupjamist vajavate muldade osatähtsus kasvanud (joonis 4). Erandiks on Põlvamaa, kus vaatamata kõige suuremale happeliste muldade osatähtsusele on trend vähenemisele.

Tabel 4. Põldude lupjamiseks sobivad materjalid

* – katlamajade tuhkade keemiline koostis sõltub algmaterjalist, mis on väga varieeruv.
** – klinkritolmu võib kasutada kõrgenenud pliisisalduse tõttu piiratud tingimustel või lähtuvalt antud ajahetkel kehtivast seadusest.
*** – põlevkivi tuhkade keemiline koostis on liigiti erinev.

Joonis 4. Happeliste muldade (pHKCl<6) osatähtsus (%) kogu analüüsitud pinnast maakondade ja väetustarberingide lõikes

Autor: Valli Loide (detsember 2014)

Go to Top