Villa töötlemise tervikahel

Allikas: Karmen Ibus

Mis juhtub villaga lamba seljast tulles kuni see jõuab villavabrikusse? Selle kohal on üks suur „auk“.  Naabermaades on see lahendatud ning Eesti võiks nendest eeskuju võtta. Kuula Villavebinari 2 osast^[1] tervet villavabrikute arutelu.

Norras on loodud villa töötlemise tervikahel

Norras on riiklik toetus villa töötlemiseks. Talunikel on võimalus villa müüa kokkuostu, mille eest saavad raha ning lisaks veel eraldi toetust villa kvaliteedi eest. Kokkuostusüsteem on sarnane Eestis toimiva pandipakendi süsteemiga. Vahet pole milliste omadustega vill kokkuostu tuleb, lasub riigil kohustus see kokku osta.

Hinnad varieeruvad tohutult, mitte nii puhta, lõngaks sobimatu või mitte nii hea kvaliteediga villa eest saab küll väga vähe raha kuid lambakasvataja jaoks on ka see natukene kasu. Riik tagab villa kokkuostu võimaluse igal juhul. Villa kogutakse nii tapamajast kui ka majapidamistest 1-2 korda aasta. Kokkuleppel lähevad ise kohale, et vill kokku koguda.

"Riik tagab villa kokkuostu võimaluse igal juhul."

Jaamades (kokku 8 ) hinnatakse iga villaku kvaliteeti eraldi. Sorteerimise aluseks on Norra villa standard(PDF), mida arendatakse kostöös tootjatega^[2]. See standard on päris mahukas. Peale sorteerimist läheb vill Inglismaale pesemisse ning transporditakse puhas vill tagasi Norra. Pestud vill müüakse tagasi kohalikele villavabrikutele sõltuvalt villa kvaliteedi süsteemist ja töötlejate vajadusest lähtuvalt, mitte konkreetsetest lambatõugudest.

Rootsi lahendus

Rootsis puudub keskne kokkuost riigi poolt, kuid on lahendatud erainitsiatiivil. Eraettevõtted on võtnud südameasjaks riigis villa toodang kokku koguda. Villa pestakse Rootsi ainsas ainsas villa pesulas ULLKONTORET^[3], mis asub Gotlandil. ULLKONTORET ostab kokku ja vahendab edasi tootjatele 60t villa aastas.

Teine kokkuostja tegutseb koos pügajatega. Pügamas käies, sorteerib pügaja samal ajal villa ise ning vaatab, mida täpsemalt kokku ostab. Seejärel otsustab, kas korraldab pesu ja müüb edasi või müüb edasi pesemata villa.

Eesti võimalused / Kust siis villa ikkagi koguda?  

Pannes karjade asukohad kaardile, siis näeme, et tegelikkuses on üle Eesti lambakarjad väga ühtlaselt jaotunud. Peale vaadates ei ole kohta, kuhu oleks kokku koondunud karjad või täiesti karjade vaba ala. Karjades 10-50 looma toodetakse ca 23% Eesti villast, mis vaadates kaardile näeme (punane väike täpp), et on väga hästi jaotunud üle eestiliselt. Karjades 100-300 on ca 25% Eesti lammastest, mis sammuti jagunevad väga ühtlaselt.

Mastaabiküsimuse ja mahtude proportsionaalsus

Hetkel on kaks suunda – suure ja väikese ala lambad. Väiksema ala lammaste villa saab müüa nimeliselt ehk teatakse päris täpselt millise lamba seljast on vill pärit. See teeb ka tootepõhiselt kvaliteedi varieeruvaks. Suuremate alade lammaste villaga aga ei ole see lihtsalt võimalik ning ühtlasema kvaliteedi tagamiseks segatakse lammaste vill. Suurem enamus väiksemaid tootmisi kasutavad peamiselt kohalikku toormet, samal ajal suuremad vabrikud otsavad villa ka välismaalt sisse ning segavad selle kohalikuga.

"Ei ole head ega halba villa. On villad, mis sobivad ühe toote tegemiseks, villad mis sobivad mõne teise toote tegemiseks ning villad millel on mõni muu otstarve."

Lama seljast tulles on kõik villad erinevad ning vastavalt villa omadustele on igal villal oma kasutusala – ei ole head ega halba villa. On villad, mis sobivad ühe toote tegemiseks, villad mis sobivad mõne teise toote tegemiseks ning villad millel on mõni muu otstarve.

Eesti villavaldkonna „komistuskivid“

Palju on muna-kana küsimusi, ehk kes peaks kust alustama on väga suureks takistuseks villavaldkonna arengul. Luua tuleks terviksüsteem, aga kõik etapid on üksteisest sõltuvad ja ühtegi süsteemi osa ei saa arendada üksikuna.

„Keegi“ peaks alustama kuskilt ning võtma kaasa teised süsteemi osad. Samuti „kuskil“ „kellelgi“ võiks olla villa pesemise suurem pesuvõimekus, mis tooks kaasa tootmismahtude suurenemise. Seda just suuremates villavabrikutes. Väiksemates pestakse kas ise või saadetakse välismaale (nt inglismaa) puhastusse ning transporditakse tagasi müügiks.

"Standardite loomisel on oluline suhelda nendega, kes villast midagi teevad. Nende vajadustele vastavalt tuleks villa ka nö toota."

Eestis oleks tarvis välja töötada kindlad standardid, mis paneks ehk mõtlema nii lambapidajaid kui ka hobilambapidajaid, et kuidas saada enda lammaste vill selliseks, et see vastaks standarditele. Standardite välja töötamisel väheneks villa ära viskamine ning lambapidajate kasum villast suureneks. Dokumendi koostamisel on oluline suhelda nendega, kes villast midagi teevad. Nende vajadustele vastavalt tuleks villa ka nö toota, et vill leiaks ka kasutust. Hetkel on Eesti olemas villa peenuseklassid, kuid selle alusel ei määrata hinda.

Terviksüsteemi loomisel võiks Eestis võtta eeskujuks Norra, kus riik on loonud kokkuostu ning olemas on konkreetsed standardid, mille alusel villa kvaliteeti ja hinda määrata.  Sellise süsteemi tekkimiseks on vaja riigi poolset initsiatiivi ja valmis olekut. Hetkel on kahjuks Eestis selline initsiatiiv riigi poolt puudulik.

Toimetaja: Liina Ulm

---