Allikas: Novaator.err.ee
21. aprill 2022
Mulla viljakusest ja tervisest annavad hea ülevaate seal elutsevad seened, kelleta ei seo muld süsinikku ega saa taimed mullast kätte toitaineid.
Tartu Ülikooli teadlaste juhitud uuring osutab, et kuigi Eestis toetavad viljapõldude mulla elurikkust põlde ümbritsevad looduslikud maastikuelemendid, võivad mõned laialtlevinud maaharimise võtted viia mulla vaesestumise teed.
“Tihti kohtab arvamust, et kui mulla elurikkuse kadu on näidatud kusagil Euroopas, siis Eestit see ei puuduta: meil on siin roheline oaas ja kindlasti asjad teisiti,” ütleb Tartu Ülikooli mullaökoloogia teadur Tanel Vahter. Milline on Eesti mullaelustiku tegelik seisund, pole seni kuigi põhjalikult uuritud.
Koos kolleegidega Tartu Ülikoolist, Eesti Maaülikoolist ja Põllumajandusuuringute Keskusest püüdis Vahter seda teadmistelünka täita. Koostöös Eesti põllumeestega hindasid nad mullaseente elurikkust ligi 300 rohumaal ja põllul, millest keskendusid alustuseks täpsemalt 78 teraviljapõllule. Töörühma huvitas, kuidas mõjutavad Eesti põldude mullaseeni väetamine, kahjuritõrje, maaharimise viisid ja põldu ümbritsev maastik.
Vahteri sõnul saab esile tuua kolme tüüpi olulisi mullaseeni: mükoriisaseeni, lagundajaid ja taimepatogeene. Kõik nad täidavad mullas võtmetähtsusega ülesandeid, millest kõige olulisem on Vahteri sõnul orgaanilise süsiniku sidumine mulda. “Seened on mulla toitainete ringluse A ja O. Kui taimejäänused mulda satuvad, siis see, et neist üldse saaks taimedele kättesaadavad toitained, on seente töö,” ütleb ta. Ühtlasi annavad seened mulla tervisest head aimdust, sest on pea alati mullas olemas ja peegeldavad oma elutsüklis sealsamas kasvavaid taimi.
Me peame rääkima mullaseentest
“Esimene meie leitud põhiline tulemus on, et orgaaniline väetamine töötab väga hästi,” sõnab Tanel Vahter: “Orgaanilised väetised suurendavad mullaseente elurikkust, samas kui mineraalsed väetised seda vähendavad.” Kuigi tulemus oli teaduri sõnul oodatav, oli oluline seda põhimõtteliselt esimest korda Eesti materjali põhjal näidata.
Uurijad hindasid ka kombineeritud väetusrežiimi ehk vaheldumisi kasutatud orgaanilise ja mineraalväetise mõju. Nad leidsid, et kuna sel juhul kasutab Eesti põllupidaja sageli läga ehk suurfarmidest pärit väga vesist sõnnikut, ei mõjuta kombineeritud režiim põldu samavõrd hästi, kui mõjutaks tavaline sõnnikuväetis.
Teiseks leidsid Vahter ja kolleegid, et taimekaitsevahendite kasutus vähendab mullaseente mitmekesisust sisuliselt iga lisatud pritsimiskorraga. Nii võivad mullas hakata domineerima üksikud haiguspuhanguid tekitavad liigid. “Veel murettekitavam on aga see, et väetiste ja pestitsiidide kasutus mõjutavad teineteist vastastikku. Ehk siis, kui sa juba kasutad mineraalväetisi, siis pestitsiidide kasutuse negatiivne mõju suureneb,” osutab Vahter.
Kuigi Eestis tervikuna ei kasutata pestitsiide väga palju ja iga põllumees pritsib oma teravilja aastas kuni viis korda, on vähem pritsimist teaduri sõnul igal juhul parem. “Kui viiest korrast saab neli ja neljast kolm, siis sellel on juba positiivne mõju,” märgib ta.
Piirkondlikult on Eestis Vahteri sõnul selgelt näha üleminek idast läände: maastikud on üheülbalisemad Pandivere kõrgustikul ja Jõgeva ümbruses ja mitmekesisemad Lääne-Eestis. “Samamoodi näiteks pestitsiidide kasutus on üldiselt suurem Pandivere ja Jõgeva regioonis ja väheneb lääne pool,” osutab ta. Kuna just Ida-Eestis on mullad viljakamad, on põllumajandus seal intensiivsem, kuid seetõttu muldade elurikkus ka kehvem.
Töörühma huvitas seegi, millised on maastikud põldude ümber ja põldude enda maastikuelemendid. Vahteri sõnul võib maastikuelement olla näiteks üksik puu põllu peal, sissesopistus, lai põlluserv, kraav, poollooduslik rohumaa või isegi kiviaed. “Hindasime maastikuelementide mõju mullaelustikule ja leidsime, et mida rohkem neid elemente on, seda mitmekesisem on mulla seeneelustik,” ütleb ta. Sellel on tema sõnul ka lihtne põhjus: kuna pidevas majandamises kaotab põld pidevalt natuke liike, saavad need metsikumalt maastikuelemendilt mulda tagasi levida.
“Tihti seostatakse selliseid maastikuribasid ainult kahjurite ja haigustega,” sedastab Vahter. Ta nõustub, et mida looduslikum on keskkond, seda mitmekesisem on seal haigustekitajate kooslus. Samas juhib teadur tähelepanu, et looduslikumal alal on haigustekitajate kooslus tasakaalus ja seal on vähe üksikuid domineerivaid liike. “See tähendab, et ökoloogiline konkurents nende liikide vahel on suurem ja ükski üksik haigustekitaja ei saavuta sellist ülekaalu, et haiguspuhanguid tekitada,” seletab ta.
Las rukis teeb pestitsiidi töö
Viimaks huvitas Tanel Vahterit ja tema kaasautoreid mullaharimise viis. Teaduri sõnul levib põllumajandusringkonnas arvamus, et mida vähem mulda harida, seda paremini käib seal loomade, bakterite ja seente käsi. “Enamasti katselistes tingimustes see nii ongi. Kui seeneniite kaks korda aastas läbi ei lõika, läheb seentel paremini. Meie Eestis aga sellele kinnitust ei leidnud,” toob ta välja.
Eesti põllumehed eelistavad Vahteri sõnul üha enam minimeeritud harimist, mis pöörab erinevalt sügavast künnist tagurpidi vaid mulla pindmise kihi, või otsekülvi, kus mulda üldse ei harita. “Nendel põlluharimisviisidel on kindlasti palju muid eeliseid,” ütleb ta. Vahter nimetab näiteks mulla paranenud võimet süsinikku siduda ning väiksemat erosiooni ja leostumist, samuti oluliselt väiksemat kütusekulu: “Ometi, vähemalt Eesti kontekstis need seentele positiivselt ei mõju.”
Osalt võib asi olla selles, et künd toimib omal moel umbrohutõrjena: kui see ära jätta, peab põllupidaja rohkem pestitsiide kasutama. “Teine nüanss võib olla, et kui mulda ei segata, siis taimekaitsevahendite jäägid kogunevad pealmisesse mullakihti,” arutleb Vahter. Kuna suurem osa mulla elustikust, kaasa arvatud seened toimetab just pealmises kihis, jäävad nad küll füüsiliselt terveks, kuid puutuvad kokku rohke keemiaga.
“Kui oleks võimalik mullahäiringut vähendada nii, et ei pritsitaks rohkem, siis siin peitub see nii-öelda püha graal või võti,” sõnab teadur. Abi oleks integreeritud taimekaitsest, mis tähendaks, et põllumees suurendab oma taimede vastupanuvõimet kõikvõimalikel muudel viisidel kui pritsides. “Seal ongi sekka maastikuelemendid, kus elavad kahjurite looduslikud vaenlased. On rikkalik külvikord. On sortide haiguskindlus,” loetleb Vahter.
Kuigi ta möönab, et selline lähenemine on keeruline, on võtted olemas: põllumees saab kavandada oma külvikorda nii, et see suruks saagikust puudutavad ohud alla. Näiteks võib Vahteri sõnul kasvatada rukist, millel on maa all kuni kahemeetrine juurestik. “Rukis läheb väga sügavale ja kobestab mulda justkui ise künni asemel. Teiseks, rukis armastab kasvada väga tihedalt ehk umbrohi ei mahu tema kõrvale,” kirjeldab ta. Samuti on suur abi talvistest vahekultuuridest, mis ei lase umbrohul paljal põllul oma elutsüklit läbi teha.
“Loodusliku väetamise ja pestitsiidide mitte kasutamise koosmõju manifesteerub maheviljeluse puhul. Pole ka midagi öelda: maheviljelus Eestis töötab. Seal on mulla seeneelustik tunduvalt mitmekesisem,” ütleb Vahter.
Riik peaks haarama juhtrolli
Kui põllupidajal soovitab Tanel Vahter planeerida võimalikult väheste taimekaitsevahenditega külvikorda, siis otsustajatelt ja riigilt ootaks ta põhjalikumat mullaseiret ning teavitustööd. “Kui seeneelustiku eest hoolt ei kanna, väheneb mulla viljakus. Samas riigil pole veel süsteemset ülevaadet, mis meie mulla elurikkusega toimub,” ütleb ta.
Mullaseire on Eestis küll olemas, kuid elustikku selle käigus rutiinselt ei seirata. See tähendab, et seeläbi ei saa ka põllumees teada, mis tema mullaelustikuga toimub. “Niisiis, andmetel põhinevat ja mullaelustikku arvestavat majandamist ei saa praegu olla, sest sellele ei ole ligipääsu,” tõdeb Vahter. Teadlased saavad küll teha uuringuid ja välja töötada meetodeid, kuid seiramine on teaduri sõnul riigi ülesanne.
“Kas me tahame või ei taha, riik peab sellega hakkama tegelema lähimate aastate jooksul,” osutab ta veel. Kuna muld käib fookusteemana läbi nii Euroopa Liidu elurikkuse strateegiast, talust taldrikule strateegiast kui ka roheleppest, loodab Vahter, et selle kõige mõjul hakkavad Eestis asjad muutuma. “Siin ongi see koht, kus me saame Eesti tippteadmise tööle panna,” ütleb ta.
Euroopa, maailma ja ka Eesti visionärid räägivad teaduri sõnul süsinikukaubanduse programmidest põllumeestele. “Põllumees saaks müüa süsinikukvooti selle eest, et ta oma põllule süsinikku seob. Ta ei saa seda saavutada ilma, et ta mullaelustiku eest hoolt ei kanna,” kirjeldab Vahter. Veel lennukamad mõtlejad räägivad tema sõnul ka elurikkuse kvoodist. “Maakasutajaid tasustataks siis selle eest, et nad hoiavad või suurendavad elurikkust oma kasutataval maal,” seletab ta.
Igal juhul liigub maailm teaduri sõnul ökosüsteemi teenuste elurikkuse hindamise ja sellele mingisuguse väärtuse määramise suunas. “Mis seabki küsimuse, et kas me ühiskonnana oleme selle liikumise eesotsas või sörgime sabas ja teeme seda, mida teised riigid on välja mõelnud. Tasub ikka eesotsas olla, ma arvan,” arutleb ta.
Vahter hindab Eesti lähtepositsiooni tulevikuteel heaks ja siinsete põldude mullaelustiku elurikkust väga kõrgeks. Eesti muldade elurikkuse madalamad näitajad on võrdväärsed näiteks Saksamaa või Hollandi omadega. “Samas meie kõrgemad väärtused on kordades kõrgemad kui sealsed kõrged väärtused,” võrdleb teadur. Eestis mõjutavad näiteks maastikuelemendid põlde palju suuremal määral kui Euroopas. “Seda ei tohi käest lasta, kuigi me sinnapoole selgelt liigume,” ütleb Vahter.
Tanel Vahter ja kolleegid avaldasid oma uurimustöö ajakirjas Soil Biology and Biochemistry.
Vaata veel:
- Tanel Vahteri ettekanne Taastava põllumajanduse konverentsil 17.11.2021
- Tark talu: Elurikas Eesti muld? detsember 2021
- Põllumehed ostavad kasuliku seenelisandi pähe sageli kasutust keemiakokteili. Novaator 14.09.2020
- Tanel Vahteri doktoritöö Arbuscular mycorrhizal fungal biodiversity for sustainable agroecosystems, 2021
- Rakendusuuring, 2016 “Eesti tingimustes oluliste maastikuelementide määratlemine“