Riskianalüüsi ehk tööriskide hindamise peaeesmärk on töötajate tervise ja ohutuse kaitsmine

Materjali toimetanud Lilia Kulli, tööhügieeniku akadeemilise koolituse läbinud taimekasvatuse konsulent. August 2022

Vastavalt  Töötervishoiu ja tööohutuse seadusele on tööandjal kohustus koostada riskianalüüs, mille käigus tööandja selgitab välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdab vajadusel nende parameetrid ning hindab riske töötaja tervisele ja ohutusele.

Töökeskkonna riskianalüüsi on vajalik selleks, et vältida tööõnnetusi, tööst põhjustatud haigestumisi ja kutsehaigusi

Riskianalüüs sisaldab tegevuskava, milles nähakse ette kõikidel ettevõtte tegevusaladel ja juhtimistasanditel rakendatavad abinõud töötajate terviseriski vältimiseks ja vähendamiseks, samuti abinõude rakendamise ajakava ja rakendajad.

Tööandja eraldab tegevuskava täitmiseks vajalikud vahendid.

Riskianalüüsi võib tööandja koostada ise või tellida teenusena professionaalselt teenuseosutajalt.

Riskianalüüsi koostamise soovituslikud etapid

  • Info kogumine töökohtade paikvaatlusel
  • Töötajate ja juhtkonna intervjueerimine
  • Töötajate jälgimine tööprotsessis
  • Ohutegurite tuvastamine ja riskide hindamine

Ohuteguritele määratakse riskitasemed. Kõige levinumaks on EU-OSHA poolt soovitatud riskiastmete kvalitatiivse hindamise tööriist 3 x 3 riskimaatriks – varasemalt tuntud ka kui Briti Standard 8800:2004

Riski hindamise maatriks

Ohu suuruse järgi tervisele ning rakendatavate abinõude olulisuse ja ulatuse alusel võib tabelis esitatud riskitasemeid selgitada järgmiselt:

  • vähene risk (I tase)‑ oht tervisele on ebatõenäoline ning võimaliku tervisekahjustuse tagajärjed väheohtlikud; erilisi abinõusid ei vajata;
  • vastuvõetav risk (II tase)‑ oht tervisele on kas väheohtliku tervisekahjustuse võrdlemisi ebatõenäoline tõenäosus või ohtliku tervisekahjustuse võrdlemisi ebatõenäoline tõenäosus. Vastuvõetav risk ei nõua üldjuhul lisaabinõude rakendamist, kuid ka nende puhul on oluline pidev ohutusabinõude teadmine ja täitmine ning töökoha üldine korrashoid, samuti tuleb need arvesse võtta ettevõtte töötervishoiu ja tööohutuse tegevuskava koostamisel;
  • keskmine risk (III tase)‑ tervisekahjustuse tekkimise tõenäosus võib ulatuda väga ebatõenäolisest kuni tõenäoliseni, tervisekahjustuse raskusaste vastavalt eriti ohtlikust väheohtlikuni. Sellises olukorras tuleb vastavad abinõud rakendada peatselt (3‑5 kuu jooksul) pärast riski hindamist;
  • suur risk (IV tase)‑ tervisekahjustuse tõenäosus on kas võrdlemisi tõenäoline või tõenäoline, tervisekahjustuse raskus samas kas eriti ohtlik või ohtlik. Taolised ohud nõuavad kiiret abinõude rakendamist (soovitavalt juba 1‑3 kuu jooksul pärast riski hindamist);
  • talumatu risk (V tase)‑ oht tervisele on suur nii tõenäosuse kui tervisekahjustuse raskuse aspektist. Töid ei tohi jätkata ega alustada enne, kui riski on vähendatud. Kui vähendamiseks vajalikke abinõusid ei saa rakendada vahendite puudumise tõttu, on töö ohualas keelatud.

Ohutegurite mõõtmine

Teatud puhkudel on vajalik ohutegureid mõõta. Ohutegurite parameetrite mõõtmisi teostavad akrediteeritud mõõtelaborid.
Erinevate laborite mõõtealast ja mõõteulatusest saab informatsiooni Eesti Akrediteerimiskeskuse kodulehelt http://www.eak.ee/

Riskianalüüsi vormi ei ole sätestatud

Riskianalüüsi koostamisele järgneb ka tegevuskava koostamine

  • Tegevuskava koostamine hõlmab tegevuste kavandamist riski vähendamiseks või kõrvaldamiseks
  • Tegevuskava koostamisel  tuleb tegeleda nende ohtudega, mille riskitase on kõige kõrgem (tase 3-4) ja jätta plaanist välja vähese riskitasemega (tase 1) ohud. Igale ohutegurile, mille riskitase on kõrgem, kui 1, tuleb ette näha abinõud riskitaseme vähendamiseks, täitmise tähtaeg ja täitmise eest vastutaja.

Riskianalüüsi ja tegevuskava koostamiseks on üheks võimalikuks abimeheks Tööinspektsiooni riskianalüüsi digitaalne tööriist, mille leiab Tööinspektsiooni iseteenindusest  https://iseteenindus.ti.ee/

Tööriist on mõeldud eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele ning on mugavaks abimeheks töökeskkonna ohtude hindamisel.

Riskianalüüsi moodulis on välja toodud erinevad ohutegurid ning abinõud konkreetse ohu vältimiseks ja vähendamiseks, alustades üldistest probleemkohtadest töökeskkonnas ning jätkudes tegevusalapõhiste ohtudega. Riskide hindamise töövahend aitab suurendada ettevõtete teadlikkust töökeskkonna ja sellega seotud ohtude kohta, võimaldab anda ettevõttele vajalikku abi, otsustustuge ja tagasisidet töökeskkonna parandamisel ning motiveerib ettevõtet looma ohutuid ja tervislikke töötingimusi ning koostama ohtude maandamise tegevuskava.

Riskianalüüsi esitamine

Alates 1. märtsist 2021. on tööandjatel kohustuslik esitada riskianalüüs Tööinspektsioonile digitaalselt.

Esitamiseks on kaks viisi:

  • riskianalüüsi olemasolul saab selle Tööinspektsiooni iseteeninduses üles laadida; https://iseteenindus.ti.ee/
  • kui ettevõttel ei ole riskianalüüs läbi viidud, saab selle teha keskkonna digitaalse töövahendi abil.

Töötervishoiu ja tööohutuse tegevuskava on ennetustegevuse planeerimise ja otsuste tegemise lõpptulemus. Teisiti öeldes on see töötervishoiu ja tööohutuse lõppeesmärgi saavutamise plaan, mille täitmise eest vastutavad tööandja poolt määratud isikud, töötajate jaoks on arusaadav, milliseid probleeme lahendatakse ja mis ajaks peavad lahendused olema saavutatud.

Tegevuskava koostamist lihtsustab korrektselt ja põhjalikult läbiviidud töökeskkonna riskianalüüs ja mõnel juhul koostatakse need kaks dokumenti ühena. Kindlasti on igas ettevõttes võimalik leida endile sobivaim lahendus ennetustegevuse planeerimiseks.

Tegevuskava koostatakse:

  • lähtudes töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest (prioriteedid!);
  • töötajate tervisekontrolli tulemustele tuginedes;
  • leides ja arvestades ettevõtte vahendeid ja võimalusi;
  • kaasates pädevad töötajad, spetsialistid, juhid;
  • kaasates vajadusel töötervishoiuspetsialiste väljastpoolt ettevõtet.

Sellise tegevuse vaieldamatult selge eesmärk on: leida ise parimad lahendused vastavalt ettevõtte võimalustele.

Riskianalüüsi näidis

Ohutegurid põllumajanduses

Töökeskkonnas esinevad ohutegurid jaotatakse füüsikalisteks, keemilisteks, bioloogilisteks, füsioloogilisteks ja psühholoogilisteks

Müra

Müra on heli, mis koosneb suurest hulgast erineva kõrgusega ja tugevusega lihtsatest toonidest ning avaldab häirivat või tervistkahjustavat mõju organismile. Müratugevust mõõdetakse detsibellides (dB). Inimkõrvale on ebasoodne pidev müratugevus alates 60 dB. Lubatud maksimaalne müra tugevus on vastavalt kehtivale tööohutusstandardile 85 dB(A). Kindlate masinate poolt tekitatava müratugevuse saab teada müra mõõtmisel, mille teostamist organiseerib tööandja.

Nõuded mürast mõjutatud töökeskkonnale on kehtestatud määruses  Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded mürast mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise kord

Kuivatioperaatorid  ja veskites töötavad töölised viibivad pidevalt väga mürarikkas keskkonnas. Mürarikkas keskkonnas viibivad ka traktoristid ja teised põllutöömasinatega töötavad tööliseed. Müra tekitavad ventilatsioonisüsteemid, statsionaarsed seadmed farmides ja töökodades, samuti ka käsitööriistad.

Müra otsene toime on kuulmiselundile – müra tagajärjel tekib kuulmislangus. Kuulmine võib hakata alanema mürarikkas töökeskkonnas juba 3…-6 aastase töötamise järel. Esialgu langeb kuulmisteravus aeglaselt ja kõrgemate sageduste osas, mistõttu töötaja esialgu ei märkagi kuulmise halvenemist. Esmased kaebused on kõrvade kohisemine ja vilin kõrvades (tinnitus), ilmneda võivad ka tasakaaluhäired.

Müra kaudne toime avaldab mõju eeskätt inimese närvisüsteemile ja selle kaudu kogu organismile. Kestev müra kurnab närvirakke, mistõttu aeglustuvad inimese psüühilised protsessid (nt. mõtlemine, reageerimisvõime, tähelepanu), suureneb tööõnnetuse tekkimise risk. Töötaja muutub tujutuks ja kiiresti ärrituvaks, tekivad peavalud, halveneb mälu. Töötaja töövõime ja tööviljakus langeb.

Vibratsioon

Vibratsioon  on masinates, mehhanismides, konstruktsioonides jm. toimuv mehhaaniline võnkumine. Nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale on kehtestatud määruses Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord

Lokaalne vibratsioon on tingitud masina poolt tekitatud vibratsiooni otsesest mõjust kontaktsele kehaosale (nt kätele) või muule kehapiirkonnale. Üldine toime on tingitud traktori enda võnkumisest, mistõttu vibratsioon mõjub kogu kehale (üldvibratsioon). Näiteks traktoril töötavale inimesele mõjub nii lokaalne kui üldine vibratsioon.

Lokaalse vibratsiooni tagajärjel tekivad  kätes väikeste veresoonte spasmid, mistõttu käed jahtuvad kiiresti ja muutuvad aeg-ajalt valgeks. Verevarustus nii labakätes kui ka -jalgades häirub. Seda saab kontrollida, kui asetada käed külma vette. Juhul kui sõrmed lähevad valgeks, räägitakse „valge sõrme” sündroomist. Esialgu kaebavad töötajad käte tuimuse üle. Kätes tekib “suremistunne” või “sipelgate jooksmise” tunne. Tööpäeva lõpuks tekib väikestes liigestes ning käelihastes valu. Haiguse süvenedes tekivad öised käte valud, väheneb lihasjõud, kujunevad luude ja liigeste deformatsioonid.

Üldvibratsiooni puhul kandub võnkumine üle töötaja kogu kehale, mille tagajärjel võivad tekkida järgmised kaebused: pearinglus ja peavalu, kuulmise- ja nägemisteravuse nõrgenemine, koordinatsiooni häired, väljasirutatud käte värisemine. Inimene muutub kergesti ärrituvaks, tekivad unehäired ja kiire väsimine. Tõukeline vibratsioon kutsub esile ainevahetuse ja siseelundite häired: mao limaskesta põletikku (gastriiti), soolemotoorika häireid ja haavandtõbe. Vibratsioonikeskkonnas töötanud meestel on täheldatud suguvõimetust.

Vibratsiooniga enim kokkupuutuvad töölised on traktoristid, kombainerid, muude liikurmasinate juhid, samuti ka elektritööriistade kasutajad

Töökoha sisekliima

Tervisliku sisekliima tagamisel on oluline, et töökeskkonna õhutemperatuur ja -niiskus ning õhu liikumise kiirus oleksid tööülesande täitmiseks sobivad, tagada tuleb töökohtade varustatus värske õhuga. Sobiva sisekliima määramisel tuleb arvestada töötajate arvu ruumis, töötajate vaimset ja füüsilist koormust, tööruumi suurust, kasutatavate töövahendite spetsiifikat ning tehnoloogilise protsessi laadi.

Seega puudub õigusakt või muul  moel nõuded sisekliima parameetritele. Sobiva sisekliima soovituslikud väärtused on esitatud Eesti standardis EVS-EN 15251:2007  „Sisekeskkonna lähteparameetrid hoonete energiatõhususe projekteerimiseks ja hindamiseks lähtudes siseõhu kvaliteedist, soojuslikust mugavusest, valgustusest ja akustikast“.

Õhutemperatuur

Kuuma keskkonna toimel kaotab organism palju vett, mistõttu liigse kuumusega võib töötaja saada kuumarabanduse või kuumakrambid. Kuumaga vererõhk langeb, naha- ja nahaalused veresooned laienevad. Samuti suureneb südamekoormus, aju ning neerude verevarustus väheneb. Kuuma toimel langeb töötaja töövõime.

Külmas keskkonnas (nt. talvel, külmlaos, kütmata ruumis) töötamisel toimub inimese keha nahaveresoonte ahenemine, et säilitada kehas ja elutähtsates organites normaalne temperatuur. Külma tõttu suureneb ka vee kadu neerude kaudu (sageneb urineerimine), seega külma tõttu kaotab organism vett. Külmas töötamine kutsub esile lihastoonuse tõusu – lihased muutuvad kangeks. Külmavärinate abil toodab organism soojust rohkem kui tavaliselt. Kontakt külmade esemetega (nt traktori rool, kangid) soodustab külmatraumade tekkimist.

Lisaks väljas töötavatele töölistele mõjutab välisõhu temperatuur farmides, aiandites ja  töökodades töötavaid töölisi, sest ruumi temperatuur on otseselt mõjutatud uste ja akende avatusest.

Töötamine niiskes ja jahedas keskkonnas

Normaalsest temperatuurist (210–230 C) madalamal temperatuuril ning niiskes keskkonnas töötamine soodustab keha üldist jahtumist (kaasnevad külmetushaigused), nahahaiguste teket, luu- ja liigessüsteemihaigusi (liigespõletikud jm liigeskahjustused).

Niiske keskkond on ohuallikaks lüpsjatel ja teistel farmitöölistel

Tuuletõmbus

Tuuletõmbus (suurenenud õhu liikumiskiirus) soodustab keha ebaühtlast jahtumist. Kui ruumide uksed-aknad on avatud, et jahutada ruumi või liiguvad läbi avatud väravate  transpordivahendid (tõstukid, laadurid jmt), siis töötajad, kelle töökohad asuvad tuuletõmbe käes, võivad haigestuda. Peamisteks haigusteks on lihas- või närvipõletik selja-, õlavöötme, käte piirkonnas. Samuti võimalus haigestuda külmetushaigustesse (nina-, kurgu- ja kopsupõletikulised haigused, põskkoopa põletikud), ägenevad viirushaigused ning luu-, lihas- ja liigessüsteemi vaevused.

Tuuletõmbus ohustab eelkõige farmide töölisi uste ja akende avamisel ning töökodades uste avamisel

Töötamine välitingimustes

Välitingimustes töötamisel puutuvad põllumajanduses töötajad (põllukultuuride kasvatajad, traktoristid) kokku pidevalt tuule, niiskuse, vihma, lume, UV-kiirgusega ja erinevate temperatuuridega. Töötaja töötingimused sõltuvad aastaaegadest ja seoses sellega muutlikest ilmastikuoludest.

Halvad ilmastikuolud soodustavad külmetushaiguste teket, suurendavad külmakahjustuse tekke võimalust, samuti aitavad kaasa mürakahjustuse, vibratsioontõve ja ülekoormushaiguse kujunemisele

Kiirgus (eredad valguskiired, nähtamatu infra- ja ultravioletkiirgus)

Elekter- ja gaasikeevitajatel võib tekkida silmade kahjustus (elektrooftalmia). Keevitamisel tekib erevalguskiirgus, nähtamatu infrapuna- ja ultraviolettkiirgus, mis põhjustab silmasidekesta ärritust.

Sidekestaärritus tingib töötajal pisaratevooluse, ägedad valud silmades, liivaterade tunde silmades, pideva kipituse. Selline ebameeldiv liiva ja kipitustunne võib olla 1-2 päeva, siis kaebused taandarenevad. Tugeva ja pikaajalise kiiriguse korral võib kahjustada saada ka silma sarvkest, mistõttu sarvkesta armistumise tagajärjel võib tekkida nägemisteravuse langus kahjustunud silmast.

Valgustus

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt peavad töökoha territoorium, trepikojad, liikumisteed ning töö- ja olmeruumid olema piisavalt valgustatud. Valgustatust e valgustustihedust mõõdetakse luksides. Sisetöökohtade töökohavalgustuse hindamisel lähtutakse enamasti standardi EVS-EN 12464-1:2011  nõuetest. Eraldi käsitletakse tegutsemispiirkonda (piirkond, milles sooritatakse teatavaid tegutsemistoiminguid), vahetut ümbrust ehk lähiümbruspiirkonda (piirkond, mis nägemisväljas ümbritseb tööpiirkonda) ja taustapiirkonda (vahetu ümbrusega külgnev piirkond).

Töötajatele avaldab ebapiisav valgustatus otsest toimet, põhjustades nägemise halvenemist.

Valgustuse tingimused ei tohi töötajale tekitada sundasendeid ega füüsilist ülekoormust. Näiteks alavalgustatud tööobjekti paremaks nägemiseks peab töötaja olema kauem aega ebasoodsates asendites, et oma tööprotsessi teostada.

Põhilistel põllumajandustöödel (saaduste laadimine ja käsitsemine, seadmete ja masinate teenindamine, haigete loomade laudad, poegimislaudad, söödavalmistus, piimaruumid, töövahendite pesemine) peab olema tegutsemispiirkonnas valgustustihedus 200 lx; loomalautades 50 lx; puidutöötluses 300…750 lx; büroodes kirjatöödel 500 lx  jne.

Põllumajandustöötajad töötavad sageli välitingimustes põldudel, aiandites ja sellisel juhul teostatakse töid loomuliku ehk päevavalgusega. Soovitav on planeerida tööaegasid nii, et kuumal suveperioodil alustatakse töid hommikupäikesevalguses, et ereda päiksevalgusega keskpäeval oleks võimalik teha pikem puhkepaus ning jätkata pealelõunasel ajal mõne tunni jooksul tööprotsessi. Liiga ere valgus koos muude klimaatiliste oludega kurnab organismi ja töövõime langeb, samuti on silmad pingeseisundis.

Liiga ereda valguse korral võivad sageneda tööõnnetused nii tähelepanematusest kui ka pimestusefekti tõttu.

Kukkumis- ja libisemisoht

  • Traktoristidel, autojuhtidel ja remondimeestel on vaja igapäevaselt ronida masina kabiini või sealt alla, sellega võib kaasneda nii kukkumine kui ka libisemine
  • Kukkumisoht kuivatites liikumisteedel, treppidel, redelitel
  • Kukkumisoht liikumisteedel olevatest esemetest, seadmetest, masinatest
  • Libisemise oht talvisel ajal õues.
  • Libedad põrandad töökojas, puhke- ja olmeruumide  märjad põrandad.
  • Farmides muudab läga põrandad ja liikumisteed libedaks.
  • Komistamise ja kukkumise oht ebatasasuste tõttu põrandates kõikides ruumides

Kukkumise tagajärjed: luumurrud, põrutused

Tööülesannetega seotud elektrilöögioht

  • Elektriliste seadmetega töötamisel kaasneb elektrilöögioht, kui seadmed ei ole terved või hooldatud ning ei järgita ohutusjuhiseid
  • Ohustatud on kõik töölised, kes kasutavad elektrilisi seadmeid

Masinate liikuvad osad

  • Masinate ja seadmete liikuvate osadega kaasneb lõikumis-, muljumis- vm vigastusoht.
  • Ohustatud on kõik töölised

Vigastused töötamisel loomadega

Loomadega kokku puutuvad töölised  on ohustatud loomade ettearvamatust käitumisest.   Mistõttu võivad loomad põhjustada vigastusi ( jalalöök, jala peale astumine, löök sarvedega vm).

KEEMILISED OHUTEGURID

Keemiliste ohutegurite puhul tutvu Vabariigi Valitsuse määrusega: Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid

Tolm

Tolm põllumajanduses on üks peamisi ohutegureid. Erinevates põllumajandusharudes puutuvad töötajad kokku sellele põllumajandusharule iseloomulike tolmudega.

  • Loomakasvatuses on tolmuosakesteks lauda õhus lindude ja loomade suled ning karvad, nahaosised, sööda ja jahutolm, heinatolm, loomade eritiste osakesed, hallitusseened ja nende eosed, bakterid, tolmulestad (tolmus elavad putukad). Peale selle on õhus suurenenud erinevate gaasiliste komponentide osakaal.
  • Välitöödel põllumajanduses on tolmuks peamiselt mulla- ja liivaosakesed, turbaosakesed, väetisetolm, ka õitsvate taimede õietolm, seene eoste tolm jne.
  • Möldrid puutuvad kokku jahutolmuga.
  • Remonttööde teostamisel auto-ja masinahoolduses on sageli tegemist metallitolmuga ja samuti erinevate pinnasetolmudega, mis on masinatele kogunenud.

Tolm siseruumides on põhjustatud sageli ebapiisavast või puuduvast ventilatsioonisüsteemist, samuti ka halvast ruumide koristamisest.

Teraviljatolm

  • Teraviljatolm tekib teravilja koristamisel, kuivatamisel, säilitamisel ja töötlemisel. Tolm sisaldab baktereid, seeni, putukaid, taimeosakesi ja pestitsiidide jääke.
  • Tolmuosakesed võivad väga kergesti sattuda nii töötaja silma kui ka hingamisteedesse. Sõltuvalt tolmuosakese liikumiskiirusest ja kujust on ka tervisehäired. Näiteks teravad tolmuosakesed (nt metalliosakesed) tekitavad silma sattumisel silmade sügeluse, pisarate voolu ja laugude punetuse.
  • Hingamisteedesse sattudes põhjustab tolm põletikku bronhides, bronhioolides ka kopsualveoolides.

Allergeensed tolmud

Tolmuosakesed kui allergeenid põllumajanduses on: lautade õhus leiduvad loomakarvad, -nahaosakesed, -eritiste osakesed, söödajahu- ja teraviljatolm, jahutolm heinatolm ,hallitusseened ja nende eosed, bakterid, tolmulestad, väetisetolm, aerosoolidena desinfitseerivad ained ,taimekaitsevahendid ja putukatõrjevahendid, õietolmud

Kokkupuude allergeenidega muudab töötaja immuunsüsteemi nii, et kujuneb välja allergiline haigus.

Keemiliste ainetega/ materjalidega kokkupuutumine läbi kontakti nahaga

Põllumajanduses on kasutusel  erinevad kemikaalid, mis võivad lühiajalisel või pikaajalisel kokkupuutel põhjustada tervisekahjustusi (taimekaitsevahendid, puhastusvahendid, määrdeained, vedelkütus jms).

Kemikaalide kasutamisel on oluline, et töötajad oleks teadlikud, millega nad tööd teevad. Kõikide kemikaalide kohta peab olema kaasas kemikaali ohutuskaart kus on kirjas, kuidas see kemikaal  mõjub inimese organismile, milliseid isikukaitsevahendeid kasutada vältimaks mürgistuste tekkimist; mida teha, kui on tekkinud mürgistusnähud.

Kemikaalid võivad sattuda inimese organismi kolmel teel:

  • naha kaudu;
  • hingamiselundite kaudu;
  • seedetrakti kaudu.

Taimekaitsevahendid:

  • Taimekaitsevahendites kasutatakse enamasti fosfororgaaanilisi, kloororgaanilisi ja elavhõbeda ühendeid. Nende sattumisel organismi võib tekkida mürgistusnähud.
  • Ohutusnõuetest loe määrusest: Taimekaitsevahendi kasutamise ja hoiukoha täpsemad nõuded
  • Ohustatud on taimekaitsevahenditega kokku puutuvad töötajad.

Naftasaadused ja määrdeõlid

  • Etüleeritud bensiin sisaldab tetraetüülpliid. Bensiin võib organismi sattuda mootorite remontimisel, paakide täitmisel. Organismi sattumine toimub määrdunud käte, hingamisteede või ka suu kaudu (nt. suuga bensiini väljatõmbamine ühest paagist teise, määrdunud kätega söömine).
  • Bensiin põhjustab ägeda mürgistuse. Kaebusteks on peavalu, nõrkus, psüühikahäired

Gaas

  • Vingugaas ehk süsinikmonooksiid võib tekitada ägeda kui ka kroonilise mürgistuse. Vingugaas on värvusetu, lõhnatu õhust kergem gaas. Vingugaasi tekkepõhjuseks on kütuse mittetäielik põlemine ja teda leidub heitgaasides.
  • Vingugaasiga puutub lukksepp kokku töökojas, kui ta katsetab põllutöömasinate mootoreid. Mürgistus tekib, kui lastakse mootoril töötada kinnises töökojas või garaazis ning kui nendes ruumides ei ole väljaehitatud ventilatsioonisüsteemi, mis vingugaasi töökeskkonnast välja juhiks.

Keevitusaerosoolid

  • Keevitamisel tekkivate aerosoolide sisaldus oleneb, milliseid elektroode kasutatakse, milliseid metalle keevitatakse.
  • Keevitusaerosoolid võivad sisaldada ränidioksiidi, kaltsiumoksiidi, alumiiniumi, kroomi, mangaani, rauda, tsingi ja vaseaure. Elektrikeevitusel (temperatuur 5000 – 7000 0 C) võib õhus olla lämmastikoksiid, osooni ja muid gaase.
  • Keevitaja tervisele on ohtlik töötada väikestes ruumides, eriti kinnistes kateldes ja mahutites.

Mürgistuse puhul esinevad töötajal: peavalud, peapööritus, unehäired, üldine nõrkus, kiire väsimine, närvivalude tekkimine, südamehäired (südamelihase kahjustusest) ja valud südamepiirkonnas ning ainevahetushäired.

NB! Kui töötajal esineb allergia konkreetse kemikaali või selle komponentide vastu, siis ei ole lubatud tal sellega töötada. Töötajad, kes puutuvad kemikaalidega tööprotsessis kokku, peavad käima sagedamalt kui teised töötajad tervisekontrollil töötervishoiuarsti juures. Tervisekontrolli sageduse määrab töötervishoiuarst.

BIOLOOGILISED OHUTEGURID

Bioloogilised ohutegurid on mikroorganismid (bakterid, viirused, parasiidid, seened jm), sealhulgas geneetiliselt muundatud mikroorganismid, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid ning muud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust.

Nõuded bioloogilistest ohutegurist mõjutatud töökeskkonnale on kehtestatud määruses Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded.

  • Põllumajandustöötajad puutuvad vanades ja niisketes laohoonetes, lautades ja teraviljaladudes kokku erinevate seentega: hallitus- pärmi- ja kiirikseentega – ja nende eostega.
  • On puukidelt saadava viiruse oht,
  • Loomakasvatustöölistel võib igasugune töö loomadega kaasa tuua kokkupuute sõnniku ja uriiniga, mis sisaldavad haiguste tekitajaid.
  • Heina – ja  teraviljatolm võib sisaldada hallitust ja baktereid
  • Lisaks allergeensetele tolmudele, võivad olla põllumajanduses allergeenideks gaasilised lämmastikühendid ja orgaanilised ühendid õhus loomade eritistest, taimede lehed või mahlad (tomat,porgand, redis, priimula, orhidee, roos, krüsanteem, iiris, begoonia, liilia, nartsiss jne), mesinduses mesilasmürk, mesi, mesilasvaha, suir jne.
  • Bioloogiliste ohutegurite hulka kuuluvad mitmesugused nahaseened, mis kahjustavad samuti varba- ja sõrmeküüsi. Nahaseened töökeskkonnas levivad tavaliselt ühiste käterättide, jalanõude, riiete kasutamise, halvasti desinfitseeritud pesemisruumi põrandate kaudu. Niiskuses töötamine ja liighigistamine võib soodustada ka nahaseenhaiguste tekkimist, mis on nakkavad. Asukohad – kaenla all, kaelal, kubemevoltides, seljal, turjal

Bioloogiliste ohuteguritega on ohustatud kõik põllumajandustöötajad.

Infektsioonioht kokkupuutel inimestega

  • Suhtlemisel teiste töötajatega võimalik riskiperioodil (hilissügis kuni varakevad) nakatuda peamiselt piisknakkuse teel levivatesse üldtuntud haigustesse (nt gripp, viirushaigused).
  • Nakatumisohu laadiks on nii otsene kontakt kui ka hingamisteede ja seedesüsteemi kaudu. Infektsioonioht kokkupuutel inimestega tähendab eelkõige erinevate nakkushaiguste ohtu
  • Haigestumise tagajärjel võimalik töötaja lühiajaline sunnitud eemalolek tööst (nt gripp, hingamisteede nakkused, viirushaigused).

FÜSIOLOOGILISED OHUTEGURID

Vastavalt Töötervishoiu ja tööohutuse seadusele on füsioloogilised ohutegurid füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni.

Füsioloogiliste ohuteguritega puutuvad kokku enamik põllumajandustöötajaid – lüpsjad, karjakud, looma-linnufarmides talitajad ja veterinaarid, köögiviljakasvatajad ja –töötlejad, põllumasinatega töötajad ja nende remontijad, raamatupidajad  jne.

Sundasendid, sundliigutused ja füüsiline ülekoormus

Sundasendiks loetakse füsioloogiliselt ebaloomulikke kehaasendeid ja käte asendeid – näiteks kui töötaja peab töötama pidevalt põlvili või kükakil, töötama käed kõrgemal õlavöötmest, toetuma seistes peamiselt ühele jalale jne.

Kui töötaja teostab tööprotsessi käigus pidevalt sarnaseid liigutusi käte-õlavöötme või selgroo piirkonnas, siis on tegemist sundliigutustega. Näiteks kui töötaja teeb käsitsi labidaga kaevetööd, sorteerib köögivilja, istutab istikuid jne.

Pidevad sundliigutused või -asendid põhjustavad luu-lihaskonna vaevusi, samuti koormavad seede- ja vereringesüsteemi elundeid.

  • Farmitöölistel toimub töö olulise osa tööajast seistes ja sama tüüpi liigutusi tehes.
  • Sundasendeid ja korduvliigutusi esineb nt karusell-lüpsi seadme juures, söötmisel, sõnniku koristamisel, allapanu asetamisel
  • Remonditöötajatel toimub töö olulise osa tööajast seistes (nt tööpinkidega töö), sh ka ettepoole kummardades (ülakeha võib ulatuda kaugele ettepoole), kükitades, põlvitades.
  • Traktoristidel on valdav osa tööajast istuv töö.
  • Töötajail, kes töötavad pidevalt jalgadel, võivad kahjustuda nii jalaveenid, -liigesed kui ka -lihased.

Tekivad jalgade verevarustuse häired. Pidev ülakeha pööramine ning raskuste teisaldamine koormab selgroolülisid – peamiselt kaela-rinna-nimme piirkonnas, mistõttu töötajatel on tihti kaela-, rinna-, või nimme-ristluupiirkonna radikuliidid.

Raskuste käsitsi teisaldamine

Põllumajanduses on väga paljudel ametikohtadel tegemist raskuste käsitsi teisaldamisega – näiteks loomalautades töötamisel, aianduses, mehhaniseerimistöödel jne

Tagajärjed: kukkumised, libisemised, käe- ja jalamurrud

PSÜHHOSOTSIAALSED OHUTEGURID

Psühhosotsiaalsed ohutegurid on õnnetus- või vägivallaohuga töö, ebavõrdne kohtlemine, kiusamine ja ahistamine tööl, töötaja võimetele mittevastav töö, pikaajaline töötamine üksinda ja monotoonne töö ning muud juhtimise, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist.

  • Ajapuudus – Püsiv ajapuudus võib põhjustada  stressi. Tulenevalt töö iseloomust tuleb töötajatel vahel teha töid kiirustades
  • Tööaeg – Püsiv ületunni- või öötöö võib põhjustada stressi, kurnatust jt haigusi. Kaudselt võib see võimendada ka teiste ohutegurite mõju.

Psühhosotsiaalsed ohutegurid ja tööstress on omavahel tihedalt seotud, töökeskkonna psühhosotsiaalsed ohutegurid ongi tööstressi põhjuseks. Tööstressi käsitletakse pingeseisundina, mis tekib, kui inimene tajub vastuolu töökeskkonna esitatud katsumuste ja oma toimetulekuvõimaluste vahel. Tööstress ilmneb igas olukorras, kus tööalased nõudmised ületavad töötaja võime nendega toime tulla

Kui psühhosotsiaalsetest ohuteguritest tulenevaid riske eiratakse, siis on tulemuseks pikaajaline tööstress, mis võib lõppeda töötajate läbipõlemisega. Ettevõttele võib see tähendada töövõimetuslehti, tööjõuvoolavust ja töötajate madalat motivatsiooni. Stressis ja väsinud inimestel võivad tekkida keskendumisraskused, sellest tulenevalt kasvab tööõnnetuste oht, kvaliteediprobleemid, väheneb tootlikkus

Psühhosotsiaalsete ohuteguritega on ohustatud kõik töötajad

Alajaotuse “Ohutegurid põllumajanduses” koostamisel on kasutatud Annika Küüdorfi 2006. aastal ilmunud teavikut “Ohutegurid, tööga seotud haigused ja nende vältimine põllumajanduses: õppematerjal kutsekoolidele”