Allikas: Maablogi.ee
15.12.2021
Poes toitu ostes on nimetus esimesi asju, mis meid pakendil või hinnasildil kõnetab. Nimetuse järgi tekib esmane ettekujutus, milline toit pakendis peitub. See eeldab toidu tootjatelt vastutustundlikku käitumist ning tarbijate selget teavitamist. Lisaks peab nimetus olema keeleliselt korrektne, kirjutab Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna nõunik Hellika Kallaste.
Toidu nimetuse teema pakub palju kõneainet. Alles mullu toimusid Euroopa Parlamendis tulised vaidlused tavapäraste lihatoodete nimetuste kasutamise üle taimsete toodete nimetamisel. Muu hulgas oli kõne all selline nimetus nagu taimne pihv, mis võib tarbijat eksitada, kuna enamasti kasutatakse sõna pihv lihatoote nimetuses, ent teisalt poleks ka näiteks taimne ketas alternatiivse nimetusena toote iseloomustamiseks kõige selgem. Poeriiulitelt võib leida üha rohkem lihatoodete alternatiivina pakutavaid taimseid tooteid, mistõttu on väga vajalik, et keel ja nimetused astuksid tehnoloogia arenguga ühte sammu ning siin seisavad meil ees uued katsumused.
Pakendil olev teave peab olema tarbija jaoks lihtsasti mõistetav ja üheselt arusaadav ning see ei tohi olla eksitav. Need põhimõtted laienevad ka toidu nimetusele. Toidu nimetus aitab tarbijal mõista toidu olemust ja eristada seda teistest toitudest, seetõttu peab toitu turustama selle olemusele sobiva nimetusega. Võime mõelda sellele, mis juhtuks, kui toidu nimetusele ei oleks kehtestatud mitte ühtegi nõuet. Tõenäoliselt leiaksime pakenditelt peamiselt turundusliku hõnguga väljamõeldud nimetusi, mille pinnalt oleks teadlike ostuotsuste tegemine üpriski keeruline. Üksnes koostisosade loetelu poleks kindlasti piisav, et tarbija saaks aru, mis tootega on tegemist ja kuidas on pakendis sisalduvat toitu töödeldud – näiteks kas toitu on keedetud või suitsutatud, kas pakendis on pulber või hoopis laastud. Tarbijate eksitamise vältimiseks ja selge teabe andmiseks on kehtestatud nõuded, mida tuleb toidu nimetamisel järgida. Toidualase teabe esitamist reguleeriva määruse kohaselt saab toidu nimetuseks olla seaduslik nimetus, üldtuntud nimetus või kirjeldav nimetus.
Toidu seaduslik nimetus
Toidu nimetusena tuleb esmajärjekorras kasutada seaduslikku nimetust ehk õigusaktidega kehtestatud nimetust, kui toit vastab õigusaktiga kehtestatud nõuetele. Seaduslikud nimetused on näiteks mahl, nektar, moos, marmelaad, mesi, šokolaad, või ja juust. Kui toode ei vasta kehtestatud kriteeriumitele, siis seaduslikku nimetust kasutada ei tohi, vaid tuleb kasutada üldtuntud nimetust või toitu kirjeldavat nimetust. Näiteks jooki, mis on saadud küll puuviljadest pressimise teel, kuid millele on lisatud vett ja suhkrut, ei tohi nimetada mahlaks. Samuti ei tohi nimetada moosiks toodet, kui see sisaldab suhkrut, puuvilju või marju vähem, kui õigusaktiga määratud.
Üldtuntud nimetus
Üldtuntud nimetus on nimetus, mida tarbijad mõistavad, ilma et see vajaks lisaselgitust. Sellise nimetuse kujunemise eelduseks on traditsioonilise koostise ja omadustega toit, mis on muutunud aja jooksul kindla piirkonna tarbijate toidulauale omaseks. Eesti tarbija jaoks on üldtuntud nimetused näiteks leib, sai, kohuke, kama, vastlakukkel, pelmeenid, sült, ühepajatoit ja Mulgi puder. Kui toidu valmistaja kasutab toidu nimetusena võõrkeelest tulenevat nimetust, siis peab ta hindama, kas nimetus on Eesti tarbijale tuttav või mitte. Kui võõrkeelne nimetus ei ole tarbijale hästi teada, siis pole selle kasutamine keelatud, kuid esitada tuleb ka toitu kirjeldav nimetus. Näiteks võib pakendile märkida võõrkeelest tulnud nimetuse falafel, millele tuleb lisada ka kirjeldav nimetus, milleks sobib näiteks praetud kikerhernepall (kui toode on tehtud kikerhernestest).
Kirjeldav nimetus
Juhul kui üldtuntud nimetust pole või seda ei kasutata, saab kasutada nimetust, mis kirjeldab toitu ja vajaduse korral toidu kasutust. Kirjeldavad nimetused on näiteks kohupiimakook mandlilaastudega, jogurt marjade ja müsliga, praetud rääbis tomatikastmes, marineeritud kuuseriisikad ning köögiviljasegu praadimiseks.
Nimetustest rääkides on oluline märkida, et kaubamärk ega väljamõeldud nimetus ei asenda toidu nimetust. Kaubamärk võimaldab eristada ühe tootja tooteid teise tootja identsetest või sarnastest toodetest. Selle järgi saab tarbija aru, kes on toote pakkuja, kuid see ei anna tarbijale selget ettekujutust toote olemuse kohta, mistõttu tuleb kaubamärgile lisada ka toidu tegelik nimetus. Väljamõeldud nimetuse kasutamisel tuleb samuti arvestada, et selline nimetus pole toidu iseloomustamiseks piisav. Väljamõeldud nimetusele lisaks või selle asemel tuleb kasutada asjakohast nimetust. Näiteks nimetuse pidupäevatort esitamine ei ole piisav, juurde tuleb lisada ka sobiv kirjeldav nimetus, mis võib olla näiteks šokolaadi-küpsisetort maasikamoosiga.
Toidule sobiva nimetuse valimisel tuleb silmas pidada nõudeid ning arvestama peab, et toidu nimetus ei tohi olla tarbijat eksitav.
Eksitavaks saab pidada näiteks olukorda, mil toidu nimetus viitab toidu eriomadustele või rõhutab toidus sisalduvaid või selles puuduvaid koostisosi (ka toitaineid), kuigi selliste omadustega on kõik samalaadsed toidud. Näiteks ei tohi kasutada nimetust säilitusainevaba õunamahl, kuna mahlale pole säilitusainete lisamine lubatud, mistõttu on kõik mahlad võrdselt säilitusainevabad. Eksitav on ka toidu nimetuses mingi koostisosa rõhutamine, kui see koostisosa on osaliselt või täielikult asendatud mingisuguse teise koostisosaga (nt nimetuses rõhutatakse vahukoort, kuid osa vahukoorest on asendatud taimset rasva sisaldava vahukreemiga). Eksitavad toidu nimetused on näiteks meekook, milles on vaid 1% mett, võikeeks, mis sisaldab vaid 2% võid, šokolaadiglasuur, kui on kasutatud ainult kakaod, mitte šokolaadile vastavaid koostisosi (kakaovõid), ning vegan juust (juust on seaduslik nimetus, mida tohib kasutada üksnes piimast valmistatud toote puhul).
Kokkuvõttes peab toidu nimetus olema täpne ning peegeldama selle tõelist olemust, et tarbija saaks teha teadlikke valikuid. Selleks tuleb toitu turustada sobiliku nimetusega, mille tarbeks hakkame Maablogis edaspidi tutvustama erinevate toidugruppide nimetusi.