Maaelu taskuhäälingud kirjeldavad maaettevõtlusega alustajatele tegevusega kaasnevaid võimalusi, aga ka ohte kogemuslugude kaudu.
Viimased aastad on hästi toonud nähtavaks kodumaise toidutootmise ja autonoomsete maamajapidamiste olulisuse. Huvi sektorisse siseneda on suur. Sama suur on küsimuste hulk, mis maaettevõtlushuvilisi valdab: millest lähtuda tegevusala valimisel? Milliseid vahendeid või ressursse on vaja? Kas nende soetamiseks on võimalik taotleda toetust või kasutada soodustingimustel laenuraha? Millised on õppimisvõimalused erialal? Kustkohast leida usaldusväärset informatsiooni? Kuidas on teistel samas valdkonnas läinud: mis on nende suurimad õppetunnid, väljakutsed ja arengukohad?
Joosep Tikk on hobustega tegelenud kogu oma teadliku elu
Kogemuse kirja pannud: Kaja Piirfeldt
september 2022
Hobusekasvatuse hetkeseis
Hobuste arv Eestis on 2022 aasta andmetel PRIA seisuga pisut üle 12 000 isendi. Esindatud on 6 hobuse aretusseltsi.
Tegeletakse eesti sporthobuse, eesti ratsaponi, eesti väikeponi, eesti raskeveohobuse, tori, trakeeni, araabia, ahhal-tekiini, eesti soojaverelise traavli ja eesti tõugu hobuse aretusega. Nendest eesti raskeveo hobuseid, tori hobuseid ja eesti hobuseid loetakse ohustatud liikideks: loomatõud, kelle populatsioon on langenud tõu säilimise seisukohalt ohtlikult madalale ja seetõttu on nende pidamine ja säilitamine riiklikult toetatud. Kohalik hobusekasvatus sai tugeva tagasilöögi nõukogude ajal, kuid on praegu jõudsalt hoogustumas: peetavate isendite arv on viimase 20 aasta jooksul pea kolmekordistunud ja kasvavas trendis.
Suures plaanis võib Eestis peetavaid hobuseid jagada sporthobusteks ja hobihobusteks. Mujal maailmas on hobuste kasvatusel ka teisi suundasid: tööhobused, lihahobused, metshobused jne, aga meil jääb nende osatähtsus praegu marginaalseks.
Hobusekasvataja Joosep Tikk jagab enda tegemisi täna kahe põhisuuna vahel: ta peab Lõuna-Eestis oma karja, pakkudes hobuturismi ja püüab üles ehitada toimivat ratsakooli. Samuti on ta tegev hobuste hambatehnikuna.
Joosepi unistus on hobukasvatuse kultuuri ja järjepidevuse taaselustamine Eestis. Tema sõnul võiks igas maamajapidamises olla oma hobune, kelle kaasamiseks näeb ta ohtralt võimalusi, mille peale ehk ise esmapilgul ei tulekski. Lisaks sellele, et looma eest hoolitsemine ja temaga tegelemine on teraapiline tegevus, saab neid rakendada ka transpordivahendina, põllu-ja metsatöödel. Loomad sobivad ka näiteks veise- ja lambakarjade kokku ajamiseks ja pool-looduslike rohumaade hooldamiseks.
Alustamine
Joosepi sõnul on turvaline alustada just nimelt kohalike, tugevate ja vähenõudlike hobusetõugudega. Nende vajadused on väikesed ja haiguskindlus suurem, aborigeenne ellujäämisinstinkt andestab algajate vead, mis pahatihti on seotud hoopis üle hoolitsemisega. Sissejuhatuseks on tulevasel hobuseomanikul hea saada reaalne kontakt ja kogemus: selleks sobivad ratsakoolid- ja talud, võimalik on minna talli tööle. Kui peale aastat või paari on huvi ala vastu säilinud ja esimesed kogemused käes, võikski hakata omal käel tegevusi hobuettevõtluses planeerima.
Tikk soovitab endale leida hobusekasvatajate hulgast mõni tugiisik või mentor, kellega ettevõtlust planeerima asudes konsulteerida ja vajadusel jooksvalt nõu küsida. Enne endale loomade hoole alla võtmist on mõistlik teha kogu valdkonnast korralik taustauuring: missuguseid hobuseid kasvatatakse, milliseid loomi on hea müüa. Tutvuda uuemate aretus- ja õpetussuundadega.
Kasulik on hinnata oma võimeid ja võimalusi: lisaks teadmisele (kuidas?), tahtele ja huvile, tuleb appi võtta ka Excel. Hobusekasvatusest laekuvad sissetulekud on, sõltudes küll valitud suunast ja kõrvaltegevustest, pigem kaootilised, ja see paneb jooksvate kohustuste täitmise tagamiseks oma tegevusi hoolikalt planeerima.
Tikk on kasutanud põllumajandusega alustava noore ettevõtja toetust. Stardiraha taotlemisel on oluline silmas pidada, et kohustusliku käibetaseme saavutamiseks tuleb hobusekasvatajal midagi ise toota, ehk meetme tingimustest lähtuvalt on need müüdavad hobused, hobusesõnnik vms, mida saab käsitleda kui põllumajanduslikku toodangut. Ratsatrennid, laagrid jms on toetava tegevusena igati kohased kuid kohustuslikku käibemahu arvestusse neid toetusmeetme tingimuste täitmiseks arvestada ei saa.
Oma karja esimeste loomade valimine sõltubki suuresti ettevõtja eesmärkidest, kuid vähemtähtis pole loomapidaja enda võimekus. Seega kõige olulisem küsimus siinjuures on: milleks Sul hobust vaja on ja millised on Sinu kogemused ja teadmised tema käsitsemisel ja igapäevasel hooldamisel? Eesti tõugu hobuse soetamisel on, erinevalt välismaalt ostetud loomast, võimalik kaasa saada nö „klienditugi“ eelmise omanikuga vahetuma suhtlusvõimaluse näol. Hea oleks looma valik ka enda poolt eelnevalt valitud nõuandja-mentoriga läbi arutada.
Investeeringud ja vajalikud vahendid
Suurim vältimatu kulu on hobuse õpetamine. Selle jaoks on vaja teadmisi ja oskusi aga ka infrastruktuuri. Kui välja tuua minimaalne programm, siis kuuluvad siia väljaminekud põhikarja hobustele, loomadele mõeldud varjualusele ja söödale ning karjaaja rajamiseks vajalik materjalikulu. Mahukam investeering, kui söödavarumise tehnika ja tallihoone ehitus (esialgu) välistada, on hobuste maneež ehk ratsaplats. Selle rajamisväärtus jääb, olenevalt tegevuspiirkonnast, minimaalselt 30 000 euro kanti.
Vajalik on maaressurss karjakopliteks, seda tuleks arvestada umbes 1 hektar põhikarja looma kohta. Sööda varumise seisukohalt näitavad Joosepi arvutused, et selle tegemiseks vajalik tehnika tasuks soetamist siis, kui kasutatava põllumajandusmaa hulk oleks vähemalt 100 hektarit. Teine indikaator, mille puhul sissetulekud ja talvesööda kulu oleks piisavalt suur, et kaaluda rahapaigutamist vajalikku tehnikasse, on loomade arv pidaja karjas üle 40 isendi.
Söödakulu arvestab Joosep selliselt, et igale loomale on vaja ületalve pidamiseks 10 rulli kvaliteetset ja varju all ladustatud kuiva heina, seega varusid soetades korrutab ta oma hobuste arvu 10-ga ja liidab sinna 20 % meelerahufondi juurde: igale isendile 12 rulli.
Väljakutsed ja võimalused
Sporthobuste valdkonnas on suurimaks väljakutseks infrastruktuuri puudulikkus: meie riigis ei ole hetkel korralikku võistlemiseks mõeldud keskust. Samuti on takistuseks võrdlemisi suur kaugus ratsaspordi “mekast “, Lääne-Euroopast.
Võimaluseks peab Tikk maaressurssi ja Eesti inimese kontakti looduse ja põllupidamisega: Eesti väiksuse ja lähiajaloo tõttu on suuremal osal inimestest side või kokkupuude maa ja maaeluga olemas või kättesaadav, see annab kogu sektorile paindlikkust.
Joosepi sõnul on üks olulisimaid väljakutseid hobuste pidamise majanduslik tasuvus: sh prognoosimatu tulude laekumine ja hulk, samuti kõrged riskid hinnalisemate loomade vigastuste, haiguste jm näol. Eestis on tema teada vaid 3-4 perekonda, kes ainuüksi hobuettevõtlusest ära elab.
Veelgi enam pakub aga sektor täna võimalusi. Headele seltsilistele, sportimisvõimalustele ja äri tegemisele, kui aretustöö hästi õnnestub, lisanduvad aspektid, mis esmapilgul vähemhoomatavad: hobuste rakendamine oma igapäevases logistikas ja tegevustes on tõhus abiline enda keskkonna jalajälje väiksena hoidmisel ja rikastab inimeste elu väga erinevatel viisidel. Loomakasvataja tööpäevad on mitmekesised, keskkond ja seltskond toetavad ja tasakaalustavad.
Õppimisvõimalused, info kättesaadavus
Hobuhooldajaks saab õppida Järvamaa Kutsehariduskeskuses kus on ka praktikabaas õppetalli näol ja võimalus loomadega juba õpingute käigus igapäevaselt tegeleda ja seeläbi nende elust ja elust nendega adekvaatne ülevaade saada. Õppekava on mitmekesine ja sisaldab algteadmisi hobuse anatoomiast, füsioloogiast ja psüühikast, tervishoiust ja pidamisest. Samuti taastootmisest, aretusest, kasutamisest, koolitamisest ja ratsaspordist.
Kindlasti toetavad hobusekasvatajat ka taimekasvatuse alased teadmised ja oskused, et aru saada, millised kultuurid hobustele söödaks sobivad, kuidas hooldada ning rajada karjamaid, hinnata ratsiooni kvaliteeti jne. Eesti Maaülikoolis saab omandada loomakasvatuse või veterinaaria alase kõrghariduse, kus samuti muuhulgas hobuslasi käsitletakse.
Hobused liidavad
Joosepi sõnul on hobustega tegelemine natuke nagu krooniline nakkushaigus: kui see külge hakkab, siis sellest enam naljalt lahti ei saagi. Nende sõltuvust tekitavate ja teraapiliste loomade pidamine rikastab kogukonda ja aitab tihti ka inimesi kokku tuua. See pakub vaheldust, silmailu, loob sidemeid ja võimalusi.
Hobuse eest hoolitsemine on väga sobilik viis lastele ja noortele pakkuda eesmärgistatud füüsilist ja vaimset pingutust. See on atraktiivne tegevusala, mis on heaks tasakaalustajaks, õpetades samas ka võetud kohustusi täitma. Hobukultuur on täna Eestis küll tõusuteel, kuid arenguruumi on küllaldaselt: mida suurem isendite ja pidajate arv, seda rohkem loob see võimalusi kogu sektorile.
Selleks, et hobuettevõtlus ka majanduslikult jätkusuutlik oleks ja seeläbi omanikule endale täit rahulolu ja võimalust tegevustest rohkem rõõmu tunda pakuks, on hea koostada äriplaan, leida endale mentor ja viia tegevused ellu süsteemselt. Riske saab maandada lisaks heale kommunikatsioonile kogemustega tegijatega ka enda võimetele vastava hobusetõu valimise, erialase põhjaliku harimise ja oma plaani vastavusse kohandamise just konkreetse ettevõtja tegevuspiirkonnast ja taustast lähtuvalt.
Ennast teistega võrrelda ei ole mõtet, küll aga kaardistada ja arendada enda tugevusi ja need ettevõtluses ära kasutada.
Artikkel ilmub “Teadmussiirde programm põllumajanduse, toidu ja maamajanduse tegevusvaldkonnas” raames. Toetab Euroopa Liit