Õunapuud Eestis
Eestis on õunapuud tuntud ja levinud aiakultuur. Enne õunapuude kultuuris kasvatamist on toiduks kasutatud meie looduses kasvava metsõunapuu vilju. Võib arvata, et esimesed õunapuuistandikud rajati juba kloostrite juurde. Levinud olid aga õunaaiad mõisates. Tänapäeval on võimalus näha vana asendiplaani põhjal taastatud aeda Palmse mõisas. Eestlaste aedadesse levisid õunapuud hiljem ja tootmisaedu hakati rajama veel hiljem. 1906.a. rajasid vennad Tõnissonid Tartumaal Eerikal õunaaia ja puukooli ärilisel eesmärgil. Seal kasvatati väga erinevaid sorte ja õunu eksporditi ka välismaale. Peab märkima, et ka siis oli probleemiks ebastabiilne saagikus. Eesti iseseisvumisel levisid õunapuud taluaedades väga kiiresti ja seda eriti Tartu- ja Viljandimaal. Suurim osakaal oli siis suvi- ja sügisõuntel. Sortidest eksporditi enam ‘Antonovkat’, ‘Liivi sibulõuna’ ja ‘Tartu roosõuna’.
Taasiseseisvunud Eestis jätkasid tootmist üksikud suuremad aiad aktsiaseltsi või ühistuna. Käesoleval ajal on vähesed tootjad rajanud suuremaid tootmisaedu. Väiksemaid istandikke on rajatud koos puukooli või marjaaedadega. Selline mitmekülgsem tootmine võimaldab ühtlustada tööpinget ja vähendada tootmisriske. Tootmisriskid õunakasvatuses on seotud ebastabiilse saagikusega, mis on enamasti põhjustatud aastati erinevatest kliimatingimustest (talvekülmad, kevadised öökülmad õitsemise ajal, põud, rahe). Samuti on suurte tootmisistandike rajamisel probleemiks vähene sobivate sortide valik.
Tootmisistandikes kasvatatakse poogitud õunapuid, mis on saadud sordi pookimisel kas vegetatiiv- või seemikalusele. Sordi vegetatiivse paljundamise meetod on vajalik, sest pärilike omaduste tõttu ei saada õunaseemnete külvamisel sama sorti. Pookealuseid paljundatakse nii vegetatiivselt (kloonalused) kui ka seemnetega (seemik). Kloonalustele on omane ühte vormi kuuluvate taimede ühtlus ja need jagunevad: nõrga-, keskmise- ja tugevakasvulised. Seemnetega paljundamisel on kasutatud peamiselt sordi “Antonovka” seemneid ja need on erinevate omadustega tugevakasvulised alused. Pookealus moodustab puu juurestiku ja temast sõltub puu seisukindlus, varustatus vee ja toiteelementidega. Poogend aga varustab juurestikku lehtedes moodustunud toitainetega ja mõjutab sellega juurte kasvu. Seetõttu toimubki vastastikune mõjutamine ja ka ühe sordi piires võib saada erineva kasvutugevusega ja saagi kvaliteediga õunapuid. Tavaliselt on pookealus ja poogend erineva kasvutugevusega ja takistusest toitainete liikumisel võib pookekohas märgata kerget paksendit. Tüvepaksend on seda suurem, mida erinevam on pookekomponentide kasvutugevus ja võib esineda ka sobimatust. Seetõttu kasutatakse eelnevalt katsetatud ja seejärel soovitatud pookekombinatsioone.
Puu tüve kõrgus sõltub puu kasvutugevusest ja võrakujundamisest – nõrgakasvulistel puudel on see 40cm, keskmisekasvulistel 80 cm ja tugevakasvulistel üle 100cm. Nõrgakasvulisi puid nimetatakse ka kääbuspuudeks. Nõrgakasvulistele alustele poogitud kääbuspuud hakkavad varakult saaki kandma ja on lühiealised. Seemikalusel puud on tugevakasvulised, hilise viljakandvusega ja pikaealised. Seetõttu on tootmises eelistatud kääbuspuud ja tugevakasvulised sobivad rohkem koduaedadesse ja haljastusse.
Kasvutingimused
Eestis on õunakasvatuseks pikaajalised kogemused, kuid jääb siiski tööstuslikult tasuva õunakasvatuse põhjapiirile. Meie kliimaolud on aastati väga erinevad. Probleemiks on talvised temperatuurimuutused. Näiteks sulaperioodide vaheldumine pakasega. Ebasoodsa sügise puhul ei kujune puudel välja külmakindlust ja siis võib ka leebem talv olulist kahju teha. Nõrgakasvuliste puude juured võivad kahjustuda lumeta talvel. Oluline on arvestada ka mikrokliimat. Näiteks künkaharjadel on soojem õhk, aga lohkudesse ja nõgudesse koguneb külm õhk ning seal esineb tugevaid pakase ja öökülmakahjustusi. Nimetatud ebasoodsad tingimused tekitavadki viljakande perioodilisuse, sest talviste kahjustuste järel jäävad viljapuud põdema. Öökülma tagajärjel aga järgneb kehvale saagile rohke saagi aasta, mis kurnab puid ja põhjustab üle aasta kandmise.
Ettevalmistamine
Õunaaiale asukoha valikul on oluline arvestada, et tootvate õunapuude iga on 40 aastat ja enamgi. Sobilikud on nõrga lõuna-, lääne, või idakallakuga tasased mikrolohkudeta alad. Juurte arenguks on oluline, et põhjavee tase ei ole kõrgemal kui 1,5m. Tuulekaitse puudumisel rajatakse põhja ja lääne poole kaitsehekid. Hea on kaitsehekk rajada 2…3 aastat enne viljapuude istutamist või siis vähemalt samal aastal. Põhja poole sobib kuusehekk ja lääne poole võib istutada näiteks pärnad või läätspuud. Metsloomade eest kaitseks rajatakse aedade ümber ka tara. Suuremate aedade puhul planeeritakse kvartalid, teed ja ehitised. Viljapuude asetusviisidest ja vahekaugustest oleneb suurel määral hooldustööde mehhaniseerimise tase ja saak pinnaühikult. Levinum on viljapuude ristkülikasetus – siis on reavahed laiemad kui puude vahed reas ja nii mahub pinnaühikule rohkem puid. Õunapuude vahekaugus sõltub pookealuse kasvutugevusest ja võrakujundusest. Reavaheks soovitatakse keskmise kasvutugevusega istandikus 6 m, nõrgakasvulistel aga 4…5 m. Puude vahe reas on keskmisekasvulistel 4 m ja nõrgemakasvulistel 2…3 m. Viljapuude read planeeritakse paremate valgustingimuste tagamiseks kindlasti põhjast lõunasse.
Õunapuud kasvavad hästi huumusrikastel keskmise raskusega muldadel, mis on õhustatud ning küllaldase niiskusega. Meil soovitatud õunapuusordid (seemikalusel) on suhteliselt vähenõudlikud ja seepärast võivad nad sobiva agrotehnika korral ka teistel kasvukohtadel rahuldavat saaki anda. Vegetatiivalustel kasvavatele õunapuudele planeeritakse paremad kasvukohad. Need vajavad soojemat ja tuulte eest kaitstud kasvukohta, sest juurestik on nõrgema kasvuga, paikneb pinnale lähedal ja on seetõttu põua- ja külmaõrnem.
Harimine
Õunapuude juured asuvad peamiselt 15…40cm sügavuses mullakihis ja seda arvestatakse aia rajamisel mullaharimisel ja väetamisel. Mullaomadusi parandab eelkultuuride kasvatamine. Eelkultuurideks sobivad rühvel- ja haljasväetiskultuurid. Viimased purustatakse pärast õitsemist randaaliga ja küntakse sügisel maasse. Rajamiseelsel sügisel küntakse muld 40…50cm sügavuselt. Nii seguneb huumuskihi all olev toitainevaesem kiht, kus on vähe huumust. Orgaaniline väetis ja PK-väetis antakse künni alla. Sõnniku ja mineraalväetise kogus määratakse vastavalt mullaanalüüsile.
Istutusaugud kaevatakse mehhaniseeritult vastavalt eelnevalt märgistatud puude asukohale. Väiksema istandiku puhul kaevatakse käsitsi. Kaevamisel asetatakse pealmine parem muld augu põhjast saadud mullast eraldi. Puude tugipostid lüüakse aukude põhja enne istutamist 15cm sügavusele.
Istutamine
Istutusmaterjal varutakse tunnustatud puukoolist, kus kontrollitakse istikute tervislikku seisundit ja sordiehtsust. Istikute vajadus sõltub istutusskeemist. Näiteks 4m reavahe ja 2m puude vahega reas, kulub hektarile 1200 istikut. Istikute vajadust saab arvutada – pinnaühik ruutmeetrites: (taimevahe x reavahe).
Soovitatav istutusaeg on kevad. Juurdumiseks kulub umbes kuu aega ja seetõttu ei pruugi sügisese istutuse korral puud juurduda. Istutamisel on oluline õige sügavus ja arvestada tuleks ka hilisema mulla vajumisega. Vegetatiivalusel istikutel jäetakse pookekoht maapinnaga ühele tasemele. Seemikalustel puude puhul jääb mullapiirile juurekael. Tugiteibast jääb istik 5…10cm ida poole. Juured suunatakse ühtlaselt laiali igasse suunda ja jälgitakse, et otsad ei oleks ülespoole keeratud. Liiga pikki juuri kärbitakse. Nõuistikute puhul kontrollitakse, et juured ei oleks keerdus. Edasi pannakse juurtele alguses ülemise kihi paremat mulda ja siis alumise kihi mulda. Sõltumata ilmast on oluline kasta, soovitatavalt juba augu täitmise ajal. Kastmise järel kaetakse tüve ümbrus kas kuiva mullaga või multšitakse näiteks turbaga. Istikute tüved seotakse tugiteivaste külge. Esimene sidumine tehakse lõdvemalt, sest istik võib tavaliselt mõni cm vajuda.
Istutusjärgselt kärbitakse puu võra, millega luuakse tasakaal võra ja juurestiku vahel ning soodustatakse okste harunemist. Kärpimisel arvestatakse, et ülemise punga suund vastaks soovitud oksa suunale. Kärpimisega saavutatakse võra tasakaal – juhtoksa tipp jääb ülemise võraharu tipust 15cm kõrgemale ja ülemiste võraharude tipud kõrgemale alumistest.
Väetamine
Väetamise vajadus määratakse mullaanalüüsi järgi. Kui rajamiseelselt on kasutatud haljasväetist ja sõnnikut, siis esimestel aastatel ei ole vaja väetada. Tavaliselt piisab iga-kevadisest lämmastikväetamisest. Orgaaniliste väetiste, fosfor- ja kaaliumväetiste puhul arvestatakse järelmõjuga 2…3 aasta vältel, kusjuures mõju on kestvam raskematel muldadel. Väetisvajaduse hindamisel arvestatakse ka võrsete pikkuse ja saagikusega. Kui võrsete pikkus jääb alla 20cm, siis on tegemist vaibuva kasvuga. Üle 50cm kasvude korral on tegemist liiga tugeva kasvuga kas lämmastikuga üleväetamise või liiga tugeva lõikamise tõttu. Väetamiseks on erinevaid võimalusi. Paiklik väetamine ehk laotamine rohukamarale toimub võraalusele pinnale kevadel enne sadu. Kastmisväetamine väetiselahusega on soovitatav suvisel pealtväetamisel, sest on oht, et taimed omastavad toitained alles suve lõpul sadude järel. Sügavväetamine (kuiv- või vedelväetisega) toimub väetamiskultivaatoriga juurte levikusügavusse. Väetisi saab anda ka lehe kaudu (juureväline väetamine), väetiselahusega puude pritsimisel. Väetist võib lisada taimekaitse pritsimistel pritsimislahuse hulka. Õunakasvatuses on levinud kaltsiumiga leheväetamine sortidel, millel esineb kaltsiumipuudus. Vajalik on pritsida õhtul või pilves ilmaga. Eestis kasutatavate väetiste kohta on andmed toodud väetiseregistris, kus on ka väetise keemiline koostis.
Hooldamine
Pärast õunapuude võrakujundamist esimestel aastatel jätkub iga-aastane hoolduslõikus, mis seisneb okste harvendamises ja tagasilõikuses. Võrast lõigatakse ära murdunud, vigastatud, ristuvad, püstised, võra sisse kasvanud ja kahvelharusid moodustuvad oksad. Liiga kaardus või püstise oksa kasvusuuna muutmisel lõigatakse see sobiva suunaga kõrvaloksani. Levinud on lõikamine puude puhkeperioodil. Saagi valmimisele ja kvaliteedile on oluline suvine lõikus, mille käigus eemaldatakse püstised võrsed. Vanemas kandeeas puid noorendatakse. Suuremad oksad lõigatakse siis 2…3 aastakasvu võrra tagasi sobiva kõrvalharuni.
Noorendamist ja võrakõrguse reguleerimist on hea teha juulikuus, sest siis ei hoogustu lõikekohas uute võrsete kasv. Lõikamisel ei jäeta tüükaid.
Reavahedes toimub rohukamara niitmine vastavalt vajadusele. Liiga kõrge rohi suurendab mullast aurumist, seetõttu on soovitatav niita tihedamalt kui ainult enne saagikoristust. 1m laiune tüveümbrus hoitakse rohust puhas herbitsiidide või multšidega.
Taimekaitse
On teada, et algselt tervest istikust kasvatatud ja õigesti hooldatud puud on kahjustajatele vähem vastuvõtlikud. Samas soodustab liigne lämmastikväetise (kevadel) kasutamine aias lehetäide arengut.
Õunapuudel esinevad erinevad kahjustajad ja kvaliteetse saagi saamiseks on vajalik taimekaitse. Viljas on enim esinevateks kahjuriteks õunamähkur (vastne, ehk “õunauss” kaevandab viljas ja lõpuks õun variseb), õunakoi (vastsed kaevandavad peenikestes pruunides käikudes ja sellega rikuvad viljaliha). Võras kahjustavad õunapuu-õielõikaja (vastne kahjustab õienuppe, mis muutuvad pruuniks), lehetäi (toituvad võrselatvades, lehed kortsuvad ja rulluvad), õunapuu-lehekirp (kahjustavad pungi, mesineste tõttu võrsed kleepuvad), õunapuu-võrgendikoi (võrgendipesades elavad röövikud, lehed mässitud võrgendisse). Haigustest on levinud kärntõbi, mis kahjustab lehti ja vilju. Viljade mädanemist põhjustab puuviljamädanik. Viljapuu-tüvevähk on seenhaigus, mis kahjustab koort ja puitu.
Taimekaitse pritsimisi tehakse ainult õhtul hilja, nii on mõju ümbritsevale kõige väiksem ja ei teki ka kahjustusi viljadele. Tööde planeerimisel on vajalik osata määrata kahjustajaid ja arvestada tõrjekriteeriume. Rahaliselt tähendab see, et päästetud saagi maksumus ületab tõrjele tehtud kulutused. Soovitatavad on erinevad ennetavad võtted. Näiteks võrgendikoi tõrjel saab kasutada feromoonpüüniseid, mis meelitavad isasliblikaid. Õunamähkurite tõrjel kasutatakse tüvedel püünisvöösid. Keemiliseks tõrjeks on välja töötatud keemilise tõrje süsteem. Soovitatakse küll viit pritsimist, kuid kõige olulisemad on kolm esimest. Esimene pritsimine tehakse varakevadel enne pungade puhkemist (hõbedased pungad),siis pritsitakse ka tüved ja tüvealused. Teine pritsimine toimub enne õite puhkemist. Kolmas pritsimine tehakse vahetult pärast õitsemist. Suurem pritsimiste arv on vajalik kärntõvele vastuvõtlike sortide puhul.
Eestis turustamiseks ning kasutamiseks lubatud taimekaitsevahenditega saab tutvuda siin.
Saak
Viljade kvaliteet ja säilivus sõltuvad koristusajast ja seetõttu on vajalik korjata vastavale sordile õigel ajal, mis nõuab aga palju tööjõudu suhteliselt lühikesel aja. Liiga vara korjatud õunad ei saavuta sordiomaseid maitseomadusi ja liiga hilja korjatud õunad ei säili. Samas arvestataksegi korjetöid planeerides õunte säilivusvajadusega. Näiteks kui õunad planeeritakse müüa jõulude ajal, võib koristada nädal hiljem. Veel hiljem korjatud talisordid võivad soodsa sügise korral söömisküpseks saada ka aias. Suvisordid korjatakse söömisküpselt ja realiseeritakse kohe. Sügis- ja talisordid aga koristusküpselt. Koristusaeg sõltub antud aasta tingimustest ja jälgitakse, et õuntel on sordile omane kuju ja suurus, õuna koore põhivärvus on muutunud heledamaks ja vili eraldub puust kergelt. Täpsemaks korjeaja määramiseks tehakse joodi-test.
Saak korjatakse võimalikult kuiva ilmaga. Korjamisel on oluline vältida õunte vigastamist ja muljumist. Selleks kasutatakse spetsiaalseid korjekotte ja soovitatav on kasutada sõrmkindaid.
Õunu säilitatakse spetsiaalsetes õunahoidlates, kus vajalik keskkond saavutatakse külmutusseadmetega. Õunte säilitustemperatuur sõltub sordist ja on vahemikus 0…4°C. Erinevaid sorte on hea hoida erinevates kambrites, või siis paigutada pikema säilivusega sordid hoiuruumi tagumisse ossa. Säilitamisel kontrollitakse õunu kaks korda kuus. Levinud on erinevad seenhaigused nagu lao-, ruuge ja puuviljamädanik.
Autor: Kadri Karp (oktoober 2014)