Maaelu taskuhäälingud kirjeldavad maaettevõtlusega alustajatele tegevusega kaasnevaid võimalusi, aga ka ohte kogemuslugude kaudu.
Iisaka talu on pereettevõte Lahemaa rahvuspargis.
100-pealises põhikarjas kasvatatakse sinise texeli ja eesti tumedapealist tõugu lambaid.
Ettevõtmise üks suuri ülesandeid on pärandkoosluste hooldamine
Kogemuse kirja pannud: Kaja Piirfeldt
juuni 2022
Viimased aastad on hästi toonud nähtavaks kodumaise toidutootmise ja autonoomsete maamajapidamiste olulisuse. Huvi sektorisse siseneda on suur. Sama suur on küsimuste hulk, mis maaettevõtlushuvilisi valdab: millest lähtuda tegevusala valimisel? Milliseid vahendeid või ressursse on vaja? Kas nende soetamiseks on võimalik taotleda toetust või kasutada soodustingimustel laenuraha? Millised on õppimisvõimalused erialal? Kustkohast leida usaldusväärset informatsiooni? Kuidas on teistel samas valdkonnas läinud: mis on nende suurimad õppetunnid, väljakutsed ja arengukohad?
Lambakasvatuse hetkeseis Eestis ja Iisakal
Eestis peetakse täna ligikaudu 64 000 lammast ja see arv on hetkel langustrendis. Kasvatatakse peamiselt lihatüübilisi loomi, kuid on ka villa- ja piimalambaid. Tõugusid on väga erinevaid, kokku ca 30 kandis. Kõige levinumad on eesti valgepealine lammas, eesti tumedapealine lammas, dorper, teksel, kihnu maalammas, lleyn, dorset ja suffolk. Vähemal määral kasvatatakse ka teisi lambatõuge: wensleydale, sinine teksel, cheviot, oxforddown, lacaune, idafriisi piimalammas jm.
Iisaka talu on valinud kasvatamiseks sinise tekseli tõugu lambad, põhikarjas on cirka 100 utte, loomade koguarv ulatub aasta lõikes koos noorloomade ja karjatäiendusega 300-ni. Tõu valikul said määravaks väga head liha- ja emaomadused, ning loomade rahulik iseloom ja kohanemisvõime. Loomi on ostetud nii kohalikult turult kui ka Inglismaalt, Hollandist ja Belgiast.
Esmased sammud
Veersalu toob välja, et enne loomade soetamist on soovituslik viia end kurssi, mida lambakasvatus tegelikult tähendab. Selleks sobib hästi nii praktiseerimine mõnes lambakasvatusega tegelevas ettevõttes kui ka eriala omandamine koolis: õppetöö käigus, sh praktikat sooritades, tekib esmane arusaam ala tegelikkusest. Ka Iisaka talus on praktikandid oodatud. Priidu sõnul on praktika ka sellisel juhul oma eesmärgi täitnud, kui selle käigus saab selgeks, et lambakasvatus siiski õppurile sobilik ala ei ole.
Ettevõtlust planeerides on Veersalu sõnul vajalik kaardistada olemasolevad võimalused: kas olemas on mõni loomakasvatuseks sobilik/kohandatav hoone, tehnika või selle kasutamisvõimalus, kas ja kui palju on kasutamiseks piirkonnas maaressurssi ja millised on võimalused seda vajaduse ja soovi korral suurendada.
Hea oleks läbi mõelda eesmärgid: kas loomakasvatusega soovitakse tegeleda aktiivselt või passiivselt, ehk kui palju on võimalik panustada nii ajaliselt kui materiaalselt, ning ettevõtlusest vastavalt ka tagasi saada.
Alustamiseks vajalik ressurss
Eeskätt on vajalik maaressurss, sealjuures 1 ha karjamaale võiks planeerida 5-6 looma. Samas tuleb siinkohal kindlasti vaadata rohumaa kvaliteeti, kultuuri ja viljakust: rohusaagi kogus, mida ühelt hektarilt varutakse erineb üle 10 korra ja sõltub lisaks ilmale ka sellest, kas tegemist on loodusliku või kultuurrohumaaga (ehk põldu haritakse ja uuendatakse regulaarselt). Kultuurrohumaa saagikus on kordades kõrgem, aga arvestada tuleb, et selle ümberrajamine eeldab ka tehnikat ja oluliselt suuremaid kulutusi näiteks väetamise, rohuseemnete jm näol. Maade hooldamise kompenseerimiseks makstavad pindalatoetused on samuti seotud suuremal või vähemal määral maa tüübiga, seega tuleks kindlasti teha arvutused, millised on lisatulud ja lisakulud ühe või teise tootmisviisi valikul.
Lisaks loomadele endale ehk põhikarjale on esmavajalikud suuremad investeeringud loomapidamishoone, tehnika, karjatamiseks ja söödavarumiseks vajalik maaressurss. Põllumaade hektari hinnad ostmisel on väga erinevad ja sõltuvad lisaks mulla viljakusele, põllu suurusele ja asukohale ka näiteks nõudluse ja pakkumise suhtest piirkonnas, ulatudes 3000-ndest eurost hektari kohta kuni 8000-9000-ni. Rendihinnad on samuti väga kõikuvad, keskmiselt tuleb arvestada 150 eurose kuluga igal aastal ühele hektarile.
Võimalik on ka söödavarumist tellida teenustööna või sööta osta. Siinkohal on määrava tähtsusega piirkond (transport võib osutuda kulukamaks kui varutav sööt ise) ja kvaliteedi kontrollimise keerukus (tasub küsida söödaanalüüse). Samuti tuleb arvestada, et ebasoodsate ilmastikutingimustega aastal võib olla pakkumine väga väike ja hinnad kõrged. Soovituslik on kindel koostööpartner ja eel-lepingute sõlmimine.
Materiaalsete väärtustega paralleelselt tuleb mõelda ka inimressursile: arvestada tuleks et enda oskuste ja teadmiste tõstmiseks tuleb regulaarselt panustada ja see on samuti investeering nii ajalises kui materiaalses mõttes.
Investeeringute rahastamisvõimalused
Iisaka talu näitel on kasutatud maaettevõtluse rahastamiseks üsna levinud skeemi, kus esmane suurem investeering tehakse Maaelu arengukava (MAK) meetme 6.1 Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetust kasutades. Iisaka talus investeeriti 40 000 eurot toetusraha lambalauda ehitamiseks.
Lisaks sellele kasutati väikeste põllumajandusettevõtete arendamise ja LEADER-meetme rahastust. LEADER on Euroopa Liidu algatusprogramm, mille eesmärk on edendada elu maapiirkonnas läbi kohaliku tasandi koostöö, aidates luua lokaalsel partnerlustel põhinevaid maaelu arengu strateegiaid. Samuti on kasutatud Maaelu Edendamise Sihtasutuse laenuraha.
Õppimisvõimalused, info kättesaadavus
Info ja kontaktvõrgustiku loomiseks on võimalik liituda erialaliitudega.
Eestis koondab lambahuvilisi Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit. Liidu kaudu on võimalik leida ostmiseks sobilikke loomasid, osaleda õppepäevadel ning üritustel, kus jagatakse erialal tegutsemiseks vajalikku informatsiooni ja on võimalik võrgustuda teiste samal alal tegutsevate ettevõtjatega.
Veersalu hindab erialaliitude funktsiooni kõrgelt ja panustab sektori arengusse aktiivselt, olles tegev nii lambaliidu kui ka MTÜ Eesti Noortalunikud juhatuses.
Tööjõuvajadus, lambakasvataja hõivatus
Lammaste pidamisel on mitmeid erinevaid võimalusi. Enamasti kasvatatakse lambaid lihatootmise eesmärgil. Tavapärasele toorliha müügile lisaks on võimalik lambaliha väärindada ka erinevateks lihatoodeteks: vorstid, konservid, singid jne. Kindlasti on võimalik lambaid kasvatada ka villa ja käsitöötoodete eesmärgil. Samuti leidub palju lambakasvatajaid, kes peavad lambaid peamiselt loodushoiu eesmärgil. Üha enam võtab hoogu ka agroturism, mis võib olla samuti eesmärgiks loomade pidamisel.
Iisaka talu tegeleb nii eluslammaste müügi, lihatootmise kui ka käsitöö toodete valmistamisega lambavillast. Samuti hooldatakse karjatamisega poollooduslikke kooslusi ehk loopealseid.
Töömahukamad perioodid on hooajalised, eeskätt poegimise ja söödavarumise periood. Lambakasvatusega on väiksemas mahus võimalik tegeleda ka põhitöö või teiste tegevuste kõrvalt, kui loomade jälgimine ja vajadusel abistamine on võimalik automatiseerida või distantsilt korraldada.
Kokkuvõtteks
Kokkuvõtteks on Iisaka talu peremehe kogemus, et kõik sõltub. Ühest tõde ei ole olemas ja see lahendus mis toimib ühes ettevõttes ei pruugi teise üle tõstetuna anda ligilähedaseltki sama efekti.
Just seepärast on väga oluline eesmärkide seadmine ja pidev üle vaatamine ning tegevuste planeerimine ja kohandamine vastavalt nendele. Kas eesmärk on lihtsalt pidada loomi silmailuks, olemasoleva maaressursi väärindamiseks, või on soov arendada tõsist ettevõtlust, luua töökohti iseendale või ümbruskonna inimestele. Eesmärkidest sõltuvad ka tegevussuunad algusest peale.
Soovitav on enne tulistamist sihtida: on märgatavalt suurem tõenäosus eesmärgile pihta saada.
Artikkel ilmub “Teadmussiirde programm põllumajanduse, toidu ja maamajanduse tegevusvaldkonnas” raames. Toetab Euroopa Liit