Toidu teekond lauale ei ole sirgjooneline, pigem meenutab selle tarneahel oksarägastikku kui ketti. Sinna kuulub lülisid, mida igaüks esmapilgul ei oskakski toidu tarneahelaga siduda. Toidu varustuskindlus on elutähtis, mistõttu tutvustab teemat Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika õppetooli nooremteadur Taavi Kiisk.

Näiline selgus

Siinne artikkel tugineb Eesti Maaülikooli juhitava projekti tulemustele, milles uuritakse toidu, esmatarbekaupade, isikukaitsevahendite ja vee tarneahela varustuskindlust[1]. Uuringu juhtmotiiv on aidata tarneahela osalistel hinnata ja maandada erinevaid tarneahelaga seotud riske. Selleks analüüsiti nelja toidu tarneahelat: köögivilja, liha, piima ja teravilja tarneahelat.

Tarneahela moodustavad kõik omavahel seotud tegevused, mis läbitakse toote muundamise käigus toormest kuni lõpptarbijale pakutava tooteni koos nendega seotud infovoogudega. Tegevusi viivad läbi tarneahela osalised, kelle hulka kuuluvad teiste seas tooraine ja komponentide tootjad, toodete valmistajad, nende kokkuostjad, hulgi- ja jaekaubandusettevõtted ja transpordiettevõtted.

Varustuskindlus kujutab enesest sobilike omadustega toote füüsilist ja majanduslikku kättesaadavust vajalikul hetkel (Luft et al., 2010). Toote füüsiline kättesaadavus seisneb selle saadavuses, ligipääsetavuses ja töökindluses ning majanduslik kättesaadavus toote taskukohasuses ja selle hinna stabiilsuses. Utreerides tähendab varustuskindlus olukorda, kus vajalik on tõesti olemas, kui selle järele vajadus tekib.

Varustuskindluse kontekstis esineb sageli termin toimepidevus. Hädaolukorra seaduse (2021) kohaselt on elutähtsa teenuse toimepidevus „elutähtsa teenuse osutaja järjepideva toimimise suutlikkus ja järjepideva toimimise taastamise võime pärast elutähtsa teenuse katkestust“. Sisuliselt seisneb toimepidevus seega võimes mingi tegevusega jätkata ja sellega peale katkestust uuesti alustada.

Üle-eestiline toidu tarneahel

Eesti toidu tarneahela moodustavad 2019. aasta seisuga 8 215 majandusüksust, kellest 36,2% tegelevad põllumajandustootmisega, 27,7% toitlustamise ja 14,1% jaemüügiga. Ülejäänud tegevusalade osakaal tarneahelas on väiksem, mis nähtub ka jooniselt 1. Sealt samast selgub, kui suur osa 56 770 toidu tarneahela töötajast töötab erinevatel tegevusaladel.

Joonis 1. Toidu tarneahelaga seotud põhitegevusalal registreeritud organisatsioonide ja töötajate osakaal kõigist ahela organisatsioonidest ja töötajatest protsentides 2019. aastal (Äriregister, 2021)

Toidu tarneahela osaliste majanduslikud näitajad olenevad nende tegevusalast. Joonis 2 illustreerib, kuidas suurima keskmise käibega tegevusalal ehk põllumajandussisendite müüjate seas töötab ühes organisatsioonis suhteliselt vähe inimesi. Näiteks toidu- ja söödatööstuses on olukord seevastu vastupidine.

Joonis 2. Toidu tarneahela lülide ettevõtete keskmine töötajate arv ja käive miljonites eurodes 2019. aastal (Äriregister, 2021)

Erinevad toidu tarneahela osalised jagunevad võrdlemisi ühtlaselt üle Eesti, aga mõnes lülis on need enam koondunud. Väide tugineb äriregistri andmetele, mistõttu ei pruugi majandusüksuse tegelik tegevuspaik olla sama. Olukorda kirjeldab joonis 3, mis näitab loomakasvatuse ja segapõllumajandusega tegelevaid ettevõtteid.

Joonis 3. Loomakasvatus- ja segapõllumajandusettevõtted registreeritud asukoha alusel 2019. aastal (Äriregister, 2021)

Seda tüüpi ettevõtted jagunevad ühtlaselt üle Eesti. Loomakasvatus- ja segapõllumajandusettevõtetele vastanduvad kalapüügi ja -tööstusega seotud ettevõtted, mis on joonisel 4 ootuspäraselt pigem erinevate veekogude läheduses.

Joonis 4. Kalapüügi ja -tööstusega seotud ettevõtted registreeritud asukoha alusel 2019. aastal (Äriregister, 2021)

Toidu tarneahelasse kuuluvaid majandusüksusi ühendab nende võrdlemisi ühtlane paiknemine üle Eesti. Samas on need rohkearvulised ja eripalgelised, mistõttu vajavad toidu tarneahela ettevõtted tähelepanu tegevusalade kaupa. Aga nii toidu tarneahela erinevaid tarneahelaid kui ka nende osalisi liidavad sarnased vajadused.

Tarneahela rägastik

Toimiv toidu tarneahel vajab erinevaid sisendeid ja varusid. Ahelasse kuuluvaid ettevõtteid ühendab varude minimeerimine ning sisendite tellimine ja väljundite tootmine tellimuspõhiselt. Selline teguviis on eriti paratamatu toidutööstuses, kuna toidu riknemise vältimiseks ei toodeta seda lattu seisma.

Toidutööstus ei hoia tohutuid valmistoodanguvarusid ja suure lühiajalise nõudluse korral ettevõtted oma tootmisplaane ja tarnegraafikuid üldjuhul ei muuda. Seetõttu asuvadki põhilised põllumajandustoorme varud toidu tarneahelas esmatootjate lülis. Toidu tarneahela häiringu korral tuleb need suunata õigeaegselt kasutusse.

Sarnaselt isikukaitsevahendite, esmatarbekaupade ja vee tarneahelaga on toidu tarneahela tööks esmatähtsad elektri ja kütuse kättesaadavus. Viimane on eriti tähtis põllumajandustootjatele, elekter huvitab aga rohkem toidu töötlejaid. Üks oluline toidutööstusele omane kitsaskoht on pakendid, mille mitmekesisuse ja spetsiifilisuse tõttu on mõistlik teha koostööd suuremate toidupakenditootjatega, et kindlustada neile tootmiseks vajaliku tooraine olemasolu.

Samade või sarnaste sisendite kõrval sõltuvad erinevad tarneahelad ka teineteisest. Nagu vihjab piima tarneahelgi joonisel 5, esineb tarneahelates ristsõltuvusi. Üks tarneahel on seotud ühe või mitme teisega.

Joonis 5. Piima tarneahela peamised osapooled

Joonis 5. Piima tarneahela peamised osapooled

Piima tarneahelas ilmneb ristsõltuvus teravilja tarneahelaga, kust tuleb piimakarja sööt. Samuti avaldub side liha tarneahelaga, kuhu piimakari viimaks jõuab. Liha tarneahelas esineb samuti võrreldes kahe uuritava taimekasvatuse tarneahelaga rohkem ristsõltuvusi.

Jagatud vastutus

Varem mainitud ristsõltuvused näitavad tarneahelate siseseid ja omavahelisi seoseid väga lihtsal kujul. Tegelikkus on hoopis komplekssem, millest tingitud tarneahela rägastik ei tee varustuskindluse planeerimist lihtsaks. Nüansirohkusest hoolimata taanduvad põhiprobleemid kolme valdkonda:

  • varude koosseis, maht ja nende piirkondlik paiknemine;
  • osapoolte ladustamisvõimalused, hädaolukordades varude jaotamine ja nende kasutusele võtmise tingimused;
  • varude hoidmist reguleerivate lepingute tüübid.

Ülesande raskuse tõttu ei ole varustuskindluse tagamine ainult ühe institutsiooni ülesanne. 2021. aasta 1. juulil alustas tööd AS Eesti Varude Keskus, mille ülesanne on edaspidi hallata hädaolukorraks vajalike elutähtsate kaupade varumist ja nende kasutusele võttu (ESPA, i.a). Varustuskindluse ülim eesmärk on toimida võimalikult kaua nagu tavaliselt, mistõttu jääb ainult avaliku sektori pingutustest väheks.

Seetõttu toonitatakse majandusüksuste valmisoleku tähtsust, et neil oleks esmase varustuskindluse häiringu üleelamiseks vajalik olemas. Tihti ei tähenda selline valmisolek erakorraliste varude tekitamist, sageli piisab majandusüksuse tegevusvaru kasvatamisest. Elanikelgi soovitatakse kodus hoida vähemalt nädalane toidu- ja esmatarbekaupade varu, kuna avaliku sektori sekkumine võtab natuke aega.

Riiklike varude hoidmine on eos ebaefektiivne, kuna selleks kuluvaid ressursse saaks muuks kasutada. Ent varumise kasu kaalub teatud piirini efektiivsuse kaost tuleneva kahju üle. Varude hoidmiseks on erinevaid viise, mis arvestavad varude aegumisega:

  • Varud kuuluvad riigile ja neid uuendatakse perioodiliselt.
  • Riik tagab lepingutega, et ettevõtjad hoiavad ja ajakohastavad riigi varusid.
  • Riik kohustab teatud ettevõtteid või organisatsioone varusid tagama ning selleks ise tagatisi ja lõive koguma.

Elanikkonna varustamiseks on oluline, et jaekaubandus võimalikult kaua toimiks. Jaekaupluste eelis on nende varustamiseks rajatud logistika, mida pole avalikul sektoril mõistlik dubleerida. Seetõttu eelistataksegi pigem hoida juba töötavat toidu tarneahelat võimalikult kaua töös.

Sihitud meetmed

Juba mainitu valguses tekib küsimus, kuhu siis tähelepanu suunata. Vastus küsimusele oleneb sellest, missugune on kõnealune tegevusala. Erinevate tegevusalade varustuskindluse hindamiseks tasub uurida nende kontsentreerumist, mida näitlikustab joonis 6.

Joonis 6. CR5 kontsentratsioonimäär toidu ahelaga seotud tegevusaladel (Äriregister, 2021)

Punane horisontaaljoon tähistab toidu tarneahela keskmist kontsentratsioonimäära[2]. Toidu tarneahela enim kontsentreerunud valdkonnad on piimatööstus, lihatööstus ja joogitööstus, millele lisanduvad erinevad spetsiifilisemad tegevusvaldkonnad. Selle põhjal saab teha valiku, kas luua laiahaardelised või kitsad toetusmeetmed.

Enamasti ei piisa toidu tarneahelas ainult suurima majandusüksuse kaasamisest, oluline on katta piisav hulk kriitilise tähtsusega majandusüksusi. Nende täpne arv oleneb tegevusalast, kuid enamjaolt piisab 2–5 ettevõttest, et katta vähemalt 50% kogu tegevusala käibest. Samas tasub jälgida tootmise mahtu ja selle geograafilist asukohta, et ei toimuks muus mõttes kontsentreerumist.

Olulised seosed

Toidu tarneahela toimimise ja selle varustuskindluse tagamise mõte on võimaldada Eesti ühiskonnal tegutseda tõrgeteta isegi häiringute korral. Varumine aitab esmase tõrke mõju üle elada, kuid valmisolekuta toidu tootmine võimalikult kiiresti taastada on selle mõju kesine. Toidu tarneahela töös hoidmiseks tuleb tähelepanu pöörata:

  • energiale (elekter, gaas, kütus ja generaatorid);
  • tööjõule (vaba liikumine siseriiklikult ja rahvusvaheliselt, isikukaitse ja isolatsioon);
  • hoiustamisele (pakendid, varude hulk ja paiknemine ning hoiustamise tingimused);
  • koostöövõrgustikele (regulaarselt koos käivad ahelapõhised toimkonnad).

Viimati nimetatud koostöövõrgustikud ei pruugi esmapilgul eriti mõjukad paista. Ent erinevate tarneahelate põhised koostöövõrgustikud tagavad toidu tarneahela tõhusa töö ja toidu varustuskindluse. Kuna tarneahela osalised on tegevusalaga kõige paremini kursis, suudavad nad leida selle kitsaskohad.

Sarnane süsteem töötab Soomes, kus avalik sektor ja erasektor hoolitsevad üheskoos toidu ja muu varustuskindluse eest. Mõned olulisemad õppetunnid Soome kohta:

  • toimepidevus ei tohiks olla vaid avaliku sektori ülesanne, laiapõhjalisema riskiennetamise jaoks tuleks sellesse investeerida ka erasektoril;
  • erasektori äritegevuse toimepidevuse tagamiseks tuleb selliste tegevuste jaoks stiimuleid pakkuda, milleks on abi ettevõtete tulemuslikkuse hindamisest;
  • kuna varustuskindlus ja toimepidevus olenevad turuolukorrast, tuleb erilist tähelepanu pöörata ausa konkurentsi, mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise küsimustele (OECD, n.d.).

Soome varustuskindluse korraldus rõhutab taaskord koostöö tähtsust toidu tarneahelas ja erinevate tarneahelate vahel. Varumise kõrval on tõhusad varustuskindluse meetmed erinevad abinõud, mille eesmärk on parandada turukorraldust. Üks neist on ühistute ja tootjaorganisatsioonide toetamine, kusjuures viimased on üks ühistute vorme.

Kes piima tarneahela visandit joonisel 5 tähelepanelikumalt silmitseb, märkab seal turustusühistuid. Mujal maailmas kannavad piimandusühistud tarneahelas suurematki raskust – need ühendavad ahela erinevaid lülisid ja parandavad tarneahelate osaliste vahelist koordinatsiooni, koostööd ja suhtlust[3]. Info ja selle liikumine aga tagavad toidu tarneahela töö ja selle varustuskindluse.

Kasutatud kirjandus

[1] Projekti RITA1/02-143 „Varustuskindluse tagamine toidu, esmatarbekaupade, isikukaitsevahendite ja vee tarneahelas Eestis“ (VARUST) rahastab Eesti Teadusagentuur Euroopa Regionaalarengu Fondi toel. Selle tulemuste kohta saab lisainfot projekti veebilehelt.

[2] Kontsentratsioonimäär (CR5) näitab viie suurima käibega ettevõtte osakaalu põhitegevusala kogukäibes. Määra hinnatakse skaalal CR5>95% (monopol), CR5 71–95% (oligopol ehk tegevus on koondunud väikese arvu ettevõtete kätte), CR5 40–70% (keskmine kontsentratsioon) ja CR5<40% (madal kontsentratsioon).

[3] Heaks näiteks piimandusühistute positiivse mõju kohta toidu tarneahelale on Iirimaa. Iiri piimandusühistutest rääkis näiteks TJ Flanagan, kelle ettekannet 2018. aastal toimunud konverentsilt „Läbi ühistulise tegevuse konkurendist partneriks“ tasub huvi korral uurida.

Seotud teemadel veel:

https://teabesalv.pikk.ee/wp-content/uploads/2022/04/Teabesalv_logo_250.png