Allikas: Põllumajandusuuringute Keskus, Eneli Viik.
Artiki toimetas Hanna Tamsalu

Ligi kolmandik inimese tarbitavast toidust on otse või kaudselt seotud tolmeldajatega – need on tegelased, kes aitavad taimedel õietolmu emakasuudmele kanda, mille tulemusel arenevad seemned ja viljad, millest paljusid armastame meiegi süüa.

Põllumajandusuuringute Keskus avaldas hiljuti eestikeelse posteri soovitustega põllumeestele tolmeldajate soodustamiseks.

PMK on Põhja-Euroopa kimalaste võrgustiku partner (https://pmk.agri.ee/et/projektid/pohja-euroopa-kimalaste-vorgustik). Tegevusi rahastas 2020-2021  Põhjamaade Ministrite Nõukogu.  Võrgustiku fookus on looduslikel tolmeldajatel, eriti kimalastel, sh soovitakse soodustada nende elupaiku – eelkõige põllumajandusmaastikul.

Poster tolmeldajate soodustamisest
Poster tolmeldajate soodustamisest

Mis tolmeldajaid mõjutab (ohustab)?

Järjest enam on leitud tõendeid, et kimalaste seisund on halvenenud Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias, mistõttu on tekkinud mure nii kultuur- kui ka looduslike taimede piisava tolmeldamise pärast. Ühtset põhjust seisundi halvenemisele on raske välja tuua, kuid mõju avaldavad järgmised tegurid:

  • Suureks ohustajaks peetakse põllumajanduse intensiivistumist koos maakasutuse muutustega: tagajärjeks elupaikade killustumine, sobivate elu- ja pesitsuspaikade ning toiduressursi kadumine ning suurenenud pestitsiidide kasutus;
  • Ilmastik – kõigile kimalastele on väga tähtis talvitumine ja aasta algus. Suurt kahju teeb muutlik talv või pikale veninud külm ja vihmane kevad, kui hävivad õied. Mõju võib avaldada ka see, milline oli putukatele ja taimedele eelmise aasta kevad või suvi. Kõrge pinnavesi ei lase pesitseda mullas elavatel kimalastel;
  • Parasiidid – nt lestad, mõnede liblikate ja kahetiivaliste vastsed, nematoodid, kägukimalased;
  • Haigused (kimalaseperedega kaubitsemine soodustab nt haiguste levikut);
  • Võõrliigid – nii taimed kui ka teised konkureerivad tolmeldajad;
  • Kiskjad – nt mitmed selgroogsed (pisiimetajad, linnud, mink, rebane);
  • Kliimamuutus.

Kuidas kimalaste tegevust soodustada?

Tolmeldaja sibula õisikul. Foto: H.Tamsalu

Kõige olulisemaks teguriks kimalaste soodustamisel on õitsvate toidutaimede olemasolu tagamine kogu aktiivsusperioodi jooksul ehk varakevadest hilissuveni. Ka mõned massiliselt õitsevad kultuurtaimed (nt ristikud, lutsern, mesikas, raps) pakuvad kimalastele rikkalikku toiduressurssi – eriti hea toiduallikas on liblikõielised. Samas vajavad kimalased toitu ka siis, kui kultuurtaim parajasti ei õitse. Seetõttu on oluline püsirohumaade ja poollooduslike koosluste, aga ka igasuguste põlluvaheribade ja -servade olemasolu. Head toiduallikad on puuvilja-, marja- ja lilleaiad. Sobivaid toidutaimi võib ise juurde külvata või istutada. Kimalaste poolt meelsasti külastatavad taimed on nt ristikud, aru- ja põldjumikas, harilik härghein, ussikeel, põdrakanep, liht-naistepuna, harilik hiirehernes, harilik nõiahammas, äiatar, põldohakas.

Putuktolmlemist vajava kultuuriga põllud ei tohi liiga suured olla. Põhjuseks on kimalaste piiratud lennuraadius pesast. Kuna põlde pidevalt haritakse, ei saa kimalased ju seal pesitseda, vaid peavad põllule lendama mujalt. Seetõttu on soovitav selliste kultuuridega põlde rajada kitsaste siiludena või väikepõldudena õistaimerikka koosluse lähedusse. Lennu raadius pesast on liigiti erinev, mistõttu ühed liigid võivad käia kaugemal toitu kogumas kui teised (ühed vähem kui 500 m, teised üle 2 km). Lühema lennuraadiusega liigid on maastiku liigendatusest rohkem sõltuvad. Suurema lennuraadiusega liikidele võivad maastikus takistuseks osutuda metsad. Paljude liikide lennuraadius ei ole teada ning teadaolev võib sõltuvalt elupaigast varieeruda.

Pesitsus- ja talvitumiskohtade olemasolu – sellised alad, mida ei künta (vajalik nii maapinnal kui ka maapinnast allpool pesitsevatele-talvituvatele liikidele). Maapinnal pesitsejad võivad kannatada ka rohumaa niitmise läbi. Pesitsuspaiku võivad pakkuda mädanev puit, vanad kiviaiad ja -müürid, kompostihunnikud, niidetud taimestiku kuhjad, vanad liiva- ja kruusakarjäärid. Seega ei tasu ümbruse korrastamisel üleliia hoolikas olla. Kimalastele võib ka ise pesasid valmistada ja need sobivasse kohta üles panna.

Kimalaste mürgitamise vältimiseks piirata pestitsiidide kasutamist – eriti jälgida, et kultuurtaime töötlemisel pestitsiidi äärealade taimestikule ei satuks. Kindlasti tuleb vältida õitsevate kultuurtaimede pritsimist.

Tolmeldajate seisund Eestis

Kimalased on meemesilastest suuremad värvilised putukad, keda rahvasuus on sageli kutsutud kumalane, maamesilane või metsmesilane. Koos mee- ja erakmesilastega panustavad kimalased paljude looduslike ja kultuurtaimede tolmeldamisse. Kimalastel on mitmeid eeliseid, mis teevad neist teatud juhtudel paremad tolmeldajad kui meemesilased.

Kimalased võib jaotada lühikeste, keskmiste ja pikkade suistega liikideks. Tulenevalt suiste pikkusest erinevad mõnevõrra ka liikide toidueelistused. Kõige kitsama toiduvalikuga ja seetõttu kõige ohustatumad on pikasuiselised ning vähim ohustatud lühisuiselised liigid. Pikasuiselised liigid on eriti olulised, kuna suudavad tolmeldada ka pika õieputkega kultuurtaimede õisi (nt punane ristik, põlduba) – meemesilased sellega oma lühikeste suiste tõttu hakkama ei saa

Kimalased on hädavajalikud, kuna nad on üks paremini kohastunud tolmeldajate perekondi Põhja-Euroopas. Nad on vajalikud, et tolmeldada taimi, mis annavad meile puuvilju ja köögivilju, aga mida meemesilased ei suuda tolmeldada. Nt mustikaid ja tomateid tolmeldavad peamiselt kimalased, kuna teistel looduslikel mesilastel ja meemesilastel on nende tolmeldamisega raskusi.

2021. aastal läbiviidud päriskimalaste ohustatuse hindamise põhjal lähtuvalt IUCN punase nimestiku kategooriatest on Eestis seni teadaolevast 21 päriskimalaseliigist 16 soodsas seisundis, 2 ohulähedased, 2 kuuluvad erinevatesse ohustatud kategooriatesse ja 1 välja surnud (välja surnud liiki, stepikimalast, on Eestis registreeritud üldse vaid üksikud isendid).

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames saavad põllumajandustootjad taotleda erinevaid toetusi, sh Eesti maaelu arengukava raames selliseid, mille eesmärk on hoida keskkonda. Nende eesmärkide saavutamist on vaja kuidagi hinnata. Kimalased on tundlikud keskkonnas toimuvate muutuste suhtes, mis teeb neist head indikaatorid. Seetõttu kasutatakse kimalasi Eestis keskkonnaga seotud toetuste hindamiseks.

Põllumajandusuuringute Keskuse koordineerimisel viiakse läbi kimalaste seiret – igal aastal on seires 66 seireala. Loendustransektid asuvad haritavate põldude servades rohumaaribadel ning osaliselt haritavatel põldudel, kus kasvab tolmeldamist vajav kultuur. Seire tulemuste põhjal negatiivset trendi ei ilmne, kimalasenäitajate trend on pigem positiivne.

Materjale tolmeldajate kohta

  • Looduslike tolmeldajate soodustamise teemaline poster.
  • Trükis looduslikele tolmeldajatele sobilike toitumisalade rajamisest, sh kohalike taimede seemnete kogumisest.